Lillekastid

Aeg lihtsalt kaob käest. Ütleme nii, et kui sa oled loonud iseenda jaoks mingi elukeskkonna standardi, siis kuidagi nukker tunne hiilib ligi, mõistes, et mõnest asjast enam jõud üle ei käi. Mistahes asi võtab kordades rohkem aega - ilmne oma jaksu ülehindamine. Terve mõistus ütleb küll, et tõmba neid toimetamist vajavaid asju koomale, tee niipalju kui jaksad. Teisalt, seda elukeskkonda, oma viimast kodu luues olen tahtnud, et mistahes suunas vaadates pilk ikka puhkaks. Seega tuleb teha. Ah, jah, see "investeering külalastesse" on tasunud ennast kuhjaga. Nad siin ikka käivad oma peredega või pere kõrvalt ja raskemad, võhma vajavad asjad teevad ilma, et peaksin paluma. Igatahes kõik on trimmerdatud-niidetud, küttepuud jõuavad järk-järgult kuuri virnadesse, mõned kiviaiad, mis vajasid kohendamist on taas laotud jne.

See on minu kevadeprojekt, mille lõpetamine veereb vaikselt juuni kuusse. Vanad lillekastid olid oma aja ära elanud. Need olid pärit mingist keset õue seisnud puukuurist, mille omal ajal lammutasin. Olid selle kuuri karkassiks. Nii nad mul maha läksid ilma mistahes töötlemata ja ajasid asja ära. Poodides müüakse ka lillekaste, kuid need maksavad. Vaatasin neid ja minu jaoks olid nad ka liiga klanitud. Mulle meeldivad pisut robustsemad, väiksema viimistlusastmega, mis sobituvad nn. talukoha looduslikku landsafti pisut rohkem. Nii tuligi endal uued kastid hööveldamata laudadest kokku klopsida. Seespoolt vooderdasin vundamendi "mullikilega", et muld ja niiskus kohe mädandama ei hakka. Siis puidukaitse peale, ning minu elu ajaks jätkub ehk küll. Tegin ühe pildi kah, kus viimane vana kast ootab tulpide äraõitsemist.

Aga muidu on nii nagu elu ikka. Muretsen lähedaste muretsemiste pärast. Elan kaasa ebaõnnestumistele ja olen rõõmus kui inimestel hästi läheb. Just viimane on see, mis jõudu annab. Minu oma lapsed suhtuvad üllatavalt mõistvalt, et siin, minu pagendusaastatel on neile tekkinud juurde "liba" vendasid ja õdesid külalaste näol. Kuidagi on välja kujunenud nii, et vanaisaks peavad mind tunduvalt rohkem lapsevanemaid või väikelapsi kui niiöelda otseliinis neid tegelikult on. Selle kuu positiivse emotsiooni kõrghetk oli siis kui üks külalastest tõi linnast oma kaasaga vanaisale näitamiseks 60 tunni vanuse poja. Tahtsin noorte vanematega kurjustada, et nii väikse lapsega ja ema äsja sünnitanud ja muud. Jätsin aga tänitamata, aru saades, et see, vanaisale näitamine on oluline lapse isale ja emale. Ja mis siin varjata, ka ma ise olin ... Mistahes sõnad on liigsed.

Vaimu proovin ka värske hoida. Kirjutada oleks palju lugusid. Selle asemel vaatan  mai algusest taaskord hoopis filme. Ühelt poolt nagu paluti, teisalt pressisin ehk ka ise pisut palumisele kaasa. Enamus filme pole veel saanud isegi esilinastust kodumaal. Geograafia on lai. Hetkel olen vaadanud uusi filme (osadest riikidest mitu filmi): Costa Rica, Hispaania, Suurbritannia, Serbia, Iraan, Kolumbia, Austraalia, USA, Kreeka. Igale filmile pean andma omapoolse motiveeritud hinnangu. Minu enda jaoks põnevad mõtteanalüüsid stsenaarselt, audiovisuaalselt, lavastuslikult, žanriliselt, temaatiliselt jne. Need tuleb hinnangu põhjendamiseks kõik kirja panna. Ma inglise keeles enam-vähem loen, kuid kirjalik eneseväljendus on pagulusaastate jooksul rooste läinud. Jah inimene õpib (taasõpib) surmani. Pusin nende võõrkeelsete arvustustega ja on huvitav.

25.05.:
Lisan veel ühe foto võetuna maja terassilt, mis illustreerib pisut segasevõitu selgitust kommentaarides.

Uus naaber

Ega ma teda silmast silma pole veel näinud. Käis mul siin värava taga, aga sisse vist ei tihanud tulla. Muidu poleks teadnudki, kuid ta oli lume peale jätnud oma jalajäljed. Oleme koeraga mõlemad elevil, kumbki omal põhjusel.

