esmaspäev, 27. juuni 2011

Minu filmiuudised

Nüüd on siis nii, et suvevõõras, kellest kunagi olen ka siin blogis kirjutanud, on taas väisamas. Päevad omandasid uue mõtte, sest juba mõne päevaga olen viidud kurssi kõigi seebikatega, mis meie kodustel telekanalitel jooksevad. Olen saanud värske sõõmu maailma filmikultuuri teostest ning võiksin arglikult koputada juba ehk ka meie arvukate filmiblogijate huvitavasse maailma.



Kuigi kauneid kunste ja kultuuri pole kunagi liiast, panin igaks juhuks telgi välja püsti. Sisutihedad teosed vajavad kohati iseendaga olemist. Et mõtestada nähtut ja nautida saadud elamuse lummust.

laupäev, 25. juuni 2011

Täna kannan ma...


Kui kuu tagasi tekkis uuesti aeg ja tahtmine blogimiseks, teiste kirjutatu lugemiseks, avastasin, et blogipuu kasutajate eelistustes on toimunud olulised nihked. Esilehel annavad tooni mitmesugused kommertsteated, filmide ümberjutustused ja temaatika, "mida hommikul selga panin". Olgu esimestega nagu on, kuid see riietuse värk on minu jaoks veidi kummaline. Ega ma ei eita, et ilus riietus ongi kena ning oluline kandjale ja pisut ka ümbritsevatele. Minu ajal polnud lihtsalt kombeks sellistest asjadest sedamoodi rääkida. Ja neid, kellel see pidevalt teemaks, peeti veidi opakateks ja natuke harimatuteks. Annan endale aru, et taolised tõekspidamised olid tingitud ehk hallist nõukogude mentaliteedist, mille üle lääne inimesed oskasid ironiseerida ja irvitada. Juuresolev foto on sellele tunnistuseks. Ükskord tõid lääne moefotograafid Moskva tänavatelele Diori kollektsiooni kandvad modellid. Kes viitsib internetiavarustes otsida, leiab kindlasti selle lõbusa ja samas nukra fotoseeria.

Aga ülalöelduga jõuan ma hoopis Kerttu Rakke laineid löönud loo juurde. Sellele kirjutisele juhtis tähelepanu mu alaline nädalalõpu külaline: no niimoodi ei tohiks inimene ikka kirjutada! Lugesin ja esmareaktsioon oli sama, mis nende "täna kannan ma" blogide puhul. Tõepoolest, ka sellised pihtimused polnud omal ajal kombeks. Kui mingi jama oli, raputati endale tuhka pähe, häbeneti pisut ja asi oli unustatud:


Muidugi lugesin ma läbi kõik Kerttu-teemaga seotud eelnevad artiklid. Kokkuvõttes muutsin kardinaalselt oma esialgset arvamust. Kui algul tundus, et Rakke paneb murutari, siis tagantjärgi arvan, et ta tegi hoopis saagimit. Ja lõppude lõpuks see ongi sõnavabadus kui igaüks kirjutab seda, mida tahab. Minu ajal polnud ju kombeks rääkida-kirjutada ka enamikest neist asjadest, millest ma ise siin blogis kogu aeg jahun. Ajaga muutuvad nii kombed kui tõekspidamised.

Ah jaa, täna kannan ma cottonworld alukaid.

neljapäev, 23. juuni 2011

Olgu elus piisavalt särtsu!

Täna on ühe lähedase sünnipäev. Aastate järgi peaks olema nii, et nüüd on ta lõpetanud ettevalmistused eluks. Järgneb elu ise - meeletult huvitav, põnev ja toimeks. Aga äkki hoopis see üksluine, hall ja igav? Et seda viimast ei juhtuks, soovisingi talle, et aastakümnete pärast võiks ta endale öelda: minu elus on olnud ka piisavalt särtsu! Ja muidugi ei suutnud ma jätta isalikult lisamata, et ikka mõistlikuse piires.


