Teisipäev, 27. november 2012

Kadrisandid

Lõpuks nad ometi käisid. Esmaspäeva õhtul oli koputus uksele ja seal nad seisid kolmekesi. Pikim neist vast meeter kolmekümnene. Minul oli õnneks asjad plaanipäraselt ettevalmistatud. Kõik see, mida kombekohaselt tuleb santidele anda. Sündmus oli sedavõrd oluline, et pean vajalikuks selle oma ajaveebis ülesse tähendada. Seepärast pean minema ajas tagasi päris mitukümmend aastat.
 
Elasin linnas, suures üheksakorruselises kivibarakis. Oli see nüüd mardi- või kadripäev, seda ei mäleta. See on aga hästi meeles, kuidas võpatasin kui anti uksekella. Eelnevalt olin ju aknast õue peale näinud, et lapsed jooksevad santi. Ja mul ei olnud kodus midagi. Uksekell heliseb ja mina võbisen häbist. Ikka see mõte, et küll nad ära lähevad kui arvavad, et kedagi pole kodus. Siiamaani põsed piinlikusest õhetavad kui sellele mõtlen. Järgnevad aastakümned valmistusin, tihti ehk lähedastele märkamatult, sündmuseks ette. Kuhugi oli torgatud mõni školaaditahvel, kommid või midagi muud. Kes aga tulemata jäid, need olid mardi- ja kadrisandid.
 
Foto: Kadrisandid 1982, ERM Fk 2909:280, Eesti Rahva Muuseum, http://muis.ee/museaalview/898352 

Lapsepõlvest mäletan aga selgesti, et ega see sandijooksmine polnud ainult laste pärusmaa. Internetti polnud ja inimesed suhtlesid omavahel kuidagi vahetumalt. Minu oma lapsepõlvekodus oli mardipäeval tihti ukse taga Mari Möldre oma seltskonnaga. Mitte kui tuntud näitleja, vaid hoopis Mardisant.
 

Laupäev, 24. november 2012

Prillideta

Nüüd oli sedasi, et kutsikas tõmbas käpaga puruks mu ainukesed lugemisprillid, mis mul nööriga kaelas rippusid. Mul on olemas küll kahed prillid. Ühed kaugele vaatamiseks ja need nõrgemad siis raamatute ja arvuti tarvis. Kuna mõlemad silmad näevad täpselt ühtemoodi, kehvalt, siis oli minus lolli naiivsust, et lähen linna ja võtan optikakauplusest mingisugused hädapärased. Selgub, et sellist asja nagu valmis prillid enam optikute juurest ei saa. Tuleb tellida ja puha. Ja kuigi tellimus täidetakse kiiresti, pidanuks valmis prillidele uuesti linna järele sõitma. Ja kõik see häda kokku maksab päris mitu raha pluss linnaskäik, mis pole mu meelistegevus.
 
 
Lõpuks lahenes asi nõndaviisi, et katkised prillid viis hea inimene pealinna ja lähedased tõid uued prillid mulle nüüd koju kätte. Selline lahkumisvisiit enne kui pikaks ajaks taaskord välismaale seiklema lähevad.

Selline paratamatusest tingitud eraklik eluviis on muutunud mulle lähedaseks ja omaseks. Nüüd selgus ikkagi, et selles on ka pisut poosi. Uudishimu välismaailma suhtes on säilunud. Prillide vahendusel hoian mingitmoodi kätt pulsil ja mõnes asjas olen ehk isegi paremini informeeritud kui inimeste seas elavad. Proovisin lugeda internetti ja raamatuid ka prillideta. Viimasega polnud isegi probleemi, kuid arvutiekraan - kasutan suurt monitori, väsitas ikka silmi hullupööra. Aga nüüd siis olen jälle rivis.

 

Neljapäev, 1. november 2012

Haas ja Mölder

Igas peres või suguvõsas on kindlasti mingeid värvikaid tegelasi, eriskummalisi juhtumisi, seiklusi, eriliselt traagilisi sündmusi või anekdootlikke episoode, mida meenutatakse ja jutustatakse. Neil lastel veab, kellel on mõlemad vanemad. Siis on jutte topelt - kahe suguvõsa jagu. Seda kõike muidugi juhul kui on kuulajaid ja jutustajaid. On ju küllalt ka neid peresid, kus nooremaid eriti ei huvita taolised heietused. Mingid vanaemade või vanaisade vendade ning õdede pered on lastelaste jaoks juba täiesti võhivõõrad inimesed. Rääkimata sellest, et ajaline distants räägitavatest sündmustest muudab sellised suguvõsalood üha kaugemaks ja võõramaks Kokkuvõttes ebahuvitavateks. Sattusin hiljuti lugema teooriat kollektiivsest mälust. Sealsetest postulaatidest sai teha järelduse, et ühe perekonna või suguvõsa suulised lood säiluvad kusagil kolm põlvkonda. Kui kaovad mingi loo kaasaegsed, hakkab ka lugu hääbuma ja siis seda varsti enam polegi.
 
Mina olen selline veidrik, kes korjab internetist võõraid lugusid. Selliseid, mida saab ise luua ja konstrueerida. Mul on terve arvuti neid täis. Eripäraks see, et valdavalt on need märksõnadena ja faktikildudena, mitte sorava tekstina. Minu enda jaoks sellest täielikult piisab. Nii on ka nende kahe kirjaümbrikuga viiekümnendatest. Keegi New Yorkist, Brooklynist on need internetti müüki pannud, 55 dollarit tükk.



Mis oli nende ümbrike sisu, jääb muidugi selgusetuks. Aga märgilist tähendust, ajastut iseloomustavatena on need ümbrikud sellegipoolest. Tegelikult saaks siit mitu lugu "välja pigistada". Esimesena see, kuidas need ümbrikud üldse säilinud on ja mismoodi nad kuuskümmend aastat hiljem Brooklynisse sattusid. Tõenäosus, et adressaadid neid kirju üldse isiklikult nägid on kaduvväike. Silme ette kerkib hoopis mõlema riigiasutuse hiiglaslikud sektetariaadid, kus päevast päeva saabusvad kartulikottidega kirjad lihtsate nõukogude inimeste muredega kõikjalt "suurelt kodumaalt". Ja sealt siis see lugu hargnekski.

Need teised kaks ümbrikulugu peaksid loogiliselt olema Haaside ja Möldrite suguvõsadele hästi tuntud ja teatud, mitmeid kordi räägitud ja kuulatud. Palvekirjad Moskvasse - need ongi just sellised suursündmused suguvõsas, millele alguses viitasin.

Mis aga märgilist tähendust ja ajastu iseloomustust puudutab, siis esimese ümbriku puhul on pisikeseks detailiks kasvõi postitempel. A.Haas elab Haapsalus, kuid tähitud kirja postitab ta pealinnas, Peapostkontoris. Teades viiekümnendate atmosfääri, pole raske taibata, et see pole juhus. Ning pisut veel üldist tausta. Pärast Stalini surma ujutati valitsusasutused üle massiliselt palvekirjadega. Suurte arvude keeles oli represseeritud eestlaste arv ju tegelikult piisake meres. Represseerituid oli miljoneid. Masinavärk nende rehabiliteerimiseks või karistuste kergendamiseks töötas küll täie auruga, kuid iga üksikjuhtumi puhul, konkreetse isiku või pere vaatevinklist vaadatuna ülima aeglusega. Kodanike kirjad riigi- ja valitsusasutustele viiekümnendate keskel olidki põhiliselt lootuses kiirendada oma lähedase asja läbivaatamist. Kuid see pole Haasi ega Möldri juhtum.

Kaitseminister marssal Žukovile kirjutati ka siis kui mõni sõja läbiteinud punaarmeelane sattus hätta. Olgu selleks olmelised küsimused või seadusega pahuksisse sattumine. Kuni Stalini surmani oli sõja võitja Stalin isiklikult. Pärast generalissimuse tähe tuhmistumist oli vaja leida uus võidu sepitseja. Žukov sobis selleks imehästi. Nõukogude kodanikele pakuti uut narratiivi ja inimesed uskusid. Rindemehed või nende omaksed kirjutasid oma muredest marssalile lootuses, et sõjamees mõistab sõjameest. Mulle endale on jäänud erinevaid raamatuid lugedes mulje, et ühel hetkel hakkas ka marssal ise arvama, et ta on kahekümnenda sajandi suurim väejuht. Ning ega see ei jäänud ka riigi ladvikule märkamata. 1957. aastal saadetakse Žukov talle endale ootamatult pensionile ja kõrvaldatakse ka partei juhtkonnast.

Kodanike kirjad Ülemnõukogu esimehele olid samasuguse sisuga.- represseerimise küsimused, olme ja karistused. Kuigi selleks ajaks oli juba taastatud astmeline kohtusüsteem, siis ometi kirjutasid inimesed Moskvasse ka juhtumil kui nende arvates oli kohus käitunud nendega ebaõiglaselt. Ning mitte ainult kriminaal- vaid ka tsiviilasjades. Kas Sinaida Mölderil marssal Vorošilovist ka kasu oli, jääb küsitavaks.

Reede, 26. oktoober 2012

Kohustuslik lumepostitus

Tuleb minugi poolt ära selle sügis(talve) esimese lume postitus. Ilus on küll ja ootamatu. Kõike seda kenadust täiel rinnal nautida hetkel ei saa. Olen nagu ikka poolest ööst üleval ja täna kohe eriti, sest kutsikas tuleb ju. Nüüd äsja sain telefonikõne, et auto, millega talle  lõuna ajal järgi minnakse, tegi hommikul seal teises Eestimaa nurgas libedaga ühe kõksu. Siia tulla on aga mitusada kilomeetrit. Nii, et ilu iluks aga oli seda ilu siis just täna vaja. Samas on jällegi hiljem hea meeles pidada, et esmakordselt nägin uut sõpra siis kui maad kattis esimene lumi.
 
Mõtlesin siia lisada sellise kena lumepildi oma "parkaiast" nagu me kõik ikka tavaliselt klõpsutame. Need on sellised fotod, mis eriti meelde ei jää. Magusad fotod, mis hajuvad mälus mingiks märgiliseks  stamppildiks. Minu puhul on see tavaliselt see tuntud motiiv - kohev lumi, lage väli, metsaserval lumemütsis tareke pisikese valgustatud aknaga - ei midagi originaalset. Seepärast panen siia hoopis ühe teistsuguse talveteemalise foto. Ajal, millal mu vanaema veel plika oli, pidasid maailma üha rikkama kõrgkooli, Princetoni ülikooli rebased traditsioonilist lumesõda. Sellest sündmusest jäi meeleolukas fotomälestus, mis nüüd, sada kakskümmend aastat hiljem ringleb küberruumis.
 
Oh seda unustamatut vahvat tudengipõlve, mis on alati liialt lühike. Alles ta algab ja juba peavadki kõik talendid koju minema.
 
