pühapäev, 29. jaanuar 2017

Abort

Lugesin Marca juures abordist. Siis lugesin Rentsi juures sellest, et mingi poleemika käib meeste vahel, kus mõned neist püüavad olla meestest meestemad. Ja siis meenus mulle, et olen ise sündinud ajal, mil Eesti territooriumil olid abordid keelustatud. Veelgi enam, selline tegu oli kriminaalkorras karistatav. Meie naaber, Venemaa, oli esimene riik maailmas, kus seadusega reguleeriti abortide lubatavust. Need protseduurid pidid toimuma haiglates ja formaalselt oli kehtestatud ka põhjuste loend, meditsiinilised ja peamine, sotsiaalsed põhjused, mida iga suvaline naine võis raseduse katkestamise ettekäändeks tuua.

Pärast seda kui Eesti riigi parlament 1940. aastal loobus meie iseseisvusest, hakkasid siin kehtima Nõukogude Venemaa seadused. Selleks ajaks oli Vene riigi suhtumine raseduse katkestamisse kardinaalselt muutunud - abordid olid juba mõned aastad keelustatud. See keeld kehtis kuni 1955. aastani. Raseduse katkestamine oli lubatud tollal vaid rangelt meditsiinilistel näidustustel - rasked tagajärjed naise tervisele või võimalus sünnitada raske päriliku haigusega laps. Protseduuri lubati läbi viia ainult haiglas. Sündivus riigis kahtlemata tõusis. Aga sellele vaatamata jätkus raseduse katkestamine edasi. Nüüd siis nurga taga ja eraviisiliselt või siis eneseabina rahvameditsiini võtete ning vahenditega. Paljud naised lasid ennast sandistada tänu keelule. Märgata oli ka noorte naiste surmade arvu kasvu seoses "ootamatu verejooksuga". Enneolematutesse kõrgustesse kasvasid alla aastaste laste suremuse näitajad. Ebasoovitavatest lastest, kes sündinud tervetena, vabaneti pärast sünnitamist letaalset tagajärge toovate tegudega. Näiteks Leningradis kasvas abordi keelustamisega imikute suremus õnnetuste, tapmiste ja terviserikete läbi tervelt veerandi jagu võrreldes keelueelse perioodiga. Tõe huvides tuleb mainida, et abortide keelustamise ajal kehtestas riik sellele vastukaaluks sünnitoetused, sotsiaalabi paljulapselistele peredele, laiendati tormiliselt koolieelsete lasteasutuste võrku, alimentide mittetasumine muudeti kriminaalkuriteoks jms.

Muidugi kehtestati abordikeeld tollast retoorikat kasutades, "tulles vastu töötavate naiste arvukatele pöördumistele". Keeldu toetati sotsiaalsete kampaaniatega. Lapse saamine polnud enam pere siseasi, vaid nõukogude naise kodnikukohus. Ei saadud läbi psühholoogilise mõjutamiseta kõikvõimalikel moodustel, näiteks plakatid "Ja mina tahtsin teha aborti ...":

Abordikeelu hilisem tühistamine 1955. aastal muutis ühiskonda kardinaalselt. Abortide arv kasvas hüppeliselt. Rasestumisvastased vahendid olid küll olemas, kuid inimeste seksuaalkäitumislikud harjumused olid samas visad muutuma. Naine oli muutunud nüüd paberil ja üha enam ka tegelikus elus pereplaneerimises ainuotsustajaks. Mehe nõusolekut nendes asjades ei vajatud. Mehele jäi küll vastutus kindlustada nende laste materiaalne heaolu, keda naine otsustas sünnitada. Utreeritult - enam-vähem sellest ajast hakkas ka Eestis levima praktika, kus mees palgapäeval tõi raha köögi lauanurgale ja naine siis andis sellest rahast mehele mõnikord taskuraha. Kuna rahakott oli naise käes, siis liikus ka muud pere toimimiseks vajalikud otsused sujuvalt naise vastutusvaldkonda. Kusagilt siit võiksime otsida ka lätteid tänapäeval probleemiks olevale palgalõhele - jäänuk minevikust, kus mees peab kindlustama pere sissetuleku.

