Reede, 28. veebruar 2014

Tombi poisid

Vaatamata sellele, et Krimmis on üliterav olukord, toimetavad inimesed ka seal oma väikseid asju. Keegi müüja Simferopolist on Ukraina oksjonikeskkonna vanakraami osakonnas pannud müüki ühe "Norma" märgikese. Eks ta ise teab, et asjal suurt materiaalset väärtust pole, seepärast ka vastav hind, viis grivnat ehk siis kusagil alla 30 eurosendi. Sellel plekitükikesel on ometi mäluline väärtus pea tuhandele eesti mehele. Enamik vaevalt mäletab, kes see Jaan Tomp oli, mingi riigikukutaja vist. Kuid Tombi poistekoor oli osa nende meeste lapsepõlvest. Esimene koolidevaheline poistekoor alustas 1954. aastal Aksel Pajupuu käe all. Pisut konarlik algus sai mõne aastaga sisse täistuurid ja nii tänase päevani välja, nüüd juba poistekoor Revalia nime all. Esimesele kontsertkoorile on nüüdseks lisandunud teised nimekad ja head poistekoorid, kuid Tombi poisid olid oma dirigentidega siiski teerajajad.
 
Nagu elus ikka, mõni poiss säras meeldejäävalt juba siis, lapsena ja on seda jätkuvalt siiani, kuulsa mehena. Teised poisid kogusid erinevates eluvaldkondades tuntust palju hiljem, siis kui häälemurre neid sellest koorist juba ammu eemale oli viinud. Ning ülejäänud, enamus Tombi poistest on täna lihtsalt tavalised tublid mehed. Ometi see midagi, mis neid kõiki lapsepõlves läbi muusika ja laulu puudutas... Ma arvan, et selline asi kujundab väärtushinnanguid, õpetab tegema vahet heal ja halval, ilusal ja inetul, õigel ja valel. See on meheks kasvamisel oluline. Paraku tuleb tõdeda ka seda, et mitmete poiste jälg meestena jäi siinilmas lubamatult lühikeseks.
 
See tagumise rea musta peaga poiss
dirigent Uno Järvela silmade kõrgusel
peaks tuttav olema enamikule teatrisõpradest
Foto: Valdur Vahi
 
Jüri Krjukovi kõrval, mõned aasta varem, teised hiljem, on Tombi poistekooris laulnud näiteks Lauri Nebel, Ervin Lillepea, Hardo Aasmäe, Rein Rannap?, Peeter Oja, Priit Pedajas, vennad Ants ja Jaak Johanssonid, Jüri Makarov, Paap Kõlar?, Urmas Vulp,  Paul Poom, Toomas Vilosius, Paavo Järvi, Tarmo Leinatamm jne.
 
Seda Tombi poissi tunneb küll iga eestlane
Foto: Gunnar Loss
 
Tähelepanuväärne, mida pole kunagi kusagil mainitud, ka asjaosalise enda poolt tema lühikese elu jooksul, on seegi, et Aare Laanemetsa filmidebüüt sai alguse Tombi poistekoorist. Kes vähegi kursis, see teab, et kunagine "filmikroonika" oli tegelikkuses nagu väike lavastus. Nii saigi viieaastane Aare oma esimese sõnalis-muusikalise filmirolli. Kahjuks seda filmilõiku siia blogisse kopeerida ei saa - ka Eesti Filmiarhiivil on Nõukogude Eesti filmitootja volitusel meie audiovisuaalsed ühismälestused vaid müügiks... Seepärast paigutan siia ringvaate LINGI arhiivi kodulehelt. Sellele erialasele timerinfole seal lehe alaosas ei maksa tähelepanu pöörata. Tombi poiste filmipala ja Aare Laanemetsa etteaste hakkab pleieri ajamärgist 04:43.
 

Kolmapäev, 26. veebruar 2014

Kulinaarne mäluauk

Kurtsin sellel kuul, et mul on valikuline mälu. Proovides ennast nüüd kõrvalt jälgida, nii palju kui see võimalik, olen teinud uusi tähelepanekuid. Veel paarkümmend aastat tagasi oli igasugu õpetusi ja koolitusi, kuidas muuta tõhusamaks oma lugemist. Ikka kiiremini ning peaasi mõistuse ja meeldejätmisega. Olen elu aeg palju lugenud ja mingit "täienduskoolitust" selles osas ei pidanud vajalikuks. Nüüd on olukord pisut muutunud. Üha rohkem tekste on arvutiekraanil ja mul on tekkinud raskusi meeldejätmisega. Paberteksti puhul tuletasid vajaliku lõigu meelde kasvõi sellest alustades, et manasid silme ette teksti asukoha leheküljel. Arvan, et see on paljudele tuttav nipp eksamilaua taga istudes. Ekraanilt loetava teksti puhul sellest võttest vähemalt minul kasu ei ole.
 
