Kolmapäev, 30. aprill 2008

Roosa paelaga kirjad 13

Selle sildi alla paigutasin kaksteist kirja, mis kirjutatud üle saja aasta tagasi. Rohkem korrespondentsi sellelt noormehelt, härra Augustilt pole säilinud. Mind võlus nende kirjade puhul mitu aspekti. Esmalt muidugi kiri kui tänapäeval marginaalseks muutunud suhtlusvahend. Ainult need, kes ise elus kirjasid kirjutanud ja saanud, teavad, mis vahe on tundel avada mailbox või postkast.

Härra Augusti kirjades avastasin seda, et saja aasta jooksul on eesti keel tegelikult vähe muutunud. Omaaegsed väljendid, lauseehitus mõjuvad huvitavalt ja on varjundirikkamad. Tollased sõnade kokku- ja lahtikirjutamised on minule sümpaatsemad - sõnad saavad sügavama tähenduse. Võrdle näiteks minu sünnipäev vs minu sünni päev, kirjavahetus vs. kirjade vahetus.

Huvitavad on ka härra Augusti kirjades mõne lausega edasi antud ajaloolised sündmused. Näiteks kesirihärra visiit Tallinna reidile ja Miina Härma lauluhitti esitus. Ka olmelised nüansid on minu jaoks pisiüllatused. Nii näiteks puudutas härra August kortelisse sisenedes petrooliumilampi. Klaasi soojuse järgi taipas ta, et sealt on alles äsja lahkutud. Selliseid detailikesi võib neis kaheteistkümnes kirjas leida päris mitmeid.

Muidugi on kõige põenvam kirjade olemus. Küllap lootis härra August, et see kirjade vahetus on ühe romaani algus. Me ei tea, kas neiu Erna oma kirjadega õhutas härra Augusti lootusi või hoopis jahutas neid. Igal juhul on võrreldes tänapäevaga kadestamisväärne härra Augusti järjekindlus leida oma südamete daame sümpaatiat ja oskus oma tundeid ning igatsusi väljendada, peites need ridade vahele.

Ma ei tea, kes oli härra August. Ühe kirja alla lisatud ja teises mainitud perenimi Tiervelt/Tierwelt on oma saksakeelses tähenduses haruldane. Sedavõrd unikaalne, et maailma kõik uhked interneti otsingumootorid väidavad, et siinne blogi mainib seda isikut esmakordselt. Eks seegi ole üks põhjus, miks neid kirjasid tasus avaldada. Jäägu siis internetimälusse ka Elli Noorak, kes oli armunud härra Mauerisse. Elli õde Alviine. Hea semu Rentsel, kes väljasõidul neidudega proovis tuju üleval hoida. Perkond Karell, kellelt härra August korterit üüris. Või härra Reisberg, kelle juures härra August oleks soovinud täiendada end retouscheerimises. Küll on aga teada, et raamatukaupleja Gustav Oskar, kelle võimekust päevapiltide alal härra August kahtluse alla seab, osutus siiski fotograafiks, tänu kelle ülesvõtetele on säilinud killuke Nõmme ajaloost.

Neiu Ernast tean pisut rohkem teiste allikate järgi. Noore alaealise tütarlapsena läks ta Peterburi tööle. Võib arvata, et teda kutsus sinna seal elav onu või vanem vend. Viimane sai seal lõpuks ka oma äri käima. Ta avas seal mingi kullaseppaäri, mis sai talle saatuslikuks. Suure Vene revolutsiooni käigus seda kauplust rüüstati ja ta ise tapeti röövimise käigus. Peterburgi jõudes pidi neiu Erna varjama oma vanust, et pääseda tööle kuulsasse Jelissejevite kaubamajja müüjaks. Arvatavasti oli ta kohusetundlik, sest üsna pea edutati ta kassiiriks. Pole teada miks ja kuidas jäi ta silma suurkaupmees Grigori Jelissejevile endale. Igatahes sai temast selle kuulsa perekonna laste koduõpetaja. Nendele hoolealustele viitab ka härra August oma kirjades.

Grigori Jelissejev on Eestiga seotud läbi Toila. Sinna ehitas ta kuulsa Oru lossi oma järjekordseks suveresidentsiks. Samasugused suvekodud olid sellel perekonnal ka Vahemere ääres, Valgevenes ja Krimmis. Kuigi internetiallikad viitavad, et Jelissejevid oma viie pojaga veetsid Toilas kõik oma suved, siis muud allikad kinnitavad seda, et neiu Erna oli oma hoolealustega hoopis suviti Krimmi palees. See on aga juba hoopis teine karbitäis kirjasid.

Teada on ka see, et härra Augusti püüdlused võita neiu Erna südant ei kandnud vilja. Aastaid hiljem abiellus Erna ühe teise tegelasega, keda noor August oma kirjades ka mainib. August oli nende kirjade kirjutamise ajal noor mees. 21. juulil 1902. aastal sai ta 21 aastaseks. Loodetavalt sai ta üle neiu Erna poolt põhjustatud südamevalust ja leidis oma õnne kelleski teises. Kas aga saatus soosis teda kaheteist aasta pärast algavas maailmasõjas, revolutsioonides ja hilisemalt, seda me ei tea.

Teisipäev, 29. aprill 2008

Avati Vabaduspuiestee

Vabaduse puiestee, mille ehitamist hädaabitöölistega alustati 1931. aastal, on valminud nii kaugele, et laupäeval võidi avada läbisõit terves ulatuses. Osaliselt kasutati teda juba ammugi. Lõpposa aga, mis viib välja Pärnu maanteele, teispool Pääsküla raudtee-ülesõidukohta, valmis alles nüüd. Puiestee, mille pikkus 6,6 km, lühendab Pärnu maanteed umbes kilomeetri võrra ega riiva Tallinna-Haapsalu raudteed. Eriti autosõitjaile oli viimane asjaolu äärmiselt tülikas. Nii Nõmme jaama ülesõidukoht, kus rongid läbistuvad keskmiselt iga 10-15 min. järele, on igakord suletud rongi läbilaskmiseks 3-4 minutit.

Ühteaegu maantee õgvendamisega on Nõmme linn saanud endale nägusama tänava ja puiestee. Ühtlasi on see tee Nõmme linnale teiseks Tallinnaga ühendavaks nabanööriks, sest raudtee üksi ei suuda ammugi enam täita ühendusülesannet. On ju raudtee, mis läbistab Nõmme Mustamäe-poolse serva, kättesaadav ainult osale sõitjaist, kuna linn on kohati ligi 3 km lai. Vabaduse puiestee aga läbistab Nõmmet peaaegu keskelt. Jääb ainult soovida, et nüüd ka ühendus ümber korraldataks. Praegune omnibuseühendus on mugav ainult liinipidajale. Laiemale elanikkonnale aga kättesaamatu.

Tee avamistseremooniast peale linnavalitsuse liikmete ja ametnike võtsid osa teedeministeeriumist maanteede-valitsuse direktor ja maanteede inspektorid, Harju ajutise maavalitsuse, siseministeeriumi autoklubi ja ajakirjanduse esindajad.

Päevaleht, 9. detsembril 1935

Neljapäev, 24. aprill 2008

Ühe loo lõpp


Laenasin selle foto oma pesamunalt.
Homme jätavad nad hüvasti oma vanaemaga.
Sõidan linna.

Eliitkoolide hävingust

Eilseid blogikirjutisi lugedes leidsin kaks huvipakkuvat, mis lugejates tekitas tavalisest elavama mõttevahetuse. Esimesest ei taha ma kirjutada ega ka viidata, sest tekkinud arutelu ühe osalise mõtteavaldused jätsid kummalise ja pisut labase mulje. Tunnustusena siiski lisan, et blogija enda kirjutis oli mulle väga sümpaatne. Teine väljavalitud blogi, eliitkoolidest ja katsetest arutav Krissu, sellest tekkinud dispuut, sama teema täiendus Mirrilt ning arvatavasti Nirti mõtted tema kinnises blogis, tekitasid minus soovi kaasa rääkida. Eliitkooli plusside ja miinuste vaagija staazi on mul piisavalt.

Oli minugi õppimise ajal vanast rasvast mainekamad koolid ja pisut tavalisemad koolid. Kombinaadid olid alles tekkimas. See sõna "lastekombinaat" juurdus esmalt eelkooliõppes. Seoses plahvatusliku linnastumisega hakati ehitama üha suuremaid lasteaedasid-sõimesid. Vanemad andsid tööle minnes oma lapsed sinna talitada ja õhtul, pärast oma kommunismiehitamise panuse sooritamist korjasid siis lapsed jälle koju kasvatada. Kuna lapsi oli linnadesse tekkinud palju, siis hakati käbedalt ehitama suuri ja ülisuuri koolimajasid ja "kombinaat" muutus meie hariduselu põhiideoloogiaks. Ja on seda jätkuvalt, olles ka meie tänase iseseisva riigi hariduspoliitika nurgakiviks.

