Neljapäev, 31. jaanuar 2008

Ei ühtegi väärtuslikku mõtet?

Mulle sattus kätte vana koolialmanahh. Nooremad ei pruugi teada, mis see on, seepärast selgitan. See on raamat, kogumik. Autoriteks ühe kooli õpilased. Oli aeg, kus kooli edukuse üheks peegelduseks olidki need almanahhid kõrvuti kooli aastapäevakontserditega suurtes kontserdisaalides. Almanahhi ilukirjanduslikud tekstid, illustratsioonid, pildimaterjal, klassinimekirjad, spordiedetabelid – ühe kooli üks aasta, ühes kohas, ühtede kaante vahel. Asjastunud, faktiline, esemeline mälupank toetamas ja ergutamas meie emotsionaalset mälu.


Mõistagi jäin mõttesse, milline on tänase õpilase mälupank aastakümnete pärast. Ja vastust ma ei tea. Ning ega see vist mind eriti ka huvita, seal, kus ma siis olen. Hoopis teine küsimus tekkis. Veebipäevikuid lehitsedes on üheks pidevaks teemaks noore inimese magamatus, väsimus, mure kirjalike tööde esitamise teemade, tähtaegade ja kõige muu õppimisega kaasneva pärast. Ei pea olema arstiteadlane, et nende kohati ahastatavate sissekannete najal diagnoosida depressiooni algeid.


Lõppude lõpuks saab enamik õppijatest maha oma esseede, uurimuste ja lõputöödega. Samamoodi nagu mina omal ajal. Õppimise raskused ununevad. Hiljem pakub meie emotsionaalne mälu valdavalt positiivseid, kohati ilustavaid mälupilte. Asjastunud, faktiline mälupank õpingute käigus loodud kirjalike tööde näol tasapisi ja iseenesest kaob. Enamus säilitab sellest ilusast perioodist vaid diplomit lauasahtlis.


Ma mõtlen nendele sadadele tuhandetele tähemärkidele, mida õppija oma õpingu sooritamiseks peab esitama, sisukalt ja tähtaegselt. Kas nendes sadades kirjatöödes pole tõesti kasvõi ainsatki väärtuslikku, originaalset mõtet, mida tasub säilitada, mida teistega jagada? Kas see inimaeg ja närvikulu, mis kulutatud nende tööde loomiseks väärib kokkuvõttes lõppresultaati – koltuma kippuvat paberilehte, diplomit?


Minu kallis õppur. Ma loen Sinu veebipäevikut, elan Su muredele kaasa – kas jõuad oma kirjaliku töö esitatud, kas see essee tuli lõpuks sisukas – kas Sinu magamata ööd ja hävinenud ajurakud olid väärt saavutatud tulemust. Usu, see, mida ja kuidas Sa kirjutad õppimisest kui tegevusest on huvitav. Aga kõike seda ma juba tean – see kõik on juba olnud ja kordub iga põlvkonnaga. Ma mäletan seda ilma päevikutagi. Mind huvitab rohkem see, kus ma saan lugeda seda, mida Sa koolitöö tarvis kirjutasid, mille pärast muretsesid. Äkki on just Sinu töös see ainulaane, värske mõte, mida ma otsin.


Pühapäev, 27. jaanuar 2008

Vanavara väljaviimine pandi seisma

Ruhnu saare tarbeesemed Kuressaare tollil



Reedel paigutati Kuressaare tollilattu 12 pakki mitmesuguste esemetega, nagu rahvariided, lauad, uksepiidad jne. mida taheti viia Rootsi. Kauba omanikuks on rootslane Johansson, kes need esemed vanavarana on kogunud Ruhnu saarelt ja tahab neid viia Rootsi.

Kuna tekkis arvamine, et esemete hulgas võib olla selliseid, mis kuuluvad muinsuskaitse alla ja mille väljaviimine keelatud, peeti saadetis kinni ja asjast teatati muinsuskaitseinspektorile Tallinnas, kelle võimkonda kuulub väljaveoloa andmine.


Maa Hääl, 3.juulil 1939


Reede, 25. jaanuar 2008

Roosa paelaga kirjad 7

Tallinnas, 31. Detsembril 1902



Austatud neiu Erna!



Ma olen jälle Tallinna jõudnud. Jälle käin ma mööda tuttavaid kitsaid uulitsaid, elan ja liigun vanade tuttavate ümbruskonns, teen oma harilikkusi toimetusi. Veel seisavad selgeste minu Peterburgi reisu mälestused meeles. Nad pole teiste, värskemate uudistega endid veel jõudnud ära segada. Ma mälestan selgeste, kuidas meie esimesel pühal endi aja kõige lõbusamini mööda saatsime, kord mööda uulitsaid jalutads, kord jälle kodu jõulupuud põletades, ehk lauldes, lõbusaste juttu vestes.

Ma käisin eile hra Möhlmanni juures. ka tema on veel nii "metshtatelni", elab täieste vaimus veel Peterburgis ehkki keha küll Tallinnas masinaid juhib.

Teie rääkisite muu seas ka minu vastu, et Teie suurem rõõm on ennast üksikusse kuhugile ära peita ja endi sõbrade kirjasi lugeda. Ning avaldasite soovi, kas minagi ei võiks Teile vahest kirjutada. Enne Peterburgi sõitmist arvasin ma kindlaste, ära nähes, et ma ühtegi vastust ei saa, et minu kirjad Teile mitte soovitavad pole ning Teid juba ära tüüdanud. Aga nüüd, kus ma kuulsin, et Teil nii vähe aega on, siis olen ma oma arvamist muutnud. Ma olen Teile tänulik, et tohin Teile kirjutada, ning kui mul vahest võimata leida on mõnda omasugust hinge - olen melanhoolia tujul enese südame taga pidaja, - siis võin ma seda ometi Teile, sõprade puudusel, - tundmusrikkade sõnadega välja rääkida, püüdes seda kirjana saata.

Õigust ütelda, pole mul praegu ainukestki inimest, kellega ma midagi sõbra kombel võiksin rääkida ehk kirjutada. Nii kui teate, olin ma Alfrediga kõige parem sõber - kuni ta veel Tallinnas oli. Aga siis, kui ta Peterburgi sõitis, kus meite vahel kirjade vahetus algas, milledes ma selgemini ja arusaadavamalt oma mõtteid võisin selgeks teha kui suusõnal, siis hakkas endine sõbraline toon meite vahel kaduma. Ta hakkas mind vabameelseks, mässumeelseks ja Jumal teab, mis -meelseks nimetama. Rääkis, et ma keeva vereline ja ilma järelmõtlemamata olla j.n.e. Ja see kõik selle pärast, et ma temale paar vabamõttelist lauset julgesin kirjades avaldada, ilma, et ma veel midagi järelmõtlematust oleksin jõudnud korda saata. Häda mulle, kui ma midagi tema põhjusmõttetest julgesin puutuda - kõige teravama ja trotsilisema kirja, kus isegi pilkamine ei puudunud, saatis ta mulle vastuseks ilma, et ta midagi järelkaalunud oleks. Ma pidin kõik oma silma-vaated elu üle, mida ma sihtiandvate kirjanikude töösi lugedes olin omandanud, tema s.o. Alfredi isiklikkude, kitsarinnaliste arvamiste vastu ümber vahetama, et meite sõprust hoida. Aga ei! Mis sõprus peaks see olema, kus iga minu idealilisem lause terava krititseerimise alla võetakse? See pole enam sõprus, see on parteilik olek kahe hariliku "tuttava" vahel. Niisuguseid tutvusi leiaks ma igalt poolt, kui tahaks!

Teie võite siis selle järel ise otsustada, et see mind ainult rõõmustas, Teie ettepanekud kuuldes - Teile tihem kirjutada. Teie kõnelesite Nevski prospekti peal, kus Teie endi saatuse üle kaebasite, et Teie endile veel mingit sõbranad pole leidnud, et Teie ainus eesmärk on tulevikus kodumaalt, kus Teid karedalt vastu võeti, ainult kaugemale rännata, ning ainult sellest rõõmu tunda võite, et uhkusega ütelda: "Ma pole kellegi abi tarvitanud. Ma olen iseseisev. Ma olen ise oma saatuse, ehk küll kareda ja külma, eest hea seisnud". See näitas selgeste, et teil tubli tahtmise jõud on, seal juures olete aga ka unistav ja õrnasüdameline. Ma järeldan sellest, et mu kirjad ehk saavad siis ka lahkeste vastuvõtmist leidma. Muidugi mõista võtan ma siis ka julguse Teid mitte enam oma sõbra õeks, vaid otsekohe sõbranaks nimetada. Et aga selle muinasjutulise julguse juures mitte naeruvääriliseks saada, siis luban ma minu kirjades kõiksugused romantikalised laused välja jätta.

Ma nägin esimesel pühal ühe noore romaani esimesi lehekülgesi, mida mul au saab olema vist lõpuni läbi lugeda. Ta ei saa arvamise järele mitte paks olema, kuid siiski saab aasta ehk paar mööda minema, enne kui viimast lehekülge (pulmad) võin läbi lugeda. Soovin südamest õnne peategelastele. Ma arvan, et ma vistist liiga oma sõbra Möhlmanni vastu ei patustanud, kui Teid sõbranaks nimetasin. Hra Möhlmann sõitis teisel pühal ära. Kui meie vaksalist ära tulime, s.o. kodu jõudsime, kuulsime, et Teie meil olete käinud. Teie olite parajaste meite eel ära läinud, sest kui lampi hakkasime põlema panema, siis polnud veel klaas ära jõudnud jahtuda.

Teie kirja viisin ma Grossmamma kätte. Ta rõõmustas väga, et Teie teda veel polnud ära unustanud. Kuid siiski, aeg on pattu üles tunnistama hakata. Teie palusite, et ma Grossmamma käest Teile kirja pidin tooma. Aga kõige parema tahtmise juures ei leidnud ma aega sinna minna, sest et Teie kiri kõigest paar päeva enne pühi Tallinna jõudis. Mul oli võimata Peterburgis Teile ütelda, et ma Teie palve täitmata jätsin. Kas võite mu häbematust veel vabandada? Ma tunnistasin oma pattu ka Grossmamma juures ülesse, kuid ta ütles, et ta sellegi pärase poleks kirjutanud, sest ta enne pühi haige on olnud - nüüd aga juba paranenud.


Teie onu tuleb 3 Januariks Peterburgi.


Veel on üks asi, millega ma pean oma kirja pitkendama, millega ma Teite ees süüalune olen. Teie mäletate, kuidas meie Teid esimesel pühal kodu saatsime. Juhtus nii, et mina Teie kõrva voorimehe peale pidin istuma. Ehk ma küllap ka oleks võinud nii moodi teha, et hra Möhlmann selle koha oleks saanud. Kuid ma olin liiga egoist, mul oli ainult "mina" meeles - ning Teiega kõrvu saanis istuda, see paistis mul taevalik õnn olevat. Kui ma aga nägin Teie kurvameelsust, pool vastutahtmiseta vastuseid minu küsimiste peale, siis kahetsesin ma oma ette tungimist. Kahetsesin, et ma Teie viimased lahkumise pilgud ära kihvtitasin. Kas võite mulle andeks anda?

Soovin Teile kõige õnnelikumat uut aastat. Soovin, et Teie "ozidanija tshudes ot zhizni bõli bõ ispolnenõ i dostupnõ". Jäen Teie ruttulist vastust ootama. Teie tuntud

August

Neljapäev, 24. jaanuar 2008

Emane lapsevanem, isane lapsevanem

Blogide lugemisel vihastan tihti enda peale, et ei ole omandanud oskust oma mõtteid selgelt ja lühidalt sõnastada. Tahaks kommenteerida, kuid ajus tekkinud mõttekonstruktsioonid on sama pikad kui puhvetikapi kirjeldused de Balzac'i romaanides. Mitte kuidagi ei taha need mahtuda raamidesse, mida pean kommentaari puhul sündsaks.

Täna lugesin homode õigusest lapsendada. Taolise teema puhul on kasvatatud inimestel kombeks kohe alguses näidata üles toleraablit suhet samasugulisse intimiteeti. Teen seda minagi sõnadega ühest filmist, kus vanemad ütlesid oma nukkudega mängivale pojale: "Mis sest, et sa oled teistest erinev - meie armastame sind siiski".

Viidatud kirjutises põhjendatakse, miks on tarvis homodel õigust lapsendamiseks. Argumentatsioon tundub olevat igati selge. Taolise õiguse nõudlejad peavad silmas lapse heaolu. Bioloogilise vanema surma korral jääks lapsele alles tema teine vanem. Laps ei satuks lastekodusse, kasuperesse, lapsele oleks tagatud harjumuspärane keskkond nüüd juba üksikvanema lapsena. Seega on "lapsendamisõiguse "nõudmisega" väga lihtne lugu", nagu kirjutab ancientboy sodipodi. Selle üldselgitusega olen ma täielikult nõus. Kui poleks aga seda aga.

