Laupäev, 13. juuni 2015

Kümnes koht

Lähedane juhtis positiivses mõttes mu tähelepanu blogiauhindade tulemustele. Ma olen ammu üle saanud sellest ebamugavustundest ja kohmetusest, mis tekkis siis, mil sain aru, et mulle olulised inimesed seda ajaveebi mõnikord loevad. Olen küll kirjutades pidevalt toonitanud, et siinset blogi peab tegelaskuju, aga siiski. Päris nii ma ju ka ei saa väita, et kõik mu juttude inimesed, sündmused ja tegevuskohad on väljamõeldis. See paljudele kirjutajatele tuttav ja pidevalt korduv dilemma, päris- ja blogielu ühildamine ning eristamine.

Mind märgiti ära ühe kategooria pingereas kümnendana. Kõik me mõistame, et selline meelelahutuslik hääletus ei räägi midagi avaldatud tekstide olulisusest ja tõelisest kvaliteedist. Mõnele meeldivad kõhnad, teisele ümaramad. See mänguline võistlus kaldus minu subjektiivsel hinnangul pigem sinna "blondiinide" mõttemaailma. Seepärast võin oma "saavutusse" suhtuda kaheti. Meil on ju päris mitmeid arvestatavaid seeniorblogijaid ja hulgaliselt täiskasvanuid, tõsiseltvõetavaid küpseid keskeas ning arukaid nooremaid kirjutajaid. Siit võib teha järelduse, et minu ajaveeb ei kvalifitseeru nimetatute hulka. Et blondiinimõistusega polegi mul midagi olulist öelda ega kirjutada. Jääb vaid üle õnnitleda kõiki neid oma vanuseklassi blogijaid, keda nii kõrge kohaga ei õnnistatud :)

Aga eks ma ikka pisut ka eneseimetleja olen. Kes see kiitusesse siis ükskõikselt suhtub. Tänan kõiki, kes minu blogile hääle andsid. Tänan lähedasi, kes mu veidrasse harrastusse mõistvalt suhtuvad. Anonüümne blogimine võimaldab neil õnneks väita, et seda inimest seal pagenduses nad küll ei tunne :)

Pühapäev, 7. juuni 2015

Olin hetkeks lapsepõlves

Kui ma mere ääres elaksin, käiksin iga päev mööda rannapiiri ning vaataksin, mida lained kaldale on toonud. Lapsepõlves mõnikord käisin. Nüüd otsiksin ajupuitu. Tolle aja mandist oli lapsele huvipakkuvaim võõramaise sildi või kirjaga olmeprügi. Just selline pardalt merre visatud rämps oli kinnituseks sellest, et kusagil on hoopis teine elu, mis meie jaoks on suletud ja keelatud.

Täna remontisin midagi kuuri juures. Korra ümberpöörates oli mu selja taga murul õhupall, kaardike küljes:

See kunagine võõras keeles rääkiv ning tundmatu maailm on nüüd meil siinsamas ja kõrval. Igapäevaselt. Siiski tundsin hetkeks seda lapsepõlve põnevust kui õhupalli kätte võtsin. Mis siin kirjas? Äkki tuligi see õhupall minu õuele mitme maa ja mere tagant? :)

Reede, 5. juuni 2015

Juuni esimene nädal

Mõni päev on teisest etem, mõni nädal parem eelmistest. See nädal oli just selline. Esimene ja kõige olulisem rõõmuallikas, Suveabiline sai üleeile poja isaks.

Lähiminevikust saabus ootamatult ka üks teine noor mees. Ma reeglina ei loe üle, mida ma oma blogis kirjutanud olen. Ka tema puhul mitte. Tundsin ennast närusena ja põdesin mitmeid aastaid. Seepärast, et ei suutnud siis aidata, juhtida õigele teeotsale. Pärast aastaid kestnud joomingut on ta jõudnud selleni, et viimane hetk on midagi muuta. Ehk olengi kergeusklik, kuid see tundub uppuja meeleheitliku katsena. Tuli pärast nädalaid kestnud kainust, ei küsinud raha ega midagi muud käegakatsutavat. Ta vajas ainult nõu, strateegilist plaani ja konkreetset tegevuskava, kuidas rabeleda. Ning toetavat õlga, kellele rääkida. Õrnast lootusest ja hirmudest. Tean, et sõltlasena on see tal peaaegu võimatu ettevõtmine, kuid ma keeldun kaotamast usku inimestesse. Eks ma siis helistan ja utsitan nagu ta palus, et paikapandud plaan siiski toimiks.

Ühed poisid, keda kutsekasse sebisin hakkavad nüüd lõpetama. Kolm aastat on möödunud märkamatult. Uurime töökohti ja korterite üürihindasid.


Tean küll, et ega need kui mõned teisedki pole enam ammu pisut hoolituseta jäänud kassipojad. Suured isepäised kassid juba. Ometi nad tulevad ja räägivad oma tegemistest, tihedamini isegi kui oma lapsed. Aga ka sellel on põhjus. Karmavõlg vajab tasumist. Kindlasti ei saa neist noortest meestest akadeemikuid või muidu kuulsusi. Mulle piisab kui neist saavad tublid inimesed. Ja korralikud isad, juhtugu mis tahes. Ma olen veendunud, et Suveabiline on hea isa oma pojale. Me oleme nendest asjadest temaga rääkinud aastaid enne seda olulist sündmust mistahes mehe elus. Ta ütleb, et on õnnelik.