Laupäev, 29. september 2012

Kaamos (rules)!

See paganama november hiilib aina ligemale. Juba praegugi märkan, et mõnel hallil päeval ootan varahommikust alates, et valgeks läheks. Juhtub, et ei lähegi, enne saabub taas õhtupimedus. Lähikuudel tõuseb kindlasti taas päevateemaks kaamos. Aga nagu tuntud mees ütles: mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
 
Staarblogija ütles, dixi. Ilma igasuguse irooniata julgen teda nimetada meie lahja ja kesise blogimaailma tähtkirjutajaks. Kirjutaja, kellel on briljantne sõnakasutus, kadestamisväärne stiilitunnetus ja kõige olulisem, originaalsed mõtted. On olnud, mida õppida ja nautida. Ka see viimane postitus, milles ta teata(s)b, et tema blogi aeg on ümber saanud, on oma ootamatusega efektne ja vormilt nauditavalt elegantne. Esmalugemisel tekkis minus nõutus, et mis see siis nüüd oli? Kas seekord minule raskelt arusaadav mõttekalambuur, mingi Kaamosele tihti omane olnud sädelev huumor ja iroonia? Või äkki tõesti...
 
Kui ma paras tatikas olin, õpetas vanem vend mulle suurima tarkuse pidupanemisest. Ma ei saa öelda, et ma seda õpetust oma elus alati järgisin. Kuid tagantjärgi tunnistan, et mu vennal on olnud õigus. Tema õpetus oli see, et olengult tuleb lahkuda peo haripunktis, siis jäävad ainult head mälestused. Selle mõtte võib üle kanda ka blogimisse. Kui mina mitmetel isiklikel põhjustel hakkasin mõne aasta eest blogima, siis oli eestikeelne blogiruum pisut teistsugune. Juba mõnda aega märkan ma, et blogipuu hakkab kuivama. Muidugi, kõik on suhteline ja kinni isiklikest arusaamistest. Kui blogipuu esilehel ripub paar päeva järjest mõne tubli ja püüdliku kirjutaja postitus sellest, mis värvi ta oma küüned lakkis, siis järelikult on see lugejate enamikule huvitav, tähtis ja oluline. Äkki tuleb hoopis oma tõekspidamised üle vaadata? Või lahkuda õigel ajal, et jääksid head mälestused. Kogu sellest asjast siin.
 
Kaamos jättis otsad lahtiseks. Selgituste osas, miks ta oma blogi lõpetab ja ka selles, kas on lootust veel kohtumiseks. Minul endal on kirjutamises tekkinud samuti pause. Kõige sagedamini ei viitsi. Puudub kirjutamise, eneseväljenduse vajadus, mis kokkuvõttes, arvestades mu motiive,  polegi ju halb. Loobumismõtted tekkisid siis kui sain teada, et mu blogi on hakanud lugema mulle olulised inimesed - ei saa enam kirjutada kõigest, ei otse ega kaude. Mõnikord olen hoopis väsinud sellest virtuaalkujust, kelle ma olen ise loonud. Ei taha olla lõpmatuseni vana, pisut kulunud üksik vanamees. Äkki ärkaks ükspäev blogijana hoopis noore, terve, ilusa kahekümneaastase energilise kutina, kelle ees on lahti kõik uksed ja kogu maailm veel avastada ja vallutada (vana mehe hetkeline helesinine unistus päriselus?). Tuleb ehk Kaamoski tagasi, uuena ja veelgi huvitavamana.
 
Mis siin heietada: Kaamos ütles, dixi. Sellest piisab. Ning ega ma ei teagi, äkki ta kribab ikkagi edasi, suletud uste taga? Sellest on mul küll kahju, et tema seni kirjutatud tekstid pole enam kättesaadavad. Ikkagi november läheneb, kaamos tuleb ja nii tore oleks teada, et Kaamos lohutab: kevad tuleb ikkagi. Mina olen blogijana Kaamose kõrval poisike. Mul on see õnn, et Kaamos on jätnud minu postitustesse pea sada kommentaari. Eks ma siis mõnikord loen neid ja igatsen.
 
 
P.S. Kui keegi Kaamose austajatest seda teksti lugema juhtub, siis esmakordselt esitan ülbe palve. Palun kirjuta siia postitusse kommentaar. Saagu sellest talle, Kaamosele noh, nekroloog, rsk! - niimoodi oma alalisi lugejaid alt vedada...

Kolmapäev, 26. september 2012

Igavene elu ja küberzombie

Võiks siia algusesse kirjutada sadatuhat tähemärki võltserudeeritud ülevaadet erinevate filosoofiliste koolkondade seisukohtadest, lisaks refereerida religiooniõpetust ja ohtralt anda viiteid teaduse ja pseudoteaduse tõestustest nähtuse võimatusest või olemasolust. Aga ma ei tee seda. Mida rohkem aeg edasi, seda vähem ma nende asjade vastu huvi tunnen. Kuigi loogiline oleks vastupidine...? Muig.
 
Mul on hoopis teise nurga alt mõtted. Nimelt on minu alter egol Facebookis konto. Ei, mul ei ole sinna riputada mingeid kaubanduslikke teateid. Ja need kaks "sõpra" seal listis on ka rohkem moepärast. Vaevalt neid huvitab, et täna ma tegin endale värket kapsast hakklihaga. Fotosid ka pole, sest miks ma peaksin oma inetust demonstreerima. Seepärast on mu profiilifotoks sätitud sinna hoopis mu isa näopilt kui ta oli üheksateistkümne aastane kena noormees. See konto on mulle vajalik seepärast, et olla pisutki kursis, tunda osalust oma lähedaste olemistes ja tegemistes.
 
