Reede, 11. märts 2011

Marianne Mikko keelatud pildid

Järgnev on aus ülestunnistus. Mina olen üks nendest vähestest, keda meeletult ärritab nüüd juba mistahes Marianne Mikko sõnavõtt. Annan endale aru, et minu seisukoht on kindlasti täiesti vastandlik Marianne 1099 sõbraga Veisspukkis ja nende 2093 pärnakaga, kes hääletasid Marianne Mikko Riigikogusse. Seejuures lisan siiralt, et ega ma teda isiklikult ei tunne. Kunagised põgusad kokkupuuted tema eksmehega ei tule arvesse, sest oma naistest ja nende "vigadest" me oma kohtumistel ei rääkinud. Need olid sellised asised kokkupuuted.

Marianne Mikko avaldatud seisukohtadest saadav isiklik adrenaliinilaks ei pane mind pimeda vihaga kirjutama anonüümseid netikommentaare. Ma pole seda kunagi teinud. Mingil määral ma proovin teda isegi mõista - teatud objektiivne sõnum on ju Marianne juttudes olemas. Aga see, mis tal selle sõnumi edastamisel suust välja tuleb on primitiivne, rumal ja küündimatu. Ning kuigi ma ei pea reeglina õigeks, et mingis mõtete erimeelsuses minnakse isiklikuks, siis käsi südamele pannes on minulgi kohati samad mõtted, mis eriti vihastel kommenteerijatel. Nendel, kes lahkavad proua Mikko isikliku elu õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Ja seda seepärast, et mingi selgitus peab ju olema, miks muidu arukas ja kena inimene sellistele mõtetele tuleb.

Seekord lugesin meie tulevase seadusandja mõtteid sellest, et kooliõpikutes tuleks ära lõpetada meeste ja naiste eksponeerimine traditsioonilistes rollides. Sellise tsenseerimistöö tulemusena peaks proua Mikko arvates likvideeruma olukord, kus lastele (ja nende vanematele?) antakse väär arusaam sellest kuidas asjad tegelikult olema peaks. Siinkohal ongi see minu suur ärritukoht. Mina tahaksin seda, et tüdrukud kasvavad tüdrukutena ja poisid poistena. Täiskasvanutena peavad tüdrukud niigi olema nii naise kui mehe eest väljas. Sest poisid on meesteks saades ammu kaotanud oma rollilise idenditeedi. Seda tänu kodanik Mikko ja ta mõttekaaslaste sedalaadsetele pingutustele. Aga äkki ärritab mind siiski see, et hoopis mina olen oma mõtetega uuele jalgu jäänud? Ärritab see, et jäädavalt on kadunud ajad, kus mees sai olla mees - oma naise ja laste eest hoolitseja.

Marianne Mikko on populaarne, tema mõtetes on teravust ja tegudes läbilöögivõimet. Ei mina tema vastu saa. Kasutan vastuargumendina vaid ühte pilti, mille reprodutseerimine võib tulevikus olla Mikko poolt keelatud. Selline "väärakas foto" demonstreerib lastele Marianne mõttekäigu kohaselt aegunud maailmapilti traditsioonilisest poisi ja mehe rollist. Marianne Mikko ei taha elada sellises maailmas, kus poisil (või tüdrukul) kujuneb seda pilti vaadates ettekujutus, et kunagi, oma pere luues, on pildil olev väike poiss see, kes köögis torud korras hoiab. Mina, vastupidi aga tahaksin, et kõik väikesed poisid teaksid, et torutöö on nüüd ja tulevikus nende töö. Ning veelkord, mind ärritab kui keegi sellest aru ei saa, et see ongi normaalne!

Neljapäev, 10. märts 2011

Mida soovida?