Mina olen jõudnud ikka, kus osatakse pealtnäha lihtsad asjad enda jaoks keeruliseks mõelda. Ma mõistan, et homo-kooselu ei erine milleski hetero-kooselust. Seda seletavad mulle ka kõik "homoblogid". Kaasajal oleme edumeelsed, kui kinnitame sugude võrdsust. Me aktsepteerime soorollide tähenduse muutumist ühiskonnas, sealhulgas pereelus. "Normaalses" kodus ei tohiks laps näha eelmistest sajanditest pärit tavapärast ema- ja isarolli. Homoühiskond on oma ettepanekutega lihtsalt kiirendamas neid protsesse, lõhkumas niiöelda juba praegu varemetes oleva traditsionaalse peremudeli viimaseid müürijuppe. Seega, kui mitte juba täna, siis kindlasti homme oleks poliitiliselt ebakorrektne rääkida lapse emast või isast. Samamoodi nagu väldime sõna neeger. Peaks juba praegu hakkama end harjutama sõnaühenditega: emane lapsevanem, isane lapsevanem. Ega see terminoloogiline kalambuur pole siinkohal iroonia. Homode soov seadustada ka neile lapsendamisõigus nõuab uut terminoloogiat - lapsendamise tulemusena saab täiskasvanu praegu seadusliku ema- või isastaatuse. Kuidagi tuleb ju hakata nimetama uut mõistet. Sõnade semantilised tähendused muutuvad väga pika aja jooksul. Sõnal ema ja sõnal isa on meie alateadvuses sellised tähendused ja seosed, et neid ei ole võimalik niisama muuta. Me teame, mida tähendab ema. Me ei tea, mida tähendab ema Nr.1 või Nr.2. Sama kehtib mõiste "isa" kohta.

Tänapäeval ei ole paarissuhted püsivad. Peetakse loomulikuks, et meil on elu jooksul mitu kooselu/abielu. Lapsed näevad oma emastel ja isastel lapsevanematel mitmeid elukaaslasi. Ei usu, et homoperekondades asi teistsugune oleks. Milliseid eriarvamusi tekib laste bioloogilistel vanematel lahkumineku korral, võime lugeda Eesti värvikamatest blogidest. Eks siis tulevikus, homode algatatud peresuhete revolutsiooni võidu korral, "jagavad" lapsi kaks ema või kaks isa või kuidas neid nüüd tuligi nimetada.

Homoperedele aga väike lohutus. Heteroseksuaalses peres on üksikvanema perekonda tulnud mehel või naisel samamoodi võimatu elukaaslasese lapsi lapsendada. Terve mõistus ja ka vist seadus eeldab, et kui lapsel üks vanem puudub, siis peaksid elukaaslased enne lapsendamise teema tõstmist tõestama, et järjekordne tädi või onu ei ole samasugune nagu kõik eelnevad. Praegu on selleks tõestuseks abielu. Siit järeldub, et homode vähemus peab koos heteroenamusega purustama lõplikult abielu kui juriidilise institutsiooni. Tunnistan, vanamoodsa inimesena oleks mul sellest kahju.

Kolmapäev, 23. jaanuar 2008

Kuritahtlik kuulutus ajalehes

Paar päeva tagasi ilmus Tallinna lehes tööpakkumiste all järgmine kuulutus:

"Telliskivivabrikusse tarvis asjaajajat.

Palk kr. 100+ korter. Pöörata: Türi,

S.Pärnu t. 55, telef. 50, Jaan Tina"

Türil Jaan Tina nimelist isikut ei ela, külla aga elab nimetatud kohas telliskivivabriku omanik dr. Jaan Vooremaa (end. Wöhrmann). Ka on viimase telefoni number 50. Kuulutuse ilmudes tuli viimasele telefoni teel rida pakkumisi asjaajaja kohale, isegi Tallinnast ja mujalt kaugemalt. Doktorit tülitati kohaotsijate poolt mitu päeva. Mingisugust kohta tal aga anda ei olnud.

Nagu selgub, on tahetud doktorile teha halba nalja ja kuritahtliku kuulutuse lehte panijat selgitavad ametivõimud.

Paar aastat tagasi saadeti "Postimehele" surmakuulutus dr. J. Wöhrmanni kohta, mis aga jäi ilmumata, kuna asi paistis kahtlasena. Ka sepitseti siis rida laimukirju, millised saadeti nimetult ametiasutustele, kus toodi esile olematuid asju ja lasti neis halba varju heita dr. J. Vooremaale. Ka asetati kuulutustahvlitele pahatahtlikke kuulutusi. Politseilisel juurdlusel tehti siis kindlaks, et anonüüm-laimukirjade sepitsejaks ja kuulutuste väljapanijaks oli Albert Lorenz, endine dr. Wöhrmanni telliskivi- ja keraamikatööstuse raamatupidaja. Ta oli kõrvaldanud vabrikuomaniku raha üle miljoni sendi, mille eest vallandati. Peale seda hakkasidki ilmnema ülalnimetatud laimukuulutused-kirjad. Nende sepitsemise eest saadeti A. Lorenz politseivalitsuse direktori otsusega Türilt välja novembris 1935. Hiljuti esitas ta politseile palve, et teda lubataks Türile elama asuda. Palve jäeti rahuldamata.


Maa Hääl, 21.juuni 1937

Selle talve surnud 6.

(.....järg)





Enne, kui Kärdi läks Telliskivile sulaseks, oli ta Aaviku karjamaa nurga peale, maantee äärde väikse maja ehitanud. Seal juuresolevale krundile istutas tiheda noore õunaaia. Kui ta nüüd peremeheks sai, istutas oma õunapuud kõik Telliskivile ja sai hiigla suure aia. Võib olla ta muretses kuskilt veel noori puid juurde. Kui 40.-41. talvel kõik õunapuud külm ära võttis, siis noored puud jättis külm enamasti järele. Kärdi ja minu isa nooraiad jäid järele ja enne sõja lõppu olid kenad õunapuuaiad, mis iga aasta ikka paremini kandma hakkasid. Kui major Tombak käis marju ja õunu ostmas, siis sai Juku sellest aiast suurt kasu. Kuid hiljem oli ta ainuke sissetulek juhuslikud möödujad.

Neid oli vähe, aga vana Kärdi oli ikka ihne - ega ta raatsinud ühtki õunapabulat kellelegi anda. Liide tõi salaja põllega meile töö juurde õunu. Tuli salaja läbi metsa, et vanamees ei näeks ja poriseks. Üks kord meie Tõnu läks Kärdile. Vanal Kärdil oli väga hea meel ja tõotas: "Nüüd, Tõnu, annan ma sulle ühe hea õuna, millist sa enne pole saanud." Käinud terve aia läbi, mekkinud õunu, visanud jälle maha - et see pole ikka see. Kui terve aed oli läbi käidud, leidis ühe õuna, mis oli ikka "see". Hammustas suure tüki nii, et napilt pool õuna järele jäi ja andis poisile.

Lapsed rääkisid ka, kuidas Ivo ja Aavo neile metsa kaudu õunu tarivad. Umbes kümme aastat tagasi, kui meie õunad otsas olid, tuli peale oktoobri pühi meil mõte Kärdilt õunu tooma minna. Küll oli seal ilusaid punaseid õunu lademes puude all. Panime Kaarliga ühe koti täis, rohkem polnud kuskile panna. Mul oli 10 rubla. See oli sel ajal suur raha. Liide puikles algul vastu võtmast. Ma lubasin teine kord tagasi tulla, kuid aeg oli hiline, lumi tuli maha ja jäid need õunad sinna.

Nüüd on see Kärdi maja tühi ja rahva jutu järgi käia seal need mehed, keda ajalehesabas taga otsitakse. Maja olla nii lõhutud ja ära situtud. Pahandatakse, miks Aavo seda maha ei müü. Ivo tütar on juba inimene ja õppis Klementis õmblejaks. Temal on sama suur õigus vanaisa majale nagu Aavolgi.

(järgneb...)


Esmaspäev, 21. jaanuar 2008

Peen ja bürgerlik köök

Vaimuvaese inimesena, kellel omad ideed puuduvad, ajendas seda postitust kirjutama pseudonüümne Urban Turban oma murega. Temal on pikemalt ettevalmistamisel külaliste vastuvõtt, kes sooviksid gusteerida üks viiekäiguline lõuna. Ma arvustaksin, et tema kirjeldatud menüüd on piisavalt läbimõeldud ja esinduslikud, kuhu midagi lisada poleks tarvidust. Minul tuli lihtsalt sellega seoses soov jagada seda vaimustust, mida tunnen vanade kokaraamatute seltsis.

Hetkel on minu tähelepanu köitnud üks üleeelmisel sajandil, 1896. aastal St.Petersburgis kirjastatud mahukas kogumik, millest mõndagi rooga sai möödunud sajandil, lapsepõlves, maitstud. Nüüd, elades käesoleval sajandil üksinda oma uues elukohas, vanas maamajas, mässan köögis nende vanade retseptidega. Mitmeid produkte tuleb asendada, mingit mõistet või kirjeldust katsetada. Mõned road jäävad aga vist tegemata, näiteks pole viimasel ajal lähimates külapoodides trehvanud laanepüüde peale. Aga ma ju käin poes ka harva.

Kuna need katsetatavad road on pärit "St.Petersburgsi peenest ja bürgerlikust köögist", siis roa valmimisel loobun eestlaslikust köögis nosimisest/kugistamisest. Katan söögituppa laua, valin vastava muusika ja olen iseendale külaliseks. "Külalisena" on mul kahtlemata respektabiliteet koka suhtes, kuigi, mis salata - mitte alati pole kõik õnnestunud. Peaasi, et koka peamine kriitik, minu ustav hundikoer, näitab alati üles suurt huvi kulinaarsete tulemuste vastu, sõltumata õnnestumise astest.

See vana kokaraamat õpetab lisaks toiduvalmistamisele ka seda, kuidas peenelt ja bürgerlikult koostada menüüsid. Tollane tekkinud kodanlane oli eilne "talumats", kes harjunud võimaluste avardudes sööma nagu eesti jõuludel. Eks möödunud pühadelgi õpetati meile meedias, mida ette võtta liigsöömise korral. Minu arvates on raamatu peened ja bürgerlikud menüüd tõeliselt oskuslikult koostatud.

Nii, et kui järgmisel nädalavahetusel juhtute mõned sõbrad külla kutsuma, siis võiks ehk pakkuda järgmist näidismenüüd:


Kanasupp inglise moodi
Puljong austripasteediga
Õrn raguu teokarpidega
Lõhe shampinjonikastmes
Loomafilee trühvlite ja shampinjonikastmega
Rohelised oad omletti ja sooja keelega
Külm hanemaksapasteet zheleegarneeringus
Prae-, nuumkana- ja jäneselihalõik erinevate salatitega
Rohelised herned sulavõiga
Mandlitort marasquino ja vaarikatega
Järelroaks: puuviljad, kompvekid, kohvi konjaki või hea likööriga


Äripäeval võiks kodulõuna külalistega olla ka pisut lihtsam.







Pühapäev, 20. jaanuar 2008

Roosa paelaga kirjad 6

Tallinnas, 14-mal Novembril 1902





Austatud neiu Erna!





Ometi ükskord see ammu oodatud kiri, mille peale umbes 3 kuud aega on saand oodata. Teie tegite õigesti, kui ei hakanud ennast puhtaks pesema, sest süüaluseks jäeksite ikkagi. Aga ometi noomite mind, et mina, kui Teist vanem, Teile pole selle aja sees kirjutanud. See nõudmine on ühe sõnaga ööldud - ülekohtune: tuletage meelde, kes oli see, kes viimaseks kirjutas? Eks olnud mina see. Kui ma Teile juba kaks kirja olin saatnud ja ikkagi vastust polnud saanud, siis tulin viimaks selle otsuse peale, et minu kirjad Teid on ära tüüdanud. Ning et neist lahti saada, siis jätsite nende peale vastamata. Kui ma valesti pole arvanud, siis tegin vist õieti. Peale selle ei teadnud ma Teie adressi, sest nii kui oma sõbra käest kuulsin, olite seda ammu juba muutnud. Niisugusel juhtumisel oli mul ka võimata oma lubamist, Teile piltisi saata, pidada. Aga küll ma katsun oma viga parandada. Nii näiteks soovisite Teie, et ma Teile ühte omast viimasest ülesvõttest saadaksin, mis Alfredi juures olete näinud, aga seal juures unustate Teie ära, missugust? Ma olen selle vahe sees palju üles võtnud - küll gruppesi, küll landschftisi. Missugune neist aga Alfredi juures on ja Teile meeldis, seda palun teadvustada - kõige kiirem post saab seda Teie kätte tooma.

