esmaspäev, 30. jaanuar 2012

Niisama naljakas

Ausalt, ilma igasuguse põhjuseta, tagamõtteta, alatoonita, vihjeta, see pilt ja tekst on selles koosluses lihtsalt naljakas. Kui keegi isegi tunneb ennast riivatuna, võtku eneseirooniaga, mis kahtlemata on nalja meisterklass.


laupäev, 28. jaanuar 2012

Ülikond

Mäletan lapsepõlve suvesid, kus maal, külavahel tuli vastu külamees pintsakus ja viigipükstes. Selliseid polnud üks või kaks ning veidrikeks keegi neid ei pidanud. Terve küla peale ikka päris mitmed vanaaja peremehed pidasid vajalikuks välja näha esinduslikud. Ning just see eristas neid maaproletariaadist. Mis sest, et ühesugused kolhoosnikud olid tollal kõik. Tänapäeval enam maal naljalt triiksärgis meest ei kohta. Linnaski on ülikonnakandjad ilmses vähemuses. Niinimetatud vabaaja rõivad on sedavõrd mugavad, et mõni noorem mees ehk polegi oma elu jooksul ülikonda kandnud. Detsembris läksin kaheks päevaks suurde linna ja suveabiline oli oma noorema vennaga mul koduhoidjaks. Kasutasin juhust, õpetasin neid pükse viikima ja pintsakut pressima. Uskumatu, et noored mehed seda ei oska.

Mina olin mitukümmend aastat ülikonnamees. Nüüd pole enam põhjust kanda, mõnikord aga tunnen puudust. See on riietusese, mida õigesti kandes parandub mehe rüht, lisandub väärikust ja võib tõusta madal enesehinnang. Pisut kehvasti on lood siis kui ainult staatus sunnib meest ülikonda kandma. Ei tea kuidas nüüd, kuid vanasti olid kõige hirmsamad ülikonnakandjad Tartus. Jalas viikimata torud,  liialt lühikesed või vastupidi pikkusest lontis püksid. Kortsus pintsakud pitsitamas või rippumas ümber keha. Triiksärkidest, lipsudest, mansetinööpidest ma ei räägigi. Kuna mu isa oli tööline, siis lubasin endale vabadust nimetada selle linna ülikondades mehi haritlasproletariaadiks.

Ülikonna kandmisel on oma reeglid. Paljudel on meeles episood kui president Lennart Meri kohendas kunagi ühe haritlasproletariaadi pintsakunööpe. Ning muidugi on ülikonna kõrgeim pilotaaž fraki kandmine. Vabariigi aastapäeva vastuvõtu järgselt kritiseeritakse ohjeldamatult ja kohati taktitundetult naiste tualette. Märkamata jääb see, et kümnest mehest vast ainult kolm on riietatud laitmatult. Frakkide puhul torkab silma mehe ja fraki mõõtude mittevastavus, millest tulenevad muud detailivead. Lubatud õhtuülikonnad ei tee paljudel juhtudel mehi kenamaks, sest mõõdud jällegi valed ning mõnikord särk selline, mida kunagi ei kanta õhtuülikonnaga. Nendest ei saa ma üldse aru, kellel daam kõrval õhtukleidis ja mees igapäevases tänavaülikonnas.

Naised tihtipeale kurdavad, et nad ei tunne ennast naistena. Meestelt reeglina küll ei kuule, et nad ennast meestena ei tunne. Aga mehed virisevad tihti, et nende kõrval pole tõelist naist. Ja käivadki mõlemad karjakasvatajate pükstes kodus, kõrtsus ja kirikus. Seepärast võiks mees ikkagi mõnikord ka ülikonna selga panna ja kindlasti tekib ta kõrvale siis koheselt naine. Ning kui teatud kurtmine, mul pole midagi selga panna, liiga suureks läheb, siis võib mees ju teksade juurde alati tagasi pöörduda.

Veendunud ülikonnavastaste järjele aitamisel võiks initsiatiiv tulla naistelt, sest mees teeb (vähemalt lahutuseni) alati nii nagu naine tahab. Selle järgi toimides kipuvad naised tavaliselt ise ostma mehele ka triiksärke. Siin peaks esmalt endale mõned asjad selgeks tegema. Särki valides ei piisa ainult, et see sobiks ülikonna värviga. Tegelikult on ka selles asjas, mitte ainult ülikonnal, palju pisidetaile. Võib juhtuda, et muidu ka ülikonnamees, kellel stiilitunnetust, ei pruugi naise kingitut selga panna ja jällegi tüli majas.

Kõik need mõtted tulid pähe kui vaatan arvutist ühe mu lähedase, ei nüüd juba kahe, õigemini kolme lähedase fotosid nende elu suurpäevast. Selle pärast ma detsembris linnas käisingi. Ja SEE ülikond oli laitmatu, valgest kleidist rääkimata.

neljapäev, 26. jaanuar 2012

Tavaline talvepäev - tudengite meeleavaldus

Minu poolt oleks vastutustundetu võtta mingi seisukoht koheselt seaduseks vormuva kõrghariduse reformi suhtes. Ma pole selle asjaga isiklikult ja vahetult seotud varsti pea juba kümme aastat. See on liiga pikk aeg, et kujundada adekvaatne isiklik arvamus. Minu oma lastest mõni veel küll õpib kõrgkoolis, kuid ega ma ausalt öeldes ei tea, mida nemad asjast arvavad ja kas nad üldse midagi arvavad.

