Kolmapäev, 20. november 2013

Emaarmastus, isa oma ka

  
Teadlased uurivad kõiksugu asju. Naljakaid ja mitte eriti. Iga baka- või magistritöö on ju samuti ideaalis mingi tulemus konkreetsete järeldustega, mis inimkonnale, vähemalt osale sellest, kasulik ja hea teada. Suunis tegutsemiseks või midagi sinnapoole. Kahjuks on sedasi, et enamus teadustöödest leiab oma koha prügikastis. Sealhulgas ka väärtuslikke ja olulisi. Õigem ja poeetilisem oleks vist küll öelda, et mitte prügikastis, vaid teadusemaa avastamata avarustes. Mõnikord inimkond kolab seal teadlastemaal ringi ja taasavastab enda jaoks midagi olulist. Kasvõi seda, et maakera ei kannagi kolm elevanti. Või olid need hoopis vaalad? Mina lugesin ühte vana uurimust sellest, kuidas vanemaarmastus lapseeas mõjutab meie tervist keskeas.
 
Mistahes küsitlustele baseeruvad uurimused on tulemuste osas sellised nagu nad on. Asja võib võtta tõena või kahtlevalt pooltõena. Ühesõnaga - sotsioloogia. Loetud artikkel pälvis mu tähelepanu seetõttu, et otsapidi on ta sellises väheteadvustatud teemas nagu psühhosomaatilised haigused. Lühidalt oli uuringu sisu järgmine. 1950. aastatel paluti noortel meestel anda isiklik hinnang sellele kui palju nende vanemad hoolisid/armastasid neid lapseeas. Kolmkümmend viis aastat hiljem koguti sama küsitletute grupp, nüüd juba keskealised mehed taas kokku ja hinnati nende tervisehädasid. Selgus, et
*nende hulgas, kes kunagises küsitluses hindasid oma ema ja isa armastust enda suhtes kõrgeks, kannatasid mõne olulise terviserikke all vaid 25%,
*nende hulgas, kes kunagises küsitluses teatasid, et ema ja isa ei hoolinud neist, kannatasid mõne olulise terviserikke all 87% sedasi vastanutest,
*nende hulgas, kes kunagises küsitluses tundsid vaid ühe vanema armastust, kannatasid mõne olulise terviserikke all 50% sellest allgrupist.
 
 
Mida selle teadmisega peale hakata. Tegelikult ja praktilises elus mitte midagi. Mõtlemapanev siiski. Traditsionaalse pere vanematele, kärgpere omadele ja kõigile teadliku valikuga või tahtmatult üksikvanema staatuses olevatele. Polegi vaja olla mustlane, et oma lastele tulevikku ennustada...
 
 
Tunduvalt keerulisem küsimus on muidugi see, kuidas neid lapsi tuleb siis armastada ja neist hoolida. Mis juhtub meie tervisega kui me oleme olnud väga, kohe väga-väga armastatud? Kindlasti on ka selle kohta tehtud mõni uurimus, aga leia see nende miljonite hulgast ülesse. Üks noor naisterahvas, fotograaf Anna Radchenko on käsitlenud emaarmastust oma lavastuslikus seerias "Emaarmastuse pahupool". See mahukas projekt (siinses postituses vaid stiilinäited) on ehk pisut ebaühtlane ja minu jaoks liialt didaktiline. Ometi pakub neis fotodes esitatud sõnum mõnelegi inimlikku äratundmise kurbust. Andes ehk ka selgitust näiteks tundmata põhjusega kõhuvalule või mõnele muule tervisehädale.
 



 
 

Teisipäev, 12. november 2013

Matemaatika

Lugesin Iibisepesa tegemistest. Teemaks seal matemaatika. Minu jaoks oli see koolis päris jubedus. Ja koolipoisieas jäigi see arusaamatuks ning üle mõistuse keerukaks aineks. Enne visati mind pätitegemise eest koolist välja ja nii ei jõudnudki asjale pihta saada.
 
Päris mitmeid aastaid polnud mul matemaatikaga suuremat pistmist. Alles siis kui täiskasvanuna, juba laste isana oli vaja kiiresti keskkool ära lõpetada, et kõrgkooli minna, siis sain taas matemaatikaga kokku. Mitmeid aastaid oli koolipingist möödas. Samas aga kange tahtmine keskkool ühe aastaga ära teha, See oli karm, kuid põnev aasta. Tegin tollal väga rasket füüsilist tööd aga energiat jätkus siiski ka õppimisele. Kuna ma tegin kolm aastat ühe aastaga, siis pidin omandama kõik ained iseseisvalt. Koolis käisin tegemas ainult arvestusi.
 