 
 
 

Teisipäev, 23. oktoober 2012

Emotsionaalsus

Ma ikka ennevanasti imestasin, et miks vanadel meestel pisarad on kerged tulema. Täna sain aru. Istusin sõber Indi haual ja pisarad voolasid. Muidugi hakkas endast hale. Rohkem aga koerast, kes oleks võinud veel elada. Proovisin talle seletada, et järgmisel nädalavahetusel tuleb talle asemik. Mitte seda, et keegi suudaks teda kuidagi asendada, vaid... Jah, keeruline värk, ega ei seleta.
 
Ma ei mäleta, et oleksin leinanud sedasi oma vanemaid. Arusaadav, siis olin noor ja elu veel ees. Nüüd aga... Pisut teisiti oli mõeldud need asjad. Kui juba kitšlik mõtlemine ja hingestripiis, siis olgu. Isekalt mõtlesin hoopis teisiti. Ka need asjad olid läbi mõeldud, kuidas pärast mind edasi.

 
 
 

Reede, 19. oktoober 2012

Enesetapp

Rohelisemrohi kirjutas Amanda Todd surmast, mida ka meie meedias kajastati. Lubasin sealses postituses, et otsin ülesse ühe teise, samasuguse video, mida üks poiss oli samamoodi salvestanud veidi enne oma lõplikku otsust. Seda klippi ma internetist enam ei leidnud. Nii see on, et taolised videod on liialt valusad lähedastele ja mõnikord õnnestub need internetist eemaldada. Ma otsisin seda video sellepärast, et tahtsin siia panna kolm klippi järjest. Kõik kolm on sõnatud, kus valus sõnum antakse edasi üksikutele lehtedele kirjutatud lausetega. Need klipid oleks siin lehel olnud ka ajalises järjestuses. Amanda oma viimasena. Sest tema suri ka viimasena, nagu seegi poiss enne teda, keda praegu enam ei leidnud.
 
Kõige esimene, Jonahi video on aga internetis ilusasti alles. Kõigist kolmest kahtlemata emotsionaalseim. Olin kindel, et meie meedias on seda video tuhandeid kordi lahatud nii ilmumise hetkel kui hiljemgi. Eksisin. Samas ei taha siinkohal hakata lahtijutustama konkreetse juhtumi kogu taustsüsteemi, mis oli ja mis sai pärast. Igaüks leiab selle kohta internetist isegi kui huvi on. Markeerin vaid seda, et Jonah ikkag ei teinud enesetappu. Ta sai abi. Kellelegi läks see hingekarje korda. Teades Jonahi õnneliku lõpuga lugu, võiks öelda, et selline video peaks igale kiusatavale andma lootust, et hea siiski võidab kurja. See video oleks tupikusse jõudnud lastele kui õlekõrs. Paraku selle poisi jaoks, keda mul näidata ei ole, ja Amanda jaoks osutuski see kõrs olema siiski vaid õlest, millest abi ei ole. Ma arvan, et mõlemad nad püüdsid, Jonahi lugu silme ees, kuid neid ei märgatud. Jonah on saanud elades kuulsaks. Amanda alles pärast oma surma.
 


Puuduv video. Selle poisi oma, kes tegi lõpu.



 
???
 
 
P.S. Kõigile, kes satuvad siia juhuslikult otsingumootorite vahendusel. Ärge loobuge otsimast. Abi on kindlasti olemas. Sinu kodutänavas, kodukülas. Jonah sai abi sellepärast, et ta otsustas ennast eelkõige ise aidata. Vaata Jonahi videot veel kord.
 

Kolmapäev, 17. oktoober 2012

Susanna Bauer

Ma ei ole mõistetavalt suur asjatundja..., alustasin aasta tagasi ühte postitust. Siis oli juttu isevalmistatud nukkudest. Juhuslikult sattusin tollal ühele leheküljele. Sealne mõte ja teostus oli sedavõrd originaalne, et pidasin vajalikuks sellest oma blogis rääkida. Nüüd sattusin jällegi millegi sarnase otsa.
 
Ma ei ole mõistetavalt suur asjatundja, et määratleda kus jookseb piir hea käsitöö ja kunsti vahel. Ei julge sõna võtta, mis on käsitöö ja millal saame rääkida tarbekunstist. Ma ei tea neist asjust midagi. Mõni maavillane kootud sokipaar võib ju samuti olla kunstiteos, olenevalt millises tähenduses terminit kasutada? Kodumaistes blogides olen näinud palju tublit käsitööd. Tunnistan ausalt, et ka nendes blogides, mida pidevalt jälgin, ei jää ma selleteemalisi postitusi lugema (pilte vaatan küll!) - selline näputöö ei ole minu teema. Kuigi minu jaoks on üks erand, olen pidev külaline Polkovniku butiikis, sest mulle meeldivad ilusad asjad. Ning see tüdruk oskab isegi moosipurgist teha kunstiteose, olgu selle sõna tähendus siis mistahes.
 
Seekord aga jagan jällegi ühte juhuslikult leitud veebilehte. Susanna Bauer nikerdab pisikete kivide, okste ja lehtedega. Heegeldab, liimib, voldib ja paneb kõik need asjad kokku. Tulemus on lummavalt huvitav ja ilus. Aga vaadake parem ise.
 
 
 

Pühapäev, 14. oktoober 2012

Kured läinud...

Kas ma olen sellel sügisel midagi maha maganud? Põlise linnainimesena jäi loodus mulle aastakümneteks võõraks. Ometi juba lapseeast mäletan, et ka linnatänaval ajasin pea kuklasse ja jälgisin juhuse sattudes sügisest lindude minekut. Ju siis jättis loetud Nils Holgersson unustamatu mulje. Sügisene linnuparv ja raudteeviadukti alt kuhugi kaugusesse suunuduvad rongid. Mõlemad olid väikese poisi jaoks midagi seletamatult kutsuvat, teadmatut, uut.
 
Kui minust pea kümme aastat tagasi sai maainimene, siis ronge ma enam ei näe. Kuid jäänud on haned, kured, luiged ja sügis. Millegipärast pole sellel aastal kuulnud parvede kutsuvat häält, näinud taevas rännuteele asuvaid kolmnurki. Midagi on muidugi olnud, kuid seekord pole see minu õue peal nii selgelt loetav: kured lähevad - kurjad ilmad, haned lähevad - hallad maas, luiged lähevad - lumi taga. Sellest olen siinveedetud aastate jooksul juba aru saanud, et ükski kevad pole teisega sarnane. Nüüd hakkan taipama sedagi, et ka iga sügis on isemoodi. Vanaks saanud linnainimese asi. Aga see poisilik igatsus on ikkagi jäänud. 


Reede, 12. oktoober 2012

Nätsti!

Olen sirvinud erinevaid blogisid. Mitmed postitused kannavad sõnumina muremõtteid. Kellel annab tervis tagasilööke - teadagi sügis ju. Paljud tahavad muuta olemasolevat rutiini elus, otsides ikka ja jälle iseenda mina ja oma kohta laua taga. Olgu kodus või tööl. Mõnele on meenunud rasked hetked minevikust. On ka lihtsalt olnud enesehaletsust. Viimast ei oska mina küll ühelegi kuidagi ette heita. Ning kõigi nende kirjutiste juures lugesin ka kommentaare. Üks blogija sai kommenteerijatelt nätaka kätte. Kommijate hinnangul pideva tüütu virisemise eest. Tulemusena pani kirjutaja avaliku lugemise lukku. Nädal varem pandi veel üks blogi lukku. Mina seda kirjutajat alaliselt ei lugenud, aga nagu ma aru sain, siis ka see kirjutaja tüütas oma alalised lugejad ära oma raskepäraste mõtetega. Ja saigi nätaka - ega siis su oma blogi saa olla sinu isiklike mõtete avaldamise koht, või kuidas? Pealegi kui sinu mõtted mulle ei meeldi, siis ma olen nii kõva mees, et ütlen seda sinu blogis sulle otse näkku!?
 
Minu lühikese blogimise aja jooksul on mõnikord seda ikka juhtunud, et blogisid on suletud ka solvumise pärast. Muidugi polnud need kirjutajad ise ka sellised madala profiili hoidjad, pigem enesekindlad, kohati bravuurikad. Aga minu meelest eelkõige sellised, kes blogisfääri tõid elu ja värvi. Ning kui keegi on järjekordselt, nätsti!, platsilt minema löödud, siis mõtlen taaskord sõna jõule. Ning mitte ainult kommenteerijate omale. Eks me igaüks peame mõtlema ka sellele, kuidas ja milliste sõnadega oma blogis enda sõnumit edastame. Püüdma kirjutada nii, et mõistetaks. 
 

Pühapäev, 7. oktoober 2012

Indi

 
26.05.2004 - 07.10.2012
 
Ma tean, et sa ootad mind. Ma  natuke valvan siin veel, sinu eest. Oota!

Reede, 5. oktoober 2012

Ettevõtjate subkultuur

Mõni eluline situatsioon suudab mind ikka veel hämmastada. Meie, kes me siin blogides proovime ikka tarka juttu ajada, jagada oma suuri rõõme ja kurta väikesi muresid, teinekord oma tööd ja tööandjat kirume, tegelikult ei tea, et ka siinsamas tööturul on on olemas mitu Eestit. Eelmise kümnendi ossid on tööturul. Ning nende seas nutikamad teevad "virmasid".
 
Küsisin suveabiliselt, kuidas läheb. Tuli välja, et just äsja oli saanud kinga oma elu esimesest ja ainukesest töökohast. Selge see, et üritajal ikka juhtub. Nii ka seekord. Üliheas asukohas asuv autode remonditöökoda pani oma uksed kinni. Ühelt poolt kindlasti kõrged rendihinnad, lisaks liisingumaksed tehnika eest ja juba paar kuud võlgnevust maksude osas. Olles ise oma eelmises elus juhtinud ettevõtteid, kus mitusada inimest, väiksemaid firmasid, kus alla kümne töötaja, mõistan hästi omaniku õiget otsust lõpetada kiirelt kahjumi kasvatamine. Antud juhtumil on oletavalt oluline ka see, et omanikul on ilmselt mänguharrastus. Maksuametiga saab kuidagi asju ajatada, liisingufirmaga skeemitada, pealegi kui tuli on mitmes rauas - samal omanikul on paar erinevates valdkondades tegutsevat firmat. Taskust taskusse tõstes saab heal juhul hakkama ka kõigi võlausaldajatega ja iseenda eluga. Peaasi on ellu jääda! Jääb ainuke ja väikseim mure, töötajad. Aga selle ärimaailma subkultuuril on selleks omad võtted. Selleks on käibel isegi oma termin. Töötaja tuleb lihtsalt "üle lasta".
 