Minu jaoks tüüpiline situatsioon. Tavaliselt ma kokaraamatuid ei kasuta, kuigi mul on neid elu jooksul kogunenud paras hulk. Tingituna oludest teen igapäevast süüa peamiselt olemasolevatest materjalidest, pagasiks paarkümmend pimesi tehtavat põhirooga, mida vastavalt siis mugandan. Ja saabki igakord pisut erinev. Ma pole ise nendes suurtes hüpermarketites käinud varsti juba kümme aastat. Seepärast on mõned toiduained minu jaoks täiesti tundmatud. Hiljuti toodi mulle linnast bataati. Minu kokaraamatutes pole sellest juurikast muidugi sõnagi. Eks need teatmikud on ka veidi aegunud, vanim retseptiraamat on mul pärit 1896.
 
Abi sain muidugi internetist. Et juurikas võõras, siis proovisin kõike teha võimalikult retseptilähedaselt. Ja siis see mäluasi oligi jälle platsis nagu mitmeid kordi varemgi samas olukorras. Valmistamisõpetus ilusasti ekraanil jooksin kirjutuslaua ja köögi vahet "paarsada korda". Ei jäänud meelde algainete kogused, toimingute järjekord, ajamäärangud. Päris kokaraamatuga oleks korra läbi lugenud, teist korda ehk pilgu peale visanud ja roog oleks valmis olnud. Ei, asi oli kokkuvõttes päris söödav, isegi maitsev ma ütleksin. Kuid vahepeal oli selle toa ja köögi vahet jooksmisest ikka täielik villand. Või äkki on need tõesti esimesed viited alzheimerile...  Igatahes koduperemehena ma mõistan koduperenaisi, kes mõnikord on meeleheitel, proovides teha oma kõigekallimatele kõike hästi ja armastusega. Hea, et mul siin peret pole.
 
 


Esmaspäev, 24. veebruar 2014

Iseseisvuspäeva soov

Ma tahan, et me hakkaksime märkama ümbritsevat. Meile antud teine võimalus riigina on kestnud juba sedavõrd kaua. Terve põlvkond on saanud täiskasvanuks. Loodan, et need, kes vene aja lõpul olid veel lapsed ja need päris vabariigi lapsed on oma eelkäijatest paremad - meist, kes me olime nõukogude ajal. Soovin, et meil kõigil jätkuks tähelepanu kodus, külatänaval, tööl või koolis, kustahes. Äkki hakkab siis ka riigil ning riigis tekkima hool ja mure kõigi oma inimeste eest. Et võimalikult palju inimesi oleks õnnelikud. See ju ongi riigi mõte. Alustame pisiasjadest, märkamisest.
 

 


Reede, 21. veebruar 2014

Kerjuse laul

Kuu alguses kirjutas Lendav oma blogis muusikast. Alljärgnev haakub tihedalt selle teemaga. Möödunud nädalavahetusel oli mul ülipikk telefonikõne inimesega, kellega kunagi koos oldud mitmeid aastaid. Kõige ilusa kõrval oli ka vähemkaunist. Ja jällegi ei suutnud ma ära imestada oma valikulist mälu kui asi iseennast puudutab. Kõik, mis oli kole on ununenud, mälust kustunud. Ausalt ja siiralt. Kas see on mingi minu mälu eripära?
 
Olen selle nähtumuse kohta juurelnud mitu päeva. Ning sama kaua on kusagilt ajusopist ilmunud korduvalt see laul. Millegipärast on enamus sõnadestki peas. Ehk äkki seekord tähenduslikult. Olen seda Helend Peebu esituses kuulnud mitmeid kordi kogu selle laulu olemasolu jooksul. Ning kuigi meeste hääälepaelad ei tekita vananedes enam noore mehe nauditavalt kõlavat tämbrit, siis seekord on oluline just hääle kõla. Oma viimasel avalikul esinemisel, 96 aastaselt, tegi Helend Peep, minu silmis, selle laulu parima esituse kogu selle katkendliku fraseeringuga. Või olen hoopis mina nii vanaks saanud, et mõista alles nüüd, millest ta kogu oma pika elu laulis.
 
 
 

Teisipäev, 18. veebruar 2014

Blogija anonüümsus

Kui ratepõlvkond blogimaailma kirjutama saabus, oli seal anonüümsusest juba palju räägitud. Seekordne tundetulvane arvamusvahetus ei ole lisanud midagi uut. Minuealist paneb seekordses podisevas katlas hämmastama ehk üks pisidetail. See, et leidub veel noori, kes arvavad, et anonüümsus on internetis võimalik. Tegemist on ju ometi sugupõlvega, kes on internetis kasvanud. Minusugune vanamees, kes kasvõi iga brauseri uuenduse peale on juba infarktieelses seisundis,  võib oma lapsemeelsuses mõelda internetitoimetamise nimetusest.
 
