Teisipäev, 27. november 2018

Need tüdrukud

Mul on pidevalt meeles, et mõistmiseks vajame mälu. Nüüd on sedaviisi, et mälu ei ole. Personaalset mälu. Kusagil siin, ajaveebis, kirjutasin kunagi tüdrukute kaklusest. Tagasisidena sain teada, et minu naiivne ettekujutus "roosadest" tüdrukutest on olnud sügavalt ekslik. See oli mulle õppetund feminiseeruvas maailmas.

Hiljuti sain seda uut maailma veelgi enam tundma õppima tänu ühele külalapsele. Tore tüdruk, seitseteist. Rallib ringi meestega 25 ja rohkem, 30+. Küsin, kus ema-isa. Isa teadagi, kus - pole. Ema, 35+, ehitab oma elu mehega number X+. Tüdruk ise elab üürikorteris vanema(!) õega, kellel elukaaslane number Y+. Tulevat odavam.

Selle seitseteist tüdruku sõbranna on 19+. Tore tüdruk. Õpib autoremondi lukksepaks. Visatakse koolist välja. Sest pole leidnud endale praktika kohta. Oma provintsilinnas on ta läbi käinud kõik võimalikud töökohad. Meil pole eraldi riietusruumi. Meil pole naiste tualetti.  Sedaviisi. Alates 13+ oli lastekodus. KOV täitis oma kohustuse, andis lapsele elamispinna. Sinna kuhu tüdruk (peale isegi meeletut alkoholi kogust) ei taha jalga sisse tõsta.

Kolmas tüdruk. ? vanuses. Pärast mõistusevastaseid ületunde supermarketi kassas teab, et saab kaheksa vaba päeva. Saab takistamatult viina juua. Mõnus.

Mingi laul ütles, et peatage see planeet. Ma tahan maha minna.

Olin kõvasti hädas ühe oma külalapsega. Reetsin ta, kirjutasin sellest. Siga olin, pöördumatult.  S. 1991-2017.


Meil olid selle noore mehega mõned ühised laulud. Vaatamata vanusevahele. Ta on edasi kusagil nendes lauludes. Enne mind. Ülalkirjeldatud tüdrukuid proovin mõista. Täiesti uus teema. Ei mõista. Andke andeks, tüdrukud.S-i mõistsin. Teid mitte. Püüan.




Reede, 16. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (7.)

Tänasega tõmban omapoolse joone alla. Nüüd olen ühte rubriiki koondanud filmid, millede edasist edu jään huviga omaette jälgima. Minu filmipäevikus on lisaks kümmekond filmi, mis linastuvad ka PÖFFil ja millele olen andnud väga kõrge hinnangu. Pealegi ma ei ole ju siin käsitlenud üldse neid filme, mis on tähelepanuväärsed just filmikunsti väljendusvahendite, uudse lähenemise või mõne muu asjaolu tõttu. Veelgi rohkem on filmipäevikus aga neid häid filme, mida PÖFF ei näita ning mida vaevalt eesti tava- või festivalivaataja üldse kunagi näeb. Selles valguses mul ikka hullupööra vedas, et sain endale sellise suurepärase filmisuve. Nende filmide vaatamise puhul tuli mul mõnikord neti teel suhelda "kaaskannatajatega". Huvitav oli jälgida, kuidas inimeste maitsed, arvamused ja elust arusaamised on erinevad. Näiteks üks PÖFFil linastuv film, mille tutvustus avaneb pealkirjale klikkides.

Brasiilia

Kirjutasin juuli keskel oma filmipäevikusse ja saatsin ära midagi sellist: "Väga hea jutustamise oskusega autor. Ta räägib pildi ja heliga. On näitlejad, kes mängivad tegelasi, aga ega eriti ei näitle. See ei häiri režissööri ja mind, vaatajat. Sellest tekib mingi tinglikkus, stilistiline võte, mis aitab vaatajal paremini mõista, millest tahab autor rääkida ja mille pärast. Väga tugev film."