Kunagise huvilisena olen siiski jälginud diskussioone ning lugenud asja kohta poolt- ja vastuargumente. Minu arusaamist mööda ei käi vaidlus sedavõrd kõrghariduse sisu ja kvaliteedi üle. Vaidlus on keskendunud tegelikult hoopis tudengite sotsiaal-majanduslikule toimetulekule ühelt poolt ja hariduse rahastamise eelarvelistele probleemidele teiselt poolt. Ning kumbki osapool mõistagi argumenteerib oma arvamust muuhulgas ka tagajärgedega, mida reform võib kaasa tuua kõrghariduse kvaliteedile. Eilne päev pidi olema selles diskussioonis oluline.


Tegelikult aga ei toimunud eile midagi. Kahtlemata tuleb tunnustada neid noori inimesi, kes pidasid vajalikuks oma seisukohti avaldada nendel pisimiitingutel, mida täna ebaproportsionaalselt suurelt meedias kajastatakse. Eriti tõstaksin siinkohal esile gümnasiste. Mis aga tudengite enamusse puutub, siis 70 tuhandest üliõpilasest oli väljas paarsada. Või nagu minister ise õhtuses televisiooni uudistesaates seda diplomaatiliselt kommenteeris kuidagi nii, et enamik üliõpilasi sellel ajal tegelesid õppetööga auditooriumides või raamatukogus. Ma ise arvan seevastu, et arvatavasti enamus tudengitest olid miitingute tegemise ajal hoopis tööl ning pisut on ehk neis mõlemis väites ka natuke irooniat.

Eilsest päevast saan teha enda jaoks vaid ühe järelduse - ju siis minister Aaviksoo on ka õppurite enamuse arvates õiget asja ajamas. Kõnealune reform tegelikult kedagi niiväga ei puudutagi ja ei huvita. Sest läbi aegade on olnud just tudengkond see, kes on muutnud maailma ja meie arusaamist sellest.

Päevad, mis muutsid maailma - Pariis, mai 1968

pühapäev, 22. jaanuar 2012

Elu nagu muusikalis

See kahekümne viie dollariga müüki pandud postkaart äratas internetipoes koheselt mu tähelepanu. Argentiinast Eesti NSV-sse saadetud kaart kannab 1946. aasta postitemplit ja kiri on kirjutatud selges eesti keeles. Tänased eestlastest maailmarändurid, majandus- ja armastuspõgenikud, ei suuda vist päris mõista, mis selles kaardikeses nii väga erilist on. Pelgulinnas, Õle tänaval elav Liisa Abi saab kirja oma võõrsil elavalt pojalt - pole ju mingi sündmus? Mina, aga kindlasti ka paljud teised, kellel sugulased pärast sõda osutusid välismaal elavateks,  mõistavad kindlasti, et selline sündmus, kirja saamine, oli midagi erakordset. Ikkagi ainult aasta pärast sõda, 1946. aasta! Paljud pidid ootama veel mitu aastat, mõned aastakümneid, et saada teada oma lähedaste saatusest.
28.Sep.46.
Minu Kallis Emakene
Südamlik tervitus kõiksepealt ja teadustan et sain täna 28.Sept. sinu kaarti kätte mille peale sulle kohe vastuse saadan. Olen väga rõõmus et tervise juures oled ja teadustan et tahtsin sulle raha saata kuid mul ei ole tarvilikud dokumenti. Nii et praegusel momentil on võimatu. Olen väga mures sinu üle kuid loodan et Ida ja Helga sind aitavad. Et küll siiamaani ei ole Ida kui ka Helga käest ühteki kirja saanud. kuid siiski anna minu poold südmlik tervitus ja loodan et saan ära tasuda kõik need kulud mis nad sinu eest on ära kulutanud. Ja nüüd anna minu poolt tervised Kennimäe perekonnale ja anna minu aadress et on võimalik kirjavahetuse asuda.
Niisiis kõikse paremad soovib sinu poeg Alfred

