kolmapäev, 30. september 2015

Elamata elud

Üleeile räägiti taaskord parvlaev "Estonia" hukust. Mida kaugemale meid kõiki vapustanud sündmus jääb, seda tagasihoidlikumaks muutuvad seda päeva tähistavad mälestusteenistused. Ning see on mõistetav, kakskümmend üks aastat hiljem, tegelikult juba järgmisel päeval mistahes katastroofist läheb elu edasi. Jäävad vaid lähedaste äng ja mälestusmärgid. Skulptor Mati Karmini loodud ja Tahkuna rannas Hiiumaal seisev teiste hulgas, pühendatud õnnetuses hukkunud viieteistkümnele lapsele.
Foto: Heidi Tooming
Ning kuigi on senini kahtlejaid, siis ametlikud uurimised on jõudnud üksmeelsele järeldusele, et kedagi nende uppunud laste ega kõigi ülejäänute hukkumises süüdistada ei saa.

11. oktoobril üheksateist aastat tagasi šokeeris meid kõiki liiklusavarii. Ma arvan, et meist enamiku mälus on see sündmus tuhmunud. Pala vallas sõitis palgiveoauto sisse koolibussile. Krista, Triinu, Meelis, Kertu, Kristi, Merit, Rita ja Anton said surma. Noorim oli kümnene, vanim neljateistkümnene. Üheksa last said vigastada. Hukkunud lastele on pandud õnnetuskohale lihtne mälestuskivi, millel üks ilusamaid ja sügavmõttelisemaid lauseid, mida ma lugenud olen.
Õnnetuse asjaolude uurimine kestis peaaegu kümme aastat. Või mida seal uurida  - kõik oli ilmselge. Aga ettevaatamatusest õnnetuse põhjustaja kohtus karistada ei saanudki. Surmaauto roolis oli alla kolmekümnene noor mees. Iga kord kui uurijad hakkasid temaga asjast rääkima, hakkas ta värisema ja nutma. Mehele tehti korduvaid psühhiaatrilisi ekspertiise, mis tunnistasid mehe avarii hetkel süüdivaks, kuid tema vaim oli murtud. Arstid olid need, kes ei lubanud mehe üle kohut mõista. Kümne aasta möödudes oli tema seisund sedavõrd halvenenud, et lõpuks paigutati ta ajutiselt vaimuhaiglasse sundravile.

Rohkem kui aasta tagasi tulistati Ukraina õhuruumis alla Malaysia Airlinesi lennuk, lend 17. Kõik pardalolnud hukkusid. Sealhulgas lapsed, kellede elamata jäävad elud on kusagil olemas.
Autoriteetne rahvusvaheline komisjon uurib asja. Esimeses raportis jõuti "hämmastava" tulemuseni, et "lennuki kere purunes juba õhus ja seda tõenäoliselt arvukate kiiresti liikuvate objektide tõttu, mis tungisid lennuki keresse väljastpoolt". Aasta  palehigis tööd on nüüd viinud komisjoni järgmise oletuseni, et "teooria, mille kohaselt tulistati lennuk alla BUK-raketiga, tundub olema kõige tõenäolisem". Süüdlastest ei räägi keegi. Ometi on kusagil keegi, kes võttis sihikule, kes vajutas päästikule, kes andis käsu. Ei täna, aga arvatavasti ka kunagi tulevikus ei tee neile süüdlastele keegi psühhiaatrilisi ekspertiise. Nende inimeste täna elatav elu on mässitud olematusse.

esmaspäev, 28. september 2015

Iluuisutamine

Mul on tunne, et peaksin oma postitustele loomagi ühe uue sildi - põlvkonna mälu. Kusagil varasemalt olen selgitanud, et need on sündmused, nähtused, aistingud, millede mõistmiseks peaks noorematele kirjutama pikkasid sissejuhatusi, lõigusiseseid selgitusi ja hulganisti ääremärkusi. Seda juhul kui minu kirjutamise eesmärk oleks lai publikum. Sellist sihti pole ma aga endale seadnud. Seega las olla.

