Reede, 26. oktoober 2012

Kohustuslik lumepostitus

Tuleb minugi poolt ära selle sügis(talve) esimese lume postitus. Ilus on küll ja ootamatu. Kõike seda kenadust täiel rinnal nautida hetkel ei saa. Olen nagu ikka poolest ööst üleval ja täna kohe eriti, sest kutsikas tuleb ju. Nüüd äsja sain telefonikõne, et auto, millega talle  lõuna ajal järgi minnakse, tegi hommikul seal teises Eestimaa nurgas libedaga ühe kõksu. Siia tulla on aga mitusada kilomeetrit. Nii, et ilu iluks aga oli seda ilu siis just täna vaja. Samas on jällegi hiljem hea meeles pidada, et esmakordselt nägin uut sõpra siis kui maad kattis esimene lumi.
 
Mõtlesin siia lisada sellise kena lumepildi oma "parkaiast" nagu me kõik ikka tavaliselt klõpsutame. Need on sellised fotod, mis eriti meelde ei jää. Magusad fotod, mis hajuvad mälus mingiks märgiliseks  stamppildiks. Minu puhul on see tavaliselt see tuntud motiiv - kohev lumi, lage väli, metsaserval lumemütsis tareke pisikese valgustatud aknaga - ei midagi originaalset. Seepärast panen siia hoopis ühe teistsuguse talveteemalise foto. Ajal, millal mu vanaema veel plika oli, pidasid maailma üha rikkama kõrgkooli, Princetoni ülikooli rebased traditsioonilist lumesõda. Sellest sündmusest jäi meeleolukas fotomälestus, mis nüüd, sada kakskümmend aastat hiljem ringleb küberruumis.
 
Oh seda unustamatut vahvat tudengipõlve, mis on alati liialt lühike. Alles ta algab ja juba peavadki kõik talendid koju minema.
 
 
 
 

Teisipäev, 23. oktoober 2012

Emotsionaalsus

Ma ikka ennevanasti imestasin, et miks vanadel meestel pisarad on kerged tulema. Täna sain aru. Istusin sõber Indi haual ja pisarad voolasid. Muidugi hakkas endast hale. Rohkem aga koerast, kes oleks võinud veel elada. Proovisin talle seletada, et järgmisel nädalavahetusel tuleb talle asemik. Mitte seda, et keegi suudaks teda kuidagi asendada, vaid... Jah, keeruline värk, ega ei seleta.
 
Ma ei mäleta, et oleksin leinanud sedasi oma vanemaid. Arusaadav, siis olin noor ja elu veel ees. Nüüd aga... Pisut teisiti oli mõeldud need asjad. Kui juba kitšlik mõtlemine ja hingestripiis, siis olgu. Isekalt mõtlesin hoopis teisiti. Ka need asjad olid läbi mõeldud, kuidas pärast mind edasi.

 
 
 

Reede, 19. oktoober 2012

Enesetapp

Rohelisemrohi kirjutas Amanda Todd surmast, mida ka meie meedias kajastati. Lubasin sealses postituses, et otsin ülesse ühe teise, samasuguse video, mida üks poiss oli samamoodi salvestanud veidi enne oma lõplikku otsust. Seda klippi ma internetist enam ei leidnud. Nii see on, et taolised videod on liialt valusad lähedastele ja mõnikord õnnestub need internetist eemaldada. Ma otsisin seda video sellepärast, et tahtsin siia panna kolm klippi järjest. Kõik kolm on sõnatud, kus valus sõnum antakse edasi üksikutele lehtedele kirjutatud lausetega. Need klipid oleks siin lehel olnud ka ajalises järjestuses. Amanda oma viimasena. Sest tema suri ka viimasena, nagu seegi poiss enne teda, keda praegu enam ei leidnud.
 