Kuna ma selline üksik vanamees olen, siis globaalne tehisintellekt on selle väljanuhkinud ja pakub mulle pidevalt igasuguseid toredaid inimesi Facebooki sõpradeks. Päris mitmeid neist olengi elu jooksul tundnud, kuid ise olen oma eluga jõudnud sinna punkti kus eelistan sadat eurot sajale sõbrale. Ühte meest pakub Facebooki massin mulle sõbraks lolli järjekindlusega. Tundsin teda eelmises elus hästi. Nagu igaühel meist, oli ka temal omad kriuksud ja kiiksud. Aga samas oli ta üks vähestest, kes ei pööranud mulle selga siis kui ülejäänud seltskond mind karjainstinktiga mõnuga peksis. Jah, J. on igati väärt mees, et tema lisaks isegi oma sõbraks, kuid... Aasta tagasi kogunes J. matustele pea kogu ühe eluvaldkonna eliit. Tema ärasaatmisel oli arvukalt ka tavainimesi. See mees lõi enesele oma elutööga igavese elu jääjate mäludes. Ise ta pääses tagasi Lapsepõlvemaale kuhu me kõik läheneme ja läheme.
 
Pisut õõvastav on aga mõelda sellele, et kusagil küberruumis, materialiseerunud teispoolsuses elab J. koos paljude teiste maise teekonna lõpetanutega aktiivselt edasi. Sellisena nagu tehisintellekt teda mäletab viimasel sisenemisel. Piisab ainult nupuvajutusest, et saada küberzombie endale sõbraks. Mitte kõigile ja alati pole antud võimalust enne lahkumist tuled kustutada. Igavene elu on saanud uue tähenduse.

Laupäev, 22. september 2012

Ottisaar

Üks kirjaümbrik paljude seas äratas mu tähelepanu mitmel asjaolul. Esiteks muidugi ümbrik ise. Mäletan neid fotokujundusega ümbrikke hästi. Ajal kui nad meil kasutuses olid, eristusid nad teistest, tavalistest ümbrikutest oluliselt. Sellistes ümbrikes harvadel kordadel kirja saades uurisin alati, mis neil piltidel kujutatud. Selline põgus mälestuskatke sundis ka seekord ümbrikut internetipoes (15 USD) tähelepanelikumalt uurima. Antud kirja puhul ei jäänud märkamata aadress ja aastaarv. Ning lõpuks kalligraafiliselt ilus kirillitsa, mis viitab, et vene keel polnud aadressikirjutajale võõras.
 
 
Tean küll, et ma pidevalt ennast kordan. Kuid lõpeks võin siin blogis seda endale lubada palju tahan. Minu jaoks on põnev sobrade vanades asjades just seetõttu, et neis on peidus lood. Ei ole mul olnud tahtmist ega viitsimist neid lugusid kenasti ülesse tähendada ja viimistleda. Selleks puudub mul igasugune loominguline ambitsioon. Rahuldun vaid nende visandlike märkmetega, millest oskajad inimesed looksid midagi enamat. Antud juhtumil on lugu ise triviaalne, korduv kümneid, sadu, tuhandeid kordi, kuid siiski ja alati igakordselt unikaalne.

Selle loo peategelaseks, kellest teised tegelased pidevalt räägivad, kuid kes kunagi ise ei ilmu, võiks olla Albert-Johannes Ottisaar.
 
 
Sellel fotol on Albert Kaitseväe ohvitseri mundris. Elukutseline sõjaväeline ta oligi, kuid politsei teenistuses. Oli nii, et kui Päts ja Laidoner olid hakkama saanud oma riigipöördega, siis mitmed Kaitseväe kaadriohvitserid suunati Siseministri alluvusse. Albert peab oma senisest elu- ja teenistuskohast Narvast sõitma Tallinnasse ja temast saab pealinna ja Harjumaa politsei ratsareservi komissar. See oli selline sõjaväestatud politseiüksus, mis vajadusel peab garanteerima avaliku korra. Lisakohustuseks pannakse talle veel riviõppuse üldinstruktori ülesanded. Vanadest kroonikakaadritest näeme ju, et üle kõige armastasid Päts ja Laidoner igasuguseid paraade. Teame sedagi, et tollastes valitsustes olid kindrali aukraadis mehed näiteks ka haridusministrid - üks päev tegelesid riigi kaitsevõimega, teine päev aga hariduselu korraldusega.

Igatahes Albert Ottisaar täidab alates 28. eluaastast oma teenistusülesandeid politseikomissarina Tallinnas. Enda isikliku elu sättimine jääb aga veel paariks aastaks Narva. Seal on tal abikaasa Linda ja ka esimene tütar Anne sünnib Narvas. Teise tütre, Lembi sünni ajal on kogu pere lõpuks koos Tallinnas ja nende koduks saab korralik avar korter kusagil Kassisaba elurajoonis.