Nii juhtus ka suveabilisega. Kui viimased tööandja asjad olid vabastatavatest ruumidest kokku pandud, pisteti noormehele paber nina alla, et homme pole vaja enam tulla. Ei, mitte see lahkumine omal soovil. Mõned ossid mängivad enda arvates aumehi. Vabastati ikka tööandja algatusel, majanduslikel põhjustel, kus töö jätkamine on muutunud võimatuks. Suveabilisele oli solvav see, et enne seda paberit ei peetud teda vääriliseks isegi pisutki valgustada, mis saab sellest remonditöökojast ja temast kui ainukesest töölisest (ülejäänud töölised töötasid selleks hetkeks juba mustalt). Bussi peale jõudmiseks jäi kümme minutit. Ta võttis selle paberi vastu ja palus mõtlemisaega.
 
Kõik oleks võinudki ju rahumeelselt lõppeda, kuid paberi läbilugemisel selgus, et lõpparveks kirjutatud raha on pisut vähe. Viimase kuu palk, koondamishüvitis ja puhkuse kompensatsioon kokku sama palju kui varasem igakuine palk. Pealegi veel oli paberil kirjas, et kolmandik sellest summast on makstud töötajale sularahas. Mingit raha talle sulas aga ei antud. Heakene küll. et ei mingit etteütlemisaega. Aga ka mitte mingit hüvitist etteteatamise eiramise eest. Järgmisel tööpäeval kohtus suveabiline uuesti oma tööandjaga. Püüdis arglikult asjast juttu teha. See kutsus ossis esile raevu - tema ju tahtis "aumees" olla, temal korralik virma ja puha, paberid kõik tehtud ja näidatud numbrid brutu ja see könn siin tuleb mölisema. "Kui alla ei kirjuta, siis lasen päeva pealt na...i usalduse puudumise tõttu, kirjutan sulle kolm autot kraesse ja...". Ärimehe, ossi, taktika töötas hästi. Hirmunud suveabiline kirjutas alla kuhu kästi ja lahti ta oligi, üle lastuna.
 
Mulle on kogu elu pinda käinud kui nõrgemale liiga tehakse. Seepärast sai tarkade inimestega nõu peetud ja samal õhtul saatis suveabiline tööandjale meili. Töölepinguseaduse paragrahvide haaval oli kenasti lahti kirjutatud, kus ja milles tööandja eksis. Ning ka selgitust sai palutud, millest ja kuidas on saadud nn. lõpparve selline summa. Muidugi sai mainitud ka seda, et seoses töösuhte lõppemisega võiks kuidagi klaarida ka kõik need kogutud ja hüvitamata ületunnid (igapäevane töö oli kümme tundi). Ning eelkõige tuleks kompenseerida need päevad, mis oleks olnud tasustatavad etteütlemise korral. Tekst selles kirjas oli juriidiline, kuid sõnum arusaadavalt lihtne: mees, ära lase üle.
 
Mõned päevad hiljem toimus suveabilise ja ossi taaskohtumine: "Mis kuradi juristid mulle kirju kirjutavad.... Ah kui nii tahad, siis homme oled mu talus tööl - kui ei ole, lasen päeva pealt lahti!" (loe: lasen üle!). Muidugi läks firmaomaniku sellise suhtumise peale samal päeval teele järgmine juriidiline kiri. Suveabiline tänas endist tööandjat ettepaneku ja võimaluse eest asuda tolle firmas tööle (vist seakarjusena?), kuid avaldas arvamust, et enne peaks ikkagi vana töösuhtega otsad kokku tõmbama. Endise töötajana ootab ta senini lõpparvet ja tsiteeris Võlaõigusseadust, mis lubab võlgnikult sisse nõuda viivised. (loe: ega ikka ei lase!).
 
Selge, et see vaidlus lõppeb töövaidluskomisjonis või kohtus. Ise juba pisut kahetsen, et äkki andsin suveabilisele mitte head nõu, asuda vaidlema. Minu elukogemus ütleb, et paraku vaidlustes ei võida alati see, kellel on õigus, vaid see kes on tugevam. No lastakse korra üle, mis siis. Pesed ennast puhtaks ja elad edasi. Aga ma ei tea, mulle, minu tõekspidamiste järgi tundub, et hais jääb ikkagi külge. Veelgi rohkem on mul aga kahju ühest isast, tuntud põllumehest, nende eeskõnelejast. Vilja oskab mees kasvatada, kuid pojast kasvatas ossi, kes oma "virmades" kasutab uhkelt talle tundmatuid sõnu brutu-brutu kui aga maksmiseks läheb, siis talle tuntud netu-netu - ja kui palju õiendad, lasen üle! 
 
 
 
 

Laupäev, 29. september 2012

Kaamos (rules)!

See paganama november hiilib aina ligemale. Juba praegugi märkan, et mõnel hallil päeval ootan varahommikust alates, et valgeks läheks. Juhtub, et ei lähegi, enne saabub taas õhtupimedus. Lähikuudel tõuseb kindlasti taas päevateemaks kaamos. Aga nagu tuntud mees ütles: mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
 
Staarblogija ütles, dixi. Ilma igasuguse irooniata julgen teda nimetada meie lahja ja kesise blogimaailma tähtkirjutajaks. Kirjutaja, kellel on briljantne sõnakasutus, kadestamisväärne stiilitunnetus ja kõige olulisem, originaalsed mõtted. On olnud, mida õppida ja nautida. Ka see viimane postitus, milles ta teata(s)b, et tema blogi aeg on ümber saanud, on oma ootamatusega efektne ja vormilt nauditavalt elegantne. Esmalugemisel tekkis minus nõutus, et mis see siis nüüd oli? Kas seekord minule raskelt arusaadav mõttekalambuur, mingi Kaamosele tihti omane olnud sädelev huumor ja iroonia? Või äkki tõesti...
 
Kui ma paras tatikas olin, õpetas vanem vend mulle suurima tarkuse pidupanemisest. Ma ei saa öelda, et ma seda õpetust oma elus alati järgisin. Kuid tagantjärgi tunnistan, et mu vennal on olnud õigus. Tema õpetus oli see, et olengult tuleb lahkuda peo haripunktis, siis jäävad ainult head mälestused. Selle mõtte võib üle kanda ka blogimisse. Kui mina mitmetel isiklikel põhjustel hakkasin mõne aasta eest blogima, siis oli eestikeelne blogiruum pisut teistsugune. Juba mõnda aega märkan ma, et blogipuu hakkab kuivama. Muidugi, kõik on suhteline ja kinni isiklikest arusaamistest. Kui blogipuu esilehel ripub paar päeva järjest mõne tubli ja püüdliku kirjutaja postitus sellest, mis värvi ta oma küüned lakkis, siis järelikult on see lugejate enamikule huvitav, tähtis ja oluline. Äkki tuleb hoopis oma tõekspidamised üle vaadata? Või lahkuda õigel ajal, et jääksid head mälestused. Kogu sellest asjast siin.
 
Kaamos jättis otsad lahtiseks. Selgituste osas, miks ta oma blogi lõpetab ja ka selles, kas on lootust veel kohtumiseks. Minul endal on kirjutamises tekkinud samuti pause. Kõige sagedamini ei viitsi. Puudub kirjutamise, eneseväljenduse vajadus, mis kokkuvõttes, arvestades mu motiive,  polegi ju halb. Loobumismõtted tekkisid siis kui sain teada, et mu blogi on hakanud lugema mulle olulised inimesed - ei saa enam kirjutada kõigest, ei otse ega kaude. Mõnikord olen hoopis väsinud sellest virtuaalkujust, kelle ma olen ise loonud. Ei taha olla lõpmatuseni vana, pisut kulunud üksik vanamees. Äkki ärkaks ükspäev blogijana hoopis noore, terve, ilusa kahekümneaastase energilise kutina, kelle ees on lahti kõik uksed ja kogu maailm veel avastada ja vallutada (vana mehe hetkeline helesinine unistus päriselus?). Tuleb ehk Kaamoski tagasi, uuena ja veelgi huvitavamana.
 
Mis siin heietada: Kaamos ütles, dixi. Sellest piisab. Ning ega ma ei teagi, äkki ta kribab ikkagi edasi, suletud uste taga? Sellest on mul küll kahju, et tema seni kirjutatud tekstid pole enam kättesaadavad. Ikkagi november läheneb, kaamos tuleb ja nii tore oleks teada, et Kaamos lohutab: kevad tuleb ikkagi. Mina olen blogijana Kaamose kõrval poisike. Mul on see õnn, et Kaamos on jätnud minu postitustesse pea sada kommentaari. Eks ma siis mõnikord loen neid ja igatsen.
 
 
P.S. Kui keegi Kaamose austajatest seda teksti lugema juhtub, siis esmakordselt esitan ülbe palve. Palun kirjuta siia postitusse kommentaar. Saagu sellest talle, Kaamosele noh, nekroloog, rsk! - niimoodi oma alalisi lugejaid alt vedada...

Kolmapäev, 26. september 2012

Igavene elu ja küberzombie

Võiks siia algusesse kirjutada sadatuhat tähemärki võltserudeeritud ülevaadet erinevate filosoofiliste koolkondade seisukohtadest, lisaks refereerida religiooniõpetust ja ohtralt anda viiteid teaduse ja pseudoteaduse tõestustest nähtuse võimatusest või olemasolust. Aga ma ei tee seda. Mida rohkem aeg edasi, seda vähem ma nende asjade vastu huvi tunnen. Kuigi loogiline oleks vastupidine...? Muig.
 
Mul on hoopis teise nurga alt mõtted. Nimelt on minu alter egol Facebookis konto. Ei, mul ei ole sinna riputada mingeid kaubanduslikke teateid. Ja need kaks "sõpra" seal listis on ka rohkem moepärast. Vaevalt neid huvitab, et täna ma tegin endale värket kapsast hakklihaga. Fotosid ka pole, sest miks ma peaksin oma inetust demonstreerima. Seepärast on mu profiilifotoks sätitud sinna hoopis mu isa näopilt kui ta oli üheksateistkümne aastane kena noormees. See konto on mulle vajalik seepärast, et olla pisutki kursis, tunda osalust oma lähedaste olemistes ja tegemistes.
 
Kuna ma selline üksik vanamees olen, siis globaalne tehisintellekt on selle väljanuhkinud ja pakub mulle pidevalt igasuguseid toredaid inimesi Facebooki sõpradeks. Päris mitmeid neist olengi elu jooksul tundnud, kuid ise olen oma eluga jõudnud sinna punkti kus eelistan sadat eurot sajale sõbrale. Ühte meest pakub Facebooki massin mulle sõbraks lolli järjekindlusega. Tundsin teda eelmises elus hästi. Nagu igaühel meist, oli ka temal omad kriuksud ja kiiksud. Aga samas oli ta üks vähestest, kes ei pööranud mulle selga siis kui ülejäänud seltskond mind karjainstinktiga mõnuga peksis. Jah, J. on igati väärt mees, et tema lisaks isegi oma sõbraks, kuid... Aasta tagasi kogunes J. matustele pea kogu ühe eluvaldkonna eliit. Tema ärasaatmisel oli arvukalt ka tavainimesi. See mees lõi enesele oma elutööga igavese elu jääjate mäludes. Ise ta pääses tagasi Lapsepõlvemaale kuhu me kõik läheneme ja läheme.
 