Missugust algupäralist mõtet Teie avaldate - otsekui oleks minu süü läbi Tallinna Teater põlema hakanud! Taevas halasta! Missuguseks võllanäoks mõistate Teie mind tembeldada. Aga oota, neiukene! Ka Teile katsun ma kättetasumiseks midagi algupäralist tuua. Katsume üles uurida, kust see tuleb, et Teie Tallinna sugulased ja ka mina Teilt nii väga vähe kirjasi oleme saanud. Kergemad ei või ju midagi olla, kui selle põhjust leida. Oodake, kannatust! Silmapilk teen hakatust:

"Oh Jumal! Küll võivad need päevad Peterburgis pitkad olla. Need igavesed tööd ja talitused, millas saavad nad täna jälle ühele poolele? Milla jõuab see lühikene prii tunnikene? Aga oh! Kannatust - veel vähe aega ja siis...! Oh, kui tormiselt tuksub mu süda! Viimaks, viimaks ometi, kus need talitused kõrvale võin visata ja vaba õhu kätte minna. Võib olla, ehk võtab ta juba ammu mu peale."

Ja nüüd? Ruttu paneb ennast Erna riidesse ja tõttab uulitsale, kus ta kõige kiirema käiguga otsast teise rändab, inimestest ja poodide vaate akendest - mingi asi ei pea teda. Viimaks ometi hakkab samm väiksemaks, pikaldasemaks jäema - määratud koht on käes - ja korraga - põsed, mis kiirest käigust ja vilust õhust roosaks on tõmmanud, saavad mingi iseäralise väe läbi seda meeldivat värvi veel juurde. Mis vägi see peaks olema? Aga eks sealt uulitsa nurga takka ilmunud pitk, sirge, kena mehise välja nägemisega noormees, kes Erna poole kübarat kergitas. Noh! Eks mõistatus olegi käes - svidanie. Rõõmsalt rändab kena paar mööda uulitsaid, süüta nalja tehes, ja aeg kaob, kiiremini, kui see meele järele oleks. Aga ometi ei tohi hiljaks jäeda, muidu ehk pahandakse - ja juba on nad kodu jõudnud. Jumalaga jätmine, üks pilk ja - do skorogo svidanija - ning neiu sammub majasse, kuna noormees kodu poole üksi päini tõttab.

Jah, nii see ilma viis on. Kes selle üle hakkab pahandama, see teeb valesti. Ning õhtul, kui Erna magama läheb, siis surub ta käekese vastu südant ja mõtleb mööda läinud päeva peale. Ja kes on süüdlane, et kiri täna kirjutamata jäi? Kas Erna süda, või kena noormees? Vastake.

Aga on, mis on, ma pean oma lori lõpetama hakkama, muidu ehk pahandate minu üle nii, et edaspidi põrmugi enam ei kirjuta. Ainult ühte asja palun - kui ma Jõuluks oma sõbraga Peterburgi tulen ja Teiega ehk kokku juhtume, siis ärge minuga selle pärast liiga palju tapelge. Kirjutage varsti ning teadustage, mis pilte ma Teile pean saatma.



Elage õnnelikult ja tervitage oma vendasi.



August

Reede, 18. jaanuar 2008

Ei ole minus seda isamaalisust

kuulates oma riigi hümni. Olen vilets patrioot, tean seda.

Sündisin ja kasvasin nõukogude ajal. Lapsena seisin suhkrusabas ja pidasin kamraadidega raudtee-venelaste vastu kivisõda. Uskusin, et kõik mu kaaslased teavad seda sama, mida minagi - vene baasidest, natsionaliseerimistest, küüditamistest. Et kõik peavad jõulusid. Et kõigil on kodus sini-must-valge lipp. Et oktoobrilapseks ja pioneeriks peab astuma, et jama ei oleks.


Teadsin seda, et see kivihunnik põllul oli kunagi minu isa veski. Et sõja alguse tõttu jäi emal viimane aasta "Pallases" pooleli. Et komsomolkast tädi oli oma õe vara üleskirjutaja Siberisse saatmisel. Et ema-isa ei jõudnud 44. aasta septembris õigel ajal laevale. Et miks isa teab Kautlas kõiki teeradasid rabas. Et hilisem kirjavahetus tädide ja onuga, kes jõudsid laevale, toimus kodeeritult. Ja palju muud.


Suureks saades alles taipasin, et olime ikka väga erinevalt kasvanud. Suur hulk minu eakaaslastest polnud kodus kunagi kuulnud sellest, mida mina pidin endastmõistetavaks. Ma olin kasvanud emotsionaalselt nagu väliseestlane, kellele vanemad räägivad muinasjutuliselt ilusast vabast Eestist, kuid ümbritsev tegelikkus on hoopis midagi muud.


Ma ei olnud mingi vabadusvõitleja. Kuigi lapseeast on hägusalt meeles, et pidasin ükskord vahti, kui vanem vend lendlehti kesklinna postkastidesse sokutas - minu "panus" riigikukutamisse. Olin oma täiskasvanud elus pigem muganduja. Ei olnud siis soovi kartulikoori süüa, vaid elada oma elu nii hästi kui olud lubavad. Ometigi tundsin siis, et olen patrioot.


Ja siis aastate möödudes olin minagi rahva ühendkooris, mis revoltis meid kõiki. Laul oli olnud minu jaoks tähtis juba lapsest saati. Eelnevatel laulupidudel lauldud laulud Leninist ja parteist olid ju magus sissejuhatus grand finale'le: "Mu isamaa on minu arm". Ning aastate jooksul lauldud laulupeod omakorda kõik kokku olid ettevalmistuseks sellele suurele, kõige tähtsamale laulule. Siis, kui me kõik koos ennast hingelt vabaks laulsime, tundsin, et olen patrioot.


Vabadus oli saabunud. Ajad olid olmeliselt segased. Ühel päeval pandi meid kõiki finishijoonele, anti 150 krooni ja öeldi: "Lipake!". Ja enamus meist jooksis, kõigest väest. Mina kaasa arvatud. Lõppude lõpuks me olime kätte võidelnud vabaduse joosta. Ega keegi täpselt teadnud, kuhu joosta. Igaüks valis oma teekonna ja taktika. Kõige viletsam jooksja ma polnud. Väga paljud olid küll eespool aga paljud jäid ka maha. Aga ühel hetkel ma järsku tundsin, et ei taha enam joosta. Ma avastasin, et jooksmisega olen kaotanud iseenda ja sealhulgas isamaalisuse.


Nüüd kui kuulen oma riigi hümni, mille sõnu teadsin juba esimesse klassi minnes, mis ei ununenud minu brezhnevlikus nooruses, nüüd ei tunne ma, et see on minu laul. See on lihtsalt üks hümnograafiline heliteos, mida enamikul juhtumitel lauldakse veel seejuures "oma sõnadega, omal viisil".


Ning veel vähem tahan ma, et minu kaduvat isamaalisust proovitaks turgutada ofitsiaalse hümni valimisega laulude seast, mis mulle tõeliselt kallid. Jäägu need laulud nendeks hetkedeks, kus võib Miina Härma sõnadega lausuda: "Laulupidudele ei koondunud tegelaste ega kuulajate tuhanded kindlasti mitte l a u l u, esteetilise kuulmiselamuse pärast, vaid selle a a t e nimel, mille teenistusse laul oli rakendunud ja mille manifesteerimine - avaldamine ja levitamine, laulu kaudu osutus ainsaks võimaluseks"/ERK, nr.7, 1933/.






Hirmupäevad Jõgeval

Tapeti hulk inimesi ja põletati palju hooneid







"Postimees" toob andmeid punaste terrori kohta Jõgeval. Jõgeva linnas küüditati Ants Silvere abikaasaga. Teda süüdistati selles, et ta oli toetanud vabadussõjalaste liikumist.

Jõgeva raudteejaama ülemat Anton Kivikat ja roopaseadjat Karl Lindsaart süüdistati küüditatuile joogivee andmises, kui viimased palusid seda meeleheitlikult. Nad vangistati.

Samaselt vahistati Jõgeva kaupmees Alfred Saks ja küüditati Venemaale.

Laiuse kirikuõpetaja Leo Vool läks parajasti tuttava taluniku juure varjule, kui lätlased teda tulid vangistama. Kui ta abikaasalt Helenelt päriti, kuhu ta mees on läinud ja ta seepeale vastust ei teadnud anda, siis hakati teda tshekistide poolt peksma ja piinama ja vangistati lõpuks.

Kolonel Labidas ja kapten Tiiman nägid oma redupaikadest, kuidas nende abikaasasid ja lapsi kinniseotult lahtistes autodes transporditi Jõgevale. Kapten Tiiman tahtis küll väheste metsavendade ja puudulike relvadega autode karavanidele vastu tormata, kuid teised takistasid teda.

Terror läks Jõgeva linnas ja ümbruskonnas viimaks nii metsikuks, et ei lepitud enam vangistustega, vaid hakati mõrvama vähimagi põhjuseta igaüht. Mõrvati Jõgeva linnas tänaval majandusühisuse kaupluse abijuhataja Voldemar Kangur, taluomanik Johannes Pütsep ja teised.

Jõgeva vallas mõrvati üheksa talunikku ja põletati kolmkümmend kaheksa talu ühes kõrvalhoonetega.

Palamuse vallas mõrvati kolmteist talunikku ja põletati kaheksateist talu. Vaimastvere vallas oli lätlastest ja leedulastest tshekistide verejanu kõige suurem. Seal langes mõrvarite ohvriks nelikümmend talupoega. Taluhooneist põletasid tshekistid Vaimastveres pealt kuuekümne.

Kursi, Kudina ja Laiuse valdades mõrvati ühtekokku kakskümmend neli talunikku ühes naiste ja lastega. Taluhooneid ühes kõrvalhoonetega põletati pealt kaheksakümne.

Kui ümbruskonna valdades enam kedagi mõrvata ei olnud, sest et talunikud kogu oma peredega ja kariloomadega olid metsadesse põgenenud, siis siirdusid tshekistid Jõgeva linna tagasi ja alati seal süstemaatilise rüüstamise ja põletamisega.

Jõgeva jaamahoone süütas leedu tshekist Varikunash. Tules hukkus Jõgeva suurim äri- ja kaubanduslinnaosa. kustutamistöödele minevad linlased aga lasti maha tänavail patrulleerivate tshekistide poolt.

Ja linna leekide valguskumas hakkasid tshekistid hukkama ümbruskonnast Jõgevale kokkutoodud hobuseid ja kariloomi.




Eesti Sõna, 8.jaanuaril 1942


Neljapäev, 17. jaanuar 2008

Selle talve surnud 5.

(....järg)







Liide ikka nurises minia üle. Aga hiljem oli väga õnnelik, kui see lastega teda vaatama tuli. Eriti meeldis talle uue mehe poeg - kui mehelikku juttu ta ajab: "Noh, kuidas sul ka läheb?".

Aavo jälle oli tavaline "jota". Vahetas töökohti ja oli suur viinamees. Peale seda, kui ta esimesest naisest lahutas, kurtis Liide, et näe temal kui isal on õigus oma last näha, kuid ega vanaemal seda õigust ole.

Aeg läks edasi, mõlemad läksime vanemaks - tema oli minust pisut üle kümne aasta vanem. Jäime pensionärideks. Vahest harva ka pensionäridena kohtusime. See vanem poeg Hillar elab Nõmmel Eeva lähedal. poeg on tal nii Tõnu ealine. Kord, kui Eeva suvel puhkusel, oli see poiss ka siin. Läksid Eevaga poodi. Koju tulles naeris Eeva, et Nõmme poiste hirm läheb "vanaema" käest kinni hoides poodi.

Viimasel ajal ma teda ei juhtunuid enam nägema, sest mina ei saanud muidu väljas käia, kui keegi mind autoga viib. Ja küllap sel Liidel oli samuti, olgugi, et ta hulga poele ligemal elas. Enne jõulusid tuli Klaasi Õie mulle jõulukinki tooma ja ütles, et kõigil on kingid käes, ainult Liide omad on andmata. Ta oli ümber maja käinud, aga ühtegi jälge pole kuskil ja lukk olevat kinni. Hiljem ma kusagilt kuulsin, et olevat Aavo juures.

Kui Andres läks mu veebruari kuu pinsi järel, oli ta läinud mu lehtede järel Tõugule. Mati hakanud siis seadma Liide hauda tegema ja kutsunud Andrest ka. Muidugi ta läks. Teisel päeval olnud ta veel abiks, kuid matusele ei läinud. Vaadanud ukse pealt. Laual olnud vähe süüa, aga palju juua. Egas see Liide lõpp küll kerge olnud.




Lõpetasin juba Kärdi pere loo, kuid Eeva tuletas meelde vana Kärdi ihnsust.




(järgneb...)