Minu järeltulijate arv on tublisti üle eesti keskmise. Olen pidanud elus mitmeid kordi puutuma kokku valikutega ehk iseenda egoistlike soovidega laste hariduse suhtes: tavakool, eliitkool, erakool. Kogemused on kõigis loetletud koolitüüpides. Tagantjärgi tarkuses oskan öelda, et mida noorem olin lapsevanemana, seda ükskõiksemalt suhtusin lapse koolivalikusse. Sellepärast pean oma vanemate laste ees muidugi vabandama. Teisalt siis, mida eakam lapsevanem, seda muretsevamaks muutud. Kokkuvõttes on koolivalik muidugi liialt ülitähtsustatud probleem. Vähemalt minu kogemuse põhjal. Igaüks lastest sai/saab hariduse. Täpselt nii palju kui nad lõpuks ise vajalikuks on pidanud.

Huvitav on see, mis aga ajendas mind osa lapsi panema nõndanimetatud eliitkooli, hiljem erakooli. Olid poolt- ja vastuargumendid. Kindlaks vastuväiteks oli sõna "eliit" juurdunud tähendus koolikontekstis. Ma ei soovinud, et minu lapsed oleks "parem osa (seltskonnast)". Ma tahtsin ja tahan, et minu lapsed saavutavad oma koha elus muud moodi kui polsterdatud lapsepõlvega. Ülikoolis nägin ma palju eliitkoolide kasvandikke, kes muuseas arvasidki, et nad on parem osa ühiskonnast, kuigi nende võimed olid üsna keskpärased.

Teiseks vastuargumendiks oli minu enda haridustee. Poolelijäänud keskkooli esimene, tollal 9. klass. Hilisemad tulemusteta tahtejõuetud alustamised Töölisnoorte Õhtukoolis (mis vahva nimi!). Ning siis, juba kahe lapse isana ühe aastaga keskkooli kolm klassi ja samal aastal ülikooli. Seega leidsin, et hirmsasti arutada selle üle, kas oma lapsed tava- või eliitkooli, on pseudoprobleem - kui inimene tahab haridust, siis ta selle ka saab.

Samas muutus üha olulisemaks pooltargumendiks koolis väljakujunenud õpikeskkond. Kombinaatkoolid olid muutunud gigamonstrumiteks, kus talitati üle 1000-1500 last päevas. Igaühele on meie oma laps ainulaadne ja mõte sellest, et annan oma lapsed sinna 40 tunniks nädalas talitada, muutus üha vastuvõtmatumaks. Pealegi nägin vanemate laste pealt, et isiksusteks neid seal kombinaadis ei peetud. Ma olen kaugel sellest, et teha mammutkoolide õpetajatele mingeid etteheiteid. Süsteem, hariduspoliitika kombinaatlik nurgakivi tingis selle, et pedagoogid (s.o. õpetaja ja kasvataja) muudeti õpetajateks ja õpetajad talitajateks. Seepärast läksin lõpuks minagi kaasa selle eliitkoolide igaaastase "hullude päevadega".

Ning oma isekuses ei jäänud ma ka eliitkooliga rahule. Vähemalt sellega, kus minu lapsed õppisid. Hoone oli ilus, direktor koloriitne, koolielu üldine atmosfäär meeldiv, kuid.... meeletult palju tühja mulli. Selle kooli metoodika on ülesehitatud tavalisele tuupimisele, lapse mälu arendamisele, mitte õppimisele selles tähenduses nagu mina sellest aru saan. Järgmine loogiline samm oli vastavatud erakool, sest koduõpe, milleteemailisi blogisid meeleldi loen, oli minu laste jaoks lootusetult hilja.

Eliit- ja erakooli erinevus seisneb minu kogemuses selles, et esimeses on rohkem tõusiklikkust. Seda just koolipoolsel õhutusel. Kuna kool vajab täiendavat rahastamist, siis need tuntud trikitamised "vabatahtlike" annetustega, vastuvõtu tingimusena olulist rolli mängivad vanemate ankeedid ja kooli staatuse rõhutamiseks see pidev jutt lastele ja lastevanematele, et te olete ELIITkoolis. Erakoolis on valdav enamik lapsi pärit peredest, kus kõhu kõrvalt kokku hoides tasutakse hambad ristis kallis õppemaks. Miljonäriperedest pärit lapsed ei ole selles koolis parem osa ühiskonnast. Ning tegelikult valdav osa õpilastest teab, et nad ei kuulu eliiti. Eliiti pääsemiseks tuleb teha kõvasti tööd kogu elu. Ja kes töötegemisega ei tule toime juba erakoolis õppides, peab valima endale siis nn. eliit- või tavakooli. Sotsiaalsele päritolule vaatamata. Erakool püüab vähemalt ühtse kooliperena (õpetajad+õpilased+lapsevanemad) luua lastele inimväärset õpi- ja kasvukeskkonda. See osutub aga iga aastaga raskemaks, sest tehtud investeeringud vajavad tasateenimist, seega tuleb suureneda, laieneda. 1000 lapse õppemaksuga suudab ju rohkem ära teha kui 400 omaga. Seda kombinaat-tendentsi on märgata juba ka erakoolis.

Seepärast mõtlen ma sellele, et eliitkool, ilma selle sõna halvamaigulise tähenduseta, on hoopis midagi muud. Riik, see on meie, oleme sulgenud kümne aasta jooksul üle 100 eliitalgkooli, ligi 40 eliitpõhikooli. Need koolid muutusid aja jooksul õpilaste arvult üha väiksemaks seega inimsõbralikumaks. Aeg hakkas muutma neid eliitkoolideks. Iga lapse jaoks oleks olnud õpetajal rohkem aega, mis oleks andnud lapsele paremad stardipositsioonid tulevikuks. Õpilaste suhtlus- ja õpikeskkond oleks olnud neis koolides lapse isiksuse arendamiseks suurepärased, jne. Meie, see on riik, leiame aga, et raha tuleb lugeda, seda ka hariduses. Suure mõttetöö viljana oleme koostanud normatiive, kontrollarvusid, finantseerimisskeeme. Kõike selleks, et mitte lammutada hariduspoliitika nõukogude ajal laotud vundamenti, kombinaatkooli. Ja selleks, et loomulikul teel ei tekiks tõelisi eliit- ehk valikkoole.


Kolmapäev, 23. aprill 2008

Selle talve surnud 15.

(... järg)

Ussi lapsed olid peale sõda koolis. Aeg oli siis raske. Liide ütles, et midagi muud peale kartulipudru pole süüa - kuidas Aime jõuab sedasi koolis käia. Jahu ikka oli koogitegemiseks, aga rasva ei olnud. Vana Rajasalu oli niisuguse solvava keelega. Rääkis, et Ussi Liide on nii ihnus, et teeb kooki pliidaraudadel. See polnud ihnsusest, vaid vaesusest. Hea, et sedasigi sai.

Ussi Liide oli tallimees. Hobused olid Ussi tallis. Neil oli üsna uus, suur laut koos küüniga. Ega Liide ei oleks lasknud ka kellelgi teisel neid talitada. Viimasel metsavendade ajal oli Liide abiellunud ühe metsavenna sarnase Juhaniga, aga sellest Juhanist suurt asja ei olnud. Liide lõi ta varsti välja. See vedas koju võõraid naisi ja oli tige, võttis mingeid tablette. Kolhoosi ajal pandi ta farmi juhatajaks. Kolhoosist kuidagi palka ei saanud. Et ta hirmsasti mangus, anti talle avanssi. Koosoleku ees siis rääkis hirmus haleda häälega, mis ta ostnud oli, piima ja margarini, muud tühja tähja veel. Aga see nii haleda häälega: "Piima, margariini!", jäi meelde. Mõned algkolhoosi aastad ta siin oli, kuni kadus ei tea kuhu. Kui Liide paarikümne aasta eest lahutas, siis oli veel natuke silmapiiril. Oli keksinud ja suurustanud, kui rikas ta nüüd on: maju ja kõik muud. Lubanud Aimele pärandada. Aga kui lahutus läbi oli, küsis Aime käest, et anna mulle 25 rubla sõidurahaks.

Liide pidas hobuseid viimaseni. Peale seda jäid ta puusad nii viletsaks, et ei jõudnud lehma ega põrsastki pidada. Aime oli sellepoolest kuulus, et tal oli Lipsu Tõnis peigmees. Lõpuklassidest alates kuni Aime tehnikumi lõpuni. Siis olid pulmad. Need olid heinaajal. Just Ussi küüni taga olid ristiku vedamise kärbised. Pulmadest ma ei tea midagi, sest olin ise Koerus Rauma Antsu leeri- ja koolilõpu peol. Järgmisel päeval oli Ussi küüni taga ristiku vedu. No need olid iseenesest teised pulmad. Käisime ämmale õnne soovimas. Noorpaar oli ise kusagil käimas. Ämm oli siis ka õige helde. Andis suure korviga head-paremat meile kaasa. See oli umbes kuuekümnendate aastate paiku, kui maal oli veel õige kehv igapäevane elu. Sõime kaerakörti, igaks päevaks leiba ei jätkunud. Sedasi pidasime siis pulmi kärbise varjus. Kõiki toitu ei jõudnud ära süüa. Ma poetasin pisut omale tasku laste jaoks.

Algul, peale pulmi käis Tõnis Ussil. Hiljem viis Tõnis Aime oma koju. Nüüd on neil linnas oma maja. Kolm viimast aastat elas Liide seal Aime juures. Ta oli nii vilets, et ei saanud enam omaga hakkama. Enne seda oli aga nii, et meie eided käisime sigala juures lavkas. Läksime siis Liide juurest läbi ja aitasime pisut. Mina tõin talle kaevust vett ja tassisin puud ja tegime muid väikesi töid, mis me oskasime. Liide ise keetis suppi, kooris kartuleid ja viskas sulps ja sulps suppi sisse. Toad olid tal alati pühitud, sedasi luua-puhtus. Ega tuba nädal otsa puhas seisa. Trammi Arvi tõi talle poest leiba, piima ja muud, mis vaja. Tal endal oli sellepärast ikka nii raske, et see jube suur kere vajutas puusa peale.

