Pühapäev, 18. detsember 2011

Valisin aasta inimese - anarhistlik õpetaja

Nagu teada, valis Time Magazin seekord aasta inimeseks sümboolse protestija. Pole kunagi viitsinud uurida, kas ajakirjal on olemas ka mingeid püsikriteeriume selle austava nimetuse pälvimiseks ja seda juba 85 aastat järjest. Küll aga igal aastal argumenteerib toimetus põhjalikult oma otsust. Miks sai seekord aasta inimeseks just nimelt Protestija, seda saab igaüks lugeda ajakirjast enesest.

Ka meil tunnustatakse aasta lõppedes erinevatel tasanditel paljusid inimesi. Meenub koheselt südamlik TV3 "Eestimaa uhkus", mille kangelased võiksid vabalt kanda aasta inimese tiitlit. Oma aasta inimesed valitakse paljudes omavalitsustes. Riigi tasandil tunnustatakse tublisid inimesi Aasta Kodaniku tiitliga. Ning muidugi ei tohi unustada ajalehte Postimees. Ka meie oma eestikeelne päevaleht, kes muuseas on oluliselt eakam kui Time Magazin, valib sellel aastal viieteistkümnendat korda Aasta inimese. Ning plagieerides Time Magazin'i võiks selleks vabalt olla anarhistlik õpetaja.

Sama mõttekäiku jätkates võiks ironiseerivalt nimetada aasta inimeseks hoopis Vaikiva Eestlase. Ma olen püüdnud enda jaoks lahti mõtestada, miks eestlane vaikib ja kannatab, kuid edutult. Noruspäi, huuled kokkusurutud lasime püksid maha kui mõisnik meile ihunuhtlust määras. Me ei kõrvaldanud kahte rumalat võimuhullu, kes kehtestasid vaikiva ajastu ja lasid oma ambitsioonikuses põhja meie esimese vabariigi. Seejärel viiskümmend aastat tundsime hirmu ja püüdsime pugejalikult kohaneda süsteemiga, mis olemuslikult oli meile täiesti võõras. Ja ka oma teise iseseisvuse kahe aastakümnega oleme näidanud, et ega me nüüd mingid erilised nurisejad küll pole. Tavainimese jaoks on võim kõrgel ja kaugel. Meie asi oleks nagu ainult kannatada, vaikida ja teha rehepappi. Ja nii see võim eemaldubki rahvast ja tekib parteiline mölaklikkus, ülbus ja saamahimu, sest keegi ju tõsiseltvõetavalt ei protesteeri.

Tüüpiline eesti poliitiline "üldrahvalik" meeleavaldus selle aasta augustis.
Meeleavaldajate poolt registreeritud ja võimude poolt sanktsioneeritud.
Foto: Liis Treiman, Postimees

Seda enam paistis silma selle aasta oktoobri õpetajate majanduslike nõudmiste aktsioon Toompea akende all ja lossi sees. Muidugi saadeti nad võimude poolt pikalt. Meeleavaldajad "lasid püksid maha" ja läksid tagasi oma koolidesse lapsi õpetama. Ning vaevalt vaikiv eestlane, õpetaja, julgeb ühineda praegu kavandatava streigiga. Ja kui see streik isegi peakski toimuma, siis vaevalt toimub see kogu ühiskonda halvavalt. Pigem saab see olema umbes selliselt, et "lapsed, homme jääb esimene tund ära, õpetajad streigivad." Ometi oli see oktoobri meeleavaldus tähelepanuvääriv.

Õpetajate meeleavaldus selle aasta oktoobris.
Meeleavaldajate poolt registreerimata ja võimude poolt sanktsioneerimata.
Foto Toomas Huik, Postimees

Juba osalejate arv oli õpetajate meeleavaldusel meie oludes enneolematult suur - 1500 inimest. Vaatamata sellele, et avalike koosolekute pidamiseks on nähtud ette kindel kord, toimus see miiting igati vanadele demokraatlikele riikidele omasel viisil, kehtestatud korda igati eirates. See oli tõeline protestiaktsioon, sest protest sisaldab alati endas pisut anarhiat, allumatust võimu korraldustele. Seda, et õpetajate protestiaktsioon oli igati seadusevastane, julgen väita seepärast, et sellest ei leidu mingit jälge politsei poolt registreeritud avalike koosolekute nimistus.

