Hetked

Kristallkuul andis ülesande kirjeldada viit hetke. Tõepoolest ongi need seotud otse ja kaudselt väga isikliku perekondliku sündmusega Pariisis.

Hetk 1

Ma pole juba aastaid kusagil käinud. Ma pole eriti inimestegagi suhelnud. Ma olen hakanud pelgama suhtlemist. Hotellitoas lasin telekal mängida momendil prantsuse muusika populaarsemaid muusikaklippe. Selle laulu sõnumiga kloppisin üles oma aastate jooksul mõranenud enesekindluse eelseisvateks kohtumisteks ja tähtsaks sündmuseks:

Hetk 2

Nukrus ja rõõm või vastupidi. Nooremaid lapsi mul ju enam ei ole. Rõõm, et "laps" on õnnelik, see on peamine. Nukker ... ei teagi miks. Põhjust ju pole, väimees on tore ja armastus on. Aga millelegi on nüüd nagu minu enda jaoks joon alla tõmmatud. Praegu pisut võõrastav, isegi koomiline meie keele- ja kultuuriruumi jaoks, et see kunagine pisike armsas tüdrukutirts on alates reedest Madame. Ma arvan, et see on selline helge nukrus, siis kui varjad silmanurka tekkivat pisarat, sest noored on õnnelikud.

Hetk 3

Ma ei oleks kunagi arvanud, et üldse satun sellisesse kohta. Kogu Pariis on luksuskorteri katuseterassilt vaadatuna peopesal ja samas paar maja edasi seesama koht, mis Renoir' kuulsal maalil. Siiski ja täpsustuseks, see üüratu korter on renditud ainult selle tähtsa sündmuse jaoks. Edasi jätkub noorpaari argipäev nende väikeses ja armsas korteris IX linnajaos. Nende päris oma kodu, suurt korterit, alles ehitatakse Seine' kaldale. Ah jaa, Renoir:

Hetk 4

Mina ei ole turistinimene. Kunagi kui veel sõitsin, kogusin võõras kohas pigem meeleolusid, tähelepanekuid, küsimusi. Näiteks, miks prantslased, kes alustavad oma päeva saiasöömisega, kes üldse söövad palju ja rikkalikult on valdavalt saledad? Miks pariislased armastavad ennast riietada peamiselt musta ja nn. pariisi moest pole seal tänavapildis halligi? Jalutades linnaosas, kus põhiliselt elavad mitte põlisprantslased avastan, et selles kontekstis on minus suur annus kultuurirassisti. Kui lapsevanemad teaksid kui hooletud on nende poolt palgatud lapsehoidjad laste mänguväljakutel, siis nad minestaksid. Kas on mingi sündmus või vanus, millest alates muslimitüdrukud katavad oma pea rätikuga? Kui ma autoga sõites või lihtsalt tänaval seistes kuulen pidevalt signaalitamist, siis nüüd hakkan mõistma, miks venelaste autode standartvarustusse kuulub pesapalli kurikas. Meenutan enda koduküla servas olevaid lagunenud kolhoosiehitisi ja võrdlen neid Pariisi tellistest ehitatud hoonetega - eestlased ei ole kindlasti müürsepad. Näen menüüs keedetud muna - jätan vahele, sest see oleks mu elu kallim keedumuna, 3.90 eurot. Ja nii võiks jätkata, killukesed, mis moodustavad hetke.

Hetk 5

Seesama mingi vahejoone alla tõmbamine, olles tunnistajaks oma noorima lapse teekonna algusele. Paratamatult mõtlen iseendale, sellele, mis oli, mis on, mis oleks võinud minna teisiti. Sealsamas hotellitoas kuulan-vaatan öösel Prantsusmaa edetabelites olevat lugu, mille sõnum mind puudutab. Minevikus sobramine ei ole meeldiv. Tulebki joon alla tõmmata. Kõik mu lapsed on valinud oma tee ja mina tahan elada kaua. Tahan näha kõiki oma lapselapsi, ka neid, kes pole veel tulnud.

Mustafa

Juuli 2003, Eesti. Inimesed arutavad, miks lasi rahandusminister Tõnis Palts peaminister Kallase jaoks ootamatult lahti Maksuameti juhi Aivar Sõerdi. Algavad noortefilmi "Sigade revolutsioon" võtted. Kogu rahvas leinab traagiliselt hukkunud jalgratturit Lauri Ausi. Kõikjal kõlab Smilersi hitt "Räägi, mis sa teed". Meie kolmeteistkümne-neljateistkümne aastased naudivad täiel rinnal suvevaheaega.