Teisipäev, 15. jaanuar 2008

Roosa paelaga kirjad 5

Tallinnas, 9-al augustil 1902









Austatud neiu Erna!









teie kirja sain ma juba 7-al s.k.p. kätte, ning tänan, et pole mind veel unustanud. Tean juba, et Teie uudes kortles elate - aadressi sain ma Alfredi käest - ning ruttasin oma kirjaga Teile ette: parem on, kui Teie lahtist kaarti mulle mitte ei saadaks. Sest Aasa rahval pole tarvis seda teada, et meie vahel kirjad jalutuskäikusi teevad. Iseäranis Teie käsksite mind ette vaatlik olla ja kirjad, mis Teie käest saan, ära põletada - mida mina sugugi teha ei tahaks. Tasku raamatu lugu on mind esiteks natukene targemaks teinud. Teiseks teeb see mulle suurt lõbu teie kirjasi vahel vaadata. Et nad aga teiste kätte ei juhtuks, selle eest olen mina valmis oma ausõna juures vastutama, ehk ma neid siiagi maale ilma selleta tervise juures olen jõudnud hoida.


Mis mu sünni päevasse puudub, siis tänan Teid õnne soovi eest. Sünni päev on mul 21-el Julil. Ma teadustan seda Teile ainult selle tingimisega, et Teie oma sünni päeva mulle ka peate üles andma.


Teie trööstite mind neiu Alvine okkalise oleku pärast: tänan! Siin pole tröösti tarvis. Iialgi ei või ma ennast kurvastada ühe naesterahva okkalise oleku üle minu vastu, kes ühte niisugust meesterahvast, keda mina põlgan, austab või koguni armastab. Tahtmata kaob minu sõprus ka selle naesterahva vastu. Ainult külmas kauguses võin ma teda austada kui naesterahvast, siis, kui ta oma armastusele truuiks jäeb. Mis Alvine romaanisse puutub, siis on see ehk lõpetatud. Võib olla ehk saab ta neid "rõugete armisi" - nii kui Teie elutarkuseline vanasõna arvab, - kui mitte elu aeg, siis ometi õige kaua kurvastusega kandma. Mille üle vähesed kaasteadjad, muidugi peale Maureri, tõsist kaastundmist ehk tunnevad.


Ma olen juba Karelli juure elama asunud ning vaba aeg läheb lõbusasti mööda uue kortli sisse seadmisega. Mul on terve tuba peaaegu oma tarvitada, mida siis ka oma oskamise mööda püüan meeldivaks teha. Igav ei saa mul siin mitte olema, nii kui Teie arvate. Sest sellepärst läksin ma Noorakite juurest ära, et oma pisikest mõistust üksikuses õppimisega teritada võiks. Mille juures aga igavusest juttugi pole, kui hoolega tööd saab tehtud.


Minu kiri hakkab pikaks minema. Ma lubasin Teile Tallinna Keisri päevadest pajatada, aga ma arvan, et Teie seda kõike juba ajalehtedest olete lugenud. Võin ainult nimetada, et meie, lauljad, kes Keisrile serenaadet viisivad, neljatunnilise vihma käes ootamise järele läbi märjad olime. Iseäranis kahetsemise väärilised nägivad külmetavad neiud oma õhukestes Eesti rahva riietes. Ainus asi, mis meid vähegi rõõmustas, oli laeva sõit, mida kõik Tallinna Eesti seltside ühendud koorid Keisri laeva juurde, mis kaugel merel seisis, tegivad, et Keisrit lauluga lõbustada.


Iseäranis tore oli tagasisõit, kus kõik sõjalaevastik tuhandete elektri lambikestega oli valgustatud. Tagasi jõudes olin ma mittelauljate hulka pugenud, kes laeva ninas pealt kuulasivad, sest päevase töö järele oli mu kõri päris kibedaks jäänud. Pealt kuulajate hulgas kuulasin, kuida seltsimehed, kelle vaimustuse tuhin veel polnud ära lõpenud, tihti lugu laulusi ette kandsivad. Üks neist lauludest, Anna Haava sõnadega meeldis iseäranis. Mitte üksi minule, vaid kõigile, sest seda lauleti mitu korda. Tal polnud mitte üksi meeldiv viis, vaid ka meeldivad sõnad, mis järgemised olivad:




Ei saa mitte vaiki olla,

Laulu viisi lõpeta,

Vaikimine oleks vale -

Sunniks südant lõhkema.




Tahan üsna tasa laulda,

Tasa kannel helista,

Et ei sind mu kõige kallim,

Lauluga ei tülita.




Aga kui torm minu kandlelt

Kostab siiski kõrvu sul'

Siis sai ise oled süüdi:

Miks nii armas oled mul'?




Kurvalt helisedes kajasivad need toonid mõõda merd laiali. Igas ühes pealt kuulajais midagi igatsust äratades. Ju ette kujunes








/lehekülg lõppeb, ülejäänud osa kirjast pole säilinud/


Pühapäev, 13. jaanuar 2008

Alasti "maratonijooksja" sai karistada

Viljandi-Pärnu prefekt karistas Kabala asunduses elutsevat Herti Tarnat 20-kroonise rahatrahviga või 7-ööpäevase arestiga selle eest, et mees ihualasti jooksis ümber Kabala asunduse.





Omapärane maraton, mille eest jooksjal tuleb karistust kanda, toimus käesoleva aasta märtsikuus. Herti Tarna oli koos sõpradega A. Riisenbergi ja E. Annistiga, kusjuures tekkis vaidlus. Tarna kinnitas sõpradele, et tema on nõus jooksma ihualasti ümber Kabala asunduse, kui talle selle eest makstakse 11 krooni. Riisenberg ja Annist klappisid 11 krooni kokku ja Tarna rõivastas end lahti ning lippas minema, hoolimata ligemale 8-kraadilisest külmast ja tugevast tuulest. Maratonimehel tuli silgata külma ja tuule käes mööda külmunud maad ja lund paari kilomeetri ümber, millise maa alasti mees kattis 8 minutiga ja sai kätte sõprade poolt kokkupandud 11 kr.




Uus Eesti, 3.juulil 1939

Reede, 11. jaanuar 2008

Selle talve surnud 4.

(...järg)





Aeg oli siis raske küll, kuid et need Juksi omad nii vaesed on, ei võinud keegi arvata. Kui Liide tuli matusele kutsuma, oli tal koormaregi ja sinna kogus ta küttepuid ja loomatoitu. Enne kui meile jõudis oli koorem täis, nii ta meile ei tulnudki. Vist mõtles: "Mis sealt lastekarja kõrvalt ikka üle jääb."

Meie kool kadus ära ja lapsed hakkasid suures koolis käima. Seal olid vist kangemad nõudmised, sest Aavo saadeti kusagile kaugemale raskelt kasvatatavate laste kooli.

Kui vana Juhan surnud oli, kolis Laine õe juurde. See oli telliskivi talu ja eelmine Liide oli enne sõda ehitanud hulga tubadega, nii et ruumi oli küllalt. Laine oli igavene viinanina ja halva kommetega. Aga tema noorem poeg oli veel hullem. Vallo oli meie poiste ealine ja nad tükkisid sõbrustama. Olid meie poisid küll tükimehed aga Vallo lõi nad kaugel üle. Tasapisi said nad kõik targemaks. Vallo saadeti sõjaväes polaarjoone taha. Tagasi tuli kiilakana. Mõned kuud peale sõjaväest tulekut Vallo suri. Ma ei mäleta enam, mis tal viga oli. Kaarel käis veel matustel, Andres oli siis veel sõjaväes.

Kõik see aeg, mis poisid koolis käisid, elas Liide tasapisi, ilma erilise murede ja rõõmudeta. Juhani poisid olid erinevad. Aavo eriti andekas ei olnud ja viina viga. Ivo oli jälle hästi andekas. Ta oli ühe vana autokobaka ostnud ja putitas seda. Oma mootoratta oli ta auto rahaks maha müünud. Meie Andres oli sõjaväes ja tema Jawa seisis niisama. Ivo küsis Kaarli käest, et lubagu talle ja Kaarel ei keelanud. Ning Ivo hakkas meie rattaga sõitma.

Ivo oli imelik poiss. Kui talle mõni tüdruk peol meeldis, pani ta ratta peale ja viis koju, seniks kui tüdines. Esimesena oli tal üks sugulane Stellekas, kes sai poja. Teiseks viis ta endale koju selle tüdruku, kelle ta pärast ära võttis. Enne pulmi ta veel ütles ühele meie poisile: "Algul oli armastus, nüüd on kohustus.". Viimasena tuli üks uus noor zootehnik. Sellega läks ta oma viimasele Jaanitulele. jaanitulelt tulles, videvikus, sõitis ta mootorattaga teed ületavale põdrale otse keskele. Põder surnuks. Ivo ja plika ka teadmata. Järgmisel hommikul vana Ants meil uurimas, kelle käes on meie poiste ratas.

Kolm päeva oli Ivo haiglas meelemärkusele tulemata. Mina olin ka matustel. Küll oli palju inimesi ja pisaraid.


(järgneb...)

Neljapäev, 10. jaanuar 2008

Mille peale Valgeseelik punastab?

Uurisin tükk aega oma vaikses üksinduses neid modäärnseid kooslusi, mida iternet võimaldab. Logisin ennast kõikvõimalikesse kohtadesse. Paberileht täitus üha uutest kasutajanimedest ja paroolidest. Muu kirjutuslaua rämpsuga viskasin aga selle lehe kogemata pliidi alla. Nüüd olen jälle prii sellest tobedast vajadusest toksida ennast mingitele mõtetutele salasõnaga kaitstud lehtedele. Ja õnneks need 1001 erinevat parooli ei jäänud mulle ka meelde. Oma telefoninumbritki pean vaatama telefoni sees olevast mälust, sest pean seda nii harva kellelegi ütlema.

Mida ma sellest kogemusest õppisin?

Esiteks seda, et inimesed on nii kuradi üksikud. Neil on perekond, sõbrad, mingi seltsielu. Ja vaatamata sellele kükitavad nad tundide viisi arvutis - räägivad, vaidlevad, kaklevad, lepivad. Lapsed koguvad mingeid feime, lapsikud noored ja lapsemeelsed vanad orkuteerivad niinimetatud sõpru, jututubades käib staatusevõitlus armastatuima tegelase ja kommentaariruumides targima ning teravmeelseima palngumäärija tiitlile.

Võib ju väita, et traditsionaalsele suhtlusele, kus inimene räägib inimesega silmast silma, on lisandunud lihtsalt uus suhtlusviis. Kohati võib ju see ka nii olla. Paraku reedab läbi klahvide sisestatud tekst pigem siiski seda, et aktiivsed internetisuhtlejad ei suhestu enam adekvaatselt ümbritsevasse. Mida rohkem on nad internetis, seda vähem teevad nad pingutusi hoida normis inimlikke "normaalsuhteid" perekonna, sõprade ja seltsieluga. Ja seda enam süveneb nende üksindustunne.

Teiseks õppisin seda, et inimene on meeletult laisk. Isegi looduse poolt seatud seksuaalvajaduste suhtes. Miljonid inimesed kasvatavad arvutitoolil tagumikku ning otsivad ja ootavad kuulutus- ja suhtlusportaalide kaudu keda k...da. Hämmastav! Kuidas me küll välja surnud veel pole? Ja seegi järeldus kinnitab esimest, inimesed on väga üksildased. Ainuüksi Eestis on kümneid tuhandeid, kes loodavad kaaslast leida internetist. Kui palju kordi on aga rohkem neid, keda pole internetis, keda kammitseb sisemine tõrge oma "kaupa" turule sättimast.

Kolmandaks. Küll me oleme edevad. Nagu normaalelus nii ka internetielus tahame ikka, et oleksime keegi teine, parem. Et meid armastataks. Et meid imetletaks. Et meid loetaks. Et meid mõistetaks. Ja siit jõuangi Valgeseeliku juurde.

Lubjakate noorusraamatute hulgas oli Rannamaa "Kadri" - raamat, mida tänased lapsed ei loe. Dramaturgia reeglite kohaselt olid raamatukeses omad kulminatsioonid ja sõlmitused. Üheks selleks võõrastesse kätesse sattunud päevik. Ei tea mina, kas Valgeseelik kirjutab oma blogis "naistekat" või peab päevikut. Olgu tema kirjutised stiilselt kirjutatud järjejutt või hingestriptiis päevikulehtedel. Ühteviisi põnevad mõlemad. Kindel on aga see, et need kirjutised on edevusest ajendatuna mõeldud publikumile lugemiseks. Valgeseelik ei ole Kadri, kes punastab millegi väga isikliku võõrastesse kätesse sattumise pärast.

Valgeseelik on minu jaoks mõistatus. Tema häbelik punastus mingi anonüümse kommentaari peale, samas reveranss tänulikule ja ustavale lugejale on kaheselt tõlgendatav. Kui tema blogi on ilukirjanduslik, siis tuleb tema punastust pidada huvitavaks kirjanduslikuks võtteks, mis toonitab, et blogikirjanduses on ka lugejal võimalik sattuda tegelaseks. Kui aga Valgeseeliku tekstid on avalikusele mõeldud päevik, siis jääb õnnetule kirjutajale ainult kaasa tunda. Mitte tema punastamise pärast.

