9. märts 1982
(järg)
Rockmuusika alal midagi väga olulist pole toimunud. Vahepeal väga ilusat muusikat teinud "Ruja" muutis oma koosseisu - Rein Rannap läks tagasi, vahetusid ka dr&B ja nüüd nad teevad võimatut möga. Rahvale läheb tunduvalt paremini, populaarsus on kasvanud märgatavalt, aga sisulised väärtused on kahanenud olematuks.
Samal, 1982. aastal ilmub "võimatut möga" tegeva ansambli vinüülalbum. Kirja autor küll möönab, et "rahvale läheb tunduvalt paremini". Kas plaadil olevad palad kuuluvad aga legendaarse ansambli rahva südamesse lauldud/mängitud kullafondi, sellele saame vastata nüüd, peaaegu nelikümmend aastat hiljem:
01. Õunalaul (Rein Rannap/Ott Arder), 02. Doktor Noormann (Rein Rannap), 03. To Mr Lennon (Urmas Alender), 04. Tule minuga sööklasse (Rein Rannap/Ott Arder), 05. Inimene õpib (Rein Rannap/Ott Arder), 06. Kus on see mees (Rein Rannap/Ott Arder), 07. Lapsena televisioonis (Jaanus Nõgisto/Juhan Viiding), 08. Rahu (Rein Rannap/Urmas Alender), 09. Eile nägin ma Eestimaad (Rein Rannap/Ott Arder, 10. Siin oled sündinud (Rein Rannap/Paul-Eerik Rummo)
"Apelsin" oli millegipärast vahepeal Eestis esinemiskeelus. Hiljuti toimus linnahallis comeback. Seni ajasid nad ainult Venemaa kontsertorganisatsioonidele raha kokku.
Teine ansambel, kes põhiliselt Venemaal tuuritavad on Tõnis Mägi & "Music Seif". Neil pole küll esinemiskeeldu, kuid võimalused on lihtsalt vähesed.
"Vitamiin" on endiselt üks kõvemini teenivaid ansambleid. Käivad kolhoosides, seal on maksmisega kõige soodsam. Muusikaliselt puhas estraad. Rahva hulgas küllalt minev punt. Nende mänedžer on lausa geenius. Nii osavat asjaajajat pole mina veel näinud.
70. lõpu ja 80. alguse "üks kõvemini teenivaid ansambleid" ja selle asutaja ning mänedžer, "lausa geenius", Jüri Mitt (keskel). Foto ajalehest Meie Maa
"Rock Hotel" - väga stiilset rock'n rolli esitav bänd olevat teatavates raskustes. Seal muide on põnevust - eesti rokamusa grand old man Eigo Mirka bass, trummidel Harri Kõrvits, laulab Ivo Linna. Nojah, neile tulnud ühel haltuuramängul teatavate küsimuste vastu huvi tundvad külalised ja pärinud, et palju nad ka töö eest tasu saavad. Vastuse "1,5 rubla nina peale" järel kukkunud nad naerust perseli ja hakanud asja lähemalt uurima. Noh, uurimise tulemusi veel pole kuulda.
"Rock Hotel". Viimane pilt enne Põldroo emigreerumist 1983. aastal. Vasakult Ivo Linna (sündinud 1949), tollal 38-aastane "grand old man" Heigo Mirka (1944), Harry Kõrvits (1953), Margus Kappel (1956) ja Andres Põldroo (1954)
Üks lisamure olla neil veel. Eesti parimate kitarristide hulka kuuluv Andres Põldroo olevat abiellunud rootslannaga. Peagi ta siis ei hakka naise manu kolima. Eks sellel emigreerumisel vist oma eelised ole, kuid mulle tundub küll, et need kõik mehed, kes siit seaduslikult või ebaseaduslikult läinud on, on küll rohkemat lootnud kui nad väärt on ja ka saanud. Näib puuduvat neil see objektiivse arutluse võime. Ässadeks peavad end siin ja loodavad, et seal on kõigil kohe kaisutused avali. Pika pingutusega võivad nad küll ehk materiaalselt mingile järjele saadagi, aga hinglistest muredest - sellest küürust ei saa nad küll vist kunagi priiks.
Seda kirjalõiku lugedes ei tohi ära unustada, et elasime siis raudse eesriide taga. Isegi turismireisile välisriiki saadi vaid sobiva ankeedi olemasolul. Seega Andrese abiellumine ja emigreerumine oli vaieldamatult Sündmus, mitte ainult muusikute seas vaid laiemalt. Tagantjärgi tarkuses tuleb tunnistada, et kirja autori arutlus sai praktikas täieliku kinnituse selles osas, mis puudutab tollaste minejate hilisemat loomingulist karjääri välismaal.
(järgneb)
Postitused
4 kommentaari:
Vägagi huvitav!
Ja see selgitab ka, miks Rock Hotelli edu ja tee nagu lõigatult katkesid. Mingist ajast alates ei mängitud neid enam yheski soovikontserdis ega raadiosaates ega mainitud kuskil mujal sõnagagi.
Minu jaoks on siiani jäänud mõistatuseks need esinemiskeelud ja esitamispiirangud. Paljud artistid meenutavad oma esinemiskeeldusid. Reeglina olid eetrist kadunud kõik need, kes ühel või teisel moel välismaale olid putkanud. Mõistatus on see, kuidas see keelamise mehhanism praktikas välja nägi protseduuriliselt ja kes olid need konkreetsed nimed, kes kirjutasid alla mingile keelupaberile.
Huvitav on see, et tänaseni pole keegi kusagilt arhiivist välja otsinud sellist dokumentatsiooni, mis selgitaks kuidas asi toimus. Kui palju üldse oli käske ja keelde ning palju toimetuste enda initsiatiivikat enesetsensuuri. Ma tean, et viimast oli tollel ajal loomingulistes asutustes palju - keegi mul ei käsi, aga igaks juhuks ...
Ma olen huvi pärast kuulanud nt soome rock- ja metalmuusikat. Ajal, kui meil isegi Ruja "mässumeelne" ja Gunnar Grapsi bändid "tõsiselt ohtlikud" olid ja nende helisalvestuste kvaliteet on läänemaailma analoogidega võrreldes halb nagu puukuuris, olid naaberriikides juba väga korralikud ja tasemel bändid, stuudiod, festivalid jne. Kurb mõelda kohe selle õitsva riigikapitalismi tingimustes täiesti virelevale muusikavaldkonnale.
Õitsev riigikapitalism siis NSVL-is.
Postita kommentaar