Esmaspäev, 21. oktoober 2013

NSVL rahvakunstnik

Kuigi ma vanakraamiotsinguil sirvin peamiselt välismaiseid antiigipoodide katalooge, siis seepärast ei jää mu tähelepanuta ka kodumaised netipoed. Osta.ee on mõnikord heas mõttes üllatav, teinekord aga naljakas näiteks sellise müügikuulutusega: "Mingi vana raamat." Seekord jäi sealt silma visiitkaart. Paljud meist mäletavad taasiseseisvumise algust kui see papitükk sai üleöö vajalikuks. Eriti just nendel, kes mingeid asju "läänega" hakkasid ajama. Häbi ots kui nemad ulatasid sulle oma visiitkaardi. Sina aga sirgeldasid oma andmeid pastakaga mingile leheservale ja pobisesid piinlikke vabandusi. Nõukogude ajal ei olnud visiitkaart tavaline ega hädavajalik. Sest paljud meist siis üldse "nendega" suhelda said. Aga selline nõukaaja visiitkaart on müügis. Alghind kolm eurot.
 
Minu jaoks on pisut naljakas see tõlketermin: Peoples Artist of the USSR. Aga ka see Lenini preemia võitja toonitamine võis kaardi saajas, kõigis neis, kellele meie tollane kultuurihierarhia tundmatu ja võõras, tekitada mingeid lõbusaid assotsatsioone. Meie, kes süsteemiga tuttavad, meie teadsime, et see oli kõva sõna.
 
Alles hiljuti lugesin kusagil vene meedias vaba diskussiooni sellest, kas Vene Föderatsiooni valitsus ei peaks mingil moel abistama veel  alles jäänud NSVL rahvakunstnikke, sõltumata, millises riigis nad elavad. Paljude kunagiste kultuurikorüfeede materiaalne heaolu ja olme jätab soovida. Inimesed on sattunud raskustesse igapäevase toimetulekuga. Mõtte kategoorilised eitajad pidasid seda kunagist aunimetust üleüldse ja täielikult... Arvukalt toodi näiteid kunagiste lemmikute kohta, kes ilma ühegi aunimetuseta on jätnud oma loominguga sügava jälje inimeste südametesse ja kultuuriloosse. Rahvakunstniku nimetus olevat omistatud valdavas enamuses karjääriartistidele.
 
Vaatasin eestikeelset Vikipeediat. Kahjuks pole sinna keegi veel lisanud artiklit NSVL rahvakunstnikkest. Seepärast teen mõned lühimärkmed siinsamas. Aunimetus NSVL rahvakunstnik esksisteerib alates 1936. aastast. Selle tunnustuse osaliseks said loomingulised töötajad, kes tegutsesid teatri, muusika ja kino valdkonnas. Kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni määrati see nimetus ainult 1006 inimesele. Tundmata küll kogu tollast impeeriumi kultuuripilti julgen eestlaste osas väita kindlalt, et mitte ükski Eestist pärit NSVL rahvakunstnik ei saanud selle nimetuse teenimatult. Ma olen kõiki neid näinud ja kuulnud. Ning mäletan sedagi, et selle nimetuse määramine OLI sündmus meie kultuurielus. Mõistetavalt tuleb möönda ja teada, et valik oli rangelt ankeedipõhine, s.o. "laitmatu nõukogude inimese" reputatsioon. Eelnevalt tuli läbida madalama kategooriaga aunimetuste kadalipp, teeneline kunstnik ja liiduvabariigi rahvakunstnik, kus samuti oluliseks kaalukeeleks ankeedipuhtus. Kuid alus valijate ja otsustajate kaalukausile saamiseks oli eelkõige inimese looming. Otsus NSVL rahvakunstniku aunimetuse omistamiseks võeti vastu küll NLKP Keskkomitee, hiljem osakonna tasemel, kuid vähemolulisem polnud rahva tunnustus.
 
