Esmaspäev, 28. juuni 2010

Selle suve odöör


Kui Marlene Dietrich kolmveerand sajandit tagasi endale meesteriided selga pani, lõppes inimeste sooline eristumine riiete järgi. Kosmeetikatööstus seevastu on siiani järginud puritaanlikku sugude eristamist. Igasugused pealemääritavad lõhnaained, isegi pesemiseks tarvitatavad seebid ja möksid on poelettidel järjekindlalt eraldatud meeste ja naiste omadeks.

Sellel aastal on aga ühed pisikesed putukad teinud revolutsiooni taolise igandi murdmiseks. Käisin Avinurme tünnilaadal. Vahemärkusena olgu öeldud, et tünnilaadal nägin tervelt kolme tünni, eelmisel aastal sibulalaadal kolme sibulamüüjat jne. Just seal laadal ma adusingi, et lõpuks ometi on tekkinud lõhnade maailmas üks uniseks aroom - OFF. Seda odööri kasutavad ühiselt nii mehed kui naised, vanad ja noored. Eks ma isegi olin lõhnastatud selle, tegelikult imalalt vastiku haisuainega.

Ega selline lõhnastamine eriti odav pole. Nagu oleksin vanakooli härrasmees, panen esimese (off)lõhnakorra peale pea koheselt ärgates, et terassil hommikukohvi juua. Enda arust haisen piisavalt kaua, kuid sääsed seda ei arva. Seepärast kestab taoline aroomiteraapia tavaliselt hiliste õhtutundideni. Kuid mitte ainult. Need vereimejad oskavad päeva jooksul ennast kuidagi ja ikkagi ka siseruumidesse peita, et siis öösel magava, teadvuseta inimese kallal oma jälke tegusid korda saata. Seepärast offitan ennast ka ööseks. Kogu see olukord on muutunud üpris tüütavaks ja ka rahakotti laastavaks.

Seepärast proovisin meenutada aega, mis oli enne OFFi. Esimesena tuli koheselt meelde nõukogude "Taiga". Keegi kusagil tabavalt kirjutas, et selle vene tökati peale ei põgenenud ainult sääsed vaid kogu küla. Käepärasem vahend oli ka nelgilõhnaline odekolonn. Aga ometi oli elu ka enne igasugu sääsetõrjevahendeid ning ega seda odekolonni polnud ka alati käepärast võtta. Lapsepõlvest tuleb ähmaselt meelde metsaskäigud koos isaga. Kõigepealt sai laps kokku hõõrutud poolitatud küüslauguga. Metsas olles sai kindluse mõttes asi üle käidud kas raudrohu või sõnajala käkerdatud lehtedega. Mõnikord oli isal kaasas ka pisike pudelike puskarit, mis pealemäärimisel kõik putukad eemale peletas, kuid isa eelistas millegipärast pealemäärimisele sissevõtmist.

Mina olen igatahes otsustanud, et mina enam ei aita OFFi maaletoojat rikaks saada. Mitte et ma kade oleksin kui kellelgi hästi läheb, lihtsalt ma olen nii vaene. Esimese asja olen igatahes juba teinud. Voodi peatsisse olen laotanud elupuu oksad. Laman juba mitmendat ööd voodis nagu ehitud koolnu, see eest magan igal ööl ka sügavat ja rahulikku laibaund, ükski sääsk tüütamata. Kui oma viimase OFFi tühjaks saan hakkan aga ennast küüslauguga määrima - oma peenra pealt eelmisel aastal võetud. Mis sest et haisen küüslaugu järgi nagu Kopli tramm, tuletangi meelde oma linnas elatud aastakümneid. Ning ega see küüslauk hullem ole kui see muu haisev, poodides müüdav putukakeemia. Pealegi olen siis veel ka trenditeadlik - öko ja selline värk.

Pühapäev, 13. juuni 2010

Reklaam

Ma saan aru küll, et häbelikkus ja eelarvamused ning mida selga panna ja teekond pikk ning kodus on hea ja sada häda veel. Ometi grupp entusiastlikke organiseerivad midagi. Soovin siiralt, et ponnistusi kannaks edu. Seepärast panen ülesse mõningaid mõtteid seoses läheneva blogijate kokkutulekuga.

Mina olen kindel, et

* Blogijate esma- ja taaskohtumine on rikas emotsioonidest:




* Mitmete blogitaride halli päeva toob kindlasti rõõmu üllatuskülaline:




* Oodatud ja teretulnud on ka kõik tõbised blogijad:




* Lõpuks ometi saadakse vahetult tutvuda tõeliselt suurte staarblogijatega:




* Pidutuju jätkub vanadele ja noortele:



* Tants ja tunnetelõõm kestab hommikuni:

* Ning uus päev saabub helgem ja parem, koos uue (blogi)kaaslasega:




Blogijate kokkutulek toimub 3. juulil kell 14 päeval Alfredi pubis. Kõik on oodatud!!!