Aga veelgi enam võiks luua mõttelisi seoseid abordi ja mehelikkuse hääbumise vahel. Poistel polnud enam isadest eeskuju võtta, mida tähendab perekonnas olla tubli mees, perekonnapea. Matriarhaalses peres tekkis mingi lödipükste-meeste põlvkond. Ja alles nüüd hakkavad mehed leidma endas taas mehelikkust, oma kohta perekonnas. Kas uues kvaliteedis või siis verbaalselt agressiivsetes püüdlustes reanimeerida vanu arusaamu pereelust. Seda ka abordi küsimuses.

Abortide taaslubamine põhimõttel: ma otsustasin, et ma seda last ei taha - katkestage mu rasedus (= tõmmake mul hammas välja), avas meile mingil moel tee seksuaalrevolutsiooniks. Parim viis raseduse vältimiseks abieluvälistes suhetes on muidugi selle asjaga mitte tegelemine. Rasestumisvastased vahendid on muidugi ka hea asi. Kuid tollal võis teinekord tekkida meestel-naistel narr olukord. Meeleolu on - ihu jampsi täis, partner on, koht on, kuid ... oota kallis, ma jooksen valveapteeki. Neis situatsioonides lootsid ja loodavad muidugi kõik, et juhuvahekord ei too kaasa soovimatuid tagajärgi. Kui aga siiski, siis ... Ei, vaevalt nüüd abort oli see, mis peamiselt tingis selle, mida mu vanaema oleks nimetanud kombelõtvuseks. Aga olukordade lahendamiseks oli ja on arvatavasti abiks seegi. Praegu siis viiskümmend protsenti Haigekassa hinnakirjast (kuni 100 eurot) ja "piinlik moment" on likvideeritud. Viimase iroonilise lause pärast palun vabandust kõigilt naistelt ja meestelt, keda see puudutab isiklikult. Ma tean, mis on raseduse katkestamine ...

Abordi poolt ja vastu võib rääkida emotsionaalselt. Põhivaidlus on selles, kas naise kõhus on mis või kes. Õnneks mul endal, isiklikult, pole vaja selle üle enam juurelda. Eneseirooniana võiks minu tähelepanu paeluda hoopis küsimus sellest, kas juurviljana elustamisaparaatide küljes olevana oleksin mis või kes.


kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Kodanikuargus

Teen oma igapäevaseid pisikesi asju ja samal ajal otsib mu aju sobivat sõna või terminit. On niisugune mõiste nagu kodanikujulgus - midagi sellist, kus inimene kartmatult väljendab oma arvamust, võtab seisukohti, kaitseb veendumusi. Et kui ta seda aga ei tee, siis oleks nagu tegemist argusega.

Ma olen elanud suure osa oma elust riigis, kus kodanikuargus oli normiks. Ilma selleta poleks olnud küüditamisi, venestamist, plaanimajandust, dissidentlust jne. Väikesed vene lapsed ei oleks koostanud nimekirju, kes käisid lihavõtete ajal kirikus. Kümned tuhanded eestlased ei oleks vaevanud pead, kes tema rühmast või töökaaslastest on koputaja.
Kodanikujulgus oleks kõik selle ära hoidnud, kodanikuargus aga toitis seda, valmistades ette tulevasi ärastamisi, seltsimeeste "totaalseid muutumisi" ja neid igasugu muid kasvuraskusi taasiseseisvunud Eesti ülesehitamisel.

Mõni aeg tagasi avastasin ühtäkki, et minus on säilinud mingi kodanikuarguse erivorm. Kuigi, see pole päris kodanikuargus, vaid midagi muud, millele otsingi sõnalist vastet. Märkasin, et me peaaegu kunagi ei räägi oma täiskasvanud lastega poliitikast. Ma ei tea, mis parteide poolt nad valimistel hääletavad. Kas Trump neile meeldib või mitte (kuigi aiman ...). Ma ei tea, kelle poolt hääletab minu Prantsusmaa pere lähenevatel presidendivalimistel. Mida nad arvavad sellest, et Kaljurandlaid ei läinud tänujumalateenistusele või tema seisukohast, et ta ei läheks Pätsu ausamba avamisele. Palju asju ei tea, sest me pole nendel teemadel rääkinud. Ma ei tea, kas mu lapsed on liberaalid, konservatiivid, sotsialistid, kommunistid või muud "istid". Ja ma vist ei tahagi teada. 