Me teame, et tegelikult võim kardab meid. Vaikselt ja märkamatult on meilgi tekkinud seadused, mis lubavad kasutada lisaks politseile ka sõjaväge rahvakogunemiste laialipeksmiseks. Iseendast mõistetavalt tekkis ühtäkki seadus, mis lubab pealt kuulata meie telefone. Kindlasti on veel igasuguseid regulatsioone, mis lubavad me järele kõikehõlmavalt nuhkida - mida sööme, mida mõtleme jne.. Ning kui selliseid seadusi veel pole, küll nad tekivad. See lihtsalt on võimu olemus (Das Experiment). Ning omakorda kardame meie võimu, mõisaajast peale.

See, et õpetaja julges osaleda selle aasta sügisel oma huvide kaitseks sanktsioneerimata miitingul on minu jaoks midagi olulist. Lootustandvat rahvuse ja riigi püsimiseks. Tänan Sind, mu anarhistlik õpetaja, Sa oled aasta inimene.

Laupäev, 10. detsember 2011

Dr. Laipman





Ühel internetioksjonil leidsin Vabadussõjaaegse kaardi. Eestist pärit müüja, kes on rahvusvahelises vanakraamiäris juba mitmeid aastaid pani antud postkaardi müüki suhteliselt kõrge alghinnaga - sada dollarit. Selles äris aga pole nii, et kui midagi müüki paned, siis hakkab ostjate vahel kohe hirmus rebimine. Sedalaadi kaup on spetsiifiline ja turg piiratud, nagu öeldakse. Mõnda eset, kirja, marki, märki võidakse pakkuda müügieduta aastaid. Antud juhtumil usun aga, et mingil hetkel leiab see kaart ikkagi uue omaniku. Kollektsionääridele võib see sõjaaegne kaart pakkuda huvi seetõttu, et maksevahendina on kasutatud arstitpitsatit, mida autoriteetsed filateelia käsiraamatud pole kirjeldanud.

Mul isiklikult puudub internetioksjonidel kolades esemeline kogumiskirg. Ma otsin sealt pigem lugusid. Õigemini pidepunkte, millest saaks neid  tõeseid või faktidele tuginevaid väljamõeldud lugusid iseendale konstrueerida. Leides enda jaoks midagi huvitavat, luban endale need vähesed korrad kahetseda, et kolisin linnast maale, eemale suurtest raamatukogudest ja arhiividest. Seekordne kaardilugu on just seesama kahetsushetk, sest sellest kirjakesest tõukudes saaks tõepoolest ühe loo.

Tartus, 11 märts 19.
Armsad kodused!
Olen nüüd seega ümber vaadata saanud. Tööd on kaunis rohkeste. Muidu elan, nagu Tartus ikka elatakse, aga elu on ikka kinnine. Ei tea praegu, millal saan T. tulla, see nädal aga mitte. Martinile lähevad saapad ei taha ega või alla 150 m., tehke mis tahes. Adr. nagu templil ehk Tiigi uul No,15, k.2, II kord.
Kõiki terv. Aleksand

Mulle hirmsasti meeldivad perekonnasaagad. Sellised kus tegevus hõlmab mitmeid põlvkondi, taustaks aeg ja kõik see mis selle aja sees oli. Selles olemata loos võiks see kaart asetseda kuhugi saaga keskkohta. Ainuüksi pöördumine selles kirjas tingib seda - armsad kodused! Ma ei tea, keda Aleksander selle kaardi kirjutamise ajal oma pereks peab. Minu teada ei olnud ta abielus. Rahvusarhiivis on aga säilinud üks foto Laipmanite perest siis kui ta laps oli. Väike kandlega poiss ongi seitsmeastane Aleksander ehk Aleks. Tema selja taga istuvad ema  ja isa. Udukogu ema süles on Aleksi õde. Väike tüdruk muru peal on ... Aleksi tädi. Tollane peremudel sisaldas lisaks romantikale ka asist praktilisut - talu tahtis pidamist. Seepärast abiellus Aleksi vanaisa pärast teistkordset lesestumist ka kolmandat korda, endast 35 aastat noorema naisega. Ja juhtuski nii, et tema viimane laps on noorem kui pojapoeg Aleks. Selles peres oli palju lapseõnne, kuid lastel endil õnne ellujäämiseks vähe. Vanaisa kolmest abielust sündis seitseteist last, kuid ainult neli neist said täiskasvanuks. Üks nendest oli Aleksi isa.