Pisut õõvastav on aga mõelda sellele, et kusagil küberruumis, materialiseerunud teispoolsuses elab J. koos paljude teiste maise teekonna lõpetanutega aktiivselt edasi. Sellisena nagu tehisintellekt teda mäletab viimasel sisenemisel. Piisab ainult nupuvajutusest, et saada küberzombie endale sõbraks. Mitte kõigile ja alati pole antud võimalust enne lahkumist tuled kustutada. Igavene elu on saanud uue tähenduse.

Laupäev, 22. september 2012

Ottisaar

Üks kirjaümbrik paljude seas äratas mu tähelepanu mitmel asjaolul. Esiteks muidugi ümbrik ise. Mäletan neid fotokujundusega ümbrikke hästi. Ajal kui nad meil kasutuses olid, eristusid nad teistest, tavalistest ümbrikutest oluliselt. Sellistes ümbrikes harvadel kordadel kirja saades uurisin alati, mis neil piltidel kujutatud. Selline põgus mälestuskatke sundis ka seekord ümbrikut internetipoes (15 USD) tähelepanelikumalt uurima. Antud kirja puhul ei jäänud märkamata aadress ja aastaarv. Ning lõpuks kalligraafiliselt ilus kirillitsa, mis viitab, et vene keel polnud aadressikirjutajale võõras.
 
 
Tean küll, et ma pidevalt ennast kordan. Kuid lõpeks võin siin blogis seda endale lubada palju tahan. Minu jaoks on põnev sobrade vanades asjades just seetõttu, et neis on peidus lood. Ei ole mul olnud tahtmist ega viitsimist neid lugusid kenasti ülesse tähendada ja viimistleda. Selleks puudub mul igasugune loominguline ambitsioon. Rahuldun vaid nende visandlike märkmetega, millest oskajad inimesed looksid midagi enamat. Antud juhtumil on lugu ise triviaalne, korduv kümneid, sadu, tuhandeid kordi, kuid siiski ja alati igakordselt unikaalne.

Selle loo peategelaseks, kellest teised tegelased pidevalt räägivad, kuid kes kunagi ise ei ilmu, võiks olla Albert-Johannes Ottisaar.
 
 
Sellel fotol on Albert Kaitseväe ohvitseri mundris. Elukutseline sõjaväeline ta oligi, kuid politsei teenistuses. Oli nii, et kui Päts ja Laidoner olid hakkama saanud oma riigipöördega, siis mitmed Kaitseväe kaadriohvitserid suunati Siseministri alluvusse. Albert peab oma senisest elu- ja teenistuskohast Narvast sõitma Tallinnasse ja temast saab pealinna ja Harjumaa politsei ratsareservi komissar. See oli selline sõjaväestatud politseiüksus, mis vajadusel peab garanteerima avaliku korra. Lisakohustuseks pannakse talle veel riviõppuse üldinstruktori ülesanded. Vanadest kroonikakaadritest näeme ju, et üle kõige armastasid Päts ja Laidoner igasuguseid paraade. Teame sedagi, et tollastes valitsustes olid kindrali aukraadis mehed näiteks ka haridusministrid - üks päev tegelesid riigi kaitsevõimega, teine päev aga hariduselu korraldusega.

Igatahes Albert Ottisaar täidab alates 28. eluaastast oma teenistusülesandeid politseikomissarina Tallinnas. Enda isikliku elu sättimine jääb aga veel paariks aastaks Narva. Seal on tal abikaasa Linda ja ka esimene tütar Anne sünnib Narvas. Teise tütre, Lembi sünni ajal on kogu pere lõpuks koos Tallinnas ja nende koduks saab korralik avar korter kusagil Kassisaba elurajoonis.



Edasine sündmuste taust on kõigile ajalooõpikutest teada. Samas võib aga igaüks ise mõelda ja arvata, millised emotsioone - teadmatust, lootusi, kartusi,  tundsid Albert ja Linda ühe lühikese aasta jooksul, alates juunisündmustest 1940. Ajalooõpikutes sellest ei kirjutata. Seda, kui sa oled elus midagi saavutanud ja ühel hetkel pole sa enam keegi. Ja samas on sul pere toita, lapsed väikesed... Lahendus saabub 14. juunil 1941. Siis kui sellest trepikojast astub sisse mitte isa Albert oma tuttavas ohvitserivormis, vaid hoopis võõrad mehed, võõrastes mundrites.

Albert Ottisaar (35) arreteeritakse ja lahutatakse koheselt perest. Viieaastane tütar Anne ja pea kahene Lembi oma isa enam kunagi ei näe. Linda Ottisaar (31) koos lastega kuulub samal päeval väljasaatmisele "kodumaa kaugematesse paikadesse".  Pereisa kannatused ei kesta kaua. Kuna sõda tuleb peale, viiaks ta "asja uurimiseks" Sverdlovskisse (praegune Jekaterinburg). Kogu farss kestab kaheksa kuud ja siis on tribunal. 1942. aastal on selle oblasti GULAGi laagrid ülerahvastatud. Kinnipeetavaid on üle 33 tuhande, suurim arv, mis seal kunagi on olnud, nii varasema kui hilisemaga võrreldes. Ka tribunal teadis seda, et... - noh, ei ole ruumi!


Albert-Johannes Ottisaar lastakse tribunali otsuse alusel maha 28. mail 1942. aastal. Olen lugenud palju represseeritute mälestusi. Siiani olen leidnud vaid mõne üksiku katke või killu sellest, kuidas viidi täide kõige kõrgemat karistusmäära. Ellujäänud oskavad kirjeldada vaid seda, kuidas keegi kambrist koos asjadega välja kutsuti ja hiljem seda inimest enam kunagi ei kohatud. Vägisi tekib silme ette episood "tööpäeva" hommikust, kus otsuse täideviijad teevad päevaplaani: "Võtame täna siis need eestlased ja homme meie endi omad - leningradlased on ammu järjekorras." Teisiti ma lihtsalt ei oska seletada seda, et just samal reedesel päeval, 28. mail, samas kohas - Sverdlovskis, said koos Albert Ottisaarega oma kõrgema karistusmäära, mahalaskmise, kätte veel mitmeid süüdimõistetud eestlased: minister Kerem, kaubandustegelane ja jalgpalliedendaja Lugenberg/Mändvere, Vabadussõja soomusrongiülem Neps ja mitmed teised. Ma ei usu kokkusattumust. Juba pealiskaudne hukatute andmebaaside sirvimine näitab, et konveieril oli seaduspärasus, kasvõi sealsamas Sverdlovskis.  Näiteks eelneval kuul, 24. aprillil viiakse otsus täide jällegi terve grupi eestlaste suhtes. See ei saa olla juhus. Väga võimalik, et just nende trellide taga Sverdlovski NKVD sisevanglas ootasid kõik mainitud mehed sellel reedel üheskoos oma viimaseid meetreid või kilomeetreid.

Mis aga sai Lindast ja ta lastest? Ausalt öeldes, ega ma ei tea. Kas Kirovi oblast oli kohe nende lõppjaam või enne seda tuli veel mingeid etappe, ei tea ma seda. Küll aga olen oma elu jooksul kuulnud korduvalt, et ema ja lapse side on midagi erilist. Mul puudub igasugune põhjus selles kahelda. Seda enam võin ettekujutada emotsionaalset situatsiooni kui ema Linda otsustas 1947. aastal kasutada avanenud võimalust saata tüdrukud, üks üheteist ja teine kaheksa aastane laps, koju. Teda ennast muidugi koju ei lubatud. Kuigi, mis kodust me saame rääkida - seda ju enam polnud. Ja ega tüdrukute puhul ei saa öelda ka kodumaa - kodu on seal, kus on su vanemad. Igatahes sünnimaale nad saadeti ja tulid. Milline võis olla hüvastijätt oma lastega, seda... Ei pea olema ema ning erilist sidet, et seda tunnet abitult seletada. Ka isad saavad sellest sõnadeta aru, Need, kes on sunnitult olnud lastest eemal.

Muhinski sovhoos Zujevski rajoonis tekkis küllaltki omapärasel viisil. Kusagil kolmekümnendate aastate alguses tegi keegi stalinliku planeerimise stiilis punase pliiatsiga ühe täpi maakaardile: siin me hakkame kasvatama lina! Kuidagi toimetati sinna paar Fordson traktorit, hariti maad ja lagedale väljale tehti külv. Ning vaata imet, kasvaski võimas lina. Nüüd aga oli mure järgmine, et kes selle lina põllult koristab. Ümberkaudu oli küll külasid aga ega sealt eriti tööjõudu võtta polnud. Jäigi see lina lume alla. Järgmisel aastal kordus sama lugu. Samas need viisaastaku plaanid, sotsialistlik võistlus ja need asjad. Siin tuligi appi  GULAGi võrgustik. Lähimast paranduslike tööde kolooniast toodi kinnipeetavad ja ehitati terve küla. Edasi oli vaja külasse elanikke, ikka seda linavärki edendama. Aga needki asjad olid läbi mõeldud. Zujevski rajoon Kirovi oblastis oli üks suuremaid volga-krimmisakslaste asumisele saatmise punkte. Sedasi need sakslased seal Muhinski sovhoosi arendasid. Enne sõda ja pärast sõda:


Sõja ajal sinna sekka siis Linda-taolisi küüditatuid - ühed "sakslased" ju kõik. Ning veelgi huvitavam seltskond, jällegi sakslased, saadeti siia sundasumisele pärast sõda. Need, keda pärissakslased vallutatult Venemaalt sõja ajal viisid, jällegi sundkorras, Saksamaale, Austriasse või mujale Euroopasse. Sõja võitnud liitlased kupatasid nad omakorda Nõukogude Liitu tagasi. Ja osadele neist saigi osaks edendada linakasvatust, õigemini tollal juba tõuseakasvatust Muhinski sovhoosis.

Sellel ajal kui Anne emale selle kirja saadab, õpib ta Polütehnikumi viimasel kursusel. Nagu ümbrikult näha, elab ta Keilas. Tallinna poolt tulles kusagil pisut enne praegust Rõõmu kaubamaja. Oma ema pole ta näinud kaheksa aastat. Nad kohtuvad aasta pärast.

Selline ümbrik ja selline lugu siis seekord. Õigemini kiiruga tehtud märkmed, millest saaks ühe korraliku loo.  

Neljapäev, 20. september 2012

Mineviku kõverpeeglid

Kirjutasin kuhugi blogisse kommentaari. Kerglase ja enda arvates teadlikult provokatiivse. Eks ikka sellel teemal, mida ise kõige vähem valdan - meeste- ja naistetööd. Sellele järgnes reaktsioon. Ootuspärane. Alles täna hommikul jõudis minuni, et sama blogijaga olen mõtteid vahetanud varemgi. Jällegi meestest ja naistest, perest ja lastest, isadest ja emadest. Nüüd pisut kahetsen oma mõtlematut kommentaari.
 