 Eestist on saanud NSVL rahvakunstniku nimetuse üheksateist inimest. Võib arvata, et peale sõda oli esimese sobiva artisti leidmine vabariigi parteijuhtkonna jaoks paras pähkel. Ikka seesama ankeet, looming ja tuntus. Lõpuks sobiv isik leidus - Ants Lauter. Üks kord tuli meile nimetusi ka anchor. Mingil hetkel praktiseeriti Moskvas seda, et liiduvabariikide kunstidekaadide galakontserdi apoteoos oli gruppile seltsimeestele selle kõrge tunnustuse kätteandmine. Ka ülaloleva visiitkaardi omanik Gustav Ernesaks oli Moskvas selle "au" osaline. Ning minu arvates igati vääriline seda au ilma jutumärkideta saama. Oli ka seda, et aunimetus omistati soses soliidse juubeliga. Ülalmainitud diskussioonis heideti muuseas seda nüanssi ette, nagu see oleks midagi või kedagi devalveerinud. Meilt sai seoses juubeliga NSVL rahvakunstnikuks ainult üks inimene, 80 aastane helilooja Heino Eller. Ma ei tea kuidas üleliidulises mastaabis asjad tegelikult olid, kuid siiani on levinud arvamus, et NSVL rahvakunstnikuks saamiseks oli mingi vanuseline tsensus - kandidaat vähemalt kuuekümne aastane. Eesti praktika seda veendumust ei kinnita. Kõige noorem eesti artistidest ja ainuke ballettiartist Tiiu Randviir(Tölp) sai  selle nimetuse 39 aastaselt, Georg Ots oli 40, Anu Kaal 41 aastat vana. Praktiliselt kõik meie NSV Liidu rahvakunstnikud olid aunimetuse saamisel parimas loomeeas, alla kuuekümne.
 
Väga raske on hinnata neid hüvesid, mis liidulise rahvakunstniku nimetusega kaasnesid. Kes natuke teavad või mäletavad tollast korterikriisi, siis õigus lisapinnale 8 m2 oli midagi olulist. Tänasega võrreldes müstiliselt odavate kommunaalkulude tasumisel võis rahvakunstnik arvestada 50% soodustusega. Õigus ravile IV Haiglas oli pigem prestiiži kui ravikvaliteedi küsimus. Vajaduse korral riigisuvila kasutamise võimalus - see polnud ka päris eestlaslik unistus mille poole püüelda, ikkagi kroonu värk. Teinekord võis kasutada Ministrite Nõukogu autobaasi teenuseid ja parem veel, isikliku auto eelisostuluba. Komandeeringus ehk pisut parem hotellituba ja Moskva rongi CB vagun. Tegelikult võis mitmeid neid "hüvesid" hakata juba saama ka ENSV rahvakunstnikuna. Eks ikka kõige olulisem oli raha. Ma lauljate ja muusikute asju pole kunagi täpselt teadnud. Minu mäletamist mööda aga draamanäitlejate, NSVL rahvakunstnike, töötasu normaalkoormusega oli kaheksakümnendate alguses kuni 350 rubla kuus. Peaaegu pool kolhoosikombaineri kuupalgast lõikushooajal. Filmis, seda mäletan kindlasti, oli näitleja, NSVL rahvakunstniku võttepäevatasu koguni 55 rubla päev. Ning lõpuks ja mitte väheoluline oli ka aunimetusega kaasnev personaalpension.
 
