Närvi ajab - alimendid

Üksi elava inimesena mängib mul tihti taustaks raadio. Need ei ole muusikaraadiod, kus saatejuhid palade vahel lobisevad eetriaja tühja juttu täis koos lamedate naljadega. Rohkem ikka jaamad, kus tööd teevad ajakirjanikud, kus hääl edastab mõtestatud ja informatiivset sõnumit. Eestis on paar sõnalist raadiojaama. Mõnda võõrkeelt tonksates on neid maailmas aga loendamatult. Sellega seoses olen avastanud, et on suur vahe, kas kellegi mõtteid kuulen häälena või loen neid trükisõnas. Viimase puhul kehitan tavaliselt õlgu ka siis kui tekkinud diskussioonis arvajaga nõus ei ole, enesekriitikata tõdedes, et lolle leidub igasuguseid. Aga raadiost häälena tulev arvamusavalduse peale käivitub minus miskit muud. Kusagil sisemuses otsin ühes või teises asjas oma arvamust. Mõnikord on see olemas, teinekord mitte.

Mõnikord aga vihastan. Need on maailmavaatelised, elu põhimõtteid puudutavad, inimeseks olemise küsimused. Minu jaoks on olemas mõned asjad, kus mul puudub tolerantsus arvamustele, mis erinevad minu omast. Nädal või rohkem tagasi räägiti Vikerraadios elatistest. Teatavasti on elatisi mitut liiki. Jutt käis oma lastele ülalpidamise maksmisest. Noh, ja siis anti sõna raadiokuulajatele ja läks lahti ...

"Kui mina pean maksma seda miinimumi 270, sis naine peab ju sama palju maksma, on ju? Ma kõige parema fantaasiaga ei kujuta ette, kuidas lapse peale kulutada 540 eurot kuus?"

"Minu poeg on nii tubli, hommikust õhtuni töötab. Kui ta nüüd selle summa peab ära maksma, siis talle endale ei jää elamiseks midagi!"

Siia võiks lisada see tavaline, "naine lööb selle raha läbi ilusalongides", "kui laps minu juures on, siis ma ostan talle süüa", jne.

Kuuldes kõike seda, tahaks midagi inetut teha. Habemenoaga. Muidugi ainult sõnades, sest kardan verd. Kuidas saab üldse selle peale tulla, kurta, et oma laps elab majanduslikult kindlustatult või isegi paremini kui teised lapsed? Kindlast oli pojake tubli voodis, kuid miks ei ole ta tubli, et teenida rohkem raha oma lastele ja iseendale? Mis on halba selles, et minu laste ema näeb välja kena ja hoolitsetud? Kas mu lastele see ei meeldi? Kas tõesti pead märkmikusse üles tähendama oma lapse iga ampsu, et teha mingeid tasaarvestusi? Jne.

Ma olen mõelnud, kust kohast on pärit selline, minu jaoks väärastunud ellusuhtumine? Ka enne sõda maksti lahutuse korral oma lapsele alimente. Kolmekümnendatel viidi sisse isegi kriminaalkaristus, kuni kuus kuud vangistust alimentide mittemaksjale. Jah, siis oli traditsiooniline pere ja vallaslastega olid asjad pisut teisiti. Sõda muutis palju asju inimeste arusaamistes. Okupatsioonivõimud tõid enesega kaasa ka "uue mõtlemise". Enne sõda oli Eestis teoreetiline võimalus, et kohtu kaudu sai kohustada ka vallaslapse isa maksma alimente. See jätkus ka pärast 1940. aasta riigipööret, kuid nõukogulik suhtumine vallasemadesse nende alimentide nõudmistes oli negatiivne. See suhtumine seadustati 1944. aastal kui vallasemadel võeti võimalus lapse isalt alimente nõuda. Seda kõike situatsioonis, kus oli ette teada, et mehi saab olema füüsiliselt vähem kui naisi. Olukorras, kus demograafilistel eesmärkidel keelustati abordid ja kontratseptiivid olid defitsiit. (Abielu)naised ise olid need, kes sõjajärgselt kujundasid suhtumist oma sookaaslastesse, "sellistesse" naistesse, kellega nende mehed olid abieluväliselt "vallatlenud". Need alimentide nõudjad olid paljude teadvuses kui šaakalid, kes tahtsid lõhkuda korralikku peret, võtta siivsa pere lastelt ära leivatükk. Ja seda kõike ainult tänu oma lõdvale püksikummile ja ära kasutades "korraliku pereisa looduslikult sätestatud nõrkust".