Aime tütar Mall oli väga käre tüdruk, täpselt Liide. Teine mees on tal ka ja vist kaks last. Poisi nimi oli kas Tõnu või Tõnis. Sellel on vist ka juba pere. Peale sõjaväest tulemist lõpetas TPI.

Lipsu Tõnis on väga lugupeetud, tark, ilus ja hea mees. Aga tal on salaviga. Tal on komme talvel salaja pidude ajal õues regedes sobramas käia. Kui leiab viinapudeli või midagi, mis meeldib, kaob see ära. Mul on piinlik seda kohe kirjutada. Nii lugupeetud mees ja selline must asi. Kolme aasta eest kui Tõnis Liide linna viis, oli häda, kuidas teda autosse saada. Kes lükkas tagant, kes tõmbas eest.

Ega talle see linnas olek ei meeldinud, aga kes teda jõudis teenindamas käia. Kogu aeg läks hädisemaks. Isu oli tal hea ja kere muudkui kasvas ja läks jämedamaks. Esimesel talvel kui Liide linnas oli, müüsid Aime ja Tõnis maja maha ilma, et Liidele oleks öelnud. Aga meie inimesed niisugused ei ole, et jätavad midagi saladusse. Etterääkijaid on ikka. Aga mis sa teed, kui ise pole tegija. Kui oled sa noor, paned vöö vööle ja lähed kuhu tahad, aga kui oled vana, siis panevad teised sulle vöö vööle ja viivad su sinna, kus sa ei taha.

Nüüd, kus Liide surnud, on hea, et maja müüdud. Ei ole enam lagunemas nagu need teised majad. Seal elavad nüüd noorepoolsed inimesed sees, kes on kõigest huvitatud ja teevad oma kodu ilusaks. Liide suur köök on nüüd ilus nagu elutuba, vaibad põrandal ja kõik olla nii ilus. Elu läheb ikka edasi ja nüüd kus Liide surnud, on hea, et kõik ilusti edasi läheb.

(järgneb...)

Esmaspäev, 21. aprill 2008

Draamastuudio tegelased eestistavad nimesid

Koos "Seitsme venna" esietendusega on Draamastuudio tegelaskond otsustanud eestistada oma nimesid.

Nõnda on tuntud näitleja ja lavastaja Rudolf Klein valinud omale uueks nimeks Ruut Tarmo, näitleja Aleksander Rutoff - Randviir, dekoraator Bernhard Rosenwald - Pärn Raudvee, näitleja Arnold Grosstal - Arno Suurorg, näitleja Adolf Himbeck - Aadu Hõimre. "Seitsmes vennas" esinevad seitse venda on nõnda siis kõik eesti nimedega.

Lavastaja Karl Otto ei tea veel, kas jääb Kaarel Ottiks (s.o. äraseletatud vana päts - mesikäpp) või võtab omale nime kodutalu järele kaunikõlalise Aluoja.

Juubilari Mizzi Mölleri uus eestipärane nimi on seni saladus. Joosep Tootsiks ta end ristida ei saa, küllap esineb siis uue nimega, kui satub talle suurem osa. "Seismes vennas" on ta Venla ja see käib ka seni.

Rahva Sõna, 23. novembril 1934

Pühapäev, 20. aprill 2008

Arstid selgitasid õnnetute abielude põhjusi

Suguhaigustest ja abordi tegemisest tuleb hoiduda

Pühapäeval korraldati "Helioses" järjekordne kõnekoosolek, kus arstid selgitasid tervishoidlikke küsimusi. Kinoruumid olid tihedalt rahvast täis, mis näitab, et sellaste loengute vastu tuntakse küllaldaselt huvi. Eilsete kõnedega tahtsid arstid selgitada peamiselt õnnetute abielude põhjusi. Dr. Paas rõhutas, et abielu tähtsamaid ülesandeid on sooedasiandmine. Selleks peavad mõlemad abielupooled olema tervislikult kõlvulised. Sageli mehed, arvestades nooruspatte, kardavad, et neis ei ole abiellujaid. Nad sugereerivad endale terviserikkeid, mida tegelikult pole olemaski. Kõneleja tõi oma arstipraktikast näiteid, kus mõnigi kõhkleja mees arsti juhatusel abiellus ja elab nüüd õnnelikku abielu. Noored inimesed ei peaks end laskma mõjutada pool-pornograafilisest kirjandusest. Oletatavate tervislike häirete puhul pöördagu esmajoones närviarsti poole ja kui peaks leiduma orgaanilisi vigu, siis alles suguhaiguste arsti poole. Naised abielus olgu targad ja tagasihoidlikud. Kõik, mis varjatud, äratab alati rohkem uudishimu, ärgu oldagu siis lahtirõivastumisel algusest peale liiga kodune jne.

Dr. Alma Ast kirjeldas meeste kõrvalhüpete ja suguhaiguste ohtu abielus. Suguhaiguse tagajärjel variseb mõnigi abielu kokku ja noored õitsvad tütarlapsed lähevad juba paar kuud pärast abiellumist lõikuslauale. Suguhaigustest hoidumiseks tuleks registreerida komblusvalvekohas ka mehi, kes kannavad suguhaigusi edasi.

Paljud noored ńaised langevad ka abordi ohvriks. Dr. Viita tõi näiteid, milliseid traagilisi tulemusi annab sageli lapsesaamisest hoidumine. Mõni abielunaine ei saa lapsi seetõttu, et varem on põdenud suguhaigusi.

Dr. J. Vilms andis ülevaate Tallinna abielunõuandla tegevusest, rõhutades selle tähtsust. Kõnesid kuulati huviga.

Päevaleht, 9. detsembril 1935

Neljapäev, 17. aprill 2008

Selle talve surnud 14.

(... järg)

Ussi Liide

Ussi Liide oli Maantu Miina vanem tütar. Tal oli vana Miina hea jutt ja väga mõnus jutt. Maantu oli Ees-külast ja sealt ei saanud ilma hobuseta väljas käia. Vana Miina istus kössus hobuse peal, suur rätt ümber. Kui ta mõnd inimest nägi, peatus hobune ise ja magus jutt jooksis.

Liide oli minust kümme aastat vanem. Kui ma II klassis olin, siis olid ta pulmad. Sel samal kevadel kui Tammetsa Lindalgi. Seda ma teadsin, et Ussi August võtab naise, aga pulmi ei mäleta. Samas nad pidid ju meilt mööda minema. Ussi oli väike koht. Ussi August oli väga tubli ja arenenud mees. Rahvas kutsus teda Ussi advokaadiks.

Vanasti oli meil erameierei ja seda tuli jalgadega sõtkuda - koorelahutajat ringi ajada. Ükskord kui Tõnu oli veel poisikese ohtu olnud, sattunud meiereis kohe vana Miina järel ja aidanud tal piima läbi sõtkuda. Miinal olnud sellest nii hea meel, et öelnud: "Ma annan sulle oma kõige parema tütre!". Hiljem kui Tõnu Liidet tundma sai, oli ta mõelnud: "Ah see su kõige parem tütar ongi." Liide oli eluaeg pisut pardi moodi käinud. Mida vanemaks ta sai, seda enam ta puusast ära jäi. Lõpuks kümme viimast aastat sai ta ainult taburetiga käia.

Liide oli suur hobuste haige. Keegi teine ei osanud nii hästi hobustega ringi käia nagu tema. Hommikul pani ta Augustile hobuse ette ja saatis põllule, lõunal käis hobusel järel ja peale lõunat pani hobuse jälle rakke ja õhtul tõi jälle ära. Umbes 50. aastatel, kui August ammu surnud, oli Liidel puus haige ja arst tahtis teda Tartu lõikusele saata. Liide, kes oli tallimees, nuttis kohe, et tema ei julge hobuseid Aime hoolde jätta. Aime oli siis 17 aastane ja hakkas mingit põllumajanduslikku tehnikumi lõpetama. Oleks ta siis operatsioonile läinud, võib olla poleks tal elu lõpus olnud vaja taburetiga käia.

Enne sõda sündis tal kaks last, Lembit ja Aime. Lembit oli pehme iseloomuga loru. Koolis laskis end poistel kiusata, nii et piinlik oli kuulda seda, mis poisid temaga tegid. Kasvades tuli tast igavene viinanina. Siis tuli talle mingi sisemine häda ja nüüd on ta juba paar aastat surnud. Liide nuttis mis hirmus, miks suri Lembit enne teda. Aga mina leian, et see oli suur õnn ja õnnistus, et ta enne Liidet kadus, sest tema polnud selline, kes end ise oleks üleval pidanud.

Aime, selle vastu, on Liide moodi käre. Aga väljanägemiselt on Aime hulga ilusam. Aime tütar Mall on veel kenama väljanägemisega kui Aime, kuid hulga käredama iseloomuga. Veneaja algul hakkas August uut maja ehitama. Maja ehitus oli üsna algjärgus kui August suri pimesoole operatsioonil. Kui ta lõikuse laualt toodi, nägi ta veeklaasi. Enne kui keegi jõudis tähele panna oli tal juba vesi joodud. Õhtuks oli August juba lahkamislaual. Siis algas Liidel raske lesepõlv. Liide oli väga tragi. Tal oli abiks noorem vend, Maantu Ott. Kui Ott uuel veneajal metsa läks, siis tulid Liidel uued abilised.