Muidugi üks "eelisõigus" oli veel. Ma ei tea, millal ja millest see meie kultuuriruumi tekkis, et surma ees ei taheta enam olla võrdsed. Meie NSVL rahvakunstnik võis arvestada, et tema viimane puhkepaik saab kindlasti ja probleemideta olema Metsakalmistul. Kõrvu tähtsate omaaegsete partei- ja riigitegelastega, revolutsionääride ja muidu tublide seltsimeestega. Ja tuleb välja, hiljutiste otsuste valguses, et ka praeguste poliitikutega, partei- ja riigitegelastega. Minu jaoks pisut veider hüve. Aga aeg ongi teinud oma tööd. Paljud eestlastest NSVL rahvakunstnikud kinkisid meile mitmeid ilusaid elamusi veel aastakümneid pärast tiitli omistamist. Mõnele polnud seda aega niipalju antud - Voldemar Panso lahkus meie seast neli kuud peale aunimetuse määramist. Seda rõõmustavam, et meie hulgas jätkuvalt töötavad viis väljapaistvat inimest, kellele on omistatud see ainulaadne tiitel, NSVL rahvakunstnik. Üleüldse on selle, nüüd juba ajaloolise aunimetuse kandjaid alles jäänud kakssada.
 
Eestlased, NSVL rahvakunstnikud:
 
05.06.1948 - Ants Lauter
04.03.1954 - Tiit Kuusik
30.12.1956 - Eugen Kapp, Kaarel Karm, Gustav Ernesaks
05.10.1960 - Georg Ots
18.12.1964 - Ants Eskola
08.01.1966 - Aino Talvi
11.09.1967 - Heino Eller
18.02.1970 - Kaarel Ird
18.12.1975 - Jüri Järvet
14.01.1977 - Tiiu Randviir
18.09.1977 - Voldemar Panso
06.03.1979 - Margarita Voites
31.01.1980 - Hendrik Krumm
23.10.1981 - Anu Kaal
05.06.1986 - Eri Klas
26.03.1987 - Veljo Tormis
12.01.1990 - Mikk Mikiver
 
 

Kolmapäev, 16. oktoober 2013

Erika Salumäe

Raekoja plats, 04. oktoober 1988. Nii kaugele kui silm ulatub on inimmeri. Rahvas on tulnud austama oma olümpiasangareid Tiit Sokku ja Erika Salumäed. Fotograaf Harald Leppikson teeb sündmusest meeleoluka, rahva emotsioone edasiandva fotoseeria.
 
Inimesed on ka katustel, mõned on tulnud sini-must-valgega. Vaevalt Erika märkab kõiki detaile. Kogu plats on tema silme läbi üks suur emotsioon.
 
 
Keegi hoiab käes plakatit, mis väljendab meie kõigi unistust. 
 
Ning unistus saab teoks. Järgmisel olümpial osalemegi taas iseseisva riigina. Ma olen kindel, et mitte ükski toona ei osanud ennustada, et just Erika Salumäe on see, kes toob me riigile sõjajärgse esimese olümpiakulla. Tema enda jaoks teine individuaalne kuld olümpiamängudel. Tähtsamad kui 16 maailmarekordit, 16 impeeriumikulda, muust medalisadust rääkimata.
 
Kakskümmend viis aastat hiljem ülalkirjeldatud sündmusest, 04. novembril, näevad väljavalitud asjatundjad-kollektsionäärid Londonis Sotheby's New Bond Street'i müügisaalis kogu Erika Salumäe spordimälestust. Oksjonile on pandud seesama Souli kuldmedalmedal, mida Erika neil fotodel vaimustunud rahvale demonstreerib. Aga ka Barcelona kuldne medal ja võiduratas, õnne toonud võistlusdressid, loendamatud medalid, diplomid, sportlikud mälestusesemed jms. Oksjonipidaja hõikab kaheksateist korda Erika Salumäe nime, pannes haamri käima nii üksikesemetele kui komplektidele. Oksjonipidaja hinnangul on kõigi esemete koguväärtus vahemikus 24-40 tuhat naelsterlingit. Selline pisut korralikuma auto hind. Allpool ainult väike valik Erika poolt müüki pandust. 



 
Jah, muidugi tekitab mõtteid. Mitmesuguseid. Tegelikult ju vahet pole, kes, mida müüb. Ja miks - järelikult nii on vaja. Need on ju ainult asjad, esemelised mälestused, mis müügiks. Emotsionaalset mälu, olgu see milline tahes, müüa ei saa. Ei Erika ise ega rahvas.
 

