pühapäev, 31. august 2008

Tähtsa päeva eelõhtul

1. september on ka minule, nagu igaühele meist, olnud igal aastal helgete mõtete päev, uue alguse, ilusa tuleviku lootuse päev. Nii on see olnud kui ise õppisin. Edasi, kui oma lapsed koolis käisid ja käivad. Ja ka siis, kui ise klassi või auditooriumi ette astusin. Kui mõni aasta ongi enda vahetu kontakt läbi enese või lähedaste olnud kooliga nõrgem, siis piisab vaid sellel päeval vaadata võõraid lapsi kooliteel ja hing täitub sõnadesse pandamatute ilusate mõtetega. Sellel aastal mõtlen aga teisiti.

Lapsed on meie tulevik - homse kooliaasta algusesse sobilik lause ja muid ilusaid ütlemisi lisaks. Siirad ja südamlikud mõtted, kui räägime OMA lastest. Võõraste laste puhul on asi pisut teisiti. Siis muutub kasvõi see lause: "lapse vajadused eelkõige", sisutühjaks deklaratsiooniks. Me kirjutame selle lause konventsioonidesse, seadustesse, määrustesse, projektidesse, voldikutesse. Tegelikkuses me aga sellest üllast põhimõttest ei juhindu. Lihtsalt selle lause ümber ehitatud konstruktsioon annab mõnedele meist leiva lauale ja ülejäänutele rahustava teadmise, et lastega on meie ühiskonnas kõik korras.

Minu viimased postitused on kõik ühest teemast. Teismeline vanemateta nooruk sattus tänavale. Kümme kuud tänavaseiklusi lõppes tema jaoks haiglaga. Ta on ise aru saanud, et on jõudnud ummikusse kõiges. Tal on soov ja tahe välja rabeleda. Ta lihtsalt ei tea, kuidas. Inimene, kelle otsa ta oma hääletus appikarjes komistab, on oma olemuselt naiivne. Muidugi ta abistab. Abistajal endal on elu pisut sassis, tervis kehv ja suhetes väike kodukootud seebiooper. Abistaja ise on põgenenud pagendusse, et leida rahu. Kuid nooruki olukord on abistajast tunduvalt hullem. Pealegi on noormehel veel terve elu ees. Seega otsustab abistaja, et ega see pisike abi siis tükki küljest ära ei võta - anda paariks ööks öömaja, sööta kõht täis, leida mõned riidehilbud. Peaasi, et poiss taastuks emotsionaalselt ja usuks, et tema olukord pole lootusetu. Kõige olulisem, mõtleb abistaja, on sisendada talle seda, et ta EI OLE vanemateta heidik, nagu poiss korduvalt väidab.

Olen kirjutanud sellest, et mõnede rahutukstegevate telefonikõnede peale saatsin juba enne seda, kui poiss haiglasse sattus, meili selle linna lastekaitseteenistusse, kus poiss sündis, kus kohus otsustas ta vanematelt ära võtta ja kust kohast saadeti ta hooldusperesse. Selle sama linna ametinaistele-lastekaitsjatele, mille tänavatel poiss nüüd kodutuna hulkus. Ega minu naiivsus erine palju meie kõigi naiivsusest. Kuidagi on nagu ettekujutus, et märgates kodutut last, andes sellest teada, sõidab kusagilt kohale mingi "vahva viisik" - ametnikud, sotsiaalpedagoogid, nõustajad, tugiisikud, vabatahtlikud - ja kõik hakkavad kohe toimetama. On ju meil vastavad riiklikud ja omavalitsuslikud struktuurid, kodanikeühendused ja muidu head inimesed. Meil on olemas vastavad konventsioonid, seadused, määrused; vajalikud projektid, targad koolitused, hingeminevad kampaaniad ja ilusad voldikud. Hea küll, ei reageeritud kohe - elasin oma emotsioone välja blogikirjutistes. Poisile aga rääkisin: usu, sind aidatakse; praegu otsitakse võimalusi; on olemas nõustajad ja tugiisikud; see, et sa vanemateta oled, ei tähenda seda, et sa oled heidik; sinu vajadused ja huvid, sinu soov saada inimeseks, seatakse kõrgemale mistahes bürokraatiast; bla, bla, blaa ... . Tema aga rääkis 1. septembrist, soovist vanale elule kriips alla tõmmata, iseseisva elu algusest.

