Pühapäev, 29. august 2010

Murutraktor

Pole kunagi olnud mingi autopede, kuid tema lahkumine oli valus. Tema oli see, kes tegi künklikust kõnnumaast rohumaa. Vaatamata valule ja vaevale silus mättaid ja niitis, vedas ja lükkas. Selline "Mooramees on oma töö teinud..." tunne. Lohutasin ennast ja teda sellega, et vanaduses pääseb kergemale tööle. Uues kohas maa siledam ja ka raskusi ei pea enam vedama. Kui ära viidi, pühkisin vargsi silmast pisara.


Nüüd kekutab kuuri all uus. Nagu peremees. Eks vaatame, mis ta siis tegelikult on...

Kolmapäev, 25. august 2010

Kaheksakümmend kilomeetrit

Internetis müüakse igasuguseid asju. Väheusutav, et igale pakutavale esemele leidub ka ostjat, kuid mine tea. Mitmed vanakraami, sealhulgas militaaria valdkonda kuuluvad esemed, dokumendid või fotod on müügil aastaid. Mõni neist ostetakse aga hoobilt ja pealegi veel võistupakkumisega. Hetkel müüakse näiteks 18 dollarilise alghinnaga ühte surmateatist. Mis sellest, et tegemist on vaid täitevkomitees kinnitatud ärakirjaga. See Tori valla täitevkomitee sekretäri kohusetäitja Friedrich Künnapase allkirjaga dokument 1944. aastast on igal juhul rariteet iseenesest.




Kusagil selles blogirubriigis olen varasemalt öelnud, et minul ei teki mingeid eetilisi küsimusi, miks sellised isiklikku laadi vanad paberid satuvad müüki vanakraamiäridesse või internetipoodidesse. Sellised asjad ongi kellegi jaoks praht, kellelegi maast leitud kopikas, võimalikule ostjale aga midagi väärtuslikku oma kogumiskire rahuldamiseks. Ning lisaks sellele sisaldab iga selline dokument pisikest ajaloolist faktikest või hoopis lugu, olgu see viimane siis tõsielul põhinev või fiktsioon.

Oskar Kukk oli sellise sünniaastaga poiss, et kuulus kaheksateist aastaselt, koheselt peale sõja puhkemist mobilisatsiooni alla. Enamus Pärnumaa Tori poistest võeti Punaarmeesse 3. juulil 1941 aastal. Vähemalt 30 nendest surid tööpataljonis, laskurkorpuses või jäid teadmata kadunuks. Oskar aga jõudis peaaegu koju. Seljataga oli õudusaastad tööpataljonis, Laskurkorpuse võitlejana rindele saatmine, Velkikije Luki ja need muud asjad. Kolm aastat hiljem puutus Oskari jalg taas kodumaa pinda. See oli eestlaste jaoks selle sõja kõige vastikumad kuud - toimus vennatapusõda küll Emajõel, Sinimägedes, kogu Eestis. Ühed poisid tahtsid koju, teised ei tahtnud kodunt ära minna.

Me ei tea, kas Oskari isa jõudis teada saada, et poeg on elus ja terve ning Eestis. Ega ju mingit kirjavahetust Punaarmeesse mobiliseeritute ja Saksa tagala vahel polnud. Kindlasti ta lootis, et poeg on elus. Ehk oskas Oskar isale sellest ka kuidagi märku anda, nüüd, kui ta juba Eestis oli. Oskari isa jäi leseks siis kui poiss oli üheksane. Lisaks ainsale pojale oli peres kasvamas veel viis tüdrukut, kes sõja puhkedes juba ise enamuses pereinimesed. Ainuke poeg oli tähtis asi - talutööd ja sedasi ning need isa-poja sidemed, millest mehed ei räägi.

Kes teab kuskohas ja kuidas tähistas Oskar 12. septembril oma kahekümneteist sünnipäeva. Võib olla kusagil väga lähedal oma kodule. Samal päeval, 22.septembril, kui Vassili Võrk koos rühma laskurkorpuslastega "vabastas" sakslastest tühja Tallinnat, toimus Pärnumaal veel tõsine madin. Lennukipommide alla mattus Pärnu kesklinn, tagantjärgi väideti kunagi, et seda tegid briti lennukid, tänapäeva ajalookäsitluses räägitakse nõukogude lennuväest. Ning Oskari enda kodus oli sellel päeval päris ärevad ajad. Sakslased, kes põgenesid saartele, sest muud põgenemisteed olid läbilõigatud, lasid õhku Tori-Jõesuu silla, lisaks põletasid maha silla juures olnud talud ja hooned ning tagatipuks panid ka kirikule tule otsa. Oskaril jäi elada veel nädal aega.