Teisipäev, 15. oktoober 2013

Nimekirjad

Mulle hakkab üha rohkem selgeks saama, et mõningad asjad tuleb igapäevaelus ümber vaadata. Viimastel aastatel käivad hädavajalikud kevad- ja sügistööd mulle ilmselgelt üle jõu. Algul arvasin, et küll jõuvaru ja energia ikka kuidagi taastub. Rohkem selle enesepettusega aga ennast toita pole mõtet. Tuleb õppida elama sellega, mis on. Ning tänulik pean olema, et üldse on.
 
Eelmisel kevadtalvel tegin kardinaalse lõikuse kahele viimasele igivanale õunapuule. Mul on olemas ka päris eraldi pisike õunaaed kümnekonna puuga. Hindan julgelt, et sealsed õunapuud on vähemalt seitsmekümne aastased. Sellised sordid, millele nimegi ei oska anda. Nendega mässasin mõni aasta varem. Ja sai vist asja sellest noorenduskuurist. Maja juures oli-on aga kaks erilist õunapuud - äkki ongi sajaaastased!? Jämedad teised ja pikkust oli umbes kaheksa meetrit. Mõlemad puud tundusid väga väsinud olevat. Kuidagi ukerdasin selle mootorsaega sedaviisi, et viis meetrit latva sai neilt maha võetud. Selline see üks neist õunapuudest nägi kevadel, pärast lõikust välja. Sellel fotol seal paremal ääres. Kahjuks ei tulnud see pilt selline nagu tahtsin. Koer ei tahtnud mõõtkavana poseerida ja kedagi teist polnud võtta. Olgu siis orientiiriks öeldud, et see tagumine puu, üks vana saar, mille alt ma isegi Rootsi aja münte leidnud on ümbermõõduga ligi viis meetrit.
Ma ikka hirmsasti tahtsin suve jooksul veel võra kujundada aga ei jõudnudki selleni. Selline puu otsas turnimine on minutaolisele juba päevatöö. Iga asi võtab kaks korda kauem aega kui ette kujutad ja nii see loetelu tegemata töödest muudkui pikeneb. Nüüd, sügisel on tööde nimekiri pikem kui kunagi varem. Roosid vaja mullata, kasvuhoone korrastada, viinamarjaistandus vaja sättida talvekorda, järgmise aasta talvepuud metsaveerele saada, lillepeenrad, pisike peenramaa ja muudkui edasi. Arvan, et lumi jõuab seegi aasta enne kohale kui hädapärane tehtud saab. Mis ikka, las olla.
 
Ah jaa, selle aasta veinid ka vaja ära selitada ja pudelitesse saada. Sellega jälle häda. Pole asjaolude tõttu ise suur veinimekkija. Küll ma neid küla pealt leiaksin, kes alati valmis kangust proovima. Aga nende maitsemeelt ma millegipärast ei usalda. Eks ma mõtle selle asja peale. Olen siiani veel oma asjadega hakkama saanud, saan nüüdki.
 

Laupäev, 12. oktoober 2013

Andrei

 
Sellel fotol on Andrei veel koos isaga. Mõni aeg hiljem läheb isa ära. Tal on tekkinud uus perkond. Andrei on siis neljane. Koos õe Marinaga jäävad nad ema kasvatada. Elu jooksul on isal veel mitmeid suhteid ja perekondasid. Temast saab kuulus poeet. Isa ja ema õppisid kõrgkoolis ühel kursusel. Ülikooli ajal abiellusid ja mõned aastad hiljem sündiski Andrei. Ka ema kirjutas luuletusi, kuid üksinda, kahe lapse kõrvalt üha vähem. Kunagi hiljem, ühel hetkel ta hävitab kõik oma käsikirjalised luuletused. Ning mitte meeltesegaduses.
 
