reede, 31. august 2012

Eesrindlik töötaja

Nende aastate jooksul, mis ma interneti vanakraamipoodides kolan, olen näinud müügil igasuguseid dokumente. Sellist asja, mida üks Moskva kaupleja 2900 rubla eest müüki on pannud, näen ma küll esmakordselt. Täpsemalt sõnades, ma ei teadnudki seda tüüpi tunnistuste ja tunnustuse jagamisest.


Pisut küüniline on selle dokumendi tagakaanele trükitud hüüdlause: "Kõikjal, kus töötad, põllul või töökojas, tööta ennastsalgavalt!". Arvestades just seda, et tunnistus on välja antud ühes Eesti NSV paranduslike tööde koloonias ning teadmata sedagi, kas tegemist on range režiimiga kolooniaga või veidi leebema variandiga. Ning lõpuks muidugi see, et selline raamatuke pole välja antud ei vangivalvurile ega mõnele teisele vangla personalist, vaid kinnipeetavale.
 
August Ando (29) mobiliseeriti Eesti Laskurkorpusesse 29. detsembril 1944.a., kümme päeva peale Ruhnu saare langemist, mis lõpetas igasuguse sõjategevuse Eesti territooriumil. Ega neid noori mehi palju polnud, kes suutsid teise ilmasõja ajal kuidagi nihverdada nii saksa kui vene armeest. Augustil see kuidagi õnnestus. Ehk oli siin abiks see, et enne sõda oli ta ametis Raudteede Talituses normeerijana. Raudtee on aga teatavasti üks oluline asi, eriti sõjaks ettevalmistamisel ja sõja ajal. Ju siis peeti mehe oskusi raudteeasjanduses mõlema võimu poolt olulisemaks kui et teda lihtsalt kahurilihaks mobiliseerida. Igatahes nüüd oli mobilisatsioonikäsk käes. Ning võib oletada, et ees ootas tööpataljon nii nagu enamikel sõja lõpul Laskurkorpusesse mobiliseeritutel. Ega sõjavägi polnud August Andole mingi võõras asi. Vabariigi ajal oli ta lõpetanud isegi sõjakooli aspirantide kursuse ja ülendatud nooremallohvitserist lipnikuks.
 
Kusagil arhiivitoimikutes on kindlasti kirjas, mis selle Augustiga vahepeal juhtus. Jättis ta selle sõjaväekutse tähelepanuta või midagi muud, kuid kaks kuud hiljem, järgmise aasta veebruaris on August Ando arreteeritud. Samas asjas arreteeritakse mõned päevad hiljem Harjumaa Tõdva valla mehed Hans Olluk (49) ning viimase pojad Herbert (22) ja Richard Olluk (24). Lisaks vahistatakse veel ka sealtsamast vallast pärit Rudolf Sirel (44), kes küll arreteerimise hetkel elab nagu Augustki pealinnas, mõlemad Nõmmel. "Uurimine" kestab aasta ja kolm kuud ja 1946. aasta mai lõpus teeb tribunal otsuse, seda vaatamata sellele, et kõigi meeste toimik jääbki lõpetamata. Vene kriminaalkoodeksi järgi mõistetakse kõigile § 17-58 (kuritööle kaasaaitamine) järgi 1 aasta ja § 58-11 (riigivastane tegevus grupis või organisatsioonis) järgi 10 aastat vangistust.
 
