Tulemine

Selle minemise ja tulemisega kinnitus ammutõdetu, et kõige tähtsam on siin elus lähedased. Päris mitmeid aastaid olen olnud jõulude ajal üksinda. Seekordsed jõulud olid seega minu jaoks erilised. Need olid ilusad jõulud. See külaskäik oli üks ilusamaid jõulukinke, mis kunagi saadud.

Kinnitust sai ka tõde, et mitmed haigusnähud on siiski tingitud meie meeleseisundist. Mitte seda, et me kujutame mingit kroonilist haigust ette, vaid selle haiguse sümptomid ilmnevad ägedamas vormis tihtipeale sellest, et me "mõtleme" ennast haigeks. Vahetult enne sõitu tundsin ennast äärmiselt kehvasti, füüsiliselt. Tegin isegi argliku katse, et sõitu ära jätta. Ma kartsin meeletult, et terviseprobleemide väliste ilmingute korral olen lähedase perele segavaks faktoriks pühade veetmisel. Aga juba laevas ei tulnud mulle enam tervisehädad meelde. Ning seda kõigi sealoldud päevade jooksul. Nüüd, kodus, tunnen ennast siiani veel ülimalt hästi.

Ning hästi palju on uude aastasse kaasa võtta sellelt reisilt mitmesuguseid muljeid. Nende seas teadmispõhiseid, kuid eelkõige emotsionaalseid. Esimese näideteks kõlbavad märksõnad-küsimused: kuhu kadus Soome vana taluarhitektuur? miks ei kasutata taludes ehitusmaterjalina kõikjal vedelevat maakivi? miks Soomes elavad venelased pole ära õppinud soome keelt? kas kõikjal uutes väikeelamute rajoonides on valgustatud terviserajad kehtestatud detailplaneeringu nõue või arendajate vabatahtlik iseenesest mõistetav norm? kuidas soomlane on suuteline libedaga sõitma jalg- või mootorattaga? miks Eestis ei ole sarnast loodusmuuseumi nagu neil on Maretarium? jne.

Emotsionaalseid muljeid on raske kirjeldada. Meeletult hea tunne on näha, et lähedased hoolivad teineteisest. See annab kindlustunde ajaks kui nende vanemad on lahkunud. Olen õnnelik, et vanim neljast lähedasest on jalgadel ja seejuures hästi, kuigi ega see pole kergelt tulnud. Õnneks (must huumor), nii kaua kui jätkub haigeid on tal töö. Peaasi, et tal enesel oleks tarkust töötegemisel mõõdukat tempot hoida, et mitte läbipõleda. Kuigi jah, minu ajal polnud inimene kogu eluks seotud kohustustega panga ees, seetõttu mida oskan ma kaasa rääkida...

Veel emotsionaalseid märksõnu: ilus kodu (lähedase esimene päris oma kodu); karaoke on üks lõbus ajaviide; "Mamma Mia" on tobearmas film, mis kutsub esile palju romantilisi mälestusi; mõnus oli üle aastate panna taas selga Jõuluvana kostüümi; läheks neil kõigil hästi oma pereasjadega, et oskaksid seda hoida; ... - need kolm punkti on sisulised, kuid jäävad minusse.

Tänan kõiki, kes ilusaid pühi soovisid, need pühad olid tõesti ilusad. Erilised tänud kukupaikesele, kelle päkapikud kostitasid ka mind kommidega - magusad kommid teevad alati meele rõõmsaks. Soovin kõigile, kes siia blogisse mõnikord sisse vaatavad, et saadame selle aasta ilusalt ära. Uus aasta tuleb kindlasti parem või siis vähemasti huvitav. Seda kindlasti.

Pilt on pärit siit.

Minemine

Nüüd on siis sedasi, et oma jõulud veedan niisuguses kohas nagu pildil näidatud. Pisut enesele ootamatu ja samas kaua oodatult. Kutsuti külla. Pisut olen mures selle minemise pärast. Tervis pole see, mis kunagi. Pealegi olen oma praegusest kodust olnud viie aasta jooksul eemal vaid korra, paar päeva Tallinnas. Ebalusest üle on aga uudishimu ja eelkõige soov näha lähedast inimest kellest tihti mõtlen. Neid inimesi, kellest pidevalt mõtlen on aga mul täpselt neli. Hea on see, et selle pisikese reisu organiseeris teine lähedane. Saan autoga praktiliselt koduukse eest sinna. Siis pole lugu, kas hingamist jätkub või mitte. Paar päeva omade inimese seltsis peaks andma mulle toonust ja motivatsiooni kogu järgnevaks aastaks. Vähemalt nii ma loodan. Ülejäänud kaks lähedast peaksid aga ajakirjanduse andmetel olema selle aasta jõulude ajal Tais. Eks me siis helista nagu ikka viimastel aastatel.