Väike Andrei elab isa lahkumist pere juurest üle traumaatiliselt. Sedavõrd, et veel aastakümneid peale Andrei enda surma lahatakse poja ja isa suhteid arvukates publikatsioonides. Seda nii psühholoogilises, kunstikriitilises ja mõistagi kõmulises aspektis. Andrei suhted isaga jäid keeruliseks kuni lõpuni. Nad küll suhtlesid omavahel. Siis kui Andrei oli laps, nooruk, täiskasvanu. Kui ema väikeste lastega samuti Moskvasse kolis, elasid nad isast vaid viie minuti kaugusel. Seega ka vahemaad ei olnud suhtluseks mingi takistus. Ometi tunnistab Andrei ise, juba täiskasvanud mehena, et tundis alati isast puudust. Oma lapsepõlveängi elab Andrei välja filmiga, mis toob talle üleeuroopalise tunnustuse ja tuntuse. Ta on siis kolmekümne aastane. Sama vana kui oli ta isa pere juurest lahkudes.
 
Andrei abiellus nagu ta isagi oma kursusekaaslasega. Mainitud filmi väljatuleku aastal saab Andrei isaks. Pojale pannakse nimi Arseni. Sama nime kannab ka sündinud poisi vanaisa. Ikka see, kellega isal on keerulised suhted. Kui poeg Arseni saab kuue aastaseks läheb Andrei ära. Tal on tekkinud uus perekond. Andreil on naiste hulgas lööki, nagu ta isalgi. Üks kuulus näitlejanna nüsib isegi veene Andrei pärast. Suhted pojaga kujunevad Andreil pärast kodunt lahkumist... keeruliseks. Erinevalt Andrei enda lapsepõlvest, kus ta ema igati soosis poisi suhtlust isaga, oli nüüd see teine variant. See, kus poja ema ei pea sellist läbikäimist vajalikuks. Selline tihti esitatav versioon, et poeg ise ei taha isaga eriti suhelda... Seda enam pöörab Andrei tähelepanu oma uuest abielust sündinud pojale. Kui esimese poja nimi on sama, mis vanaisal, siis teisele pojale paneb ta iseenda nime - Andrei.
 
Vahepeal on Andrei saanud teha veel ühe filmi, kuid see ei meeldi rahastajale, s.o. riigile. Just selle filmiga saab ta aga maailmas veel rohkem tuntuks. Vaatamata sellele läheb töö saamine ikkagi raskelt. Tööotsingud toovad teda ka Tallinnasse. Pikkade pauside järel saab lõpuks paar filmi teha. Sealhulgas midagi väga isklikku. See on peegeldus Andrei enda suhetest ja suhtumistest, "reeturlikkusest" ja millestki veel.
 
Siis õnnestub Andreil saada tööd Euroopas. Koos naisega lubatakse tal sõita Itaaliasse pikaajalisse komandeeringusse. Nagu Nõukogude riigil kombeks, jääb poeg-Andrei "pantvangi". Vaatamata sellele otsustab Andrei juba "seal", et ta kodumaale enam ei naase. Isa ja kümne aastane poeg Andrei ei näe teineteist järgmised viis aastat. Kui näevad, siis on isa juba kopsuvähiga suremas. Hiljem saab noorem Andrei teada, et kolm kuud enne isa surma sai ta endale veel ühe venna. Andrei ise oma kolmandat poega ei näinudki. Sellele poisile paneb filmigrupis töötanud norrakast ema nimeks Aleksandr, Andrei poolt lavastatud viimase filmi ühe lapstegelase järgi. Laps ise saab aga isa perekonnanime, norra keele kirjapildis.
 
Ma ei tea, kas Andrei oleks saanud filmikunsti klassikuks kui isa seal ülal fotol poleks pere juurest lahkunud. Tegelikut ta Andreist ei lahkunudki. Ta oli Andreile oluline, pidevalt esiplaanil ka siis kui Andrei ise oli juba maailmakuulus. Ehk mõned olulised jutud jäidki isaga rääkimata - poeg sureb enne isa.
 