Kas selline asi on peredes normaalne?

laupäev, 21. jaanuar 2017

Benedict

Benedict on nii noor mees, et temast pole palju rääkida. Esimene näitlejaroll kaheteist aastaselt, inglise keele õpetaja kusagil Tiibeti kloostris jne.

Mind huvitab rohkem see. Nooremad inimesed kirjutavad ja räägivad, et nad vaatavad telesarjasid internetist. Mul on tõsine reklaamiallergia. Umbes teise-kolmanda pausi ajal juba tukun teleka ees. Hea meelega vaataksin tema poolt mängitut ilma kommertspausideta. Aga ei tea, kus ja kuidas internetist leida.

teisipäev, 17. jaanuar 2017

Lastega Treblinkasse

Mõnikord meenuvad kunagi loetud asjad keerulist teed pidi. Nii juhtus mul ühte raamatukasti ümber lapates. Mul muidu lasteraamatuid pole, välja arvatud kellegi poolt toodud "Harry Potteri" komplekt, mida ma pole muuseas siiani lugenud. Nüüd jäi aga sellest kastist pihku selline, kolmkümmend viis aastat tagasi meil kirjastatud lasteraamat:

Taaskord imestan, kuidas minu mälu on valikuline. Ma ei mäleta, miks see raamat mul olemas on, ei mäleta, mis raamatus kirjas. Küll aga mäletan, et kunagi kogusin materjali ja tegin märkmeid selle raamatu autori, Janusz Korczaki elust. Ja surmast. Tegelikult oli see poola kirjanik eelkõige arst ja pedagoog, orbudekodu direktor. Oma praktilises kasvatustöös järgis Korczak kindlaid põhimõtteid. Pealtnäha lihtsaid, kohati oma lihtsuses klišeelikke, kuid järjepidevuses ja koosluses moodustasid tema põhimõtted tervikliku kasvatussüsteemi. Seejuures olid tema ideed suunatud suures osas kasvatajate-pedagoogide isikuomaduste hindamisele ja arendamisele. Aga mitte ainult. Tema kasvatusmeetodites olid olulisel kohal näiteks ka lastekollektiivi omavalitsus jms. 

Minu jaoks on mitmed Korczaki mõtted olnud oluliselt maailmapilti mõjutavateks. Näiteks see, et pedagoogika ei ole teadus lapsest, vaid inimesest - pole lapsi, vaid inimesed. Printsiip, et nõua lapselt ainult seda, milleks ta suuteline on, suhtlemisel lapsega pead arvestama tasemega, mida ta mõistab. Igal lapsel on õigus, et teda austatakse, arvestatakse tema arvamusega. Vanema või kasvataja kohustus on valmistada laps ette reaalseks, mitte aga täiskasvanu fantaasiates olevaks ideaalseks eluks. Jne.

Janusz Korczak oli rahvuselt juut. Tema Varssavis tegutseva orbudekodu kasvandikeks olid juudi lapsed. 1939. aastal otsustasid NSVL ja Saksamaa omavahel Poola ära jagada. Okupatsioon, fašistlik rahvuspoliitika, Varssavi geto. Võimude nõudmisel paigutati ka Korczaki orbudekodu juudi getosse. Januszil oli korduvalt võimalus getost lahkuda, kuid mees loobus sellest. Augustis 1942 anti käsk deporteerida juudi lastekodu täies koosseisus Varssavi getost Treblinka koonduslaagrisse. Veel viimasel hetkel pakuti mehele võimalust, et ta ei pea minema, aga Janusz Korczak keeldus. Loobumine oma lastest oleks olnud vastuolus kõigi nende põhimõtetega, mida ta aastakümneid oli ise propageerinud, millest kirjutanud. Janusz rivistas oma kakssada last neljakaupa ritta, asus ise kolonni etteotsa, hoides käest kahel väiksel kasvandikul ja viis oma vaikivad lapsed sirge seljaga läbi Varssavi tänavate raudteejaama, kus surmalaagri vagunid juba ootasid ...