Vanaisa ennast pildil pole, see ülesvõte on tehtud arvatavasti vahetult peale tema surma. Pildil on aga vanaema Triinu (tanuga), see vanaisa viimane naine, kes on siis Aleksi väikese "tädi Anni" ema. Habeme ja kaabuga mees on isa vend, onu Hans.

Perepildi tegemisest möödub veidi enam kui kümme aastat ja seda perkonda tabab suur tragöödia. Vahepeale mahuks veel igasugu jutte - kuidas onu Hans oma venna nime all sõjaväkke läheb ja seal peaaegu sandiks jääb; võis seda kuidas onu Hans ja vanaisa tülli pööravad. Kindlasti aga kõik see, mida teeb ja mõtleb Aleksi isa. Läheb veel mitmeid aastakümneid ja Aleksi isast hakatakse rääkima legende. Tema nimi on kõigis ajalooõpikuis, temast kirjutatakse raamatuid, püstitakse mälestusmärk. Kõigile lõpuks vändatakse Aleksi isast isegi mängufilm, "Jõulud Vigalas". Jah, Aleksi isa ongi see kuulus 1905. aasta mässumees Bernhard Laipman, kelle karistussalklased pärast mässu mahasurumist maha lasevad. Veelgi kuulsamaks saab aga Aleksi onu Hans, keda hiljem tuntakse kunstnik Ants Laikmaana.

Ja siiski, kes on need armsad kodused, kelle poole Aleksander Laipman pöördub? Sellel kui kaart kirjutati on Aleksandril lähedastest alles  vaid ema ja kaks neiueas õde. Üks õdedest, pisut pontsakas tüdruk perepildi paremas ääres ei jõuagi täiskasvanud ikka. Ning kes on see Martin, kelle saabaste pärast Aleks muretseb? Mingeid meelevaldseid seoseid saaks teha postiaadressist. Sajandialguses algas Tallinnas suur elamuehitusbuum, kujunes välja linna tänavate võrgustik. Majade nummeratsioon ei pruugi olla 1919. aastal sama, mis praegu. Kuid see polegi oluline. Tatari tänava piirkonnas elas varaliselt kindlustatud keskklass. Kui koduste all pidada silmas ema ja õdesid, siis võib prestiižse aadressi järgi teha järeldusi pere majanduslike võimaluste kohta. Äkki tehti talukoht rahaks ja koliti linna? Seda järeldust võimendab veelgi see asjaolu, et üksinda lapsi kasvatav ema suutis pärast mehe traagilist hukkamist anda poeg Aleksandrile väga hea koolihariduse. Aga äkki oli üks nendest kodustest ka onu Hans (Ants Laikmaa), kelle kuulus ateljeestuudio ja elukoht asus samal tänaval. Pealegi on teada, et Ants Laikmaa ise polnud pereinimene ja tollased tõekspidamised olid pisut teised kui tänapäeval. Miks ei või olla, et peale vend Bernhardi surma pidas Ants oma kohustuseks mingil moel hoida silma peal ka vennalaste käekäigul. Ning miks ei võinud olla nii, et Aleksi ema aitas omakorda onu Hansu, veendunud poissmeest, et see ikka korrektne ja esinduslik välja näeks.


Selles majas Tatari tänaval asus Ants Laikmaa ateljeestuudio, kust said haridust paljud meie kunsti kullafondi kuuluvad autorid

On ilmne, et ilma täiendavate andmeteta pole ma siin, ääremaal, suuteline seda pere lugu enda jaoks korralikult jutustama. Pisut kergem oleks samast postkaardist lähtuvalt teha üks teine dramaturgiline visand. Sama monumentaalne kui "Nimed marmortahvlil", kuigi praeguse ideoloogilise ajalookäsitluse valguses ehk mitte väga patriootiline. Või hoopiski vastupidi, eriti isamaaline, sõltuvalt vaatenurgast. Sest mis saab olla isamaalisem kui tõde. Viimasega on aga keerulised lood. Jutt käib meie Vabadussõja liitlaste, valgekaartliku Loodearmee kurvast lõpust. Selles sündmuses on ajaloole tüüpilist vastandumist. Eestlased kirjutavad sellest sordiini all ja diplomaatiliselt. Venelased, eriti kommunismivastased patrioodid kajastavad eestlaste reeturlikkust(?) pisut rohkem ja emotsionaalselt. Ägedamad nõuavad isegi, et eestlased peaks venelaste ees vabandama selle ohvriterohke kuriteo pärast.