Matemaatika programm baseerub spiraalsele järjepidevusele.Mu enda poolt koostatud ajagraafik täiskasvanute koolis nägi ette, et näiteks kümnenda klassi matemaatikaprogrammi pean omandama kuue-seitsme nädalaga. Sellega ma toime ei tulnud, sest kümnenda klassi materjali jaoks pidin tagasi minema viienda-kuuenda klassi õpikute juurde. Aastatetagusest ei mäletanud midagi ja lapsena oli ju palju muudki huvitavat kui õpikud-töövihikud. Nii tekkisidki matemaatikas valged laigud ja siis see hilisem üldlevinud vabandus, "ma rohkem selline humanitaarkallakuga..." Tegelikult on matemaatika gümnaasiumi mahus omandatav igale "humanitaarile". Matemaatikat lihtsalt ei saa õppida sedasi, et sellest osast ma aru ei saanud, selle jätan vahele. Järjepidevus on matemaatika õppimise alus.
 
Aga kuidas aidata last järjepidevusele, see on meie haridussüsteemi hoopis suurem ja tõsisem küsimus. Ühiskonna üldisem hoiak hariduse temaatikasse tingib meie koolides üha rohkem teenindajaid-tunniandjaid ja aina vähem pedagooge. Neid, kes aitaksid lapsel saavutada seda järjepidevust ja muid olulisi asju inimeseks kujunemise raskel käänulisel teel. Ning selle peale, et igal aastal langeb juba põhikoolist välja eikuhugi sadu lapsi, selle peale kehitame juba ammu lihtsalt õlgu... Uppuja päästmine ja need asjad.
 
Mina ise suutsin täiskasvanuna tänu toetavale perele ennast uppumisest päästa. Ka selle matemaatikaga. Läks küll nädalakene kauem selle kümnenda klassi matemaatika aastaarvestuseks õppimisega. Hoidsin lihtsalt teiste, minu jaoks kergemate ainete pealt aega kokku. Kui kevadel keskooli lõpetasin - kolm klassi aastaga, siis mäletamist mööda oli lõputunnistusel kõigi viite kõrval siiski ka üks neli - inglise keel. Läksin graafikuga alt. Ega ikka ühte keelt sisuliselt nullist alates hindele viis kuue nädalaga selgeks ei tee. Matemaatikat jätkus veel ka järgmisteks aastateks, siis juba kõrgkoolis. Aga tolleks hetkeks ma juba teadsin, mis on järjepidevus.
 
Matemaatikaga seoses tekib mulle silme ette vene kunstnik Bogdanov-Belski üks töö. Ta maalis palju külakooli temaatikat. 1895.aastast on pärit maal "Peast arvutamine".
 
 
Tahvlil on ülesanne. Head arvutamist külakooli lastega. Mina jätan vahele, ma nagu rohkem humanitaarkallakuga. 
 

Laupäev, 2. november 2013

Taas november

Nüüd on see siis jälle alanud ja hirmsamaks läheb. Puud on raagus, kuldne sügis on läbi. Valgust jääb üha vähemaks. Kõigi nende pagendusaastate jooksul on see kordunud aastast aastasse. Peaks olema juba harjunud. Ometi imestan, et need inimese hämaramad, varjatumad tundevarjundid otsivad taaskord mind ülesse. Ma pole kunagi pimedust kartnud, ka lapsena mitte. Aga viimased kümme aastat on novembripimedus mind hirmutanud. Niigi kehv uni jääb veelgi viletsamaks, uneaeg hüppeliseks ja lühikeseks, unenäod painavamaks. Novembri unenäod on mitmesugused. Algavad kõik hästi, kuid enamus neist lõppevad totaalse eksimisega,  õige tee mitteleidmisega, millegi olulise kaotamisega, mida kuidagi ei suuda leida. Otsid, otsid lootusetult, kuni päristeadvus ütleb: sa ei pea seda ebameeldivat tunnet tundma, ärka ülesse! Ning siis need teised, meeldivad unenäod. Ärgates tunned ääretut nukrust, et kõik see ilus ja hea oli kahjuks vaid unenägu.
 
Unenägudes ning pikkades pimedates hommiku- ja õhtutundides jõuad piisavalt analüüsida oma elu. Miks läks kõik just nii nagu on. Selline kasutu ninanokkimine, et mida oleks saanud elu pöördepunktides teha teisiti ja mis siis kõik oleks olnud. Mõtled, miks mu iseloom kujunes selliseks nagu ta oli ja on, millised olid need õiged ja valed otsused, mis muutsid mind selliseks, kes ma olen. Või siis, miks ma korduvalt oma elus reha peale astusin? Kas see reha oli see, mis lõplikult hävitas mu enesekindluse ja muutis mind seltskondlikust inimesest ääretult inimpelglikuks vanaks meheks? Igasuguseid mõtteid liigub virr-varrina. Ja kuigi need asjad siin üksinduses on igati lahatud ja lahterdatud, otsid ikkagi tahtmatult ja meeleheitlikult tõde. Ja juba seegi asjaolu paneb mind saabunud pimedusekuud pelgama ja vihkama.



 
Lasin silmad üle selle, mida just kirjutasin. Sellised postitused tekitavad iseendas piinlikust. Aga las olla - november.