Ema saab oma pojalt, Alfred Abilt lahtise postkaardi kätte detsembri lõpus. Nagu ilmneb, on see vastus ema varasemale kirjale, mis on siis järelikult kusagil suvel saadetud. Ning ega poja kirjutatust peegeldu eriti, et ta oleks kuidagi ema eelnevast kirjast üllatunud. Tundub nagu nad oleksid olnud katkematus kirjavahetuses juba palju aastaid.  Kõik see tundub esmapilgul olevat mingi müstika. Ajal kui enamik ei teadnud midagi oma sugulaste saatusest, toimub siin tavaline kirjavahetus. Sõja paadipõgenikud on sellal alles interneeritute laagrites, peamiselt Saksamaal aga ka mujal. Osa eesti sõdureid on veel sõjavangis. Või siis näiteks Rootsi pääsenud endised saksa mundris poisid ja mehed ootavad enda väljaandmist Nõukogude Liidule. Vaatamata kuitahes suurele kummagi poole soovile saada kuidagigi ühendust oma lähedastega, välditakse seda sellel hetkel nagu suudetakse. Keegi ei taha, et Eestisse jäänutel tekiksid mingid pahandused või ebameeldivused sellest, et omavad sugulasi välismaal. Sugulaste vahel kontaktide loomine Punase Risti vahendusel saab teoks  mitmeid aastaid hiljem. Isegi siis toimiti mõnikord konspiraaatoritena. Minu tädimehe kirjad tulid näiteks minu emale adresseritud ümbriku sees. Mina olin kuller, kes sellised kirjad-pakid toimetas kullerina õige adressaadini. Ning vastu sain omakorda kirjad fotod, mida tuli toimetada välismaale. Tädimehe õde oli nimelt Sotsialistliku töö kangelane ja proovis igati vältida avalikke seoseid välismaal elava vennaga, samas ometigi tihedalt suheldes. Ning kõik see toimus mitte vahetult peale sõda, vaid veel paarkümmend aastat hiljem, kuuekümnendatel.

Alfred on siiralt mures oma ema tervise pärast. Süüdlaslikult kirjutab sellest, et tahab teda rahaliselt aidata. Tagantjärgi tarkusena hämmastab mind tema naiivsus - mis raha saatmine, mis peesod? Võimalused raha saatmiseks, boonid, tuli palju hiljem. Lihtsameelsusena tundub ka Alfredi soov hakata Kennimäe perega kirjavahetust pidama. On ilmne, et poeg elab nagu teisel planeedil, aimamata millised olud valitsevad pärast sõda tema kodumaal. Meie olukord läks veel iga aastaga üha hullemaks. Eesti metsades ajas NKVD taga "bandiite", tulemas oli suurküüditamine, sundkollektiviseerimine, tekkisid oma kaasajooksikud-pealekaebajad ja palju muud. Samal ajal Argentiina rahvas, kes nii enne sõda kui peale kuulus maailma rikkamate riikide hulka, nautis just sellel aastal presidendiprouaks saanud Eva Peroni ehk Evita mõistust ja ilu. Võrreldes Eestiga oli elu nagu muusikalis.

Lugesin Aivar Jürgensoni artikleid eestlaste kogukonna kujunemisest Argentiinas. Esimene suurem eestlaste väljaränne sinna toimus meie esimese iseseisvuse esimesel kümnendil. 1923. aastal halvenes Eestis järsult inimeste heaolu, tööpuudus kasvas ja olime sügavas majandussurutises. Inimesed hakkasid Eestist väljarändamama just samamoodi nagu see toimub nüüd ja praegu. Midagi väga tuttavlikku on kasvõi selles, et 1924. aastal pöördub seesama Alfred Abi kohtusse, et protsessida kellegi ettevõtjaga saamata jäänud töötasu üle. Suure tõenäosusega võib oletada, et ühel hetkel sai Alfredil kõrini ja ta otsustas kodumaa tolmu jalgelt pühkida. Argentiina oli tollal sihtpunktina sama atraktiivne nagu tänaste "põgenike" jaoks Austraalia. Alfred ei näinud meie okupeerimist, sõjast luges ta vast ajalehtedest ning eks ta ikka oli juba pisut argentiinlaseks muutunud. Teisiti ma ei oska tema naiivsust seletada.

Pärast sõda saabus Argentiinasse teine laine eestlasi. Need olid nüüd juba sõjapõgenikud. Aivar Jürgenson kirjeldab, et vanade olijate ja uute tulijate vahel tekkisid vastuolud paljuski just maailmavaatelistel erinevustel. Vanad olijad polnud omal nahal tundnud, mis asi on nõukogude võim. Seepärast süüdistasid sõjapõgenikud mõnikord mõnda majanduspõgenikust rahvuskaaslast  Venemaa spiooniks. Kui nendel süüdistustel oleks olnud ka mingitki faktilist alust, siis oleks lihtne põhjendada konkreetse postkaardikese fenomeni. Ajal kui suurem osa inimesi alles otsib võimalusi teatada kuidagigi kodustele, et nad on elus, peavad mõned lihtsalt tavalist kirjavahetust ja need kirjad jõuavad adressaadini!. Nagu poleks olnud okupeerimist, sõda, nõukogude võimu terrorit, raudset eesriiet. Aga selline selgitus sellele postkaardile sarnaneks juba luululisele vandenõu teooriale.

neljapäev, 19. jaanuar 2012

SOPA

Mõned blogid kajastavad seda ookeanitagust seaduse eelnõud. Kahtlustan, et enamik pole sellest aga midagi kuulnud. Ning kui isegi on, siis vaevalt et nad sellest ridagi lugenud. Mingi USA värk, mis meil sellest asja on... Teadjatele pole vaja ja mittehuvitatutele on mõttetu seletada, et puutub ikka küll ja väga.