Väga konspektiivselt olid asjaolud järgmised. Loodearmee pidas punastega lahinguid Petrogradi lähistel. Sõjaõnn pöördus ja valgekaartlased olid sunnitud taganema Eesti piiride ligidale. Sõjalistes tegevustes olid eestlased loobunud oma liitlase kohustustest. Veelgi enam, mitte kellegi poolt tunnustatud Eesti Vabariik pidas Loodearmee selja taga salajasi läbirääkimisi bolševikega, et saavutada rahukokkulepe. Kokkuleppe üheks tingimuseks olevat olnud Loodearmee relvituks tegemine juhul kui nad saabuvad Eesti territooriumile. Eestlased hakkasid bolševikele antud lubadust täitma. Narva piiri taha kogunes mitmekümmend tuhat inimest. Neid hakati meie territooriumile lubama väikeste partiidena. Sõduritelt korjati ära relvad, kuid mitte ainult. Väidetavalt rööviti põgenikelt ära kogu proviant ja isiklikud asjad. Tegemist polnud ainult Loodearmee võitlejatega. Meie piiride taga ootasid riiki pääsemist veelgi rohkem sõjapõgenikke. Hinnanguliselt pidi Eesti lühikese aja jooksul vastu võtma 80 000 inimest. Objektiivsus on see, et Eesti riik polnud valmis sellist põgenike tulva vastu võtma. Ei sealpool piiri ega ka juba Eestisse sisselastud põgenikel polnud ei peavarju, pesemisvõimalusi, ei midagi. Väljas oli aga talv. Ilmnesid esimesed haigusjuhtumid, mis mida päev edasi hakkas võtma epideemia kuju.
Loodearmee võitlejate ja Venemaa sõjapõgenike surnukehad
Doktor Aleksander Laipman sattus Vabadussõtta kaks kuud peale sundmobilisatsiooni väljakuulutamist. Kogunemiskohas Võrus määrati ta polgu nooremarstiks. Juba kuu aega hiljem viidi ta üle Tartusse sama diviisi tagavarapataljoni vanemarstiks. Ning nii see postkaart sealt, pärast kohanemis ong kodustele saadetud. Tegelikult tundus ju kõik hästi olevat, rindest kaugemal. Nagu kirjast näha, oli aega koju sõita ja sõja kõrval sai lahendatud mõnigi pakiline olmeküsimus. Tiigi tänava maja oli samuti nagu väike erahaigla. Majas oligi vaid kaks suurt korterit, all viie toaga ja ülal neljaga. Ning sõjaväeline arstikarjäär läks muudkui ülesmäge. Pool aastat hiljem, oktoobri alguses tuli juba määramine Tallinnasse, Kopli sõjaväehaigla noorem ordinaatoriks. Sellel ajal pidas Loodearmee veel edukaid lahinguid Petrogradi lähistel.

Siis kui eestlased avastasid, et üle piiri lastud Loodearmee sõdurite ja põgenike hulgas möllab tüüfus, oli juba hilja. Nakatanute hulgas oli juba meie omad inimesed. Paanilise kiirusega hakati Narvas ja Ida-Virumaal looma interneeritute laagreid, mille tingimusi võrdlevad osa vene ajaloohuvilisi tänapäeval hilisemate koonduslaagritega. Piirkonnas kuulutati välja garantiin, kuid suremus muudkui kasvas. Tipphetkedel suri Narvas ja lähiümbruses 50 inimest päevas. Kokkuvõttes surid mõne kuuga tüüfuse tagajärjel hinnanguliselt 17000 Loodearmee sõjaväelast ja Venemaa sõjapõgenikku.

Tallinnat prooviti pikka aega hoida haigusvabana. Siis veel ei teatud, et juba epideemia esimestel nädalatel oli ka Kopli sõjaväehaiglasse saadetud üsna palju tüüfusehaigeid, kellele oli pandud ekslik esmane diagnoos. Hiljem saadeti sinna ravile juba ka õige diagnoosiga haiged. Haigla põhikorpus suutis vastu võtta kaheksasada haiget. Kuid sellest jäi väheseks. Seepärast läks improviseeritud haiglana käiku ka kolmteist sadamatööliste elamut, mis mahutas teine kaheksasada patsienti.