Et kokkutulijad mind ikka ära tunneks, siis riputan ka oma pildi ülesse:



Teisipäev, 8. juuni 2010

Ilusad inimesed

Sellel portreefotol on 23 aastane noor eesti naine Asta. Järgmisel nädalal pannakse just see foto ühel oksjonil Stokholmis müüki ning ennustatav müügihind on üle tuhande rootsi krooni. Foto hinna on kujundanud kindlasti mitte portreteeritava isik, vaid fotograafi nimi. Piltnik Henry B. Goodwin oli eelmise sajandi alguses Rootsis tegutsev, tänapäeva mõistes staarfotograaf. See konkreetne stuudiofoto ongi iseloomulik Goodwini töö, niipalju kui mina neid internetis näinud olen. Detailirikas glamuur, aksessuaarid, pildistatava poos ja miimika ehk nn. fotod "ilusatest inimestest".Kahtlemata oli Asta ka ise fotogeeniline inimene, pealegi kuldse noorusega. Viimasega on seletatav, et selle foto on teinud just Henry Goodwin - igatüht selle fotograafi objektiivi ette ei lastud. Asta isa, Friedrich Akel oli diplomaat ja poliitik, kes muuhulgas on kandnud valitsuses ka välisministri portfelli. Kurikuulsa detsembrimässu ajal oli Asta isa valitsusjuht. Foto tegemise ajal oli aga Friedrich Eesti Vabariigi saadik Rootsis. Olid ilusad ajad ja rõõmsad näod. Paari aasta pärast abiellub Asta Akel välisministeeriumi ametniku Damasius Treudega, sünnivad lapsed ja elu võiks jätkuvalt olla õnnelik. Kuid õnn pöördub.

Isa Friedrich Akel tapetakse 1941. aasta juulis. Kuu aega varem küüditatakse ema ja samaaegselt ka Asta ise koos lastega. Abikaasa Damasius ja vend Fritz hukatakse järgmisel aastal. Ema sureb küüditatuna 1944. aastal. Lapsed pääsevad Siberist kuue aasta pärast, kuid Astat tagasi ei lubata. Asta lahutatakse oma lastest kümneks aastaks. Siiski pääseb ta lõpuks ka ise Siberist eluga ja pärast seitsetteist aastat naaseb kodumaale. Kunagine särav seltskonnatäht töötab aastaid Tisleri tänava nakkushaiglas tagasihoidliku riidehoiu tädina. Asta Treude sureb 92 aastasena.

Kolmapäev, 2. juuni 2010

Kopkamõistus

Üha rohkem kinnistub minus teadmine, et üks osa eesti rahvast ei taha midagi teada teise Eesti olemasolust. Minugi lähedaste seas on inimesi, kes "sotsiaalsete uudiste" peale vahetavad koheselt kanalit, kes väldivad igasuguseid kontakte teise Eesti inimestega. Mistahes vestluse "sellel teemal" katkestavad nad eos, üteldes otse:"Ma ei taha sellest midagi teada!"

Enamgi veel, teatud osa elanikkonnast ei teagi, et selline Eesti on olemas. Midagi on nad kindlasti kuulnud, kuid igapäevane elu, nende sotsiaalne ja varaline staatus ei vii neid kokku selles teises maailmas elavate kaaskodanikega. Rikastel ja edukatel on omad ning vaestel ja edututel samuti omad raskused ja mured. Vahe on lihtsalt selles, et esimesed teevad teistele seadusi. Ning nende seaduste tegemisel eeldavad esimesed, et teise Eesti inimeste mõttemaailm töötab samade reeglite kohaselt nagu nende hallollus - kopkamõistusena.

Muudmoodi ei oska ma seletada Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse eelnõu sättet, et krooniliste popitegijate vanemaid võib tulevikus ähvardada praeguste mõõtühikute kohaselt kuni 12 000 kroonine trahv. Pole hullu, lohutab Haridusministeeriumi pressijuht Tarmu Kurm: «Selles mõttes pole karta, et trahvi hakatakse määrama automaatselt, kui õpilane puudub põhjuseta 20 protsendist tundidest. Trahv on äärmuslik meede ja mõeldud eeskätt vanematele, kes koolikohustuse täitmisesse ükskõikselt suhtuvad ega osale probleemi lahendamisel.» Olen kindel, et sellise rahuloleva teadmisega võetakse ka see säte ühehäälselt Riigikogus vastu. Sest teatud palganumbrist alates hakkab ühtedel inimestel automaatselt tööle kopkamõistus. Seda nii oma palganumbrite kiival kaitsmisel kui ka igasuguste kuluhüvitistega šlikerdamisel. Niiviisi mõeldaksegi oma mätta otsast vaadatuna, et trahvid on need, mis muudavad inimese mõttemaailma.