Pisut kummaline, et järeltulijad seavad ennast sisse kodunt kaugel, kuid see vist on paratamatus. Sarnane tunne võis olla 1944. aasta septembris paljudel siiajääjatel, kes saatsid ära oma kõige kallimad. Minu ema ei saanud siis ära saata oma õdesid ja venda peredega. Kavatsuste kohaselt pidi ta ka ise lahkuma, kuid nad jäid minu isaga Järvamaalt tulemisega hiljaks. Selle tulemusena jäi Eestisse ka minu vanaema, kuigi kohvrid olid juba pakitud. See võis olla talle ääretult raske valik. Kolm last minemas ja üks jäämas. Vanaema tegi valiku, mida arvatavasti iga ema selles olukorras teeks.

Aastaid hiljem kui sidemed oma lastega olid taastunud, hakkas vanaema, juba pensionärina, taotlema külastusviisat laste juurde. Ettearvatult olid vastused eitavad. Kuid ometi - vanaema oli saanud just 80 aastaseks, tuli äkki jaatav vastus. Paberite vormistamisega alustades ei varjanud vanaema, viidates oma vanusele, enam sedagi, et kavatseb jäädagi Austraaliasse. Ja vaatamata sellele oli ikka vastus jaatav. See oli vanaema minemine. Mäletan kuidas ema ja isa panid kõigile meile, lastele südamele, et me ei tohi näidata mingeid pisaraid. Viimane kuu enne ärasõitu oli praktiliselt iga päev meil külalised. Ka vanaema tegi lahkumisvisiite, kus mina tihti tema saatjaks. Sellel kuul nägin ma palju täiskasvanute pisaraid, kuid ise ma ei nutnud, ei nutnud ka õed-vennad, sest meile oli seletatud, et meie pisarad teevad vanaemale valu.

Saabus ärasõidupäev. Mäletan Tallinna Lennujaamas üht tähtsat asjameest, vist Aerofloti kohaliku kontori ülemust suure roosikimbuga. Ju siis ka Aerofloti jaoks oli sündmus saata vanainimene nii kaugele reisile. Mäletan seda kuidas ema kallistas vanaema ja mõlemad, pisarateta, sosistasid teineteisele midagi lahkumiseks. Mäletan õdede-vendade kallistusi memmega. Mäletan oma vanaema viimast pai mulle, tugevat kallit ja vanaema sosinat: "Sa oled mu südamelutikas!". Siis lennukitrapp. Vanaema oma elegantses sügismantlis ja kübaras pöördub lennukiuksel ja lehvitab majesteetlikult jääjatele. Uks sulgus, mootorid tõststavad häält ja lennuk hakkab liikuma stardiraja poole. Vaatasin ema poole ja nägin, et ta nägu on pisaratest märg. Siis teatsin, et nüüd võib nutta...

Ma ei tea, kas vanaemal oleks lubatud emigreeruda kui võimud teadnuks, et see vanainimene elab "roiskuvas kapitalismis" veel 24 ilusat aastat. Et oma sajandaks sünnipäevaks saab ta Briti alamana omakäeliselt kirjutatud õnnesoovid tema Majesteet Elisabeth II-lt. Et lisaks vanaduspensionile hakatakse talle maksma veel lesepensioni (minu vanaisa suri 1919. aastal) jne. Ning ainukene, mis vanaemal täielikust õnnest puudu jäi oli see, et tema nooremat tütart, minu ema, nii ei lubatutki külaskäigule oma õdede, venna ja ema juurde. See pere täieskoosseisus kokku ei saanudki.

Jõulude ajal mõtlen oma lähedastele, kus nad ka parasjagu ei viibiks. Mõtlen ka neile lähedastele, kelle minemised viinud sinna kust tagasiteed pole. Mõtlen, jõulu rahu kõigile.

