Neljapäev, 26. veebruar 2015

Teadusalane välislähetus

Märtsis 1987 teeb ajaleht "Edasi" pika intervjuu TRÜ ökosüsteemide labori teaduri Andres Koppeliga. Ta on viibinud noorte teadlaste vahetuse raames kümme kuud Rootsis. Tänaste arusaamiste järgi ei midagi erakordset - noored valivad vastavalt võimekusele ja piisavalt kopsaka rahakoti olemasolul tihti kõrghariduse omandamiseks mistahes ülikooli kustahes riigis. Kaheksakümnendatel oli aga isegi teadlaste stažeerimine kusagil välisriigis suhteliselt haruldane. Intervjuus selgitatakse, et kogu Nõukogude Liidu peale saavad Rootsi stažeerima aastas vaid paar inimest. Seega nimetatud labori ökofüsioloogia sektori juhatajale Koppelile oli tiheda sõela läbimine ja teokssaanud sõit suur vedamine. Vaadeldaval kümnendil sõitsid meie teadlased välislähetustesse kindlasti rohkem kui veel seitsmekümnendatel. Tartu ülikoolis oli neid õnnelikke, kes pääsesid välismaale, eelkõige sotsialismimaadesse, teadust tegema või stažeerima umbes kümme inimest aastas.

Ajaleheusutluses annab teadlane aru, millised publikatsioonid töö käigus valmisid ja mis veel ootavad lõpetamist. Suureks abimeheks olevat olnud arvuti, mille kasutamiseks läbis ta kolmetunnise õpetuse. Ajakirjanik küsib asjakohase küsimuse: "Arvuti abil kirjutada oli vist küllalt raske?". Usutletav vastab:

" Sugugi mitte, klaviatuur on ju peaaegu sama, mis kirjutusmasinal. kirjutusmasinat kasutati Ultunas vähe, vaid ümbrikule aadressi löömiseks või mõne formulari täitmiseks. Kirjutatakse ikka kuvari abil. Tekst tuli kohe ekraanile, sai teha parandusi. Arvuti oli ühendatud raamatukoguga, nii et võis laua tagant lahkumata tellida vajalikke ajakirju ja raamatuid. Arvuti abil olin ühendatud ka oma juhendajatega. Vastava koodi kaudu tuli nende kuvaritele minu kirjutatu ja vastupidi. Üsna mugav oli vastastikku parandusi ja täiendusi teha. Väga levinud on kserokopeerimine, kopeerpaberit läheb väga harva tarvis. Kõik see hoiab tohutult aega kokku. Meil kulub teadustöö vormistamisele reeglina rohkem aega kui selle mustandi kirjutamisele."

Müstika! võisin tollal seda lugedes õhata. Nüüd loen neid ridu mõnusa muigega. Ometi oli see kõik "alles eile". Muidugi ei olnud arvutid ka meie jaoks kahekskümnendatel midagi enneolematut. Ülikooli oma arvutuskeskus loodi juba 1959. aastal kui üleliidulise jaotuskava alusel saadi meeletute mõõtmetega arvuti "Uraal". Ma hiljem olen mõtelnud, et meil lühiajaliselt käibel olnud uudissõna raal arvuti tähenduses tuletati äkki just selle arvuti nimest? Keegi peaks Ain Kaalepilt seda küsima. Hiljem ehitas Tartu Ülikool  arvutuskeskusele lausa eraldi hoone, mis oli viidatud intervjuu aastal varustatud "ülikiirete" arvutitega "Minsk".
Tartu Ülikooli arvutuskeskus, 1987, foto J.Vendelin

Kaheksakümnendatel hakkas ka meie üldhariduskoolidesse jõudma arvutiõpe. Tiigrihüppest ei rääkinud siis veel keegi. Asja edendati entusiastlike õpetajate ja üksikute koolide rikaste šeffettevõtete toel, kes kinkisid koolile vajaliku riistvara. Ülikoolides õpetati laialdaselt algseid programmeerimise keeli ja mõnikord ikka veel arutati seda, kas tehisintellekt on ikka nii süütu asi - äkki võtab inimeste üle võimu. Täna teame, et võimu pole võtnud, kuid osaliselt on see vangistanud inimese vaimu ja mõnikord sandistanud ka mõistuse.
Vassili Võrgu nimelise Tallinna 3. Keskkooli arvutiklass, 1985. Matemaatika- ja arvutiõpetaja Jaak Loonde ning VII klassi õpilased Edesi Linnar ja Rene Matvei. Foto: Vendelin, P.