Esimene Eesti lihtsalt ei tea, et 12 000 krooni on teise Eesti jaoks sedavõrd astronoomiline summa, mis kuidagimoodi ei saa olla enam mingi toimiv mõjutusvahend. Enamikel kroonilistel popitegijatel on vanemad ükskõikse suhtumisega mitte ainult oma lapse koolikohustusse, vaid üleüldse hoolimatud juba kõiges, ka ise enda elu suhtes. Seepärast määratav trahv ainult täiendab selliste inimeste muid tasumata trahve ja maksmata kommunaalkulusid ning kokkuvõttes see "meede" sellistest peredest lapsi koolikohustust täitma ei pane. Seda väidet kopkamõistusega inimesed muidugi ei usu.

Nagu jätavad tähelepanuta ka selle, et iga päev väljastavad meie kohtutäiturid umbes pooltuhat täitekutset, valdavalt tasumata trahvide kohta. Need teatised on inimestele, kes on omad trahvid jätnud lihtsalt maksmata. Kui kohtutäituril isegi õnnestub popitegija vanematelt trahv kätte saada, siis teadagi, mille arvelt seda saavutatakse - lapse toidurahast. Kopkamõistusega seadusetegija ei oska minu arvates erinevat informatsiooni kokku panna. Juba praegu on suur hulk peresid, kus lapse ainuke soe söögikord on koolis saadav. Kodus pole korralikuks söögiks lihtsalt raha. Miks? Lihtsalt sotsiaalse puudega inimene ongi puudega iseenda elu korraldamisel, rääkimata laste kasvatamisest.

Kuidas elu hästi elada, kusagil ei õpetata. Ei õpetata ka isaks ja emaks olemist, väljaarvatud ehk huumoriportaalis Perekool. Enamus lapsevanemaid on vaatamata kõigele saanud selle tööga hakkama, küllalt palju on ka ebaõnnestumisi. Mõned aga loobuvad poolel teel. Ma ei usu, et trahvid motiveerivad lapsevanemaks olemist kui inimene lihtsalt ei jaksa, ei oska, ei taha.



P.S. Tänane jutt haakub sujuvalt minu eilse postitusega.

Teisipäev, 1. juuni 2010

Head lastekaitsepäeva

Ilma pikema targutamiseta on selge, et mida väiksem laps, seda väiksem iseseisvus ja otsustusvõime. Kindlasti on mingi vanusepiir, millest alates laps on võimeline oma tulevikku mõistlikult suunama, kuid igaühe puhul on see erinev. Lapse ja nooruki raskel valikute teel peaks lapsevanemad olema need, kes pisut suunavad, utsitavad, aitavad. Valvemõttena tuleks siia lisada, et kui lapsevanemad seda ei tee, siis "normaalses ühiskonnas..." jne. Kuid tegelikult me vaevalt leiame kusagilt seda ideaalselt normaalset ühiskonda. Lihtsalt pisut kahju, et ka meie oleme oma riigi ehitamise tuhinas mõned lapsed sootuks unustanud.

Mitme selle suve suurema ja raskema töö tegemiseks leidsin küla pealt juba aasta kodus molutanud poisi. Ega ta päris vabatahtlikult kodus ka ei istu. Tema probleem on selles, et ta häbeneb. Häbeneb oma haridust. Juhtus nii, et sellel ajal kui ta kooli läks, selgus tõsiasi, et tema ema ja kusagil tundmatuses viibiv isa olid lapsele unustanud tähed ja numbrid selgeks teha. Teised esimesse klassi astujad teavad teadagi algkursust botaanikast, geograafiast, politoloogiast ja millest veel, mistõttu õpetajatel oli mure suur. Spetsialistidel toimusid poisi ja emaga igatsorti vestlused ning leiti päästev lahendus. Pisipõnn pandi põhiharidust omandama ühte erilisse kooli, lihtsustatud õppekavaga, internaadiga pealekauba.

Aastad möödusid ja saabus tähtis päev. Pidulikul aktusel anti koolilõpetajatele põhikooli tunnistused, need lihtsustatud õppekavale vastavad. See poiss aga aktusele ei läinud. Tema ema ja teadmatuses viibiv isa olid unustanud, et pere vanim poeg lõpetab kooli, nii et tal oli pisut häbi klassikaaslaste ja õpetajate ees. Koolis oli aga räägitud, et nüüd on teie ees lahti küll mitte kõik, kuid mitmeid uksi. Kuna poiss oli kõik vaheajad ja nädalalõpud kodus pidevalt midagi meisterdanud, eriti meelsasti just neid asju, millel põrisev mootor, siis oli talle tulevane elukutse ammu teada. Küllalt õhinal läks ta sinna paari kutsekooli, mida ta teadis ja sai... sügava häbi osaliseks. Selle hariduspaberiga, mis temal on, muidugi ja iseendastmõistetavalt autoasjandust eriti õppida ei saa. Enamus koole nõuab vähemalt põhiharidust, kuid sellel poisi on põhiharidus lihsustatud õppekava alusel. Teisisõnu põhiharidust polegi.