26.septembril vallutas Laskurkorpus Virtsu ja Mandri-Eestis polnud enam ühtegi toimivat Saksa väeosa. Oskar oli linnulennult kodunt 75 kilomeetri kaugusel. Kolm päeva hiljem, reedel 29. septembril alustavad vene väed Muhumaa dessanti. Sõjaajaloolased väidavad, et see oli suhteliselt kerge operatsioon. Koos Eesti Laskurkorpuse meestega on venelastel kusagil 7000 sõdurit ja sakslased on oma hästi valitud positsioonidel vastas mõnesaja mehega. Ülejäänud sakslased on juba otsaga Saaremaal. Sellel reedesel päeval leiab üks kuul ülesse dessandil osaleva Oskari. Koduni on linnulennult 80 kilomeetrit.

Nii see 22 aastane poiss surma sai, peaaegu kodus, langedes lahingus "sotsialistliku Kodumaa eest" ning maetuna "sõjaväeliste auavaldustega" Muhu saarel 200 meetrit põhja-läänesuunas Kuivastu sadamast. Poisi isa, Mihkel Kukk suri kolm aastat hiljem. Ju äkki sellest paberist oli niigi palju kasu, et riik maksis talle mõned kopikad pensioni. Poega aga ju enam polnud, sündimata jäid pojalapsed ja kes seda Oskarit peale isa niiväga leinama jäigi. Sõda oli ju.

Olen selle blogisissekande teinud selleks, et sakslaste poolt põletatud ja nüüdseks juba taastatud Tori kirik on pühitsetud Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Loodetavasti on selles kirikus püha ka Tori enda poisi Oskar Kukke ning tuhandete teiste Eesti Laskurkorpuse sõdurite mälestus. Mälestus sellest tobedast sõjast.

Kolmapäev, 18. august 2010

Maia Burlaka on ...

NB! Pärast seda kui sain Maia Burlaka kommentaari, olen originaalpostitust muutnud.

Esiteks. Nagu ma originaalpostituses mainin, pole tegelikult mul mingit põhjust ärrituda - ei Eesti Energia ega Maia Burlaka peale, mõõdik ju töötab minu kasuks! Tagantjärgi võin ütelda, et vihastas ehk kommunikatsioonijuhi meedias kajastatud sogaselt lühike ja eksitav põhjendus. Minule saadetud kommentaaris on jutt selge ja argumenteeritud. Miks aga meedia kasutas vaid ühte osa Eesti Energia kommunikatsioonijuhi öeldust, sellest peaks Maia Burlaka tegema ise professionaalsed järeldused paremaks meediakommunikatsiooniks tulevikus.

Teiseks. Maie Burlaka kommentaari kommentaariks pisut juriidikat. Minu arvesti taatlemistempel kannab märget aprill, 1997. Teatavasti võeti "Mõõteseadus" esmakordselt vastu 1994. aastal. Vabariigi Valitsuse määrusega määrati järgmise aasta märtsis mõõtevahendite taatluskehtivusajad. Elektromehaanilistele elektriarvestitele määrati selleks 12 aastat. Ning kuigi seadus kohustas majandusministrit kehtestama taatlemise korra ja taatluskehtivusajad, jõudis minister selleni alles 1999.a. juulis. Sellest ajast alates on induktiivarvestite taatluskehtivusaeg 16 aastat. Minu arvesti taatlemise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud 12 aastane tähtaeg. Seega lõppes minu arvesti taatlustähtaeg 2009. aasta aprillis. Järelikult minu majapidamise puhul ei kehti ükski Maia Burlaka kommentaaris toodud põhjendus arvesti mittevahetamise kohta.

Kolmandaks. Elanud oma väheloetud blogis välja tekkinud hetkeemotsiooni, leian nüüdki, et originaalpostituses hinnangute andmine Maia Burlaka tööle oli õigustatud. Samas ei taha ma kuidagi solvata Maia Burlaka isikut. Seepärast oli minu väljendusvorm originaalpostituses ehk pisut taktitu ja väheselt argumenteeritud. Vabandan, Maia Burlaka, kui valmistasin Sulle öelduga ebamugavust. Oma postituse redigeerimisega olen püüdnud vältida nn. otseütlemist.