Täna, päev enne kooliaasta algust on seis järgmine. Olen vahetanud meile ja vestelnud telefoniga omavalitsuste sotsiaaltöötajatega. Arvatavasti igati vahvad naisterahvad, eeldatavalt head emad. Võib olla hakkasid nad sotsiaaltöötajateks heas usus ja samasuguse naiivsusega, et lastekaitse on midagi reaalset. Tänaseks on igatahes süsteem nende hea tahte ära nullinud. Jäänud on toimikud ja määrused. Olen saanud teadmisi ja soovitusi. Reaalset abi, lapse vajadustest ja huvidest lähtuvalt, paraku mitte. Olgu mainitud, et mitte ükski neist lastekaitse töötajatest, kellega suhelnud olen, pole kordagi huvi tundnud, KUS see vanemateta poiss, riiklikul hoolel ja ülalpidamisel, hetkel viibib. Seega teadmisi ja soovitusi:

1. Ametinimetus, lastekaitse spetsialist ei tähenda, et töötaja tegeleb laste ja nende kaitsega. Tema tegeleb hooldusperede lepingutega ja vanemateta laste toimikute korrashoiuga, mitte aga konkreetsete laste ja nende vajadustega.
2. Vanemateta lapsena on sellele noorukile ette nähtud täisealiseks saamisel küll sotsiaaleluruum, kuid tegelikult pole neid sotsiaaleluruume olemas. Seepärast peaks ta hakkama elama oma bioloogilise vanaemaga tolle poolt omavoliliselt hõivatud barakis, et ta siis sotsiaaleluruumi kaastaotlejana arvele võetaks. Ja-jah, selle sama alkohoolikust muti juures. Veeta ja elektrita haisvas punkris, kus täidega voodid, kamp rõõmsameelseid assotsiaale odööriuimas uut fufõõrikut ootamas. Sealsamas, kus noormees oma kümme kuud kestnud kadalippu alustas. Ütle veel, et lastekaitseametnikud ei tea, kus nende kadunud orvud, riiklikul hoolel ja ülalpidamisel, tegelikult asuvad!
3. Ei! Tugiisikut ei saa! Neid on vähe ja need tegelevad selle poisi juhtumist tunduvalt keerulisemate asjadega.
4. Nõustajad? Noh, kui te teda näete, las ta tuleb siis siia... Eks ma anna mingit nõu...
5. Ravi ja ravimid? Aga kas teil tshekid on alles? Me maksame kinni!
6. Teate, me vaatasime, et ta on Rahvastikuregistris arvele võetud hoolduspere aadressil. Teate, see pole üldse meie, linna asi temaga tegeleda. Pöörduge kõigepealt ikka selle valla sotsiaaltöötaja poole - see poiss on selle valla, mitte linna oma.
7. Ah, et ikka nagu linnast valda saadetud laps... No, aga tegelikult saab ta ikka ööbida ka linnas, kui tahab. Meil on linnas kodutute varjupaik, avab õhtul kell seitse uksed kuni hommikuni.
8. Mis tähendab, et see poiss pole üldse teie asi! Tore muidugi, et abistasite. Aga, kas te siis ei tea, et tänavalapsele tuleb kutsuda politsei! Ah ei teadnud, nüüd teate!
9. ...

Aitab. Seekordne emotsioon taas välja elatud. Homme on 1. september. Heade mõtete päev. Täna võib veel mõelda võõrastele lastele. Ka neile tuhandele lapsele, kes algaval õppeaastal langevad põhikoolist välja ja jäävad kes, kuhu. Mõned ka tänavale. Homme mõtleme vaid häid mõtteid, oma lastest. Homme pole vaja halbu mõtteid. Sest meil on ju olemas lastekaitse - seaduses, paberil, projektis ja voldikus. Ja ega ma tegelikult ei tahagi olla peotuju rikkuja iseendale.



esmaspäev, 25. august 2008

[Fwd: Aidake leida häid inimesi....!]

2007. aasta jaanuarikuus käis perekond (ema, isa ja kaks teismelist tütart) Tartus Lõunakeskuses uisutamas. Noorematele tüdrukutest tungis jäähokiboksi juures kallale täiskasvanud mees ja hakkas teda kägistama. Tüdrukule jõudis esimesena appi teine uisutamas olnud perekond (vanemad ca 30 ringis või natuke peale), kuid tüdruku perekond oli nii shokis, et ei tulnud meelde võtta appitõtanud perekonna kontakte.

Nüüd on aga asjaolude tõttu tüdruku perel hädasti tarvis head abistajad üles leida, kuna nende ütlused oleksid politseis asja selgitamisel HÄDAVAJALIKUD!!!! Kui keegi teab sellest juhtumist ja teab selle pere kontakte, siis oleksime väga tänulikud, kui paluksite neil ühendust võtta numbritel 52 26 390 või 52 31 801. Saatke see edasi oma sõpradele - ehk keegi teab neid häid abistajaid ja nad aitavad välitida ülekohtu toimumist!

laupäev, 23. august 2008

Märkamisaeg

Väidetavalt möödus öölaulupidu ülevas meeleolus. Mind see asi ei huvitanud. Kakskümmend aastat tagasi oli teisiti. Proovin unustada tollast emotsiooni. Lootusrikast meie-tunnet. Inimene võib olla ikka lollilt naiivne. Pole mingit MEIE. On ainult MINA. Ja kui minul läheb hästi on ju kõik korras. Ülejäänutele võib sülitada. Parem kui ülevalt alla, et tuul tatiläraka enda peale tagasi ei keera. Kui juhtubki nii, pole hullu - saab ju tati varrukaga maha pühkida, ronida kõrgemale ja proovida uuesti. Vähemalt vanas eas proovin seda õppida. Ning need, kes pole õppimisvõimelised, ärge vigisege. Ise olete süüdi. Hankige endale elu.


