teisipäev, 30. november 2010

Ühesilbiline eestlane

Alles äsja oli see Lotila teema üleval. Mõni ikka reageeris natuke üle. Eestlane on minu arvates üldse pisut alaväärsuse all kannatav. Naljakas on lugeda-kuulata, kuidas konnatiigi tulistes vaidlustes tuuakse argumendiks: mida maailm meist niimoodi arvab!!!!!! Ja nii me tihtipeale ei mõtlegi selle üle, mida me ISE millestki arvame. Tahame ikka ja alati, et teised arvaksid (pigem ütleksid) seda, et olete väikesed aga tublid.

Venemaa humoristidel on tihti lavaesinemistel oma naljade sisse pikitud eestlase stereotüüp - pikaldase mõtlemisega, pisut juhm flegmaatik. Teate küll neid nalju tuliste eesti poiste aadressil. Minule igatahes need vene anekdoodid meeldivad. Seda vahvam oli leida nädalaajakirja The New Yorker viimase numbri kaanepildil ühe pere tänupühade kalkuni mõttelise jagamise. Seal kusagil kaela all on üks lihalõik mõeldud sellele ühesilbilisele eestlasest vahetusõpilasele.



pühapäev, 28. november 2010

Täitsa nässus

Kuu aega olin arvutist eemal. Ühel päeval see lihtsalt teatas, et tema rohkem ei viitsi. Umbes nädal aega vaatasin musta ekraaniga tõtt ja siis andsin alla - saatsin parandusse. Kättesaamisel seletati kenasti, mis tal viga oli, aga ega ma sellest suurt aru saanud kedagi. Isegi meeles pole, mida räägiti.

Eks sellises inimtühjas paigas, kus pesitsen, on iga pisike asi juba suur sündmus. Mis siis veel sellest arvuti rikkiminekust rääkida. Nagu globaalne katastroof või sedasi. Sellised suured asjad on tavaliselt ikka õpetlikud, sest sisaldavad head ja halba. Halb on see, et vana hobu võib küll mõnikord veel kaeru tahta, kuid uusi trikke ikkagi ära ei õpi, astudes ikka sama reha peale. Teisisõnu on küberruumi musta auku kadunud järjekordselt kõik mu paroolid, järjehoidjad, fotopank, lokaalsed andmebaasid jne. Õnneks dokumentide kaust on alles. Siiasamasse blogerissegi sattusin pärast mitmepäevast katsetamist erinevate kasutajanimede ja paroolidega. Mõnedest "kadunud" asjadest on isegi natuke kahju. Oma hobide tõttu olin registreerunud päris mitmetesse kohtadesse, kus minule vajalikud andmebaasid või arutelud. Aga ega ma enam peast ei tea nende lehekülgede aadresse, rääkimata kasutajatunnustest ja salasõnadest. Ja see reha jutt on siis sellest, et targad inimesed on mulle korduvalt rääkinud, et arvuti sisust tuleb teha regulaarselt koopiaid. Aga mine võta nüüd kinni, kuidas seda teha? Pole nagu kelleltki küsida - sellel kuul nägin külavahel vaid ühte vanameest. See minust veel vanem ja kohtumise hetkel ka paraja auru all. Seega ei saanud küsida.

Õnnetuse hea pool on aga selles, et sunnitud netipausist sain teha olulise järelduse, et vähemalt sellest masinast mul küll mingit sõltuvust pole. Esimesed paar päeva on pisut imelikud ja siis harjub ära. Seda võiks siis arvestada ka minu hauakivi valikul.