1. september 2010

----------------------------------------------------------------------------------------------

Tegelikult ma päris täpselt ei saagi aru, miks ma ärritusin kui lugesin Eesti Energia jaeäri kommunikatsioonijuhi Maia Burlaka põhjendust selle kohta, miks osades majapidamistes on taatlemata elektriarvestid jäänud vahetamata. Nimelt väitis Maia Burlaka seda,
"et arvestid on vahetamata vaid majapidamistes, kus pole õnnestunud leida omanikuga kontakti või saavutada kokkulepet seadme väljavahetamiseks."


Maailmas on kindlasti palju olulisemaid asju, mille peale vihastada kui mingi Eesti Energia või tema palgaline kommunikaator. Tundub, et see Maia Burlaka pole vist õppinud kommunikatsiooniteooriat. Sest seda õppimatagi on selge, et leivaisa huvides hämamine ei tohi põhineda valetamisel vaid pooltõdedel. Raputanud siis antud juhul pisut tuhka Eesti Energiale pähe ning alles siis kukkunud seletama kuivõrd vastikud on nende kliendid, kes hoolitseva Eesti Energia eest ennast kusagil peidavad. Aga sellest pisikesest tõsiasjast ja mokakobinast, et Eesti Energia oma kliendi kasvõi sendise võla eest ka maa alt ülesse leiab, sellest oleks austatud kommunikatsioonijuht mõne muu hädavalega üle libisenud.


Igal juhul, kallis Maia, mitte keegi Eesti Energiast pole minu majapidamisega mitte kunagi arvesti osas ühendust võtnud. Muidu aga suhtleme tihti, panga kaudu. Ja mul oleks kogu sellest asjast sügavalt ükskõik. Väljaarvatud need loendamatud juhtumid kui plommitud peakaitse järjekordselt kärssab, mina istun vooluta ning ootan tundide/päevade kaupa Sinu firma avariibrigaadi. Ning elektri eest oma majapidamises ei täna ma mitte Eesti Energiat vaid Eesti Panka, kes on verminud sellised mündid, mis "tsaariaegse" kaitsme pesasse mahuvad. Ilma nende müntideta istuksin ma petrooliumlambi valguses.


Muuseas, juuresoleval pildil olev elektriarvesti tähistas möödunud pühapäeval oma 122. sünnipäeva. Just 14. augustil 1888 registreeris Oliver B. Shallenberger patendi esimesele elektriarvestile. Tänu sellele leiutisele saab ka täna Eesti Energia töökas kollektiiv oma palgaraha. Seepärast ja tagantjärgi kogu Eesti Energiale palju õnne äri sünnipäevaks!


Tõele au andes pole mul keset toa seina mitte selline arvesti nagu pildil. Shallenbergi arvesti luges ampertunde. Samal 1888. aastal leiutas üks Thomsoni nimeline mees watt-tunde lugeva arvesti, mis järgneva kümne aasta jooksul saigi valdavaks kogu elektriäris. Minu kodus olev elektriarvesti on enam-vähem samasugune, pisut ehk "uuem" väljalase, GOST 6570-75, viimati taadeldud 13 aastat tagasi.


P.S. Ma ei väsi imestamast, kuidas normaalselt toimivast, hästi struktureeritud vene elektriettevõttest on osatud kahekümne aasta jooksul luua juhtimatu gigantmonstrum Eesti Energia. Selline, kus kommunikatsioonijuht peab edastama meediale valedele põhinevat sõnumit või tegema seda tahtmatult seepärast, et organisatsioonisisene suhtlemine on juhtimatuse tõttu olematu. Organisatsiooni- ja juhtimisteooriast on teada, miks üks organistatsioon muutub juhtimatuks. Milles see väljendub, olen ka siin blogis kirjutanud. Neid lugusid leiab erinevates blogides sadu, pärismeedias aga tuhandeid.

Teisipäev, 17. august 2010

Kirjade karp, 5

Kohtla-Järvel, 1.XII 46.

Tervist Sõber!

Püüan sulle täna paar rida kirjutada. Rohkem ei tea esialgu lubada, poisid kisavad siin ümber nagu meeletud. Täna ju pühapäeva õhtu. Kõigil päev magatud, õhtul uni ei tule. Suurem osa on muidugi "tädirannas". Mina muidugi kui haige inime täna, magan korralikult naril. Eks inime peab vahest puhkama ka, olgugi, et see on vastu tahtmist ja võtab ära tuju.