See väiksem jälg on mu 45 kilose hundikoera oma, suurema käpajälje on aga jätnud külaline.

Hetkeseis

Kuidagi on nüüd sedasi, et pole üldse aega. Jah, need toimetused võtavad palju, palju rohkem aega kui enne. Mõneti on minu tegemised muutunud haiguse tõttu isegi koomiliseks.

Näiteks puude saagimine. Ma pole kunagi olnud eriti osav sae pöörete timmija. Pealegi tuleks masinal küünal ära vahetada. Igatahes ei ole minu mootorsaag enam selline paugupill nagu vanasti. Peab teist ikka mitmeid kordi katkuma enne kui mootor käima läheb. Õues, sissesõiduteel seisab mitmeid nädalaid pindude koorem. Vaja ära tükeldada ja puukuuri ära vedada. Iga hommik ärkan lootusega, et täna on see päev, et täna jaksan ning jõuan. Pärast hommikukohvi võtan sae ja hakkan pihta. Esimesed nööritõmbed - pole viga, kuuendal tõmbel, kus saag ikka veel ei luba, hakkab õhk otsa saama. Pisike paus. Lõpuks, kaheteistkümnendal või kolmeteistkümnendal sikutamisel saab mootor hääled sisse, kuid minul on selleks ajaks pilt taskus. Olen keset õue neljakäpakil maas, rinnus ja kõris on valu, minu kähisevat hingamist on kuulda vist küla teise otsa. Lämbumine tekitab surmahirmu. Saag käib, kuid lähima paari tunni jooksul pole minust saagijat. Selle aja jooksul saan rohtudega hingamise taas kontrolli alla, kuid sae mootor on juba maha jahtunud. Alustan teist katset ...

Asi pole aga lootusetu. Enne jõululaupäeva jõuaksin ise ikkagi need mõned ruumid lõigatud. Õnneks on mul minu külalapsed. Need enamikus juba suured mehed, kes kus oma elu peal. Mõnel läheb paremini, teisel kehvemini. Siis kui siia kanti satuvad tulevad läbi ja ise küsivad, palumata, mida teha vaja. Mõni kord ei küsigi, vaid näevad ise, millest vanamehe jõud enam üle ei käi. Mina küll ei saa kurta, et ükski heategu ei jää karistuseta. Pigem ikka see: tee head ja sulle vastatakse samaga.

Eks ma siis proovin tegeleda jõukohasemate asjadega.

Alles sai keldririiulites tehtud suurem inventuur. Üksinda elades ei söö ju lõpmatuseni hoidiseid. Mõned purgid olid sedavõrd eakad, et nende sisu läks komposti. Ma ikka proovin oma purgikesi ühele ja teisele kaasa sokutada, kuid need varud on visad vähenema. Otsustasin, et see aasta ei tee kohe midagi sisse. Samas jälle nadi vaadata kui riiulid pooltühjad. Seepärast need tänased kurgipurgid terassi laual vaja ikkagi keldrisse viia. Veinist ei räägigi. Kui ma oleksin veinijooja, siis pudel päevas jätkuks peaaegu pooleks aastaks ...

Õnneks ei pärsi üha kehvemaks muutuv hingamisfunktsioon mõtlemist. Loogiline, et füüsilise nõtruse kompenseerimiseks võiks nagu sarikirjutaja täita oma ajaveebi, kuid ka selleks pole aega. Mul paluti hästi palju mängufilme vaadata. Kõik on värsked filmid, paljudel maailma esilinastus olemata või film hoopiski veel lõpetamata. Iga teose kohta pean kirjutama pisikese (professionaalse) arvamuse. Päevas 3-4 filmi vaadata on omaette päevatöö. Vahelduseks aga päris huvitav ja põnev. Loodan, et vähemalt mõni minu hinnangul suurepärane film jõuab ülejäänud heade, normaalsete, nõrkade ja halbade seas veel sellel aastal eksklusiivselt ka eesti vaatajani.

Sahver

Kunagi kui siia elama tulin oli minulgi romantikat. Vesi kaevust ämbritega tuppa ja asjalkäimised välikäimlas. Viimasest tunnen mõnikord ka täna puudust, ööd on meil ju ilusad. Aga praegu ma ikkagi ei kujuta ette elu ilma veevärgita. Karm reaalsus, kuid ilma selleta peaksin ilmselt hakkama vaikselt vaatama kohta mõnes hooldekodus. Ei ole minust enam ämbrite tassijat.

Nagu maamajades ikka, siis sobilik ruum uues funktsioonis on muidugi sahver. Algul mõtlesin üle ja keeruliselt. Kuidas põrand valada ja seinad plaatida ja niiskust tõkestada. Läksin aga hoopis lihtsama vastupanu teed. Selle reegli järgi, et vanas majas tee niipalju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ning siiani ei kahetse. Nõndanimetatud veekeskkond ei ole kahjustanud ühtegi palki ega põrandat-lage.