Minu jaoks pole küsimus ainult autorikaitses. Infoühiskonna teke, faktide ja mõtete vaba ning piirideta liikumine on on toonud inimkonna ajajärku, kus senine maailma elukorraldus vajab uut mõtestamist. Õhus on tunda seni veel teadmata ja sõnastamata uuenduslikke hoovusi. Võimu teostavad tavalised lihtsurelikud ja ka nemad tunnetavad, et asjad hakkavad käest libisema. Lamar Smith' eelnõu kaitseb pealtäha ju õiglaselt "autorite" huve. Kuid tegelikult omab selle seaduse toimemehhanism kindlasti tagajärgi, et mitte öelda teadlikku eesmärki info piiramiseks ja kontrollimiseks. Info monopoliseerimine garanteerib võimu.


Vaatame kasvõi meie endi tippnomenklatuuri, kes paarikümne aastaga on omandanud hoiaku, et nemad on targad, informeeritud ja eksimatud, rahvas aga on ... Viimase kümne aastaga on meil süvenenud tendentsid, kus näiliselt liberaalselt valitsev riik tahab üha rohkem kontrollida, keelata, käskida. Vaikselt, ilma suurema kärata on Eestis parandatud seadusi sedasi, et laiendada legaalselt võimalusi meie oma rahva jälitamiseks. Säilitamisele kuuluvad meie telefonide kõik logifailid, kõnede pealtkuulamiseks pole vaja enam saada eelnevalt kohtuniku nõusolekut ja võimalike protestiaktsioonide ohjeldamiseks võib rahva vastu suunata kaitseväe. Miks mitte lisada siia nimekirja võimaluse inimeste internetikasutuse kontrollimiseks ja piiramiseks? Ma arvan, et meie "demokraatia" kummitemplid vormistavad selle käsu saabudes koheselt. Ning päris mugav on seda teha "autorikaitse" garneeringus.

Mind isiklikult ei häiri kui mind jälitatakse ja kontrollitakse. Kusagil pool aastat tagasi nägin näiteks Rahvastikuregistrist, et anonüümne Politseiamet on teinud korduvalt minu kohta päringuid. Las pärivad, mul polegi mida varjata. Suurema osa elust olen ma elanud sarnastes tingimustes, kus info oli valikuline ja sõnavabaduski "konstitutsiooniline õigus". Ning Suur Vend oli kõikjal jälgimas. Kõik toimuv tuletab mulle lihtsalt meelde seda kui pärast kuuekümnendate hetkelist kergendust tundsid, et hapnikku antakse taas ainult jaopärast. Minnes aga pisut veelgi ajas tagasi tuleb meenutada Pätsu riigipööret ja vaikivat ajastut - võim on ennegi inimesi lolliks teinud.

teisipäev, 17. jaanuar 2012

Kõik läheb mööda


Järgneva jutu eellugu on kusagil siinsamas blogis paari aastatetaguse postituse näol. Pean vajalikuks selgitada, et olen kirjutanud kahest erinevast noormehest. Mingil hetkel tegi Rents mulle ühele postitusele kommentaari, soovides teada saada, mis on saanud minu suveabilisest. Ma isegi korra alustasin sellega, kuid poole peal kustutasin. Ma ei saa seda enne teha kui olen iseenda jaoks üles tähendanud, mis sai sellest esimesest poisist.

Temaga on läinud kehvasti. Selle noormehega siis, kelle isa teadmata, ema tapetud ning kes kasvas õega oma sugulase juures hooldusperes. Vaatamata kõigile minu püüdlustele aidata raskel hetkel inimene järje peale, läks siiski vastupidi. Ühel hetkel jättis ta kõik õpingud ja oli jälle tagasi linnas, oma vanaema punkris. Koos kõigi sellest johtuvate tagajärgedega. Uuesti algasid joomingud, tekkisid mingid kahtlased seltskonnad ja lõpuks kodutus. Ma ei suuda ära kiruda oma esialgset naiivsust ja lootust meie sotsiaalsüsteemi suhtes. Kõik need sotsiaaltöötajad, psühholoogid, olematud tugiisikud ja nõustajad... Mäletan, et siin blogiski elasin välja kui ükskõikne, väiksemagi huvita ja hoolimatu on meie ühiselt loodud sotsiaalabi vanemateta isekasvanud noorte elluastujate suhtes.

Mõnikord, kui ta kelleltki telefoni saab, siis helistab. Tema jutud keerlesid algul peamiselt selle ümber, kui palju viina või õlut osteti, kellega joodi, kus ärgati. Kuid nüüd on tekkinud ka pikemaid kainuse perioode. Siis on tunda, et tal on veel õrnhabras usk, äkki rabeleb kuidagi välja. On säilinud ka mingid unistused. Nendel hetkedel küsib ta minult, mida ja kuidas tegema peaks. Pika ärgitamise peale sain ta lõpuks nii kaugele, et ta on teinud endale id-kaardi. Dokumendi, mis on kõigi edasiste sammude alus. Detsembris sain ta niikaugele, et võttis ennast arvele Töötukassas. Aga elukohta tal ikkagi pole. Raha ka ei ole, et kuidagi elu alustada. Hetkel on tal mingi ulualune linnast väljas. Isegi kui ta peaks tööd saama, pole bussisõiduraha, et tööle sõita.