Väga paljud mehed nautisid seda olukorda, terve põlvkond "loodusliku nõrkusega" täiskasvanud mehi, kellel paljudel omakorda olid "korralikus peres" kasvamas pojad, kes jälgisid mängu. Kuuekümnendate lõpus keerati aga laev uuele kursile. Mees pidi oma abielulapsed niigi kindlustama, kuid kui kohtus leidis tõendamist, et ka kõrval kusagil lapsi tehtud, siis tulid ka alimendid. Lahutuse korral olid alimendid endast mõistetavad. Riik maksis varasemalt vallasemadele mingit toetust, nüüd pidid aga asjaosalised ise kindlustama oma ühiste laste ülalpidamise. Alimentidena 25% palgast ühe lapse puhul, 33 % kahele lapsele ja 50% kolme ja enam lapse olemasolul. Ning ega suurt vingerdamise võimalust antud. Mees oli arusaamatuses. Marksistlik feminism andis naistele õiguse (loe: sunnikohustuse) tööle. Mehe teadvuses oli sellega tasalülitatud ainukohustus kindlustada oma abieluperekond materiaalselt. Ja nüüd siis veel lisakohustused "looduslikult sätestatud nõrkuste" eest. Ka mehel oli sotsialistlik õigus/kohustus tööle. Tööl ei käi ja alimente ei maksa, järelikult saad kaela paragrahvi hulkurluse eest. Pealegi pandi passi tempel, et oled kohustatud alimente maksma. Tõepoolest, skeemitamistele palju ruumi ei jäetud. Lisaks ühiskondlik hukkamõist. Põlvkond mehi koos häbiga.

Ei tea millest, kuid nüüd siis meie endi tehtud Eesti riigis järsku selline olukord. 10 000 ametlikku elatise võlglast. Palju tegelikult mittemaksjaid, kes seda teab. Lapsi, kes rahata, 1,2-1,5 korda suurem arv. Ja häbi ei midagi. Mõned aastad pandi võlglased veel kusagil nimekirjas häbiposti, kuid siis leiti, et delikaatsed isikuandmed ja nimekirjas olevate isikute suured hingelised üleelamised. Seepärast kadus ka nimekiri. Vingerdamiseks ja skeemitamiseks on peaaegu piiramatud võimalused. Peaasi, et ise tehtud lapsed hästi ei elaks. Ja õigust jääb ülegi. Süüdistada, õigustada ja olla solvunud.

Kirjad leerivennale 10.

19. märts 1982

(järg)

Hull on aga see, et viimasel ajal on millegipärast hakatud haiglast huvi tundma pillimeeste rahateenimise ja pillide hankimise süsteemide vastu. Kui pillimehi siin tõesti nii pigistama hakatakse, ei pane mina küll imeks, kui nad hakkavad midagi ette võtma, et tasapisi ära valguda. Kõrtsides pidavat haltuural samuti käppa peal hoitama, nii et kitsaks lähevad need olud. Imelik, et just pillimeeste rühma kõige pealt hakati pingutama. Või on see nii, et neist lihtsalt ma kuulen, kuna nendega on nagu kõige tihedamat läbikäimist. Mõistlikum olnuks nagu hakata harja sinna, kus puhtalt omakasupüüdlikud ja hoopis suuremad rahad liiguvad. Pillimehed matavad ju lõviosa oma teenistusest taas pillidesse ja seadmetesse - oma ametisse. Mis neil muud teha, kui kodumaised tooted ei suuda konkureerida kvaliteedilt ega töökindluselt ega vastupidavuselt. Kitarr maksab kuni 4000, monofooniline süntesaator kuni 6000, polüfooniline kuni 9000 jne. Fantastilised rahad ikka, kas pole. Aga Venemaal olevat nii, et anna ainult kätte - uued asjad võetakse kohe käest. Mina kogusin pianiino jaoks raha 3 aastat. Muidugi, kui oleks pingutanud ja kokku hoidnud, oleks saanud kiiremini, aga ikkagi - see pole ka mitmetuhandeline asi.