Hans saadeti karistust kandma Mordvasse, tema pojad aga Vorkutlag'i, Intasse. Samasse laagrisse, millest Jaan Kross oma mälestustes ja jutustustes pajatab. Kõik kolm istuvad oma aja ära kellast kellani. Kus Rudolf oma karistust kandis, seda ma ei tea nagu pole käepäraseid andmeid ka August Ando karistuse kulgemisest. Kusagil arhiivides on need andmed kindlasti olemas. Nagu selles poolelijäänud julgeoleku toimikus on detailid kõigile meestele inkrimineeritud süüst. Tänu sellele dokumendile internetis on selge vaid see, et veel 1948. aasta jaanuaris viibib Ando ühes neist üheksast tollal Eesti NSV-s loodud parandusliku töö kolooniatest. Puurijana täidab ta tööülesandeid 120-150%, mille põhjal on August Ando tunnistatud "ettevõtte" parimaks töötajaks. Sellekohase tunnistuse on omakäeliselt allkirjastanud ministeeriumi Paranduslike tööde kolooniate osakonna ülema asetäitja ja sama ENSV Siseministeeriumi kultuurkasvatuse (irw) ülem.
 
 

kolmapäev, 29. august 2012

Koolide pingerida

Järjekordne edetabel on avaldatud. Arvatavasti on sellise koolide järjestamise kohta avaldatud nende aastate jooksul ka kõik poolt- ja vastuargumendid. Vaatamata, mis seisukoht kellelgi on, siis mõlemad leerid kindlasti otsisid sealt seegi kord tuttavat kooli. Nii ka mina vaatasin neid koole, kus ise kunagi käinud või mu lapsed. Ning muidugi tundsin huvi, kuidas läks mu koduvalla koolil. Pole viga, järjepidevalt tõuseme selles tulemustabelis.
 
Isiklikult minul ei ole midagi sellise "võistluse" tulemuste avaldamise vastu. Kunagi pidin mitmeid semestreid õppima statistikat, tegema vist isegi paar eksamit. Seepärast tean, et statistika on lihtsalt statistika. Võrreldav näiteks semiootikaga, mis tegeleb märkidega. Kuidas mingit märki tõlgendada oleneb taustsüsteemist, detailidest ja eelkõige tõlgendaja teadmistest ja fantaasiast. Nii ka konkreetne number statistikas ei pruugi iseenesest peegeldada asja tegelikku olemust. Statistika tõlgendamine ongi suuresti seoste leidmine ja loomine. Koolid, kes sellel aastal on gümnaasiumilõpetajate riigieksamite tulemuste põhjal autsaiderid, ei pruugi seda olla järgmisel aastal. Küll on aga pikema aja jooksul konkreetse kooli asukoha dünaamika sellises edetabelis alus mingiteks järeldusteks.
 
Kindlasti nõustun nendega, kes väidavad, et koolide järjestamine ainult riigieksamite tulemuste põhjal ei loo adekvaatset pilti kooli tugevusest või headusest. Muidugi, otsides tõest pilti, peaksime looma seoseid. Võiks ju avaldada koolide pingerea, mis kajastaks õpilaste poolt toimepandud ja nõutekohaselt fikseeritud seaduserikkumised - kõik need suitsetamised, napsitamised, huligaansused ja tõsisemad asjad. Või siis koolide edetabel õpilaste sportlike või loominguliste saavutuste põhjal. Miks mitte koolide pingerida õpilaste vanemate sissetulekute järgi, elamispinna suuruse, kooli kauguse jms. järgi. Statistika ongi selline imeline asi, et seoste leidmisel avanevad uued võimalused tõlgendusteks.
 
Ma arvan, et need, kes leidsid temale olulise kooli selle edetabeli lõpus, ei saa ennast lohutada sedasi nagu sisendame endile pärast igat suurt spordisündmust. Seda, et näiteks olümpiale pääsemine on juba suur kordaminek. Samamoodi võiks ju antud asjaski lohutada, et ainuüksi kooli lõpetamine on saavutus omaette. Või siis öelda, et kõik ei saagi esimesed olla, mõned peavad ka ju viimased olema! Õige väide seegi, selles koolide edetabelis polegi koht tähtis, oluline on tulemus ja on ikka vahe küll kui esimeste ja viimaste tulemused erinevad kordades.
 