Kõige esimene, Jonahi video on aga internetis ilusasti alles. Kõigist kolmest kahtlemata emotsionaalseim. Olin kindel, et meie meedias on seda video tuhandeid kordi lahatud nii ilmumise hetkel kui hiljemgi. Eksisin. Samas ei taha siinkohal hakata lahtijutustama konkreetse juhtumi kogu taustsüsteemi, mis oli ja mis sai pärast. Igaüks leiab selle kohta internetist isegi kui huvi on. Markeerin vaid seda, et Jonah ikkag ei teinud enesetappu. Ta sai abi. Kellelegi läks see hingekarje korda. Teades Jonahi õnneliku lõpuga lugu, võiks öelda, et selline video peaks igale kiusatavale andma lootust, et hea siiski võidab kurja. See video oleks tupikusse jõudnud lastele kui õlekõrs. Paraku selle poisi jaoks, keda mul näidata ei ole, ja Amanda jaoks osutuski see kõrs olema siiski vaid õlest, millest abi ei ole. Ma arvan, et mõlemad nad püüdsid, Jonahi lugu silme ees, kuid neid ei märgatud. Jonah on saanud elades kuulsaks. Amanda alles pärast oma surma.
 


Puuduv video. Selle poisi oma, kes tegi lõpu.



 
???
 
 
P.S. Kõigile, kes satuvad siia juhuslikult otsingumootorite vahendusel. Ärge loobuge otsimast. Abi on kindlasti olemas. Sinu kodutänavas, kodukülas. Jonah sai abi sellepärast, et ta otsustas ennast eelkõige ise aidata. Vaata Jonahi videot veel kord.
 

Kolmapäev, 17. oktoober 2012

Susanna Bauer

Ma ei ole mõistetavalt suur asjatundja..., alustasin aasta tagasi ühte postitust. Siis oli juttu isevalmistatud nukkudest. Juhuslikult sattusin tollal ühele leheküljele. Sealne mõte ja teostus oli sedavõrd originaalne, et pidasin vajalikuks sellest oma blogis rääkida. Nüüd sattusin jällegi millegi sarnase otsa.
 
Ma ei ole mõistetavalt suur asjatundja, et määratleda kus jookseb piir hea käsitöö ja kunsti vahel. Ei julge sõna võtta, mis on käsitöö ja millal saame rääkida tarbekunstist. Ma ei tea neist asjust midagi. Mõni maavillane kootud sokipaar võib ju samuti olla kunstiteos, olenevalt millises tähenduses terminit kasutada? Kodumaistes blogides olen näinud palju tublit käsitööd. Tunnistan ausalt, et ka nendes blogides, mida pidevalt jälgin, ei jää ma selleteemalisi postitusi lugema (pilte vaatan küll!) - selline näputöö ei ole minu teema. Kuigi minu jaoks on üks erand, olen pidev külaline Polkovniku butiikis, sest mulle meeldivad ilusad asjad. Ning see tüdruk oskab isegi moosipurgist teha kunstiteose, olgu selle sõna tähendus siis mistahes.
 
Seekord aga jagan jällegi ühte juhuslikult leitud veebilehte. Susanna Bauer nikerdab pisikete kivide, okste ja lehtedega. Heegeldab, liimib, voldib ja paneb kõik need asjad kokku. Tulemus on lummavalt huvitav ja ilus. Aga vaadake parem ise.
 
 
 

Pühapäev, 14. oktoober 2012

Kured läinud...

Kas ma olen sellel sügisel midagi maha maganud? Põlise linnainimesena jäi loodus mulle aastakümneteks võõraks. Ometi juba lapseeast mäletan, et ka linnatänaval ajasin pea kuklasse ja jälgisin juhuse sattudes sügisest lindude minekut. Ju siis jättis loetud Nils Holgersson unustamatu mulje. Sügisene linnuparv ja raudteeviadukti alt kuhugi kaugusesse suunuduvad rongid. Mõlemad olid väikese poisi jaoks midagi seletamatult kutsuvat, teadmatut, uut.
 
Kui minust pea kümme aastat tagasi sai maainimene, siis ronge ma enam ei näe. Kuid jäänud on haned, kured, luiged ja sügis. Millegipärast pole sellel aastal kuulnud parvede kutsuvat häält, näinud taevas rännuteele asuvaid kolmnurki. Midagi on muidugi olnud, kuid seekord pole see minu õue peal nii selgelt loetav: kured lähevad - kurjad ilmad, haned lähevad - hallad maas, luiged lähevad - lumi taga. Sellest olen siinveedetud aastate jooksul juba aru saanud, et ükski kevad pole teisega sarnane. Nüüd hakkan taipama sedagi, et ka iga sügis on isemoodi. Vanaks saanud linnainimese asi. Aga see poisilik igatsus on ikkagi jäänud. 


Reede, 12. oktoober 2012

Nätsti!