Sõja aeg oli, metsad olid mehi täis, kõik otsisid kohta, kus peatuda. Ussi oli metsa ääres, kus hea oli tulla ja minna. Neid hakkas seal igasuguseid voorima. Abortidest oli juttu ja muud tühja tahja. Isegi Poe Eevi rääkis, kuidas Liide saatnud temaga kotiga midagi, kas püüli või kruupi. Mina ei mäleta enam. Kõige hullem oli kõige viimane, kes Liide riided kõik ära viis, nii et Liide ei saanud kirikugi minna. Liide vennad Ott ja Juhan olid metsas ja see metsas olek polnud muu kui üks suur samaka ajamine ja joomine. Hiljem Juss sai haarangul surma.

Liide poolt oli materjal ja poisid ajasid talle viina. Samaka eest sai kõike. Varsti oli Liide paremini riides kui enne. Aga eks majapidamises andis see kaua aega tunda. Liide ise rääkis mulle: "Kas mul neid rajakaid vaja, aga ma ei tule tööga välja." Eks tal üksikul naisel oli ikka raske ka. Lembitu-lontrusest polnud asja. Vist käis tööstuskoolis, aga õiget hakkajat tast polnud. Traktorist oli ta läbi häda, aga ega sealt suurt rääkida ka ei olnud. Ussi koht oli väike ka, midagi 3 hektari ringis. Väike talu ja ega ta harimine raske ei olnud, muidugi kui tegijaid oli.

(järgneb...)

Kolmapäev, 16. aprill 2008

Piimatüli Pirital

Et Pirital viibijatele kõigiti kättesaadavaks teha piima ja keefiri saamist, seati sisse rannasalongis einelauapidaja poolt piimabaar, mille varustamise piimasaadustega võttis oma peale p. k. "Võiekspordi" keskmeierei.

Nagu nüüd on selgunud, võttis einelauapidaja baaris müüdavate piimasaaduste eest õigustamatult kõrget hinda. Einelauale müüdi keskmeierei poolt pudelipiima 12 senti liiter, keefiri 1/4 pudelit 5 senti ja 1/2 pudelit 9 senti, kuna välja müües võeti tarvitajatelt klaasi piima eest 5 senti ehk 25 senti liiter ja keefiri eest 1/4 pudelit 12 senti ning 1/2 pudelit 25 senti, seega võttes teenistusena kuni 150%. Et tarvitajatelt võetav hind p. k. "Võiekspordile" tundus kõrgena, keelduti rannasalongile piima ja keefiri andmast, kui einelauapidaja hinda mitte ei alanda. Seetõttu ei olnud ka Pirital enam piima saada.

Et tarvitajatele siiski võimaldada piima saamist odavama hinnaga, kaalub p. k. "Võieksport" oma piimabaari avamist Piritale.

Uus Eesti, 13. juunil 1936



Teisipäev, 15. aprill 2008

Roosa paelaga kirjad 12

Tallinnas, 4 Februaril 1905

Austatud Neiu Erna!

Sain täna Teie kirja kätte ja ruttan kohe vastust kirjutama, et enne jälle vahe peal haigeks ei jää, nii kui minevase kirja eel. Et vana adressi peale kirjutada lubate, tähendab et ikka veel elus olete, et Peterburgi punt Teile midagi viga pole teinud. Nii kui kirjutate "juskui peastmata lind puuris ikka veel istute".

Vaene Ernakene, õigem üleannetu. Kes teab, mitmel Piteri noorel härral Teie juba pitka nina olete valmistanud ja nüüd kaebate veel - paras!

6/II 1905. Siis olevat Teil kõiksugused pimeduse väed veel siin Tallinnas olevat, kes kõiki juhtumisi meilt siit Piteri kannavad. Saate nägema, et ma seda tundmata korrespondentsi nüüd alati selle nimega austama saan - tuleb ta meile, siis saan ma alati talle tema hariliku nime asemel "Pimeduse vägi" ütlema. Muidugi jätan ma nime looja nimetamata.

Harilikult, kui mõne noorele neiule saab kirjutatud, siis nõuab viisakas komme, et see komplimentidega üle saaks ujutatud. Oma tänasest kirjast tahaks ma aga need kõik välja jätta, sest Teie pole, õigust ütelda, mitte nende väärt. Lihtsalt Teie pisukesed kõrvad tahaks pihku võtta, Teid ennast läbi "tuuseldada", korraks Teid üle riielda ja muud niisugused nuhtlused. Seal juures ei tohi Teie sugugi tigedakski saada - selleks pole Teil õigust. Kes tohib nii ilma süütalt veel kirjutada, et minu viimase kirja 3. Januaril 1902 kätte saite!? Oh need naesed, kelmistükkide ja vigurite peale olete Teie meistrid. Silmakesi tegemas, suvitamas ja kontserditel käimas, vaat sinna on Teil küllalt aega, aga on tarvis kellelegi vastust kirjutada, siis pole lihtsalt aega - palju tegemist. Ja et ennast õige ruttu puhtaks võiks pesta, siis vabandatakse lihtsalt - pole kirjasi kätte saanudki! Oh need naesed. Jumal hoidku nende eest iga meesterahvast.

Ja, kallis neiuke, ma tean, et Teie suu natukene torusse on tõmmanud minu kirja lugemise ajal. Aga ma ei või parata. Iga inimest peab lastama välja rääkida. Et ma siin kirjas natukene riielnud olen, see ei vaigista mind veel täielikult. Sest kui ma ükskord imelikul kombel Piteri peaksin juhtuma, siis saan ma seda kõik juba tegelikult Teie juurdes korda saatma, mis kirjutanud olen. Valmistage ennast juba selleks ette. Annaks taevas, et Teie aga enne seda puurist välja ei lenda. See tähendab, noh, kuidas nüüd ütlema peaks-- endile selleks ajaks kedagi kaitsejat ei leia. Ma ei tea tõesti, kelle kallal ma oma viha saaksin siis vaigistama.

Aga nüüd jätame tülitsemise järele ja hakkame ilusti rääkima, pole küll paberitki enam selleks... Miks Teie rohkem endi elust ei kirjuta? Mis tähendab see, et Alfred Mooramaale naist otsima läheb ja teie mooralase endile sugulaseks saate? Seletage rohkem, oleks kaunis huvitav teada saada.

Alvinest ei tea ma praegu midagi huvitavat kirjutada. Muudkui on palju lahjemaks jäänud. Millal mehele läheb, ei tea. Peaks ruttem minema, saab pulmi. Minust enesest on kole vähe Teile teadustada. Elan, s.t. teen tööd, söön, joon ja magan. Isegi seltsimajades ma ei käi enam. Ootan pikisilmi aega, millal Tallinnast minema võin panna ilma äärt ülesse otsima. Teie rääkisite minevases kirjas minu pildist, mis Alfredile olen saatnud. Kui ma ei eksi, siis on temal neid ammugi juba pool tosinat saadetud. Nimetage, missugust teie arvate, siis saadan kohe.

Ja nüüd hakkame lõppu tegema. Vabandage, et nii riiakal toonil kirjutasin. Kui edaspidi peaks tulema Teile kirjutada, siis olen poole viisakam. Vabandage, et puhtasti pole kirjutanud - ma pole iialgi mõistnud paremini kirjutada.

Elage heasti ja saatke pea vastust.

August

Esmaspäev, 14. aprill 2008

Elva salakuulajad Tartus kohtus

Laupäeval oli määratud Tartu ringkonnakohtus arutusele salakuulajate protsess, milles süüdistatakse 8 isikut ja nimelt Jaan Kolk (pärit Konguta vallast), Jaan Kirt (Valgast), Peeter Kull, Spiridon Kohtov, Feodor Kull (kõik Peipsiäärsest vallast), Maks Pettai (Pühajärvest), Johannes Laanemann (Elvast) ja August Tiido (Pangodist).

Mõni aeg tagasi sai poliitiline politsei teateid, et Elvas ja selle ümbruskonnas tegutses kommunistlik salaorganisatsioon, mille ülesandeks oli toimetada salakuulamist N. Venemaa kasuks ja organiseerida kommunistlikke rakukesi, et kukutada Eestis maksvat riigikorda. Seejuures olnud Jaan Kirti ja Peeter Kulli esiülesandeks salakuulamine, kuna teised teotsenud peamiselt kommunistlikkude organisaatorite üle piiri toimetamise alal. Üle piiri toimetatud selliseid tegelasi nagu Aleksander Vähi, Nikolai Makarov j.t.

Jaan Kolk on rohkem tegev olnud kohapealse kihutustöö alal, varjates kommunistlikke organisaatoreid oma korteris. Jaan Kolk elutses Pangodi vallas Varesepalus. Üle piiri käijaks olnud Jaan Kolgi õepoeg Elmar Kolk.

Üle piiri käijaid küüditanud Feodor Kull Peipsiäärsesse valda Kasepää külla, kus nad üle piiri viidud. Iga reisi pealt saanud Kull umbes 50 krooni.