Aga üldiselt tuleb mistahes statistikasse suhtuda ettevaatlikult. Ka järeldustesse. Ei taha ju kuidagi väita, et "vallakoolide arvestuses" selgus edetabelist - Eesti lollimad lapsed käivad koolis Ahja vallas.
 
 Ahja Keskkool on nüüdseks ajalugu, sellest sügisest jätkab Ahja Põhikool

esmaspäev, 27. august 2012

Kolm kirikut

Nähes oksjonil müügis seda sõjaaegset postkaarti, meenus üks magistritöö, millele komistasin kunagi internetis. Andrei Sõtšov on kirjutanud Tartu ülikoolis põhjaliku, samas kergelt loetava uurimustöö sõjajärgse õigeusu kiriku olukorrast Eestis. Igati hariv ja silmaringi laiendav lugemine oli. Eriti minusugusele, kellel pole õigeusuga mingit kokkupuudet ning ausalt, ega ka muudki usundid pole mulle elu jooksul külge jäänud. Tänu sellele tööle proovisin lühikese aja jooksul lugeda kõike kättesaadavat, et aru saada seda praeguseni kestvat Moskva kemplemist Eesti õigeusklike hingede eest ja pärast.
 
Bangkokis asuv müüja määras selle kaardi algväärtuseks 16 dollarit. Oska nüüd öelda, kas selline hind on Adolfi näopildiga margi ja sõjaaegse postitempli eest või on hoopis sedapalju väärt see killuke ehedat Eesti õigeusklikku kirikulugu.
 
 

Eesti riigi tekkimisega eraldus ka siinsetel aladel olev õigeusukirik Moskvast ja sättis ennast Konstantinoopoli alla. See ei meeldinud ilmselt paljudele slaavi päritoluga vaimulikele ja kogu esimese vabariigi ajal hõõgus tüli tuha all. Mingit struktuurset lõhet siis küll veel ei tekkinud. Õigeusklikel kogudustel (loe: vaimulikel) oli selleks liialt palju ühiseid muresid. Teatavasti natsionaliseeris Eesti riik juba esimestel aastatel lisaks maaelu suurtootmistele, mõisatele, ka olulise osa kirikule kuuluvast põhivarast, nende maad ja metsad. Kirikuhooned olid ja on läbi aegade puhas kulu, kuid kinnistud seevastu oskusliku majandamise puhul tulu. Moskvameelsetel ja konstantinoopolimeelsetel oli liialt palju tegemist tulubaasi olulise vähenemisega seotud probleemide lahendamisega. Ometi, lahkulöömine Moskvast ja Eesti riigi otsus natsionaliseerimise kohta tekitas kindlasti pingeid venekeelsete õigeusklike rahvuslikele tunnetele. Luues mõtteseoseid ja paralleele tänasega, siis vaevalt, et tollased venekeelsed õigeusklikud igatsesid ümberasuda Nõukogude Venemaale. Samamoodi nagu tänased venelaste diskrimineerimisest jutlustajad ei ihka kolida sinna, kus neid mõistetakse.

Nii üllatav kui see ka pole, siis õigeusu kiriku lõhe Eestis toimus saksa okupatsiooni ajal, mõned kuud enne selle postkaardi saatmist. Nõukogude võimu kehtestamise järgselt "koliti" Eesti õigeusklikud Konsantinoopoli alluvusest taas Moskva alla. Sakslaste sissetulekul toimus jälle vastupidine liikumine. Samaaegselt säilis de jure ka  Moskva poolt loodud Vene Õigeusu Kiriku piiskopkond. Nii nagu saksa armeele oli 1942. aasta suveks selge, et Moskvat nii lihtsalt ei valluta, samamoodi oli Eesti õigeusklikul kirikul oma "lahingutes" otsustav pööre. Augustis 1942 läksid 24 Eestis asuvat õigeusklikku kogudust moskvameelse ja Nõukogude Venemaa poolt kontrollitava Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonna alluvusse. Seda Saksa okupatsioonivõimude teadmisel, kes parasjagu pidas Venemaaga sõda?!. Eesti õigeusklik kirik oli lõplikult lõhenenud.