 
Iga rida, mida ma siia blogisse kirjutan murendab minu anonüümsusmüüri. Piir minu tegelaskuju ja tegeliku mina vahel muutub iga sõnaga õhemaks. "Elublogi" kirjutajana maadlen minagi sellega, et pigem jätta millestki kirjutamata kui kirjutada. Ning mitte enda pärast. Minu vanuses puudub juba vajadus millegi pärast häbeneda, midagi varjata. Selle pärast, mis on olnud või on. Pigem on see vastutus teiste inimeste, lähedaste ees. Nendel on õigus teha ise oma otsuseid, mida endast avaldada või mitte. Ma olen enda jaoks proovinud leida lahendust selles, et kirjutan siia blogisse tihedamalt hoopis teiste inimeste lugusid. Ja samas. Just need elublogid mulle meeldivadki, kus avatult kirjutatakse kõigest ja kõigist. Paar korda, haruharva olen julgenud taolistesse blogidesse jätta ka sõbraliku kommentaari, kus palun blogijal mõelda, kas mõni episood või väljendatud ehe emotsioon on kõige mõistlikum avaldamiseks. Ikka nendesamade lähedaste tunnete ja blogija enda hetke suhtesituatsioonide lahenduste tarvis. Eriti kui asi puudutab lapsi. Hiljem olen neid kommentaare siiski kahetsenud, kahelnud nende õigsuses. Õigemini endale võetud volis oma arvamust väljendada.
 
Minu kui ka kõigi teiste blogijate anonüümsus on näiline. Pisut tähelepanelikku lugemist, elementaarset arvutitundmist otsingumootorite ja avalike andmebaaside kasutamisel ning kogu blogija tegelik mina koos kõigi ankeediandmetega on sinu ees ekraanil. Küsimus on vaid selles, et mida selle teadmisega peale hakata. Mind näiteks vaimustasid omal ajal Albert Trapeeži elu ja tekstid tuduvalt rohkem kui mulle teadaolev tema alter ego. Ning nii ka blogides. Ma austan inimeste õigust jutustada oma lugusid anonüümselt. Ja palun jätta ka mulle see õigus blogida kui mul tekib selleks vajadus või tahtmine. Sellena, kellena ma tahan blogida.
 
Mis konkreetsesse kaasusesse puutub, siis klõpsasin läbi enamiku, mis leida. Liialt palju traagelniite feimi korjamisel, et pidada kogu seda lugu heitimisega tõeks. Samas väga osavalt tehtud, et konks paljude poolt alla neeltatud. Kui juhtumikirjelduse saaks CV-sse panna, ootab autorit mistahes suhtekorraldusfirmas kõrgepalgaline töö. See oleks nagu üks, täiskasvanulik, kuid vanamoodne selgitus. Võimalik on ka teine variant tulles tagasi ratepõlvkonna juurde - seal kus hirmsasti püütakse feimi sealt ka valusam heit. Päriselu on asendunud kübereluga. Inimesed samastuvad oma tegelaskujudega, avataridega. Vastusaadud tagasisidemetest põhjustatud suitsiidid (ASK.fm), depressioon ja muu jama on avanud laialdase tööpõllu psühhiaatritele ja psühhoterapeutidele. Vaesed lapsed, ütlen mina, anonüümselt.
 

Pühapäev, 16. veebruar 2014

Olen inimene number...

Sellise pealtnäha mõtetu, meelelahutusliku vidina otsa sattusin. Arvatavasti enamus on seda näinud, mina mitte. Vahva teada, mitmes inimene ma peale Aadamat ja Eevat olen. Igaühel eelkäijatest on olnud oma lugu. Ühelt poolt unikaalne, teisalt aga pidevalt korduv. Hakkan mõistma, miks ma üha vähem viitsin lugusid meenutada, neid luua, jutustada, lugeda. Kõik on juba olnud. Ning ka selles minemises pole midagi originaalset, enneolematut. Tuleb lihtsalt kannatlikult järjekorras olla.
 
 
Ülalöelduga ei viita mingitele isiklikele morbiidsetele mõtetele. See vidin tekitab hoopis lõbusamaid mõtteid. Mõtlen näiteks sellele, et kui kogu see seksuaalenergia, mis järeltulijate saamiseks kulutatakse (lõbuasjatamisest rääkimata), saaks kuidagi akumuleerida ja muundada soojusenergiaks. Siis vist poleks meie laiuskraadil enam kütta vaja? Lähen kuuri puude järgi.
 