Juuli 2003, USA ja Eesti. President Bush on sattunud tugeva kriitika osaliseks seoses sõjalise operatsiooniga Iraagis. Okupatsiooni liitlasvägede juht, USA kindral John Abizaid on sunnitud avalikkusele konstanteerima, et Iraagis käib sissisõda. Kõigile on saanud selgeks, et missiooni alustamise ettekääne, Iraagi valitsuse käsutuses olevad massihävitusrelvad on olnud suur ja teadlik bluff. Vermonti osariigi senaator Howard Dean põrutab otse: "Ameerika valitsuse ebaaususel nii maailma kui oma rahva suhtes on tohutud tagajärjed". Nende sõnade prohvetlikust meenutavad kolmteist aastat hiljem vähesed kui Euroopa seisab silmitsi terrorismiga ja kontrollimatu põgenikuvooluga Süüriast ja Iraagist. Aga tollal, kogu selle kriitika juures,  kommenteerivad meie endi poliitikud, et Riigikogul pole põhjust vaadata üle otsust, millega eesti poisid saadeti Iraaki rahutagamismissioonile. Seda kinnitavad nii keskerakondlane Sven Mikser, respublikaan Marko Mihkelson, kui ka Riigikogu asespiiker, isamaaliitlane Trivimi Velliste. Nooremseersant Andres Nuiamäe (21) hukkumiseni Iraagis on jäänud pisut enam kui pool aastat.

Viimane foto Mustafast

22. juuli 2003. Mustafa on 14 aastane. Paari kuu jooksul on tema elus muutunud kõik. Lapsena ei saa ta vist ikkagi täpselt aru, miks ta vanaisa on kuulutatud okupantide poolt vaenlaseks number üks, Lüürilised ameerika eriväelased on omistanud vanaisale poeetilise pseudonüümi Poti Äss. Mustafa isa on selles vaenlaste nimekirjas Risti Äss ja onu Ärtu Äss. Vanaisast mingeid teateid pole, vanaema ja tädid on oma lastega pääsenud Jordaaniasse sealse kuninga kaitse alla. Mustafa aga on isa ja onuga ning veel ühe mehega redutanud suguvõsa sõbra eramus sadu kilomeetreid vaenlase kätte langenud pealinnast. Ameeriklased on käivitanud enneolematu operatsiooni, sest kogu selle kriitika juures, mis Iraagi sõjaga seoses on käima läinud, tuleb avalikkuse rahustamiseks anda vaenlasele konkreetne nägu. Mustafa isa ja onu tabamiseks on ameeriklased pannud välja resultaadini viiva vihje eest 30 miljonit dollarit. Ning see pearaha on andnud  lõpuks tulemuse. Maja, kus Risti Äss ja Ärtu Äss viibivad on salastatud informaatori vihje põhjal kindlaks tehtud.

Selle päeva täpsed sündmused on kindlasti kirjas kusagil kinnises raportis. Järgnev on kõik väidetav, mida samas on osaliselt kinnitanud The New York Times. Põgenike tabamiseks on villa juurde saadetud 400 hambuni relvastatud ja eriväljaõppe saanud ameerika sõjaväelast. Majale lähenedes avatakse seest automaadituli. Tulevahetus kestab paar tundi -  "mängu ilu" nõuab, et põgenikud saadaks elusalt kätte. Nende tundidega saab üha tõenäolisemaks, et Ässad ennast elusalt kätte ei anna. Ametliku versiooni kohaselt oli ründajate seas juba neli haavatut, keda helikopteriga tuli evakueerida. Tunnistajad, kohalikud elanikud, väidavad hiljem, et üle kümne ameerika sõduri sai surma kui maja seest hakkas tulistma snaiper. Lõpuks võetakse vastu otsus purustada hoone tankitõrje mürskudega. Saabub vaikus. Läheb veel tükk aega, enne kui otsustatakse, et nüüd on ohutu siseneda osaliselt varemeteks muutunud villasse. Kui sõdurid on majas sees, avatakse nende pihta ühest terveks jäänud ruumist tuli. Ametlik ja avalikustatud versioon ei maini, kaua poiss vastu pidas. Mitteametlikult olevat Mustafa osutanud vastupanu tunde enne kui ta eriväelaste poolt lõpuks tapeti. Tema eakaaslastel Eestis oli jäänud üle kuu veel puhkust, et taas kooli minna.