"Rahva meeleolu ei kihvtita niivõrd need asjad, milledest lehtedes kirjutatakse, kui see, millest vaikides mööda minnakse, kuid mis siiski rahvale teadmatuks ei jää. See on kõik see kohtade jagamine, need võimutarvitamised erakondlikkudes huvides, mis sagedasti rühmade suhtumist isegi kõige tähtsamatesse päevaküsimustesse mõjutavad. Sageli oleneb rahva teades üks või teine hääletamine riigikogus sellest, kas mõnele asutusele nõutud toetussumma juba on määratud või mitte, või kas silmapaistev erakonnategelane on tulutoova koha saanud või mitte. Kas on siis imestada, kui teatud ringides pettumus tuleb neist mädapaisetest, mida kuidagi ei suudeta välja arstida... Vastasrinnas olles laimatakse kõike seda maha, mis valitsuses tehtud, aga paar nädalat hiljem valitsuse laua taha sattudes süüakse täissülitatud kapsad uuesti ära. Arvatakse, et valija on pime ja rumal, et ta ei saa millestki aru ning kunagi ei mäleta seda, mis talle eile oli öeldud..."
A. Anderkopp

Vaba Maa, 14. märtsil 1933.a.

esmaspäev, 11. august 2008

Päev, mil muutun lurjuseks, läheneb

Tänan kõiki, kes olid kaasa mõtlemas minu viimasele postitusele. Tegelikult pole midagi üllatavat selles, et paljud meist on pidanud tegema oma elus korduvalt raskeid valikuid. Kas meie otsused on olnud õiged või valed, seda saame me teada enamikel juhtumitel palju hiljem. Mõnikord saame veel heastada valet otsust, enamikel juhtumitel peame aga leppima sellega, mis on.

Kajaka kiljatus puudutas üht olulist küsimust. Kuigi ma päris täpselt aru ei saanud, keda ta konkreetselt pidas silmas süütunde tekitajana. Tunnistan küll vastumeelselt, aga siiski, et aeg-ajalt tunnen kõhklusi, et olen taolistes olukordades manipuleeritav. Ka antud juhtumil on need vähesed, kes teavad olukorda kõigis detailides, hoitanud mind, et tegemist võib olla nooruki poolt mõnede manipuleerimisvõtetega. Siiski tahan uskuda ja tegelikult usungi, et mistahes võimalikud märgid manipuleerimisest ei ole temapoolne teadlik tegevus. Rasketel hetkedel me vajame kaastunnet ja mingil moel kutsume selle esile. Ma ei nimetaks seda teadlikuks manipuleerimiseks. Pealegi, hetkeolukorras puudub tal vaimne võime läbimõeldud omakasupüüdlikuks käitumiseks ja tegutsemiseks. Vastupidisel arvamusel saab küll olla, kuid ainult arvamustega spekuleerides. Need, kes on olnud selle poisi läbielatule ligilähedaseski olukorras, nii ei mõtle. See ei tule neile pähegi.

Iga raske otsuse tegemisel mõtlen ma paratamatult tagajärgedele. Seejuures mitte ainult sellele, kuidas otsus mõjutab teist inimest. Praegu mõtlen rohkem isegi sellele, kuidas see mind ennast võib muuta. Ninataga on veendunud, et taolised otsused muudavad inimese varem või hiljem küüniliseks. Seda ma tõesti pelgan. Senise elu olen elanud selliselt, et ümbritsev küünilisus (=kaitsev ükskõiksus?) on minule olnud mõistmatu. Vastuvõtmatu. Kindlasti aga aitab minu otsus kaasa sellele, et see noormees saab suure tõuke muutuda teiste inimeste suhtes küüniliseks. Muidugi, kui ta sellest kõigest välja rabeleb. Miks peaks ta kunagi abistama endast nõrgemat, kogenematumat, kui teda ei aidanud raskel hetkel keegi? Jah, miks peaksimegi aitama võõraid lapsi? Peaasi, et oma lastega on kõik korras?

Metsapiiga kommentaarist on palju abi. Kipun pahatihti asju "üle" mõtlema. Muidugi pean keskenduma praegu hetkeprobleemile. Muude asjadega ja tagajärgedega tuleb tegeleda siis, kui need aktuaalseks muutuvad. Kõige enam hämmastab mind muidugi sotsiaaltöötajate professionaalsus. Juuli esimeses pooles, aimates, et poisil on asjad käest ära minemas, võtsin nendega ühendust. Positiivne on see, et olen saanud vastuse - kui vastav ametnik tuleb kusagil augusti lõpus puhkuselt tagasi, siis võtab ta minuga ühendust ja hakkab MINU probleemiga tegelema. Ja tulebki välja, et see on MINU probleem? Tsiteerimata põhiseadust, lastekaitse konventsioone ja muud ilusat ja mõtetut jura, tahaks lihtsalt vaikselt küsida: vanemateta laps on sattunud tänavale ja see on MINU probleem?, mitte MEIE probleem?, mitte TEMA, selle sotsiaaltöötaja probleem, kelle otseseks palgatööks on vanemateta lapsed hooldusperedes? Minu arvates on kogu sotsiaalsüsteemi ülesehituses midagi väga valesti.

