Kirjad leerivennale 7.

19. märts 1982

(järg)

Sinu kaks viimast kirja on huvitavamate hulgast, mis ma üldse elus olen saanud. Esmalt muidugi selle kirjaviisi pärast. Ilmselt sa vähemalt nüüd aru oma uuest kirjaviisist, sest aadressid kirjutad sa endiselt ristiinimese kombel. TV-s oli umbes pool aastat tagasi saade ajurabandusest. Seal oli juttu ühest pangategelasest, kõrgtaseme juhist, See olnud üks päev väga hämmelduses, et kõik teda imestusega vaatavad. Alles keskpäeval öeldi talle, et ta kirjutab peegelkirjas. Kõik muu oli muutumatu, sealhulgas ka käekiri. Käekiri on sinulgi sama. Sa võiksid sellest natuke kirjutada, et kuidas sul see kõik toimus ja selgus. Pool aastat tagasi kirjutasid ratastoolist. Kas see on mööda läinud? Mis siis õieti juhtus? Ja ikkagi - kuidas sul õnnestub niimoodi kirjutada? Kas tõesti nagu tavaliselt? Aga aadress, mis normaalkirjas vaja teha? Lapselik ja loll uudishimu, aga mis teha - tõesti on huvitav.

Siia jäi mu kiri eile õhtul pooleli. Täna hommikul teatas K., et ta nägi unes "mu Siberi sõpra, keda ta pole ihusilmaga näinud"., nagu ta sind tituleerib. Sa olla öelnud, et kui sa nüüd terveks saad, siis tuled tagasi ja siis sa nagu olevatki tagasi olnud, tulnud meile külla. Sa olevat olnud pikemat sorti šatään, üle pea kammitud juustega, nagu 50.-ndatel aastatel kanti. Sellise väljanägemisega nagu on kunagi suured ja tugevad mehed, kelle tiisikus või mingi muu tõbi on kõhnaks kurnanud. Oli see prohvetlik unenägu, nagu K-l neid muidu vahel on?

Mis muidu sinu tagasitulekusse puutub, siis vaevalt sa tahad oma konte sinna matta lasta. Eks sa kunagi ikka end tagasi vead. Tundub ainult mõistlikum tulla pisut varem - siis kui sa veel veidigi teovõimeline oled. Need hinnad, millest sa kirjutad käivad supermajade kohta. Jaan Talts olevat oma Merivälja suvila (mingi USA arhitekti eriprojekt jne.) müünud 100.000 eest. Seda ma usun. Kvaliteedi eest võib maksta.

Kunagine, olümpiavõitja Jaan Taltsile kuulunud Merivälja "suvila". Mitte küll USA arhitekti eriprojekt, vaid meie oma arhitekti, Raine Karbi prjekteeritud ja tollases nõukogude tegelikkuses eredalt, ameerikaliku unistusena eristuv elamu (1972-73).

(Foto Raine Karbi eraarhiiv)

Sinule arvan ma rohkem sobivat minu odavam variant. Mitte et sa ei tahaks sellist suvilat - kes ei tahaks. See elu käib meiesugustele üle jõu. mis aga sina arvad maaelust? Seal on rahvast puudu. Kortereid saab suhteliselt kergemini. Lisateenimisvõimalused on olemas. Enese ülalpidamine ei sõltu nii palju kaubandusest. Eestimaal on praegu väga moes küülikute, nutriate ja lammaste pidamine. Suhteliselt vähe vaeva, tulud suhteliselt head. Ametlikult nõutakse sellise majapidamise soosimist, kuidas tegelikult, pole veel uurinud. Muidugi - sellise majapidamisega oled väga kinni - ei saa suurt liikuma ega midagi, pidevalt on midagi tegemist jne., ei jää viinavõtmiseks aega. Sellest viimasest peab maaelu tingimustes kindlalt loobuma, kui tahad millegiga hakkama saada. Neid joodikuid pidi maal praegu nii palju olema, et juurde enam küll ei võeta, aga karsketel (noh mitte just lausa marulistel, aga nii arukatel) pidavat minekut ja pidamist olema, ka naiste hulgas. Need naised on ju maalgi nii iseseisvaks läinud, et saavad kõigega peale lapsetegemise ise hakkama. Ja sinna hukka see maailm lähebki - keegi ei tunnista, et ta vajab abi, toetust ja julgustust, tagantaitamist. Kõik on karmid, jäigad, iseseisvad. Inimeste vahel ei kujunegi inimlikke suhteid.

(järgneb)