Kolmapäev, 22. jaanuar 2014

Poistelaager

Päeva lõpuks võin ju öelda, et olen siiski õnnelik inimene. Mu oma lastega on ju kokkuvõttes (vähemalt siiani) kõik hästi. Paar tõsisemat tervisehäda, muretsemise põhjust, on olnud ja on. Kuid ülejäänus pole hullu kedagi. Need mõtted tekkisid  Lindsay Morrise  tehtud fotodest, tema jälgimistest ühes poistelaagris. Seesinane ülestähendus siin blogis pole minu jaoks mingi klikipostitus. Pigem meeldetuletus iseendale, et maailm on hoopis kirjum kui seda oma väljakujunenud maailmapildiga koduõuest näen. Ja juba esimese kolme lausega jõudsingi mõtteummikusse - mis on hästi või halvasti, mis normaalne ja ebanormaalne? Sest kui mingi nähtus eksisteeerib, siis ei saa see ju olla ebanormaalne. Õigem oleks vist öelda siis haruldane... Aga ka see pole täpne sõnakasutus. Väikse poisina olen minagi paar korda proovinud ema kontsakingi ja ükskord õed panid mulle seeliku selga ning muidu mukkisid mind. Mingeid erilisi elamusi ei tekkinud, aga näe, meelde jäi küll.
 
 
Õnnelik olen aga seetõttu, et lapsevanemana ei pidanud nendes küsimustes võtma seisukohti ja hoiakuid. Öeldakse ju küll, et kui laps on õnnelik, siis on seda ka ta ema ja isa. Ma pole kindel, et minus oleks olnud aastakümneid tagasi sellist sisu ja arusaamist, et sattudes sellesse situatsiooni oleks mul jätkunud mõistust ja jõudu olla õnnelik. Tänan, et saatus mind ja mu lapsi sellest katsumusest säästsid.
 
 
Ilma suurema enesekriitikata pean ennast ikkagi tolerantseks, vabameelseks inimeseks. Ometi tekitab taoline poistelaager minus vastakaid tundeid. Mul endal on lapsepõlvest paari suve kogemus poistelaagrist. Tollased arusaamised poistelaagrist tunduvad tänapäeval propageeritava genderkasvatuse valguses arhailised.  Kuna aga fotodel nähtav laager toimub koos vanematega, siis tekib paratamatult mõte, et ehk on taoline laager rohkem vajalik just lapsevanematele, sterotüüpsete mõttemallide lõhkumiseks. Teisalt tundub kogu see idee... Kes on see tark, kes ütleb, mis on õige. Õnnelikud aga tahame kõik olla, nii lapsed kui vanemad. Vanaemadest-vanaisadest rääkimata.
 
 

Pühapäev, 5. jaanuar 2014

Kuues

See tähendab, et algas kuues aasta blogimist. Esialgsed põhjused ja motiivid on pisut aktuaalsust kaotanud, kuid siiski kusagil alateadvuses ja ligidal. Usin kirjutaja pole olnud ja vaevalt selleks saan. Kogu selle aja jooksul on enamus lugusid jäänud kirjutamata. Sest kui midagi iseenda jaoks settinud ja mõttes vormunud, siis puudub ju kirjutamiseks vajadus?! Kirjutamine on minu jaoks tegelikult abivahend, mis aitab mõtetes selgust luua.
 
Mõnikord ei taha üldse kirjutada. Internetist leitav mingi lühivormis sõnum on alati kordi tabavam kui need minu heietavad kirjatükid. Kasvõi möödunud pühade kohta üks internetist laenatud mõttekild:
Näh, jutu mõtteillustratsioon läks jälle metsa - ei tahtnud olla sotsiaalkriitiline. Pühad ja aastavahetus olid ju kokkuvõttes ilusad. Kuigi lumeta ja lähedasteta, siiski toredad. Selle eest hoolitsesid külalapsed. Mul hakkabki juba vaikselt segamini minema, palju mul neid oma lapsi ja muidu lapsi on? Nendel "muidu lastel", kes muuseas kutsuvad mind vanaisaks, on juba paljudel omad lapsed. Seega olen siis vist juba ka vanavanaisa... Vahva!