Usun, et Kaamos rules! on hetkel tabanud kõige paremini minu hingeseisundit. Siia pole midagi lisada.

Hea Trulla. Pisike selgitus. Muidugi pole mul moraalset õigust arvustada seda hooldusperet, kus poiss viibis. Kindlasti on igaühel asjaosalistest oma versioon. Ma tean kindlalt, et see poiss pole kunagi oma hooldajatelt midagi varastanud. Mingil moel ta ju pisut armastaski neid inimesi, kaugelt sugulasi. Ma ei tea, kas kõik see, millest poiss on rääkinud, on sulatõsi (manipulatsioon?). Lihtsalt ühel hetkel sai lapsest puberteedik ja ta hindas ümber oma suhtumise hooldusperesse. Tal tuli meelde see, kuidas teda karistati koolist koju hilinemisel - ikka peaga vastu külmetuskappi; kui mingi viinavõtmise käigus visati ta talvel paljajalu ööseks õue; mäletab neid pikki tunde, kui mingi oma arvamuse avaldamise pärast seoti ta pööningul korstnajala külge, jne. Lapsena ta ei teadnud, kas see kõik on õige või vale, sest nii oli ju olnud varemgi. Siis kui riik lubas tal elada veel oma emaga. Kuueteistaastasena tuli lõpuks siis see uksepaugutamine. Osaliselt minu pealekäimisel astus ta linnas gümnaasiumi kümnendasse klassi, meie ligidal kooli pole. Igal õhtul koolist tulles, võttis ta sae, et selle talu kodumetsast saagida järgmise päeva küttepuud. Nii nagu ta oli teinud seda kõik eelnevad aastad. Linna- ja külakooli tasemete vahe osutus aga suureks. Puude tegemine, vee tassimine ja muu ei jätnud õppimiseks aega. Siis julgeski ta teha "suure" inimesena suure ettepaneku: kas ei võiks selle 3000 krooni, mis riik tema ülalpidamiseks annab, kasutada ühekordselt küttepuude ostmiseks, kuni ta ise oma töödega järje peale jälle saab. Selle mõtteavalduse peale pandi ta ruttu paika. Alustades, nagu ikka, litsist emaga ja lõpetades sellega, et poiss peab ikka tänulik olema, et... Siis tegigi see noor inimene oma valiku.

Elviina, osaliselt vastasin juba Sinu küsimusele - tegemist ongi kaugete sugulastega. Samamoodi kirjeldasin ka meie riigi tegelikku sotsiaalpoliitikat orbude suhtes. Üks laps, kes väidetavalt riigi ülalpidamisel ja hoolitsusel, kaob ühel päeval sealt, kuhu riik on ta paigutanud. Ja kõik on nagu normaalne - pole last, pole probleemi. Tuleb välja, et probleemi tekitajaks olen mina. Kui riik on puhanud, siis hakatakse tegelema MINU probleemiga...

Kulla Pirtsu, mõtteviis kuhu poole tüürid, on ohtlik. Sinule enesele. Rohkem ükskõiksust, muidu võid sattuda samadele hingeprobleemidele ja valikutele, mida pean tegema mina. Õnneks praegu kõige halvemat temaga pole. Ma ei tea, mis juhtub siis, kui nädalalõpul pean ta panema bussile ja saatma eikuhugi.

Mats. Tema praegused haigusnähud on tüüpiline delliirium. Mind paneb hoopis teine asi imestama. Meil, Eesti Vabariigis on arvatavalt 1000 kodutut last. Kui palju oli neid Nõukogude Eestis? Mis on meiega juhtunud?

Anneli. Sinu kommentaar kurvastab mind. Sest see on valusalt õige.

laupäev, 9. august 2008

Inimene teeb ise oma valikuid

Ma teadsin, et midagi on halvasti. Pühapäevane telefonikõne oli nagu suur appihüüd. Juba teist kuud pole tal oma telefoni - ta helistab mulle vastamata kõnena võõrastelt numbritelt, kuhu siis talle tagasi helistada. Muidugi ei saa ta selles olukorras vabalt rääkida. Liiga palju võõraid kõrvu kuulamas. Tegelikult ei saanud ma temaga korralikult rääkida juba pikemat aega. Ta pelgab võõraid inimesi aga minul oli siin minu suvevõõras.

Ta ütles mulle telefonis, et tal on väga halb ja palus, kas võib paariks päevaks minu juurde tulla. Ma ei saanud talle ise järgi sõita ja ainukeseks lahenduseks oli see, et saadan talle piletiraha hommikuse esimese bussiga. Tal pole päris enda raha kunagi olnudki. Vanemateta lapsena peaks ta olema riigi ülalpidamisel, kuid nii käivad need asjad paberi peal. Sellest hetkest, kui ta teismelise otsustavusega sulges enda järel hoolduspere ukse, pole riik tema vastu enam huvi tundnud. Eks see vist toimub põhimõttel, et inimene teeb elus ise oma valikuid. Mis sellest, et valik tehtud lapsemeelse noorukina ning valikute tegemisel ei mõelda tagajärgedele.