Nii Valgeseelik kui ka teised interneti hingestripparid peavad mõistma, et lugejate jaoks te pole enam ammu reaalsed luust ja lihast inimesed, vaid kirjanduslikud. Te olete virtuaalsed tegelaskujud. Mida paremini kirjutate, seda kirjanduslikumaks te muutute. Kirjutiste minategelastena olete te nagu "päris elus", keda armastatakse ja vihatakse, mõistetakse ja ei mõisteta, austatakse ja ei austata. Ning lõpuks, kommenteeritakse ja ei kommenteerita. Paradoksaalne - üksindusest tekkinud või seda kompenseeriv kirjutamisvajadus on tegelikult muutnud teid üksildasemaks kui kunagi varem.


Aga punastamiseks pole põhjust, kui oleme üksikud, laisad ja edevad. See on modäärne inimlikkuse tunnus.

Kolmapäev, 9. jaanuar 2008

Tallinnas vangistati vargajõuk

Saadi kätte hulk varastatud väärtasju ja riideid. - Töösturi ja taluomaniku pojad ja vana posteljon jõugu liikmeteks.



Kavas sissemurd 60-sse korterisse.







Pärast pikemat ja väsimatut töötamist Tallinna-Harju kriminaalpolitseil õnnestus Tallinnas paljastada ja tabada vargajõuku, kes pani toime umbes 30 liht- ja murdvargust korterites ning varastas paljaks umbes kümmekond isikut Pirita mererannas. Suurem osa varastatud kraamist saadi kätte. Peategelasteks jõugus oli ühe kohaliku töösturi ja ühe rikka taluomaniku poeg Virumaalt. Varguste vastuvõtjaks oli üks vanemaid Tallinna postkontori kirjakandjaid, kes varjas varastatud väärtasju oma korteris ja postkontoris tema kasutada antud riidekapis.





Juba käesoleva aasta jaanuarist alates pandi Tallinnas toime korterivargusi, mille toimepanijad jäid kadunuks. Supelhooaja saabumisel seltsis saladuslikkudele korterivargustele veel riiete- ja väärtasjadevargused Pirita rannas, kus lühikese aja jooksul varastati paljaks kümmekond suplejat. Vaatamata kõigile otsimistele jäid vargused tabamatuks. Nüüd, mõni päev tagasi tabasid kriminaalpolitsei ametnikud Pirita rannas supleja riiete varguse katsel tundmatu noormehe, kes nimetas end Valdur Reebergiks, 31 a. vana. Pärast kestvat ülekuulamist ja usutlemist paljastati

neljast liikmest koosnev hästiorganiseeritud vargajõuk,

kes töötas käsikäes, pannes toime linnas murdvargusi ja Pirital suplejate riiete näppamisi.


Jõuku kuulusid Tallinna töösturi poeg Evald Leesmann, Virumaalt pärit rikka taluomaniku poeg Valdur Reeberg, Tallinna postkontoris teeniva postiljoni poeg Alfred Mölder ning viimase isa Hendrik Mölder, kes oli varguste vastuvõtjaks ja varjajaks.


Läbiotsimisel leiti Möldrite elukohas - Toompeal, Toomkooli tn. nr. 21 majas suurem kogu mitmesuguseid varastatud riideid ning umbes 25 kilo raskune kogu nn. poolhõbedast valmistatud sööginõusid, millised kandsid märke "Kafe Bristol". Samas saadi kätte

120 mitmesugust korteri uksevõtit ja umbes 60 skeemi rikkamate Tallinna kodanikkude korterite uste lukkude ja korteri asukoha ning plaani kohta.

Ka oli jõugul märkmeid korteriomaniku kodus ja kodust äraoleku aja kohta. Samas leiti hulk nahkiluköites laua- ja taskublokke, pariisi maailmanäitusele määratud ja rakenduskunstinäitusel varastatud A. Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil" ja määramatu hulk muud varastatud kraami.


Siit edasi viisid jäljed politseiametnikud Tallinna postkontori. Pannes siin toime läbiotsimise kirjakandja Hendrik Mölderi kasutada olevas riidekapis,

sattusid politseiamatnikud uuele varastatud kraami laole,

kus oli varjul rikkalik kogu kuld- ja hõbeasju, nagu tasku- ja käekellad, hõbepaberossitoosid ja muid väärtuslikke esemeid. Et olla valmis igaks juhuks, oli kirjakandja toonud need postkontorisse kui kindlasse kohta varjule.


Siit saadi kätte ka rootsi professori Niels Gustavsoni taskust Pirita mererannas varastatud väärtasjad. Viimase kohta tähendas rannavaras, et ta oleks võinud vabalt kaasa viia ka professori ülikonna, kuid tal tekkinud viimase kui välismaalase vastu teatud aukartus ning sellepärast ta loobunud professori riiete vargusest.


Esialgu on selgunud järgmised selle jõugu poolt toimepandud vargused:

Oskar Mägi jalgrattavargus Raekojaplatsil, korterivargus A. Talviku kortris Pärnu maanteel nr. 25, Anna Kurvitsa palitu vargus restoran "Astorias", Erik Siiversi riiete vargus Pirital, Niels Gustavsoni riiete vargus Pirital, Eduard Taskale kuuluva iluköites romaani vargus kunstinäitusel, murdvargus Narva maanteel nr. 45 Hendrik Espele kuuluvas pudu- ja moekaupluses, Herold Kuuskmanni riiete vargus Pirital, Johannes Alango riiete vargus Pirital, Ilmar Saarentsi riiete vargus Pirital, Heino Taaveli riiete vargus Pirital, Juhan Loodsaare riiete vargus Pirital, Karl Rumbergi riiete vargus Pirital ja lauapesu vargus pandimajas.


Kõik asjaosalised viibivad esialgu vahi all kriminaalpolitseis, kus jatkatakse nende ülekuulamist. Hulk varastatud kraami, mille omanikud teadmata, on veel kriminaalpolitseis, kust neid võib näha ja kätte saada igal ajal.


Vangistatuist on Evald Leesmann 23 a. vana, Valdur Reeberg 31 a., Alfred Mölder 18 a. ja postiametnik Hendrik Mölder 44 a. vana. Viimane, kelle poeg osutus vargaks, ja kes ise oli varastatud kraami varjaja, on teeninud postkontoris kirja- ja telegrammikandjana üle 20 aasta.


Väärtuslikumatest asjadest, mille omanikud esialgu veel teadmata, on kriminaalpolitseis mõned hõbepaberossitoosid, mõned käe- ja taskukellad, ülikonnad ja mõned iluköites nahkesemed. Peale selle on seal lugematul arvul kaelasidemeid, triiksärke, paar supelmantlit ja muud kraami.



Maa Hääl, 9. juulil 1937

Teisipäev, 8. jaanuar 2008

Roosa paelaga kirjad 3

Tallinnas, 26-mal Juunil 1902 aastal







Austatud Neiu!





Teie kirja olen kätte saanud, ning tänan väga. Aga miks nii hilja - terved kaks nädalaid on sest saadik mööda läinud, kus Teilt viimase kirja sain. Ma palusin, et Teie peaksite mulle oma elust midagi kirjutama, aga midagi selle sarnast pole näinud - kõva südamega olete Teie. Esiteks lasete mind endi kirja peale nii kaua oodata, -ja siis korraga, kui teda olen kätte saanud, ning kange huvitusega hakkan lahti tegema, ei leia ma sealt seest muud midagi, kui väikese kaardi paari reakesega ...!


Aga sellegi pärast pean Teid tänama nende paarigi rea eest, kus rohkem mõtet on ära peidetud, kui mõnel mitme veerulisel kirjal.


Kuidas saatsite Teie Jaani päeva mööda? Kirjutage ometigi natukenegi. Meie Tallinnalased käisime Kloostri mõisas kus laulu pidu sai peetud. Kuulasime seda, rändasime mööda metsasi, ning imestaendid luuleliste maa kohtade üle. Kitsas jõgi voolab sügavas orus, suuri keerusi tehes kõrgete, kuni kahe-kolme süllaliste kallaste vahel, mis tihedalt okas ja leht puu metsaga kaetud on. Kõige ilusamate kohtade peale on pingid puhkamiseks pandud. Palju on niisuguseid luulelisi piltisi, palju võiks nendest kirjutada, aga aitab sellest.


Oma paevapildi apparadi olen ma Alfredile andnud (laenanud), kes nüüd kangeste selle kallal ammetis on. Kui Teie ükskord Tallinna tulete, siis saame võidu Teie kallal endi osavust proovida.


Aeg on lõpetama hakata, elage õnnelikult.



Teie tuntud August Tiervelt



Jään vastust ootama!




Esmaspäev, 7. jaanuar 2008

Karmi kätt töötava rahva vaenlaste vastu

Samal ajal, kui kõikjal Nõukogude Eesti põldudel töötatakse innu ja hoolega, leidub vedelvorste, kes ei hari oma maad ega tunne huvi oma majapidamiste korraldamise vastu, lootes teiste kulul saada toitu ja kehakatet. Nii pole Laiuse valla Sootaga küla talupidaja H. Pruus üldse veel põllule läinud. Põllud, kus alles mõni päev tagasi vedelesid viljaredelid, on täiesti puutumata. Laeva valla Reino talupidaja Eduard Vau polnud, vaatamata valla täitevkomitee korduvatele meeldetuletustele, kuni juuni esimeste päevadeni veel kevadiste põllutöödega algust teinud. Samuti on Eduard Vau valla täitevkomitee varasemaidki korraldusi korduvalt ignoreerinud. Nii püüdis ta igasugu ettekäänetega takistada uusmaasaajate majutamist.


Kui tema võlgade katteks taheti HML-le osta üht hobust, mida Vau ise ei vajanud, viis ta hobuse kodunt oma sugulaste juurde, kust see kätte saadi.


Sellised teguviisid on nõukogude korras häbiväärsed ja täiesti lubamatud. Valdade täitevkomiteedel tuleb siin astuda otsustavaid samme selliste talupidajate vastutuselevõtmiseks ja maa juhtimiseks nende kätte, kes seda ise harivad. Laeva valla täitevkomitee ongi E. Vau kulaklikule käitumisele ja nõukogude korra ignoreerimisele andnud seadusliku käigu.



Talurahva Hääl, 9. juunil 1941

Pühapäev, 6. jaanuar 2008

Roosa paelaga kirjad 4

Tallinnas, 22-el Julil, 1902



Austatud neiu Erna !




Teie kirja sain mina laupäva õhtu 20 Julil kätte. Rõõmustan südamest Teie esimese kirja üle, sest ma arvasin juba, et Teie enam ei tahagi mulle kirjutada. Ma oleksin hea meelega Teile kül kohe vastust hakkanud kirjutama, aga mul oli reisuteekond Kokkale määratud, nii et sugugi aega ei saanud.


Meil juhtusivad vabrikus kolm püha päeva üksteise järele: laupäev, pühapäev ja esmaspäev; seda aega tarvitasime siis kasulikult, et maale sõitsime. Meie seltskond oli kõigist Teile tuntud isikudest koos - nimelt Nooraki perekond, Rentsel, Alfred ja mina. Kell 1/2 12 öösi jõudsime Saue vaksali, kust siis tasa hiljukesi tulema hakkasime. Süda öösi kell 12 oli mul seltskonna poolt tervitatud saada sel juhtumisel, et kella 12-ga 21-ne Juli, sellega ka minu 21 aastane sündimise päev peale hakkas. Öösel magasime värske heinte sees; päeval võtsime endid päevapiltlikult ülesse, õhtu sõitsime jälle Tallinna tagasi. Nii minu lühikene reisu kirjeldus.


Mis meie seltskonna meele olusse puutub, siis ei olnud see just kõige parem: Meie "daamid" olivad niisuguses tujus, kui oleks nad kahe peale kokku toop pippart ära pidanud sööma. Olivad nad ju südame linna maha jätnud, millest see vaikne olek siis tuligi. Rentsel, kes küllaltki ette vaatlik ei olnud, ning nii, kui ühe "kavaleri" viisakas kohus kunagi on, daamide aega viita, - kord ühe, kord teise jutuga neiu Alvine kõrvale ilmus, sai kõige kahetsemise väärilisemalt nina peale, nii et ta viimaks kõige kohasemaks arvas meie ulka kobida, et ühes meiega vait olla. Nii on Teie arvamine, et mina oma aega "lafer flott" mööda saadan, üsna vale. ma tunnen, et iga väljasõidul, paadiga sõitmisel jne. iialgi ei ole seda lõbu saanud, mida ma oleks soovinud: räägin ma niisugusel juhtumisel midagi aja lõbustamiseks, siis kuulatakse mind, aga kui ma rääkimisest väsinud ja kõik jutud otsas, siis jaevad ka daamed vait ja igavus ongi käes. Kui meie Alfrediga midagi laulma hakkame, siis kuulatakse meid jällegi, palutakse mõnda laulu korratagi, aga palume meie, et teised ka kaasa laulaks, siis on jälle kõiksugused vabandused, - ning jällegi hakkavad kõik haigutama igavuse pärast. On siis iseenesestki mõista, et sellest publikumist mingid lõbu ei või leida, et tingimata tahtmine tuleb mõne parema, täislisema lõbu järele, seltskonna järele, kes mind mõistaks ja keda mina mõistaks. Aga see on kõik tuleviku käes, kus ainult soovida, ette arvata võib, muud aga midagi.