Selles nokk kinni, saba lahti olukorras astusin mina teist korda samasse ämbrisse. Soovitasin tal minna linna sotsiaalosakonda ja rääkida oma lugu ausalt ära. Seda, et on üheksateist aastane. Vanemateta. Hooldusperest lasi alaealisena jalga, õppimised jättis pooleli. Töötanud ei ole. Elukohta ei ole. Elu hakkab kiiva kiskuma, kuid säilinud on veel soov ja lootus, et midagi saab muuta. No mis seal rääkida, nendel seal peaks olema siiani veel toimik alles, mis avati kui nendesamade sotsiaaltöötajate initsiatiivil väike poiss alkohoolikust emalt ära võeti. Toimikust on näha, et ta ei ole saanud orvule seadusega ettenähtud elluastumise toetust, rääkimata sotsiaalkorterist (ning ega keegi ametiisik talle tema õigusi ei olegi kunagi selgitanud ega pakkunud). Kogu selle jutu mõte oleks selles, et kas ta võib loota töökoha leidmisel ja töölepingu sõlmimisel mingile ühekordsele toetusele, et üürida mingi tagasihoidlik elamispind ja jätkuks ka pisut elamisraha esimese palgani.

Kõigile meile pole võrdselt antud suhtlemisoskust ja -julgust. Mina isklikult olen ka muutunud siin oldud aastatega väga inimpelglikuks. Mida rääkida siis noorest inimesest, keda praktiliselt pole eluks ja taolisteks asjaajamisteks ette valmistatud. Pealegi tunnevad paljud mehed ja mehepojad sedasorti avameelset juttu rääkides ennast ikka väga sandisti - hingestriptiis või sedasi. See pidi suur eneseületus olema, et ta selle käigu ikkagi ette võttis ja nende tädidega rääkis. Ning tulemus...?

Ta leidis ülesse selle sama inspektori, kes temaga (loe: toimikuga) kogu lapsepõlve tegeles. See aga ei saanud üldse aru, mis temast tahetakse. Siis pääses ta ühe teise sotsiaaltöötaja jutule, kes kuulas noormehe kiirustades ära, lehitses paljumainitud toimikut ja suunas kuhugi linnaserva, et seal temaga tegeletakse. Poisi kirjelduse järgi sain aru, et tegemist oli mingi narkarite ja alkohoolikute rehabilisatsioonikeskusega. Selline, kus maalitakse lillekesi ja tehakse rühmatööd ja motiveeritakse end kogenud psühholoogide käe all. Samal õhtupoolikul kutsutigi noormees tagasi psühholoogiga vestlema. Tark psühholoog oli. Pärast pikka vestlust konstateeriti, et hetkel pole noormehel küll selle keskuse abi vaja ja jääb mõistetamatuks, miks ta üldse sinna suunati. Psühholoog tegi enamgi veel.  Pannes kokku faktide rea, leidis ta, et antud juhtumil peab konkreetset abi pakkuma see vald, kus oli poisi viimane ametlik elukoht ehk siis hoolduspere asukoha sotsiaaltöötajad.

Nädal pudelikorjamist ja poiss oli bussiga tagasi oma "kodu"vallas. Külastas õde ja järgmisel päeval oli vallamajas. Teadagi teda ei oodatud - et kadunud poeg on koju tulnud. Ülilühikese kohtumise lõpetas sotsiaaltöötaja küsimusega: "Kas sa tahad, et ma võtan su õe ja eaka sugulase toetusest sulle raha?" Muidugi ei tahtnud suur vend, et tema väikeselt õelt raha ära võetakse. Ja sellega oligi kõik.

Minu juurde ta ei tulnudki. Kusagil ülejärgmisel päeval ta helistas mulle. Telefonis oli taustaks üpris ühemõtteline läbu. Sellel hetkel ta täis ei olnud, võtnud küll:

"Näed, ma tegin kõik täpselt nii nagu sa õpetasid. See on samamoodi kui sa mind tollal haiglast ära tõid ja rääkisid, et on olemas tugiisikud, psühholoogid, sind kindlasti aidatakse. Mis sitta mind siis aidati? Miks ma nüüd pidin sinu soovitusel jälle ringi jooksma, ennast alandama, paluma? Mis kuradi abi - mine lillekesi joonistama! Lihtsalt mind pole kellelegi vaja, KELLELEGI!"