Esmaspäeval läksin sellele bussile vastu, millega ta pidi tulema. Teda ei olnud. Polnud ka järgmistel bussidel. Ootasin teisipäeva, kolmapäeva. Neljapäeval teadsin, et pean teda otsima minema - see telefonikõne sisu oli liiga ärevusttekitav. Mul olid juba linnariided seljas. Enne minekut kontrollisin arvutist oma postkaste. Seal oli teade: ma homme tulen haiglast valja aga tegelt pakuti tana , ma olen xxxxx haiglas.

Muidugi ma helistasin kohe sinna haiglasse. Pelgasin, et telefoni teel ei saa mingit informatsiooni - andmekaitseseadus ja kõik sellega seonduv. Õnneks sain ikkagi vajaliku teada. Sai olla ainult kaks põhjust, miks ta sinna haiglasse võis sattuda. Halva asja pärast või väga halva asja pärast. Viimasest on ta mulle mõnikord rääkinud, viimasel ajal tihedamini. Leppisin kokku, et teda ei lasta välja enne kui ma ta käest kätte vastu võtan. Enne haiglasse sõitmist pidin tegema veel ühe raske telefonikõne. Nädalalõppudel käib minu juures üks lähedastest. Koos me oleme siin toimetanud sellest hetkest alates, kui pärast pikki aastaid kuulis ta minu olukorrast ja ulatas abistava käe. See maamaja on temale oluline ja vajalik, et lülitada ennast välja ja laadida uueks töönädalaks.

Selgitasin talle tekkinud olukorda ja hoiatasin, et natukeseks ajaks tuleb minu juurde üks suvevõõras. Seekord minu poolt oodatud ja soovitud. Ta teab selle nooruki lugu. Olen talle sellest rääkinud. Nagu ma oletasin, nii ta ka reageeris. Ta ei saa mulle "ei" öelda, kuid ma peaksin ka teda mõistma. Tal on õigus oma privaatsetele nädalalõppudele ja kogu maailm ei saa aidata neid, kes oma enda valikutega on teinud oma saatuse. Viimane käis selle kohta, et noormees ise lahkus hooldusperest. Ma mõistan oma lähedast. Naised, kes on pidanud olema väljas nii mehe kui naise eest, tihtipeale ei oska, ei taha, ei saa lasta ligi veel võõrast muret. Neid pole abistanud keegi ja oma valikutes on nad olnud üksinda. Siiski leppisime me kokku. Lähedane loobus oma tavapärasest nädalalõpust tingimusel, et järgmiseks nädalalõpuks pean oma suvevõõra ära saatma. See ebameeldiv telefonikõne räägitud, sõitsin haiglasse.

Ta korjati ülesse bussijaama lähedalt jalakäijate silla alt. Hääled tema peas olid olnud kohutavad. Ta oli neljandat päeva magamata. Keegi pidevalt rääkis temaga, samas mööduva auto mürin olevat tundunud sellisena, nagu läheneks talle terve tankikolonn. Osa asju ta ei mäleta. Mäletab meeletud ülekeha värinat. Uduselt on meeles, et kuidas neli inimest teda voodi külge sidusid. Meeles on see, et keegi vahetas tal mähkmeid, keegi söötis teda. Pole mõtet lisada siia rohkem detaile. Poolteist kuud kõikvõimalikku alkoholi. Kas ta väärib kaastunnet? Enamike inimeste arvates kindlasti mitte - ka kuueteistaastasena peab inimene oskama teha valikuid. Tema valis tänava. Mõne kuu pärast, seitsmeteistkümnesena, valis alkoholi.

Haiglas oli ta puhtaks pestud. Riided... need pesime juba minu juures. Midagi pean talle jalga leidma. Keset suve talvesaabastes, millest ühel on tald lahti... Nojah. Tabletid ostsin apteegist välja. Niisuguse haiguse puhul tuleb rohtude eest tasuda muidugi 100%. Ei loe siin midagi, et orvuna riigi ülalpidamisel ja järelvalvel. Ega riik talle neid fuvõrikuid vägisi sisse kallanud, noormees ikka ise tegi oma valikud ja otsused.

Suurema osa ajast oleme nüüd vestelnud. Peamiselt räägib tema. Ta ikka veel räägib sellest, et 1. septembril tahab uuesti kooli minna. Kuidas ta loodab tööd leida, et vähemalt söögiraha oleks. Ta räägib oma unistustest, et juhtunu ei kordu, milline saab olema tema oma pere, kodu, töö. Ma lasen tal need neli-viis päeva veel unistada ja siis pean rääkima talle sellest, et tegelikult pole maailm hoopiski selline nagu ta arvab. Ja ka mina pole selline nagu ta arvab. Ma saadan ta tagasi sinna, kuhu ta ei taha minna. Ma pean talle ütlema, et iga inimene teeb ise oma valikuid. Ma ei ütle talle seda, et oma valikute tõttu tunnen ennast lurjusena.


neljapäev, 7. august 2008

Nõukogude Liidu sõjaväe vedu lõppenud

Sõjavägede ülemjuhataja tänu hea korralduse eest.

Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise vastastikuse kokkuleppe kohaselt Eestisse paigutatavate Nõukogude Liidu vägede vedu, mis maanteedel lõppes juba nädalapäevad tagasi, on nüüd lõppenud ka raudteel. Praegu on käimas vägede majutamise korraldamine ning mereväe- ja lennuväebaaside ehitamisele asumise eeltööd.

Edaspidi on oodata veel üksikute rongide kui ka autode tulekut, millega saabub mitmesugust varustust Eestisse toodud vägedele.

Nõukogude Liidu vägede veo lõppemise puhul on sõjavägede ülemjuhataja annud järgmise käskkirja:

"NSV Liidu sõjavägede liiklemine meie territooriumil neile määratud asukohtadesse teostus heas korras ja ilma igasuguste vahejuhtumiteta. See näitab, et ka meie poolt kõik ametiisikud ja vastavad asutused, kellel lasus liiklemise korraldamine ja julgestamine, on oma ülesandeid täitnud eeskujulikult ja täie arusaamisega. Selle eest avaldan tänu kõigile asjaosalistele ametiisikutele sõjaväest, kaitseliidust, politseist, sõjaministeeriumist, teedeministeeriumist ja omavalitsusasutustest."

Maa Hääl, 3. novembril 1939

kolmapäev, 6. august 2008

Loodi Eesti ja Nõukogude Vene ühing

Sihiks sõpruse tihendamine ja kultuurilise ning majandusliku läbikäimise arendamine.

Vabariigi valitsuse otsusega 2. novembrist lubatakse siseministeeriumil registreerida Eesti ja Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu ühingu põhikiri, mille järgi võivad olla ühingu juhatuse liikmeiks ka Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu kodanikud.

Ühingu eesmärgiks on Eesti ja NSV Liidu rahvaste vahelise sõpruse tihendamine ja vastasikkuse läbikäimise arendamine, eriti kultuurilisel ja majanduslikul alal.

Ühingu asutajatena on sellekohasele avaldusele alla kirjutanud Mihkel Pung, Jaan Põdra ja Artur Tuldava.

Maa Hääl, 3. novembril 1939

teisipäev, 5. august 2008

Vanasõnad

Ega ma päris täpselt ei teagi, mis asi see vanasõna on, mõtlesin, kui Kukupai tahtis, et mõne neist kirja paneks. Rahvaluuleteadlased kindlasti teavad, mõned on kohe selle töö peal ja neile makstakse selle eest isegi palka. Süstematiseerivad oma sedelikesi kihelkonnitsi, valdkonnitsi, märksõnatsi, tüübitsi - säärane hää, tubane töö, mis konti ei murra. Ainult istmikunärvi peale ehk pisut mõjub. Tavainimene arvab, et tal pole argielus selle teadustöö viljadega eriti suurt midagi peale hakata. Lihtsalt hea mõelda, et keegi need vanad sõnad ilusti kokku korjab ja tallele paneb.

Tegelikult tavainimene pruugib küll vanasõnu. Aga igaühel meist on käibel vast paarkümmend üldtuntut. Teame ja kuulnud oleme ehk mõndasadat. Kasutame neid mõne nähtuse või sündmuse kommenteerimisel, siis kui vaikimine oleks piinlik ja peaks vestluskaaslasele nagu midagi ütlema, lohutama või sedasi. Näiteks räägib inimene sulle oma loo, kui alatu keegi on. Sina teed sellise väljapeetud pausi ja ütled pisut madalama häälega: igal oinal on oma mihklipäev! See on siis säherdune sügavmõtteline, vaata, et päris filosoofilinegi lausung, mida tuleks nagu teise inimese solvumismure peale vastata. Mis sest, et tegelikult me ei tea, mis päev ja millal too mihklipäev on. Ja ega lohutatavgi juurdle selle üle, mis seos oinastel selle mihklipäevaga on. Kurtja on rahul, et tema muret mõistetakse ja lohutaja rahul sellega, et imelikuks ja ebamugavaks kiskuvas situatsioonis tuli päästev vanasõna meelde.

Mina isklikult ei kasuta selliseid "jutujätku" vanasõnasid tihti. Ma saan aru küll, et vanasõnadesse on talletatud kokkuvõttlikult kogemuslik elutarkus. Paraku on minu operatiivmälu kehvapoolne. Muidugi, ka mina leiaksin riiulitelt hoobilt mõnikümmend vanasõna ja nendega ma toimetan. Kuna nad on üldtuntud, siis vanasõnade kasutamine vestluses on minu jaoks olnud pikka aega pigem tunnistus pealiskaudsusest ja hoolimatusest teise inimese suhtes - mina vastan või tema vastab midagi sobilikku, sest nii on lihtsalt kombeks.