Reede, 14. veebruar 2014

Sõbrapäev

See kuulub nende päevade hulka, millega ise ei oska suhestuda. Selleks on vaja koos taoliste tähtpäevadega kasvada. Omada asja suhtes emotsionaalset mälu. Seda ma mäletan küll, kuidas meil siin Eestis hakati seda vaikselt tähistama. Ühed lapsed olid siis veel selles eas. Oli neis õhinat, õnne ja ka pisaraid. Sotsiaalmeediat veel polnud, kus täna igaühel vähemalt tuhat "sõpra". Lapsed laikisid siis vastastikku kaartide ja väikeste kingitustega. Ja nagu lapsed ikka, uskusid sõprusesse. Ning ma arvan, et mitmeski peres oli/on draamat, kuidas kurba last lohutada kui sõpru polegi.
 
Minul endal oli elu jooksul sõpradega nagu oli. Neid päris sõpru ehk mõned üksikud. Esimene neist nägi ka oma kaheksateistkümnenda sünnipäeva ära. Küll mina ja teised olime ta peale kadedad. Praktiliselt sünnipäevaks sai endale juhiload ja heal kohal töötav isa sokutas ta taksojuhiks. Tolleaegne imeline rahakoht, kuhu täismehed oma ülikoolidiplomeid peites ootasid vabanevat kohta aastaid. Korralik "Volga" oli, millega mindki paar korda sõidutas. Poole aasta pärast selle autoga ennast surnuks sõitiski. Hiljem oli veel mingeid sõpru, kuid kulgemisel pudenesid nad minu elust või hoopis mina nende omast.
 
Nagu ma aru saan on Valentinipäeval ka teine sisu. Võimalus teatud tähelepanuavalduseks. See mida mõned otsivad kogu elu ja ei leiagi. Teised leiavad ja kaotavad, et taasleida-kaotada või hoopis lepivad valikuga. Ning vaid üksikud õnnelikud meie seast ei kaota leitut kunagi. Sõprusega võrreldes on asi kordi keerulisem.
 
 
Ning kui sõpruse puhul suudad sa veel lastele midagi seletada, kes on ja ei ole sõber, mis on populaarsus ja muud eluväärtused ning seda elutarkuse jura lisaks, siis selle nähtusega... Vähesed vanemad suudavad siinkohal lastele midagi arukat selgitada või õpetada. Enamikul meist endilgi asjad sassis, vanusele vaatamata. Aga kuidagi toime tuleme, ka sõbrapäeval.
 
 



Pühapäev, 9. veebruar 2014

Projektiriik

Väike inimene peaks mõtlema väikeseid mõtteid. Näiteks seda, kas täna õhtul teha ahju alla tuli või mitte. Tea kas homme ilma peab, et mõni kaigas metsaäärele välja tuua? Või seda, et tihastele ja rähnile peaks ikka uue pekitüki igaks juhuks riputama. Selline üksildane elu eemal kõigest peakski olema koht ilusate argiste mõtete jaoks. Mind aga painab hoopis muu. Alguse saanud ühest väikesest lausest, põgusast vestlusest ühe noore emaga.
 
See noor naine on pärit paljulapselisest perest. Mehegi leidis samasuurest perest. Elavad omaette, peres väike laps ja väike sissetulek. Selle naise emaga olen mõnikord külavahel kohtunud. Tavaliselt ta kurdab siis, et tuleb järjekordselt vallast. Tahtis saada ettenähtud abile lisaks ettenägemata abi, kuid vald on tõrges. Ütlevad seal, et mees võiks kodusolemise asemel tööle minna. "Vald peab ju aitama paljulapselisi peresid!" on naine nõutu ja samas leiab asjale selgituse, et ega need rikkurid aru ei saa, mis tähendab palju lapsi ülal pidada.
 
Tollelt tütrelt aga pärisin hoopis, et millised on siis tema pere plaanid. Pisukese emapalgaga on varsti ju ühel pool, laps saab nii vanaks. Kuidas lasteaedade ja nende asjadega on? Ta mees, lapse isa, praktiliselt miinimumpalga peal, millest pea pool läheb tööle ja tagasi sõitmiseks. Siis saingi vastuseks, et nemad oma väikese perega vist kolivad sinna valda, kuskohas mehe lapsepõlvekodu - seal vald ikka aitab...
 
Minu maailmapilt on pisut sassis ja nõutu olen. Kuidas on juhtunud nii, et kahekümne aastaga oleme suutnud jõuda selleni. Küll peab vald aitama või keegi muu. Ja see polegi ainult mingi väiksearvulise sotsiaalse kihistu mõtteviis. See on ju saanud ka meie riikluse olemuseks ja kogukondade suhtumiseks. Me ei saa varsti ühtegi teed või muud riigis olulist ehitada ilma, et Euroopa aitaks. Külakiikegi ei saa püsti panna kui mõni fond ei aitaks. Ja lapsi tuleb muidugi aidata. Projektilapsed, projektimajandus ja projektiriik. Küll me olime kunagi naiivsed. Kõik need aastad vene ajal. Oma unistustes.