Mustafa vanaisa, Poti Äss, tabati detsembris 2003. Ameeriklaste poolt paika pandud Iraagi uus valitsus lasi tema üle kohut mõista kolm aastat hiljem. Mustafa vanaisa mõisteti surma poomise läbi.

Kõik, mis edasi sai, seda me teame. Me näeme seda Pariisis, Brüsselis. Me tunnetame seda vaidlustes mida peame siin kodus pagulastega seoses. Kogu selles praeguses segapudrus on olnud oma pisike osa täita Mustafal ja 400 hambuni relvastatud sõduril, kellel kulus tunde, et poiss lõpuks tappa.

Pulmakleit

Enne nädalavahetust sõitis pesamuna Pariisist Tallinna (!?), et osta endale pulmakleit, Kuni tänaseni ei tihanud naisperele helistada, et kuulda:

A. Pulmad jäävad ära.
B. Pruudi ema ei ole enam kutsutud pulma.
C. Pruudi ema ei lähe enam pulma.

Kleidivalik lõppes õnnelikult. Pulmad toimuvad. Viigin oma püksid ära ja hakkan kohvrit pakkima.

 Foto siit.

Vestlus Morgiega jätkub

Kaks kuud tagasi kirjutasin siia ajaveebi mõtteid, mis mul tekkinud seoses PISA testiga. Pidades silmas teksti loogilist ülesehitust puntist A punkti B, markeerisin  pisut hooletult, lahtiseletamatult ühe kõrvalpõike:  "Minu arust on võetud õige suund, et nn. "lollide" koolidesse suunatakse üha vähem selliseid lapsi. Need lapsed õpivad tavakoolis ja valdavalt lihtsustatud õppekavaga, kas siis tavalises klassis või siis vastavates eriklassides."  Sellele reageeris valulikult Morgie, kes leidis, et minusugused tahavad sulgeda Eestis kõik HEV erikoolid ja seega esindan ma kuritegelikku mõtteviisi. Sellest arenes meil temaga kommentaariumis pikem vestlus, mille juurde on ta uuesti sealsamas nüüd tagasi tulnud. Mul on kahju, et ma ei suuda oponenti veenda selles, et olen algusest peale rääkinud vaid ühest osast HEV lastest, käitumis- ja õpiraskustega õpilastest, keda minu arvates mõnes kohas liialt kergekäeliselt suunatakse erikoolidesse. Morgie räägib aga raske puudega lastest. Ja nii me seal siis vestlemegi aiast ja aiaaugust.

Morgie tõstatas möödaminnes küsimuse rahast, kelle kulul? Riik on ühiskondlik kokkulepe. Meie pisike Eesti riik pole selles suhtes erand. Maksudena kogume me ühiskassasse raha ja oleme valinud enda esindajad seadusandlikusse kogusse, kes otsustavad milliseid kulutusi ja kuidas me sellest ühisrahast katame. See raha jagamine ongi poliitika üks põhiinstrumente. Küsimus on prioriteetides, sest raha on alati vähe. Meie esindajad on otsustanud, et haridus on liiga kallis. Viimased paarkümmend aastat on kõik haridusministrid naelutanud ennast hobiökonomistina excel tabelitesse ja sealt tuletanud kõikvõimalikke reforme. Tabelites olevad raha numbrilised näitajad saavad ilusamaks ja ühiskonnana peaksime olema rahulolevad, et tarkade otsuste tulemusena muutub meie haridus odavamaks. Aga minusugused ei ole sellega rahul. Minusugused ei taha odavat haridust, vaid seda, et me oma ühisest rahakotist eraldame piisavalt  hea hariduse saamiseks. Meie riigi ja väikese rahva rikkuse aluseks ei ole välisinvesteeringud, vaid Euroopa haritumad inimesed. Seepärast esitasin ka selle mõttekäigu PISA testi kohta, milles jõudsin 260 tuhande vaese inimeseni. Kes tahtis, sai aru seostest ja ka varjatud irooniast.