Eks ma isegi olen kammitsates kinni. Midagi pole parata. Enesele tahtmatult vaatan elu ja situatsioone lähtuvalt iseenda kogemustest, mis alati pole olnud positiivsed. Seetõttu ka teiste poolt kirjeldatut näen mõnikord kõverpeegilist. Seda enam on mul kahju, et minu vestluspartneril kommentaariumis prevalleeruvad negatiivsed mõtted. Oma elukaaslastest, laste isast. Meestele on omane, et erinevalt naistest unustavad nad kiiremini kõik halvad emotsioonid minevikust. Seepärast mäletan minagi kõigist mu elu naistest eelkõige head. Arvatavasti on midagi aga salvestunud alateadvusesse. Sellest tulenevalt ka need läbimõtlematud väljaütlemised võõrastes blogides.
 
Igal juhul vabandan, hea vestluspartner sealt kommentaariumist. Minu eesmärk polnud Sinu jaoks ilmselt valulikke haavu taas lahti rebida. Mina ise aga proovin keskenduda lahtimõtestama endas seda, mis mul oli minevikus. Need ajad olid... huvitavad, kuigi tagasi neid enam ei tahaks.

Pühapäev, 16. september 2012

Eesti balleti prints

Selle peale, kui nägin Aki postitust eestlastest Leningradi konservatooriumis, otsisin ülesse alles äsja oma arvutisse salvestatud postkaardi. Ikka nendest interneti vanakraamipoodidest. Eesti üks soliidsemaid antiigipoode, Shifara, müüb seda postkaarti 24 dollariga.
 
Ausalt öeldes pole ballett kunstiliigina, üleüldse tantsukunst, kogu noorusaja mulle eriti meeldinud. Põhjus võib olla selles, et äkki sattusin esimesele ballettietendusele liiga väikese poisina... ja lavale liiga lähedale. Mäletan seda, et muusikast olin lummatud. Ja siis tulid nemad sinna lavale ja segasid kogu selle helide võlu ära. Ikka põmaki-põmaki hüppasid ja talgitolmu pilv käis üle pea. Siis kui orkester oli just hakanud imevaikselt ja kaunilt kõlama, klõbistasid need lavalaudadel oma puukingadega nagu lollakad üle orkestri hardushetke. Meestantsijad olid imelikud, nende poole ei tahtnud üldse vaadata. Need rõvedad liibuvad, öak!, naistesukad meeste jalas. Ei julgenud pärast teistele isegi rääkida. Ning kõik need imelikud poosid, mida nad võtsid. Pisikese poisi jaoks oli see midagi... väga ebamehelikku või?
 
Ballettiga seoses meenub üks kunagine pealinna "tsirkusekool", kus Sveta Järvi ajas algklasside poisse mööda koolimaja taga, et need ballettiklassi kuidagi proovi saada. Mingil määral väärisid need poisid, kes sinna pikemaks jäid, isegi vanemate poiste poolt imetlust ja tunnustust. Suurte kartulikottidega sai ju iga normaalne poiss hakkama - võtsid turjale ja läksid. Kuid sedasi, kuidagi "kunstipäraselt" tüdrukuid tõsta... Ühesõnaga, sitked vennad olid. Üks teinegi kool meenub. Palju hilisemast ajast. Sealne direktor istub ehk siiani tihti ballettiringi proovidel ja elab elavalt kaasa väikemeeste esimestele sammudele ballettimaailma salapäraste võlude avastamisel.
 
Selle kaardi on oma mammale saatnud eesti balletti üks vähestest printsidest, Verner Loo. Prints seepärast, et "Luikede järves" on Prints ja vähestest selletõttu, et "Luikede järve" lavastusi on olnud Eestis vaid viis-kuus. See on tavamõistes klassikalise balletti meestantsijate tipproll baleriini partnerina. Ikka selleks, et need Odetted/Ottilied saaksid ennast jäädvustada igavesti balletti ajalukku. Ja nii ongi. Verner Loo paarilistest, Helmi Puurist või Tiiu Randviirust leiab ikka midagi lugeda, kuid Vernerist...
 
Kaart on saadetud Leningradist 1956. aastal. Verner on siis 23 aastane "Estonia" esitantsija ja juba kaks aastat tantsinud koduteatris prints Siegfriedit. Samal aastal lõpetab ta Leningradis oma jätkukoolituse kuulsas, paarisaja aastase traditsioonidega ballettikoolis, mis tol hetkel kannab Leningradi Riikliku Koreograafiakooli nime. Eesti balleti teised kuulsad printsid on siis veel poisikesed - Ago-Endrik Kerge jookseb alles või ehk on ka juba alustanud väärikamat kõndi  mööda Tallinna balletikooli koridore. Ja Tiit Härm  on sedavõrd väike poiss, et teda pole sinna kooli veel vastugi võetud. Kuigi jah, hiljem saavad neist kõigist kolmest koolivennad ka Leningradi kaudu.
 
 
Samamoodi koolivennad on nimetatud kolm ka Tallinna balletikoolist. Sellel ajal kui Verner Loo selles koolis õppis, olid asjad seatud sedaviisi, et lapsed said üldharidust tavakoolis ja ballett oli nagu tänapäeva mõistes huviharidus. Noh, huvi kindlasti Verneril oli, kuid balletti huvihariduseks nimetada on vist liiast. Oleme kuulnud ja lugenud kuivõrd ränk on tegelikult tantsija töö. Küll oleks huvitav teada, mis siis ikkagi sundis kahte GAGi poissi, klassivendasid Vernerit ja Heino Aassalu lippama peale tundide lõppu ümber nurga Laiale tänavale või "Estoniasse", balletikooli harjutusklassidesse. Siis kui teised poisid midagi huvitavat ette võtsid. Mõelda, kui palju võimekaid ja eeldustega poisse ei saa kunagi tippsportlasteks, sest... Ning kindlasti on ka neid andekaid poisse, kellest ei saa kunagi tantsijat, sest...
 
Need printsid, kellest räägin, ei saa kunagi kuningateks. Nad saadetakse varakult pensionile, et ruumi teha uutele printsidele. Mõned neist kaovad hiljem silmapiirilt jäljetult. Visamad realiseerivad end muudes valdkondades tehes ka seal tunnustust vääriva elutöö. Kolmandatel õnnestub jääda aga õukonna juurde. Nii ka Verner Lool. 23 aastat pärast Tallinna Ballettikooli teise lennu lõpetamist saab temast sama kooli direktor ja seda üheteistkümneks aastaks. Ning siis tuleb järgmine dekaad - pärispension, 56 aastaselt. Balletitantsija ja pedagoog Verner Loo sureb mõnikümmend päeva enne oma 65. sünnipäeva.
 
 Kas tulevased printsid? Õpetaja Verner Loo, 1983 (Foto: Nikolai Šarubin)
 
P.S. Kogu lugupidamise juures meie meestantsijate vastu, austusega kõigi balletisõprade ja tantsuhuviliste suhtes, pean siiski tunnistama järgnevat. Kahjuks ei olnud see meie tantsija, kes oleks minus äratanud teatud OK-suhtumist balletti. Selleks oli hoopis vene balleti suurkuju Vladimir Vassiliev, keda sattusin teatrisse juhuslikult, poolvägisi vaatama. See oli võimas! Pärast seda olen käinud mõnikord balletietendustel isegi vabatahtlikult. Nüüd aga juba palju targemana. Pilet on alati võetud tagaridadesse või kusagile rõdule. Ning mõistagi, teatribinoklit ei kasuta ma kunagi.


Laupäev, 15. september 2012

Viinamarjad kehvadel suusailmadel

Kindlasti on kusagil statistika ka sellest, mitu tundi sellel suvel päike paistis. Minu enda enesetunde jaoks oli neid tunde pisut vähevõitu. Samas kui vaatan oma viinamarjade "istandust", siis selgub, et ei olnud sellel suvel häda miskit. Olin nimelt kindel, et olgu muuga kuidas on, kuid viinamarjad sellel aastal küll ei valmi.
 
  
Aga eksisin. Neid marju on on nüüd kümneid kilogramme. Valminud ja söödavad. Maitseomadused sõltuvad muidugi sordist, aga seda ma küll ei saa väita, et viinamarjad on hapud - päris magusad teised. Ega ma kogu seda asja teaduslikult ei võta. Rohkem sedasi, et rõõm sellest kui taimeke kasvab. Mingi kõhutunne ütleb vaid, et ka sortidest "suhkru" poolest vähimmagusaim oleks samuti mekim kui seda päikest oleks vaid olnud. Või oleks pidanud mõnel korral rohkem lehti lõikama. Viimased on päris latakad ja ei lase päikest alati kobarale ligi.
 
 
Veidi nõutu olen küll. Tarkade raamatute järgi hakkavad mu taimed alles järgmisel aastal õiget saaki andma. Aga ma ei oska isegi selle aasta tulemusega midagi peale hakata. Mõne kobara olen küll söönud, kuid kümneid kilogramme viinamarju üksinda süüa!? Võiks ju mõelda veini tegemisele. Paneks veel üks sadakond taime ja siis kohe suurelt, vaadid ja puha... Jah, veini teen ma küll, õuntest ja muudest marjadest. Keldris praegugi paarkümmend liitrit pudelites möödunud aastatest. Viga vaid selles, et ma ise alkoholi mitmetel, rohkem küll ühel põhjusel ei tarbi. Seepärast jäin tõsiselt mõtlema Ritsiku soovitusele, et ehk kohalik sotsiaaltöötaja ja sedasi... Saatsingi juba ühe kastitäie tuttava suurpere lastele. Samas on see jällegi küsimus õngest ja kalast. Kui minul need viinamarjavitsad kasvama läksid ja marju annavad, siis ega seal peres maa ja muld teistsugune ole, võiks parem ju mõned istikud saata koos marjadega või kuidas?
 
 
Ülaltoodud mõtet saab ju edasigi arendada. Kui olemasolevad taimed täiskasvanuks saavad, rajan tõelise istanduse, hakkan tõelist saaki saama ja lõpuks loon veinitootmise, siis tänulikke tarbijaid ikka leidub. Kasvõi vallakeskuse poe taga. Ühtlasi aitaksin tõsta alkoholi tarbimise kultuuri, pakkudes kodumaise "Bocki" alternatiiviks tasuta kodumaist viinamarjapeeti koos istikutega... :).
 
Kui aga tõsiselt, siis olen personaalselt jõudmas vastuseni Ritsiku küsimusele - miks ma teen tööd? Minu puhul siis vist sedasi, et tulemus polegi nii oluline, pigem protsess on huvitav. Antud juhtumil: viinamarjasaak meie kehvade suusailmadega suves.