Isegi sahvri uks on seesama, kellegi poolt kunagi värvitud. Boileri alla tuli robustne laudadest kapp, mille sees on hüdrofoor. Kasti peal pesumasin, sest kes on öelnud, et see peab tingimata põrandal olema?

Pesumasina kohal on maamajas hädavajalik kapp, milles esmaabivahendid. Kapi peal teemakohaselt vanad rohupudelid, mida siit-sealt olen leidnud. Ravimipudeleid on tegelikult hulga rohkem, kuid siia neid rohkem ei mahtunud. Ausalt öeldes on see üks tolmukogumise koht ja nii hea peremees perenaise rollis ma nüüd ka pole, et iga nädal sinna tolmulapiga jõuaks.

Muidugi on olemas ka dušikabiin. Sellega oli küll üks probleem. Kanalisatsioonitorud on sellistel kabiinidel pehmed "lõõtsad". Aga maamajas tuleb kord aastas võidelda kutsumata külalistega - hiirtega. Nemad leidsid, et need kanalisatsioonitorud on hea närimismaterjal. Ma mõtlen, et kui vaese mehe variandi asemel oleksin teinud korraliku vannitoa kahhelkivide ja muuga, siis poleks ka hiired sisse pääsenud. Kui aga need duši torud asendada ise tehtud hästi tehtud meetodil vastupidavatega, siis saab murest üle.

Ukse kohal on riiul, millele olen (tolmukogumiseks) asetanud supitirinad ja kausid. Minu lapsepõlvekodus ei pandud suppi kunagi potiga lauale. Täna ei tea ma ühtegi inimest, mina kaasa arvatud, kes kasutaks igapäevaselt sellist lauanõud.

Ühes seinas jookseb veel kaks riiulit. Nendes paras segadus. Üksinda elava vanamehe laiskus. Häbenen ja lähen koristama.

Kodus

Ma ei ole originaalne, üteldes, et kodus on hea. Mulle meeldib hommikuti ärgata ja teha tiir kogu majas, kõigi kaheksa akna juurde. Tahan salvestada sealt paistva piltidena oma mälus selleks juhtumiks kui pean oma koduvärava sulgema sedasi, et enam tagasi ei saa.

Loodetavalt on selleni veel aega. Maailm ja see, mis selle sees on minu jaoks hetkel põnevam kui tundmatus kusagil mujal. Seega jätkan siin.

Mahlaäri

Äri osa selles sõnas võib muidugi jutumärkidesse panna. Aga muidu, vahtrad lõpetasid, kased alustasid. On siin vallas üks toimekas pensionärist proua, kes minult seda mahla kokku ostab ja sellega edasi toimetab. Ega mul siin kümneid hektareid ole, kuid olemasolevastki võiks kujundada ühe paraja vahtrapuu metsa. Kui ma võsakettaga ei vehiks ega maad niidaks, oleks kogu maa uppunud vahtravõssa. Kümmekond üle saja aastast puud on kõik hea tervise juures ja siis riburada mööda igas vanuses nooremaid. Nende koguste juures, mida mult tahetakse, pole vajadust kõiki neid tikata. Ma mõtlen asjast sedasi, et raha ahnuses võiks teha tea mida, kuid millegipärast ei tihka. Jätaks need puud ikka elutervena, mitte kurnatud, haigena ja kuivanuna, sellele perele, kellele mu lapsed selle koha pärast mind müüvad. Ma täpset arvet pole pidanud, kuid sellel aastal läks siit maadelt vahtramahla kusagil 1800 liitri ringis.

Nüüd on kasemahla järg. Kokkuostja teab oma kogemustest, et seda jooki tahetakse vähem. Ju siis inimestel neerud korras, silmad terved ja nahk sile. Vanadest aegadest tean omast käest, et pohmelli rohuna oli kasemahl küll asendamatu :). Ometi, praeguste prognooside järgi tahetakse minu käest siiski rohkem kui poolteist tonni. Selline paras võimlemine jätkub veel nädalateks, oma vigase kopsuga. Samas mõnusalt väsitav need tatsutud kilomeetrid, enamuses neist paarkümmend kilo käe otsas. Tean, et minu hääbumise lõplik algus saabub momendil kui enam ei sunni ennast liikuma. Ning lisaks ma valetaksin kui ütleksin, et saadav raha pole mulle kui pensionärile oluline. On ikka küll.

Fekaalid ja roosid

Selle roosipeenraga oli sedaviisi, et kunagi kanalisatsioonikaevude kaevamisel jäi pinnast kõvasti üle. Laisa inimesena ei hakanud seda ära vedama. Tekkiski selline küngas. Üks järeltulijatest koos sõbraga lohistasid maasturi taga suuremaid põllukive, pinnas siledaks ja veel omajagu kasvumulda ning peenar oligi valmis.