teisipäev, 14. juuni 2011

Emotsionaalne ajalugu

Ajalugu on üks huvitav teadus, kus faktid on alati samad, kuid nendevahelised seosed ja viimastest tehtavad järeldused on tõlgendamise küsimus. Ühest ja samast sündmusest erinev arusaamine on pigem maailmavaateline vastuolu, mitte aga tõsiteaduslik diskussioon. See kehtib ka tänase päeva kohta kui mälestame juuniküüditamise ohvreid. Ma pole ajaloolane, kuid mind on alati huvitanud inimene ja tema käitumine ajaloosündmuste keerises. Seetõttu olen ma lugenud ehk keskmisest pisut rohkem ka juuniküüditamise kohta. Tean neid vaidlusi, mis käivad küüditatute täpse arvu kohta. Olen lugenud  arutelusid selle kohta, kus, kuidas, miks ja millal hakati küüditamist ette valmistama. Püüan jälgida ka diskussioone selles, kas ja mil määral saatsid eestlased ise oma kaasmaalasi Siberisse. Tõsi, viimasel ajal püütakse seda küsimust Eestis mitte eriti torkida, sest mistahes aja ja võimu arusaamist mööda eksisteerib küll ajalugu, kuid olulisem sellest on ametlik ajalugu.


Viimane sõjaeelne Riigikogu, mõni päev hiljem Ülemnõukogu

Sageli mõtlen nii juuniküüditamise, aga ka kõigi muude selle perioodi sündmustega seoses nende Eesti Vabariigi poliitikute peale, kes veel ammu enne küüditamist  "müüsid" keda ja mida tahes, et saaks ikka jätkuvalt ennast soojendada võimu joovastavas lummuses. Mis sest, et tegelikult oli see võim juba mõnda aega illusoorne. Meenutan ka neid kaheksatkümmet rahvasaadikut, kes olid meie sõjaeelne viimane Riigikogu - kõik need veimerid, hindid, rummod, semperid, lauristinid jt. Kuigi me teame sellest samast ajaloost, kes ja kuidas neid valis. Fakt on aga ka see, et väljavalituks osutunud Riigikogu liikmeid ei sunnitud Toompea saali mitte relvastatud konvoi saatel. Need inimesed sisenesid sinna ikkagi õnnest särades, rind uhkusest pakatamas. Tollal väideti, et paberite järgi käis neid valimas üle 80% valijatest, mis on ilmne liialdus. Aga mingi osa valijatest ju ikkagi täitis seda tänases kontekstis paljurõhutatud kodanikukohust. Ja kusagil olid need maalid ja juhanid, kes praavitasid valimistulemusi selliselt nagu stsenaarium ette nägi. Ja lõppude lõpuks pidi ju sellel suurel käsikirjal, mis algselt andis ajaloo faabulale vaid üldjooned, olema kaasatud arvukalt siinseid usinaid, püüdlikke kaasautorid ja "kohalikke kirjasaatjaid üle maa", kes viimistlesid selle käsikirja detailides täiuslikkuseni. Seda ka siis 1941.a. juuniküüditamise episoodi silmas pidades. Midagi üldrahvaliku filmitalgute sarnast. Jah, ajalugu on huvitav, sest ta võib olla ka emotsionaalne, seda muidugi diletandi tasemel.


 Meie vastvalitud parlamendidelegatsioon Brüsse Moskvas - teadagi miks

pühapäev, 12. juuni 2011

Vabadus seksuaalseks väljenduseks

Ma ei ole kindel seaduspärasuses, kuid tundub sedaviisi, et kui ajalehte pole millegiga täita, pöördub toimetus selliste arvamusliidrite(?) poole, kelle kirjutis garanteerib klikkide arvu ja kommentaariumi ummistumise. Ja leidub siis selliseid naiivseid, kes mittemidagitegemisest sellisele artiklile klikivad ja satuvad soliidse ajalehe naistelehele. Täpselt sedasi juhtus just minuga. Tuleb välja, et olen vist ikkagi kopsupõletiku kätte saanud. Väljas on toimetamist meeletult, aga ma väsin juba viie sammu pealt ära. Palavikust, köhast ja nohust ja sellest "rinnus pistab" ei maksa rääkidagi. Ja nii ma, loll, siis istun ja loen naistelehte, ha-ha-ha...

Selle pika sissejuhatuse peale olgu siis öeldud, et jutt käib Mare Tralla artiklist, mis nagu räägiks naiste vabadusest ja õigusest riietuse kaudu ennast seksuaalselt väljendada. Tegelikult küll mitte ainult sellest, sest artiklis on muidki feministlike seisukohti, aga ka päris mõistlikke järeldusi. Kommentaare ma muidugi ei viitsinud lugeda - eks seal on see tavaline kemplemine. Endal tekkis pähe küll üks frivoolne mõte, et kui üks meesterahvas riietuks millegisse väga liibuvasse. Nii, et tema vinnastatud meheau või -mure oleks selgelt visuaalselt piiritletud, mis siis? Eks seegi ju mehe vabadus seksuaalseks väljenduseks ja siinkohal need asjakohased õigused ja vabadused. Vanasti oleks peetud sellist isendit haigeks liputajaks nüüd on aga ju need "erinevused rikastavad" ja muud asjad. Uhh, kõrge palavik vist tekitab ka imelikke mõtteid.