Kolmapäev, 12. september 2012

Maavanaisa

Möödunud pühapäeval oli vanavanemate päev. Blogides möödus see uusima aja tähtpäev vaikselt ja märkamatult. Ainukesena jäi silma Helle postitus. Jah, eks neist "perepäevadest" ongi ainukesena taasausse tõstetud minevikust pärit, vahepeal unustatud emadepäev. Isadepäev on meil nii nagu on ja vanavanemate päev on hoopiski tundmatu.
 
Üheks põhjuseks kindlasti see, et vanaemade ja vanaisade roll ning olulisus ei ole võrreldav sellega, mis ta oli aastakümneid tagasi. Noored lapsevanemad on tänapäeval sedavõrd tublid, et valdavalt saavad hakkama ilma vanavanemate abita. Õigemini tingimused on muutunud. Ajal kui inimesed seisid paarkümmend aastat korterijärjekorras, oli loomulik, et mitmed põlvkonnad elasid koos. Ning vanavanematel oli siis oma kindel koht ja ülesanded lapselaste elus. Nüüd võib igaüks rentida pangalt endale elamise (mis see pangalaen siis muud on?), võtta naise või mehe või jätta võtmata, teha lapsi ja hakata elama. Ilma vanavanemateta. Sellisest asjade arengust tunnevad rõõmu kindlasti noored lapsevanemad ise - kes see siis niiväga tahab, et äi või ämm on sinu pere lahutamatu ja paratamatu osa?. Samas arvan ma oma lapsepõlve positiivsetest kogemusest, et vanavanemateta lapsed jäävad oma elus ilma millestki sõnaseletamatult olulisest. Muidugi, kõige suuremad kaotajad on tänapäeval vanavanemad ise - emotsionaalselt, vaatamata sellele kui reipalt nad asjasse näiliselt suhtuvad. Pisut kurb on ju küll kui lapselapsed kusagil võõrsil kasvamas ja järelejäänud elu jooksul näed neid ehk paarkümmend korda.
 
Minu enda jaoks oleks vanavanemate päev jäänud ehk samuti tähelepanuta, uue aja tähtpäev nagu see on. Kuid väikese hilinemisega, poolteist päeva hiljem sai üks mu lastest maha "teemakohese kingitusega". See "kingitus" on eelkõige ikka värske ema ja isa oma, kuid pisut ehk ka vanaemade ja vanaisade jagu. Ja eks vanaisadel ole alati oma kohustused. Pean kevadel üle vaatama juba mõnda aega peaaegu kasutult seisva poekiige. Selle kiige pärisomanik on juba nii suur laps, et sellel suvel alustas ühes teises riigis oma kooliteed ja satub Eestisse maavanaisa juurde harva. Vahepeal on sellega kiikunud siin külas suvitavad pisipõnnid ja mu õdede-vendade lapselapsed. Eks siis mõnel järgmisel suvel taas oma pere tarbeks vajalik asi. Ning veidi äkilisema iseloomuga laste jaoks on mul maja ümber põlispuid küllaga kuhu alati mõni köis ronimiseks või kiikumiseks riputatud. Pisut olen ehk ennatlik selle kiigega, võidakse imestada. Ise arvan, et sest pole midagi. Maavanaisadega on sedaviisi, et nad peavad olema alati valmis kui keegi äkki külla tuleb, olgu lapsed või lapselapsed. Ning isegi kui leib on laual jahtunud, siis tuleb ikka ja jälle uus teha.
 
 

Teisipäev, 11. september 2012

Saun

Eelmise aasta septembris märkisin siia ülesse, mida suve jooksul tegin. Kõige suuremaks tööks oli sauna ehitamine. Ega ma mingi aruandekohustuslik isik ole, et peaksin nüüd tingimata rääkima ka selle suve tegemistest. Ometi võiks ju siis ka see olla fikseeritud, et sauna tegu sai jätkatud. Oligi algselt selline plaan, tingitud rahalistest võimalustest ja isiklikest jõuvarudest, et nokitsen seda telliskividest majakest mitmes etapis. Nüüd siis olen tõmmanud selleks aastaks joone alla.
 
 
Selle eelmise aasta "saunapostituse" piltidelt on näha, et tegelikult sain hakata juba möödunud sügisel leilitamas käima. Õppisin talv läbi tundma selle sauna hingeelu - palju kütta, kuidas kütta, mis suure külmaga veevärgist saab, jms. Sellel suvel sai ette võetud katus, kogu katusealune soojustus, terass, sauna eesruumi lõpetamine. Viimane on küll valmis, kuid õigesti sisustamata. Mõnedes asjades olen ma suhteliselt nõudlik inimene. Selline "käib kah" asi mulle ei meeldi. Võiks ju sinna eesruumi midagi panna, et asja ära ajab, kuid iseenda vastu ei saa. Ongi nii, et mõni asi on targem tegemata jätta kui seda, et lõppresultaat oma silma häirib, tulemus pole "oma". Mõnikord on lõpetamiseks vaja oodata ideed, teinekord sobivat materjali, eset, mööblitükki. Enamuses aga raha. Nii on ka juurdeehitatud terassiga. Mõnus on seal lavalt tulles istuda, aga ka niisama, kuid õiget sisu sellel terassil veel pole. Küll tuleb...
 
 
Tegemist jätkub sellel "objektil" ka järgmisse suvesse. Katusealune, kus magamiskohad külalistele (keda mul muuseas ei käi, LOL!), saab lõpliku sisevooderduse. Kindlasti vajavad mingid iluvead kohendamist. Kordatehtud ja töölepandud vana kaev, nüüdne saunakaev, saab kindlasti uue kuue. Muuseas, sellest kaevust oli selle suve suursündmusel suur abi. Kui ikka mitmeid päevi toitu vaaritatakse pideva nõudepesemisega, umbes seitsekümmend inimest vett tarvitab nii duši all, kempsus või muidu solistades, siis... Jah, vesi saigi kõige paremal momendil majakaevus otsa! Aga polnud hullu - ümberlülitus saunakaevule ja (vee)pidu sai jätkata. Hommikuks oli ka majakaev oma vee taastanud.

Laupäev, 8. september 2012

Hetkel meie tsiteerituim blogija

Mida enam hääbub eesti blogimaailm, seda enam loen võõrkeelseid. Huvitavat on palju. Ka Eesti kohta. Näiteks see, et venekeelsetes blogides, aga ka muidu sealses elektronmeedias on viimasel nädalal teinud taas tõelise läbimurde "известный эстонский журналист Инно Тяхисмаа". Palju tsiteerimist ja kommenteerimist leiab Inno blogikirjutis Igatsus nõukogude korra järgi. Selles postituses väljendatud mõtted on vene meedia asetanud täienduseks või võimenduseks meie TV3  ühele konkreetsele saatele Omakohus. Ma ise ei ole seda saadet kahjuks üldse vaadanud. Kuid ühes neist olevat olnud telefoniküsitlus, kus taheti teada saada vaatajate arvamust, kas NSVL-s (Eesti NSV-s?) oli elu parem kui praegu. Küsitluse tulemust tiražeerib nüüd vene meedia lõpmatult ja absoluutse tõena:

54% eestlastest arvab, et Nõukogude Liidu ajal oli elu parem kui praeguses iseseisvas Eestis.

Suur ja lai on maa, mis on mu kodu
...
kus nii vabalt hingata võib rind.
 
Ning sealne lugeja teeb kogu asjast järelduse: kui isegi juba tuntud eesti ajakirjanik ka igatseb nõukogude korra järgi, siis... Jah, sõnal on võimas jõud. Isegi siis kui kirjutame maailma jaoks tundmatus keeles, oma emakeeles.

Kolmapäev, 5. september 2012

Sukahoidja

Nüüd võidakse minust küll arvata, et siinne blogipidaja on kiiksuga - pervert, ühesõnaga. Tegelikult pole ma enda juures küll täheldanud mingeid hälbeid või kaldeid, ei teagi kuidas tänapäeval selliseid asju poliitkorrektselt nimetatakse. Tahan vaid tuua näitena oma blogirubriigis, Mälestused müügiks,  seda, et internetipoodide vanade asjade osakonnas müüakse ikka igasugust kraami. Antikvaarse tekstiilina müüb üks Jekterinburgi müüja 350 rublaga sukkahoidjat, mis väidetavalt toodetud Eesti NSV mingis õmblusvabrikus. Hinna puhul ei oska ma kommenteerida, kas müüja märkus - kantud paar korda, teeb selle eseme väärtuslikumaks või mitte :)
 
 
Ometigi, ka selline eriskummaline riietusese toob mu mälus esile mitmeid kaootilisi pilte ja episoode, mida terviklikuks looks pea võimatu kokku sättida. Minu suure pere lapsepõlvekodus oli naiste-tüdrukute ülekaal meeste-poiste ees. Seepärast pole ülaltoodud pesuese mulle võõras. Meie peres oli kombeks, et selliseid "intiimseid" asju tavaliselt pesunöörile kuivama, kogu tänavale vaatamiseks, ei pandud. Kuigi, pesu kuivaski meil hoopis oma aias, mitte kusagil ühishoovis. Aga olgem ausad, ega see nõukogude pesu paljuski ei kõlvanudki oma disainilt kuhugi "väljanäitusele" panna. Sellega seoses on sobilik märkida, kuidas tõekspidamised on ajaga muutuvad. Mõnikord märkan end muigavat kui näen tänaval liikumas tugevat (loe: paksu) meesisendit, kellel seljas täna tüüpiline suverõivastus: maikasärk ja põlvedeni aluspüksid (loe: sportpüksid). Käiakse sellega ju tänapäeval, liialdatult öeldes nii kontserdil ja kirikus, minu lapsepõlve mõistes aga aluspesu väel.
 
Sukahoidjaga seoses meenub see, et mu ema sai minu keisrilõikega sünnitamise eest "tänutäheks" pisut punnitava kõhu. Ei mingid harjutused, treeningud suutnud seda kõhtu enam trimmi ajada. Alles aastakümneid hiljem, isana, olen mõistnud kuivõrd sellised välised muutused on naistele valus teema. Vaevalt, et mu ema selles erand oli. Seepärast on mul hästi meeles postipakid välismaalt, mida mu tädid ja onu teatud regulaarsusega meile Nõukogude Eestisse saatsid. Ühes sellises pakis olid mõned sukahoidjad emale. Mitte tavalised, vaid erilised tegumoelt ja materjalilt. Nüüd ma tean küll, et see oligi mingi segu sukahoidjast ja tänapäeval nii tavalisest bandaažist. Kas see nüüd täpselt nii oli, kuid täna arvan mäletavat, et peale seda tekkisid mu ema garderoobi sellise tegumoega kleidid ja seelikud, mida ta varem ei kandnud.
 
Minu teadvuses on sukahoidja sünonüüm tripihoidja. See oli minu varajase poisiea üks vihatuim riideese. Midagi vahepealset suka- ja tissihoidja vahel. Minu vastumeelsus selle seksuaalse enesemääratlemise õigust riivava riietuseseme vastu oli sedavõrd suur, et tänu minu protestidele ma täpselt ei mäletagi, kuidas, kuid selle kandmise vaevast vabanesin üsna kiiresti. Ju vist oli mu vastumeelsus sedavõrd suur, et lühikesed püksid jäid küll pikaks ajaks veel suverõivaks, kuid külmade saabudes sain omale pikad püksid ja ei pidanud enam seda plikade jubedust särgi all kandma.
 