Iseasi on nende roosidega mässamine. Õigemini olen aru saanud, et mida vähem puutuda, seda parem, eriti sügisel. Algusaastatel katsin nad talveks hoolikalt kinni, nüüd enam mitte eriti ja hullu pole midagi. Arvatavasti kolm-neli istikut veel mahub sinna, siis peaks piisama.

See naljakas värav võrkaia sisse tekkis aga sellel aastal. Kusagilt peab fekaalimasin oma lohviga kaevudele ligi pääsema.

Köök

Mul on majas muidugi olemas ka selline tuba, kus külalised saaksid laua ümber olla või diivanile ennast toetada. Ometi ja tihti on nii, et küllatulnu sätib ennast kööki ja sinna jäämegi. Olen Tallinnas elanud ka sellises paneelmajas, kus köök nii imepisike, et mitmekesi sinna ei mahtunud. Tollal kui neid vene tüüpmajasid, paneelikaid, mis katavad kuuendiku planeedist, projekteeriti, läheneti küsimusele veendumusega, et inimesed varsti enam kodus süüa ei tee. Kõikjal on sööklad, kus perega süüakse. Minul on igatahes pisikestest köökidest jäänud foobia. Maale pagendusse tulles sättisin endale sellise köögi, kus tunnen ennast hästi. See on peamine.

See pliit koos soemüüriga on minu elu esimene pottsepatöö. Kui varsti kümme aastat täis saab, siis pisut kõõbitsen. Leivaahi oli õnnetus seisus, ligi veerand sajandit kasutuseta. Selle töökorda seadmine oli põnev - ladusin uued võlvid ja muud asjad. Kuid kõige ajamahukam selle ahju puhul oli muidugi läikiva läti õlivärvi mahasaamine ja pärast kiviparanduste tegemist kogu välispinna savitamine. Nii on siis elu kujunenud, et väljas söömas ei käi ja pean ise kuidagi hakkama saama. Ning mulle see meeldib sedamoodi.

Lootus

Istun kirjutuslaua taga ja vaatan külavaheteele. Võõrad ikka imestavad, et oleks nagu teisel korrusel. Nii see pole. Maja lihtsalt künkaveerele sedasi sätitud, et kõrvaltoas astu õuest kasvõi akna kaudu sisse, sedavõrd madal on, kuid maja vastaspoolel, selles toas nagu köögiski on maapinnani mitu meetrit. Mõnikord kui suur masendus ligi hiilib, siis pilk on tihti teel ja mõtlen, et kui mõni lähedane seda mööda nüüd tuleks. Seepärast mu töölaud ongi akna all. Seda tusatuju mul enam väga tihti polegi, eriti nüüd kui päevad jälle pikemad ja valgemad. Järgmine kuu aga ometi ootan ja loodan, et nad, need lähedased, kõik üheskoos korra ikka tulevad. Tare saab siis rahvast täis. Iga aastaga on tõenäosus näha kõiki ühel ajal pisut väiksem. Erinevad riigid, lennukid ja paadid. Igaühel enda pere plaanid, suurtel leivatöö ja kohustused, sõbrad ja hobid ning koos väikestega muidu omatähtsad tegemised. Loodan  aga ikkagi.

Aknaavade viimistlus

Eelmises postituses tuli jutuks uued aknad. Viimane, köögi oma on vaja veel vormistada, ülejäänud on tehtud.

Vanemates majades on selle vormistamisega mõnikord üksjagu nuputamist. Aknaava palkseinas pole kunagi ideaalne ristkülik. Uue aknakarbi ja palgi vahe on ebaühtlane nagu ka seinal olev krohv kord õhuke, kord paks. Uus aken on paigaldatud välisseina tasapinna järgi. Seespool aga aken kord "upub" seina ja samal sirgel võib ulatuda seinast mitu sentimeetrit toapoole välja.

Põhiküsimus on see, kuidas see segadus ära likvideerida. Igasuguseid mõtteid ja lahenduskäike tuli pähe ja pärast otsustamist näevad kõik uued aknad välja enam vähem sellised. Vasakul on näha seina nõgusust. Mitmed räägivad mulle kipsplaadist, et sein sirge oleks. Mina ei taha, et päris kõik joonlaua järgi oleks.

Pisut krohvimist, lihvimist, pahteldamist ja nurkliistud ning ei mingit jama enam selle uue akna ja vana seina vahel.

Koeraaed

Sellel pildil on olukord esitatud vastupidiselt, käisime koeraga uudistamas hoopis tee pealt oma territooriumi. Plaanitud oli see aed teha juba ammu. Nüüd lõpuks jõudsin niikaugele. Koeral rahulikum - keegi ei astu tee pealt niisama tema maa peale. Ja endalgi säiluvad mitmed närvirakud. Ei saa salata, koer kippus tee peale ja mõnikord omatahtsi ka sõpradele külla. Üleval maja juures on väravatega veel pisut nokitsemist.

