Teisipäev, 5. juuli 2016

Padjaklubi Laura ja Sekspood

Mõnda aega tagasi arutleti elavalt Padjaklubi Laura ajaveebi kohta. Seda, kas oli ikka tunnustust, auhinda väärt või mitte. Vana teema juba, kuid üks asi jäigi mulle arusaamatuks. Et mida siis ikkagi hääletati, kas parimat blogijat või ajaveebi ennast? Ma võiksin nüüd tähtsalt rõhutada oma vaimseid väärtusi ja küsida, kes see Laura veel on? Aga ma ei tee seda, sest olen sellest seriaalist ikkagi kuulnud, kuigi vaatama pole seni veel jõudnud.

Täna aga avastasin, et meie sõbralikku eesti blogijate perre on lisandunud uus tegija, kodanik Sekspood, kes kirjutab loodetavasti "harivalt ja haaravalt" täiskasvanute mänguasjadest. Värisege laurad ja mallukad! Blogija Sekspood näol, kes kirjutab vägagi elulistel teemadel, olete ilmselt järgmiseks aastaks saanud endale arvestava konkurendi.

Mõnele võib jääda mulje, et ma nüüd hirmsasti imestan ja punastan. Kaugel sellest. Võin jutustada frivoolseid lugusid ajast kui mingeid erootikapoode polnud ja kusagilt ei hüpanud sulle näkku Vonneguti loomingust tuntud pärani piiber. Minu punastamised jäid noormehe ikka kui preservatiive müüdi ainult apteegis. Seisad seal mammide keskel pika järjekorra ära ja siis poolsosistades esitad oma soovi. Apteekritädi (jumal hoidku kui see veel noor naisterahvas sattus olema) küsib seepeale üle kogu pisikese ruumi kõva ja selge häälega: millist suurust vaja on? Ma teadsin küll, et ta seda pärib. Aga ikkagi, sure või koha peal ära. Justnimelt punastades küsid siis meheliku eneseväärikuse säilitamiseks kõige suuremat, kuigi ..., sest juba on sinu poole pöördunud uudishimulikud pilgud. Aga ega sellega see veel piirdunud. Järgmine küsimus, sama valjult: palju vaja on? Mulle tundus tollal, et kogu järjekord jäi hiirvaikseks, oodates pingsalt minu vastust ...

Reede, 1. juuli 2016

Sahver

Kunagi kui siia elama tulin oli minulgi romantikat. Vesi kaevust ämbritega tuppa ja asjalkäimised välikäimlas. Viimasest tunnen mõnikord ka täna puudust, ööd on meil ju ilusad. Aga praegu ma ikkagi ei kujuta ette elu ilma veevärgita. Karm reaalsus, kuid ilma selleta peaksin ilmselt hakkama vaikselt vaatama kohta mõnes hooldekodus. Ei ole minust enam ämbrite tassijat.
Nagu maamajades ikka, siis sobilik ruum uues funktsioonis on muidugi sahver. Algul mõtlesin üle ja keeruliselt. Kuidas põrand valada ja seinad plaatida ja niiskust tõkestada. Läksin aga hoopis lihtsama vastupanu teed. Selle reegli järgi, et vanas majas tee niipalju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ning siiani ei kahetse. Nõndanimetatud veekeskkond ei ole kahjustanud ühtegi palki ega põrandat-lage.
Isegi sahvri uks on seesama, kellegi poolt kunagi värvitud. Boileri alla tuli robustne laudadest kapp, mille sees on hüdrofoor. Kasti peal pesumasin, sest kes on öelnud, et see peab tingimata põrandal olema?
Pesumasina kohal on maamajas hädavajalik kapp, milles esmaabivahendid. Kapi peal teemakohaselt vanad rohupudelid, mida siit-sealt olen leidnud. Ravimipudeleid on tegelikult hulga rohkem, kuid siia neid rohkem ei mahtunud. Ausalt öeldes on see üks tolmukogumise koht ja nii hea peremees perenaise rollis ma nüüd ka pole, et iga nädal sinna tolmulapiga jõuaks.
Muidugi on olemas ka dušikabiin. Sellega oli küll üks probleem. Kanalisatsioonitorud on sellistel kabiinidel pehmed "lõõtsad". Aga maamajas tuleb kord aastas võidelda kutsumata külalistega - hiirtega. Nemad leidsid, et need kanalisatsioonitorud on hea närimismaterjal. Ma mõtlen, et kui vaese mehe variandi asemel oleksin teinud korraliku vannitoa kahhelkivide ja muuga, siis poleks ka hiired sisse pääsenud. Kui aga need duši torud asendada ise tehtud hästi tehtud meetodil vastupidavatega, siis saab murest üle.
Ukse kohal on riiul, millele olen (tolmukogumiseks) asetanud supitirinad ja kausid. Minu lapsepõlvekodus ei pandud suppi kunagi potiga lauale. Täna ei tea ma ühtegi inimest, mina kaasa arvatud, kes kasutaks igapäevaselt sellist lauanõud.
Ühes seinas jookseb veel kaks riiulit. Nendes paras segadus. Üksinda elava vanamehe laiskus. Häbenen ja lähen koristama.