Ning lõpetuseks veel üks foto.  Ma ei tea, miks, kuid olen selle kusagilt internetist salvestanud oma arvutisse. See iseloomustab hästi nõukogude inimese leidlikust. Läänes olid juba mõnda aega kasutusel sukkpüksid. Meil neid veel polnud. Seepärast tehti neid ise. Kuulub kuhugi sinna ooperisse, kuidas mingil ajal mõned joonistasid ka oma sukkadele taha triipe. Sest nii oli moodne.
 
 

Esmaspäev, 3. september 2012

Kooliaasta algus

Ei ole täna millegipärast sellist üldrahvalikku pidupäeva tunnet. Seda, mis meid kõiki tavaliselt esimesel koolipäeval ühendab, sõltumata vanusest. Kindlasti mõjutas see, et sellel aastal langes 1.september laupäevale ja osa koole otsustas oma aktused siis ära pidada. Äkki ongi see paras ja õige ettevalmistus harjumaks sellega kui teostub plaan alustada tulevikus kooliaastat juba augustis. Kaob kindla kuupäeva maagia. Tekivad uued harjumused ja traditsioonid. Siiski, isiklikult oleks mul asjade sellisest arengust pisut kahju. Võiks ju ikkagi aastas olla üks päev, õppeaasta algusepäev, kus hindaksime haridust, kasvõi sõnades. Võin ju tunduda iriseva vanamehena, kuid minu arvates oleme riigina praeguse iseseisvuse jooksul teinud kõikvõimalikku hariduse devalveerimiseks. Iga valitsus ja haridusminister isiklikult on püüdnud jätta jälje meie haridusellu. Kindlasti parimate ja heade kavatsustega. Paraku mulle tundub, et kokkuvõttes latt pidevalt langeb. Nii nagu suureneb lõhe rikkuse ja vaesuse vahel, laieneb kuristik ka haritud ja harimata rahva vahel. Kahju kui kooliaasta algus muutub tavaliseks argipäevaks ja me ise selles asjas ükskõiksemaks.
 
Aga eks igas peres, kus kooliminejaid, on tänane päev ikkagi pisut teistsugune. Mõnedes ehk isegi pidupäevahõnguline. Ees on aasta, mis toob rõõme ja pisut muresid. Vanast harjumusest soovin oma mõtetes, nagu teen seda paatoseta juba paarkümmend aastat - iga kooliaasta alguspäeval, et minu lähedastel, meie kõigi lastel, läheks see aasta igati korda.

 
 

Reede, 31. august 2012

Eesrindlik töötaja

Nende aastate jooksul, mis ma interneti vanakraamipoodides kolan, olen näinud müügil igasuguseid dokumente. Sellist asja, mida üks Moskva kaupleja 2900 rubla eest müüki on pannud, näen ma küll esmakordselt. Täpsemalt sõnades, ma ei teadnudki seda tüüpi tunnistuste ja tunnustuse jagamisest.


Pisut küüniline on selle dokumendi tagakaanele trükitud hüüdlause: "Kõikjal, kus töötad, põllul või töökojas, tööta ennastsalgavalt!". Arvestades just seda, et tunnistus on välja antud ühes Eesti NSV paranduslike tööde koloonias ning teadmata sedagi, kas tegemist on range režiimiga kolooniaga või veidi leebema variandiga. Ning lõpuks muidugi see, et selline raamatuke pole välja antud ei vangivalvurile ega mõnele teisele vangla personalist, vaid kinnipeetavale.
 
August Ando (29) mobiliseeriti Eesti Laskurkorpusesse 29. detsembril 1944.a., kümme päeva peale Ruhnu saare langemist, mis lõpetas igasuguse sõjategevuse Eesti territooriumil. Ega neid noori mehi palju polnud, kes suutsid teise ilmasõja ajal kuidagi nihverdada nii saksa kui vene armeest. Augustil see kuidagi õnnestus. Ehk oli siin abiks see, et enne sõda oli ta ametis Raudteede Talituses normeerijana. Raudtee on aga teatavasti üks oluline asi, eriti sõjaks ettevalmistamisel ja sõja ajal. Ju siis peeti mehe oskusi raudteeasjanduses mõlema võimu poolt olulisemaks kui et teda lihtsalt kahurilihaks mobiliseerida. Igatahes nüüd oli mobilisatsioonikäsk käes. Ning võib oletada, et ees ootas tööpataljon nii nagu enamikel sõja lõpul Laskurkorpusesse mobiliseeritutel. Ega sõjavägi polnud August Andole mingi võõras asi. Vabariigi ajal oli ta lõpetanud isegi sõjakooli aspirantide kursuse ja ülendatud nooremallohvitserist lipnikuks.
 
Kusagil arhiivitoimikutes on kindlasti kirjas, mis selle Augustiga vahepeal juhtus. Jättis ta selle sõjaväekutse tähelepanuta või midagi muud, kuid kaks kuud hiljem, järgmise aasta veebruaris on August Ando arreteeritud. Samas asjas arreteeritakse mõned päevad hiljem Harjumaa Tõdva valla mehed Hans Olluk (49) ning viimase pojad Herbert (22) ja Richard Olluk (24). Lisaks vahistatakse veel ka sealtsamast vallast pärit Rudolf Sirel (44), kes küll arreteerimise hetkel elab nagu Augustki pealinnas, mõlemad Nõmmel. "Uurimine" kestab aasta ja kolm kuud ja 1946. aasta mai lõpus teeb tribunal otsuse, seda vaatamata sellele, et kõigi meeste toimik jääbki lõpetamata. Vene kriminaalkoodeksi järgi mõistetakse kõigile § 17-58 (kuritööle kaasaaitamine) järgi 1 aasta ja § 58-11 (riigivastane tegevus grupis või organisatsioonis) järgi 10 aastat vangistust.
 
Hans saadeti karistust kandma Mordvasse, tema pojad aga Vorkutlag'i, Intasse. Samasse laagrisse, millest Jaan Kross oma mälestustes ja jutustustes pajatab. Kõik kolm istuvad oma aja ära kellast kellani. Kus Rudolf oma karistust kandis, seda ma ei tea nagu pole käepäraseid andmeid ka August Ando karistuse kulgemisest. Kusagil arhiivides on need andmed kindlasti olemas. Nagu selles poolelijäänud julgeoleku toimikus on detailid kõigile meestele inkrimineeritud süüst. Tänu sellele dokumendile internetis on selge vaid see, et veel 1948. aasta jaanuaris viibib Ando ühes neist üheksast tollal Eesti NSV-s loodud parandusliku töö kolooniatest. Puurijana täidab ta tööülesandeid 120-150%, mille põhjal on August Ando tunnistatud "ettevõtte" parimaks töötajaks. Sellekohase tunnistuse on omakäeliselt allkirjastanud ministeeriumi Paranduslike tööde kolooniate osakonna ülema asetäitja ja sama ENSV Siseministeeriumi kultuurkasvatuse (irw) ülem.
 
 

Kolmapäev, 29. august 2012

Koolide pingerida

Järjekordne edetabel on avaldatud. Arvatavasti on sellise koolide järjestamise kohta avaldatud nende aastate jooksul ka kõik poolt- ja vastuargumendid. Vaatamata, mis seisukoht kellelgi on, siis mõlemad leerid kindlasti otsisid sealt seegi kord tuttavat kooli. Nii ka mina vaatasin neid koole, kus ise kunagi käinud või mu lapsed. Ning muidugi tundsin huvi, kuidas läks mu koduvalla koolil. Pole viga, järjepidevalt tõuseme selles tulemustabelis.
 
Isiklikult minul ei ole midagi sellise "võistluse" tulemuste avaldamise vastu. Kunagi pidin mitmeid semestreid õppima statistikat, tegema vist isegi paar eksamit. Seepärast tean, et statistika on lihtsalt statistika. Võrreldav näiteks semiootikaga, mis tegeleb märkidega. Kuidas mingit märki tõlgendada oleneb taustsüsteemist, detailidest ja eelkõige tõlgendaja teadmistest ja fantaasiast. Nii ka konkreetne number statistikas ei pruugi iseenesest peegeldada asja tegelikku olemust. Statistika tõlgendamine ongi suuresti seoste leidmine ja loomine. Koolid, kes sellel aastal on gümnaasiumilõpetajate riigieksamite tulemuste põhjal autsaiderid, ei pruugi seda olla järgmisel aastal. Küll on aga pikema aja jooksul konkreetse kooli asukoha dünaamika sellises edetabelis alus mingiteks järeldusteks.
 
Kindlasti nõustun nendega, kes väidavad, et koolide järjestamine ainult riigieksamite tulemuste põhjal ei loo adekvaatset pilti kooli tugevusest või headusest. Muidugi, otsides tõest pilti, peaksime looma seoseid. Võiks ju avaldada koolide pingerea, mis kajastaks õpilaste poolt toimepandud ja nõutekohaselt fikseeritud seaduserikkumised - kõik need suitsetamised, napsitamised, huligaansused ja tõsisemad asjad. Või siis koolide edetabel õpilaste sportlike või loominguliste saavutuste põhjal. Miks mitte koolide pingerida õpilaste vanemate sissetulekute järgi, elamispinna suuruse, kooli kauguse jms. järgi. Statistika ongi selline imeline asi, et seoste leidmisel avanevad uued võimalused tõlgendusteks.
 
Ma arvan, et need, kes leidsid temale olulise kooli selle edetabeli lõpus, ei saa ennast lohutada sedasi nagu sisendame endile pärast igat suurt spordisündmust. Seda, et näiteks olümpiale pääsemine on juba suur kordaminek. Samamoodi võiks ju antud asjaski lohutada, et ainuüksi kooli lõpetamine on saavutus omaette. Või siis öelda, et kõik ei saagi esimesed olla, mõned peavad ka ju viimased olema! Õige väide seegi, selles koolide edetabelis polegi koht tähtis, oluline on tulemus ja on ikka vahe küll kui esimeste ja viimaste tulemused erinevad kordades.
 
Aga üldiselt tuleb mistahes statistikasse suhtuda ettevaatlikult. Ka järeldustesse. Ei taha ju kuidagi väita, et "vallakoolide arvestuses" selgus edetabelist - Eesti lollimad lapsed käivad koolis Ahja vallas.
 