Edasine sündmuste taust on kõigile ajalooõpikutest teada. Samas võib aga igaüks ise mõelda ja arvata, millised emotsioone - teadmatust, lootusi, kartusi,  tundsid Albert ja Linda ühe lühikese aasta jooksul, alates juunisündmustest 1940. Ajalooõpikutes sellest ei kirjutata. Seda, kui sa oled elus midagi saavutanud ja ühel hetkel pole sa enam keegi. Ja samas on sul pere toita, lapsed väikesed... Lahendus saabub 14. juunil 1941. Siis kui sellest trepikojast astub sisse mitte isa Albert oma tuttavas ohvitserivormis, vaid hoopis võõrad mehed, võõrastes mundrites.

Albert Ottisaar (35) arreteeritakse ja lahutatakse koheselt perest. Viieaastane tütar Anne ja pea kahene Lembi oma isa enam kunagi ei näe. Linda Ottisaar (31) koos lastega kuulub samal päeval väljasaatmisele "kodumaa kaugematesse paikadesse".  Pereisa kannatused ei kesta kaua. Kuna sõda tuleb peale, viiaks ta "asja uurimiseks" Sverdlovskisse (praegune Jekaterinburg). Kogu farss kestab kaheksa kuud ja siis on tribunal. 1942. aastal on selle oblasti GULAGi laagrid ülerahvastatud. Kinnipeetavaid on üle 33 tuhande, suurim arv, mis seal kunagi on olnud, nii varasema kui hilisemaga võrreldes. Ka tribunal teadis seda, et... - noh, ei ole ruumi!


Albert-Johannes Ottisaar lastakse tribunali otsuse alusel maha 28. mail 1942. aastal. Olen lugenud palju represseeritute mälestusi. Siiani olen leidnud vaid mõne üksiku katke või killu sellest, kuidas viidi täide kõige kõrgemat karistusmäära. Ellujäänud oskavad kirjeldada vaid seda, kuidas keegi kambrist koos asjadega välja kutsuti ja hiljem seda inimest enam kunagi ei kohatud. Vägisi tekib silme ette episood "tööpäeva" hommikust, kus otsuse täideviijad teevad päevaplaani: "Võtame täna siis need eestlased ja homme meie endi omad - leningradlased on ammu järjekorras." Teisiti ma lihtsalt ei oska seletada seda, et just samal reedesel päeval, 28. mail, samas kohas - Sverdlovskis, said koos Albert Ottisaarega oma kõrgema karistusmäära, mahalaskmise, kätte veel mitmeid süüdimõistetud eestlased: minister Kerem, kaubandustegelane ja jalgpalliedendaja Lugenberg/Mändvere, Vabadussõja soomusrongiülem Neps ja mitmed teised. Ma ei usu kokkusattumust. Juba pealiskaudne hukatute andmebaaside sirvimine näitab, et konveieril oli seaduspärasus, kasvõi sealsamas Sverdlovskis.  Näiteks eelneval kuul, 24. aprillil viiakse otsus täide jällegi terve grupi eestlaste suhtes. See ei saa olla juhus. Väga võimalik, et just nende trellide taga Sverdlovski NKVD sisevanglas ootasid kõik mainitud mehed sellel reedel üheskoos oma viimaseid meetreid või kilomeetreid.

Mis aga sai Lindast ja ta lastest? Ausalt öeldes, ega ma ei tea. Kas Kirovi oblast oli kohe nende lõppjaam või enne seda tuli veel mingeid etappe, ei tea ma seda. Küll aga olen oma elu jooksul kuulnud korduvalt, et ema ja lapse side on midagi erilist. Mul puudub igasugune põhjus selles kahelda. Seda enam võin ettekujutada emotsionaalset situatsiooni kui ema Linda otsustas 1947. aastal kasutada avanenud võimalust saata tüdrukud, üks üheteist ja teine kaheksa aastane laps, koju. Teda ennast muidugi koju ei lubatud. Kuigi, mis kodust me saame rääkida - seda ju enam polnud. Ja ega tüdrukute puhul ei saa öelda ka kodumaa - kodu on seal, kus on su vanemad. Igatahes sünnimaale nad saadeti ja tulid. Milline võis olla hüvastijätt oma lastega, seda... Ei pea olema ema ning erilist sidet, et seda tunnet abitult seletada. Ka isad saavad sellest sõnadeta aru, Need, kes on sunnitult olnud lastest eemal.

Muhinski sovhoos Zujevski rajoonis tekkis küllaltki omapärasel viisil. Kusagil kolmekümnendate aastate alguses tegi keegi stalinliku planeerimise stiilis punase pliiatsiga ühe täpi maakaardile: siin me hakkame kasvatama lina! Kuidagi toimetati sinna paar Fordson traktorit, hariti maad ja lagedale väljale tehti külv. Ning vaata imet, kasvaski võimas lina. Nüüd aga oli mure järgmine, et kes selle lina põllult koristab. Ümberkaudu oli küll külasid aga ega sealt eriti tööjõudu võtta polnud. Jäigi see lina lume alla. Järgmisel aastal kordus sama lugu. Samas need viisaastaku plaanid, sotsialistlik võistlus ja need asjad. Siin tuligi appi  GULAGi võrgustik. Lähimast paranduslike tööde kolooniast toodi kinnipeetavad ja ehitati terve küla. Edasi oli vaja külasse elanikke, ikka seda linavärki edendama. Aga needki asjad olid läbi mõeldud. Zujevski rajoon Kirovi oblastis oli üks suuremaid volga-krimmisakslaste asumisele saatmise punkte. Sedasi need sakslased seal Muhinski sovhoosi arendasid. Enne sõda ja pärast sõda:


Sõja ajal sinna sekka siis Linda-taolisi küüditatuid - ühed "sakslased" ju kõik. Ning veelgi huvitavam seltskond, jällegi sakslased, saadeti siia sundasumisele pärast sõda. Need, keda pärissakslased vallutatult Venemaalt sõja ajal viisid, jällegi sundkorras, Saksamaale, Austriasse või mujale Euroopasse. Sõja võitnud liitlased kupatasid nad omakorda Nõukogude Liitu tagasi. Ja osadele neist saigi osaks edendada linakasvatust, õigemini tollal juba tõuseakasvatust Muhinski sovhoosis.