Raske on olla ebaõnnestuja. Pärast tema telefonikõnet otsisin arvutist just selle laulu mängima ning nüüd mõnikord kuulan seda ikka ja taas. Ma olen liiga vana, et uskuda selle laulu sõnu. Kuigi väga, väga tahaks.



pühapäev, 15. jaanuar 2012

Unustatud hääl



Interneti vanakraami poodides ringi luusides taban teinekord ennast mõttelt, et kuidas kunstiinimeste elutöö jäädvustus on sedavõrd valikuline. Mõne kohta on kirjutatud suured monograafiad, lahatud ja katalogiseeritud tema looming pisimateski detailides. Mõni teine seevastu on elanud oma aktiivse elu kunstis ja praktiliselt ei tea me tast midagi. Sopran Ella Masing-Grünberg (1885-1944) oli elukutseline laulja oma kontserttegevuse ja ooperirollidega "Estonias". Internetis leiame temast vaid ühe udupildi ja paar rida, mida kokkuvõtlikult võiks sõnastada: elas, laulis, suri.

Ometi on sellel lauljal vedanud pisut rohkem kui mõnel teisel tema kaasaegsel, kolleegil. Ühes ameerika online antiigipoes müüakse 35 dollariga firma Beka heliplaati, millel on kaks Masing-Grünbergi salvestist. Ühel pool kuuleme aariat Mozarti ooperist "Figaro pulm". Plaadi teisel poolelel esitab laulja rootsi rahvaviisi, mis on saanud eestikeelseks pealkirjaks "Jõua ju kaugelta".

Plaadistus pidi toimuma kindlasti enne 1926. aastat ehk siis laulja loominguliste võimete tipul, sest plaadikompanii Beka Records vahetas sellel aastal omanikku ja sai uue nime. Mitmesugused kataloogid näitavad, et Ella Masing-Grünbergiga salvestati üldse 11 laulu. See fakt on iseendast kõnekas, arvestades, et paljud tollased ooperisolistid jäid neil ammustel aegadel plaadistamata. Seega vaatamata sellele, et sellest lauljast on vaid hägune foto ja paar faktirida, on temast säilinud ka hääl.

Ma ei tea, kui palju tollaseid heliplaate eesti interpreetidega on üldse füüsiliselt säilinud. Aeg-ajalt leian neist üksikuid internetiärides müüki panduna. Küll aga tean seda, et tänu fantastilisele entusiastile, Heino Pedusaarele, on need salvestised jõudnud restaureerituna ka tänase kuulajani nüüd juba kaasaegsetel helikandjatel. Pedusaar on katalogiseerinud kogu sõjaeelse eesti plaaditoodangu ja saanud tulemuseks, et kokku on plaatidel üle kahetuhande helitöö. Kahjuks pole need helindid saanud veel üldrahvalikuks kultuuripärandiks. Meie muuseumid ja arhiivid elavad eelmises sajandis. Mingi säilikute digitaliseerimine ju toimub, kuid nende kättesaadavus internetis on pea olematu. Nii on ka internetikasutaja teadvuses näiteks Teatri- ja muusikamuuseum oma kodulehe kaudu pigem ladu, mitte aga kaasaegne muuseum. Sopran Ella Masing-Grünbergi kohta ei leia me sellelt kodulehelt ridagi.

Vaatasin seda müügil oleva plaadi kleebist ja pöörasin tähelepanu nimetusele Tormolen&Co. Millegipärast nimetatakse mõnedes kataloog-nimistutes, et mitmed plaadistused toimusid samanimelise orkestri saatel. Ma väga kahtlen selles. Hoopis üks sellenimeline tehnikaäri asus enne sõda Tallinnas Raekoja platsil. Neil oli väga esinduslik grammafonide osakond ning samaaegselt olid nad mõnede plaadifirmade ainuesindajad Eestis. Mulle tundub, et tegemist oli hoopis plaadifirma ja tehnikakaubamaja sponsortehinguga - teema, mis aktuaalne tänapäevalgi. Grammafonid olid moekaup ja tarbija vajas üha rohkem uusi heliplaate. Veelgi ideaalsem oleks olnud kui kodumaine tarbija saanuks just eesti tegijate esitusi. Arvatavasti sellel tasapinnal sündiski Beka Records ja eduka kaubamaja Tormolen&Co koostöö eesti muusika salvestamiseks.

Iseendast mõistetavalt hakkas kodumaiste lauljate plaaditoodangus suuremat rolli mängima mitte ooperirepertuaar. Müügiedetabeli tippu jõudsid eelkõige ikkagi ajastu poplood. Olid tollalgi omad matvered (Ants Eskola), Rinne oli ikka Artur Rinne ja eesti esimene räppstiilis esinev artist Paul Pinna oli nähtus omaette. Ka ooperilauljad lindistasid valdavalt populaarseid viise ja ooperiklassika jäi teatrilavale. Mingi ettekujutuse tollastest heliplaatidest saab leheküljel http://www.youtube.com/user/EstlanderOne  Tegemist on eraviisilise projektiga. Ning nagu öeldud, ei Rahvusringhääling, muuseumid ega arhiivid pole midagi teinud, et tollane, nüüd juba enam mitte autoriõigustega piiratud helilooming oleks kultuuripärandina kättesaadav vabakasutuses.