P.S. Minu pedagoogilised huvid on ammu hääbunud. Kui praegu vaatasin, mida Korczakist eesti keeles on kirjutatud, avastasin Kultuuritarbijalt, et eesti keelde on tõlgitud Janusz Korczaki "Kuidas armastada last" - soovitan.

reede, 13. jaanuar 2017

Tsitramon

Elu jooksul on neid kordi olnud ikka mitu, kus mulle ennustatud eluea pikkust ja seesugust. Huvitav, et midagi pole neist ettekuulutustest meelde jäänud. Välja arvatud millegipärast üks kui teismeline olin, milles lubati pikka elu, kuid vanaduses tugevaid peavalusid. Olgu selle elueaga nagu on, kuid peavalud on tõepoolest sagenenud. Olen püüdnud jälgida mingit tekke seaduspärasusi, kuid reeglipärasusele pole pihta saanud. Need valud tekivad nagu mittemillestki.

Pisut leevendust saan aurudušist ja muidugi tablette söön. Ikka need valu vaigistid, mis meil apteekides müüakse. Mõnikord võtavad need valu ära, sagedamini aga mitte. Kindel on aga see, et millegipärast hakkab neist ravimitest süda läikima. Teinekord ongi nii, et kaalun, kas kannatada valu või seda, et süda on pärast paha.
Keegi hea inimene tõi mulle tsitramoni. Seda kunagist nõukaaja rohtu toodetakse Venemaal siiamaani. Ma ei teagi, milline meil müüdavast valuvaigistist on sellele vene rohule kõige lähedam. Igatahes ei tekita tsitramon minul iiveldust ja peavalu võtab ka ära. Mõistagi on tulemus tähtsam kui seletus. Kuid siiski, kas ma lihtsalt sisendan endale, et see vana vene rohi aitab, aga need tänapäevased mitte?

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Billboard

Nagu kõik normaalsed inimesed, nii ka minu jaoks on nn. popmuusika oma variatsioonides olnud teatud vanuses oluline. Aastate lisandumisega muutub aga muusikaline maitse komplitseeritumaks, valikuliseks. Mõned uued stiilid ei pruugi enam sobida kõrvale ja hingele, mis ei tähenda, et see muusika ilmtingimata halb oleks. Mulle on meelde jäänud teatrikriitik Enn Siimeri kunagine tees, et kunst sünnib alles tarbides. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et teosel peab olema vaataja või kuulaja. Seepärast teen mõnikord lahti Billboardi lehekülje, et olla pisutki kursis sellega, mida laiem publik peab muusikamaailmas kunstiks.

Minu jaoks oli aastalõpu põrutavaim uudis kui Universal Music Group teatas, et nende müüdavaim CD plaat on W.A.Mozart. Tean küll, et see helikandja on üleüldse eilne päev ja selle segmendi müüginumbritesse tuleb suhtuda kriitiliselt ja analüütiliselt, kuid ometi. On ju UMG artistideks Rihanna ja Justin Bieber ja nüüd siis äkki Wolfgang, kelle CD on möödunud aasta maailma enimmüüdud muusikaplaat.
Siiski, tegemist pole üksikplaadiga, vaid helilooja 225. surma aastapäeva puhul realiseerunud megaprojektiga, kus terviklikus komplektis on 200 heliplaati. Komplekte on müüdud aga sedavõrd palju, et üksikplaatideks ümberarvestatuna saamegi tublisti üle miljoni plaadi paari kuuga.

Ja isegi selle jutu juures ei saa ma oma mõtetes üle ega ümber aja suhtelisusest, aja mõõdetest ja kummalisusest. Ma teadsin hästi oma vanaema. Tema lugudest mäletan, et tema teadis omakorda hästi enda vanaema. Ja tolle ema ja isa olidki Mozarti kaasaegsed. Kummaline ...

Mozart suri noore mehena (35) ja pildiaparaate siis ei tuntud. Kusagil üheksakümnendatel lustisid Saksamaa Wiesbadeni kriminaalpolitsei kunstnikud, need kes ütluste põhjal püüavad luua tagaotsitavate näopilte, Wofgangi elu ajal maalitud väheste portreedega. Tulemuseks valmis Wolfgang Amadeus Mozarti arvatav välimus kui helilooja oli 21 aastane. Selline oli mees, kes veel kakssada aastat hiljem on edetabelite tipus:
 