Olen sirvinud erinevaid blogisid. Mitmed postitused kannavad sõnumina muremõtteid. Kellel annab tervis tagasilööke - teadagi sügis ju. Paljud tahavad muuta olemasolevat rutiini elus, otsides ikka ja jälle iseenda mina ja oma kohta laua taga. Olgu kodus või tööl. Mõnele on meenunud rasked hetked minevikust. On ka lihtsalt olnud enesehaletsust. Viimast ei oska mina küll ühelegi kuidagi ette heita. Ning kõigi nende kirjutiste juures lugesin ka kommentaare. Üks blogija sai kommenteerijatelt nätaka kätte. Kommijate hinnangul pideva tüütu virisemise eest. Tulemusena pani kirjutaja avaliku lugemise lukku. Nädal varem pandi veel üks blogi lukku. Mina seda kirjutajat alaliselt ei lugenud, aga nagu ma aru sain, siis ka see kirjutaja tüütas oma alalised lugejad ära oma raskepäraste mõtetega. Ja saigi nätaka - ega siis su oma blogi saa olla sinu isiklike mõtete avaldamise koht, või kuidas? Pealegi kui sinu mõtted mulle ei meeldi, siis ma olen nii kõva mees, et ütlen seda sinu blogis sulle otse näkku!?
 
Minu lühikese blogimise aja jooksul on mõnikord seda ikka juhtunud, et blogisid on suletud ka solvumise pärast. Muidugi polnud need kirjutajad ise ka sellised madala profiili hoidjad, pigem enesekindlad, kohati bravuurikad. Aga minu meelest eelkõige sellised, kes blogisfääri tõid elu ja värvi. Ning kui keegi on järjekordselt, nätsti!, platsilt minema löödud, siis mõtlen taaskord sõna jõule. Ning mitte ainult kommenteerijate omale. Eks me igaüks peame mõtlema ka sellele, kuidas ja milliste sõnadega oma blogis enda sõnumit edastame. Püüdma kirjutada nii, et mõistetaks. 
 

Pühapäev, 7. oktoober 2012

Indi

 
26.05.2004 - 07.10.2012
 
Ma tean, et sa ootad mind. Ma  natuke valvan siin veel, sinu eest. Oota!

Reede, 5. oktoober 2012

Ettevõtjate subkultuur

Mõni eluline situatsioon suudab mind ikka veel hämmastada. Meie, kes me siin blogides proovime ikka tarka juttu ajada, jagada oma suuri rõõme ja kurta väikesi muresid, teinekord oma tööd ja tööandjat kirume, tegelikult ei tea, et ka siinsamas tööturul on on olemas mitu Eestit. Eelmise kümnendi ossid on tööturul. Ning nende seas nutikamad teevad "virmasid".
 
Küsisin suveabiliselt, kuidas läheb. Tuli välja, et just äsja oli saanud kinga oma elu esimesest ja ainukesest töökohast. Selge see, et üritajal ikka juhtub. Nii ka seekord. Üliheas asukohas asuv autode remonditöökoda pani oma uksed kinni. Ühelt poolt kindlasti kõrged rendihinnad, lisaks liisingumaksed tehnika eest ja juba paar kuud võlgnevust maksude osas. Olles ise oma eelmises elus juhtinud ettevõtteid, kus mitusada inimest, väiksemaid firmasid, kus alla kümne töötaja, mõistan hästi omaniku õiget otsust lõpetada kiirelt kahjumi kasvatamine. Antud juhtumil on oletavalt oluline ka see, et omanikul on ilmselt mänguharrastus. Maksuametiga saab kuidagi asju ajatada, liisingufirmaga skeemitada, pealegi kui tuli on mitmes rauas - samal omanikul on paar erinevates valdkondades tegutsevat firmat. Taskust taskusse tõstes saab heal juhul hakkama ka kõigi võlausaldajatega ja iseenda eluga. Peaasi on ellu jääda! Jääb ainuke ja väikseim mure, töötajad. Aga selle ärimaailma subkultuuril on selleks omad võtted. Selleks on käibel isegi oma termin. Töötaja tuleb lihtsalt "üle lasta".
 