Minu enda huvi vinüülplaatide aga ka muude, kaasaegsemate ja moodsamate helikandjate kogumise vastu on läbi aegade olnud leige. Kodus on mul vaid üks valik heliplaate. Need on metallist ja toodetud umbes pool sajandit enne esimeste eesti heliplaatide ilmumist. Toredad tantsulood valsist mazurkani, lisaks reipad marsid ja kaunid jõulumeloodiad.


kolmapäev, 11. jaanuar 2012

Peeglike, peeglike seina peal


Ma loen internetis pisteliselt nende riikide ajalehti, kus mu lapsed elavad. Mingit kindlat eesmärki ei ole, proovin vaid saada ettekujutust sellest keskkonnast kus nad oma elu elavad. Juhuslikult jäi pilk peatuma ühel krimiuudisel, mis kirjeldas surmaga lõppenud autoavariid. Hukkus minule nimepidi tuttav koolikaaslane, kes, tuleb välja, elas juba paarkümmend aastat välismaal. Kunagisest elust pole mulle ei  sõpru ega tuttavaid jäänud. Erandiks on vaid üks inimene, samuti kunagine koolikaaslane, kellega suhtleme juba palju aastakümneid. Tema tundis hukkunut kunagi lähemalt.

Telefoni teel sellest juhtumist rääkides leidsime ka ühe veebilehe, kus on ülesse riputatud fotod aastatetagusest klassi kokkutulekust, kus surma saanud mees õppis. Põhimõtteliselt pidanuks ma teadma kõiki fotol olevaid. Kuid... nendel piltidel oli vaid grupp vanamehi ja juba eakaid naisi. Ei, ega need inimesed koledad polnud. Oma vanusekategoorias ilusad, kuid esimese hooga ei tundnud me kumbki neis ära kunagisi noori inimesi. Kusagil pool tundi proovisime me telefoni teel, kummalgi arvutis fotod ees, viia kokku koolikaaslaste nimesid piltidel kujutatutega. Õnnestus see kusagil 60% ulatuses.

Seejuures on huvitav, mida aastakümned inimese välimusega teevad. Kunagised iludused tunduvad nüüd lihtsalt tavaliste naistena. Mõnest hallist hiirest on seevastu saanud võluv nooruslikult mõjuv piltilus daam. Kunagisel apollotorsoga poisil on nüüd püksirihm kõhtu üleval hoidmas. Klassi väikseim ja kõhetuim poiss seevastu näeb välja nagu oleks kümnevõistluse äsjane maailmameister. Kuid ega need muutused ainult drastilised ole. Mõni, kes koolipõlves oli ilusa, kena või huvitava välimusega, on seda ka praegu. Paraku ja mõistetavalt pole praegune ilu võrreldav noorpõlvega ja meil mõlemal oli ikka tükk tegemist, et ka neid ilusaid ära tunda.

Mul on igatahes hea meel, et iseennast harva peeglis näen. Habemeajamine on jäänud ka sedasi käe sisse, et selleks toiminguks ma peeglit ei vaja. Pärast telefonikõnet läksin spetsiaalselt oma peegelpilti uurima. Silmitsesin sealt vastuvahtivat vanameest päris kaua. Ju see vist ikkagi olin mina, kuigi midagi tuttavat selles näos küll polnud.

P.S. Internet on täis selliseid enne ja nüüd fotosid. Kopeerin siia kahe noore inimese pildid. Üks on maailmakuulus ja teine ka kuulus omal maal ning kaugemalgi.


esmaspäev, 9. jaanuar 2012

Raamatukogu ja raamat

Minuga on olnud läbi elu selline asi, et ma ei oska võtta absoluutseid seisukohti. Olen mõnikord isegi pisut kadestanud selliseid inimesi, kellel on iga asja kohta oma kindel arvamus ja veendumus, et nende tõde on ainuke tõde. Mis sest, et reeglina on sellised kindlameelsed kas just rumalad aga pealiskaudsed kindlasti. Nii puudub mul ka kindel seisukoht selles raamatukogude pisireformi asjus, mida suur reformaator otsuseks vormistas ja mille järellainetused tekitavad hetkel veel pisut poleemikat.

Üldiselt on ju kõik õige. Iga vald otsustab ise, kas ta elanikele on raamatukogu vajalik, milline see raamatukogu peab olema sisult ja vormilt ning vastavalt sellele rahastab. Riik aitab ka piskuga, kuid tahab omapoolse toetuse osaliselt siduda sihtotstarbeliselt eesti kultuuri edendamisega. Ning ega ministeerium kirjuta ette, millised konkreetsed kodumaised autorid kirjutavad väärtteoseid. Kehtestatud kriteeriumide järgi teevad seda kirjandusega tihedalt seotud inimesed. Viimaste aastate Kultuurkapitali kirjanduspreemiate nominatsiooni järgi on väärtkirjanduse viljelejateks tunnistatud terve rida autoreid. Ülejäänud ootavad oma aega, et saavutada kirjaniku staatus suure tähega ning saada väljateenitud väärikas koht raamatukogude kohustusliku kirjanduse riiulis. Samamoodi nagu on palju autoreid, kes kirjutavad lastele, kuid tunnustatud lastekirjanikuks pole veel saanud. Või luuletajad...