neljapäev, 5. jaanuar 2017

Tee Revalisse

Üks Hoffmann on jälle saadaval. Järgmisel kuul müüakse rahvusvahelisel internetioksjonil meie kuulsaima baltisaksa kunstniku Oskar Hoffmanni (1851-1912) teos, mida meile näidati umbes seitse aastat tagasi Mikkeli muuseumis, 19. sajandi Eesti kunsti näitusel, mis koostati erakogudest pärit töödest. Antud õlimaal, "Tee Revalisse", mis tollasele näitusele ka nime andis, toodi ühest erakogust Venemaalt. Ning nüüd on ta siis müügis, alghinnaga 31 tuhat dollarit. Maali audentsust kinnitavad ühe Moskva kunstieksperdi ja meie enda kunstiteadlase Mai Levini väljastatud sertifikaadid.

Ma eriti ei orienteeru kunstikogujate maailmas, see on väga spetsiifiline ja minusuguse jaoks kindlasti ka mitte taskukohane. Ning pealegi on selles kunstiäris mitmed asjad mulle "mõistmatud". Eesti mainekad vana kunsti vahendajad, kellede galeriid asuvad väärikates ja kallites linnarajoonides, majandavad ennast ära majandusaasta aruandes näidatud paari või paarikümne tuhande euro suuruse aastakäibega, samas kui nende käest läbikäivate teoste väärtus on faktilistes müügihindades muljetavaldav ...

Mul on jäänud arusaam, et koguda kaasaegset kunsti on kordades kergem kui luua erakollektsioon vanade meistrite töödest. Mida rohkem teevad muuseumid oste oma kollektsioonidesse, seda vähem kunstiesemeid jääb vabasse ringlusesse. Seda enam, et erakollektsioonidest satuvad sellised teosed, arvestades kollektsionääri "kogumishaigust", müüki harva. Ja kui siiski, siis ainult põhjalikult kaalutletult või hoopis erakorralistel asjaoludel - pankrotid, pärandvara jms. Oskar Hoffmanni teoseid turul siiski liigub. Asjatundmatu jaoks jääb mõistetamatuks hinnakujunemise mehhanism - miks sama autori, samas tehnikas teostatud tööde hinnavahe on sedavõrd suur. Teadagi kehtestab oksjonimaja kooskõlastatult müüjaga objektile alghinna, kuid müügihind kujuneb pakkumiste käigus. Aga siiski, kui "Tee Revalisse" prognoositavaks hinnaks on pandud 31000 USD, siis eelmine minule silma jäänud müügis olnud Hoffmanni maal, "Kalurid rannal"  osteti eelmisel kevadel vaid 6250 euro eest:

Või siis näiteks 2013. aastal oksjonitel müüdud kolme Hoffmanni tööde hinnad. Kunagi ühe taanlase vanaisa omandas Venemaal sellise piibuga mehe portree. Nüüd vahetas maal oksjonil omanikku 2700 euro eest:
Samal aastal USAs toimunud oksjonil müüdi üks Hoffmanni talvine maal 9000 dollariga:

Ja põhjanaabrite juures, Helsingis veel üks Hoffmanni piibumaal 3297 euro eest:

Kuigi nüüd müüki tulev "Tee Revalisse" oodatav hind tundub olevatki paisutatud, siis samas näiteks Hoffmanni selle maali eest on oksjonil makstud ümmarguselt 28000 dollarit:

Igatahes põnev saab olema, kas ka Eesti kunstikogujad ütlevad oksjonil sõna sekka.

Kunsti rahalises väärtuses pole ma asjatundja. Kollektsionäärid armastavad rääkida emotsionaalsest väärtusest. Raske on selle arvamusega mitte ühineda. Minule Oskar Hoffmanni tööd meeldivad. Hoffmann kujutas paljudel maalidel oma kodumaa, Eesti loodust, inimesi ja olustikku, see on omaette väärtus. Minu jaoks on aga Hoffmanni tööd erilised eelkõige mingis jutustavas elemendis. Näiteks selline Hoffmanni kõrtsistseen:

Keegi Mari B on olnud osaline selle maali elustamisel. Kas mina näen just seda lugu nagu seda pakuvad koolitööna selle video autorid, see on iseküsimus. Aga igatahes tasub sellele lingile vajutada - need minu jaoks tundmatud noored on saanud valmis ühe andeka asja. Minu lugupidamine neile.