Ma ei saa talle sünnipäevaks õnne soovida. Sest teda pole juba 33 aastat. Ning isegi kui see ilus muinasjutt teispoolsusest, millesse me väga tahame uskuda, oleks tõde, siis pole ma kindel, kas õnne soovimine oleks kohane. Seal, kus igavene õnn, soovitakse kindlasti midagi muud. Mida aga täpselt sinna soovida, saame me kõik teada siis kui saabub meie aeg.

Oma lastelastele on ta sisuliselt võõras inimene. Osa nendest on sündinud juba pärast tema lahkumist. Vanemad lapsed olid aga sedavõrd mudilased, et vaevalt teda mäletavad. Seepärast lapselapsed tema sünnipäeva ei tähista ega mõtle sellel päeval temast. Ja ega nad ausalt öeldes teagi vist tema sünnipäeva. Kindlasti aga oleme meie, kuus õde-venda sellel päeval mõtetes temaga, siduva lülina mineviku ja tuleviku vahel. Otsides oma lastes tuttavaid näojooni, žeste, mingeid kilde iseloomustki. Aga mitte ainult seda pärilikku ei pea me oluliseks. Mõnedel tema lastest on olnud õnn olla lapsevanemaks ka nendele lastele, kes ei põlvne otseselt temast. Seepärast me õdede-vendadega teame, et perekonnas antakse põlvkonnalt põlvkonnale edasi ka muud peale geenide. Ei ole geneetilised seosed alati need esmatähtsad. Kui mul endal õnnestus kõigile oma lastele nende eneste teadmata anda edasi kasvõi imepisikese osa sellest ilusast ja heast, mis oli temas, siis olen ma rahul.

Täna on mu ema sünnipäev.

Pühapäev, 6. märts 2011

Demokraatia pidupäev

Paar tundi veel ja rahvas on valinud endale järgnevaks neljaks aastaks valitsejad. Demokraatia pidupäev saab läbi. Järgnevate aastate argipäevadel pole ühelgi neist, keda täna sai seatud ja valitud, meiega enam mingit asja. Edasi toimetavad nad iseenese tarkusest ja isiklikust heaolust lähtuvalt. Ja ka meie tatsume edasi vaatamata kõigele, igaüks vastavalt võimalustele ja oskustele. Eks me kõik üheskoos teame, et ega me ju tegelikult täna kedagi valinudki. Oleme oma riigis seadnud need asjad nii, et valimispäeval hoopis hääletame. Ning erakonnad ise otsustavad, keda nad siis lõpuks sinna Toompeale saadavad.

foto: Arkadi Šaiket

Ise andsin oma hääle seekord ringkonna noorimale kandidaadile. Ei omanud tähtsust tema parteiline kuuluvus või kuulumatus. Tean küll, et selline otsustus on ehk vastutustundetu. Leian ometi, et just väljaspoolt parteiinkubaatoreid tulevaid noori tuleks julgustada poliitikas osalema. Nii et seekord sedasi.

Selle paljuräägitud e-valimise magasin maha. Kusagil polnud rõhutatud, et elektrooniline valimine lõpetatakse mitmeid päevi enne tegelikku valimispäeva. Kui ma ükspäev asja ette võtsin oli internetijaoskond juba suletud. Pidin sõitma autoga täna valimisjaoskonda. Suuremale vallateele väljakeerates nägin ühte oma küla vanaprouat teed mööda kõndimas. Küsisin kas saan teda kuhugi ära visata. Selgus, et see 82 aastane kodanik oli teel kolm kilomeetrit eemal asuvasse bussipeatusesse, et sõita... valima. Tagasi tuleks buss meie külla kusagil õhtul. Autos olles tuli jutuks, et enne kohalike omavalitsuste valimisi oli vallast mitmeid kordi helistatud ja küsitud, kas vanainimene soovib ehk valimiskasti koju või siis vallabussi jalavaeva vähendamiseks. Seekord, Riigikogu valimistel pole aga keegi miskit huvi tundnud, et kuidas nende vanainimestega valimispäeval saab. Proua otsustas aga ikkagi minna, sest on öeldud ju selge häälega - sinu hääl loeb!