Läbiotsimisel Jaan Kolgi elukohas leiti muu seas 7 neljakandilist papitükki, millel olid mitmesugused numbrid ja väljalõiked. Asjatundjate arvates on need papitükid salakirja võtmed.

Poliitilise politsei andmetel viibivad süüalused Elmar Kolk, Nikolai Makarov ja Aleksander Vähi praegu Venemaal.

Jaan Kolk seletas ülekuulamisel, et tema õepoeg Elmar Kolk läinud salaja N. Venesse juba 1927. aastal. Siis aga tulnud ta 1932. aastal tagasi, peatanud tema juures ja seletanud, GPU poolt olevat teda Eestisse saadetud, et organiseerida siin mehi, kes läheks Venemaale salakuulamise kursustele. E. Kolk olnud 5 nädalat Eestis.

Esimesena saatis Kolk N. Venesse kursustele August Tiido, kes lõpetas seal kursused ja tuli siis tagasi. Ka kellegi teise isiku olevat ta samuti kursustele läkitanud.

Peeter Kull seletas ülekuulamisel, et 1920. aastal saanud ta tuttavaks Elvas elutseva N. Makarovi ja A. Vähiga. 1932. a. viibinud ta Elvas kingsepp Vähi töökojas, kui sinna tulnud Makarov, kes teinud ettepaneku Venemaale tulekuks. Mõne aja pärast sõitnud ta. Hiljem käskinud Makarov muretseda Tartus lennu- ja suurtükiväe koosseisude kohta teateid. Selleks sõitnud tema, Peeter Kull, koos Jaan Kirtiga Tartu ja läinud lennuangaaride juurde. Seal on nad mõõtnud sammudega lennuvälja maa ära. Ka Ropka kahurväe kohta muretsenud nad andmeid. Muretsetud andmed andnud ta üle Makarovile.

Muuhulgas rääkinud Makarov temale, et keegi Pangodis elav mees käinud Venemaal ja saanud 600 krooni fotoaparaadi muretsemiseks, et salakuulamise otstarbel pildistusi teha. See mees olevat aga raha ära raisanud. Teda olevat vaja Venemaale saata või kohapeal kahjutuks teha.

Poliitilise politsei andmetel on Maks Pettai käinud Venemaal ja raha saanud aparaadi ostmiseks. Ülekuulamisel võttis Pettai Venemaal käigu õigeks; teda toimetanud üle järve S. Kohtov. Aparaadi ostmiseks saanud ta 300 krooni, millise summa aga ära raisanud.

Toimetuse töö lõpul kestis asjaarutamine.

Uus Eesti, 13. juunil 1936

Pühapäev, 13. aprill 2008

mina (ikskümmend) õpetab Mina (16)

Sain raske ülesande tiiauspaikkalt. Kõik mu lapsed on jäänud kuueteistkümnendaks sünnipäevaks minupoolsete õpetussõnadeta. Nüüd tuleb aga jagada nõuandeid noorele Minale. Nädalavahetus möödus kodukaunistamise tähe all. Lõikasin vanas õunapuuaias puid - tean küll, et hilja peale jäänud, kuid need õunapuud on küll juba vähemalt 50 aastat lõikamata, lihtsalt varem pole vanade puude kallale jõudnud. Kui vihma hirmsasti kallama hakkas, kolisin maakivi keldrisse. Nokitsen seal kivipõrandat teha. Ja kogu aeg mõtlesin, mida mina (ikskümmend) tahaksin ütelda Minale (16).
1. Sa oled juba mitu aastat suitsetanud, suitsetamine aga tapab. Mitte hobuses ja nikotiinis pole küsimus, kõik me sureme. Kuueteistaastaselt tundub elu olevat väga pikk, ikskümmend aastaselt, tervis suitsetamisest läbi, on aga kõik kevaded juba loetud. Ning lõpuks, oled ise öelnud, et ilusaim surm on jala pealt. Suitsetamisega ja geneetilise eelsoodumusega valid aga ise omale suremise viisi. Ja suitsetaja surm pole ilus surm.
2. Mõistan täielikult, et kibeled oma elu elama. Miks mitte siis kohe ka pereinimese elu. Saan aru ja aktsepteerin Sinu kiindumust, võib olla armastust endast peaaegu kaks korda vanema naise vastu. Sellise vanusevahega liidud pole aga reeglina püsivad. Elatakse aasta, heal juhul paar ning minnakse lahku. Sellel naisel on väike tütar. Kas Su südametunnistus ei jää piinama, mida tunneb see väike tüdruk teie lahkumineku korral, kui ta on jõudnud Sinusse kiinduda? See võib jääda kummitama Sind kogu eluks.
3. Pole tähtis, kas Sul on elu jooksul üks või mitu oma peret. Pea ikka ja alati meeles, et pärit oled Sa ühest perest. Tee ka omapoolseid pingutusi, et hoiaksite tulevikus oma õdede ja vendadega kokku. Kui Sinul, Mina, tulevikus on omad lapsed, siis soovid, et vaatamata kõigele hoiaks nad kokku, nii heas kui halvas.
4. Roogi oma mõttemaailmast välja empaatiavõime. Sina elad oma elu ja ainult üks kord. Kõigepealt aktsepteeri iseennast sellisena nagu Sa oled. Ära mõtle sellele, et teistel oleks hea, mida nad Sinust mõtlevad või mida nad võivad tunda. Ela iseendale ja ole endaga rahul. Kui Sa elad teistele, teiste soovide järgi, oled lõpuks kaotaja Sina. Sellest pole midagi, kui Sind ei mõisteta sellisena nagu Sa oled - järelikult Sul mingis osas elus lihtsalt ei vedanud. Aga elu ei jää Sul siis elamata.
5. Mina, ära mine elukutse valikul kompromissidele. Proovi ikka kõigepealt realiseerida need unistused, mis Sul on. Hilisem elu koosneb paratamatult suurel määral kompromissidest. Ühe kooli lõpuaktusel, kus ma kunagi muu töö kõrvalt õpetaja olin, ütles selle kooli direktor väga targa mõtte: "Tavaliselt öeldakse abiturientidele- noored, teie ees on lahti kõik uksed. Ärge uskuge seda! Juba eelkooliealistena hakkasid teie ees uksed sulguma ja iga järgnev valik vähendab avatud uste arvu."
6. Kui Sa oled mingi töö valinud, siis teed Sa seda muidugi mõista hästi. Kuid ära mingil juhul muutu töönarkomaaniks. Hästi tehtud tööst tekib hea enesetunne, kuid me ei ela selleks, et töötada. Töötamine on ikka selleks, et elada ja sellest mõnu tunda.
7. Elus pead Sa leppima mitmete kibedate kogemustega. Sinu loomuses on soov pidevalt aidata: nõrgemat, haigemat, vaesemat, õnnetumat. Peksa see soov endast võimalikult kaugele, maailm elab teiste reeglite kohaselt. Tihti ka Su lähedased ei pruugi mõista Sind, rääkimata ümbritsevatest. Heal juhul oled Sa siis lihtsalt lollike, halvimal juhul aga mõeldakse Sinust jumal teab mida. Ja kui Sa tõesti teisiti ei saa, siis lepi sellega, et samad abistatud võivad pöörata Sulle selja - siis, kui ise abi vajad.
8. Ära kunagi valeta. Me võime lõpmatuseni targutada hädavaledest ja päris valedest. Ühed on nagu natuke lubatud ja teised nagu pole. Ütle mulle, Mina, kas Sina oled tõesti nii tark, et oskad teha vahet, kus läheb piir häda- ja pärisvale vahel? Mina olen elanud ikskümmend aastat ja olen selle piiritõmbamisega tihti näppu lõiganud. Aga ega ma ka tark pole.
9. Iseendast mõistetavalt ja Sinu praegusele vanusele kohaselt tee tutvust alkoholiga. Tutvu temaga põhjalikult, kuidas Sina suhtud temasse ja tema Sinusse. Eksperimenteeri, tee kindlaks, kas ta on sõber, kellele saad toetuda raskustes. Paljusid ta aitab. Kuid võib minna ka teisiti - napsitamine läheb üle joomiseks ja joomine joominguks. Muidugi, hea vedamise ja piisava tahtejõu korral suudad Sa ka selle tõkke ehk väljakutse, nagu tänapäeval öeldakse, ületada. Elu pakub aga huvitavamaidki väljakutseid, mistõttu pole mõtet seda tõket üldse ehitama hakatagi. Pealegi on elu, tuleb välja, sedavõrd lühike, et minul on küll tagantjärgi kahju igast ähmase peaga möödasaadetud päevast.
10. Kuuteistaastaselt otsi elu mõtet ja usu siiralt, et Sa suudad maailma paremaks teha. Ikskümmend aastaselt tead Sa juba "oma kohta laua taga" ja enam Sa ei küsi, mis on selle asja mõte. Tunned lihtsalt rõõmu igast uuest päevast ja leiad, et vaatamata kõigele on elus olnud palju ilusaid hetki.
Ma ei anna "teadet" edasi kellelegi. Miks? See on väga keeruline ülesanne. Pisut sinna hingestriptiisi poole, millest ma ise siin blogis olen korra kirjutanud. Seepärast ei loe ma hetkel kirjapandut ise läbi, äkki hakkab häbi. Küll aga loen läbi kõik, kes üleskutsele vastasid. Striptiis mulle meeldib. Vaadata. Ise pole suur asi strippar ja ega, enesekriitiliselt, näidata ka nüüd midagi erilist pole.