Sven Grünberg (s.1956)

Alustas ansamblis "Ornament" (1972-73). Järgnes autorimuusika kollektiiv "Mess" (1974-76). Nõukogude Liidus üks esimesi, kes hakkas viljelema elektroonilist muusikat. Polütehnilises Instituudis töötav  Härmo Härm ehitas talle ja ansamblile "Mess" põlve otsas süntesaatori. Grünberg oli 23 aastane kui saabus suur läbimurre. Arvo Pärt loobus filmile "Hukkunud Alpinisti hotell" muusika kirjutamisest. Sven sai töö endale. Filmi muusika salvestas ta Moskvas üliprofessionaalsel Briti süntesaatoril. Üleöö oli Sven Grünberg "tegija". Selle kirja kirjutamise aastal pääses Sven NSVL Kinoliidu kaudu turismireisile Indiasse. Juba eelnevalt kobatav budistlik maailmatunnetus sai lõpliku kinnituse. Ta juhib tänaseni Eesti Budismi Instituuti. Ning see maailmavaade mõjutab läbi aegade tema loomingut. Eile ja üleeile toimusid Sven Grünbergi autorikontserdid "Jäljed sinu sees". 

Nagu näed, domineerivad mul praegu mitte just roosilisemad tunded. Võib-olla on see seotud ka sellega, et tervis pole sel talvel nii vastu pidanud kui siiani. hambad käivad pidevalt remondis, köha ja nohu on olnud tavalisest kõvemad. Alles paar nädalat tagasi oli vist mingi roietevaheline põletik, nii et ei saanud valu pärast hingata. Vanaks hakkame jääma, kulla leerivend.

Poiss vähemalt kasvab hoogsalt. Põdes kah perekondlikult, kuid oli meist ikka kõige tervem.

Kirjutasid viimati kalamarjast ja punasest kalast. Ega ära muidugi ei ütle, aga eks sa oled enne muustki kirjutanud. Kirjutamiseks jäänudki. Ega sellest muidugi suuremat häda. Kirjuta siis jälle!

M.

MARGID TAGASI

Kirjad leerivennale 9.

9. märts 1982

(järg)

Rockmuusika alal midagi väga olulist pole toimunud. Vahepeal väga ilusat muusikat teinud "Ruja" muutis oma koosseisu - Rein Rannap läks tagasi, vahetusid ka dr&B ja nüüd nad teevad võimatut möga. Rahvale läheb tunduvalt paremini, populaarsus on kasvanud märgatavalt, aga sisulised väärtused on kahanenud olematuks.

Samal, 1982. aastal ilmub  "võimatut möga" tegeva ansambli vinüülalbum. Kirja autor küll möönab, et "rahvale läheb tunduvalt paremini". Kas plaadil olevad palad kuuluvad aga legendaarse ansambli rahva südamesse lauldud/mängitud kullafondi, sellele saame vastata nüüd, peaaegu nelikümmend aastat hiljem:

01. Õunalaul (Rein Rannap/Ott Arder), 02. Doktor Noormann (Rein Rannap), 03. To Mr Lennon (Urmas Alender), 04. Tule minuga sööklasse (Rein Rannap/Ott Arder), 05. Inimene õpib (Rein Rannap/Ott Arder), 06. Kus on see mees (Rein Rannap/Ott Arder), 07. Lapsena televisioonis (Jaanus Nõgisto/Juhan Viiding), 08. Rahu (Rein Rannap/Urmas Alender), 09. Eile nägin ma Eestimaad (Rein Rannap/Ott Arder, 10. Siin oled sündinud (Rein Rannap/Paul-Eerik Rummo) 

"Apelsin" oli millegipärast vahepeal Eestis esinemiskeelus. Hiljuti toimus linnahallis comeback. Seni ajasid nad ainult Venemaa kontsertorganisatsioonidele raha kokku.

Teine ansambel, kes põhiliselt Venemaal tuuritavad on Tõnis Mägi & "Music Seif". Neil pole küll esinemiskeeldu, kuid võimalused on lihtsalt vähesed.

"Vitamiin" on endiselt üks kõvemini teenivaid ansambleid. Käivad kolhoosides, seal on maksmisega kõige soodsam. Muusikaliselt puhas estraad. Rahva hulgas küllalt minev punt. Nende mänedžer on lausa geenius. Nii osavat asjaajajat pole mina veel näinud.