Nii juhtus ka suveabilisega. Kui viimased tööandja asjad olid vabastatavatest ruumidest kokku pandud, pisteti noormehele paber nina alla, et homme pole vaja enam tulla. Ei, mitte see lahkumine omal soovil. Mõned ossid mängivad enda arvates aumehi. Vabastati ikka tööandja algatusel, majanduslikel põhjustel, kus töö jätkamine on muutunud võimatuks. Suveabilisele oli solvav see, et enne seda paberit ei peetud teda vääriliseks isegi pisutki valgustada, mis saab sellest remonditöökojast ja temast kui ainukesest töölisest (ülejäänud töölised töötasid selleks hetkeks juba mustalt). Bussi peale jõudmiseks jäi kümme minutit. Ta võttis selle paberi vastu ja palus mõtlemisaega.
 
Kõik oleks võinudki ju rahumeelselt lõppeda, kuid paberi läbilugemisel selgus, et lõpparveks kirjutatud raha on pisut vähe. Viimase kuu palk, koondamishüvitis ja puhkuse kompensatsioon kokku sama palju kui varasem igakuine palk. Pealegi veel oli paberil kirjas, et kolmandik sellest summast on makstud töötajale sularahas. Mingit raha talle sulas aga ei antud. Heakene küll. et ei mingit etteütlemisaega. Aga ka mitte mingit hüvitist etteteatamise eiramise eest. Järgmisel tööpäeval kohtus suveabiline uuesti oma tööandjaga. Püüdis arglikult asjast juttu teha. See kutsus ossis esile raevu - tema ju tahtis "aumees" olla, temal korralik virma ja puha, paberid kõik tehtud ja näidatud numbrid brutu ja see könn siin tuleb mölisema. "Kui alla ei kirjuta, siis lasen päeva pealt na...i usalduse puudumise tõttu, kirjutan sulle kolm autot kraesse ja...". Ärimehe, ossi, taktika töötas hästi. Hirmunud suveabiline kirjutas alla kuhu kästi ja lahti ta oligi, üle lastuna.
 
Mulle on kogu elu pinda käinud kui nõrgemale liiga tehakse. Seepärast sai tarkade inimestega nõu peetud ja samal õhtul saatis suveabiline tööandjale meili. Töölepinguseaduse paragrahvide haaval oli kenasti lahti kirjutatud, kus ja milles tööandja eksis. Ning ka selgitust sai palutud, millest ja kuidas on saadud nn. lõpparve selline summa. Muidugi sai mainitud ka seda, et seoses töösuhte lõppemisega võiks kuidagi klaarida ka kõik need kogutud ja hüvitamata ületunnid (igapäevane töö oli kümme tundi). Ning eelkõige tuleks kompenseerida need päevad, mis oleks olnud tasustatavad etteütlemise korral. Tekst selles kirjas oli juriidiline, kuid sõnum arusaadavalt lihtne: mees, ära lase üle.
 
Mõned päevad hiljem toimus suveabilise ja ossi taaskohtumine: "Mis kuradi juristid mulle kirju kirjutavad.... Ah kui nii tahad, siis homme oled mu talus tööl - kui ei ole, lasen päeva pealt lahti!" (loe: lasen üle!). Muidugi läks firmaomaniku sellise suhtumise peale samal päeval teele järgmine juriidiline kiri. Suveabiline tänas endist tööandjat ettepaneku ja võimaluse eest asuda tolle firmas tööle (vist seakarjusena?), kuid avaldas arvamust, et enne peaks ikkagi vana töösuhtega otsad kokku tõmbama. Endise töötajana ootab ta senini lõpparvet ja tsiteeris Võlaõigusseadust, mis lubab võlgnikult sisse nõuda viivised. (loe: ega ikka ei lase!).
 
Selge, et see vaidlus lõppeb töövaidluskomisjonis või kohtus. Ise juba pisut kahetsen, et äkki andsin suveabilisele mitte head nõu, asuda vaidlema. Minu elukogemus ütleb, et paraku vaidlustes ei võida alati see, kellel on õigus, vaid see kes on tugevam. No lastakse korra üle, mis siis. Pesed ennast puhtaks ja elad edasi. Aga ma ei tea, mulle, minu tõekspidamiste järgi tundub, et hais jääb ikkagi külge. Veelgi rohkem on mul aga kahju ühest isast, tuntud põllumehest, nende eeskõnelejast. Vilja oskab mees kasvatada, kuid pojast kasvatas ossi, kes oma "virmades" kasutab uhkelt talle tundmatuid sõnu brutu-brutu kui aga maksmiseks läheb, siis talle tuntud netu-netu - ja kui palju õiendad, lasen üle!