 

Kiviaiast edasi oli kevadel/suvel veel tihe hekk - nüüd sai see põhjaliku noorenduskuuri.

 Kiviaia teise otsa panin ühe tagavara autovärava. Maja juures on aga põhiväravad, hoopis teisest materjalist ja klassikalises talustiilis.

 

Sealt oja äärest taamal see aed hakkabki.

Oja ääres on lukustatav jalgvärav, et kallasrada oleks ikkagi vajadusel kõigile kättesaadav.

 



Iseloomuga pakud

No üldse pole aega! Teed ühte ja toimetad teist ning juba ongi õhtu. Interneti lugemiseks jäävad mõned varahommikused, õigem vist öelda öised tunnid ja mingi juhuslikult nihverdatud hetk päeval. Selline nagu praegu. Ja seejuuures ei tee ma mingit palgatööd. See koduvärk võtab kogu aja. Kas niisugusel elul on mõtet? Kindlasti - tegemised pakuvad endale rõõmu ja ma ei tee asju selle pärast, et peab. Palgatöö tegemine on "peab". Selline elustiili küsimus.

 

Jonnakad pakud sattusid ette. Lähinaabruses oleva 70+ vanaproua suvekodus murdus ühe põlispuu haru. Proua on lesk ja lapsi pole. Murdunud puu keset õue pani naise ahastama. Küsis mult kartlikult, et äkki... Sedasi, et puud võta endale, peaasi kui õu puhtaks saaks. Ei hakanud talle seletama, et kopsuta on see mulle ehk veidi üle jõu käiv.

Suurem jagu on nüüd minu puukuuris. Lõhkumise "magustoiduks" jätsin selle igivana pärna tüvepoolsed jändrikud. Juba nende oma õuele saamine oli üksinda üks suur punnitamine. Lõhkumisest rääkimata. Ega nendest lolli ja toore jõuga jagu ei saa. Rohkem mõistusega töö, kuhu sihtida ja kuidas sättida. Aga eks ka jõudu kuluks pisut rohkem ära, et asjaga ühele poole saada. Või mis tühja, jõudu veel jätkub, aga hapnikuga on raskusi. Selle pärna teine haru koos tüvega jääb ootama oma loomulikku lõppu. Tüvi ise ju kaks korda jämedam kui need pakud, millega praegu jändan. Paarkümmend aastat tagasi poleks see mingi probleem olnud. Kurat seda tervist küll!

 

Mikrolaineahi

Kuni eilseni olin ma vist ainus eestlane, kes koduses majapidamises polnud kunagi kokku puutunud sellise masinaga. Eile toodi. Keegi sättis ja disainis oma kööki ja talle ei sobinud. Minuga on olnud sedaviisi, et algul, üle poole elu elatud, seda mikrolaineahju polnud veel leiutatutki. Kui ükskord esimesed siia Eestisse hakkasid tulema, polnud mul jälle sellist rahatähte. Hiljem oli köök nii väike, et piltlikult tuli tagumik ees uksest sisse minna - kus seal sellele kobakale veel ruumi oleks olnud. Seejärel aga oli hoopis niimoodi, et nagu päris kodu polnudki. Nüüd, pagendusse tulles ja iseendale kodu luues läks kuidagi meelest ära.

 

Eks ma muidugi eile katsetasin. Nüüd saan aru, miks lähimas poes on ainult "kotletid" ja viinerid, süüa pole aga teha millestki. Ausalt öeldes toimetan ma parema meelega pliidi ees - meeldib ja olen harjunud. Aga mõnes asjas on ta ikka kindlasti abiks. Ja nüüd siis peamine - kuhu see ahi panna. Köök iseenesest pole kõige pisem, kuusteist ruutmeetrit, ühele inimesele ajab asja ära. Kuid mul on ju iga asi, mööbel ja muu juba ammu oma koha leidnud ja käe järgi pandud. Oi jah...

 

 

Positiivsest küljest kah. Nüüd saan endale äkki perenaise majja võtta. Tänapäeva naised pole kodus reeglina just eriti usinad leemekulbi liigutajad. Mul vähemalt on selline mulje jäänud. Ehk siis saab söödud ka neid perenaise poolt soojendatud kotlette ja viinereid kui mul endal pole mahti süüa teha.

Nimekirjad

Mulle hakkab üha rohkem selgeks saama, et mõningad asjad tuleb igapäevaelus ümber vaadata. Viimastel aastatel käivad hädavajalikud kevad- ja sügistööd mulle ilmselgelt üle jõu. Algul arvasin, et küll jõuvaru ja energia ikka kuidagi taastub. Rohkem selle enesepettusega aga ennast toita pole mõtet. Tuleb õppida elama sellega, mis on. Ning tänulik pean olema, et üldse on.