70. lõpu ja 80. alguse "üks kõvemini teenivaid ansambleid" ja selle asutaja ning mänedžer, "lausa geenius", Jüri Mitt (keskel). Foto ajalehest Meie Maa

"Rock Hotel" - väga stiilset rock'n rolli esitav bänd olevat teatavates raskustes. Seal muide on põnevust - eesti rokamusa grand old man Eigo Mirka bass, trummidel Harri Kõrvits, laulab Ivo Linna. Nojah, neile tulnud ühel haltuuramängul teatavate küsimuste vastu huvi tundvad külalised ja pärinud, et palju nad ka töö eest tasu saavad. Vastuse "1,5 rubla nina peale" järel kukkunud nad naerust perseli ja hakanud asja lähemalt uurima. Noh, uurimise tulemusi veel pole kuulda.

"Rock Hotel". Viimane pilt enne Põldroo emigreerumist 1983. aastal. Vasakult Ivo Linna (sündinud 1949), tollal 38-aastane "grand old man" Heigo Mirka (1944), Harry Kõrvits (1953), Margus Kappel (1956) ja Andres Põldroo (1954)

Üks lisamure olla neil veel. Eesti parimate kitarristide hulka kuuluv Andres Põldroo olevat abiellunud rootslannaga. Peagi ta siis ei hakka naise manu kolima. Eks sellel emigreerumisel vist oma eelised ole, kuid mulle tundub küll, et need kõik mehed, kes siit seaduslikult või ebaseaduslikult läinud on, on küll rohkemat lootnud kui nad väärt on ja ka saanud. Näib puuduvat neil see objektiivse arutluse võime. Ässadeks peavad end siin ja loodavad, et seal on kõigil kohe kaisutused avali. Pika pingutusega võivad nad küll ehk materiaalselt mingile järjele saadagi, aga hinglistest muredest - sellest küürust ei saa nad küll vist kunagi priiks.

Seda kirjalõiku lugedes ei tohi ära unustada, et elasime siis raudse eesriide taga. Isegi turismireisile välisriiki saadi vaid sobiva ankeedi olemasolul. Seega Andrese abiellumine ja emigreerumine oli vaieldamatult Sündmus, mitte ainult muusikute seas vaid laiemalt. Tagantjärgi tarkuses tuleb tunnistada, et kirja autori arutlus sai praktikas täieliku kinnituse selles osas, mis puudutab tollaste minejate hilisemat loomingulist karjääri välismaal.

(järgneb)

Kirjad leerivennale 8.

19. märts 1982

(järg)

Seda varianti üldiselt ma sinu asemel kaaluksin. Mitmed probleemid, mis sul linnatulekut raskendavad, langevad ära. Teised tulevad küll asemele, aga eks see elu olegi üks murede murdmine. Ja kuna üldse on viimasel ajal kujunenud nii, et peaülesanne on elus püsida, siis see tundub maal võimalikum olevat. raskem on mõneti kindlasti, aga rohkem sõltub sinust endast, mitte kõiksugu asjaoludest, mis elu keerulisemaks teevad, aga sinust endast üldse ei sõltu. Maal on ikka rohkem sedasi, et kui teed, siis oled ja saad. Kõik muu on möga. Mõtle ja vaata. Nende probleemide üle mõtisklen minagi viimasel ajal üsna usinasti.

Töö on mulle endiselt huvitav. Olen nüüd selles ametis olnud 8 aastat ja alles nüüd tundub, et hakkan nagu jagama, milles üldse helirežissuuris asi on. See on ikka selline töö, et vaated muutuvad kogu aeg. Tulemused ei erine küll nii palju kui meetodid, kuid midagi muutub pidevalt. Praktikas hakkad tasapisi mõistma, mis on oluline, millele ei tasu tähelepanu pöörata, kuidas panna poisid mängima-laulma nagu tarvis on jne. Viimasel ajal püüan suuremat tähelepanu pöörata minu arust kõige raskemale režissuuriliigile - avalike kontserdite tegemisele. Siin pole uuestivõtmise võimalust. Kõik sõltub ainult lindistajast. Kontsert läheb oma rada, sinu ainuke ülesanne on see üles kirjutada sama kvaliteetselt kui stuudios. Olen teinud nüüd džässiabonomendi sarja kontserte. Viimasel mängisid David Golõstsõkin Leningradist (trompet, viiul, klaver, vokaal), väga hea noor saksofonist ja kontrabassimängija olid ansamblis. Vitali Kleinot Moskvast - 4 tenorsaksofoni, nende hulgas üks - Zubov - väga tuntud, teine Valeri Katsnelson - väga hea, kolmas - nime ei mäleta - väga erinev, Kleinot ise vaata et kõige kahvatum. Siis mängis veel Lembit Saarsalu oma kvartetiga väga ilusat ja intellektuaalset muusikat ja muusikakeskkooli diksiländansambel, aga need olid natuke veel toored, kuigi vaieldamatult selle kontsertsarja kõige suurem leid.