 Ahja Keskkool on nüüdseks ajalugu, sellest sügisest jätkab Ahja Põhikool

Esmaspäev, 27. august 2012

Kolm kirikut

Nähes oksjonil müügis seda sõjaaegset postkaarti, meenus üks magistritöö, millele komistasin kunagi internetis. Andrei Sõtšov on kirjutanud Tartu ülikoolis põhjaliku, samas kergelt loetava uurimustöö sõjajärgse õigeusu kiriku olukorrast Eestis. Igati hariv ja silmaringi laiendav lugemine oli. Eriti minusugusele, kellel pole õigeusuga mingit kokkupuudet ning ausalt, ega ka muudki usundid pole mulle elu jooksul külge jäänud. Tänu sellele tööle proovisin lühikese aja jooksul lugeda kõike kättesaadavat, et aru saada seda praeguseni kestvat Moskva kemplemist Eesti õigeusklike hingede eest ja pärast.
 
Bangkokis asuv müüja määras selle kaardi algväärtuseks 16 dollarit. Oska nüüd öelda, kas selline hind on Adolfi näopildiga margi ja sõjaaegse postitempli eest või on hoopis sedapalju väärt see killuke ehedat Eesti õigeusklikku kirikulugu.
 
 

Eesti riigi tekkimisega eraldus ka siinsetel aladel olev õigeusukirik Moskvast ja sättis ennast Konstantinoopoli alla. See ei meeldinud ilmselt paljudele slaavi päritoluga vaimulikele ja kogu esimese vabariigi ajal hõõgus tüli tuha all. Mingit struktuurset lõhet siis küll veel ei tekkinud. Õigeusklikel kogudustel (loe: vaimulikel) oli selleks liialt palju ühiseid muresid. Teatavasti natsionaliseeris Eesti riik juba esimestel aastatel lisaks maaelu suurtootmistele, mõisatele, ka olulise osa kirikule kuuluvast põhivarast, nende maad ja metsad. Kirikuhooned olid ja on läbi aegade puhas kulu, kuid kinnistud seevastu oskusliku majandamise puhul tulu. Moskvameelsetel ja konstantinoopolimeelsetel oli liialt palju tegemist tulubaasi olulise vähenemisega seotud probleemide lahendamisega. Ometi, lahkulöömine Moskvast ja Eesti riigi otsus natsionaliseerimise kohta tekitas kindlasti pingeid venekeelsete õigeusklike rahvuslikele tunnetele. Luues mõtteseoseid ja paralleele tänasega, siis vaevalt, et tollased venekeelsed õigeusklikud igatsesid ümberasuda Nõukogude Venemaale. Samamoodi nagu tänased venelaste diskrimineerimisest jutlustajad ei ihka kolida sinna, kus neid mõistetakse.

Nii üllatav kui see ka pole, siis õigeusu kiriku lõhe Eestis toimus saksa okupatsiooni ajal, mõned kuud enne selle postkaardi saatmist. Nõukogude võimu kehtestamise järgselt "koliti" Eesti õigeusklikud Konsantinoopoli alluvusest taas Moskva alla. Sakslaste sissetulekul toimus jälle vastupidine liikumine. Samaaegselt säilis de jure ka  Moskva poolt loodud Vene Õigeusu Kiriku piiskopkond. Nii nagu saksa armeele oli 1942. aasta suveks selge, et Moskvat nii lihtsalt ei valluta, samamoodi oli Eesti õigeusklikul kirikul oma "lahingutes" otsustav pööre. Augustis 1942 läksid 24 Eestis asuvat õigeusklikku kogudust moskvameelse ja Nõukogude Venemaa poolt kontrollitava Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonna alluvusse. Seda Saksa okupatsioonivõimude teadmisel, kes parasjagu pidas Venemaaga sõda?!. Eesti õigeusklik kirik oli lõplikult lõhenenud.

Mul on päris kahju isa Aleksander Antoni'st, kes selles suures segaduses, võimude tuuletõmbes, proovib väikese mutrikesena suures masinavärgis saada praostilt selgust, mida ta eestseisjana peab oma Karula ja Kaika kogudustega peale hakkama. Lisaks muretseb ta selle pärast, et koguduste rehnut oleks igati korras ja paberid siledad. Ning muidugi ikka laululehti on ka vaja, mis sest, et eelmiste eest oldi pisut võlgu jäädud. Kakskümmend aastat hiljem, on Aleksander Antoni tegevvaimulikuna tunnistajaks Kaika Püha Kolmainu kiriku sulgemisele, sest koguduseelu on soikunud ja puuduvad rahad kirikuhoone korrashoiuks. Inimesed väsivad, usk jahtub, olud muutuvad, kogudused kaovad, kuid kirikhooned ise on visad. Võrumaad tutvustav portaal paigutas paar aastat tagasi oma lehele fotod ühe ilusa ehitise, Kaika puukiriku viimasest agooniast. Olgu selle usu ja kogudustega nii nagu on, kuid meistrimeeste filigraanse oskustöö hävinemisest on mul alati kahju:



Neil ammustel sõjaaastatel preester Aleksander Antoni poskaardil mainitud Karula Jumalaema Kaitsmise kirikul on läinud palju paremini. Hoone ise on maakivi müüritise kunstiteos. Ning kuigi kolhoosiajal oli kirikus ladu ja kolihoidla, siis majand, kohalikud inimesed olid koguduseta hoonele head peremehed. Jõudumööda tehti remonti, vahetati katust jms. Tänaseks on kirikuhoonel taas oma kogudus ja sinna "pärapõrgusse" on leidnud tee õigeusklikud noored oma laagrite ja muu sellisega. Kiriku praegustest tegemistest kirjutavad noored oma kodulehel:


Kõnealuse postkaardi adressaadil, isa Joann Randverel oli Võrumaa praostina ehk veelgi keerulisem kui tema religioossetel alluvatel. Mida kõrgemal kirikuhierarhias, seda sagedamini tuli teha valikuid. Samamoodi nagu eesti mees pidi pooli valima ilmasõjas, pidi praost Joann Randvere olema kellegi poolel selles õigeusklikus "alluvussõjas". Ma ei tea, kas ta vene võimu taaskehtestamisel 1940. aastal pidi Moskva ees pattu kahetsema, kuid pärast sõda ilmselt ta seda tegi, koos paljude teiste kõrgete õigeusklike vaimulikega. Ikka selle pärast, et vahepeal silm Konstantinoopoli poole vaatas. Kaotas ta ju ajutiselt isegi praosti ametikoha, mille ta suure sehkendamisega siiski taas tagasi sai. Isa Joann teenis Jumalat, kirikut ja ülemusi 60 pikka aastat. Ning nüüd vaatab ta taevastest kõrgustest, et Konstantinoopol on tulnud jälle Eestimaale. Hetkel, enne rahvaloenduse tulemuste avaldamist arvatakse, et õigeusklike "konstantinooplasi" on 30 000 ja "moskvalasi" 150 000 hinge, kokku rohkem kui "riigikirikus" lutherlasi.

Ning lõpetuseks siis foto ka Võru turismiinfokeskuse kodulehelt, kus näeme nüüdisfotot isa Joanni viimasest töökohast, Võru Suurkannataja Ekaterina kirikust, kust Tema kõrgestipühitsetu isa Joann kusagil kaheksakümnendate alguses puhkama jäi. Ning eks foto räägib enda eest, kuidas sellel kirikuhoonel läinud on:

 

Reede, 24. august 2012

Heinad lakas

Üks tähelepanek sellest suurest peost, mis üllatas. Ettevalmistuste käigus loopisime lakapealse vanadest, eitea misaegsetest heintest tühjaks. Püüdsime kahe suveabilisega ilusat ilma, et heinamaalt värske lõhnav hein katuse alla saada. Ega ma loomi ei pea, kuid magamiseks heinad lakas - kust sellist luksust siis ikka niiväga leida on? Aimatav osutus aga tegelikkuses millekski muuks. Osadele noorematele inimestele on juba telgis ööbimine piisav ekstreem, saati siis kuhugi lakaredeliga ronimine ja torkivate heinte sees oma pesa tegemine.
 
See Olav Kinki arhiivifoto kaheksakümnendate lõpust näitab, et vanamoodne heinategu oli juba siis muutumas atraktiivseks muuseumitööks. Selle muuseumi lähistel on mulle tuttavad heinamaad. Kusagil pisut rohkem kui kümme kilomeetri kaugusel aga mu isa kodukoht, lapsepõlvesuvede mängumaad ja värskete heinte magusad uned.
 
Ei, olen kaugel sellest, et kuidagi noorematega vastanduda,oma lapse- ja noorpõlve emotsioone ilustada ning praegust olmelist nõudlikkust halvustada. Samas ei saa eitada, et need ilusad aistingud lakas heinte sees magamisest, mis sain lapsepõlves, siis kui isa mind linnast suviti maale oma õe juurde kosumisele saatis, ei unune kunagi. Nii ka selle peo ajal näitasid suurimat valmisolekut lakas magamiseks kaks üheksakümmnendates eluaastates linnaprouat, kunagist maaplikat. Kuidagi sedasi, et enne surma veel uinuda heinte peal või niimoodi... Paar generatsiooni nooremad, kellele siinsed ööbimistingimused ei vastanud ilmselt päris standarditele, panid aga ühe neist õhtul auto peale ja viisid suurde linna tagasi. Eks too teinegi mõtles siis ringi ja läks öö saabudes voodisse pehme suleteki alla. Mina ise aga kasutan tekkinud võimalust kindlasti veel mitmeid kordi. Seni kuni ilmad lubavad.

Neljapäev, 23. august 2012

Pidu läbi

Aeg on pöörduda tagasi argiellu. Rahvast oli tõepoolest palju. Ühekorraga palju enam kui siit läbi käinud kõigi nende aastate jooksul. Ning eks oli seegi sündmus, et ühel ajal ja ühes kohas nägin ära kõik oma lapsed. Ei mingid mobiilid ega arvutid asenda seda kui saad oma tütreid kallistada ja poegadele õlale patsutada, näha neid oma peredega. Ka oma õed ja vennad tulid läbi oma meeste, naiste ja lastega. Mida suurem pere, seda väiksem tõenäosus, et kõigil on aega ja võimalust kindlal ajal kokku saada. Eriti nüüd kui maailm on avatud elamiseks, töötamiseks ja õppimiseks. Nii saavadki tihti õdede-vendade, vanemate ja laste kokkusaamiste ajenditeks olla vaid pulmad või matused. Esimesena mainitu puhul muidugi vaid siis kui kutsutakse. Kindlasti on paljudel peredel, suguvõsadel ka teisi traditsioone. Minu enda vennad ja õed kogunevad kord paari aasta jooksul oma järglastega isa sünnikohas külapäevale. Kahjuks viimase ikskümne aasta jooksul olen oma liikumistes sõltuv teistest, nende meeleoludest ja tahtmistest ning sellega on siis nii, et rohkem pole käinud kui läinud. Pealegi oma lapsed erilist huvi mu suguvõsa suhtes vist ei oma. Seetõttu pole ka enam eriti kutsutud. Pisut kahju sellest.
 
Nüüd siis aga uuesti igapäevased tööd ja tegemised. Vaikus, rahu, üksindus ja püüd iseendaga hakkama saada.