Samas tõden, et hea maavillane vanasõna on minu jaoks sümpaatsem kui pisut peenutsev, näiteks nagu homo homini lupus est, mis maakeeli ümber pandud tähendab lihtsalt inimene on inimesele hunt. Vanasti olin muidugi edvistavam. Tahtsin demonstreerida oma erudeeritust ja puistasin siis käisest Yang Zhu, Diderot'i, Hobbes'i, Kong-fuzi ja teiste tarkade mõtteteri nagu käisest. Ega ma tegelikult sügavuti ja arusaamisega nende meeste maailmapildis orienteerunudki. Läbisin lihtsalt nooruse -ismide ahmimise perioodi, arvates, et tean maailma asjadest juba peaaegu kõike. Nüüd saan aru, et üks vanasõna kätkeb endas tihti rohkem kui näiteks kümmekond dissertatsiooni neopositivismist.

Üha rohkem austan ja mõistan oma kadunud isa, 6-klassilise külakooli haridusega meest, kes tihti oma haritud laste venivad filosoofilised heietused ja väitlused võttis peale pikka vaikimist kokku ühe lausega, sageli vanasõnaga. See kokkuvõte oli ülimalt lakooniline ja samas sedavõrd tabav, et kõrgeltharitud vaidlejad tundsid ennast piinlikult kohmetuna neist kõrgretoorilistest, kuid pahatihti sisutühjadest väidetest ja argumentidest, mida hetk tagasi tulihingeliselt väljendati, abiks ammusurnud, tuntud ja vähemtuntud filosoofide tsitaadid.

Seega olen hakanud vanasõnu, võrreldes varasemaga tunduvalt rohkem hindama. Hakkan sarnanema üha rohkem oma isaga, sest ega käbi kännust kaugemale ei kuku. Pealegi kui varsti iseendal elatud aastaid rohkem koguneb kui seda oli antud isale.

Eks ta ole - sobilik lause lõpetamiseks. Sobilik ka selle meemi edasiveeretamiseks Ekstaolele, kes on kirjutanud järjekordselt ühe lummava loo, vormilt lühikese nagu vanasõna, sisult kaaluka nagu romaani.

esmaspäev, 4. august 2008

Haakristid saksa kooli seinal

Pühapäeva varahommikul üllatas Luise tänaval asuv Saksa kultuurvalitsuse koolimaja möödaminejaid oma kirju dekoratsiooniga:

osa hoone esiküljest oli täis maalitud haakristidega.

Üks nendest, õige suur, oli piiratud raamiga ja ümbritsetud mingi punase looriga. Vist peab see sümboliseerima Saksamaa sündmusi.

Ja nii ongi: möödaminejad küll mõistavad hukka sarnase huligaansuse, kuid tunnistavad, et see on vastamine väljakutsele. Mäletavasti hiljuti "ristisisd" mõningad saksa seltskonda kuuluvad noorukesed Karja-tänavate piirkonnas juutide ärisid.

Õhtul oli koolimajas mingi saksa koolinoorte pidu, kus kogu aeg üürgas jazzmuusika, mis Saksamaal ometi keelatud. See andis kõrvalolejaile põhjust muigamiseks: ei oska ega suuda meie omad Saksamaaga sammu pidada.

Maa Hääl, 1. mail 1933

reede, 1. august 2008

Selle talve surnud 26.

(... järg)

Enne sõda abiellus Erna Kaarlega. Kaarel oli sepaks, aga ta ei saanud Arnole ligigi. Ernal oli Kaarlega üks poeg, Valter, see oli veel minu ristipoeg. Tal polnud head õnne. Valter abiellus noorelt, kuid elu ei läinud kuidagi. Enne suri naine ja ta ise laskis end jahipüssist maha. Tal oli vist tervisega ka midagi.

Kui ma veel sigalas töötasin, käis Erna kord meil. Küll oli tal siis uudiseid. Ta elas siis Allikul, Tuigal. Metsavennad olid siis ta ema maha lasknud. Tuiga Juhan oli surnud ja see suur talu oli tühi. Erna lootis, et seal tuleb parem elu kui Sarvemäel. Alliku kolhoos ka püüdis Kaarelt kangesti sepaks. Läksid Allikule. Hiljem oli see esimees öelnud, et oleks teadnud, et nii vilets sepp on, poleks ta tema pärast nii palju vaeva näinud.

Allikul oli Erna olnud mullikatalitaja. Kord oli tal üks mullikas kaduma läinud. Otsinud siis öö otsa seda mullikat - näinud metsas teelt eemal veoautot. Erna läinud sinna vaatama, et mis nad seal teevad. Mehed öelnud, et parandavad autot. Võtnud ühe kirja ja andnud Ernale, et see paneks selle posti. Kirja peal olnud Nõmme aadress. Üks andnud veel Ernale 150 rubla. Sel ajal oli see suur raha. Ernal olevat seda jätkunud terveks aastaks, sest siis oli see kõige vaesem aeg. Rahvas aga rääkinud: näe, müüsid mullika ära, nüüd muudkui laiutad rahaga. Järgmisel aastal tulnud välja, et see mullikas oli uppunud ühte vanasse kaevu.