Nõukogude ajal ei tundnud mina oma tutvusringkonnas ühtegi inimest, kes oleks positiivselt kaasaelanud impeeriumi sportlaste sooritustele ja rõõmustanud nende võitude üle. Ei, vastupidi, iga "vene" sportlase ebaõnnestumine tiitlivõistlustel oli rõõmupäev. Eriti nendel aladel, kus nõukogude sportlased olid ülitugevad. See oli mingi omamoodi protest kogu selle okupatsiooni ja absurdi vastu, milles me pidime elama. Mõistagi oma sportlastele, eestlastele, hoidsime ikka pöialt, vaatamata sellele, et nad esinesid punalipu all, rinnal suur sirp ja vasar lärakas ja nende võidu korral mängiti võõrast hümni. Selline segadust tekitav vastuolu ...

Üks nõukogude spordi ideoloogilistest ikoonidest oli iluuisutamise paar Belousova ja Protopopov. Paarisuisutamises maailmas ühe kümnendi vaieldamatu tipp. Moskva Kesktelevisioon kandis liiduvabariikidesse üle iluuisutamise kõik tiitlivõistlused. Ja nii me siis vaatasime ja lootsime iga kord, et äkki nad seekord komistavad ...

Ajad muutuvad ning ka tõekspidamised. Kui mul oleks olnud võimalus osaleda nädal tagasi Harvardi ülikooli poolt korraldataval igaaastasel iluuisutajate tšempionide galaesinemisel, oleksin kindlasti võtnud Ludmilla Belousova ja Oleg Protopopovi esinemise jääareenil vastu püsti seistes ja sügava austusega. Ning mõtetes oleksin palun neilt südamest vabandust kõigi minupoolsete halbade soovide eest pool sajandit tagasi. Ning mitte ainult seepärast, et nõukogude tiitlite ja ordenitega pärjatud abielupaar, nõukogude spordi sümbol mängis samale võimule 1979. aastal ninanipsu, putkates läände. Eelkõige ikka seepärast, et 79-aastase Ludmilla ja 83-aastase Olegi esinemist ei ole siiani piinlik vaadata.  

reede, 11. september 2015

Solvamisest

Mõnda aega tagasi arutleti meedias laialt, mis on solvumiskultuur. Täna räägitakse palju "vihakõnest". Mõlemad nähtused on mitmeti mõistetavad ja tõlgendatavad ning omavahel seotud. Kusagil vilksatas läbi isegi jutt mingist uuest seaduseelnõust või -parandusest. Ma isiklikult ei usu, et selles vallas midagi paikapanevalt uut suudetakse välja mõelda. Au, väärikus, solvamine ja solvumine on sedavõrd hämar ala, mis toidab ainult advokaate. Näiteks, kui ma ütlen oma blogis, et kodanik X on värdjas, X solvub sellepeale ja annab mind kohtusse, hakkab kohus esmalt arutama, kas minu ütlus X kohta on väärtushinnanguline või tegelikkusele mittevastava fakti avaldamine. Lingvistlised ekspertiisid, kõverad paragrahvid, senise kohtupraktika rakendused jne. X-l peavad olema väga head närvid ja paks rahakott, et käia kohtus. Muidugi ka minul. Kui kohtus leiab tõestamist, et värdjaks nimetatud X ei olegi ebard, siis järgneb muidugi minupoolne vabandus ja edasine vaidlus kõigis instantsides võimaliku mittevaralise kahju olemasolu ja suuruse üle. Eks kuidagi niimoodi need vaidlused käivad kohtuinstantsides "vihakõne" ja solvumiskultuuri asjades. Meenub kunagine asi Olev Remsu vs. Urmas Ott sitapea küsimuses - publikul oli lusti küllaga.
Aga teiste solvamisest võib teha enda jaoks isegi lisaameti või vähemalt kunstiprojekti. Käisin Hooandja leheküljel vaatamas, kuidas edeneb solvangutekogumiku väljaandmine. See pole eestlaste sait, vaid hoopis brittide Kickstarter, milles palju eriilmelisi projekte. Üks nendest on Mr. Bingo oma, kus ta palub abi mitme aasta jooksul tehtud solvangute paremiku kirjastamiseks. Illustraatorina töötav mees sattus asjaga tegelema juhuslikult oma sotsiaalmeedia kontol tehtud säutsu tõttu, lubades soovijale saata solvava sisuga postkaardi - joonistuse ja teksti. Huvilisi oli ja tellimusi tuli. Umbes 70 euro eest, pluss muidugi postikulu, on Mr.Bingolt võimalik tellida lahtise postkaardiga saadetav personaalne solvang, kellele tahes, kuhu tahes. Paari aastaga on talt tellitud ligi tuhat solvangut ning igaüks neist on autoritöö.
Augustis alguses oli Mr. Bingo projekti toetanud 3732 inimest, kogudes raamatu väljaandmiseks kokku aukartustäratava 135 147 naelsterlingit.