Sellel ajal kui Anne emale selle kirja saadab, õpib ta Polütehnikumi viimasel kursusel. Nagu ümbrikult näha, elab ta Keilas. Tallinna poolt tulles kusagil pisut enne praegust Rõõmu kaubamaja. Oma ema pole ta näinud kaheksa aastat. Nad kohtuvad aasta pärast.

Selline ümbrik ja selline lugu siis seekord. Õigemini kiiruga tehtud märkmed, millest saaks ühe korraliku loo.  

Neljapäev, 20. september 2012

Mineviku kõverpeeglid

Kirjutasin kuhugi blogisse kommentaari. Kerglase ja enda arvates teadlikult provokatiivse. Eks ikka sellel teemal, mida ise kõige vähem valdan - meeste- ja naistetööd. Sellele järgnes reaktsioon. Ootuspärane. Alles täna hommikul jõudis minuni, et sama blogijaga olen mõtteid vahetanud varemgi. Jällegi meestest ja naistest, perest ja lastest, isadest ja emadest. Nüüd pisut kahetsen oma mõtlematut kommentaari.
 
Eks ma isegi olen kammitsates kinni. Midagi pole parata. Enesele tahtmatult vaatan elu ja situatsioone lähtuvalt iseenda kogemustest, mis alati pole olnud positiivsed. Seetõttu ka teiste poolt kirjeldatut näen mõnikord kõverpeegilist. Seda enam on mul kahju, et minu vestluspartneril kommentaariumis prevalleeruvad negatiivsed mõtted. Oma elukaaslastest, laste isast. Meestele on omane, et erinevalt naistest unustavad nad kiiremini kõik halvad emotsioonid minevikust. Seepärast mäletan minagi kõigist mu elu naistest eelkõige head. Arvatavasti on midagi aga salvestunud alateadvusesse. Sellest tulenevalt ka need läbimõtlematud väljaütlemised võõrastes blogides.
 
Igal juhul vabandan, hea vestluspartner sealt kommentaariumist. Minu eesmärk polnud Sinu jaoks ilmselt valulikke haavu taas lahti rebida. Mina ise aga proovin keskenduda lahtimõtestama endas seda, mis mul oli minevikus. Need ajad olid... huvitavad, kuigi tagasi neid enam ei tahaks.

Pühapäev, 16. september 2012

Eesti balleti prints

Selle peale, kui nägin Aki postitust eestlastest Leningradi konservatooriumis, otsisin ülesse alles äsja oma arvutisse salvestatud postkaardi. Ikka nendest interneti vanakraamipoodidest. Eesti üks soliidsemaid antiigipoode, Shifara, müüb seda postkaarti 24 dollariga.
 
Ausalt öeldes pole ballett kunstiliigina, üleüldse tantsukunst, kogu noorusaja mulle eriti meeldinud. Põhjus võib olla selles, et äkki sattusin esimesele ballettietendusele liiga väikese poisina... ja lavale liiga lähedale. Mäletan seda, et muusikast olin lummatud. Ja siis tulid nemad sinna lavale ja segasid kogu selle helide võlu ära. Ikka põmaki-põmaki hüppasid ja talgitolmu pilv käis üle pea. Siis kui orkester oli just hakanud imevaikselt ja kaunilt kõlama, klõbistasid need lavalaudadel oma puukingadega nagu lollakad üle orkestri hardushetke. Meestantsijad olid imelikud, nende poole ei tahtnud üldse vaadata. Need rõvedad liibuvad, öak!, naistesukad meeste jalas. Ei julgenud pärast teistele isegi rääkida. Ning kõik need imelikud poosid, mida nad võtsid. Pisikese poisi jaoks oli see midagi... väga ebamehelikku või?
 
Ballettiga seoses meenub üks kunagine pealinna "tsirkusekool", kus Sveta Järvi ajas algklasside poisse mööda koolimaja taga, et need ballettiklassi kuidagi proovi saada. Mingil määral väärisid need poisid, kes sinna pikemaks jäid, isegi vanemate poiste poolt imetlust ja tunnustust. Suurte kartulikottidega sai ju iga normaalne poiss hakkama - võtsid turjale ja läksid. Kuid sedasi, kuidagi "kunstipäraselt" tüdrukuid tõsta... Ühesõnaga, sitked vennad olid. Üks teinegi kool meenub. Palju hilisemast ajast. Sealne direktor istub ehk siiani tihti ballettiringi proovidel ja elab elavalt kaasa väikemeeste esimestele sammudele ballettimaailma salapäraste võlude avastamisel.
 