   Lembit Saarsalu ehk Sarsa, foto Valdur Vahi

Džässi ajalugu Eestis ja Nõukogude Liidus on põnev, põimununa ideoloogilistest lubatavusest, keeldusest ja käskudest. Selle kirja kirjutamise hetkeks oli Eesti ja Baltikum tervikuna minetanud oma olulisuse NL džässmuusika arengus. Tooni andsid Siberi "füüsikud-muusikud", aga samuti Kesk-Aasia ja Kaukaasia muusikakollektiivid. Vaatamata sellele, et Otsa koolis avati 1977. aastal levimuusika osakond, siis džässmuusika oma suundade paljususes oli vist  kooli õppekavas ainult fakultatiivse ainena. Täna õpetab Lembit Saarsalu džässiga tihedalt seotud distsipliine Elleri muusikakoolis ja samas jätkab intensiivset kontserttegevust.

Kui Lembit Saarsalu debüteeris 16-aastaselt Tallinna 1965. aasta džässifestivalil, siis David Gološtšokin oli 15 aastane debütant Tallinna 1961. aasta festivalil. Ta on multiinstrumentalist, kes elab ja töötab jätkuvalt Peterburis ning kogu ta loominguline elu on tihedalt seotud ka Eestiga. Ta on Vene Föderatsiooni rahvakunstnik ning üle kahekümne aasta on tal Peterburi raadiojaamades oma džässisaated.

Kirja autor hindab õigesti, et Vitali Kleinoti parimad muusiku aastad hakkasid juba selja taha jääma, sest mees oli ennast ümber lülitanud organisaatorlike võimete realiseerimisele. Tingimustes, kus kvaliteetne helitehnika, aga ka instrumendid olid muusikutele kättesaamatud, oli Vitali sellel alal Moskvas legendaarne kuju. Tal oli oma võrgustik kuldsete kätega meestest, kes oskasid seda tehnikat ehitada ning oma skeemid, kuidas aparatuuri välismaalt hankida. Paar aastat pärast selles kirjas mainitud Tallinna kontserti lööb miilits Vitali näpud sahtli vahele. Ta on organiseerinud Moskvas enneolematu varietee, kus esmaklassiline lavatehnika, kus programmi kostüümikunstnikuks on tänaseks legendaarne vene moedisainer Zaitsev, kus soleerib varsti primadonnaks saav Pugatšova jne. Tollal ei olnud eraettevõtlus lubatud ja kõik see ettevõtmine toimub mingi riikliku-munitsipaal kontsertorganisatsiooni katuse all. Prokurör leiab, et Kleinot on pannud toime kuriteo sotsialistliku finantsdistsipliini rikkumise näol. Kohus mõistab Vitali Kleinotile paar aastat paranduslikke töid kusagile ehitusele abitööliseks. Vitali Kleinot suri viis aastat tagasi Iisraelis.

Aleksei Zubovil õnnestus mõned aastad pärast Tallinna kontserti, 1984. aastal emigreeruda USA-sse ja ta on jätkuvalt aktiivne muusik. Valeri Kantselson veedab perega pensionipõlve Baden-Württenburgi Liidumaa ühes väikelinnas.

Kohvik "Gnoom", 1980 (foto E.Raiküla)

Džässi alalt veel selline uudis, et aasta alguses avati vastselt remonditud kohvikus "Gnoom" džässikohvik, mis pidi tegutsema hakkama 2 korda kuus. Kuulda on aga, et see kipub jälle välja surema - ei õigusta majanduslikult.