Mul on päris kahju isa Aleksander Antoni'st, kes selles suures segaduses, võimude tuuletõmbes, proovib väikese mutrikesena suures masinavärgis saada praostilt selgust, mida ta eestseisjana peab oma Karula ja Kaika kogudustega peale hakkama. Lisaks muretseb ta selle pärast, et koguduste rehnut oleks igati korras ja paberid siledad. Ning muidugi ikka laululehti on ka vaja, mis sest, et eelmiste eest oldi pisut võlgu jäädud. Kakskümmend aastat hiljem, on Aleksander Antoni tegevvaimulikuna tunnistajaks Kaika Püha Kolmainu kiriku sulgemisele, sest koguduseelu on soikunud ja puuduvad rahad kirikuhoone korrashoiuks. Inimesed väsivad, usk jahtub, olud muutuvad, kogudused kaovad, kuid kirikhooned ise on visad. Võrumaad tutvustav portaal paigutas paar aastat tagasi oma lehele fotod ühe ilusa ehitise, Kaika puukiriku viimasest agooniast. Olgu selle usu ja kogudustega nii nagu on, kuid meistrimeeste filigraanse oskustöö hävinemisest on mul alati kahju:



Neil ammustel sõjaaastatel preester Aleksander Antoni poskaardil mainitud Karula Jumalaema Kaitsmise kirikul on läinud palju paremini. Hoone ise on maakivi müüritise kunstiteos. Ning kuigi kolhoosiajal oli kirikus ladu ja kolihoidla, siis majand, kohalikud inimesed olid koguduseta hoonele head peremehed. Jõudumööda tehti remonti, vahetati katust jms. Tänaseks on kirikuhoonel taas oma kogudus ja sinna "pärapõrgusse" on leidnud tee õigeusklikud noored oma laagrite ja muu sellisega. Kiriku praegustest tegemistest kirjutavad noored oma kodulehel:


Kõnealuse postkaardi adressaadil, isa Joann Randverel oli Võrumaa praostina ehk veelgi keerulisem kui tema religioossetel alluvatel. Mida kõrgemal kirikuhierarhias, seda sagedamini tuli teha valikuid. Samamoodi nagu eesti mees pidi pooli valima ilmasõjas, pidi praost Joann Randvere olema kellegi poolel selles õigeusklikus "alluvussõjas". Ma ei tea, kas ta vene võimu taaskehtestamisel 1940. aastal pidi Moskva ees pattu kahetsema, kuid pärast sõda ilmselt ta seda tegi, koos paljude teiste kõrgete õigeusklike vaimulikega. Ikka selle pärast, et vahepeal silm Konstantinoopoli poole vaatas. Kaotas ta ju ajutiselt isegi praosti ametikoha, mille ta suure sehkendamisega siiski taas tagasi sai. Isa Joann teenis Jumalat, kirikut ja ülemusi 60 pikka aastat. Ning nüüd vaatab ta taevastest kõrgustest, et Konstantinoopol on tulnud jälle Eestimaale. Hetkel, enne rahvaloenduse tulemuste avaldamist arvatakse, et õigeusklike "konstantinooplasi" on 30 000 ja "moskvalasi" 150 000 hinge, kokku rohkem kui "riigikirikus" lutherlasi.