Selle kaardi on oma mammale saatnud eesti balletti üks vähestest printsidest, Verner Loo. Prints seepärast, et "Luikede järves" on Prints ja vähestest selletõttu, et "Luikede järve" lavastusi on olnud Eestis vaid viis-kuus. See on tavamõistes klassikalise balletti meestantsijate tipproll baleriini partnerina. Ikka selleks, et need Odetted/Ottilied saaksid ennast jäädvustada igavesti balletti ajalukku. Ja nii ongi. Verner Loo paarilistest, Helmi Puurist või Tiiu Randviirust leiab ikka midagi lugeda, kuid Vernerist...
 
Kaart on saadetud Leningradist 1956. aastal. Verner on siis 23 aastane "Estonia" esitantsija ja juba kaks aastat tantsinud koduteatris prints Siegfriedit. Samal aastal lõpetab ta Leningradis oma jätkukoolituse kuulsas, paarisaja aastase traditsioonidega ballettikoolis, mis tol hetkel kannab Leningradi Riikliku Koreograafiakooli nime. Eesti balleti teised kuulsad printsid on siis veel poisikesed - Ago-Endrik Kerge jookseb alles või ehk on ka juba alustanud väärikamat kõndi  mööda Tallinna balletikooli koridore. Ja Tiit Härm  on sedavõrd väike poiss, et teda pole sinna kooli veel vastugi võetud. Kuigi jah, hiljem saavad neist kõigist kolmest koolivennad ka Leningradi kaudu.
 
 
Samamoodi koolivennad on nimetatud kolm ka Tallinna balletikoolist. Sellel ajal kui Verner Loo selles koolis õppis, olid asjad seatud sedaviisi, et lapsed said üldharidust tavakoolis ja ballett oli nagu tänapäeva mõistes huviharidus. Noh, huvi kindlasti Verneril oli, kuid balletti huvihariduseks nimetada on vist liiast. Oleme kuulnud ja lugenud kuivõrd ränk on tegelikult tantsija töö. Küll oleks huvitav teada, mis siis ikkagi sundis kahte GAGi poissi, klassivendasid Vernerit ja Heino Aassalu lippama peale tundide lõppu ümber nurga Laiale tänavale või "Estoniasse", balletikooli harjutusklassidesse. Siis kui teised poisid midagi huvitavat ette võtsid. Mõelda, kui palju võimekaid ja eeldustega poisse ei saa kunagi tippsportlasteks, sest... Ning kindlasti on ka neid andekaid poisse, kellest ei saa kunagi tantsijat, sest...
 
Need printsid, kellest räägin, ei saa kunagi kuningateks. Nad saadetakse varakult pensionile, et ruumi teha uutele printsidele. Mõned neist kaovad hiljem silmapiirilt jäljetult. Visamad realiseerivad end muudes valdkondades tehes ka seal tunnustust vääriva elutöö. Kolmandatel õnnestub jääda aga õukonna juurde. Nii ka Verner Lool. 23 aastat pärast Tallinna Ballettikooli teise lennu lõpetamist saab temast sama kooli direktor ja seda üheteistkümneks aastaks. Ning siis tuleb järgmine dekaad - pärispension, 56 aastaselt. Balletitantsija ja pedagoog Verner Loo sureb mõnikümmend päeva enne oma 65. sünnipäeva.
 
 Kas tulevased printsid? Õpetaja Verner Loo, 1983 (Foto: Nikolai Šarubin)
 
P.S. Kogu lugupidamise juures meie meestantsijate vastu, austusega kõigi balletisõprade ja tantsuhuviliste suhtes, pean siiski tunnistama järgnevat. Kahjuks ei olnud see meie tantsija, kes oleks minus äratanud teatud OK-suhtumist balletti. Selleks oli hoopis vene balleti suurkuju Vladimir Vassiliev, keda sattusin teatrisse juhuslikult, poolvägisi vaatama. See oli võimas! Pärast seda olen käinud mõnikord balletietendustel isegi vabatahtlikult. Nüüd aga juba palju targemana. Pilet on alati võetud tagaridadesse või kusagile rõdule. Ning mõistagi, teatribinoklit ei kasuta ma kunagi.


Laupäev, 15. september 2012

Viinamarjad kehvadel suusailmadel

Kindlasti on kusagil statistika ka sellest, mitu tundi sellel suvel päike paistis. Minu enda enesetunde jaoks oli neid tunde pisut vähevõitu. Samas kui vaatan oma viinamarjade "istandust", siis selgub, et ei olnud sellel suvel häda miskit. Olin nimelt kindel, et olgu muuga kuidas on, kuid viinamarjad sellel aastal küll ei valmi.
 
  
Aga eksisin. Neid marju on on nüüd kümneid kilogramme. Valminud ja söödavad. Maitseomadused sõltuvad muidugi sordist, aga seda ma küll ei saa väita, et viinamarjad on hapud - päris magusad teised. Ega ma kogu seda asja teaduslikult ei võta. Rohkem sedasi, et rõõm sellest kui taimeke kasvab. Mingi kõhutunne ütleb vaid, et ka sortidest "suhkru" poolest vähimmagusaim oleks samuti mekim kui seda päikest oleks vaid olnud. Või oleks pidanud mõnel korral rohkem lehti lõikama. Viimased on päris latakad ja ei lase päikest alati kobarale ligi.
 