(järgneb)  

Minu raha, sinu raha, meie raha

Päevakajaliselt peaksin kirjutama sellest, kuidas mõisaproua oma perzet näitas (laen anonüümselt Delfi kommentaatorilt). Aga ei taha. Piinlik on. Konkreetsete kaadrite, autori ja peategelase poolt valitud kunstilise kujundi mõttest saan küll aru. Kuid siiski. Olen oma elus näinud nii palju filme, lugenud raamatuid, et arvan ära tundvat kui autoris tungib loomeprotsessis esile onu Heino. Balzaci vanuses hormonaalsete muutustega daam on sellistele autoritele "kerge saak". See selleks.

Hoopis muu blogides kajastatud teema on jäänud mind painama. Sõltuvus ja sõltumatus. Ebapärlikarp kirjutas. Liivi konkretiseeris kui peres ainult üks käib tööl. Rents laiendas siin ja arutles lisaks veel siin. Selge, et universaalset mudelit koos- või abielu rahalistes suhetes ja kummagi panustamistes pole olemas. On kokkulepped või asjad kujunevad. Ja ega ma päris täpselt aru ei saanudki, kuidas tänapäeval need suhted käivad - pere püsikulud, nn. investeeringud, erakorralised kulud. Ning siis avastasin, et ei tea ma sedagi, kuidas pereliikmete rahalised suhted olid siis kui "rohi oli rohelisem". Vaevalt, et kõik pered elasid ühe, just nimelt selle mudeli järgi. Ometi.

Tõlge: Kogu töötasu naisele!

Just see plakati mudel tuleb erksalt silme ette. Ei olnud siis pangakaarte vaid sularaha - avansipäev ja palgapäev. Ma ei ole kindel, millal selline mudel tekkis, kas enne sõda oli see sama moodi? Tean aga kindlalt, et põlvkonnale, kes täna oleks 90-100+ oli peamine põhjus see:

Juba augustis 1941 andis Stalin välja korralduse, et rindemeestele tuleb tagada 100 grammi viina päevas. Sõja jooksul tehti aeg-ajalt käraka suhtes täpsustusi. Näiteks lenduritele mitte viina, vaid 200 grammi konjakit päevas. Kuid kui hammas verel, ega siis sellega piirdutud. Sakslaste poolel oli seesama asi. Oli küll norm, kuid joodi kõike, mis purju tegi. Siis polnud poistel nii hirmus, et äkki järgmist päeva ei tule. Ja siis olid veel need, metsavennad. Ka minu isa oli selline. Seda igapäevast hirmu jätkus noortel meestel veel paar aastat peale sõda kui nad metsas olid.  Selle ajaveebi rubriigis Tundmatud mälestused kirjeldab autor oma memuaarides, et metsaservas oli toredaid perenaisi, kes meestele viina ajasid. Kõigist neist rindemeestest, metsavendadest said pereinimesed.

Kuidagi kandus see edasi järgmisele põlvkonnale, kes praegu 70+. Mäletan väga selgesti, et mu enda brigaadist tuli kamraadi naine minu juurde küsimusega kuidas teha nii, et palgapäeval makstav raha jõuaks tema kätte, muidu joob mees paari päevaga kogu raha maha. Aga sellel mudelil, kogu töötasu naisele, oli teisigi objektiivseid põhjuseid, mille koondnimetuseks defitsiit ja peresisene, tänapäeva mõistes, ebaõiglane tööjaotus. Polnud ju sedasi, et helistad abikaasale, et too vorsti ja sinki. Elementaarseid asju tuli poes "jahtida". Ning oli loomulik, et kui naine lastega on kodune (lasteaia kohad olid samuti defitsiit), siis just naine käis toidujahil ning selleks oli vaja sularaha. Veel kord tuleb toonitada, et pangakaarte ei olnud, arveldamine käis sularahas.

Nendest aegadest on pärit väljend, raha, mida naine ei tea. Naine reeglina majandas. Mees sai hommikul enda teenitud rahast 50 kopikat (pakk sigarette "Priima" 14 kopikat + pudel "Žiguli" õlut 33 kopikat) ja nii oligi. Muidugi ma utreerin. Päris niimoodi polnud ka minu peres. Aga siiski huvitav oleks teada, kuidas need asjad käisid selle ajaveebi lugejate mälestustes. Nendes, kus vanemad ja vanavanemad on 70+ või enam.

Kirjad leerivennale 7.