 

Eelmisel kevadtalvel tegin kardinaalse lõikuse kahele viimasele igivanale õunapuule. Mul on olemas ka päris eraldi pisike õunaaed kümnekonna puuga. Hindan julgelt, et sealsed õunapuud on vähemalt seitsmekümne aastased. Sellised sordid, millele nimegi ei oska anda. Nendega mässasin mõni aasta varem. Ja sai vist asja sellest noorenduskuurist. Maja juures oli-on aga kaks erilist õunapuud - äkki ongi sajaaastased!? Jämedad teised ja pikkust oli umbes kaheksa meetrit. Mõlemad puud tundusid väga väsinud olevat. Kuidagi ukerdasin selle mootorsaega sedaviisi, et viis meetrit latva sai neilt maha võetud. Selline see üks neist õunapuudest nägi kevadel, pärast lõikust välja. Sellel fotol seal paremal ääres. Kahjuks ei tulnud see pilt selline nagu tahtsin. Koer ei tahtnud mõõtkavana poseerida ja kedagi teist polnud võtta. Olgu siis orientiiriks öeldud, et see tagumine puu, üks vana saar, mille alt ma isegi Rootsi aja münte leidnud on ümbermõõduga ligi viis meetrit.

Ma ikka hirmsasti tahtsin suve jooksul veel võra kujundada aga ei jõudnudki selleni. Selline puu otsas turnimine on minutaolisele juba päevatöö. Iga asi võtab kaks korda kauem aega kui ette kujutad ja nii see loetelu tegemata töödest muudkui pikeneb. Nüüd, sügisel on tööde nimekiri pikem kui kunagi varem. Roosid vaja mullata, kasvuhoone korrastada, viinamarjaistandus vaja sättida talvekorda, järgmise aasta talvepuud metsaveerele saada, lillepeenrad, pisike peenramaa ja muudkui edasi. Arvan, et lumi jõuab seegi aasta enne kohale kui hädapärane tehtud saab. Mis ikka, las olla.

 

Ah jaa, selle aasta veinid ka vaja ära selitada ja pudelitesse saada. Sellega jälle häda. Pole asjaolude tõttu ise suur veinimekkija. Küll ma neid küla pealt leiaksin, kes alati valmis kangust proovima. Aga nende maitsemeelt ma millegipärast ei usalda. Eks ma mõtle selle asja peale. Olen siiani veel oma asjadega hakkama saanud, saan nüüdki.

 

Hiidtomat

Nüüd on mul natuke häbi. Linda jagas siinsele blogile avalikku tunnustust lausa ajalehes. Mina aga pole siia ammu kirjutanud... Ma pole ka teiste kirjutatut lugenud. Isegi hädapärast, vajalikku ja kohustuslikku internetitööd pole suutnud teha. Võiksin ju vabandada, et valvasin oma nunnut. Päeval ja öösel. Et ikka kasvaks. Nüüd on ta siis valmis.

 

Nõndaviisi nagu laste, nii ka tomatite puhul - mis sellest, et ta teistest pisut erinev, mina armastan teda ikkagi. Kulinaarsetel kaalutlustel. Ning pilte sai temast klõpsatud. Kohe mitu.

 

Panin ta kaalule. Kuna mul kahed prillid, kaugele vaatamiseks ja lugemiseks, siis algul ei saanud numbritest aru.

 

Panin teised prillid ja siis nägin lugeda.

 

Sellel aastal siis selline tomat ja järjekordse blogivaikuse otsitud põhjendused. Pärispõhjused aga sügaval sisemuses ja isiklikku laadi.

 

Kurgid ja tomatid

Laisk olen ma muidugi küll, aga mitte sedavõrd, et jaanipäeval oleksid kurgitaimed kasvuhoones nii tillukesed. Ausalt ära rääkides, siis see on mul sellel aastal kolmas katse. Eelkasvatasin kurke, tomateid, paprikaid ja muud nagu igal aastal. Ütleme, hoole ja armastusega. Ja kasvuhoonesse istutasin kõik õigel ajal, toimingut jälgimas tähelepanelik silmapaar. Kus aga mina teadsin, et mu koer selline botaanikahuviline on. Üks päev sain jaole kui kõik kurgitaimed maast ülesse katkutud. Ainult tomatitaimed ootasid veel koerapoolset ümberistutamist.

 

Proovisin päästa, mis annab. Panin uuesti mulda. Ravisin, toestasin ja hoolitsesin oma kurgikesi, ütleme, hoole ja armastusega. Midagi aga mu botaanikule ei meeldinud ja ükspäev otsustas ta nad oma käpa järgi ümberistutada. Nii, et kui teised ja vingemad aednikud söövad jaanipäeval juba omakasvatatud esimesi kurke, siis mina sain vahetult enne pööripäeva kurgitaimed alles mulda. Näis, mis botaanikahuviline arvab...