Täna:
Andres Koppel - riigi mõjukaim teaduseametnik, Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees
Jaak Loonde - In memoriam 1937-2003, üks meie esimesi ja vist legendaarseim üldhariduskooli arvutiõpetaja
Edesi Linnar - Lohefotograafia ettevõtja Oulus (Soome)
Rene Matvei - FIE, taksoteenused

Esmaspäev, 23. veebruar 2015

Kirjandusolümpiaad

Aja kulgedes on muutunud minu ajaloohuvi piirid. Noorena huvitas mind kõik see, mis toimus ajavahemikul ärkamisajast teise maailmasõja lõpuni. Siis laiendasin seda Stalini surmani. Mingil hetkel märkasin, et ka järgnev Nikita aeg on minu enda mälus muutunud minevikuks. Ja nii see on läinud. Nüüd pidin midagi oma maja pööningult otsima. Tunnistan, et see on mul häbiväärselt segamini. Seal leidub igasugust kraami, alates ülemöödunud sajandi lõpust kuni tänapäevani. Ning just selle, minu mõistes kaasaegse kraami liigutamisel pidin tõstma nööriga kinni seotud ajalehepakke. Lasin silmadega üle mingist pealkirjast ja ... Katkusin paki lahti ning jäin sinna pööningule mitmeks tunniks. Minuni jõudis järsku tõdemus, et kõik, mis minu jaoks "see oli alles eile" on samuti muutunud minevikuks. Kaheksakümnendate aastate lastest on saanud täiskasvanud, noortest keskealised, keskealistest pensionärid või Toonela radu kõndijad. Aeg liigub ...
Fosforiidisõda kogub tuure. Selle aasta suvel moodustatakse MRP-AEG. Helle Karisel valmib film "Metsluiged". Haridusminister on kurikuulus Elsa Gretškina. Koolides on käimas üleminek 12-aastasele õppeajale. Terve aasta tähistatakse Oskar Lutsu 100. sünniaastapäeva. Sellele on pühendatud ka kooliõpilaste vabariiklik kirjandusolümpiaad. Lisaks armastatud rahvakirjanikule on olümpiaadi teemaks ka ikoonluuletajaks tõusnud Hando Runnel. Lapsed on eelnevalt kirjutanud uurimistööd ja paremad on kutsutud 1987. aasta märtsis Tartusse lõppvoorule. Kaugemalt tulijatele ööbimisega ja puha. Mõned saadetud tööd on ikka sedavõrd tugevad, et näiteks viieteistaastase Liisi uurimus avaldatakse samal aastal isegi ajakirjas "Vikerkaar". Kahepäevane lõppvoor selgitas välja parimad.

VIII-IX klass

1. Liisi Ojamaa, N.Gogoli nimelineTallinna 21. Keskkool, VIII klass
Täna: luuletaja, tõlkija, kirjanduskriitik, toimetaja
2. Eneken Laanes, Lähte Keskkool, VIII klass
Täna: kirjandusteadlane ja õppejõud, PhD
3.-4. Heli Tiirmaa, Värska Keskkool, IX klass
Täna: Heli Tiirmaa-Klaar, Euroopa välisteenistuse küberjulgeoleku nõunik (Belgia)
3.-4. Maia Evisalu, Tapa 1. Keskkool, VIII klass
Täna: Maia Boltovsky, kirjanduse tõlkija, kaitseväelane
5. Mauri Saarend, Tallinna 1. Keskkool, IX klass
Täna: Estraveli müügidirektor

X-XI klass

1. Piibi-Kai Kivik, Tallinna 7. Keskkool, XI klass
Täna: keeleteadlane, PhD, õppejõud Indiana University Bloomington (USA)
2. Leelo Keevallik, Tallinna 7. Keskkool, XI klass
Täna: keeleteadlane, PhD, Linköpingi Ülikooli professor (Rootsi)
3. Aune Rehema, Miina Härma nimeline Tartu 2. Keskkool, XI klass
Täna: perearst ja õppejõud, dr.med
4. Sirli Laius, Tallinna 24. Keskkool, XI klass
Täna: Sirli Arumäe, läti keele filoloog, muusikaõpetaja
5. Kadri-Rutt Allik, Tallinna 7. Keskkool, XI klass
Täna: Kadri-Rutt Hahn, ajaloolane, Dr.des., Göttingeni hambaravi Praxis Hahn administratiivjuht (Saksamaa)