Teie küsite, kas tohite Eestikeeli mulle kirjutama hakata- ja edasi - "kas ma võin Teid selles aidata -- siis pean tunnistama, et Teie ette panekud mulle üle määra meeldivad, sest sellega ei harjuta Teie mitte ainult oma mõtteid vabalt eestikeeles kirjutama, ehk see praegugi Teil juba õige heasti läheb, -- vaid mis pea asi on, siis saate ehk mulle edaspidi tihem kirjutama. Nii on siis kaup kindel: Teie lubage eestikeele kirjutada - õige palju, mina omalt poolt saan jälle tegema, mis iialgi võin, nii et Teie lühikese ajaga minustki ette peate minema. Peale selle ei pruugi Teie iialgi seda karta, et teie kirjad peale minu veel mõne teise läbi vaatamise alla tulevad - nad on täiesti tolli priid. Teie kirjad kannan ma alati kaasas - põue taskus, nii et ainult vägivallaga neid sealt võib kätte saada.


Uudes kortlis, kuhu ma esimesest kolin, ei saa Teie käegi kirja ära tuntama kuväri pealt, mis nüüd Nooraki perekond juba muidugi tundma on jõudnud õppida.


Nii kui ma arvan, on aeg kirja lõpetama hakata. Tulevases kirjas saan ma kirjutama, kuida Tallinn Vene ja Saksa keisrid vastu võtsid, mis ma aga muidugi enne ära ei saada, kui Teie minu praeguse kirja peale olete vastanud.



Elage õnnelikult ja terveste - seda viimast soovides jäen Teie vastust ootama.




Teie tuntud August

Selle talve surnud 3.

(...järg)








Kui nüüd Juks oli üksi jäänud, siis oli tal perenaist vaja. Algul oli tal perenaiseks Olga. Kuid Olga oli küll kärme ja töökas, aga tema ajal hakkas Juksi vallasvara kaduma - sedasi edasi ei läinud. Tulid veel mõned perenaise asendajad, kuid asi läks ikka hullemaks. Mina olin sel ajal veel noor noorik ja mulle tegi see kõvasti nalja. Juks kui üksik mees oli küla naiste hoolealune. Kui üks noorik tuli, teda ei jõutud ära kiita ja lahkujat laita. Ei tea kust nad olid sellest Liidest kuulnud ja varsti toodi ta kohale. Nüüd oli Juksil jälle korralik perenaine. Arutati ainult, kas tema kleenuke keha peab ka vastu.




Liide ja Juks paistsid hästi elama. Järgmiseks suveks oli Liidel juba suur kõht ees ja septembris olid kaksikud poisid, Ivo ja Aavo. Meil sündis detsembris Ati. Vana Juks käis meil ja suurustas, et tema poisid söövad peskviidi pudi. Tegelikult oli see biskviidi pudi. Mina jälle kuulsin, et vesiviidi pudi. Mul oli piinlik, et minu laps ainult leivapudi saab. Sest kus ma oleks Atit hellitanud, kui teistel suu vett jookseb. Kõik said pudi ühtemoodi.




Minu isa ja vana Juks olid leerivennad, s.t. üheealised, 64 aastased. Minu isal olid juba lapselapsed, kui vanal Juksil olid alles omad tited. Minu isa elutöö oli tehtud ja ta põdes surmatõbe, mis ta varsti viis. Vana Juks tundus veel nii traksis olema ja kasvatas poisid 13 aastaseks. Üks neist poistest ajas veel Juksi matusepildi peal Rihardile sarved pähe, s.o. aetakse kuidagi kukla taga sõrmed püsti.




Aegamisi oli kolhoos saabunud. Liide käis meiega koos kolhoosis tööl, nii heasti või halvasti see läks tema kleenukese kehaga.




Liide õe, Frieda mees oli sõjas olnud major. Ta käis liha ümbrusest üles ostmas, kui keegi midagi tappis või hädatapmist tegi. Majoril olid oma vastuvõtu päevad. Frieda tundus võrdlemisi inteligentne ja ka ta mees sobis hästi siit meestega. Suvel ostis ta marju ka. Sel ajal olid veel suured eesti aegsed marjaaiad ja suhkrut polnud. Linnud muudkui sõid. See oli Jumala õnnistus, et marjadest lahti saime ja raha ka.




See Frieda ja Liide ise nägid võrdlemisi kenad, kuid Liide poolõed olid küll üsna nahka läinud. Nad olid suured viinaninad ja lasksid meestega ringi. Vilma elas linnas, kuid Laine oli peaaegu kogu aja Liide kaela peal.




Kolhoosi algul oli vana Juks vetvelsker. Üks lehm suri poegimisel ja vana Juks mõisteti see lehm välja maksma. Palk oli sel ajal nii väike, et kord vintis peaga Juks hooples, et ei tema jõua oma elus seda lehma välja maksta. Kas ta jõudis või mitte, kes seda mäletab.




Aeg läks edasi. Poisid kasvasid. Tädi Frieda aitas ka ja poisid olid riides nagu rikka rahva lapsed. Mustad sametülikonnad ja valged rüüsidega pluusid. Koolis käies muutusid tavalisteks poisteks. Hiljem veel ulakateks poisteks, mu poisid olid neist 2-3 aastat nooremad - kellel vägi ja võim. Andres oli hädas, mis kole, nad laulsid talle: "Härra kapten kaalikas, sea sitta saba soolikas!". See on üks uus laul. Kui mina koolis käisin, kutsuti mind ainult "härra kapten" - mis kapten sai üks tüdruk olla.




Aegamisi jäi Juks ka vanaks ja põduraks. Hakkas ikka meie vana velskri vahet käima. Ükskord kui see sõidus, läks Juks, seniks kui velsker tuleb, Muhude juurde ootama kui korraga Muhud vaatavad, miks sel Juksil nii longus pea kätel on. Oligi surnud.






(järgneb...)

Jalanõude asjus

Otepää kodanike tähelepanu jalanõude asjus olgu juhitud sellele, et linnale määratud kontingendist on jalanõud kohal O. Hassi kaupluses 5 paari meeste tänavakingi ja 3 paari toatuhvleid ja Tarvitajateühingus vanast kontingendist 13 paari kalosse ja 4 paari toatuhvleid. Nende jalatsite saamiseks on seni sisse antud üle 500 sooviavalduse. Loomulikult saadakse rahuldada neist ainult väheseid.



Otepää Teataja, 12.septembril 1942

Reede, 4. jaanuar 2008

Karistus kahele salaviinamüüjale

Paljastajaks naine, kelle mees jõi salaurgastes palga maha


Vanem naine, rätik peas, prillid ees - niisugune on proua Puusepp, kes on tulnud seitsmendasse jaoskonda, rahukohtuniku juurde pidama hävituskõnet kahele salaviinamüüjale.
Esimesena arutatakse Rosalie Heina protsessi. Proua Puusepp paljastab teda armutult, seletades, et tema on ostnud Heinalt viina korduvalt, topka-viisi ja pudelitega. Heinal muud teenistust ei olevatki peale salaviina müümise.
Rosalie Hein end süüdi ei tunnista.
"Juba maal kauplesite viinaga, saite karistada," ütleb kohtunik.
"See oli ammu," vastab Hein.
"Miks teie tema peale kaebate," pärib kohtunik Puusepalt.
"Seepärast," vastab Puusep, "et ta vedas minu mehe alati enda juurde sisse, mees jõi seal raha maha."
"Ta kaebab armukadeduse pärast," vastab Hein, "arvab, et mul on tema mehega armuvahekord."
Kohtunik mõistis Rosalie Heinale 500 krooni trahvi, maksujõuetusel kolm kuud aresti, peale selle veel üks kuu aresti ning 300 krooni patendiraha.
Teisena arutati Miina Alliku protsessi, kus paljastajaks oli jällegi sama proua Puusepp. Ta annab hävitava seletuse ka Allika kohta.
Kaebealune Allik ei kannata seda välja ja hakkab tunnistajat sõimama aborditegijaks.
"Ise istusite vangis, tulete mind süüdistama!"
"Mis eest teie vangis olite?" pärib kohtunik.
"Olin kaasteadja ühes ämmaemanda asjas," vastab Puusepp.
"Ise hiiglama joodik!" hüüab kaebealune Allik. Kaebealune segab kohtuistungit, kohtunik saadab ta uksest välja.
"Miks teie kaebate ta peale?" pärib kohtunik Puusepalt.
"Ta meelitab minu mehe enese juurde," vastab Puusepp.
"Kuidas teie mees siis nii mitme pool..." imetleb kohtunik.
"Nad hakkasid mind sõimama vanglaelanikuks, seepärast kaebasin," ütleb Puusepp.
Vahepeal kutsutakse rahunenud kaebealune ukse tagant sisse. Kohtunik kuulutab otsuse: Miina Allik tunnistatakse süüdi, teda karistatakse 800 krooniga, maksejõuetusel kahekuise arestiga, peale selle kolm kuud aresti ning kolmsada krooni patendiraha.


Päevaleht, 12. oktoobril 1934

Valerahategijad seitsmeks aastaks sunnitööle

Eduard Seiton tahtis pääseda karistusest vaimuhaigusega. - Arstid tunnistasid ta terveks





Tallinna ringkonnakohus mõistis valeraha tegemise pärast vennaksed Mihkel ja Eduard Seitonid seitsmeks aastaks sunnitööle. nende kaaslane Aleksander Lesta mõisteti neljaks aastaks sunnitööle valeraha levitamise pärast.

Politsei märkas tänavu juunikuu alul, et on õige ohtrasti liikvel valeraha, nimelt ühekrooniseid üldlaulupeorahasid. Kahe nädala jooksul tuli politseil koostada 27 juurdlust siin ja seal ilmsiks tulnud valerahade suhtes. Kuna rahad olid valmistatud kõik ühest ja samast metallisegust ja ühtlaste valmistusabinõudega, siis oli selge, et nad on ühest ja samast "vabrikust".

Kes valeraha valmistas, seda ei suudetud niipea selgitada. 28. juulil aga kukkusid rahameistrid sisse. Tolle päeva õhtul teatati Viru tänaval vahikordnikule Johannes Kirschbaumile, et restoran "Astorias" on keegi isik annud kelner Tiit Roosaarele valeraha. Kordnik otsis Seitoni taskud läbi ja leidis ta püksitaskutest veel neli võltsraha.

Seitoni kaaslane, Aleksander Lesta, hüppas trepist alla tulles kordnikust mööda ja pages kolmanda korra koridoril naiste väljakäigukohta. Kui ta sealt lõpuks väljus, peeti ta kinni ning väljakäigukoht vaadati läbi. Kloseti kausist leiti neli võltsraha. Lesta oli visanud need klosetti, kuid suure ähmiga ei märganud, et need jäid kaussi, ei kukkunud august alla.

Kelner Roosaar seletas asja lähemalt. Õhtul ilmunud restorani piljardiruumi Eduard Seiton ja Lesta, kes tellinud sööke ja jooke. Mõne aja pärast hakanud Lesta ja Seiton malet mängima, leppides omavahel kokku, et kes kaotab, see tasub kõrtsiarve. Kaotanud Seiton, kes annud temale arve katteks viis ühekroonist laulupeoraha. Tema märganud kohe, et need on valerahad. Kuid ta pole sellest meestele märku annud, vaid läinud alla restoraniruumi ja saatnud kordniku järgi.

Eduard Seiton püüdis esialgsel ülekuulamisel süüd endalt ära veeretada, seletades, et tema on töötanud Kadaka tänav 19 oma venna Mihkel Seitoni lukusepatöökojas ning on saanud need rahad vennalt töötasuna. Ta polevat teadnud, et need on võltsrahad.

Kriminaalpolitsei otsis sedamaid Kadaka 19 Seitonite korteri ja töökoja läbi, kuid midagi kahtlast ei leitud. Teistkordsel otsimisel aga leiti töökoja esiku põranda alt liiva seest sitsikaltsu sisse mähitult 178 valeraha, mis olid valmistatud kollasest metallist ning olid veel hõbetamata.

