Istusin suure toa tugitoolis ja lõpetasin raamatust peatüki lugemise. Siis tuli mõte, et käiks õige valimas ära. Tähtis riigiasi ajada, et äkki oleks pidanud ennast natuke viisakamalt riide panema? Aga olgu peale, kirjutuslauani vaid kaheksa sammu ja hakka siis mõne minuti pärast uuesti koduriiete vastu vahetama. No on ikka mugav küll see e-hääletamine.
Ma seekord taas tahtsin erakondade valimisprogrammid enne läbi tudeerida. Aga tegelikult lihtsalt sirvisin. Seda propagandistlikku vahtu on ikka palju ja lubadustes präänikuid. Muidugi oleks võinudki teha valiku oma supikausi järgi. Nooremad ju tavaliselt üleolevalt kritiseerivad, et pensionär on loll, kelle hääle on võimalik saada vinge pensionilubadusega. Ausalt öeldes ei olegi ma meelde jätnud, kes kui palju on lubanud. Poliitikas see ju ei kehti, et mees lubab ja mees teeb. Ja pealegi on minul kui valijal haugi mälu prääniku-lubaduste koha pealt. Keskerakond-Isamaaliit-Sotsiaaldemokraadid lubasid, et nende poolt hääletades saame ägeda elu.
Nelja aasta taguse lubaduste järgi peaks meil täna olema alampalk 1000 eurot (Keskerakond) või 800 eurot kuus (Sotsiaaldemokraadid), lapsehooldustasu kuni kolmanda eluaastani vähemalt 350 eurot kuus (Keskerakond), lastetoetus alates kolmandast lapsest 300 eurot kuus (Keskerakond), keskmine pension 560 eurot kuus (Sotsiaaldemokraadid) või erakorraline pensionitõus (Keskerakond), õpetajate töötasu alammäär 1500 eurot (Keskerakond). Elu peaks täna olema nagu lill. Uute lubaduste järgi on aga nelja aasta pärast lausa paradiis.
Mind igatahes selliste lubadustega ei osta. Ootasin, et nendel valimistel tõuseb mingi tulevikku suunatud teema. Mulle on tunduvalt olulisem teada, mis suunas liiguvad poliitikute mõtted selles, milline on Eesti riik umbes kahekümne aasta pärast. Millises riigis hakkavad elama minu lapselapsed. Isamaa ärgitas diskussioonile pensioni II sambaga, tehes ettepaneku midagi lammutada, et uppuja päästmine oleks uppuja asi. Poliitilised oponendid selle teemaga ei haakunud. Olgem ausad, keda see tulevik niiväga huvitab. Kõik me oleme inimesed, ka poliitikud. Valimised on muidugi olulised. Erakondade ladviku ja seotud toiduahelas olevate inimeste olmeküsimuste lahendamiseks. Ning Eesti elu edendamisel pole oluline, kas valima minnes panen ennast pisut viisakamalt riide või mitte.
Minu jaoks ikka need vanad küsimused - valid Mari, saad Jüri. Isikuvalimine meie hääletussüsteemis on tinglik. Valida tuleb ikkagi nimekirja ja ei oma tähtsust millise nime taha selles nimekirjas olevate kandidaatide seast linnukese teed. Nimekirjade vahel valides jälle teine häda - mingi idee mõnest programmist tundub sümpaatne, samas ülejäänud puhas vaht - tõstame, parandame, täiustame, taotleme jne. Või siis kahtled selles, et need näod kes tõenäoliselt sellest nimekirjast sisse pääsevad, no need kujud pole nüüd küll need, kes selle sümpaatse idee oleks suutelised ellu viima.
Seega kasutasin jälle oma vana taktikat. Minu hääle sai järjekordselt ringkonna noorim kandidaat, seekord osutus see noor inimene olema Eestimaa Roheliste nimekirjas. Olgu tal siis ema-isa ja vanavanemate kõrval veel üks hääl. Noori tuleb toetada. Valdav osa kõigist kandidaatidest on küll minust nooremad, kuid kui oleksin täna 25-35 aastane, siis iseloomustaksin vist kõiki nimekirju ühe sõnaga - kalmistu.