Aga ikkagi rahast, kui seda ei ole. Ehk siis prioriteetidest. 15. märtsil toimus meie riigi kaitsevõime arendamise jaoks oluline sündmus. Kolm poissi said teha Sirgala harjutusväljakul igaüks ühe lasu uue, kolmanda põlvkonna tankitõrjesüsteemiga. Kaks pauku läks pihta, kolmas puusse. Kokku 300 tuhat eurot meie ühiskassast. Ühe teise jubinaga tehti veel üheksa pauku ja exceli tabelisse võib kuludesse panna veel 54 tuhat eurot. Kindlasti oli polügoonil elevust palju ja seda juttu, kuidas ma kahuriga pauku tegin, jätkub kindlasti ka asjaosaliste lastelastelegi. Sellel ilusal päeval lasid poisid sihtmärgi suunas 3/4 minu valla hariduse aastaeelarvest. Sellised on prioriteedid.*

Foto Delfist, Sergei Stepanov, NPA

*Mina ei väitnud, et kaitsekulutused on mõttetud, mina rääkisin prioriteetidest.

Kokaraamatud

Avastasin, et olen loonud rubriigi Raamaturiiul, kuid midagi pole siia kirjutanud. Enamus raamatuid, mis mul riiulites, kappides ja kastides, ei vaja klassikalise raamatublogi hobiarvustust. Need arvustused on kirjutatud (kui on) targemate inimeste poolt vähemalt seitsekümmend aastat tagasi ja varem. Mu raamaturiiulis olevad trükiseid on valdavalt ilmunud enne 1940. aastat. Seega tuleks natuke üldisemalt.

Ma ei saa aru, kuidas on nii, et kokaraamatud on jätkuvalt müügiedetabelite tipus. Ja seda interneti ajastul? Vaatasin oma köögi puhvetikapi poole ja sealgi pool meetrit kokaraamatuid. Kusagil kastides peaks neid veel olemas. Tõsi, et paljud neist trükistest on nõukaaegsed, eestiaegsed, tsaariaegsed, kuid ikkagi tulevad sellesse riiulisse ka kaasajal kirjastatud kokaraamatud. Ja ma olen üksik meesterahvas, pealegi vana.

Mulle endale meeldivad tsaariaegsed kokaraamatud. Nende lugemine, kui saksa keel pole emakeel, on vaimset pingutust nõudev. Ning palju loomingulisust on vaja, et sealsete õpetuste järgi toimetada. Mõõtühikud, lähteained, asendused. See on põnev maailm. Muidugi, minu jaoks jääb see raamat enamasti suletuks. Lähim külapood on A@O. Selle omanikud pealinnas lähtuvad vist arvamusest, et maal elav inimene toitubki ainult "sardellist ja kotletist", kandku need tooted pealegi mitmekesisemaid nimetusi, maitse neil ikka üks. Selleski raamatus toodud kulinaarsete imede valmistamine jääb A@O puhul helesiniseks unistuseks. Seda aga, et kokaraamat ikka ka kasutust on leidnud, sellest annab tunnistust ristikesed roogade nimetuste ees.

Üks minu lemmikvihikute sarja näidis siia veel lisaks. Kirjastus "Loodus" poolt 1938. aastal välja antud seeria on minu poolt elu jooksul päris palju kasutust leidnud:

P.S. Ma ei teagi, mis selle sildiga siin ajaveebis teha. Telefonipildid näitamiseks on viletsakesed, raamatud ja muud trükised aga head.

Witoff

Ma ei saa päris täpselt aru, kes siiski neilt rahvaoksjonitelt vanu fotosid ostavad. Hetkel on Osta.ee keskkonnas pakkumisel ligi pooltuhat vana postkaarti ja fotot. Nendel piltidel on ju võõrad inimesed, enamus tundmatuid. Mulle endale meeldib nendes sobrada, otsida lugusid. Keegi on pannud müüki selle foto ja seni ainuke pakkuja on nõus selle eest maksma 5,10 eurot.

Ma hirmsasti loodan, et ostjaks on selle suguvõsa lehekülje loojad. Või siis seal avalehel mainitud Lii ja Kristel. Sealt saate lugeda, kes oli hilisemas elus see väike kandlemängija Ernst ja mis sai tema kaksikvendadest Corneliusest ja Erasmusest.