Kopli liinid. Ajutised haiglakorpused.
Foto Peeter Langovits
Aleks ehk dr. Aleksander Laipman sureb üheksa päeva pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist. Tema surmatunnistusele märgitakse surma põhjuseks soetõbi. Mõned aastad hiljem annetatakse talle surmajärgselt Vabaduserist I/3. Veel paar aastat hiljem on tema nimi koos ülejäänud üheksa Vabadussõjas hukkunud arstiga mälestustahvlil Tallinna sõjaväehaiglas.
Aleksi vanaisa oli surres 68 aastane. Tema isa tapeti neljakümne aastasena. Dr. Aleksander Laipman suri oma ametipostil, sõjaväearstina 34 aastasena. Aleksi lapsed jäid sündimata.

Reede, 2. detsember 2011

Värviline minevik

Uidates mööda internetti, sattusin Hollandi rahvusraamatukogu ühele projektilehele. Sealt leidsin fotograaf Bernard F. Eilersi tööd -  värvilised sõjaeelsed fotod. Ma tean mitut inimest, kes tunnevad sarnaselt minuga, et kahe maailmasõja vaheline aeg oleks just see, kus tahaks ajateljel viibida. Miks mitte ka elada, vaatamata sellele, et me teame, mis peale 1939. aastat edasi sai. Selline ajas rändamise fantaasia. Ning need vähesed meieni jõudnud värvilised fotod tollest ajast võimendavad minus seda tunnet veelgi.

Ma ei oska päris täpselt sõnastada, kuid fotograafia tehnoloogiline areng on minu jaoks midagi rohkemat kui optika, keemia, elektroonika. Värvilised pildid muutusid valdavaks alles mõnikümmend aastat tagasi. Enne seda oli foto must-valge. Ning luues seose meie arusaamisse minevikku, lähiajaloosse, siis märkan, et valdav osa meist käsitlebki minevikusündmusi ja elanud inimesi must-valgelt, alateadvuses hallid fotod minevikust. Ometi, isegi sõja ajal oli rohi roheline, lumi valge ja veri punane. Maailm oli värviline.






Neljapäev, 1. detsember 2011

Kodanikuühiskond

Mina, kes ma olen kaotanud igasuguse sideme kunagise eluga, rahuldan oma uudishimu kunagiste tuttavate aga ka muidu tuntud inimeste ühiskondliku aktiivsuse kohta näiteks sellega, et loen riigi ametlikke teadaandeid. Kord aastas, kusagil sügisel ilmub väljaandes Ametlikud teadaanded kohtute registriosakondade nimekirjad mittetulundusühingute sundlõpetamiste kohta. Põhjuseks on ühingu majandusaasta aruande esitamata jätmine. Tegelikult on see küll eelteade. Tuhka pähe raputades saavad sundlõpetamisele kuuluvad ühingud veel kuue kuu jooksul selle aruande hilinemisega esitada. Sisuliselt on aga siiski selge, et kui see dokument on jäetud ikka mõistliku aja jooksul tegemata, siis on ka ühing oma tegevuse faktiliselt lõpetanud. Alles paar päeva tagasi lasin silmad üle Harju Maakohtu registriosakonna nimekirjast. Selle kohtu piirkonnas kuulub seekord lõpetamisele 2345 mittetulundusühingut. Nagu ikka, leidsin likvideeritavate ühingute loetelust palju tuttavaid inimesi, sest seal on ära toodud ka juhatuse liikmete nimed.