Samas on seda filmi vaadanud üks teine vaataja: "There is no tension in this film, it feels theatrical to me. At times fun and funny, but quite repetitive. And that whole Lolita vibe? God, no. Such an old man should never approach a child like that. This is quite a depressing watch for a feminist. I like the final scene, I only wish the girl were on that car roof, too."

Kolmas vaataja vastab teisele: "I thank you very much for your opinion about the film “Beiço de Estrada “. I’m not a personal advocate for the film, but I must  say that despite I also feel quite disturbed with that Lolita vibe, the film was depicting something cruel that indeed happened in many societies (including the European ones) that we consider despicable today. Criticizing that scenes for the pure act and not put into context  is like criticizing the cruelty to the black men in a film about slavery. Sorry, it is disturbing, but it really happened in the past and films like these are made to denounce it for it not be repeated.  Good that now we can fight against it. I think such scene is depressing to watch not only for feminists but for anyone else that is not clueless or sick minded nowadays. Films do have depressing parts, you know it. About the ending , I also wished a better end for the girl, but nowadays we see many film with not totally happy endings, that would be so previsible that is now considered boring. No harsh feelings, just my point of view too."

Neljas sekkub: "Audacious and provocative. Full of melancholy and irony. Covers strong topics. Again depicts relationship between perversive dominant men and exploitation of women. Film lacks originality and become too sweet & soft near the end. Finale is unremarkable."

Filmivälisena. Küll ma tunnen puudust aastatetagusest erinevate blogide kommentaari ruumidest, kus esitati huvitavaid arvamusi ühele või teisele nähtusele. Selles filmikeskkonnas tundsin üle aastate sama tunnet ja jään seda igatsema.

Ma käisin viimati kinos vast kakskümmend aastat tagasi. Kindlasti pole ma käinud üheski kaasaegses kinos. Siit ka minu tegelik filmidest kirjutamise põhjus. Kui teil on minu vanuseklassi emad-isad või vanaemad-vanaisad, kinkige neile mõni PÖFFi kinopilet. See suhtumine, ah, mis nüüd mina - kino on noorte inimeste värk on väga levinud. Kui nad isegi filmist täit elamust ei saa, siis las imestavad vähemalt seda, et kinos on nüüd pehmed toolid.

Neljapäev, 15. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (6.)

Sirvin seda PÖFFi kava ühte- ja teistpidi ja tõden, et ma ei jõua kirjutada kõikidest headest filmidest. Neid on tõepoolest palju. Minu soovituste põhikriteeriumiks on peamiselt emotsioon. Filmid, mida ma esile tõstan, reeglina raputasid mind emotsionaalselt. Olen nende soovitustega kaitsetult avatud. Inimese raamatu- või filmimeeldimised räägivad temast rohkem kui mingid olukirjelduslikud eluseikade kirjeldused.

Mõned filmid programmist Panoraam. Filmi tutvustus avaneb pealkirja lingist.

Austria

Inimese seksuaalsus on kahtlemata tema identiteedi osa. Maailmas tehakse hämmastavalt palju filme, kus otseselt või ääripidi puudutatakse omasoo ihalust. Ma vist aiman, miks see nii on. Aga see pole asja iva. Olen alati imestunud LGBT liikumise aktivistide ja vastaste kirglikust vastuseisust. Tundub, et sellest asjast lõputu rääkimine pakub osapooltele (seksuaalset) rahuldust. See film räägib samuti seksuaalsusest. Lugu sellest, et seksuaalne identiteet pole alati küsimus, kes kellega magab. Komöödia, milles on sügavat tragismi.



Pärast selle filmi vaatamist on mul sügavalt häbi enda pärast kõigi nende sportlaste ees, nagu "vennad" Pressid ja teised Nõukogude Liidu, Saksa DV või Poola sportlased, kelle üle sai omal ajal ikka väga rõvedalt ilgutud.