Mihkel Seiton, kes oli hiljuti abiellunud, seletas, et temal tekkinud aprillikuus, enne pulmi mõte hakata tegema valeraha. Ta kõnelenud sellest oma vennale Eduardile, kes olnud tema mõttega päri. Siis nad valmistanud oma töökojas rahavormi. Raha ääre sakiliseks tegemiseks nad valmistanud seestpoolt hambulise terasrõnga. Siis ostnud kolm kilogrammi poolteise millimeetri paksust vasest plekki, millest löönud 400 litrit, mis olid ühekroonise suurused. Need litrid nad pannud rahavormi ja löönud stantsi abil rahakirjad peale. Hambulise terasrõnga abil vajutanud servadele hambad. Osa rahasid ta hõbetanud galvaanilisel teel. Neist lasknud vend Eduard 30-40 tükki õigete pähe käivusele.

Pärast seda tunnistas ka Eduard Seiton enese süüdi. Ta olnud vend Mihklile abiks rahade stantsimisel. Rahasid ta käinud levitamas ühes vennaga, kusjuures vend Mihkel liikunud võltsrahatagavaraga tänavail, tema aga käinud mõne üksiku rahaga kauplustes ostusid tegemas. Nii levitades ta lasknud kahe päeva jooksul umbes 70 võltsraha käivusse.

Aleksander Lesta aga eitas oma süüd, seletades, et need neli raha, mis ta ähmiga puistas klosetti, ta saanud Eduard Seitonilt võidetud malepartii eest. Tema pole teadnud, et need on võltsrahad. Hiljem, kui kordnik pidas Seitoni kinni, tekkinud temal rahade suhtes kahtlus, sellepärast heitnud need taskust ära.

Politsei sai Seitonite poolt käivusse lastud võltsrahadest inimestelt kätte 15 raha.

Eduard Seiton, kes põeb langetõbe, oli teatanud võimudele, et ta on närvihaige inimene, kes ei peaks vastutama oma tegude eest. Kuivõrd ta vaimselt terve või haige on, selle küsimuse selgitamiseks olid kohtusse kutsutud eksperdid. Vaimuhaiguse küsimust arutati kinniste uste taga, nagu seda seadus nõuab. Nähtavasti tunnistasid arstid Eduard Seitoni siiski terveks, kuna kohus talle karistuse ikkagi ära mõistis.

Kaebealuseid süüdistas prokurör Mägi.

Otsuse kuulutamisel puhkesid saalis publiku hulgas nutma kaks naist, üks vanem, teine noorem. Kaebealused ise võtsid karistuse vastu rahulikult. Eduard Seiton ja Lesta on varasemalt varguste eest karistatud korduvalt.



Päevaleht, 9.detsembril 1935

Roosa paelaga kirjad 2

Tallinnas, 7 Juni 1902







Austatud Neiu!





Teie kirja olen kätte saanud - tänan väga selle eest, iseäranis aga selle pildi eest, mis elavalt Teid meelde tuletab.

Nelipühid läksid õige igaveste mööda, sest et vihmased ilmad olivad, mis jalutamiseks sündsad polnud.

Saadan jälle pildi, nii kui lubasin: iga kirjaga üks. Väga kahju, et Teie endi uudistega nii kidsi olete. Ma küsisin Alfredi käest, kuidas Erna elab, aga ei saanud rohkem, kui et on ühele lapsele kasvatajaks võetud ja muud midagi. See on aga natuke vähe. Katsuge järgmine kiri natuke pikem teha, kui siiamaale olete teinud. Kirjutamiseks aga ikka materjali leiate, sest et Teie juhtumised mulle umbes kaks kuud aega tundmata on. Vabandage, et olen julgenud niisuguse tooniga kirjutada.

Terviseid kõigi tuttavate poolt - ka hra Möhlmanni poolt.

Jäen kõige suurema igatsusega vastust ootama - seni kauaks elage õnnelikult.


August



Järelkiri

Teie ehk mäletate veel ühte mineva aasta õhtud, kus meie paadiga umbes päeva looja mineku ajal sõja laevade ümber sõitsime - Teie, Elli, Alfred ja mina. Siis laulsite Teie ühte laulu, mis meil kõigil tundmata oli. Ma küsisin nüüd Nelipühi ajal Alfredi käest, mis laul see peaks olema - sest viis on mulle meelde jäänud, aga sõnad mitte - mis tema ka ei teadnud mulle ütelda - ütles ainult, et peab Röövli laul olema. Kui mäletate, siis olge nii lahke ja saatke need sõnad, mis siis võiksime kätte õppida, ning kui meie vahest jälle päeva looja mineku ajal paadiga merel juhtume olema, seda laulame.

Teid mäletades


A.

Neljapäev, 3. jaanuar 2008

Roosa paelaga kirjad 1

Tallinnas, 31 Mai 1902



Austatud neiu!



Olen Teie kaarti kätte saanud. Rõõmustan väga, et sellega mind austasite ning tänan väga. Saadan Teile ühe pildi viimasest üles-võtmisest Hundi kuristikus. Õiguse pärast peaksin ma rohkem, kui üks pilt saatma, aga et põhjust "kirjutamiseks" alal hoida, siis saan ma ainult üks pilt korraga saatma.

Kui ma Teile uudiseid tahan kirjutada, siis pean mina juba sealt peale hakkama, kus meie Peterburgis, Balti vaksalis lahkusime: nii kui näha, kadusivad teiega ka kõik head juhtumised. Peterburgi Elektri jaama peale ma ei saanud, sest et kohta vaba ei olnud. Ei aidanud muud kui sõitsin selsamal õhtul Teie onuga seltsis Tallinna poole tagasi. Tee peal varastati minul veel tasku raamat ära: varas arvas vist, et sealt vahelt mõneti mitme värvilisi paberisi leiab, mis kulla vastu võiks ümber vahetada, - aga sai selles muidugi raskeste petetud.

Need on kõik reisi juhtumised, nüüd hakkan aga Tallinna uudiseid ette korutama. Ma hakkan õrnade asjadega, naesterahva ja meesterahva südame olude kirjeldamisega peale. Nii kui Teil teada, oli neiu Ellli armastuse merde hra Maueri vastu kuni korriadeni sisse vajunud, mis niisama Mauerist võis ütelda. Aga nii, kui minu vähene selles asjas asja tundmine märkida lubab, on esimene palavik vist märksa vahenenud: põhjus oli muidugi sellest tulnud, et M. ennast viimasel ajal õige vähe on näitama hakkanud. Aga kes teab? Vahest hakkab alles siis romaan peale, kui kõik teised seda on arvanud lõpema.

Hiljemal ajal olen mina Karskuse Seltsis meeste=kooris laulma hakkanud, kuhu ka Alfred tahab tulla.

Teen kiiresti piltisi ja käin tööl, nii et aega üleüldse vähe on.

Kõige uuem uudis on muidugi see, et Tallinn praegu oma aedadega kõige kenamas kevade ehtes seisab, tomingad täies õides, sirinad pungades on, kuna ööpikud seda oma laksutamistega õhtudel veel ilusamaks, kevadisemaks teevad. Kadrenthalis on praegu otse taevalik õhtudel jalutada.

Nii kui mineva aasta, on meil seegi aasta Alfrediga teekond Kokkale määratud - kuid ainult Alfrediga! Ei ole enam seda seltskonda, milles peale meie veel teie ning Nooraki Elli olivad koos. Kuna Teie kaugel võõrsil olete, läheb Noorakide perekond Vääna sugulaste juurde. Aga mist sest, sellepärast võime meie Alfrediga mööda metsasi jalutades neid lõbusaid tundisi meelde tuletada, mis meie Teite seltsis mööda saatsime.

Kui siis Teie mõnel õhtul, iseäranis aga Nelipühi õhtul oma kaitsealusega, kelle järele Teie peate valvama, mõnes metsa salus kevaded vaatate, ning ööpiku laulust endid rõõmustate, ärge unustage siis ka Tallinnalaste peale mõtlemist, mis meid muidugi õnnelikuks saaks tegema.


Terviseid Elli ja Liisi poolt.

Elage õnnelikult kõige parema tervise juures.



August

Pastor Pallon lahkugu!

Seda nõuavad koguduse liikmed


Pallon tunnistas enese sakslaseks








Rakver Kolmainu koguduses on nurin koguduse pastori Egon Palloni vastu tõusnud õige suureks. Õli kallas veel tulle pastor Palloni uue-aasta jutlus, milles ta tunnistas end avalikuks sakslaseks, sest ema olnud tal sakslane ja koduseks keeleks ka saksa keel. Eesti keele õppinud ta ära alles viimasel ajal. Nüüdki olevat ta rahvusena isikutunnistusele märgitud sakslane.


Rakvere valla põlluharijate koosolekul, kus enamuses osavõtjaid kuuluvad Kolmainu koguduse liikmete hulka, võeti teravalt arvustuse alla pastor Palloni tegevus. Koosolekul toodi ette, et ajal, kui iga tõsine eestlane võitles oma vabaduse eest, viibis saksastunud pastor Pallon Landeswheri väes sõjaväe jutlustajana, kus õnnistas risti ja piibliga parunite väesalku ja relvi eesti rahva, maa ja vabaduse vastu. Ka oli Pallon äsja suletud Saksa klubi liikmeks, mille tegevus oli riigivastane.


Avaldati imestust, et pastor Pallon veel pole järeldusi teinud peale selle kõigi, ikka veel julgeb kantslisse minna Eesti rahvale jutlust ütlema.



Rahva Sõna, 6.jaanuaril 1934

Doktor Panfiloff kolmeks kuuks vangi

Omal ajal tekitasid Tallinnas palju kõneainet apteeker Nikolai Maasi maksujõuetuse lugu ja sellele järgnenud sekeldused Nikolai Maasi, ta perekonna ja dr. Aleksander Panfiloffi vahel. Nende sekelduste järjena oli riigikohtus arutusel protsess, kus süüaluseks oli dr. Panfiloff ja Nikolai Maasi tütar Margarethe Urm. Neid süüdistati proviisor Nikolai Maasilt vabaduse võtmises, kuna nad olid pidanud teda paar päeva kliiniku keldris vangis.


1931. aastal sattus Tallinna Proviisor Nikolai maas maksuraskustesse ja tunnistati hiljem maksujõuetuks. Et pääseda võlausaldajate eest ja mitte minna võlavanglasse, kirjutas N. Maas end sisse närvihaigena oma tütre Margarethe Urmi sanatooriumi Tallinnas, Poska tänav 47. Sinna asus elama ka tema naine. Kuid haiglas ei viibinud Maas mitte haigena, vaid töötas arstiabina - valmistas rohtusid, andis haigetele rohtu, pidas raamatuid ja tegi muid töid. Väljas käis ka, mil see talle meeldis.

Hiljem, kui sanatooriumist saadud kasude jaotamine, jäeti Maas kõrvale, milline asjaolu põhjustas


vaenuliku vahekorra tekkimise Maasi ja ta tütre Margarethe Urmi ja dr. Panfiloffi vahel,


kes oli kliiniku juhatajaks. See oli 12. mail, kui Nikolai Maas võttis tütre öölaua sahtlist 400 krooni raha ja paigutas selle panga seifi, kuna ta seda raha pidas omaks sanatooriumist saadud tulude arvel. Kui rahavõtmine tuli avalikuks, käskis Margarethe Urm 13. mail oma isa sanatooriumist lahkuda. Viimane lahkuski sealt, leides peavarju tuttavate juures.

Järgmisel päeval tuli Maas tagasi sanatooriumi oma riideid ära viima. Teda aga ei lastud ruumidesse, kus ta seni oli elanud, vaid kutsuti dr. Panfiloffi kabinetti. Sinna aga Maas minna ei tahtnud, vaid asus minekule. Välisuksel tungisid nüüd dr. Panfiloff ja Margarethe Urm Maasile kallale ja vaatamata viimase rabelemisele ja appihüüetele


toimetasid Maasi sanatooriumi teenijate kaasabil närvihaigete isoleertuppa, keldrisse.


Sinna oli Maasi magamisriided juba varem valmis viidud.

Dr. Panfiloff ja Margarethe Urm hoidsid Nikolai Maasi selles toas kinni 48 tundi. Vahetevahel nad käisid kinni peetavat usutlemas äravõetud raha peidukoha suhtes. Maas muidugi tegi katseid vabanemiseks ja viimaks see tal õnnestus. 16. mail ta valetas, et ta viinud raha ühe tuttava korterisse. See järgi Margarethe Urm ühes Nikolai Maasiga sõitis mainitud korterisse. Seal aga selgus vale, raha ei olnud seal. Tütar aga pidi lahkuma ja isa oli vaba.

See vabadus aga ei kestnud pikka aega. Varsti ilmus korterisse kriminaalkomissar, kes viis Nikolai Maasi kriminaalpolitseisse. Tütar oli käinud vahepeal politseis ja


tõstnud isa peale kaebuse raha varguses.