 
Veidi nõutu olen küll. Tarkade raamatute järgi hakkavad mu taimed alles järgmisel aastal õiget saaki andma. Aga ma ei oska isegi selle aasta tulemusega midagi peale hakata. Mõne kobara olen küll söönud, kuid kümneid kilogramme viinamarju üksinda süüa!? Võiks ju mõelda veini tegemisele. Paneks veel üks sadakond taime ja siis kohe suurelt, vaadid ja puha... Jah, veini teen ma küll, õuntest ja muudest marjadest. Keldris praegugi paarkümmend liitrit pudelites möödunud aastatest. Viga vaid selles, et ma ise alkoholi mitmetel, rohkem küll ühel põhjusel ei tarbi. Seepärast jäin tõsiselt mõtlema Ritsiku soovitusele, et ehk kohalik sotsiaaltöötaja ja sedasi... Saatsingi juba ühe kastitäie tuttava suurpere lastele. Samas on see jällegi küsimus õngest ja kalast. Kui minul need viinamarjavitsad kasvama läksid ja marju annavad, siis ega seal peres maa ja muld teistsugune ole, võiks parem ju mõned istikud saata koos marjadega või kuidas?
 
 
Ülaltoodud mõtet saab ju edasigi arendada. Kui olemasolevad taimed täiskasvanuks saavad, rajan tõelise istanduse, hakkan tõelist saaki saama ja lõpuks loon veinitootmise, siis tänulikke tarbijaid ikka leidub. Kasvõi vallakeskuse poe taga. Ühtlasi aitaksin tõsta alkoholi tarbimise kultuuri, pakkudes kodumaise "Bocki" alternatiiviks tasuta kodumaist viinamarjapeeti koos istikutega... :).
 
Kui aga tõsiselt, siis olen personaalselt jõudmas vastuseni Ritsiku küsimusele - miks ma teen tööd? Minu puhul siis vist sedasi, et tulemus polegi nii oluline, pigem protsess on huvitav. Antud juhtumil: viinamarjasaak meie kehvade suusailmadega suves.

Kolmapäev, 12. september 2012

Maavanaisa

Möödunud pühapäeval oli vanavanemate päev. Blogides möödus see uusima aja tähtpäev vaikselt ja märkamatult. Ainukesena jäi silma Helle postitus. Jah, eks neist "perepäevadest" ongi ainukesena taasausse tõstetud minevikust pärit, vahepeal unustatud emadepäev. Isadepäev on meil nii nagu on ja vanavanemate päev on hoopiski tundmatu.
 
Üheks põhjuseks kindlasti see, et vanaemade ja vanaisade roll ning olulisus ei ole võrreldav sellega, mis ta oli aastakümneid tagasi. Noored lapsevanemad on tänapäeval sedavõrd tublid, et valdavalt saavad hakkama ilma vanavanemate abita. Õigemini tingimused on muutunud. Ajal kui inimesed seisid paarkümmend aastat korterijärjekorras, oli loomulik, et mitmed põlvkonnad elasid koos. Ning vanavanematel oli siis oma kindel koht ja ülesanded lapselaste elus. Nüüd võib igaüks rentida pangalt endale elamise (mis see pangalaen siis muud on?), võtta naise või mehe või jätta võtmata, teha lapsi ja hakata elama. Ilma vanavanemateta. Sellisest asjade arengust tunnevad rõõmu kindlasti noored lapsevanemad ise - kes see siis niiväga tahab, et äi või ämm on sinu pere lahutamatu ja paratamatu osa?. Samas arvan ma oma lapsepõlve positiivsetest kogemusest, et vanavanemateta lapsed jäävad oma elus ilma millestki sõnaseletamatult olulisest. Muidugi, kõige suuremad kaotajad on tänapäeval vanavanemad ise - emotsionaalselt, vaatamata sellele kui reipalt nad asjasse näiliselt suhtuvad. Pisut kurb on ju küll kui lapselapsed kusagil võõrsil kasvamas ja järelejäänud elu jooksul näed neid ehk paarkümmend korda.
 
Minu enda jaoks oleks vanavanemate päev jäänud ehk samuti tähelepanuta, uue aja tähtpäev nagu see on. Kuid väikese hilinemisega, poolteist päeva hiljem sai üks mu lastest maha "teemakohese kingitusega". See "kingitus" on eelkõige ikka värske ema ja isa oma, kuid pisut ehk ka vanaemade ja vanaisade jagu. Ja eks vanaisadel ole alati oma kohustused. Pean kevadel üle vaatama juba mõnda aega peaaegu kasutult seisva poekiige. Selle kiige pärisomanik on juba nii suur laps, et sellel suvel alustas ühes teises riigis oma kooliteed ja satub Eestisse maavanaisa juurde harva. Vahepeal on sellega kiikunud siin külas suvitavad pisipõnnid ja mu õdede-vendade lapselapsed. Eks siis mõnel järgmisel suvel taas oma pere tarbeks vajalik asi. Ning veidi äkilisema iseloomuga laste jaoks on mul maja ümber põlispuid küllaga kuhu alati mõni köis ronimiseks või kiikumiseks riputatud. Pisut olen ehk ennatlik selle kiigega, võidakse imestada. Ise arvan, et sest pole midagi. Maavanaisadega on sedaviisi, et nad peavad olema alati valmis kui keegi äkki külla tuleb, olgu lapsed või lapselapsed. Ning isegi kui leib on laual jahtunud, siis tuleb ikka ja jälle uus teha.
 