Eestis ligi 30 Türgi sõjast osavõtnut

Eestist on seni teatanud Tartu Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajale dr. Oskar Loorits'ale ligi 30 meest, kes on võtnud osa Vene-Türgi sõjast 1877-78. a. Dr. O. Loorits kogub kõik saabuvad materjalid ja saadab need edasi Bulgaariasse dr. Christian Vakarelski'le, kes hiljuti käis Eestis Vene-Türgi sõjast osavõtnuid otsimas. Enamik sõjast osavõtnuid on sündinud 1854. a. ja neid elab Eestis mitmel pool, nii maal kui linnas.

Üks 82 aastane sõjast osavõtnu, Juhan Ardon, kirjutab dr. O. Looritsale, et ta omal ajal sõjakäiku kaasa tehes näinud isiklikult Osman Pasha alistumist, ta on koos teiste vene sõjaväelasiga ületanud ka Bulgaaria kõrgeima mäekuru Shipka. Praegu ütleb mees end teenivat Tallinnas Eesti Pangas.

Maa Hääl, 19. jaanuaril 1938

Laps kidur ja köhib

Vastuseks lugejale nr. 76.436

Teie 4 aastane poeg on kidur ja köhib igal talvel. Söögiisu on temal vilets. Ega vitsaga küll ei saa söögiisu äratada. Näib, et temal on mingi pikaldase iseloomuga viga, mis kurnab keha ega lase sellel korrapäraselt areneda, nagu see peaks sündima ühe täismehe juures. Võimalik, et temal on kopsunäärmete tursumine ühes hingetoru katarriga. Kas temal on märgata kerget palavikku (nii mõni kümnendik üle 37 kraadi) pärast lõunat? Näib, et raskemat kopsuhaigust ei või oletada tema juures.

Katsuge söögiisu äratada ferrratoli või jälle mõne muu rauaühenduse abil (küsige apteegist). Kodustest abinõudest oleks nimetada porgandi- ja jõhvikamahla (jõhvikamahlale tuleb suhkrut juurde lisada), mida andke temale umbes pool tundi enne sööki. Väljas õhu käes viibimine tõstab ka söögitahet, kuid tugeva köha puhul ja halva ilmaga pole soovitav lasta poisil välja minna. Tooge ööseks poisi magamiskoha lähedusse värskeid männi- või kuuseoksi. Ka männi- ja kuusevaik on selleks kohane. Tehke poisile selgeks, et mees peab ka mehe moodi sööma, muidu jääb ta kasvus kängu ja temast ei saa Palusalut.

Dr. med. A. Liin

Maa Hääl, 23. veebruar 1938

Kuressaare "must mask" paljastati

Politseil õnnestus paljastada salapärast "musta maski", kes mõnda aega kollitas Kuressaare naisi, tungides öösel nende magamisruumidesse.

Öösel vastu tänast päeva Kuressaare 1. rajooni politseikonstaabel pani tähele, et kuursaali käimla aknast püüab sisse tungida keegi noormees. Viimane kandis kaelas tumedat taskurätti, mida ta üheainsa käeliigutusega võis tõmmata näo ette maskiks. Politseinik vahistas sissetungija. Ülekuulamisel selguski, et on tegemist kurikuulsaks saanud "musta maskiga", kelle tegude kohta araverelisemad olid heietanud otse legendaarseid lugusid. "Must mask" osutus 16 aastaseks Ilmar Viidas'eks, kes on pärit Saaremaalt, Suurevallast. Ta võttis õigeks oma öised retked naiste magamisruumidesse. Tabamisööl oli tal kavatsus tungida kuursaalis elutsevate naisteenijate ja tantsutaride ruumidesse.

Politsei on arvamisel, et Ilmar Viidast ajasid neile öistele sissetungimistele ebanormaalsed kalduvused.