Kutseõppena saab autoasjandust õppida ka põhihariduseta. Selleks peab aga olema vähemalt 17 aastane. Sellel suvel saab sellel noormehel vajalik eluaastate arv elatud ja koos oleme leidnud ka vastava kooli. See aastane ametiõpe saab aga olema mitte see, millest noormees on viimased kolm aastat unistanud - autode elektrotehnika ja elektroonika, vaid jällegi mingi "lihtsustatud õppekavaga". Kui palju see õppimine inimesele, kes "pesumasinatest muruniidukeid ehitab", autode putitamiseks vajalikke oskusi juurde annab, on iseküsimus. Küll aga saab ta mingi paberi, millega tal ilmselt pärast õppimist pole tööturul samuti midagi peale hakata nagu oma põhikooli tunnistusegagi. Õnneks ta seda veel ei tea.

Muidugi puhun ma sääsest elevanti, võidakse ütelda. Lihtsustatud õppekavaga põhikooli lõpetajaid on vaid käputäis ja s**ta nendest mõnedest unistustest ja nende laste vanemate kunagistest unustamistest. Samas ei saa ka elevandist sääske teha. Kui igal aastal langeb põhikoolist välja 700-900 last, siis tekib paratamatult küsimus, millised võimalused oleme me ühiskonnana loonud, et ka nemad saaks oma elu elatud. Väärikana ja lapsepõlvest sõltumata. Äkki tuleks meil siiski rikkuda laste õiguste konventsiooni ja lubada lapstööjõu kasutamist. Mis siin ikka valehäbitseda, sest muud midagi meil põhihariduseta, koolist väljaarvatud lastele pakkuda ei ole, vähemalt kutsehariduse osas.


Seoses selle poisi looga tuli mulle koheselt meelde üks üldtuntud eksperiment psühholoogia ajaloost. Kuna hingeteadus on praegu väga populaarne, siis enamikele on see eksperiment ka kindlasti teada. Seepärast meeldetuletuseks teen lühidalt.

Kolmekümnendatel aastatel töötas Iowa ülikoolis psüholoogia õppejõuna doktor Wendell Johnson, kelle spetsialiteet oli kõne pataloogia. 1939. aastal võttis Wendell oma inimkatseteks lastekodust - kust siis veel!?, 22 igati normaalset ja tervet last. Lapsed jagati kahte rühma. Lastega hakkas põhiosas tegelema dr. Johnsoni andekas aspirant Mary Tudor. Ajaloohuvilised võivad tõmmata selle aspirandi ja samanimelise kuninganna vahele, kellel hüüdnimeks Verine Mary, teatud paralleele. Ega austatud õpetlase poolt juhendatud aspirant Mary teod olemuslikult ju palju erinenud kuulsa nimekaimu veristest tegudest. Tädi Mary rääkis esimese lasterühmaga tavalist mesijuttu, kuidas nad on tublid, õpivõimelised ja kõneosavad. Teise grupi lastega olid aga hoopis teised jutud.



Dr. Wendell Johnson ja katsealune

Mitme kuu vältel kohtus iga laps tädi Maryga korduvalt. Tavaliselt kestsid need kohtumised 45 minutit, mille jooksul sinna teise gruppi kuuluvate laste juttu pidevalt katkestati, parandati, häiriti. Neid lapsi hurjutati, häbistati, mõnitati kogu kohtumise vältel. Eksperiment nägi ette sisendada lastele, et nad räägivad valesti, ei häälda sõnu õigesti, kokutavad. Katse tulemust pole raske aimata. Praktiliselt kõik teise rühma lapsed said paarikuulise eksperimendi tulemusena edaspidisesse ellu kaasa püsiva ja pöördumatu kõnehäire, mis väljendus eelkõige kokutamises. Sellele teaduslikule uurimistööle tuli aastakümneid hiljem juriidiline jätk, mille iga huviline kindlasti leiab ka internetist. Kellelt peaksid aga kompensatsiooni küsima meie oma Eesti teise kategooria lapsed, kes mingitel põhjustel jäävad põhihariduseta ja seeläbi kutseõppeta. Kuidas alustada unistusteta elu ja elada lõpuni elamata jääva eluta?