Reede, 11. aprill 2008

Kullapalavik Virumaal

Legendid sõdade ajal peidetud kullast pole annud mõnelegi mehele rahu. Virumaal on käesoleval sügisel juba mitmes kohas käidud kulda kaevamas, on uitatud mööda metsi salapäraste dokumentide ning kaartidega ja urgitsetud sõjaaegseid, peamiselt Põhjasõjaaegseid vanu koopaid lahti, lootusega leida hiigla-aardeid. Paraku on seni jäänud kõikidele otsijatele tühjad näpud ning peale selle kaela tõmmatud ebameeldivaid sekeldusi. Fantaasiarikkaid mehi aga see ei kohuta.

Kullakaevamise "litsents" näib olevat Narva pagulasel Fjodor K-l, kes Virumaa "Eldoraadot" puurinud ja kaevanud küll juba paar-kolm aastat. Ja saak kõige selle vaevarikka töö järele - kaks Nikolai I aegset vana raha ja hõbesõlg! Väike ajalooline väärtus nendel esemetel igatahes on, kuid kaugeltki ei tee tasa paari aasta töö kulusid. Tuleb õieti küll välja, et "kullakaevur" K. pole Virumaalt kaevanud kulda välja, vaid seda siin sisse kaevanud. Need rännakud töömeestega ühest leiukohast teise ometi nõuavad ka kõva raha.

Käesoleval sügisel K. oma kambaga kaevas Vasknarva juures rabas ühele mäekünkale paarisüllase augu sisse. Töömehed, nähes, et salakaardis on jällegi viga, loobusid edasi töötamast, või siis kui K. tõesti midagi loodab leida, maksku 2,5 krooni päevas. Seni mehed said 1,5 krooni päevas pluss teatud protsent "kullast". K. andiski siis järele, et dokumentides on viga, ja lõpetas töö.

Hiljem nähti kullakaevureid Kauksi metsades. Kas ka seal K. käsi tegev oli, pole teada. Igatahes aga oli seal kaevamas käidud. Samuti kilomeetrit 15 lõunapool Lohusuu koobastel, kus muide 1900. a. paiku ka Avinurme parun Kimmelthan oli meestega kulda otsinud.

Illaku umbjärvel keeb äge kullaotsimine juba paar kuud. Seal on asja juhiks kaks tallinnlast, kes ettevõtte rajasid hoopis suuremale alusele ning kohale tõid isegi tuukri. Kuidagi on nüüd kulla asukoht umbkaudu üles leitud ja hakatud suure innuga seda välja kaevama. Meestel on järveäärsele allikale ehitatud rakked, kust 12 meest mitmesuguste tehniliste abinõudega allikat kuivaks pumpavad, et siis võimalik oleks labidatega kullakambri juure raiuma hakata. Töö olevat päris kaugele edenenud ja meestel olevat lootus pühadel juba värsket kullamiljonäri mängida.

Omapärselt lõi kullaotsijate naha üle Avinurme mees T.K. Talu läheduses oli tal vana sisselangenud kaev, mida K. tahtis hakata rookima. Siis aga sattus kokku ringihulkuva ametmehega, kes ka kullast näis olevat huvitatud, ja kõneles sellele augu pähe, et too kaev varjavat arvatavasti kuldkirstu. Varsti olidki kaubad koos, R-le lubati viisakad protsendid leiu korral ja ametmees kaevas kaevu lahti. Muidugi ei leitud punast krossigi, aga selle eest oli kaev puhas. K-l polnud enam muud, kui ehita rakked peale ja pane kaevuvinn püsti.

Maaleht, 29.detsmber 1932

Neljapäev, 10. aprill 2008

Selle talve surnud 13.

(...järg)

Maja oli mõned aastad peale Marta äraminekut tühi olnud ja üürnikud sees. Kui Marta õde ka surnud oli, siis müüsid pärijad ära. Marta õde, Magdaleene teenis elu aja Narvas saksu. Kui vanaks jäi, tuli siia isamajja. Sellest Leenast ei teadnud keegi enne kui ta siia tuli. Temal oli teises jalas gangreen ja tal olid põrgulikud valud. Kevadel, kui ilmad soojad olid ja uksed lahti, siis ta kohe röökis. Külaelanikud jälle muigasid, et nende "lind laulab". Kord kui Marta tuli teda koju vaatama, oli ta must gangreenine jalg voodi ees. Ta polevat jõudnud valu välja kannatada. Nüüd puhkavad nad surnuaial maikellukeste all.

Üks kümme aastat oli maja üüritud Muhu Liidele ja Eerile. Liide oli pensionär ja suri ära. Eerika Eeri oli aga kolhoosis suvel veevedaja, talvel keevitaja. Suri järsku ära. Lahkamisel leiti, et tal olid puha kopsud tahma ja värvi täis. Selle järel oli maja mõned aastad tühi, kuni Tupe rahvas ta ostis. Maimu oli siis veel koolieelik, käis väikse valge lambanakse kasukaga.

Frieda oli hariliku iseloomuga, vahelt riidles naabritega, vahelt leppis. Aga Eeri oli haruldaselt hea ja maheda iseloomuga, väga vastutulelik. Kui autoga oli tarvis kuskile minna - kohe oli Eeri võtmal, ilma mingi erilise palveta. Kord jõuluks läksin emale häid pühi soovima. Eeri sõitis mööda ja peatas, kas tahad kuskile minna? Friedale oli ta väga hea mees. Hommikul ta tegi kõik toimetused ja toidu valmis, enne kui tööle läks. Isegi kohvi viis voodisse. Naabrinaised olid väikselt kadedad, et Frieda magab asemel nagu mauk, ei viitsi oma paksu perset liigutada. Eriti maias oli Eeri oasupile. Meil oli ka palju ube. Ma siis alati tegin oasuppi kui veskile minek oli.

Ega see Frieda hea elu ei kestnud eriti kaua nii kuldne. Tuli uus vetvelsker Pitsneri Lea kolme vallaslapsega. Lea oli mõnus inimene. Ta ei tahtnud aga üksi olla. Pitsneri Leal oli vanem tütar Maret, kes käis meie poistega koos koolis ja oli käre tüdruk. Kord hommikul oli koolikoti lahti teinud ja imestanud: "Heldeke, ma'ss jätnud reknudi tegemata." Üldse oli ta väga ninatark. Igale poole toppis oma nina, küsis süüa ja hirmsasti tüütas. Sai Tupitsa Villule mehele. Üks poeg neil oli. See on nüüd juba sõjaväest väljas ja kusagil ära. Nüüd tuli välja, et Maret on lesbi. Neid olla siin kohe terve punt. No kust mina vana inimene peangi noorte asju teadma.

Kaua see Eeri ikka selle Pitsneriga niisama mehkeldas, kolis hoopis sinna. Nüüd oli Frieda hea elu läbi. Küll ta vahutas ja vihastas. Käis küla mööda Eerit siunamas. Maimu oli ka juba jõudnud mehele minna ja saada poja. Selle Erkiga oli igavene häda. Kui ta väike oli, tegi aseme märjaks. Nüüd on juba 18 aastane, sellest enam ei räägita ja küllap on ta juba suur poiss. Selle mehega Maimu ei saanud elada. Mees oli kole tige ja vintis peaga peksis. Siis läks Maimu uuesti mehele. See oli veel hullem. Laisk oli, mitte midagi ei viitsinud teha. Frieda, vanainimene, käis ise katust parandamas. Noor mees aeles toas.

Eeri elas mõned aastad Pitsneriga, siis jäi maovähki. Peale esimest operatsiooni töötas veel ligi aasta. Siis ühel oktoobri reede õhtul viis auto töökotta ja mõne nädala pärast maeti ka. Imelik oli, et ta veel viimastel tööpäevadel käis minu käest veel krüsanteeme ja teisi hiliseid sügislilli viimas, et surnuaeda omakste hauale viia. Hiljem kuulsin Lea käest, et see Eeri viimane aeg peale operatsiooni polnud ühtegi nii lilleline. Igal õhtul ja hommikul tuli kõhtu siduda ja valusi oli rohkem kui küll. Mis Frieda, vanainimene oleks teinud, pealegi oli Frieda õige koba ja 17 aastat Eerist vanem. Nii see elu on, nagu kellegil antud.

Nüüd, viimased aastad oli ta kodus üksi, vahest ka linnas Maimu juures. Möödunud talvel, üsna peale jõulusid tulnud väimees nädala keskel teda vaatama ja süüa tooma. Frieda lamanud teadvuseta voodi ees. Frieda oli päris raske tükk, üksi ei jõudnud liigutadagi, kleenuke linna mees. Siis läks kutsus Paimetsa poisid abiks, autosse tõstma. Pisut ta kosus, aga enam püsti ei tõusnud. Talv otsa vireles kuni kevadel kustus. Sedasi oli kõige parem, ega see vanainimese elu pole ka suur asi. Vaatan oma käest ja palun, et peaks ma mitte seda talvet enam üle elama. Talv on nii külm ja kodu on külm ja õudne. Üksik maja metsa ääres. Eeva juures on küll hea aga laste kisa ja alaline müra. Ennelõunat kui lapsed koolis, siis on rahu.

(järgneb...)