Oleks imelik nimetada tollast kirjandusolümpiaadi ja selle võitjaid ajalooks. Tegemist on praegu parimas eas toimekate inimestega. Kuid ometi on kõigi asjaosaliste jaoks see sündmus tänaseks siiski juba vaid mälupilt minevikust. Ma jätkuvalt imestan aja kulgemise üle, millal tänasest saab eile, eilsest minevik, minevikust ajalugu. Jäin mõtlema, kas see, et kõigist neist koolilastest on saanud tublid inimesed on tingitud Oskar Lutsust ja Runneli luulest?

Reede, 20. veebruar 2015

Aknaavade viimistlus

Eelmises postituses tuli jutuks uued aknad. Viimane, köögi oma on vaja veel vormistada, ülejäänud on tehtud.


Vanemates majades on selle vormistamisega mõnikord üksjagu nuputamist. Aknaava palkseinas pole kunagi ideaalne ristkülik. Uue aknakarbi ja palgi vahe on ebaühtlane nagu ka seinal olev krohv kord õhuke, kord paks. Uus aken on paigaldatud välisseina tasapinna järgi. Seespool aga aken kord "upub" seina ja samal sirgel võib ulatuda seinast mitu sentimeetrit toapoole välja.

Põhiküsimus on see, kuidas see segadus ära likvideerida. Igasuguseid mõtteid ja lahenduskäike tuli pähe ja pärast otsustamist näevad kõik uued aknad välja enam vähem sellised. Vasakul on näha seina nõgusust. Mitmed räägivad mulle kipsplaadist, et sein sirge oleks. Mina ei taha, et päris kõik joonlaua järgi oleks.


Pisut krohvimist, lihvimist, pahteldamist ja nurkliistud ning ei mingit jama enam selle uue akna ja vana seina vahel.


Teisipäev, 17. veebruar 2015

Kristallkümmel

Pärast majale uute akende panemist jäid aknaavade siseviimistlus talviseks tegemiseks. Sisuliselt tähendas see tubade täisremonti - lagi, seinad põrand. Neid tube on mul kolm. Sissekolides sättisin ja kõõbitsesin neid päris põhjalikult -krohvisin, lihvisin, värvisin, õlitasin, tapetseerisin, kuid sellest on juba kümme aastat. Igasugune remont toob endaga kaasa mööbli nihutamise. Seepärast rändasid kõik raamatud pappkastidesse ning esikusse ja pööningule hoiule. Nüüd neid uuesti lahtipakkides näen oma "raamatukogu" nagu kõrvalise pilguga. Muidugi on hulgaliselt Nõukogude Eestis välja antud kirjandust. Paljud mäletavad neid öiseid-varahommikusi järjekordi raamatupoodide uste taga. Väga vähe on mul taasiseseisvunud Eestis ilmunud raamatuid. Ise pean oma raamaturiiulite-kappide paremaks osaks trükiseid, mis on ilmunud enne minu sündi.

Mäletan, et kusagil olen siin blogis kirjutanud, et vahel harva teen endale korraliku lõuna- või õhtusöögi. Seda selles mõttes, et katan laua suurde tuppa, ümmargusele tammest söögilauale, igati etiketile vastavalt söögiriistadega, korraliku laudlinaga, volditud salvrätiga ja sedaviisi. Üksinda siin pagenduses elades on see vajalik iseenda eneseväärikuseks ja pisut ka lapsepõlve nostalgiliseks meenutuseks. Valmistatavad road on nendel puhkudel pärit vanadest, tihti üleeelmise sajandi kokaraamtutest, mis mul raamaturiiulis. Need vanad retseptid on põnevad, sest nõuavad kulinaarset loomingulisust roa kaasajastamiseks - mitmed tollased koostisained on tänapäeval kättesaamatult olematud. Nüüd leidsin oma raamatute hulgast pisikese trükise ja mõtisklen hoopis kristallkümmeli ehk köömnelikööri valmistamisest, retsepti kohaldamisest kaasaega. See peenike naps oli esimese vabariigi ajal väga populaarne. Kuid selle valmistamise ajalugu ulatub sajandite taha.