Mongoolia

Mingil hetkel hakkavad pisarad lihtsalt jooksma. Nii valus on. Ja ongi kogu selgitus. Kõik.




Lysis
Saksamaa

Meestekas ilma autodeta, tapmiste ja tagaajamisteta. Isa, poeg ja tühermaa.



Film isata kasvanud poegadele ja poegateta poeglaste isadele.

Surmamõrsjad / Dead Women Walking
Ameerika Ühenriigid

See film raputas mind läbi. Ma ei mõista, miks on selle filmi eestikeelseks pealkirjaks poeetiline Surmamõrsjad? Selles filmis pole poeesiat, vaid karm tegelikkus. See linateos on empaatiatest.



Avalikes diskussioonides surmanuhtluse taastamisest, peaks see film olema kohustuslikus korras nähtud, enne kui kellelegi üldse sõna antakse.

Kolmapäev, 14. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (5.)

Vaatasin Piletilevist, kuidas läheb minu soovitatud filmidel. Rõõmustav on see, et soomlaste "Inimese roll" maailma esilinastuse seanss on välja müüdud. Lisaseansile on kohti vabalt. Teistel filmidel nii hästi pole läinud. Olen lugenud, et eestlane pidi olema usin kinoskäija. Tõsi see on, ka numbrid tõestavad seda. Iseasi, mida kinos vaatamas käiakse. Ansambel "Meie Mees" oma hiigelaegadel tõstis kindlasti oluliselt meie kontserdikülastajate arvu ja McDonalds restoranid on tõsine sõna tõestamaks, et inimesed armastavad süüa restoranides.

Minu jaoks oli täielik üllatus aga Tartu PÖFFi piletimüügi hetkeseis. Heade mõtete linn on kultuuri osas, aga PÖFFi filmid on maailma tippkultuur, täiesti mõttetu linn. Näha maailmas teise saalina filmi, mis vaevalt kunagi siia filmilevisse või teleekraanile tuleb, see võimalus jäetakse kasutamata - hämmastav! Minu selle aasta suve filmiprogramm avardas mu maailmapilti siin metsas oluliselt. Tartus ei leidu aga PÖFFi filmidele Elektriteatri pisikeses saalis isegi viitekümmet inimest. See räägib ülikoolilinnast mõndagi. Tartu on Euroopa kultuuripealinn - naeru koht.

See videoklipp põhivõistlusprograami filmidest võiks pühendada tartlastele. Need on filmid, mida tartlased oma linnas näha ei taha.




Järgnevalt aga mõned isiklikud soovitused debüütfilmide võistlusprogrammist. Ekslikult võib arvata, et need filmid on kuidagi hinnaalandusega. Võin kinnitada kogemuslikult, sest olen peaaegu kõiki filme suvel vaadanud, et need esmafilmid ei jää üheski komponendis alla kogemustega autorite teostele.

Pealkirjale klikkides avaneb film tutvustus.

Norra

See autori esimene täispikk mängufilm on tema filmikooli magistritöö. Ma pole kuulnud, et meie, Eesti lohiseva nimega "filmikooli" magistrandid lõpetaksid magistratuuri täispikka filmiga.



Emotsionaalne film. Meelevaldselt tahaks tõmmata paralleeli eestlaste filmiga "Võta või jäta". Kuid need on erinevad teosed. Eestlased jutustavad tõepärase, norrakad lisaks veenvusele ka sügavalt läbitunnetatud loo. Meie film on avanud oma festivalide auhinnaskoori. Norrakate film võidab aga kindlasti vaatajate südamed nii meil kui mujal.

Vaatan, et minu filmisoovitused liiguvad paratamatult mingites teemades, mida olen juba kümme aastat kajastanud mõnikord ka siinses ajaveebis. Seepärast ma ise ei imesta ka järgneva soovituse üle.