Maa Hääl, 11. juunil 1938

Sergei Soldatov

See jutt sellest, et kodumaa peab tundma oma kangelasi jne. Nüüd juba manalamehe, Sergei Soldatovi raamatuke "Eesti saatuse keerdsõlmes". Teadsin, midagi olin kuulnud, kuid juba ununenud. Selline saatus, unustus, vist ootab kõiki neid kümmendkonda eesti dissidenti, kes vene ajal olid reaalses vangistuses. Suurem osa meist, nõukogudeaja inimestest eriti ei teadnud ega teagi noist asjadest, mida toimetasid Soldatov&Co. Meie "kangelasteod" piirdusid heal juhul Ameerika Hääle kuulamisega. Kuigi jah, kuidagi palju on tekkinud ka neid inimesi, kes poetavad oma meenutustesse ikka seda juttu, kuidas nõukogude võim neid kiusas ning kuidas nemad püüdsid seda eesti asja ikka ajada. Sisemistest "võimuõõnestajatest" rääkimata. Kui inimesed sedasi räägivad, tunnen ma alati suurt piinlikust. Samal ajal ja tegelikult on ka üllatavalt palju eakaaslasi, kes aususe hetkel tunnistavad, et nad ei teadnud vene ajal, mis on jõulud, mis on küüditamine, 44. aasta lahkumine, kes olid Päts ja Laidoner jne. See on omakorda kurb.

Dissidendid unustuses - arvatavasti asjade loomulik käik. Põlvkonnad, kes nõukogude ajal olid lapsed ja hiljem sündinud, ei pruugi aru saada milles oli asja point. Mõelda vaid, kangelane ainult selle eest, et kükitas kusagil, kirjutas ja paljundas midagi riigivastast. Kus on action, ma küsin? Soldatovi raamatukesest peegeldubki pisut kibestumist. Istudes reaalselt kuus aastat laagrites, polnud ta Eesti vabaduse saabudes enam keegi. Üks ta kaaslane aga, kes Soldatovi hinnangul kogus kuulsust ka tema arvel, on praegu meie Europarlamendi saadik. Valusat muiet jätkub Soldatovil ka president Lennart Meri aadressil (kes muuseas sellel ajal kui Soldatov viibis Mordvas okastraadi taga, imetles Euroopa linnade ja maailma kaunimate paikade vaateid).

Tegelikult pole selles mälestuste raamatukeses mulle midagi üllatavat. Lihtsalt seda lugedes tulid asjad meelde. Olen siin blogiski kirjutanud ühest juhtumist, mis haakub Sergei Soldatovi poolt kirjapanduga. Ta kirjeldab kuidas ta saadeti vanglast Serbski nimelisse Psühhoneuroloogia Instituuti ekspertiisi. Kirjeldab ka üksikasjalikult protseduuri, mille nimi on punktsioon - selgroovedeliku proovi võtmine. Ja kuigi Soldatov mäletab, et "tema kohal on keeruline seadeldis, mis suunab süstla vajalikku kohta selgroos", siis mina mäletan teisiti. Lihtsalt öeldi: "Kui liigutad, oled halvatud!" ja kogu moos - hirmust ei pilkunud silmadki. Varasemast ajast meenub see, kui pisikese poisina sai karauulitatud tänaval kui vanem vend lendlehti käis Niguliste tänaval postkastidesse toppimas. Hilisemast ajast mäletan samizdati läbi saja kopeeri paberossipaberile trükitud Solzhenitsini ja teisi raamatuid. Ja mäletan palju muudki. Mälestused on toredad, selleks et mõista, vajame me mälu.

Bensiinigaasi plahvatus Viljandis

Eile keskpäeval juhtus Viljandis põllumeeste seltsi hoovis bensiinigaaside plahvatus. Põlluseltsihoovile püstitati alles hiljuti bensiini müügipunkt ja reservuaar maa alla, mille mahutavus on 16 000 liitrit. Laupäeval täideti bensiinipaak. Siis aga selgus, et kuskil seadeldises on viga ja bensiini immitseb välja. Eile hakati viga selgitama. Töölised ei pääsenud aga paagile ligi, kuna maapinnal asuv raske malmist kaitseplaat oli kinni külmanud. Hakati seda leeklampidega lahti sulatama, misjuures unustati ära kõik ettevaatusabinõud ja teadmine, et seisti "püssirohutünni" otsas. Mõni minut hiljem kõlas plahvatus. Raske malmipatakas lendas mitu sülda kõrgele taeva alla, purunedes kolmeks. Plaadi alla immitsenud bensiin ja gaasid olid sulamisel plahvatanud. Nagu imekombel pääsesid töölised allasadanud malmipankade eest vigastamatult.