 

Teisipäev, 11. september 2012

Saun

Eelmise aasta septembris märkisin siia ülesse, mida suve jooksul tegin. Kõige suuremaks tööks oli sauna ehitamine. Ega ma mingi aruandekohustuslik isik ole, et peaksin nüüd tingimata rääkima ka selle suve tegemistest. Ometi võiks ju siis ka see olla fikseeritud, et sauna tegu sai jätkatud. Oligi algselt selline plaan, tingitud rahalistest võimalustest ja isiklikest jõuvarudest, et nokitsen seda telliskividest majakest mitmes etapis. Nüüd siis olen tõmmanud selleks aastaks joone alla.
 
 
Selle eelmise aasta "saunapostituse" piltidelt on näha, et tegelikult sain hakata juba möödunud sügisel leilitamas käima. Õppisin talv läbi tundma selle sauna hingeelu - palju kütta, kuidas kütta, mis suure külmaga veevärgist saab, jms. Sellel suvel sai ette võetud katus, kogu katusealune soojustus, terass, sauna eesruumi lõpetamine. Viimane on küll valmis, kuid õigesti sisustamata. Mõnedes asjades olen ma suhteliselt nõudlik inimene. Selline "käib kah" asi mulle ei meeldi. Võiks ju sinna eesruumi midagi panna, et asja ära ajab, kuid iseenda vastu ei saa. Ongi nii, et mõni asi on targem tegemata jätta kui seda, et lõppresultaat oma silma häirib, tulemus pole "oma". Mõnikord on lõpetamiseks vaja oodata ideed, teinekord sobivat materjali, eset, mööblitükki. Enamuses aga raha. Nii on ka juurdeehitatud terassiga. Mõnus on seal lavalt tulles istuda, aga ka niisama, kuid õiget sisu sellel terassil veel pole. Küll tuleb...
 
 
Tegemist jätkub sellel "objektil" ka järgmisse suvesse. Katusealune, kus magamiskohad külalistele (keda mul muuseas ei käi, LOL!), saab lõpliku sisevooderduse. Kindlasti vajavad mingid iluvead kohendamist. Kordatehtud ja töölepandud vana kaev, nüüdne saunakaev, saab kindlasti uue kuue. Muuseas, sellest kaevust oli selle suve suursündmusel suur abi. Kui ikka mitmeid päevi toitu vaaritatakse pideva nõudepesemisega, umbes seitsekümmend inimest vett tarvitab nii duši all, kempsus või muidu solistades, siis... Jah, vesi saigi kõige paremal momendil majakaevus otsa! Aga polnud hullu - ümberlülitus saunakaevule ja (vee)pidu sai jätkata. Hommikuks oli ka majakaev oma vee taastanud.

Laupäev, 8. september 2012

Hetkel meie tsiteerituim blogija

Mida enam hääbub eesti blogimaailm, seda enam loen võõrkeelseid. Huvitavat on palju. Ka Eesti kohta. Näiteks see, et venekeelsetes blogides, aga ka muidu sealses elektronmeedias on viimasel nädalal teinud taas tõelise läbimurde "известный эстонский журналист Инно Тяхисмаа". Palju tsiteerimist ja kommenteerimist leiab Inno blogikirjutis Igatsus nõukogude korra järgi. Selles postituses väljendatud mõtted on vene meedia asetanud täienduseks või võimenduseks meie TV3  ühele konkreetsele saatele Omakohus. Ma ise ei ole seda saadet kahjuks üldse vaadanud. Kuid ühes neist olevat olnud telefoniküsitlus, kus taheti teada saada vaatajate arvamust, kas NSVL-s (Eesti NSV-s?) oli elu parem kui praegu. Küsitluse tulemust tiražeerib nüüd vene meedia lõpmatult ja absoluutse tõena:

54% eestlastest arvab, et Nõukogude Liidu ajal oli elu parem kui praeguses iseseisvas Eestis.

Suur ja lai on maa, mis on mu kodu
...
kus nii vabalt hingata võib rind.
 
Ning sealne lugeja teeb kogu asjast järelduse: kui isegi juba tuntud eesti ajakirjanik ka igatseb nõukogude korra järgi, siis... Jah, sõnal on võimas jõud. Isegi siis kui kirjutame maailma jaoks tundmatus keeles, oma emakeeles.

Kolmapäev, 5. september 2012

Sukahoidja

Nüüd võidakse minust küll arvata, et siinne blogipidaja on kiiksuga - pervert, ühesõnaga. Tegelikult pole ma enda juures küll täheldanud mingeid hälbeid või kaldeid, ei teagi kuidas tänapäeval selliseid asju poliitkorrektselt nimetatakse. Tahan vaid tuua näitena oma blogirubriigis, Mälestused müügiks,  seda, et internetipoodide vanade asjade osakonnas müüakse ikka igasugust kraami. Antikvaarse tekstiilina müüb üks Jekterinburgi müüja 350 rublaga sukkahoidjat, mis väidetavalt toodetud Eesti NSV mingis õmblusvabrikus. Hinna puhul ei oska ma kommenteerida, kas müüja märkus - kantud paar korda, teeb selle eseme väärtuslikumaks või mitte :)
 