Gustav Daniel (28.04.1855-18.02.1893) oli Kanepi kandi mees. Selline meie ärkamisaja tüüpiline tegelane, kohaliku elu edendaja. Vallakirjutajana oli tal kindlustatud leib laual ja see andis jõudu tegeleda igasuguse kohaliku seltsitegevusega. Oma lühikese elu jooksul jõudis teha palju, sealhulgas kirjutada kolm ja avaldada kaks teaberaamatut. Trükised viljapuudest ja mesilaste kasvatamisest ilmusid ta eluajal. Kolmas, see, mis mul riiulis, ilmus aga postuumselt: Mesi toiduks ja arstirohuks, kirjutanud G.Daniel, Jurjevis, K.Sööt'i trükk, 1896. Raamatukene on küll õhuke, ainult 32 lehekülge, kuid ometi märkimisväärne. See on esimene eestikeelne originaalteos mee kasutamisvõimalustest.

Seda marjade leotamist viina sees ja suhkruga timmimist on näinud arvatavasti kõik, kel vanust 30+. Nägin seda ka oma lapsepõlvekodus ja hiljemgi veel. Gustav toob oma brošüüris suhkru asemel hea napsi valmistamiseks mängu aga mee ja seda ma oma lapsepõlvest ei mäleta:

Likeer. Kõige peenemad ja kallimad likeeri-napsid walmistatakse meest ja isegi kalli shampanja wiina walmistamiseks tarvitatakse mett, mis viinale ilusa wärwi ja iseäralise hea maitse annab. Meest wõib kõiksuguseid likeeri-napsisi walmistada, olgu mis tahes nimelisi ehk wärwilisi; iseäranis kangeid ja pehmeid nagu keegi soovib. Siin olgu juhatuseks, kudas kümmel-likeeri valmistada; - Kahe toobi kümmeli jaoks võta:
1 toop puhastatud piiritust,
3 1/2 solotnikku kümmel-juuretsid, mis rohu poodidest saada,
2 naela mett ja
3/4 toopi head pehmet wett.
Esite pane juurets piirituse hulka ja lase 12 tundi seista, et hästi segi läheb, siis pane mee hulka üks klaasi täis wett, lase aeglase tule peal üles keeda ja wõta waht pealt. Peale selle lase meel jahtuda ja kalla piirituse sisse ja siis pane tarvilik jagu wett. Paari päeva seismise järele wõib kohe tarwitada.

Selgituseks:
1 riia toop = 1,087 liitrit
1 solotnik = 4,265 grammi
1 nael = 409, 528 grammi

Muude asjadega saan hakkama, kuid küsimus suurele ringile - mis asi võib olla kümmel-juurets, mis 125 aastat tagasi rohupoodidest saada oli? Ma pole osanud selle pilguga tänapäeva apteegis ringi vaadata ega ole kursis, millised köömnetooted üldse olemas on. Retsepti kogus viitab nagu köömneõlile, kuid kas meil seda müüakse? Sellisena, et ikka väärt joogi saaks, aga mitte mingit kihvtist vedelikku. Kuigi jah, alkohol ongi oskamatu jooja kõhus üks meelemürk ...


Kolmapäev, 11. veebruar 2015

Vaimne pornograafia

Ma arvan, et õigust oma arvamuseks ei ole mõnikord otstarbekas realiseerida läbi sõnavabaduse. Äkki seesama sissekanne kuulub samasse kategooriasse? Kindlasti on mitmed vastupidisel arvamusel, et oma traumeerivatest kogemustest ja mälestustest tuleb kindlasti avalikult ja võimalikult valjuhäälselt rääkida. Või on siis minu puhul küsimus hoopis selles, et olen kahepalgeline - mõned võivad, kuid teised ei tohiks rääkida.

Ühe kuulsa ooperilaulja naine, kes oli enne kuulsa poliitiku naine ja veel varem kuulsa ajakirjaniku naine, ning päris alguses misiganes, ma enam ei mäleta, see naine räägib ühest oma mehest. Selle mehe Viagrast ja kondoomidest. Selline turunduskampaania valimisteks ja tema poolt üllitatud mälestuste raamatule. Naine on ju tegelikult noor ja kindlasti oleks tulevikus, elu eelõhtul, saanud palju mahukama teose bergmanlikust meestekogemustest. Nooremana oleks mulle ehk olnud huvitav teada, kuidas üks parajalt paks vanamees noori tüdrukuid sebib ja skoorib. Kuid ma vist olen juba sedavõrd vana, et need teemad ei ole mulle enam niiväga esmatähtsad, pole elu esmavajadus, isegi inimlikust uudishimust mulle mitte niiväga erutavad. Minule on tähtsam aru saada, miks osa inimesi oma laste emadest või isadest räägivad asju, mida võiksid jätta enda teada. Isiklik solvumine ja saadud (hinge)haavad on mõistetav, kuid kui tagaräägitav on rääkija lapse isa või ema ...