Maa Hääl, 12. veebruaril 1935

Karistati naise peksjat

Laupäeval Pärnu 3. jaoskonna rahukohtunik karistas Vana-Vändra vallas elavat Armusaare talu noorperemeest Elmar Martinsoni oma naise halvasti käitlemise pärast 3 kuulise arestiga. Martinson oli 12. jaanuari hommikul kella 5 paiku tulnud hobusega koju mingilt kosjakäigult. Naisega tekkinud sõneluse tagajärjel mees asus teda peksma ja viskas viimaks naise paljajalu toast välja. Naine põgenes kergetes riietes läbi lume ja külma umbes kilomeeter maad eemal asuvasse vanemate tallu. Sealt ta tuli tunnistajatga järgmisel hommikul mehe tallu oma asju ära viima. Elmar Martinsonile see ei olnud meeltmööda ja ta lõi ühele tunnistajatest, Paul Vahtrale, kasepuust kepiga kaks korda näkku ning sõimas veel meest pealekauba. Selle teo eest samal päeval kohtunik karistas riiakat taluperemeest ühekuulise kinnipidamisega vangimajas.

Maa Hääl, 12. veebruar 1935

Aga mis teha kui nuppu pole?

Ma olen tihti mõtelnud, kuidas kõik see "kontoritöö" ära tehti, kui arvuteid polnud. Ja kontorites istus siis kordi vähem inimesi kui praegu. Üks on selge, et kaugemal oleva sõbraga sai siis lihtsalt kirju vahetatud - paberil, omakäeliselt kirjutatuna, ilusamat paberit ja postmarki valituna, postitatuna jne. Ning peaasi tuli kirjakandjat oodata. Kirjadega on nüüd lihtsam, meil on ju Blog.tr.ee

Probleem selles, et minu blogilisti ei saabu need postitused, kellelt kirju ootan. Samas ju näen, et need kõik ilusasti minu kirjasõprade nimekirjas. Aga kirju ei tule. Näen ka seda, et kirju nad ometi kirjutavad. Küll vajutan ühte nuppu ja teist, aga kui endal nuppu pole, siis kasu ei millestki. Vähemalt enda koostatud blogilistist. Tean, et tuleks seda asjandust veel õppida, kuid kes küll õpetaks? Õppida pole ju kunagi hilja...

Parimad tervitused Tegelinskile, Malyniale ja veel mitmele blogisõbrale tundmatult austajalt.

Tõsieluromaan "Andmekaitse"

Manjana ja teised arutavad, kas inimesel on õigus olla mitte keegi kui ta ei taha olla keegi. Konkreetne juhtum kirjeldatud detailides on minu arvates küll ehk pseudoprobleem. See on midagi taolist (seejuures ei midagi isiklikku): Kas Teie naine on rase? - Ei, natuke rase. Austan Manjana õigust võidelda selle nimel, et olla mitte keegi. Võis siis, noh, natukene keegi. Ju siis temaga seonduvate andmete avaldamine-mitteavaldamine, säilitamine-mittesäilitamine on talle oluline.

Tsiteerides klassikut - mitte sellest ei tahtnud ma... Endale olulisest tahtsin rääkida. Selleks tuleb minna näiteks lihtsalt siia leheküljele ja hakata seda lugema. Tuhandete lehekülgede kaupa tõsieluromaane. Kõik reaalsete nimede, enamik ka reaalsete isikukoodide, aadressidega. Kellel kui palju kinnisvara; kes millisele lapsele ja palju elatist maksma peab; kes pankrotti läinud; kellel maksuamet kraes; kes valesti autot parkinud või bussis jänest sõitnud; kes abielu kestel ühisvara juba jagamas; keda arvatavasti ootab korterist väljatõstmine; .... Loendamatud leheküljed draamasid, mõnikord ka komöödiaid. Ja ei mingit andmekaitset, delikaatsust ja muud jura käidud koolidest, klassipiltidest, memmede-taatide raadioõnnitlustest ning muust tühjast-tähjast. Kõik puha tegelik elu ja avalik huvi.

Aga kas te seda juba teate, et Maksuamet väänas muusik J.S.-le põhivõlana 20 ja viivisvõlana üle 30 tuhhi. No tegelikult need muusikud teenivad ju päris hästi - juba põhivõla kaudu saab midagi tuletada. Eks kohtutäitur saab ka veel enne vanaaastat leiva lauale kui ainult muusik nüüd jõulude ajal usinalt tööd vihuks. Tal vaesekesel omal jäävad lastele jõulukingid tegemata... Oi elukest... Kust ma seda tean? Tõsieluromaanist lugesin.