 
Ometigi, ka selline eriskummaline riietusese toob mu mälus esile mitmeid kaootilisi pilte ja episoode, mida terviklikuks looks pea võimatu kokku sättida. Minu suure pere lapsepõlvekodus oli naiste-tüdrukute ülekaal meeste-poiste ees. Seepärast pole ülaltoodud pesuese mulle võõras. Meie peres oli kombeks, et selliseid "intiimseid" asju tavaliselt pesunöörile kuivama, kogu tänavale vaatamiseks, ei pandud. Kuigi, pesu kuivaski meil hoopis oma aias, mitte kusagil ühishoovis. Aga olgem ausad, ega see nõukogude pesu paljuski ei kõlvanudki oma disainilt kuhugi "väljanäitusele" panna. Sellega seoses on sobilik märkida, kuidas tõekspidamised on ajaga muutuvad. Mõnikord märkan end muigavat kui näen tänaval liikumas tugevat (loe: paksu) meesisendit, kellel seljas täna tüüpiline suverõivastus: maikasärk ja põlvedeni aluspüksid (loe: sportpüksid). Käiakse sellega ju tänapäeval, liialdatult öeldes nii kontserdil ja kirikus, minu lapsepõlve mõistes aga aluspesu väel.
 
Sukahoidjaga seoses meenub see, et mu ema sai minu keisrilõikega sünnitamise eest "tänutäheks" pisut punnitava kõhu. Ei mingid harjutused, treeningud suutnud seda kõhtu enam trimmi ajada. Alles aastakümneid hiljem, isana, olen mõistnud kuivõrd sellised välised muutused on naistele valus teema. Vaevalt, et mu ema selles erand oli. Seepärast on mul hästi meeles postipakid välismaalt, mida mu tädid ja onu teatud regulaarsusega meile Nõukogude Eestisse saatsid. Ühes sellises pakis olid mõned sukahoidjad emale. Mitte tavalised, vaid erilised tegumoelt ja materjalilt. Nüüd ma tean küll, et see oligi mingi segu sukahoidjast ja tänapäeval nii tavalisest bandaažist. Kas see nüüd täpselt nii oli, kuid täna arvan mäletavat, et peale seda tekkisid mu ema garderoobi sellise tegumoega kleidid ja seelikud, mida ta varem ei kandnud.
 
Minu teadvuses on sukahoidja sünonüüm tripihoidja. See oli minu varajase poisiea üks vihatuim riideese. Midagi vahepealset suka- ja tissihoidja vahel. Minu vastumeelsus selle seksuaalse enesemääratlemise õigust riivava riietuseseme vastu oli sedavõrd suur, et tänu minu protestidele ma täpselt ei mäletagi, kuidas, kuid selle kandmise vaevast vabanesin üsna kiiresti. Ju vist oli mu vastumeelsus sedavõrd suur, et lühikesed püksid jäid küll pikaks ajaks veel suverõivaks, kuid külmade saabudes sain omale pikad püksid ja ei pidanud enam seda plikade jubedust särgi all kandma.
 
Ning lõpetuseks veel üks foto.  Ma ei tea, miks, kuid olen selle kusagilt internetist salvestanud oma arvutisse. See iseloomustab hästi nõukogude inimese leidlikust. Läänes olid juba mõnda aega kasutusel sukkpüksid. Meil neid veel polnud. Seepärast tehti neid ise. Kuulub kuhugi sinna ooperisse, kuidas mingil ajal mõned joonistasid ka oma sukkadele taha triipe. Sest nii oli moodne.
 
 

Esmaspäev, 3. september 2012

Kooliaasta algus

Ei ole täna millegipärast sellist üldrahvalikku pidupäeva tunnet. Seda, mis meid kõiki tavaliselt esimesel koolipäeval ühendab, sõltumata vanusest. Kindlasti mõjutas see, et sellel aastal langes 1.september laupäevale ja osa koole otsustas oma aktused siis ära pidada. Äkki ongi see paras ja õige ettevalmistus harjumaks sellega kui teostub plaan alustada tulevikus kooliaastat juba augustis. Kaob kindla kuupäeva maagia. Tekivad uued harjumused ja traditsioonid. Siiski, isiklikult oleks mul asjade sellisest arengust pisut kahju. Võiks ju ikkagi aastas olla üks päev, õppeaasta algusepäev, kus hindaksime haridust, kasvõi sõnades. Võin ju tunduda iriseva vanamehena, kuid minu arvates oleme riigina praeguse iseseisvuse jooksul teinud kõikvõimalikku hariduse devalveerimiseks. Iga valitsus ja haridusminister isiklikult on püüdnud jätta jälje meie haridusellu. Kindlasti parimate ja heade kavatsustega. Paraku mulle tundub, et kokkuvõttes latt pidevalt langeb. Nii nagu suureneb lõhe rikkuse ja vaesuse vahel, laieneb kuristik ka haritud ja harimata rahva vahel. Kahju kui kooliaasta algus muutub tavaliseks argipäevaks ja me ise selles asjas ükskõiksemaks.
 
Aga eks igas peres, kus kooliminejaid, on tänane päev ikkagi pisut teistsugune. Mõnedes ehk isegi pidupäevahõnguline. Ees on aasta, mis toob rõõme ja pisut muresid. Vanast harjumusest soovin oma mõtetes, nagu teen seda paatoseta juba paarkümmend aastat - iga kooliaasta alguspäeval, et minu lähedastel, meie kõigi lastel, läheks see aasta igati korda.