Neljapäev, 3. märts 2011

Rouge Madame


Minu vanuseklassi inimestega, eriti meestega on sedasi, et kultuurihuvi kipub hääbuma. Näitustel, kontserditel, teatris annavad tooni ikka noored. Sekka siis publiku hulka ka need kultuuriväärtuslikud vanaprouad ja keskealised igavesed tüdrukud. Mis nende meestega lahti on, seda ma ei tea. Mehed saavad küll kiiremini otsa, kuid vaevalt see põhjendab ammendavalt publiku soolist koosseisu selles vanemas segmendis. Mina ise olin ju kunagi ka aktiivne kultuuritarbija, kuid nüüd... Ei ole viitsinud iseennast analüüsida, kuid arvatavasti kultuurisündmuste külastamine on minu puhul jäänud üha vähemaks tänu liialt kõrgetele ootustele. Seda lisaks muudele kompleksidele. Ma tahaksin, et näitus, raamat, film, kontsert, saade jne. kuidagi raputaks mind. Mitte seda, et pärast mitut tundi molutamist saaks viisakalt konstanteerida, et oli kah midagi...

Enam vähem sellel ajal kui Heidy Purga sõpruskond valis Eesti laulu, sattusin internetis ühele teadlikult otsitud eesti-prantsuse laulule. Meelevaldselt tõmbasin paralleeli ja tekkis tahtmatu võrdlus. Ma ei taha mingil juhul halvustada Eesti laulu konkursil osalejaid. Sealhulgas ka seda armsat tüdrukut, kes võitis pileti Eurovisioonile selle hoogsa hamburgeri-lauluga. Kui nüüd aga järgnevalt kuulata seda Prantsusmaal elavat noort eesti naist, siis vast polegi vaja rohkem sõnu, et mõista, mida ma mõtlen ootuste all, mis asi on elamus kunstist.











KAUA by ROUGE MADAME

Tegelikult olen ma seda lauljat jälginud juba pikemat aega. Kui jälgimiseks võib nimetada kildude otsimist internetist. Tema esmakatsetused ja eksperimendid, teatraalsed hääleharjutused võisid ju olla ka huvitavad. Kuid minu jaoks ei midagi enamat. Pealegi ma ei tea, kus kohast see laulja on võtnud selle kleidiga plakatlogo, mis saabki ainult meeldida feministidele või kultuurilembelistele tädidele. Või selle tobeda esinejanime Rouge Madame, mis kindlasti prantsuskeelses kultuuriruumis ei ole sedavõrd häiriv nagu ta kindlasti ei ole võõrastav ka meie kodukootud frankofiilidest machodele. Mina oma piiratud maitsega ja kultuuritusega ei läheks siin Eestis kunagi sellise plakati ja esinejanimega artisti kontserdile.

Nüüd aga avastasin, et Rouge Madame annab Eestis päris mitu kontserdi. Ning vaatamata ülalöeldud irooniale plakati ja artistinime suhtes soovitan soojalt. Tundub, et see laulja on küpseks saanud ja leidnud oma väljendusvahendid. Tegemist on väga omapärase hääletämbriga, ülimalt musikaalse inimesega. Laulja, kes on muusik, kes musitseerib, kes loob. Lauljaid võib ju meil olla, kuid musitseerivaid lauljaid on vähe. Lõplikult sain ma lummatud sellest lauljast siis kui kuulasin temaga tehtud saadet Klassikaraadiost. Saates kõlanud neljakümnendate aastate süldimuusika aranžeeringud - aga mis see Valgre muusika tollases ajakontekstis siis on, Rouge Madame esituses on minu arvates viimase aastakümne parimad.