Ning lõpetuseks siis foto ka Võru turismiinfokeskuse kodulehelt, kus näeme nüüdisfotot isa Joanni viimasest töökohast, Võru Suurkannataja Ekaterina kirikust, kust Tema kõrgestipühitsetu isa Joann kusagil kaheksakümnendate alguses puhkama jäi. Ning eks foto räägib enda eest, kuidas sellel kirikuhoonel läinud on:

 

reede, 24. august 2012

Heinad lakas

Üks tähelepanek sellest suurest peost, mis üllatas. Ettevalmistuste käigus loopisime lakapealse vanadest, eitea misaegsetest heintest tühjaks. Püüdsime kahe suveabilisega ilusat ilma, et heinamaalt värske lõhnav hein katuse alla saada. Ega ma loomi ei pea, kuid magamiseks heinad lakas - kust sellist luksust siis ikka niiväga leida on? Aimatav osutus aga tegelikkuses millekski muuks. Osadele noorematele inimestele on juba telgis ööbimine piisav ekstreem, saati siis kuhugi lakaredeliga ronimine ja torkivate heinte sees oma pesa tegemine.
 
See Olav Kinki arhiivifoto kaheksakümnendate lõpust näitab, et vanamoodne heinategu oli juba siis muutumas atraktiivseks muuseumitööks. Selle muuseumi lähistel on mulle tuttavad heinamaad. Kusagil pisut rohkem kui kümme kilomeetri kaugusel aga mu isa kodukoht, lapsepõlvesuvede mängumaad ja värskete heinte magusad uned.
 
Ei, olen kaugel sellest, et kuidagi noorematega vastanduda,oma lapse- ja noorpõlve emotsioone ilustada ning praegust olmelist nõudlikkust halvustada. Samas ei saa eitada, et need ilusad aistingud lakas heinte sees magamisest, mis sain lapsepõlves, siis kui isa mind linnast suviti maale oma õe juurde kosumisele saatis, ei unune kunagi. Nii ka selle peo ajal näitasid suurimat valmisolekut lakas magamiseks kaks üheksakümmnendates eluaastates linnaprouat, kunagist maaplikat. Kuidagi sedasi, et enne surma veel uinuda heinte peal või niimoodi... Paar generatsiooni nooremad, kellele siinsed ööbimistingimused ei vastanud ilmselt päris standarditele, panid aga ühe neist õhtul auto peale ja viisid suurde linna tagasi. Eks too teinegi mõtles siis ringi ja läks öö saabudes voodisse pehme suleteki alla. Mina ise aga kasutan tekkinud võimalust kindlasti veel mitmeid kordi. Seni kuni ilmad lubavad.

neljapäev, 23. august 2012

Pidu läbi

Aeg on pöörduda tagasi argiellu. Rahvast oli tõepoolest palju. Ühekorraga palju enam kui siit läbi käinud kõigi nende aastate jooksul. Ning eks oli seegi sündmus, et ühel ajal ja ühes kohas nägin ära kõik oma lapsed. Ei mingid mobiilid ega arvutid asenda seda kui saad oma tütreid kallistada ja poegadele õlale patsutada, näha neid oma peredega. Ka oma õed ja vennad tulid läbi oma meeste, naiste ja lastega. Mida suurem pere, seda väiksem tõenäosus, et kõigil on aega ja võimalust kindlal ajal kokku saada. Eriti nüüd kui maailm on avatud elamiseks, töötamiseks ja õppimiseks. Nii saavadki tihti õdede-vendade, vanemate ja laste kokkusaamiste ajenditeks olla vaid pulmad või matused. Esimesena mainitu puhul muidugi vaid siis kui kutsutakse. Kindlasti on paljudel peredel, suguvõsadel ka teisi traditsioone. Minu enda vennad ja õed kogunevad kord paari aasta jooksul oma järglastega isa sünnikohas külapäevale. Kahjuks viimase ikskümne aasta jooksul olen oma liikumistes sõltuv teistest, nende meeleoludest ja tahtmistest ning sellega on siis nii, et rohkem pole käinud kui läinud. Pealegi oma lapsed erilist huvi mu suguvõsa suhtes vist ei oma. Seetõttu pole ka enam eriti kutsutud. Pisut kahju sellest.
 
Nüüd siis aga uuesti igapäevased tööd ja tegemised. Vaikus, rahu, üksindus ja püüd iseendaga hakkama saada.