 

Tomatid on sellel aastal pisut eksootilisemad kui muidu: Green Zebra, Black Krim, Aunt Ruby's German Green, Beefsteak Tomato, San Marzano, Big Rainbow, Super Sweet 100, Cherokee Purple. Selline ülemere värk. Mõte tekkis sellest, et see plastikkasvuhoone pole standartne. Ega tavalisedki pole just odavad. Mulle tundub, et kasvuhoone hankimiseks kulutatud raha eest saaks poest tavalisi tomateid osta minu elupäevade lõpuni. Jääks veel lastele ja lastelastele. Olgu seal kilemajas siis vähemalt midagi huvitavat. Ülemere tomatid ja botaanikkoera kurgid.

 

   

Koduvein

Selle aasta esimene mulksub. Põhimõtteliselt saab joovastavat jooki teha mistahes asjast, mis pisutki käärib. Aga see pole eesmärk. Iga veinitegu on omamoodi ja erakordne. Isiklikult ajan taga maitseelamust. Mõnikord isegi õnnestub. See on võilillevein. Happelisuse tõstmiseks lisavad meistrid sidruneid. Minul sidrunid ei kasva. Rabarberid läksid asjaks. Pisut muutsin ka värvi, mis originaalis oleks kahvatukollane. Külmkapis oli üks lahtine mustikapurk. Muutis värvi huvitavamaks ja ehk annab ka mingi nüansi kogu kupatusele juurde.

 

 

Veinitegu on minu puhul pisut koomiline. Ise ma alkoholi (enam) ei pruugi. Seega käivad lõputoimingud nagu kutselisel degustaatoril. Lonksukene suhu ja suust välja. Lõhna, värvust, maitset tean ja tunnen, kuid "toimemehhanismi" jälgin hoopis katsejäneste peal. Selgub, et mõni vein on välja tulnud päris vingete kraadidega... Või on see lihtsalt mittejooja ülim tähelepanelikkus normaalsete inimeste suhtes?

 

Kusagil 60 pudelit erinevaid villitud veine on pidevalt keldris. Kevadest alatest hakkab neid sinna lisanduma ja mulle arusaamatul kombel talve jooksul jällegi vähenema. Eks ma teinekord annan siinkäijatele mõned pudelid kaasa. Ega ma tea, mis nad neist veinidest arvavad, inimesed on viisakad. Mõni on aga ise küsinud. Ja mitte seepärast, et kell ei ole veel kümme.

 

 

 

Viinamarjad kehvadel suusailmadel

Kindlasti on kusagil statistika ka sellest, mitu tundi sellel suvel päike paistis. Minu enda enesetunde jaoks oli neid tunde pisut vähevõitu. Samas kui vaatan oma viinamarjade "istandust", siis selgub, et ei olnud sellel suvel häda miskit. Olin nimelt kindel, et olgu muuga kuidas on, kuid viinamarjad sellel aastal küll ei valmi.

 

  

Aga eksisin. Neid marju on on nüüd kümneid kilogramme. Valminud ja söödavad. Maitseomadused sõltuvad muidugi sordist, aga seda ma küll ei saa väita, et viinamarjad on hapud - päris magusad teised. Ega ma kogu seda asja teaduslikult ei võta. Rohkem sedasi, et rõõm sellest kui taimeke kasvab. Mingi kõhutunne ütleb vaid, et ka sortidest "suhkru" poolest vähimmagusaim oleks samuti mekim kui seda päikest oleks vaid olnud. Või oleks pidanud mõnel korral rohkem lehti lõikama. Viimased on päris latakad ja ei lase päikest alati kobarale ligi.

 

 

Veidi nõutu olen küll. Tarkade raamatute järgi hakkavad mu taimed alles järgmisel aastal õiget saaki andma. Aga ma ei oska isegi selle aasta tulemusega midagi peale hakata. Mõne kobara olen küll söönud, kuid kümneid kilogramme viinamarju üksinda süüa!? Võiks ju mõelda veini tegemisele. Paneks veel üks sadakond taime ja siis kohe suurelt, vaadid ja puha... Jah, veini teen ma küll, õuntest ja muudest marjadest. Keldris praegugi paarkümmend liitrit pudelites möödunud aastatest. Viga vaid selles, et ma ise alkoholi mitmetel, rohkem küll ühel põhjusel ei tarbi. Seepärast jäin tõsiselt mõtlema Ritsiku soovitusele, et ehk kohalik sotsiaaltöötaja ja sedasi... Saatsingi juba ühe kastitäie tuttava suurpere lastele. Samas on see jällegi küsimus õngest ja kalast. Kui minul need viinamarjavitsad kasvama läksid ja marju annavad, siis ega seal peres maa ja muld teistsugune ole, võiks parem ju mõned istikud saata koos marjadega või kuidas?