Üks teine parajalt paks mees kirjutas skandaalse, teemaajakirja Maaja tasemel teksti. Kutsuti kokku targad inimesed, kes ekspertidena-spetsialistidena teavad, mis on pornograafia, mis mitte. Kõrge komisjon jõudis tulemuseni, et see "igavesti noor" kirjanik on hakkama saanud pornograafiaga. Kunagi ammu on minugi elus olnud kogemus, kus mõnes kriminaalasjas pidin eksperdina andma hinnangu, kas videolindil olev liikuv pilt on pornograafilise sisuga või mitte. Minu jaoks on sellise ekspertiisi tegemine ka piiriipealsetel juhtumitel lihtne. On olemas kriteeriumid, mille järgi hinnata, kust tõmmata piir pornograafia ja erootika ja kunsti vahele. Kuigi tunnistan ausalt, et joone tõmbamine viimase kahe vahel on siiski suuresti subjektiivne. Suvaline on ka see lahterdamine kui räägime pornograafiast ülekantud tähenduses. Selleks puuduvad mõõdikud ja hinnang on kinni igaühe moraalsetes tõekspidamistes ja väärtushinnangutes. Rääkimine eksabikaasa, oma lapse isa Viagrast ja kondoomidest on minu arvates vaimne pornograafia.

Mõistagi tuleb kaitsta sõna- ja arvamusvabadust. Meis kõigis peab olema idealismi, et oma arvamuse väljendamise, sõnavabaduse ja tegutsemisega loome paremat maailma.

Pühapäev, 8. veebruar 2015

Kodu

Minu kõige tähtsam küsimus lähedasele oli, kas ta on õnnelik? Ja seda ta on. Rohkemat pole isale vaja. See minek on kestnud juba mõnda aega ja see ei ole veel kaugeltki lõplik. Tallinna korteri jätavad esialgu alles, sest suurem osa lähedase palgatööst on seotud siiski Eestiga. Kuid nüüd on tal ka seal oma kodu. Ma sain aru, et elukaaslasega otsisid nad oma pesa hoolikalt. Saadetud piltide järgi väga armas. Ei midagi suursugust, kuid hubane - kodu.

Ma ei tea, kuidas teised, kuid mina mõistan hästi arhitektide poolt kasutatavat sõna "linnaruum". Siin, maal, on asjad selged. Minu kodu hakkab kilomeertreid enne minu taret. Tuttav künkake, metsatukk, kraav, suur põllukivi, külateelt pöörduv metsarada, põld ja aas, iga puu ning põõsas. Kõik see ongi kodu. Aga linnas on ju samamoodi, märksõnad vaid teised. Tänu Google Maps'le olen jalutanud lähedase koduümbruses. Viisteist minutit jalutamist ning Moulin Rouge. Kümme minutit kõndimist ja Pigalle, sealt aga algabki Montmartre. Viie minuti raadiuses paarkümmend söögikohta. Väikesed saiapoed, lihakarnid, naabertänava pesumaja, ärid ja töökojad. Kõik see kokku moodustab koos korteriga kodu. Ma oleksin olnud pisut õnnetu kui lähedase isiklik õnn oleks piirdunud selle suurlinna mingis anonüümses magalas, nende lasnamäel.
Siit paremale ära keerates ongi see päris kodutänav

Kvartali niinimetatud peatänavatega võrreldes vaikne põiktänav

Ega nende fotodega võrreldes pole tänaseks midagi suurt muutunud. Riietus on teine ja sildid on valgusküllasemad. No ja see ka muidugi, et mõni aasta tagasi oli nurgamaja transvestiitide kabaree siseruumides tulekahju...

Kolmapäev, 4. veebruar 2015

Kiri Eppule

Hakkasin Eppu ajaveebi kommentaari kirjutama. Läks pikale.