Naljakas. Ma olen kirjutanud siia blogisse päris palju minevikulugusid mulle võhivõõrastest inimestest. Enda eelkäijate asjad on aga süstematiseerimata ja vormistamata. See ülal viidatud lehekülg olgu mulle etteheiteks ja eeskujuks.

Mahlaäri

Äri osa selles sõnas võib muidugi jutumärkidesse panna. Aga muidu, vahtrad lõpetasid, kased alustasid. On siin vallas üks toimekas pensionärist proua, kes minult seda mahla kokku ostab ja sellega edasi toimetab. Ega mul siin kümneid hektareid ole, kuid olemasolevastki võiks kujundada ühe paraja vahtrapuu metsa. Kui ma võsakettaga ei vehiks ega maad niidaks, oleks kogu maa uppunud vahtravõssa. Kümmekond üle saja aastast puud on kõik hea tervise juures ja siis riburada mööda igas vanuses nooremaid. Nende koguste juures, mida mult tahetakse, pole vajadust kõiki neid tikata. Ma mõtlen asjast sedasi, et raha ahnuses võiks teha tea mida, kuid millegipärast ei tihka. Jätaks need puud ikka elutervena, mitte kurnatud, haigena ja kuivanuna, sellele perele, kellele mu lapsed selle koha pärast mind müüvad. Ma täpset arvet pole pidanud, kuid sellel aastal läks siit maadelt vahtramahla kusagil 1800 liitri ringis.

Nüüd on kasemahla järg. Kokkuostja teab oma kogemustest, et seda jooki tahetakse vähem. Ju siis inimestel neerud korras, silmad terved ja nahk sile. Vanadest aegadest tean omast käest, et pohmelli rohuna oli kasemahl küll asendamatu :). Ometi, praeguste prognooside järgi tahetakse minu käest siiski rohkem kui poolteist tonni. Selline paras võimlemine jätkub veel nädalateks, oma vigase kopsuga. Samas mõnusalt väsitav need tatsutud kilomeetrid, enamuses neist paarkümmend kilo käe otsas. Tean, et minu hääbumise lõplik algus saabub momendil kui enam ei sunni ennast liikuma. Ning lisaks ma valetaksin kui ütleksin, et saadav raha pole mulle kui pensionärile oluline. On ikka küll.

Otsustatud - kandideerin!

Vaatasin kalendrisse ja leidsin, et täna ongi sobiv päev seada Hundi ulg kandidatuur võistlusüritusele Blogiauhinnad 2016. Ma ei tee seda uisapäisa. Küsisin eelnevalt meilitsi korraldajatelt sobiva kategooria kohta ja sain vastuse: "Sel aastal lisakategooriaid lisama ei hakka. Tuleval aastal tuleb kindlasti kategooriates uuendus, sest näha on juba praegu, et "see ja see ja see kategooria on puudu", aga reaalseid blogisid kirja pole pandud :("

Taktikalistel kaalutlustel, et mitte sisse sõita mõnele oma lemmikblogijatest, küsisin ka seda, kus näeksin jooksvat nimekirja ennast üles andnud kirjutajatest. Vastus: "Täielik nimekiri tuleb "esitlusele" siis kui 2 voor käima läheb ja rahvas oma hääle annab." Siin tekkis mul mõttekoht. Sirvisin korduvalt etteantud kategooriaid ja olin nõutu.

Edasiseks aga sain inspiratsiooni nendest ilusatest kommentaaridest, mis mu ajaveeb lugejatelt on saanud. Mu ajus süttis lambike, et tegelikult ma olengi ILUBLOGIJA. Järgnev oli lihtne. Teha vastav sissekanne siin. Ning enesetutvustuse saatmine aadressile info@bestblog.ee oli juba käkitegu. See peaks ilmuma ehk nädala jooksul siia.

Saadetud pilt:

Tekst:

Tere

Palun paigutada minu ajaveebi tutvustus manustatud pildiga Blogiauhinnad 2016 lehele kategoorias Ilublogid järgneva tekstiga:

Oma ajaveebis olen aegade jooksul kirjutanud inetud asjad ilusamaks. Samas pealtnäha ilusal proovinud maha tõmmata meigi, et näha, mis selle all peidus. Ilu on vaataja silmis nii elus kui blogides.

Tänan

Hundi ulg