 

 

Ülaltoodud mõtet saab ju edasigi arendada. Kui olemasolevad taimed täiskasvanuks saavad, rajan tõelise istanduse, hakkan tõelist saaki saama ja lõpuks loon veinitootmise, siis tänulikke tarbijaid ikka leidub. Kasvõi vallakeskuse poe taga. Ühtlasi aitaksin tõsta alkoholi tarbimise kultuuri, pakkudes kodumaise "Bocki" alternatiiviks tasuta kodumaist viinamarjapeeti koos istikutega... :).

 

Kui aga tõsiselt, siis olen personaalselt jõudmas vastuseni Ritsiku küsimusele - miks ma teen tööd? Minu puhul siis vist sedasi, et tulemus polegi nii oluline, pigem protsess on huvitav. Antud juhtumil: viinamarjasaak meie kehvade suusailmadega suves.

Saun

Eelmise aasta septembris märkisin siia ülesse, mida suve jooksul tegin. Kõige suuremaks tööks oli sauna ehitamine. Ega ma mingi aruandekohustuslik isik ole, et peaksin nüüd tingimata rääkima ka selle suve tegemistest. Ometi võiks ju siis ka see olla fikseeritud, et sauna tegu sai jätkatud. Oligi algselt selline plaan, tingitud rahalistest võimalustest ja isiklikest jõuvarudest, et nokitsen seda telliskividest majakest mitmes etapis. Nüüd siis olen tõmmanud selleks aastaks joone alla.

 

 

Selle eelmise aasta "saunapostituse" piltidelt on näha, et tegelikult sain hakata juba möödunud sügisel leilitamas käima. Õppisin talv läbi tundma selle sauna hingeelu - palju kütta, kuidas kütta, mis suure külmaga veevärgist saab, jms. Sellel suvel sai ette võetud katus, kogu katusealune soojustus, terass, sauna eesruumi lõpetamine. Viimane on küll valmis, kuid õigesti sisustamata. Mõnedes asjades olen ma suhteliselt nõudlik inimene. Selline "käib kah" asi mulle ei meeldi. Võiks ju sinna eesruumi midagi panna, et asja ära ajab, kuid iseenda vastu ei saa. Ongi nii, et mõni asi on targem tegemata jätta kui seda, et lõppresultaat oma silma häirib, tulemus pole "oma". Mõnikord on lõpetamiseks vaja oodata ideed, teinekord sobivat materjali, eset, mööblitükki. Enamuses aga raha. Nii on ka juurdeehitatud terassiga. Mõnus on seal lavalt tulles istuda, aga ka niisama, kuid õiget sisu sellel terassil veel pole. Küll tuleb...

 

 

Tegemist jätkub sellel "objektil" ka järgmisse suvesse. Katusealune, kus magamiskohad külalistele (keda mul muuseas ei käi, LOL!), saab lõpliku sisevooderduse. Kindlasti vajavad mingid iluvead kohendamist. Kordatehtud ja töölepandud vana kaev, nüüdne saunakaev, saab kindlasti uue kuue. Muuseas, sellest kaevust oli selle suve suursündmusel suur abi. Kui ikka mitmeid päevi toitu vaaritatakse pideva nõudepesemisega, umbes seitsekümmend inimest vett tarvitab nii duši all, kempsus või muidu solistades, siis... Jah, vesi saigi kõige paremal momendil majakaevus otsa! Aga polnud hullu - ümberlülitus saunakaevule ja (vee)pidu sai jätkata. Hommikuks oli ka majakaev oma vee taastanud.

Küttepuud

Minu tahtel, havi käsul - või oli see kuidagi teisiti seal muinasjutus, kuid halud on otsaga puukuuris. Sabaots veel väljas. Nüüd peaks leidma mõne teise havi, kes käsib neil ka riita minna.

Puulõhkumise töö mulle alati meeldis. Mõned aastad tagasi oli selline kogus, mis nüüd kuurist väljapungitab, kusagil pooleteist päeva töö. Tänane tegelikkus on see, et aega läheb neli-viis päeva. Enamus sellest kulub hingeldamisele ja ohkimisele. Asi hakkas seekord rõõmsamalt minema alles siis kui tuletasin endale meelde, et see töö ikkagi väga meeldib mulle.

Need küttepuud pole järgmise talve omad. Selle tarbeks on vajalik kogus juba ammu riitades.Väikse poisina sain isalt õpetust, et küttepuudega askeldamises tuleb alati mõelda juba ülejärgmise talve peale. Siin vaikselt oma asju ajades on isa kunagistest õpetustest olnud palju kasu. Kahju, et talle polnud palju päevi antud. Temalt oleks olnud veel palju õppida.