Mitte SI-st, vaid sellega seotuna muust

Kukupai on teinud postituse kurtide implantaatidest. Tahtsin lisada kommentaari, kuid seekord minu arvuti keeldus näitamast neid tähti, mida tuleb sisestada kuhugi lahtrisse jne. Pean oma tekkinud mõtet oluliseks, seepärast ütlen selle välja oma blogis. Kukupail on diskussioon teise teadja inimesega. Minu jaoks oli selle arvamustevahetuse lähtepunkt hämmastav. Nimelt seati kurtide intellekt kahtluse alla.
Aastaid tagasi oli minugi loengutes ja seminarides üks kurt noormees koos tõlgiga ja mingit erisust võrreldes kuulajatega ma küll ei täheldanud. Küll pidin aga ise oma taidlemist auditooriumi ees pisut muutma. Esiteks võtsin paarisloengul iga 15 minuti tagant tempot maha paariminutiliseks lobaks, sest tõlk on ka inimene. Teiseks, kirjutasin igaks juhuks kõik uued või eelmises loengus esmakordselt kasutatud erialased teminid tahvlile. Oskamata viipekeelt, polnud ma päris kindel, kas tõlk ikkagi jõuab viibata seda terminit. Seepärast erialasõna teistkordsel kasutamisel "tantsisin" tahvli juurde ja muuseas osutasin näpuga (ebaviisakas!) sellele sõnale. Kolmandaks. Seminarides pidin alguses olema pidevalt provotseeriv, et see noormees hakkaks aktiivselt (s.o. ka teisi katkestades) osalema diskussioonides. Neljandaks jne....
Mida ma öelda tahan? Õppejõuna oleks mul olnud palju lihtsam, kui oleks saanud kusagilt lugeda paar lehte metoodilisisi soovitusi, mida peaksin arvestama-tegema, kui auditooriumis on kurt inimene. Ju siis pole selle paari lehe kirjutamiseks piisavalt projektirahasid...



Teisipäev, 8. aprill 2008

Eesti pani maksma vabatahtlikkude keelu

Vabariigi valitsuse koosolekul 20. veebruaril vaadati läbi ja antakse riigivanema dekreedina Hispaania kodusõjast osavõtmise keelu seadus, mis käib järgmiselt:

Eesti kodanikkudel on keelatud osa võtta Hispaania kodusõjast ükskõik kummal sõdival poolel. Samuti on keelatud Eestis vabatahtlikkude värbamine Hispaania kodusõjast osavõtmiseks ning selleks igasugune kihutustöö tegemine.

Hispaania sõiduks võib välispassi anda ainult neile, kelle suhtes välispassi andval asutisel ei teki kahtlust, et nende sõidu eesmärgiks on Hispaania kodusõjast osavõtmine.

Eesti kodanikku, kes on süüdi Hispaania kodusõjast osavõtmises ükskõik kummal sõdival poolel, karistatakse vangimajaga mitte üle 3 aasta. Sama karistuse alla langeb ka süüdlane Eestis vabatahtlikkude värbamises Hispaania kodusõjast osavõtmiseks või selleks kihutustöö tegemises.

Tähendatud süütegudele kohaldatakse Kriminaalseadustiku üldosa eeskirjad.

Siseministril on õigus anda määrusi käesoleva seaduse teostamiseks.

Uus Eesti, 21. veebruaril 1937

Tartu Ülikool

vajab Raadi mõisale riigi mõisa majapidamises ja piiritusevabriku juhtimises vilunud valitsejat. Soovitav kõrgema agronoomilise haridusega. Sooviavaldused ühes elulookirjelduse ja dokumentidega esitada ülikooli majandusosakonda hiljemalt 23. veebruariks 1937.a.

Ülikooli majandusdirektor

Uus Eesti, 15. veebruaril 1937

Ei mingit poosi, mul just! äsja koju toodi

Tõepoolest. Esimest korda elus lugesin ajakirja just! See pole mingi demonstratiivne hoiak. Lihtsalt sedasi on kujunenud. Nii palju on kõike muud, mida tahaks lugeda, et ajakirjadele ei jää aega. Ja ka rahast on kahju. Igal juhul on saadud kogemus minu jaoks mõtlemapanev. Kas tõesti on nii, et väga suur osa elust ja inimestest on muutunud minu jaoks sedavõrd ebaoluliseks, et loetud ajakirjanumbris leidsin nii vähe "tuttavad" inimesi. Tegemist on ju ikkagi seltskonnaajakirjaga.


Valik just! nr. 161 persoone:

Marju Marynel Kuut - mulle tuntud tore vanainimene kurtmas "majavalitsuse" teemal.

Katrin Väli (aeroobikatreener, tantsija ja kosmeetik-jumestaja). Pole elu sees kuulnud. Millegipärast vajalikuks osutunud sünnipäevakajastus, mille läbivaks teemaks mingi trussikute värk. Eraldi on osalistest esile toodud keegi Triin "Trinity" Sommer. Anton Sommerit tean küll - oli Kaljo Kiisa filmi üks tegelane, vinge kommunist.

Evelyn Mikomägi (modelliagentuur Living Models rajaja). Ei tea inimest ega firmat. Pidasid agentuuri viiendat sünnipäeva. Huvitav, kellele ja kui palju modelle vahendatud on? Mina olen aru saanud, et kõik modellid, kes kusagil tööd on saanud, vahendatakse mingite itaalia vanameeste poolt. Need käivad mööda meie kaubanduskeskusi alaealisi plikasid passimas.

Hendrik Sal-Saller. Muidugi tean. Laulegi tean. Ema ka tean.

Rolf "Junior" Roosalu (paljude, kui mitte öelda miljonite lemmik). No absoluutselt ei tea! Kui "Junior", siis peab olema ka "Senior". Minul aga täielik mäluauk - ei tule niisugune perekonnanimi tuttav ette.

Laura (staar). Hägusalt hakkas meenuma, kui lugesin artikli läbi. Samas ei suutnud meenutada mitte ühtegi tema poolt lauldud laulu, mitte ühtegi. Olevat käinud Eurovisioni lauluvõistlusel - no isegi seda laulu ei mäleta! Teises, aastahittide artiklis leidsin lõpuks Laura laulu, mis läbi häda tuli meelde "Sunflowers".

Aleksandr ja Mihhail (Kanal2 laupäevahommikused staarid). Kunagi isegi vaatasin seda saadet. Pärast seda, kui reisifirmade traagelniidid hakkasid pealetükkivalt ja avalikult saadet koos hoidma, loobusin. Ei teadnudki, et neil veel mingi telesaade on.

Evelyn Sepp. Muidugi tean. Kena inimene. Ja tark, vaatamata, et poliitik.

Koit Toome (tuhandete tütarlaste lemmik). Tean. Mingist autovärgist jutt. Mina jäin hoopis mõtlema sellele: kui vanaks peab üks mees saama, et muutuda tüdrukute lemmikust naiste lemmikuks.

Madis Malk (meelelahutusguru). Mulle tundmatu nimi. Näomälu järgi: ega ta juhuslikult kunagi mingis televisioonisaates ole esinenud?

Lembit Int (presidendiproua isa, härra). Päris täpselt ei saanud pihta - kas see ka mingi institutsionaalne amet või tiitel.






Esmaspäev, 7. aprill 2008

12-kordne pilvelõhkuja Tallinna

Tallinnas tuleb arvatavasti lähemal ajal püstitamisele Eesti suurim elumaja - 12-kordne pilvelõhkuja 150 korteriga. Praegused Tallinna suurimad majad - Tallinna majaomanike panga maja, ERA maja ja Urla maja on kõik ainult 7-kordsed hooned, milledest uus maja kujuneb ligi poole kõrgemaks. Kohane plats hoone püstitamiseks on juba leitud Tallinna kesklinnas, kusjuures hoone ehitajaks on mitu isikut, kes moodustavad selleks omavahel osaühisuse.

Uus hoone ei kujune mitte ainult Eesti suurimaks ja kõrgeimaks elumajaks, vaid ta tahab kujuneda ka Eesti mugavamaks elumajaks. Korterid sisustatakse igakülgselt elektriseadetega, nõnda on köökides elektripliidid ja külmutuskapid, põrandate puhastamine toimub elektriga, elektrimasinate abil käib pesuköögis ka pesupesemine, pesukuivatamine, rullimine ja triikimine. Raadiokuulamiseks on majal ette nähtud ühine häirevaba antenn, kusjuures kontaktid on igas korteris. Elekter seatakse seal inimeste teenistusse nii suurel määral kui on vähegi võimalik.

Elektriseadiste kasutamaine ei muuda elukorterite üüri tavalisest kallimaks, vaid odava majapidamisvoolu tõttu teatud määral isegi odavamaks kui korterite juures, kus kasutatakse põletispuud.

Uus Eesti, 30. oktoobril 1936

Pühapäev, 6. aprill 2008

Selle talve surnud 12.

(... järgneb)

See Marta maja oli õige viletsas olukorras. Marta isa oli nahaparkal ja Marta aitas teda. Maja oli jagatud kaheks ruumiks. Esituba, ehk köögis oli ukse juures pliit ja söögikoht. Tagapool olid kaks hiigla suurt nahkade tõrt, mis kole hapult haisesid. Tagatuba oli suure ahju ja lõõriga pooleks jagatud. Seal magasid isa ja ema, ning Marta eespool. Esipool oli ikka küll ilus puhas: voodi, kummut, laud ja kapp. Marta oli suvel kange marjulkäija ja müüs neid linna turul. Oli ligi 50 aastat vana kui ostis jalgratta. Küll ta nägi vaeva kui sõitma õppis. Kukkus ja tõusis, aga selgeks sai. Nüüd tal läks maailm lahti, hakkas kaugetel rabadel käima, koos Juuliga.