19. märts 1982

(järg)

Sinu kaks viimast kirja on huvitavamate hulgast, mis ma üldse elus olen saanud. Esmalt muidugi selle kirjaviisi pärast. Ilmselt sa vähemalt nüüd aru oma uuest kirjaviisist, sest aadressid kirjutad sa endiselt ristiinimese kombel. TV-s oli umbes pool aastat tagasi saade ajurabandusest. Seal oli juttu ühest pangategelasest, kõrgtaseme juhist, See olnud üks päev väga hämmelduses, et kõik teda imestusega vaatavad. Alles keskpäeval öeldi talle, et ta kirjutab peegelkirjas. Kõik muu oli muutumatu, sealhulgas ka käekiri. Käekiri on sinulgi sama. Sa võiksid sellest natuke kirjutada, et kuidas sul see kõik toimus ja selgus. Pool aastat tagasi kirjutasid ratastoolist. Kas see on mööda läinud? Mis siis õieti juhtus? Ja ikkagi - kuidas sul õnnestub niimoodi kirjutada? Kas tõesti nagu tavaliselt? Aga aadress, mis normaalkirjas vaja teha? Lapselik ja loll uudishimu, aga mis teha - tõesti on huvitav.

Siia jäi mu kiri eile õhtul pooleli. Täna hommikul teatas K., et ta nägi unes "mu Siberi sõpra, keda ta pole ihusilmaga näinud"., nagu ta sind tituleerib. Sa olla öelnud, et kui sa nüüd terveks saad, siis tuled tagasi ja siis sa nagu olevatki tagasi olnud, tulnud meile külla. Sa olevat olnud pikemat sorti šatään, üle pea kammitud juustega, nagu 50.-ndatel aastatel kanti. Sellise väljanägemisega nagu on kunagi suured ja tugevad mehed, kelle tiisikus või mingi muu tõbi on kõhnaks kurnanud. Oli see prohvetlik unenägu, nagu K-l neid muidu vahel on?

Mis muidu sinu tagasitulekusse puutub, siis vaevalt sa tahad oma konte sinna matta lasta. Eks sa kunagi ikka end tagasi vead. Tundub ainult mõistlikum tulla pisut varem - siis kui sa veel veidigi teovõimeline oled. Need hinnad, millest sa kirjutad käivad supermajade kohta. Jaan Talts olevat oma Merivälja suvila (mingi USA arhitekti eriprojekt jne.) müünud 100.000 eest. Seda ma usun. Kvaliteedi eest võib maksta.

Kunagine, olümpiavõitja Jaan Taltsile kuulunud Merivälja "suvila". Mitte küll USA arhitekti eriprojekt, vaid meie oma arhitekti, Raine Karbi prjekteeritud ja tollases nõukogude tegelikkuses eredalt, ameerikaliku unistusena eristuv elamu (1972-73).

(Foto Raine Karbi eraarhiiv)

Sinule arvan ma rohkem sobivat minu odavam variant. Mitte et sa ei tahaks sellist suvilat - kes ei tahaks. See elu käib meiesugustele üle jõu. mis aga sina arvad maaelust? Seal on rahvast puudu. Kortereid saab suhteliselt kergemini. Lisateenimisvõimalused on olemas. Enese ülalpidamine ei sõltu nii palju kaubandusest. Eestimaal on praegu väga moes küülikute, nutriate ja lammaste pidamine. Suhteliselt vähe vaeva, tulud suhteliselt head. Ametlikult nõutakse sellise majapidamise soosimist, kuidas tegelikult, pole veel uurinud. Muidugi - sellise majapidamisega oled väga kinni - ei saa suurt liikuma ega midagi, pidevalt on midagi tegemist jne., ei jää viinavõtmiseks aega. Sellest viimasest peab maaelu tingimustes kindlalt loobuma, kui tahad millegiga hakkama saada. Neid joodikuid pidi maal praegu nii palju olema, et juurde enam küll ei võeta, aga karsketel (noh mitte just lausa marulistel, aga nii arukatel) pidavat minekut ja pidamist olema, ka naiste hulgas. Need naised on ju maalgi nii iseseisvaks läinud, et saavad kõigega peale lapsetegemise ise hakkama. Ja sinna hukka see maailm lähebki - keegi ei tunnista, et ta vajab abi, toetust ja julgustust, tagantaitamist. Kõik on karmid, jäigad, iseseisvad. Inimeste vahel ei kujunegi inimlikke suhteid.