Kahtlustatuna selles peeti Maas paar nädalat vangis, kuid lõpptulemusena süüdistus raha varguses tema suhtes lõpetati. Mingit vargust ei olnud.

Kui asuti Maasi kaebusel uurima Maasi kinnipidamise lugu kliiniku keldris, seletas dr. Panfiloff, et ta pidanud Maasi kinni kui joobnut ja märatsevat haiget. Maas olnud santooriumis narkomaaniat põdeva haigena. Kuna Maas 14. mail tulnud linnast tagasi, olnud ta joobnud, lärmitsenud ja märatsenud, tülitades teisi haigeid. rahavarguse pärast aga polevat teda keegi kinni pidanud.

Kohtus kuulati üle rida tunnistajaid. Muuseas tervishoiu inspektor Veltmann seletas, et dr. Panfiloffil polnud õigust vaimuhaigeid kinni pidada rohkem kui ainult edasisaatmiseks vastavasse ravilasse. Sanatooriumi teenijad kõnelesid, et Maas sellel päeval, kui teda kinni peeti, olnud rahulik ja hakkanud karjuma alles siis, kui teda kinni peetud. Ekspert dr. Pedusaar väitis, et


N. Maas ei olnud narkomaan, ta oli täiesti normaalne inimene,


kuigi vahel tarvitas uimastusvahendeid. Ringkonnakohus kõiki andmeid arvesse võttes mõistis dr. Aleksander Panfiloffi 3 kuuks aresti ja Margarethe Urmi 4 kuuks vangimajja. Selle otsuse kinnitas ka kohtukoda.

Riigikohus, kus see asi dr. Aleksander Panfiloffi ja Margarethe Urmi edasikaebusel arutusel oli, tühistas kohtukoja otsuse ning saatis asja Margarethe Urmi suhtes kohtukojale tagasi uueks otsustamiseks. Dr. Aleksander Panfiloffi edasikaebuse jättis riigikohus tagajärjeta.



Uus Eesti, 12.juunil 1936

Rõuge alevikus põles kauplus

Rõuge alevikus puhkes ööl vastu teisipäeva kella 1 paiku tuli Eduard Pettai majas asuvas Leonhard Tammemäe kaupluses, kust kandus edasi ka viimase elukorterisse. Kuna juhuslike möödakäijate poolt tuld peagi märgati, siis suudeti kiirelt kohalekutsutud tuletõrje poolt leekidele peagi piir panna. Tules hukkus vaid osa Leonhard Tammemäe kaupluse- ja toakraami, kuna hoone ise sai võrdlemisi vähe tulest kannatada. Tammemägi hindab oma kahju 1200 kroonile, kuna majaomanik Pettai kahjusumma võib ulatuda vahest paarisajale kroonile.

Millest tuli alguse sai, on praegu selgitamisel. Peetakse ka võimalikuks, et tegemist süütamisega. Leonhard Tammemägi ühes naisega võeti ülekuulamiseks vahi alla.



Samal ajal, kui puhkes tuli Pettai majas, peeti parajasti Rõuge seltsimajas pidu. Keset pidu hõikas keegi ootamatult, et tuli lahti. Paljud said sellest nii aru, et seltsimaja põleb, mispärast tekkis otsemaid paanika. Paljud purustasid isegi aknad ning tormasid väljapääsu otsides üle näitelava, tagavaraväljakäikude poole. Peagi aga selgus, et seltsimajas pole mingit hädaohtu, mille järele muutusid peolised uuesti rahulikumaks. Nüüd aga siirdus suur osa neist tulikahjupaigale.



Uus Eesti, 31.mail 1939

Kolmapäev, 2. jaanuar 2008

On see võimalik?

Nädala kurioosumeid



Tartumaal Rõngus leidis ühe kohaliku kaupmehe 16-aastane tütar maanteelt 409 krooni raha, mille ta viis kohaliku konstaabli kätte. Varsti selle järgi aga ilmus ühes lehes kuulutus, milles paluti leidjat raha pidada enesele pidudelkäimise kuludeks, kuna kaotaja tundvat leidjat ausa inimesena, keda aga väga harva olevat pidudel näha. Allkirjaks oli "Tundmatu rikas noormees".

Seni ei ole kellegi poolt veel politseile teatatud, kes on kaotaja.




Elva vallas elutsev A.Elagin ja Linnuse vallas elutsev J.Sabrodin läksid joobnutena omavahel tülli. Tülist tüdinenult võttis Elagin kellegi kolmanda isiku suhkrukoti ja hakkas sealt suhkrut põllule külvama...




Sangaste konstaablile esitas kaebuse Tõlliste valla taluperemees Julius Teder, keda omapärasel kombel olevat petetud. Ta oli ostnud Sangaste krahv Bergi pärandustombu oksjonilt 170 krooni väärtuse hobuse. Hiljem aga selgunud, et hobune ei kuulunudki krahvile, vaid kellelegi kohalikule elanikule, kes oma hobuse krahvi varanduse seas müügile oli toonud. Ostja loeb seda pettuseks, kuna hobuse väärtus olevat pealegi ainult 120 krooni.



Esmaspäev, 25.november 1939

Surmasõit Antslas

Antslas sai silmapilkselt surma Urvaste vallast pärit olev 60-aastane Issak Keel, kes hobuse lõhkuma hakates kukkus vankrist tänavasillutusele.



I.Keel viibis Antsla laadal, kust asus koduteele koos ühe oma kodunurga taluperemehega. Viimane oli viinastunud ning jättis noore hobuse juhtimise Keele hooleks. Hobuse peruks muutudes ei suutnud võõras looma taltsutada, millest järgnes õnnetus. Issak Keel oli perekonnainimene.






Päevaleht, 8.mail, 1940







Selle talve surnud 2.

Leida


Liide oli 10-aastase poja Hillariga punaväelase lesk. Ta oli ilus, umbes 35 aastane kleenuke naine ja tundus võrdlemisi inteligentne. Kuid tegelikult oli ta loll kui tökati pudel, kuigi meeldiva olekuga. Sõja ajal, kui linnas väga raske, oli ta juhuslikult sattunud talutööliseks.
Küla oli oma taludega kaugel rabasaartel. Sinna rabade vahele ei pääsenud võõrad ja rahvas elas oma vaba elu "Küla vabariigis". Seal oli rõõmus ja mureta elu. Aeti viina ja peeti pidu - ümbruskonna taludest käidi kartuleid ja otri ostmas. Üks mees oli viinakatla lõhkemisel vastu taevast lennanud. Kiriku laululehel oli, et ta sai surma aurukatla lõhkemisel. Selline elu kestis kuni küüditamiseni. Siis tehti küla tühjaks ja mõni üksik vanainimene jäi järele. Nüüdseks on needki surnud, majad enamikus müüdud või lapsed suvilaks teinud. Selline oli siis meil siin, külas. Eks vallas läks elu teisiti.
Aliide oli oma koduse pärandiosa eest ostnud telliskivi talu. See oli endine mõisa telliselööv, mis krunditud taluks. Et üksik vanemapoolne naisterahvas taluga hakkama ei saa, võttis ta Juksi sulaseks. Juksil oli väga halb reputatsioon. Kõva joomamees ja mõnigi valgust kartev tegu - aga see oli ainult jutt, sellegipärast Aliide temaga ei abiellunud ja Juks jäi sulaseks. Palgaks kasvatas ta omale hobust.
Kui vene aeg tuli, siis ei tohtinud enam sulast pidada ja nad abiellusid. Nüüd alles algasid Aliide vaevad. Kui pahandus majas, siis Juks ei vaadanud, millega lõi. Ühel pühapäeva ööl oli Juks olnud Magda juures. See Magda oli üks lahtise lennuga lind. Kui Juks hommikul koju tuli, hüppas Aliide kohe talle harja. Missugune mees kannatab naise näägutust. Haaranud seinalt ohjad ja teinud Liidele selgeks, kes on majas peremees.
Aliide oli alati pisut lühinägelik. Nende kapsamaa oli teisel pool suurt teed. Liide tuli kapsalehe noosiga üle maantee. Ei pannud ta tähelegi, et ta otse auto ette jooksis. Autojuht oli ikkagi inimlik, võttis Liide peale ja viis linna. Meilt mööda sõites peatati auto ja laenati meie isa käest raha, mis hiljem korralikult ära maksti. Me kõik käisime auto kastis Aliidega jumalaga jätmas. Aliide vaatas meid nii kurvalt veekalkvel silmadega. Õhtul tuli vana Juks puusärgiga tagasi.
(järgneb....)

Teisipäev, 1. jaanuar 2008

Haarangul eksikombel surma

Tartu, 25.1. Täna öösel korraldati Tartumaal, Saare vallas Kose veskist 1 km kaugusel Saare rajooni konstaabli poolt ühe üleriiklikult tagaotsitava isiku leidmiseks haarang kaitseliitlaste kaasabil. Sel ajal tuli ühest majast välja keegi mees, kes hoiatuse peale seisma ei jäänud. Kaitseliitlane Joh. Pall tulistas meest ja lask oli surmav. Selgus, et surmasaanuks osutus Elmar Mägi, 27-28-aastane, pärit Roela vallast.
Asja kohta käib praegu juurdlus. Esialgu pole teada, mis põhjustel mees ei jäänud seisma. On võimalik, et ta ei kuulnud hoiatust.


Päevaleht, 26. jaanuaril 1939

Koera asemel tappis õemehe

Tartu, 25.1. Täna oli Tartu ringkonnakohtus arutusel Luunja valla haritud perepoja Arnold Raudjala protsess. Raudjalg oli süüpingil oma õemehe tapmise eest. Kohtuistung kuulutati kinniseks, kuna tuli kindlakstegemisele kohtualuse vaimne seisukord.

Enne istungi kinniseks tunnistamist ettekantud süüdistusaktist selgus, et tapmine oli leidnud aset möödunud aastal. Raudjala õemees Ed. Kiirend oli ilmunud Joonase tallu.

Seal oli Arnold Raudjalg parajasti tahtnud maha lasta koera. Kiirend oli tahtnud seda takistada. Sellest oli perpoeg sattunud ärevusse ja lasknud koera asemel maha õemehe käesoleva vintpüssiga.

Kohus mõistis Arnold Raudjala 8 aastaks sunnitööle.



Päevaleht, 26. jaanuaril 1939

Selle talve surnud 1.

Sissejuhatus



Minu kätte on sattunud käsikiri. Minule tundmatu kirjutaja ja teadmata tegelased. Ma ei tea, kas mul on kõlbeliselt õigust seda siia ülesse riputada. Tekst puudutab ju võõraid inimesi. Pealegi kui mälestuste kirjapanija on olnud avameelne hinnangutes lahkunutele ja veel kulgevatele. Ometigi selgub kohe alguses, et mingil moel täidan tundmatu autori soovi.

Niisiis puistan kellegi mälestusteterad küberruumi enne kui endal minek. See, mis tundub oluline mulle ei pruugi seda olla neile, kes koristavad segaduse, mis meist siia järele jääb. Olgu see tekst salvestatud moodsasse mällu enne kui ta tarbetu paberina prügikasti satub. Senikaua kui saame inimesega seostada kasvõi ühe lause on see inimene mälus. Kaob lause, kaob ka mälu.

Ettevõtmisel on ka juriidiline külg. Võib juhtuda, et siia lehele satub lugeja, kes tunneb algupärandi kirjutajas ära oma lähedase - ema või vanaema. Teil võib tekkida soov mind ülesse otsida ja keelata nende mälestuste avaldamine. Ma teen seda, kuigi mulle tundub, et kirjutaja tahte vastaselt. Kuid teie taga on õigus.


Selle talve surnud


Sellel talvel ma elasin Nõmmel Eeva juures. Talv oli õige külm ja mu tervis oli nii kehv, et ei saanud kodus, seal metsa ääres üksi hakkama. Koduseid uudiseid kuulsin ainult poiste käest kui nad iga kuu käisid mulle sidest pinssi toomas.

Küll oli selle külma talvega palju surnuid. Elu ja surm - algus ja lõpp. Surm on päris lõplik ja kindel. Enam ei tule midagi juurde. Et meil nii palju surnuid oli... Nad olid ju kõik kunagi elanud. Mõtlesin, et kirjutaks neist seniks kui mul päevi on. Kuna ma ise poodi ei pääse, olen kõikidelt tellinud, et tooks mulle poest vihikuid. Kuid kõigil on põhjus, miks nad unustavad tuua.

Kui Kati tõi linnast "Õnne 13" stsenaariumi, siis enam ei oodanud, vaid võtsin käsile. See olekski raiskamine kui nii palju head paberit lasta raisku minna. Kui sa oled noor, siis sead vöö vööle ja lähed kuhu tahad. Aga kui oled vana, siis seovad sulle teised vöö vööle ja viivad sinna, kuhu sa ei taha. Aega pole enam kauaks jäänud ja varsti tuleb ka mul minna. Ja siis on aeg läbi.