Lugesin Marca juures abordist. Siis lugesin Rentsi juures sellest, et mingi poleemika käib meeste vahel, kus mõned neist püüavad olla meestest meestemad. Ja siis meenus mulle, et olen ise sündinud ajal, mil Eesti territooriumil olid abordid keelustatud. Veelgi enam, selline tegu oli kriminaalkorras karistatav. Meie naaber, Venemaa, oli esimene riik maailmas, kus seadusega reguleeriti abortide lubatavust. Need protseduurid pidid toimuma haiglates ja formaalselt oli kehtestatud ka põhjuste loend, meditsiinilised ja peamine, sotsiaalsed põhjused, mida iga suvaline naine võis raseduse katkestamise ettekäändeks tuua.
Pärast seda kui Eesti riigi parlament 1940. aastal loobus meie iseseisvusest, hakkasid siin kehtima Nõukogude Venemaa seadused. Selleks ajaks oli Vene riigi suhtumine raseduse katkestamisse kardinaalselt muutunud - abordid olid juba mõned aastad keelustatud. See keeld kehtis kuni 1955. aastani. Raseduse katkestamine oli lubatud tollal vaid rangelt meditsiinilistel näidustustel - rasked tagajärjed naise tervisele või võimalus sünnitada raske päriliku haigusega laps. Protseduuri lubati läbi viia ainult haiglas. Sündivus riigis kahtlemata tõusis. Aga sellele vaatamata jätkus raseduse katkestamine edasi. Nüüd siis nurga taga ja eraviisiliselt või siis eneseabina rahvameditsiini võtete ning vahenditega. Paljud naised lasid ennast sandistada tänu keelule. Märgata oli ka noorte naiste surmade arvu kasvu seoses "ootamatu verejooksuga". Enneolematutesse kõrgustesse kasvasid alla aastaste laste suremuse näitajad. Ebasoovitavatest lastest, kes sündinud tervetena, vabaneti pärast sünnitamist letaalset tagajärge toovate tegudega. Näiteks Leningradis kasvas abordi keelustamisega imikute suremus õnnetuste, tapmiste ja terviserikete läbi tervelt veerandi jagu võrreldes keelueelse perioodiga. Tõe huvides tuleb mainida, et abortide keelustamise ajal kehtestas riik sellele vastukaaluks sünnitoetused, sotsiaalabi paljulapselistele peredele, laiendati tormiliselt koolieelsete lasteasutuste võrku, alimentide mittetasumine muudeti kriminaalkuriteoks jms.
Muidugi kehtestati abordikeeld tollast retoorikat kasutades, "tulles vastu töötavate naiste arvukatele pöördumistele". Keeldu toetati sotsiaalsete kampaaniatega. Lapse saamine polnud enam pere siseasi, vaid nõukogude naise kodnikukohus. Ei saadud läbi psühholoogilise mõjutamiseta kõikvõimalikel moodustel, näiteks plakatid "Ja mina tahtsin teha aborti ...":
Muidugi kehtestati abordikeeld tollast retoorikat kasutades, "tulles vastu töötavate naiste arvukatele pöördumistele". Keeldu toetati sotsiaalsete kampaaniatega. Lapse saamine polnud enam pere siseasi, vaid nõukogude naise kodnikukohus. Ei saadud läbi psühholoogilise mõjutamiseta kõikvõimalikel moodustel, näiteks plakatid "Ja mina tahtsin teha aborti ...":
Abordikeelu hilisem tühistamine 1955. aastal muutis ühiskonda kardinaalselt. Abortide arv kasvas hüppeliselt. Rasestumisvastased vahendid olid küll olemas, kuid inimeste seksuaalkäitumislikud harjumused olid samas visad muutuma. Naine oli muutunud nüüd paberil ja üha enam ka tegelikus elus pereplaneerimises ainuotsustajaks. Mehe nõusolekut nendes asjades ei vajatud. Mehele jäi küll vastutus kindlustada nende laste materiaalne heaolu, keda naine otsustas sünnitada. Utreeritult - enam-vähem sellest ajast hakkas ka Eestis levima praktika, kus mees palgapäeval tõi raha köögi lauanurgale ja naine siis andis sellest rahast mehele mõnikord taskuraha. Kuna rahakott oli naise käes, siis liikus ka muud pere toimimiseks vajalikud otsused sujuvalt naise vastutusvaldkonda. Kusagilt siit võiksime otsida ka lätteid tänapäeval probleemiks olevale palgalõhele - jäänuk minevikust, kus mees peab kindlustama pere sissetuleku.
Aga veelgi enam võiks luua mõttelisi seoseid abordi ja mehelikkuse hääbumise vahel. Poistel polnud enam isadest eeskuju võtta, mida tähendab perekonnas olla tubli mees, perekonnapea. Matriarhaalses peres tekkis mingi lödipükste-meeste põlvkond. Ja alles nüüd hakkavad mehed leidma endas taas mehelikkust, oma kohta perekonnas. Kas uues kvaliteedis või siis verbaalselt agressiivsetes püüdlustes reanimeerida vanu arusaamu pereelust. Seda ka abordi küsimuses.
Abortide taaslubamine põhimõttel: ma otsustasin, et ma seda last ei taha - katkestage mu rasedus (= tõmmake mul hammas välja), avas meile mingil moel tee seksuaalrevolutsiooniks. Parim viis raseduse vältimiseks abieluvälistes suhetes on muidugi selle asjaga mitte tegelemine. Rasestumisvastased vahendid on muidugi ka hea asi. Kuid tollal võis teinekord tekkida meestel-naistel narr olukord. Meeleolu on - ihu jampsi täis, partner on, koht on, kuid ... oota kallis, ma jooksen valveapteeki. Neis situatsioonides lootsid ja loodavad muidugi kõik, et juhuvahekord ei too kaasa soovimatuid tagajärgi. Kui aga siiski, siis ... Ei, vaevalt nüüd abort oli see, mis peamiselt tingis selle, mida mu vanaema oleks nimetanud kombelõtvuseks. Aga olukordade lahendamiseks oli ja on arvatavasti abiks seegi. Praegu siis viiskümmend protsenti Haigekassa hinnakirjast (kuni 100 eurot) ja "piinlik moment" on likvideeritud. Viimase iroonilise lause pärast palun vabandust kõigilt naistelt ja meestelt, keda see puudutab isiklikult. Ma tean, mis on raseduse katkestamine ...
Abordi poolt ja vastu võib rääkida emotsionaalselt. Põhivaidlus on selles, kas naise kõhus on mis või kes. Õnneks mul endal, isiklikult, pole vaja selle üle enam juurelda. Eneseirooniana võiks minu tähelepanu paeluda hoopis küsimus sellest, kas juurviljana elustamisaparaatide küljes olevana oleksin mis või kes.