Kogu selle lühikese avaliku arutelu käigus häiris mind paar asjaolu. Esiteks Rein Lang. Tema esinemine novembri keskpaiga saates "Kolmeraudne" oli igati sümpaatne: idee on käidud välja arutamiseks, midagi pole otsustatud jne. Ning poolteist kuud hiljem juba ultimatiivne ministeeriumi teade sellest, et kõigil möla maas, teeme nii nagu lühike ja paks ütleb. Ma ei tea, mitut ministeeriumit peab Rein Lang veel valitsuses juhtima, mõistmaks, et kodanikuühiskonnas pole viisakas oponentide peale sülitada. Aga ju ta siis kuulubki nende enesekindlate inimeste hulka, keda esimeses lõigus kirjeldasin. Just selline käitumine tekitabki kõhedust, et mingil hetkel oleme ülekantud tähenduses, mõtteliselt, tagasi fotol kujutatu juures.


Olgu lisatud, et meie endi ajaloos on tsensuur ja raamatute otsene hävitamine olnud kirjandusloo lahutamatu osa. Tuletagem meelde kasvõi August Jakobsoni, Paul Rummo, Rudolf Sirge ja Mihkel Jürna tegemisi vahetult pärast sõda. Aga miks ka mitte mõne muu tuntud kirjaniku toimetamisi tsaaririigis, esimese vabariigi ajal ja hiljem.

Selle raamatukogude reformi pseudodemokraatliku arutelu teine häiriv asjaolu oli minu jaoks erinevate autorite vastandamine. Olen üle poole sajandi järjepidevalt raamatuid lugenud ja võin kindlalt öelda, et lugeja vajadused muutuvad koos elukogemusega. Mingil ajahetkel oleksin olnud ka mina kindlasti vaimustuses Maarja Kangro, Jan Kausi või Tõnu Õnnepalu tekstidest. Ajal millal minu põlvkond jõlkus Pegasuse ja Moskva kohviku vahel olid lihtsalt teised nimed kultuuritaevas. Ühel hetkel oled aga elanud niikaua, et ilukirjandusest eriti enam elutõdesid ei otsi, maailmaavastamise valud ja rõõmud on möödanik ning leiad, et lihtsuses, isegi primitiivsuses on oma võlu ja sügav mõte. Seepärast, kuigi Cartlandi pole lugenud, julgen ometi tunnistada, et "põlatud" Erik Tohvri kolme romaani lugesin küll ja pole see midagi nii ajaviitekirjandus.

Ning kõige enam häiris reformipooldajate kaudselt loodud kuvand raamatukogutöötajast. Need on sellised rumalad ja harimatud tädid, kelle intellekt on suuteline vastu võtma ainult ajaviite ja kollast kirjandust. Seepärast ostavad nad oma kogudesse alaväärtuslikku saasta ohjeldamatult ja määrivad seda igati oma lugejatele pähe. Grupp kirjandustegelasi on ministri targal juhtimisel astunud sellele otsustavalt vastu ja seadus on nüüd rääkinud.

reede, 6. jaanuar 2012

e-riik, rahvaloendus

Loetlesin ennast ära. Päris valutult ei läinud see asi. Nii kui ID-kaardiga sisse logisin jõudsin ilusasti selle leibkonna tabeli juurde. Masin oli sedavõrd tark, et oli esimese rea minu eest ära täitnud. Andmed kõik ilusasti klapisid ja tahtsin jätkata. Siis aga edasi ei saanud. Veateade käskis, et valiksin  viimasesse veergu "püsielanik". Esmalt ei osanud midagi teha, sest seal oli ju kohe algselt minu nime taha kirjutatud, et olen püsielanik. Pusisin tükk aega ja mingil hetkel sain selle asjaga ühele poole. Jumal tänatud, et olen oma leibkonna ainuke liige, muidu tea, mis jama veel oleks olnud.

Siis tuli see küsimus, kus paluti ühte järgmisse tabelisse kirjutada need lähedased, kes alaliselt välismaal. Panin pooled oma lapsed kirja, aga masin polnud sellega millegipärast nõus. Käskis aga korrata, uuesti ja uuesti. Ausalt öeldes, vahepeal isegi vihastasin. Lõpuks ikkagi otsustasin, et nii ma seda asja ei jäta. Tahtsin teada, kas mina olen loll või hoopistükis masin. Pealegi on ju vahva olla osaline nii tähtsas asjas nagu seda on rahvaloendus interneti teel.

Rahvaloendajat ootamas

Kui kõik valmis sai ja ankeedi lõplikult kinnitasin, resümeeris masin tulemuseks seda, et loendamise hetkel vastan igati kõigile nõutud kriteeriumidele, et olla Eesti püsielanik oma eluruumi, vesikloseti ja religioonita. Samaaegselt figureerin ka iseenda lähedasena, kes kodumaa tolmu ammu jalgelt pühkinud (!). Kaugel elavatest lastest pole aga ankeedis ühtegi jälge - masin sai ikkagi oma tahtmise. Nojah... Aga vähemalt olen andnud oma panuse innovaatilise rahvaloenduse õnnestumiseks. Ikkagi e-riik.