Kirjutad, et tule pühiks koju. Usun, et jõuan ka kui hästi läheb. Praegu on viletsad ajad. Hüpesse praegu tulla ei saa - kasvõi amet on väga kinnine, aga selle eest kerge. Usun, et saan ametlikult. Siis räägime pikemalt ja võtame mõned head kärakad. Muidugi verivorstist peame ka lugu. Eks ole?

Igatsus koduküla ja kodu järgi ongi suur, nii kui rändlinnul, kes otsib pesakohta. Lendaks sinna iga minut ja laulaks seda vana laulu, et teeme pesa endale, nii kui pääsulind... Usun, et näeme pea. Seniks soovin sulle kõiki head, samuti ka kõigile teistele. Kirjuta ka, kuidas see "Joosep" mühiseb tünnis.

Kõike head: Karl

***************************************************************************************


Alo Hoidre, "Kohtla-Järve", litograafia, paber, 1947

Koheselt pärast sõja lõppu asuti kiiruga taastama Ida-Virumaa õlitööstust. Kunstnikud vorpisid tööstusmaastikke, käibele tulid mõisted nagu sotsialistlik industrialiseerimine ja need muud asjad. Ning ehitusmahud olidki tõepoolest gigantsed. Lihtsalt selguse mõttes tuleb lisada, et ka sellel graafilisel lehel kujutatud grandioossed rajatised kerkisid eelkõige sõjavangide töö tulemusena. Arvatavasti teenis Karl nõukogude kroonut sõjavangilaagris nr. 289, kus vangide põhitööks oli Kohtla-Järve ja Leningradi vahelise gaasitrassi rajamine.

Karl kurdab oma kirjas, et "praegu on viletsad ajad". Ehk viitab ta sellele, et just siis saavutas sõjavangide arv selles laagris oma lae - üle 13 000 mehe. Eks "jõuludeks koju" tahtsid nii vangivalvurid kui vangid, kuid kes neilt küsis. Kindel on see, et valvurid said lõpuks ikkagi koju. Kas aga ka sõjavangid? Alles pea kaks aastat hiljem selle kirja kirjutamisest, 11. septembril 1949. aastal, saadetakse viimased tuhatkond vangi sellest laagrist tapiga... kuhugi. Teada on vaid see, et 750 poissi ja meest sellest laagrist ei jõudnud kunagi koju tagasi. Nemad maeti Kohtla-Järve vangilaagri kalmistule.

Teisipäev, 3. august 2010

Idealisti surm



See, et Valeri Slabin juba surnud on, saavad lähedased teada kaheksa kuud hiljem väljastatud surmateatelt. Vaevalt, et see neile üllatusena tuleb, seda võiski arvata. Ema, isa ja vendade jaoks oli Valeri tegu sedavõrd pöörane, et midagi paremat loota ju polnudki. Lähedastest ehk ainult naine teadis, et mehel on "sellised" mõtted. Kuid naise lootus sureb viimasena. Ime küll, kuid Valeril lubatakse vanglas kohtuda naise ja väikese pojaga. Valeril on hambad välja löödud ja sõrmed moondunud. Aga vaatamata sellele on lootus veel tulevikule. Valeri palub tuua sooje riideid. Tegelikult tal neid enam vaja pole. See kohtumine jääb viimaseks.


Täna, 34 aastat tagasi lasti sõjatribunali otsusel maha Balti laevastiku 3.järgu kapten Vladimir Slabin. 1975. aastal, päev pärast Daugaval tomunud Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva sõjalaevastiku paraadi, lukustas sõjalaeva "Storoževoi" komandöri asetäitja poliittöö alal laeva kapteni kusagile alumisel tekil. Pärast seda kogus ta punanurka kõik laeva ohvitserid ja mitšmanid ja teatas neile oma kavatsusest. Osa ohvitseridest olid plaaniga nõus, kes veendumusest, kes sõjaväelisest subordinatsioonist. Mittenõustujad isoleeriti. Seejärel koguti kokku madrused ja Slabin pidas neile kõne.