. P

esmaspäev, 7. september 2015

Kommentaari kommentaar

ehk jätkuks eelmisele postitusele. Nodsu kirjutas oma blogis pika kommentaari Indigoaalase arvamusele sallimatutest. Tahtsingi Nodsule täienduseks öelda, et visuaalne kujutis on mõnikord mõjusam kui sõna. Minu viimane sissekanne blogis oli üles ehitatud kahele fotole. Ütlesin seal seda, et minu suhtumine pagulasküsimusse on vastuoluline. Empaatiavõimelisena suudan aru saada iga üksiku inimese loost, olgu ta sõjapõgenik või lihtsalt parema elu otsija iseendale ja oma perele. Samas väljendasin ka seda, et tunnen hirmu üha laiemat ulatust võtva maailmavaadete konflikti pärast. Ning oleks naiivne arvata, et praeguste pagulaste tulekuga ei tooda seda vastuolu ka lõpuks meie õuele.
Tõlge: Hurra! Me sõidame Eestisse!

Ning nii minu mõtted pendeldavadki selle merekaldale uhutud väikese poisi surnukeha ja noorte meeste otsustava veendumuse vahel, et Allahil on kõiges ja alati õigus. Seega minusugustele inimestele on sõna tunduvalt ohutum kui pildid, milledel on omadus hakata mu ajus liikuma ning jutustama lugusid.

Muuseas, sõnu tuleb ikka väga oskuslikult ritta sättida, et kujundada arvamust. Visuaalne kujutis, autentne foto või "tuunitud", suudavad meid minu arvates tunduvalt tõhusamalt provotseerida. Kasvõi feminismi küsimuses :)


neljapäev, 3. september 2015

Foto, mis ei muutnud maailma

See on vist viimaste päevade enimvaadatud foto internetis:
TURKEY-GREECE-EUROPE-MIGRANTS, Foto: STR, AFP
Ma ei usu, et see üks foto suudab muuta paljude inimeste must-valget suhtumist põgenike küsimusse. Tegelikult ei tahagi rääkida sellel teemal, sest minu sisemised tunded ja arutlused on liialt vastuolulised. Kui midagi öelda, siis ainult seda, et kõik need protsessid, mis ülemaailmselt on käivitunud - inimmasside ränne ja maailmavaadete konflikt on mu sisetunde järgi eelmäng millelegi suuremale. Mis see täpselt saab olema, jääb minul nägemata. Küll aga võivad seda tunda omal nahal ehk mu lapsed, kindlasti aga lapselapsed.

Aga mulle meenus hoopis üks teine foto. Pildi autor on tollane merejalaväelane Joe O'Donnell (1922-2007) ning see on tehtud 1945. aastal Jaapanis, Nagasakis.
Pärast Nagasaki pommitamist ameeriklaste poolt oli tsiviilelanike hulgas palju ohvreid. Tööle pandi mobiilsed krematooriumid. Joe ise on jutustanud selle pidi saamise loost umbes järgmist. Ta nägi seda paljasjagset poissi ja tema väikest venda. Selles polnud midagi erilist, sest varemete vahel olid tihti väiksemad lapsed rakmetega suurematel seljas - ju väsis väikemees ära.  Alles hetk hiljem sai fotograaf aru, et vanem poiss on toonud oma surnud väikese venna põletamisele. Kui maskis krematooriumitöötaja võttis surnukeha enda kätte ja sammus sellega lõkke poole, jäi suurem poiss väiksemat pilguga saatma, seistes ikka veel liikumatult, peopesad püüdlikult külgedele surutud. Nii ta seisis seal ilma ühegi pisarata, ainult hambad olid kõvasti kokkusurutud nii, et huultest tilkus verd. Seisis püüdlikult valveseisangus kuni väikevenna keha oli muutunud tuhaks. Siis ta pöördus ja läks vaikselt minema.