 
Andrei juurdles palju enda ja isa suhte üle, süüdistades nagu viimast millegi olulise tegematajätmises. Aga enda poegadega oli ta koos: Arseniga kuus aastat, Andreiga kümme aastat ja Aleksandriga ei päevagi. Arseni, kes väga hästi sai läbi oma vanaisa Arseniga on arst-kirurg. Poeg Andrei tegeleb dokumentalistikaga ja on "täiskohaga" kuulsa isa poeg. Aleksandr oli hiljuti veel suhtedukas Norra vehkleja ja tegeleb ühe ilutoodete firma esindamisega kodumaal. Kindlasti on ta lugenud oma isast palju, kuid ta hoidub olemast "pärandi kaitsja". Aga peale vaadates ütled kohe: see on ju Andrei poeg. Igaüks kolmest Andrei pojast elab oma elu. Vennad omavahel ei suhtle.
 

Esmaspäev, 7. oktoober 2013

William ja Laura

 

Minu ema valdas inglise keelt vabalt. Pärast sõda ja veel paarkümmend aastat puudus tal aga igasugune keelepraktika võimalus. Seni, kuni lõpuks sai sellise töö, kus keeleoskusest oli ka mingit kasu. Kui sõja ajal välismaale põgenenud õdede-vendadega oli tekkinud taas side, siis hakkasid viimased saatma emale panderolle inglise keelsete raamatutega. Et hoida alles kasvõi passiivset keeleoskust. Valdavalt olid need raamatud kergekaalulised nii sisult kui köitelt. Ning sekka siis ka ajaviiteajakirju, kus palju juttu pildil oleva Williami vanaemast ja vanaisast, tollal veel päris noorukesest Williami isast, isa lapseealistest õest ja vendadest, muidugi Wiliiami vanatädist ja vanavanaemast - kogu suguvõsast, ühesõnaga.
 
Eks minagi sirvisin neid ajakirju. Tollal tuletas kogu see klantsajakirja kirju suguvõsa mulle millegipärast meelde oma enda isa koduküla. Kui mu tädi hakkas kellestki rääkima, siis nägi see välja umbes selliselt, et see on ju selle Elmari isa teise naise õemehe vanaema... Ei tea kuidas ja miks, kuid praegu orienteerun Williami suguvõsapuus päris hästi. Olen vist hingelt rojalist.
 
See foto on tehtud Williami onu pulmas. Pulmad olid uhked ja tseremoonial oli oma tähtis roll ja ülesanne ka neljaaastasel Williamil. Esimene asi muidugi hoida oma riided puhtad ja teiseks olla koos oma tädipoja ja pruudi õepojaga paažideks. Laura, Williami täditütar (ema õetütar) oli aga üks lilleneiudest. Kuid eks ka kuningakojas juhtub asju. Onu Andrew ja ta naise Sarah kooselu kestis vaid kuus aastat. Paar kolis lahku. Ja kokkusattumusena. Ka Williami ema ja isa hakkasid samal aastal lahus elama. Ja veelgi, samal aastal lahutas oma abielu ka Williami tädi, isaõde Anne. Williami vanaemal ja vanaisal oli neil aastatel vist palju, mille üle mõtiskleda. Kasvõi selle üle, kuidas kaasaegne peremudel ei jäta puudutamata ka kuninglikku perekonda.
 
Täna on William ise abielumees. Ta töötab printsina ja ta peres kasvab pisipoeg George. Laura tegeleb aga ajalooga ja kirjutab raamatuid. Ka Laura on abielus. Prints William oli koos oma naisega sugulase pulmas ja loodetavasti ta seekord Laurale keelt ei näidanud. Vanus ja seisus enam ei luba. Aga mine tea...