Aga ega ainult kunagiste tuttavate ja muidu tuntud inimeste nimed pole huvitavad. Nagu varasematelgi aastatel sarnaseid nimekirju sirvides, tekivad korduma kippuvad küsimused. Siis mõtlen ikka, et loen mõne seaduse läbi ja teen asja enda jaoks selgeks. Tegelikkuses muidugi aga ei viitsi aega raisata, kuna asi mind ennast ei puuduta. Ka seekordses nimekirjas on näiteks palju sundlõpetatavaid korteriühistuid. Samasse kategooriasse võiks liigitada ka selles nimekirjas olevad  kunagised aianduskooperatiivid, nüüdsed ühistud. Mis siis ikkagi saab kui ühistu tegevus lõpetatakse? Korrusmajal on ju mingid ühised asjad ajada, sama ka nendes omaaegsetes suvilakooperatiivides.
Likvideeritav korteriühistu Tallinnas Pallasti 16

Eraldi võiks sundlõpetatavate mittetulundusühingute loetelus välja tuua sotsiaalse suunitlusega organisatsioonid: Paljulapseliste Perede Toetusühing, Eesti Noorte Perede ja Vanurite Abistamise Ühendus, Ühendus Aita Last, MTÜ Üksikvanema Pere, Eesti Orbude Toetusselts, Eesti Puuetega Inimeste Kunstiühing, MTÜ Terve Eesti Laps, Hoolekande Arendamise Põhja-Eesti Selts jne. Siinkohal mõtlen, et miks need heal eesmärgil seltsingud ikkagi oma tegevuse lõpetasid, osa neist alustamatagi?

Kui Pae tänava pommiplahvatustes jäid inimesed peavarjuta, ulatas neile abikäe Tallinna Linnamisjon. Pea viisteist aastat  elu hammasrataste vahele jäänud täiskasvanute ja laste abistamisega tegelenud igati toimekas mittetulundusühing läheb nüüd, peale viis aastat kestnud vindumist sundlikvideerimisele. Pilt "Õhtuleht".

Likvideertavate mittetulundusühingute nimekirjas on palju harrastuslikke spordiklubisid. Spordiga on seostatav ka Erki Nool Fan Club. Tundub, et poliitikasse siirdunud kunagine tippspotlane pole poliitikas sedavõrd populaarne, et kunagised fännid peaksid vajalikuks talle oma poolehoidu jätkuvalt avaldada. Nostalgiliselt kahju on aga Jalgpalliklubi Lõvid tegevuse lõpetamine. Roman Ubakivi teened eesti (loe: eestlaste) jalgpalli taassünniks olid hindamatud.
Ubakivi lõvipoisid

Mõned asjad paneb paika aeg. Olgu selleks näiteks kasvõi tegevust lõpetav Eesti Lennuväepoiste Klubi või Eesti Natsistlike Koonduslaagrite Vangide Ühing. Kuid ega ainult inimeste sünniaasta tingi kodanikeühenduste hääbumist. Tuhmuvad ka mälestused - meie muusikakultuuri suurkujude poolt loodud Lepo Sumera Ühing lõpetab oma tegevuse. Ka Lepo enda osalusel asutatud Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia läheb likvideerimisele.

Kui väliseestlane Aino Järvesoo Eestisse elama tuli ei teadnud me tegelikult midagi heategevusest. Selle naise kümned miljonid kroonid päästsid paljude eesti laste elud. Paljud mäletavad siiani Aino terviklikku visiooni eestlusest, peredest ja lastest. Kaheksa aastat tagasi Järvesoo suri. Harju Maakohus teatab täna, et Aino Järvesoo Mälestusfond  kuulub sundlõpetatamisele.
 Foto Aldo Luud

Ma näeksin välja pisut kohtlasena kui väidaksin, et ma seda pikka sundlõpetamisele kuuluvate mittetulundusühingute nimekirja olen lugenud rida realt - muidugi mitte. Imestan vaid, et ajakirjanikud, kes oma töös peaksidki mõnikord jaburaid materjale lugema, pole sellest nimekirjast oma lugudele inspiratsiooni saanud. Mind näiteks hämmastas, et oma tegevuse lõpetab parvlaeva "Estonia" hukkunute lähedaste loodud Memento Mare - ju siis ei leita enam liitvat ühisosa. Minu jaoks on üllatuseks ka Šoti Klubi, Segakoor Noorus, miks mitte ka elevust tekitanud Prussakovi nim. Rattaühingu tegevuse  sundlõpetamine. Ma arvan, et iga inimene leiab sellest nimekirjast midagi huvitavat või üllatavat, aga miks mitte ka anekdootlikku - Eesti Antidopingu Keskus paneb uksed kinni.

Ning kindlasti jääb meie kodanikuühiskond palju vaesemaks seepärast, et oma tegevuse lõpetavad Eesti Seksi Liit ja Kapitalismiohvrite Eest Seismise Ühing.