Isa ja ema olid tal õige vanad kui ära surid. Kui vanad surnud olid, läks Marta mehele, Aru Villemile. See olevat olnud ta noorpõlve armastus. Villemil oli nüüd naine surnud, üksi täiskasvanud poegadega, kes olid kodunt välja läinud. Küll oli siis mokaklõbinat kui ta mehele läks. Mina olin kord poes, kui mehed arutasid, et tal oli ju nii hea elu, kõike küll, aga vaat see üks asi puudus. Peale seda kohtasin teda tihti bussijaamas. Suure munakorviga, ütles, et viib lastele. Aru Villemi noorem poeg oli minu vanune ja elas naisega linnas.Olid kahekesi villaveskis, üks kraasija ja teine poolija. Marta jäi ikka viletsamaks ja ei saanud üksi hakkama ja nii vanadekodu. See tee oli veel ligi kümme aastat. Kui surnud oli, mattis ....(?) ta väga ilusti maha ja peavad haua korras. Seda hauda on hea korras hoida, üleni maikellukesi täis istutatud.

(....järgneb)

Kolmapäev, 2. aprill 2008

Pr. M. Türk hakkas vene noorsoo näitejuhiks

Kultuuriühing "Idee" vene osakond tegevuses

Juba üle 20 aasta Tallinnas tegutsenud karskusselts "Idee" on alanud uue sildi all jälle hoogsat tegevust. Mäletavasti muudeti läinud aastal karskusselts ümber kultuuriühinguks "Idee", mis on saanud omale ka vene osakonna.

Uus kultuuriühing, mille juhtideks said Karl Taev (esimees) ja Neeme Ruus (sekretär), leidsid võimaluse koostöötamiseks vene noortega, kes asutasid ühingu juurde oma autonoomse osakonna. Eriti hoolt kantakse teatrikunsti eest, sest vene osakonnal on veel oma teatriring ja muusikakoor.

Teatriühing on tööle asunud ja juba ühe näidendi-õhtu korraldanud. Äsja sai näitering omale juhi pr. M. Türki, kes on asunud nüüd vene noorte osakonnas teatrijuhina agaralt tööle. Lähemal ajal on oodata paari Tsehhovi näidendi ettekannet pr. M. Türki juhtimisel.

Rahvaleht, 13. september 1939

Roosa paelaga kirjad 11

(kuupäevata)

Austatud neiu Erna!

Pisukesest asjast on suur välja kasvanud! Kust võisin ma seda teada, et minu kiri, mis ma kõige ilmasüütamal nalja toonil kirjutasin, kõige tõsisemaks peetakse? Ma ootasin Teie käest vastust, mis niisama nalja toonil kirjutatud oleks, kui minulgi. Selle asemel sain ma Alfredi käest suure pitka noomituse. Ma pidada mitte kaine keelega - see tähendab, viha tujus, kirjutanud olema. Kirjutada alati nalja toonil, mis minu harakterist pilti anda, ei mõista nüüd vahet teha, mis nali ja mis tõde olla...

Ja viimaks tuleb Teite käest niisamasugune. Mis õieti üteldud, mulle just kui kapa täis külma vett kaela oleks kallatud - niisugune tundmus oli mul. Tõesti, ma poleks uskunud, et minust niimoodi arvatakse, mind niisuguseks kollanokaks peetakse! Olete Teie need paar kirja või kaarti, mis Teie nime peale saatsin, kätte saanud või mitte; olete arvanud heaks nende peale vastata või mitte, - mul pole mingisugust õigust Teie üle sellepärast kohut mõista. Et ma aga julgesin Teile niimoodi noomivalt kirjutada, mida Teie tõega võrdlesite, noh, ma tõesti ei pea seda niisuguseks süüteoks, kui ma oma sõbra õele niimoodi kirjutan. Kui ma päris võera naesterahvale seda mitte ei julgeks teha, kus minult piinlikud ja vastumeelsed seltskonna "viisakuse seadused" kõik vabaduse ära võtavad.

Kõige kibedam koht on Teie kirjas aga see, kus Teie pimeduse väe pärast mind sõitlete. Ma ei tea küll õieti, keda Teie selle all arvate? See aga, keda mina arvan, on minu hea seltsimees. Ja ta ei saaks tõesti vist mtte vihastama, kui ma talle nalja tujul mõnda hullematki nime annaksin. Ta saaks paraja vastuse mulle otsima ja asi oleks möödas.

Ja siis, on Teil selle arvatud isikuga kirja teel mõni tete a tete olnud või mitte - mis läheb see minul sel puhul korda? Ehk Teie küll kena ja armastuse vääriline neiuke olete, austan ma Teid, Jumal teab, kui palju. Siiski, arvake ise järele, kuidas läheb see minu iseteadvusega ühte, kui luban enesele oma sõbra peale vihaseks või koguni armukadedaks saada, kui teil mõni tete a tete oleks olnud. See oleks minust liiga poisikeselik.

Oli aeg koolipoisi põlves, kus ma armastusest unistasin ja õhulossisi maalisin. See oli aga kõik lollus! Mitte kinniste silmadega ja unistades ei tohi aega viita. Tööd teha, hommikust õhtuni, rasket ja vaevarikast, pea ja kätega, kuni väsimuseni - siis ei hakka keegi enam unistama, vaid läheb puhkama. Ja on tal vaba päev ja aeg, siis läheb ta loodusesse ja vaatleb seda, karastab nervisi - õhkamiseks ja unistamiseks aega üle ei jää. Tõsi, midagi suurepäralist peab olema, tõsiselt armastada ja armastatud saada. Kõiki aga ei või saada. Tahan ma praktikalik olla, puudusteta elada, siis pean niisugustest õrnadest asjadest võimalikumalt vähem mõtlema. Vabandage, et kirja sisust kõrvale olen läinud.-

Veelgi on mõni koht Teie kirjas, millega ma kuidagi leppida ei tahaks, aga jäägu. Teie hoiatate ju mind kirja lõpus, et enam kirjalikult noomida ei tohi. Ma püüan Teie tahtmist täita. Mis ma Teile aga siiamaale olen kirjutanud - tõesti, ma ei võinud teisiti. Ma pidin ennast ju natukenegi kaitsema.

Et Tallinna vaatama tulete, on tore! Ehk saate siis ka nii lahke olema ja meite ärisse sisse astuma. Seal oleks Teil kõige parem mind käsile võtta, või nii, kui ma olen kogemata rääkima hakanud, minu kõrvad peosse võtta. Võib aga olla, et Teie minu praegusest kirjast veel tigedamaks saate kui olete - noh, siis pean küll lootuse Teid näha saada, päris varna riputama.

Nüüd räägime mõistlikult. Olen ma Teid vihastanud, haavanud, kui süütat süüdistanud, siis palun südamest vabandage mind. Ma ei teadnud ega tundnud Teid õieti. Mis kirjutasin, kirjutasin mitte sellepärast, et Teid haavata. On mul aga edaspidi mõni juhtumine Teite kirja peale vastata, siis saan ma juba kõik laused välja jätma, mis Teie meelest haavavad ehk kahemõttelised oleks. Nii kui minu viimasest kirjast mõistsite.

Tallinna uudistest pole midagi nimetamise väärilist. Kõik on harilik ja vaikne. Nii siis, elage heaste. Ja kui juhtute vahest kirjasi kirjutama, ehk eksib siis mõni nendest kah minu nime peale.

Lõpetan. August

Teisipäev, 1. aprill 2008

Hakatakse otsima naftat, maagaasi ja värvimulda

Majandusministeeriumi juures olev mäeamet andis Paul Lindele loa maagaasi ja naftaallikate otsimiseks Rammusaarel, Suur-Malose, Väike-Malose, Väike-Prangli ja Kerisaarel ning viies kohas Harjumaa piirides. Luba on maksev poolteist aastat.

Sama ameti poolt lubati August Kurisool toimetada värvimulla uurimist Virumaal. Selle loa tähtaeg lõpeb kuue kuu pärast.

Rahvaleht, 8. detsembril 1938

Liiga ideelised üürilised

Kungla tänaval nr. 22 asuvas majas juhtusid kaks amnesteeritud poliitilist vangiõeksed Tellmannid omale kaasüürilistena korteri saama. Nüüd peale paarikuulist elamist on järjekordsel üürimaksmisel majaperenaine täheldanud, et Tellmannid võiksid omale uut korterit hakata otsima, sest nagu nüüd olevat selgunud, olevat tähendatud kaasüürilised liig-ideelised.

Huvitav, kas too majaproua ja ka -härra seda ei tea, et Riigikogu poolt on kõik möödunud süüteod amnesteeritud, idee pärast aga teatavasti taga ei kiusata, liiati veel korterist välja ei aeta. Kui see oleks teisiti, siis järgneks, et amnesteeritud poliitilised vangid peaksid puu all elama. seda huvitavam, et tähendatud maja kuulub ühele "ideelisele" tegelasele.

N.

Rahva Sõna, 19. augustil 1938