PÄRNU
14.03 kell 18:00 Raekoda (Festival Muusikamoos, töötuba „Isikupära ja improvisatsioon muusikas“, tasuta, eelregistreerimine 11.märtsini
15.03 kell 19:00 Teater Endla kohvik (Festival Muusikamoos, kontsert)

TALLINN
16.03 kell 20:00 Von Krahli baar + Lucia Recio & Didier Petit /FRA (Jazzkaare Talvehooaeg)

VÕRU
17.03 kell 19:00 Kultuurimaja Kannel

ELVA
18.03 kell 19:00 Elva Huviala- ja Kultuurikeskus Sinilind

VILJANDI
19.03 kell 19:00 Nukuteater

TARTU
23.03 kell 22:00+ Genialistide Klubi

TALLINN
26.03 kell 20:00 Rotermanni keskus (Tallinn Music Week, show case; viidatud ürituse algusaeg)

NARVA
30.03 kell 18:00 Linnuse Põhjasaal (Narva muuseum)

PAIDE
31.03 kell 19:00 Kultuurikeskus

HAAPSALU
01.04 kell 19:00 Kultuurikeskus

HIIUMAA
02.04 kell 19:00 Käina Huvi- ja Kultuurikeskus

SAAREMAA
05.04 kell 13:00 Aste klubi (Kaarma vald)

__________________________________________________


Mida aeg edasi, seda vähem on mul tahtmist sattuda inimeste hulka. See on üksiolemise võlude tumedam pool. Pealegi on need kontserdipaigad minust kaugel ja muud väljamõeldud vabandused. Samas loodan, et Rouge Madame publiku hulka satub seekord ka minusuguseid mehi, kellel parem enne juba möödas. Korra aastas võiks seda ju lubada.

(muusikaklipp ja fotod siit)

Teisipäev, 1. märts 2011

Otsustamatus

Kummaline, et oma vanuse ja elukogemusega ei suuda ma ikka veel otsustada, kellele anda oma hääl Riigikogu valimistel. Või äkki hoopis vastupidi. Tänu just mingite asjade mõistmisele on see otsustamine muutunud äärmiselt keeruliseks. Siin ei ole küsimus mingis isiklikus maailmavaates. Pigem selles, et erakondadel reeglina ideoloogiat ei olegi, rääkigu nad pealegi sellest, kas nad on paremal, vasakul või keskel.

Proovisin ka seda valimiskompassi. Selline tunne oli, et peaks minema peldiku taha ja ... See, et Kristlikud demokraadid ja Rahvaliit - WTF?! Tänu sellele hakkasin erakondade valimislubadusi lugema. Siis sain muidugi aru, et olen unustanud lihtsa tõsiasja, et paber kannatab kõike. Opositsioon võib niikuinii lubada, mida tahes - neist ei olene midagi. Lihtsalt demokraatia olemasolu mõttes võetakse vastalistest mõned inimesed parlamendi palgale ja järgmiseks neljaks aastaks on möla maas. Senised võimuparteid võivad aga samuti lubada mida tahes. Eelmistel valimistel lubatust jäi koalisatsioonil ju enamus punkte täitmata. Aga keda see kotib? Ajakirjandus väidab, et valimistulemused on juba ette teada ja kõik läheb edasi täpselt samamoodi. Rahvale meeldivad täitmata lubadused nagu ka täitumatud unistused.

Isikutest ei taha ma üldse rääkida nagu ka valimissüsteemist. Minul on valijana õigustatud lootus, et valitavad on minust targemad. Paraku viljeletakse meie poliitikas senini bolševistlikku riigijuhtimist, kus kolhoosi lüpsja ja tehase treial on ühtviisi osavad ka seadusandluses. Ja see, et valin endale järgmiseks neljaks aastaks sirejalgse pringi Mari aga partei saadab mulle hoopis karvase kasimata Jüri - see on lihtsalt perverssne ja õõvastav.

Aga eks ma ikka otsustan. Kuulan hoolikalt raadiot, loen lehti ja vaatan televisiooni ning küll see selgus tuleb.


Raadiost tuleb valimisdebatt