Slabin oli veendunud marksist. Talle tundus, et tollane nõukogude absurd, väljaspool seadust asetsev partokraatia ja rahva tegelik viletsus on parandatav uue revolutsiooniga. Tema idee oli viia "Storoževoi" Kroonlinna, legendaarse "Aurora" kõrvale ning nõuda Keskkomiteelt võimalust esineda sealtsamast üleriigilises Kesktelevisioonis pöördumisega kommunistliku partei ja nõukogude rahva poole. Selleks oli ta koostanud eelnevalt mitmeteistkümne punktilise nõukogude ühiskonna ümberkujundamise kava, lugenud eelnevalt oma mõtted magnetofonilindile jne.


Sõjalaev väljubki Riia sadamast. Iseendast mõistetavalt leidub aga meeskonnas see inimene, kes pääsedes raadiokabiini, peab oma kohuseks viivitamatult teatada staapi mässulisest, kaaberdatud sõjalaevast. Leonid Iljitš Brežnev aetakse ülesse vist öösel. Sõjalaevastikule ja lennuväele saabub karm käsk: pidada laev tingimusteta kinni, vajadusel uputada koos meeskonnaga. Laeva asub jälitama üheksa alust. Riia ligidalt tõstetakse õhku pommitajad. Pärast mitmekordseid, paarisaja meetri kõrguselt heidetud pomme laeva nina ette ja ahtri taha, saavutatakse eesmärk - vigastada saab laeva kruvi. Täpsed lendurid saavad hiljem kodumaa kõrged autasud. Samaaegselt pommitamisega hakkab meeskond laevas taipama, millise supi sisse on nad sattunud. Kümme meeskonna liiget tõttavad vabastama laeva komandöri. See jagab vabastajatele relvad ning jõudes tekile tulistab komandör isiklikult oma teenistuspüstolist Slabinit jalgadesse. Idealisti mäss on maha surutud ja nõukogude "süsteemilaev" võib rahulikult purjetada purjutava peasekretäri targal juhtimisel helgesse kommunismi.


Mis selle laeva meeskonnaga edasi juhtus, võib igaüks ise mõtelda. Tegelikult aga läks hoopis teisiti. Tegemist oli igati piinliku asjaga ja seepärast suurt tolmu keerutama ei hakatud. Lisaks Slabinile karistati vaid ühte madrust - see, kes valvas lukustatud laeva komandöri ust, sai kaheksa aastat. Ülejäänutel lendasid tärnid ja mõnedel ka pagunid. Võimude ainuke mure oli see, et intsidendi kohta hakkaks sõjalaevastikus levima legend, et kasuahne Slabin tahtis "sõjasaladustest kubiseva" laevaga putkata Läände. Teadlikult lekitatud valeinformatsioon oli sedavõrd usutav, et selle õnge ei läinud mitte ainult lääneriikide välisluure, vaid ka Hollywood. 1990. aastal valmib kassafilm "Jaht Punasele Oktoobrile"- põnev, lõbus ning professionaalne film, Sean Connory'ga peaosas. Samas tegelikke sündmusi täielikult eirav nagu muu ameerikalik, ajaloolisele tõele pretendeeriv kinop...k, mis läbi aegade on kajastanud nõukogude "tegelikkust".


Valeri Slabin mõisteti surma juba enne kohtuotsust. Tema "küsimust" arutas Poliitbüroo, kes personaalselt, isiklike allkirjadega vastaval otsusel, mõistis Slabini surma kodumaa reetmise eest. Võib arvata, kuidas Poliitbüroo liikmeid vihastas üks punkt Slabini programmilistes teesides. See, kus Slabin kirjeldab, kuidas gensek ja poliitbüroo liikmed riputavad juubelite puhul vastastikku üksteise rinda kõrgeimaid sõjaväelisi autasusid, Nõukogude Liidu kangelase kuldtähti.


6.-13. juulil 1976 a. toimus "ülalt" tulnud otsuse seadustamine kohtuprotsessil. Koheselt otsuse väljakuulutamisel hüppasid surmamõistetu juurde valvurid, kes väänasid kohtualusel käed seljataha raudu ja teipisid ta suu. Kuna nõukogude kohus on karm, kuid õiglane, siis anti Slabinile võimalus esitada armuandmispalve. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi liikmed, teistehulgas "meie" Artur Vader (tulevase Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ja hilisema EV Presidendi Arnold Rüütli aeg selliste otsuste tegemiseks saabub seitse aastat hiljem), leidsid igaüks personaalselt, et Valeri Slabini süü on sedavõrd suur, et armuandmispalve ei kuulu rahuldamisele. Valeri Slabin lasti maha 3.augustil 1976.a.