(järgneb)

Aastavahetus, televiisor ja raadio

Seekord oli siis sedaviisi, et jõulupühal olid külalised. Kaks last peredega. Ümmargune tammest söögilaud tuli lahti tõmmata, et kümme inimest ära mahuks. Tihti pole vajadust seda lauda lahti tõmmata. Nüüd selgus, et tappide sooned käivad hirmus raskesti. Õnn oli, et hakkasin eelmisel õhtul sättima - jamasin oma paar tundi, et asjaga hakkama saada. Lauanõud jäid siis hommikuks paika panna. Muidugi tegin seapraadi ja kapsaid. Aga, et ikkagi heaoluühiskond ja inimesed toidu suhtes valivad, siis läks ahju ka üks lambaliha ja hani. Ah jaa, kapsad podisesid ka kahes potis, sest osa tulijatest ei söö searasvaga tehtud kapsaid. Hani aitas ka sellest probleemist üle saada. Selleks ajaks kui lähedased saabusid oli mul kõik parasjagu valmis. Täpselt piisav aeg, et kartulid veel pehmeks keeks.

Tore on lähedastega olla, lapselapsed ära näha. Ja ei tule mõttessegi, et televiisor käima panna. Vanaaasta õhtuga on pisut teised lood. Mõistus ütleb küll, et tavaline õhtu ja öö nagu iga teinegi. Aga ma olen siiski tüüpiline üksi elav pensionär. Just aastavahetus on selline moment kui võitled sellega, et süda härdaks ei läheks, et ligi ei hiiliks enesehaletsus. Ning televiisor on siin suur abiline. Pealegi ja eriti kui eelnevalt on reklaamitud, kuidas telekanalid selleks õhtuks valmistuvad. Kui ma õhtul kella kuue ajal teleka sisse lülitasin, siis ...

Ei midagi uut. Vähemalt viimased nelikümmend aastat räägitakse uue aasta esimestel päevadel, et just selle aasta teleprogramm oli eelnevatega võrreldes ... teate küll, mis. Mina nii kategooriline ei oleks. Korrektne oleks väljenduda, et ma sellel aastal ei haakunud ühegi telekanali (ERR, Kanal2, TV3) poolt pakutavaga. Rahvusringhääling oli vast mitmekesisem, kuid elamust elamussaadete toimetuse poolt seekord ei sündinud. Asi läks ka tehniliselt metsa kui helibrigaad ei osanud Vabaduse väljaku kontserdi live-heli transformeerida eetriheliks. Kommertskanalitest ei tahagi midagi rääkida - vaese mehe televisioon ja tase.

Aga õhtu kõige masendavam emotsioon oli kommertskanalite valimiste poliitreklaam. See oli kohatu. Arvestades ühiskonnas valitsevaid meeleolusid, oleks poliitsõnumit võinud ka sellel õhtul edastada. Parteide ühist sotsiaalsõnumit mingis südamlikus reklaamiklipis, et üheskoos teatada ja kinnitada meile - vaatamata meie maailmavaadete erinevustele oleme me poliitikutena kasvõi vanaaasta õhtul siiski sõbrad ja kõik koos kogu rahvaga.

Juba päeval aimas mu süda selles aastavahetuse teleasjas halba. Seepärast lülitasin hommikul arvutis sisse ühe vidina.

Sellel aadressil avaneb mul arvutis üks Pekingis asuv muusika raadiojaam. Zuumides maakerale ligemale avastame hulgaliselt rohelisi täpikesi. Liigutades maakaarti, saame valitud rohetäpi ekraani keskel oleva risti kohale ning avaneb võimalus kuulata järjekordset raadiojaama.

Nii ma sealt idast alates hakkasin uut aastat vastu võtma. Õhtul küll telekas mängis taustaks ja klõbistasin pulti, kuid ennast korrates, ei haakunud Eesti telekanalite poolt pakutavaga. Hoopis lapsepõlv tuli meelde, siis ju televisiooni ei olnud. Oli raadio ja lühilaine kanalite saladuslik ragisev maailm. Lapseunistus oli minna kunagi sinna maailma. Nüüd kui olen vabatahtlikult sellest maailmast ära tulnud ja mõnikord see painab, kasvõi aastavahetusel, siis tean, et nupu kaugusel olen ühenduses miljardite inimestega. Ma pole üksi. Panin oma raadiovidina kinni pärast seda kui uus aasta oli jõudnud ka Azorerse saarestiku raadiojaamadesse ja läksin magama.