Leedu



Ma olen paljulapseline isa. Minu laste seas on neid, kes kutsuvad mind nimepidi ja peavad mind tinglikult isaks ning kellel on nüüd enda lapsed, kes omakorda ei pea mind tinglikult, vaid ikka päris vanaisaks. Muuseas, kevadel saan järjekordselt vanaisaks ja pole lastelaste seas omasid ega võõraid. On lapsed ja täiskasvanud oma rollides. See film on sellest.

Ma ei ole oma ajaveebis avaldanud mõtteid lapsesaamise kaasaegsetest tehnoloogiatest. Sest mõnede jaoks on see valus teema. Ütleksin vaid, et päris oma bioloogilise lapse saamise soov on igati loomulik, kuid sotsiaalses mõttes ülimalt egoistlik. Bioloogiliseks isaks võib olla katseklaas No.27. Nüüd on olemas juba ka "tehnoloogilised" emad, kes kannavad katseklaasis viljastatud lapsi. Kuid kusagil on samaaegselt juba sündinud lapsed, kes ootavad täiskasvanuid, keda kutsuda emaks ja isaks.

Reede, 9. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (4.)

Veel kaks filmi põhivõistlusprogrammist. Filmi tutvustused avanevad pealkirjale klikkides.

Poola

Tavaliselt käsitletakse filmides holokausti teemat kindlate kanooniliste hoiakutega. Seekord on aga autorid teinud küll korraliku psühholoogilise draama, kuid millele on ootamatult lisatud (meelelahutuslikku?) horrorit. Minu jaoks on selles filmis võimas kujund - vangirüü. Kahekümnenda sajandi keskel kandsid terved riigid ja rahvad alandlikult vangirüüd. Meie sammusime vaikides selles vangirüüs pikkadeks aastakümneteks võõra riigi võimu alla ja vabanesime alles siis kui need ise seljast viskasime.



Muuseas minevikuhuvi tõttu olen lugenud Wolfsbergi koonduslaagrist, selle evakuatsioonist, laagri lähedal asuvatest maa-alustest kaitserajatistest ja ka valvekoeradest, keda õpetati reageerma teatud ärrititele. Oleks imelik kui hästi tehtud film mineviku teemadel mulle ei meeldiks.


Ungari

Selle filmi kohta ei jätku mul piisavalt kiidusõnu. Autor on minu veregrupi inimene oma arvamustes ja tõekspidamistes. Meie suur erinevus ja minu kadedus on vaid selles, et see mees on meeletult andekas.



Mul on kahju, et treiler ei anna edasi filmi olemust. See film on meestekas. Augusti keskel olen kirjutanud oma filmipäevikusse, et film on väga hea ja režissööri fantaasia on suurepärane. Arutlesin, et lõpuks ometi üks korralik meeste film armastusest nende sadade hulgas, mida näinud. On teisedki mehed teinud filme armastusest, kuid need autorid on enamuses feminiseerunud mehed, kes armastavad lõputult lobiseda oma tunnetest. Selles filmis meespeategelane ja autor ühes isikus lahkab (psühhoanalüütiliselt) mehe armastuse olemust. Ta teeb seda naljakalt ja samas tõsiselt.


Neljapäev, 8. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (3.)

Vaatasin, et PÖFF on avalikustanud kogu programmi. Filmide arv on tõepoolest suur ja täitsa mõistetav, et igal aastal on kõigil üks ja sama mure, mida valida. Eks see on kinni ka inimesest, tema mõtlemisviisist. Mina võtaksin ette mingi võistlusprogrammi filmid ja meelekujutuses oleksin siis nagu žürii liige, kes oma pingerida koostab. Hiljem hea võrrelda, kuidas minu hinnangud asjaarmastajana suhestuvad professionaalide omaga, sealhulgas ka kultuuri-, filmiblogide kirjutajate arvamusega. Selline üks viis võimalikest süsteemsetest lähenemistest viitab sellele, et ma olen vilets shoppaja. Veelgi enam, see paljude jaoks meelelahutuslik (!?) hobi teeb mind hoopis närviliseks.