Sa jõuad oma mõtiskluses kahe järelduseni. Erinevalt Sinust ei nõustu ma mingi rahvusliku eripära rõhutamisega. Teine inimene oma elu ning tegemistega on igal pool ja alati olnud ümbritsevate hambus. Näiteks ei usu ma, et mistahes ühiskonnas ja riigis leiduks ühtegi abielupaari, kes ei kommenteeriks omavahel kedagi või midagi pärast mingil koosviibimisel käimist. Selliseid elulisi näiteid võib puistata käisest. Taolised omavahelised arvamusavaldused on kellegi suhtes kindlasti mõnikord ülikriitilised ja ülekohtused. Ma ei arva, et selline üldinimlik omadus oleks spetsiifiliselt rahvuslik. Lihtsalt internet on kõikvõimas ja "anonüümne".

Sinu teise järeldusega nõustun aga täielikult. Sisemine soov eneseväljenduseks ja siiras eneseavamine tähtsusetus (vabandust!) ajaveebis kasvas ühel hetkel millekski enamaks. Ühteäkki tekkis võimalus igaühes peidus oleva edevuse rahuldamiseks ja samaaegselt pragmaatilised mõtted tekkinud situatsiooni ärakasutamiseks turundustegevuses. Ning muidugi kommenteeritakse Sinu tegemisi ja mõtteid, kuidas teisiti - see oligi ju eesmärk. Meil kõigil on (olnud) unistusi ja nende täitumiseks on oma hind. Olgu need soovid pisikesed, kuid olulised - õnnelik elu lähedastega, või suured ja ebaolulised - töö ja karjäär. Mulle tundub, et Sa võid pidada ennast kahekordselt õnnelikuks - isiklikus elus ja karjääri teostamisel. Ka kurtmine on inimlik, kuid paljudel on siiski need õnne komponendid jäänud päeva lõpuks olemata.

Tegelikult pole vaja siin targutada. Kindlasti oled Sa selle endale ammu ise selgeks mõtelnud. Pärast kõiki neid arvukaid intervjuusid, raadio- ja teleesinemisi, postitusi sotsiaalmeedias ning isikustatud firma turunduslehekülgedel. Minu pikaks veninud kommentaar oleks jäänud kirjutamata kui Sa poleks maininud seda rahvuslikku eripära.
´
Küll aga jäin mõtisklema iseenda pagenduse põhjustest ja mulle lähedastest. Ma iga kord võpatan kui märkan meedias oma lähedase nime. Mistahes intervjuu või tema tegemisi kajastava materjali all leidub alati kommentaare, mis on isiklikult ründavad. Ja rünnatakse kõike. See on üks minu pagenduse põhjusi. Ning mul on hea meel, et mu lapsed on saanud täiskasvanuks nii, et need mõnikord eriti porised arvamused pole jätnud neile nähtavaid jälgi. Justnimelt nähtavaid. Kes see teise täiskasvanud inimese hinge sisse näeb. Isegi kui need täiskasvanud on oma lapsed. Hoidkem oma lapsi.

Teisipäev, 3. veebruar 2015

Valijakompass - keskmine pohhuist

Nagu enamus selle läbinutest, imestan tulemust, milliste erakondadega tahetakse mind seostada. Seekord, etteantud küsimustele vastates, olen liberaalsete vaadetega tsentrist. Teisisõnu keskmine pohhuist. Kindlasti on olemas minu jaoks olulisemaid küsimusi, vähemtähtsaid ja tähtsusetuid.
Saan aru, et valimiskompassi koostanud asjatundlikud politoloogid proovivad kuidagi asetada erakonnad klassikaliselt maailmavaatelisele maastikule. Ainuke viga on selles, et parteide valimisprogrammidest minu mõistus seda maailmavaadet alati välja ei loe. Seepärast on valimiskompass tõepoolest tänuväärne tööriist. Aga elukogemus ütleb siiski, et päevapoliitikas toimib kõik hoopis lapsepõlvekampade mängureeglitega. Ranges vastavuses sisemisele hierarhiale ja kampade rivaalitsemisele. Ka siis tuli mõne teise pundiga kokku mängida, et mõnele kolmandale kitli peale anda. Ning poiste enda arvates toimus seegi maailmavaatelistel põhjustel, andmata aru, et tegelikult on kõik, sümpaatiad ja antipaatiad, alati isikustatud.