Noh, Ernal oli palju uudiseid, aga enam ei mäleta. Aega on nii palju möödas. Kui vana Tõnu halvatud oli, käisid Poeplikad Allikul teda vaatamas, aga siis ma ei saanud minna. Varsti peale Tõnut suri ka tema.

----------

Autori omakäeline märkus: Mina ei jaga enam üldse, kuidas need lehed on.

----------

Senikaua kui nad veel kurameerisid, käisid ikka koos - Ussisoo Martin, Matsi Johannes ja Poe Marta. Poe Marta oli Poe ema täditütar. Johannes läks varsti ära Kaalepi, kus vanaisa talle talu oli ostnud. Poe ema mälestuste järel olevat see väga ilus aeg olnud.

Ei tea, kust see Martin tutvus oma pärastise noore naise Ernaga, kuid siis oli Marta meelest läinud. See Erna oli koos minu emaga mõned aastad Paides koolis käinud. Ema ütles, et Erna kadus varsti Paidest. Maal, Ussisoo perenaisena, oskas ta vanade perenaiste hulgas aga oreooli luua - et ta on ikka kõigist teistest peajagu parem.

Erna oli pilgese moega. Kui ema Annale kolis ja mina veel väike, oli ema kord Ernalt küsinud tüki seepi. Ussisoo oli ju suur talu, kus tihti tapeti. Erna oli teise-kolmanda naisega ühe killukese saatnud ja öelnud naistele, et kapteniproua kerjab seepi. Sellest ajast ema ei tahtnud Ernaga läbi käia. Erna oli siis, jah, suureline ega võinud arvata kui viletsasti tal viimaks läheb. Läbikäimine Tobidega ja nende võlgade maksmine tegi Ussisoo lõpuks nii vaeseks, et kui Ilma pulmad olid, siis oli see toredus otsas. Nii otsas, et Pudrumäe Lonni kardinad ja laudlinad olid laudadel ja minu laulatuskleit kasutusel. Lonni ise oli küll Inglismaal, kuid tema kaasavara oli jäänud Pudrumäele. Mööbel, mis nad Ludvigiga ostsid, oli ka Pudrumäel, sest sõjaajal ei julgenud keegi midagi väärtusliku linnas pidada.

---------

Pleesi Aino oli ilus, tumedate juuste ja pikliku näoga tüdruk. Mina olin umbes viie aastane, kui tema juba koolis käis. kui ta koolist tuli, olin mina tal alati vastas. Me mängisime natuke aega ja pärast saatsin ta koju. Kevade ajal tõi ta Purdi koplipealt lilli. Seal oli neid igasuguseid. Kõige pealt olid valged ja kollased ülased. Kollased ei kasvanud meie kandis kusagil mujal, kui ainult Purdi koplis. Valgeid oli igal pool. Esimesed valged ülased ma leidsin Vennu karjamaalt, see oli nii kodu lähedal. Ma siis ropsisin neid korjata. Vahel viisin Pritsule, tante Ollile ka, aga need närtsisid nii ruttu. Aino tõi nurmenukke, jaanikaune, kullerkuppe, hundihambaid ja kõiki teisi lilli, mis seal leidus. Eriti huvitavad olid kassikäpad. Neid kasvas ka meie tagaaias. Neil oli see hea omadus, et ei närtsinud ära. Toomingaid tõi Aino ka.

Aino lõpetas kooli aasta enne minu kooliminekut. Aino ema oli siis juba surnud ja isa oli Paides postimees. Aino oli vahest Pleesil, vahelt isa juures Paides. Minu ema andis haridusosakonda avalduse, et õpetab mind kodus, sest mul väiksel on raske kaugel koolis käia. Nädal enne jõulusid käisin koolis, et taset kontrollida. Jõuluvaheajal rääkisin sellest Ainole, et käisin koolis. Aino küsis, kas tunnistuse sain. Vastasin, et sain. Aino küsis, mis hinded olid? Mina vastasin, et kolm nõrka. Eks Pritsu lapsed rääkisid, et Aino on tuima peaga ja "nõrkadega" kimpus. Egas mina ei tahtnud kehvem olla, olgugi, et ma ei saanud mingit tunnistust.

Ühe talve Aino kelkas Paide ja Pleesi vahet, siis läks Tallinna Kunsttööstuskooli. Aino oli 17 aastane kui ta mehel läks. Varsti sai ta poisi ja tüdruku, Viktori ja Eha. Need Aino lapsed olid nii ilusti riides nagu nukud. Sel ajal polnud maalaste riietus suurt silmatorkav, emade oma õmmeldud, töö kõrvalt. Sõjaajal, kui ma Saksamaal olin, oli Eha ära surnud. See surnuaed tehti hiljem pargiks ja kästi sambad ära tuua. Aino tõi ema hauale. Ühel pool sambal on ema sünni ja surma aeg, teisel pool on Eha andmed.

(järgneb...)