Selgub, et olen ära näinud kõik Põhivõistlusprogrammi filmid. Minu hinnangul on festivali tegijad kokku pannud väga tugeva programmi. Nende hulgast võib valida mistahes suvalise filmi ja hiljem tõdeda, et hea film oli. Mõned tööd tõstaksin siiski esile. Jällegi puhtalt subjektiivselt. Ma ei tee seda kinematograafilistele hinnangu kriteeriumidele tuginedes, neid olen analüüsinud ja kirjutanud filmipäevikusse. Tõstan esile vaid need filmid, mis mulle vaatamise hetke meeleolus eriti korda läksid. (Pealkirjale klikkides avaneb filmi tutvustav leht).

Elada siin / A Place to Live
Kanada

Eile rääkisin telefonis ühe lähedasega. Kaks nädalat tagasi suri ta mees, koos oldud veidi rohkem kui nelikümmend aastat. Pikk abielu oli vastuoluline. Seepärast mõtlesin, et see surm oli lähedasele kergendus. Jutust selgus, et mingil määral ongi. Kuid toriseva mehe puudumine, tühi maja ning täiskasvanud lapsed kaugel on viinud lähedase sügavasse leina.



Taas kord tõden, et heade filmide puhul ei saa rääkida konkreetsest sihtgrupist. Noortel inimestel omad pered, asjatoimetused. Äkki pärast selle filmi vaatamist just need noored täiskasvanud mõistavad, mida tunneb nende ema või isa pärast seda kui neist saavad lesed.

Soome

Suvel filme vaadates avasasin, et väga vähe tehakse meestekaid. Millegipärast arvatakse, et need on ilmtingimata action-filmid ja muu taoline, mis meestele meeldib. Kaugeltki mitte. Head meesteka filmid räägivad meestele olulistest asjadest. Nooremate põlvkondade mehed on muutunud küll avatumaks rääkimaks ka sellest, mida nad tunnevad või üle elavad. Kuid ometi ma näen, kuidas enamus mehi elavad jätkuvalt sissepoole. Mõnikord täieliku läbipõlemiseni.



Minu üks lemmik elutarkustest on, et igaüks peab teadma oma kohta laua taga. Kuni teatud vanuseni mehed leiavad, et nad väärivad paremat istekohta. Leppimine tegelikkusega on raske.


Kolmapäev, 7. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (2.)

Mida vanemaks saan, seda enam meeldivad mulle dokumentaalfilmid. Muidugi sõltub kõik sellest, millest ja kuidas film on tehtud. Aga siiski, elu lavastamine näitlejatega pole päris see, mida tegelik elu igapäevaselt meile üldistustena pakub. Ning kui kaamera suudab tegeliku elu jäädvustada, autor selle materjali mõtestada, siis tulemus on võimas. Dokumentalistikas on erinevaid meetodeid teema esitlemisel, sealhulgas ka pisikest lavastust, kangelase provotseerimst. Tulemuse saavutamise nimel on see pisipettus andestatav.

Teine film, mida tahan Just Filmil soovitada ongi dokumentaalfilm, mis kuulub festivali Lapse õiguse programmi. (Filmi pealkirjale klikkides avaneb seda tutvustav lehekülg).


Olen mai alguses, vahetult peale filmi vaatamist teinud sissekande oma filmipäevikusse:

"Väga hea film. Tunnistan, et lülitasin filmi sisse ettevaatliku skeptitsismiga. Esmalt seepärast, et üleolevalt öeldes, "sotsiaalporno" müüb alati hästi, isegi kui filmi teostus on kehv. Teiseks oli mu ebasõbralik eelhäälestus tingitud sellest, et olen neti kaudu vist ära näinud kõik selle teema dokumentaalfilmid ja -projektid - mida uut saab veel öelda? Aga selle täispika doki tegija siiski üllatas mind. Ütles-näitas just seda, mida seni pole ma nendes filmides näinud, kuid mida isiklikult tean Eesti üheksakümnendate algusest. Oli meilgi siis pealinnas sadakond kodutut (loe:hulkuvat) last. Murrangulised ajad toodavad alati hulgaliselt kodutuid lapsi. Ühes kohas oli nendele lastele sisse seatud varjupaik. Sinna nad tulid. Said ennast pesta, uued puhtad riided, kõhu täis süüa, pehmes voodis magada ja ... läinud olid nad taas - nädalateks, kuudeks. Läinud sinna, kus neile meeldis rohkem. Tekkis siis ja ma arvan, et see film tekitab ka nüüd paljudes vaatajates küsimuse, aga miks siis täiskasvanud ja ametnikud ...



Nicu räägib meile režissööri kaasabil oma lineaarse loo, kuid filmi struktuur nõuab vaatajalt siiski pingutavat tähelepanu. Ning see on hea. Vaatajat sunnitakse olema filmi osaline. Filmi autori tunnetatav ja varjamatu juuresolek, osalus, võimendab seda tunnet veelgi. Oleksime pidevalt nagu filmija selja taga. Kohati muutub see vaataja jaoks omamoodi paralleelseks süžeeliiniks, selle sama ülaltoodud küsimusega, aga miks siis, aga kuidas ma ... 

Väga kehvades võttetingimustes on autor joonistanud kaameraga tihti huvitavaid kaadreid, mis pärast monteerimist on loonud filmile stilistiliselt õige õhustiku. Kahtlemata on see autorifilm. Ometi tõstaksin omavoliliselt selle filmi kaasautoriks monteerija. On ilmne, et ilma tema abita poleks algaja dokumentalist suutnud filmitud materjali hallata. Ning lisandusena. Sellel filmi muusikaline kujundus, diskreetne ja märkamatu on emotsiooni loomisel väga oluline."


Teisipäev, 6. november 2018

PÖFF 2018 soovitused (1.)

See suvi möödus mul vabatahtliku filmivaatamise tähe all. See oli nagu omamoodi loosiõnn. Alati olen mõelnud, et näed, minult ei küsi keegi, millist erakonda ma armastan või kuidas olen ma rahul presidendi või peaministriga. Ja nüüd äkki küsiti minu arvamust filmide kohta. Kõik uued filmid - kahtlemata privileeg, mis märkamatult muutus kohustuseks. Vaatasin PÖFFi kodulehte, kus, nagu aru saan, esialgu üleval vaid osa programmist. Panen käe südamele ja kinnitan, kõik järgnev ei ole tasustatud sisuturundus. Olen lihtsalt paljusid neist filmidest juba näinud. Sõna "soovitused" on muidugi eksitav. Need, kes on mu ajaveebi pikalt jälginud, teavad, mida sellised soovitused "väärt" on. Kõik on ikka väga isikus kinni - inimese maailmavaade, vanus, huvid, elukogemus, ajude lupjumine ja muu taoline. No ja mida saab üksik eraklik vana mees metsast ikka niiväga soovitada. Elu käib ju hoopis kusagil mujal.

PÖFF on kärgfestival, mille üks osa on PÖFF Shorts. Nende lühifilmide osas pole mul midagi öelda, sest minu suvises filmirepertuaaris neid polnud. Küll aga tahan esile tuua kaks filmi alafestivalist Just Film. Tihti mõeldakse ekslikult, et laste- ja noortefilmid ongi mõeldud teatud ealisele kategooriale. Oma kogemusest võin kinnitada, et hea film ei tunne vanusepiire. Järgnevad filmid on huviga vaadatavad ka vanavanaisadele.

(Filmi tutvustus avaneb vajutades pealkirjale)

Loodan, et järgmisel korral sured / Hope You'll Die Next Time
Ungari

Ma olen siin blogis korduvalt ning ironiseerivalt virisenud (kohati liiga emotsionaalselt ja ebaõiglaselt) kõikvõimalike kodanikeühenduste üle, kelle põhikirjaliste kaunisõnaduslike eesmärkide tegelikuks sisuks on maksumaksja raha eest luua endale töökoht, trükkida voldikuid ja viia läbi "koolitusi". Kuhugi sinna alla liigituvad ka noortele suunatud kampaaniad internetiohtudest. Ma arvan, et see üks film kaalub üles kõik need koolitused ja voldikud.



Vanematel on teismeliste lastega mõnedest asjadest rääkimine pisut keeruline, et asjast kasu oleks. Lihtsam on anda teismelisele raha ja saata ta kinno öeldes: "Ma tahtsin ammu sinuga rääkida sellest, mis seal filmis, kuid ma ei tea, kuidas. Mine parem vaata." Autorid ise määratlevad, et film on kõlbulik alates 12. eluaastast.

Aga miks mitte ka film täiskasvanutele? Oleme me kindlad, et me teame oma lastest kõike? Ka seda, mida nad üksinda olles teevad arvuti kaamerasilma ees? Kas nad on armunud? See film on ideaalne võimalus pärast ühist filmivaatamist pisut siluda neid loomulikke mikromõrasid, mis üldjuhuna tekivad lapsevanema ja teismelise suhetes nende täiskasvanuks saamise raskel teel.

Muidugi oleks selle filmi propageerimine vajalikuks ja sisuliseks tegevuseks just kõigile neile, kes ameti või aktiivse eluhoiaku tõttu räägivad meie lastele päevast päeva interneti ohtudest. Kindlasti soovitan filmi soojalt kõigile kirjanikele-dramaturgidele, kes peavad teismelisi oma loomingu sihtgrupiks. Selle filmi stsenaarium on hea näide, kuidas süžee kastist välja mõelda.

Esmaspäev, 5. november 2018

Avame "hooaja"

Pikk suvi, osa sügistki juba möödas ajast, millal viimati oma ajaveebi lahti tegin. Mingil hetkel, endale seletamata, puudus selleks vajadus. Arvatavasti peamine põhjus, et ma üleüldse blogin emotsioonide, mälestuste ja mõtete väljaelamiseks. Pika vaikuse perioodi jooksul sain aga neid emotsioone vaadata ja kirjutada küllaga. Umbes nelisada mängufilmi on ära nähtud ja filmipäevikut kirjutatud. Enda toimetamised ja asjaajamised lisaks, ning ega siis aega jäänudki, et midagi muud kirjutada ja teiste blogisid lugeda. Nüüd hakkan vaikselt talverutiini tagasi minema.


Loen minu kätte toimetatud vanasid kirjasid ajavahemikust ca 1981-1991. Neid kirju on paarkümmend. Äärepidi ja vihjetena pisut kultuuriloolised, mistõttu peaks nad siia ajaveebi siiski talletama. Pärast mind lähevad nad arvatavasti lõkkesse. Samas pean seda avaldamist tegema ilmselt sügavate kärbetega, kuna mõned lõigud on väga isiklikud. Eks vaatame.

Kui neid kirju lugesin, siis tuli millegipärast meelde hoopis Sihveri klubi ja Virmalised. See on minu arvates eesti pop-muusika bändide algusaastate üks ilusamaid palasid. Mitte ninapidi juures, kuid ometi mingite kokkupuute punktidega nägin kogu seda ajastut oma silmaga ja jälgisin kõrvalt, kuidas poisid seda ajastut lõid. Nendes ülalmainitud kirjades mainitakse samuti muusikuid. Avastasin taaskord, et vanusega ajataju pole enam täpne. Kirjades mainitu on kõik nagu äsja toimunud. Ometi on need kirjad juba 25-35 aastat vanad. Samas Kurmetid-Joala-Naer asetub minu mälus kindlale kohale ajateljel. Sihveri klubi ja see tüdruk, kellele ma ei julgenud ligi astuda.