Tegelikult haakub teemaga hoopis üks foto:



Foto pole võetud teatud seksuaalsete eelistustega-erinevustega tädide ja onude XXX lehelt - seda tüüpi pildiseeriate avafoto. Tegemist pole ka sellise ema-isa-on-kodunt-ära fotoga - pildi kvaliteet on selleks liiga hea. Tegelikult on see väike tüdruk igati populaarne, paljudele teistele tüdrukutele suureks eeskujuks olev, rikkaliku fänniklubiga, minule tundmatu staarnäitleja Noah Cyrus (foto siit). Ning see pilt on olnud internetis aineks väga paljudele kommentaaridele. Võib olla seepärast, et sedasi, just selles riietuses, (vabadusega väljendada oma seksuaalsust?), olevat Noah osalenud ühel Hollywoodi punase vaiba üritusel. Aga äkki sellel pildil oleva tüdruku riietuses polegi mingit seksuaalsust!? Minu kopsupõletikust haigel ajul on tekkinud mingi kiiks? Lähen parem ja võtan ühe tableti.

kolmapäev, 8. juuni 2011

Ja kasvavadki, viinamarjad

Tegin oma viinapuuaias lõpliku inventuuri. Eelmisel aastal istutasin 36 istikut viiest erinevast sordist. Talve tulekul ei hakanud täitsa teadlikult eriti pingutama nende katmisega. Ega see eksperiment nüüd päris puhas polnud. Talv oli lihtsalt soodne. Ainuke, mida tegin, kühveldasin ühel hetkel lund peale ja mingil hetkel talve lõpu poole sudisin rehavarrega paksu lume sisse õhutusauke. Ja tulemus on pildil näha.Ega's midagi, kui nüüd oskaks vaid õigesti lõigata ja hoolitseda.

esmaspäev, 6. juuni 2011

Vägivallast kommentaarideta

Hiljuti vaatasin ühelt venekeelselt telekanalilt jutusaadet laste (kooli)vägivavallast. Saate ajendiks kaks videoklippi, mida vägivallatsejad ise oma mobiilidega filminud.  Hiljem siis kuhugi internetti ülesse riputanud või sõprade-tuttavate mobiilidele saatnud. Saate sisu pole mõtet ümber jutustada. Asja arutati kutsutud külaliste ja stuudiopublikuga slaavi temperamendile omases võtmes üksteisest üle karjudes. Ning ega mingi tulemuseni saate lõpuks ei jõutud.

See saade meenutas mulle järjekordselt ühte sündmust kauges lapsepõlves. Eelmise sajandi keskpaigas oli mul üks klassikaaslane Ants. Olime poistega väljas ja Antsul on vaja midagi meisterdada. Kuna mina elasin kõige lähemal, võtsin vajaliku tööriista isa töötoast. Juhtus nii, et tööriist läks Antsul katki. Mina pabinas - mida ma isale ütlen. Mingi seletamatu tajuga tunnevad teised poisid, et nüüd on õhus pinget. Ja hakkavadki plikalikul moel mulle kõrva sosistama, et nüüd on vaja Antsule vastu tatti anda. Mina puiklen kuidas oskan aga surve on suur. Ants ei ole üldse kakleja tüüp aga ka mina olen siiani enamasti sõnadega hakkama saanud. Erinevalt Antsust pole mina kelleltki märkimisväärselt peksa saanud. Antsu seevastu ikka aeg-ajalt klobitakse - on selline kokutav, veidi kärnas, alatasa määrdunud riietes ja pisut pissilõhnane. Minu: "ah, pole vaja; las ta olla; no ma ei tea", muutub juba piinlikust tekitavaks. Poisid muudkui müksavad mind ja annavad silmadega märku. Nüüd tunnen juba mina õhust, et teised hakkavad muutuma närviliseks. Ma näen, et Ants saab aru, mis toimuma hakkab ja samas tunnen juba ise midagi hirmutaolist. Pelgus põlguse ees saab minus võitu teo vastumeelsuse ees ja ma lähen. Peksan mittemingit vastupanu osutava Antsu pikali ja jätkan maaslamaja peal istudes peksmist kaaslaste ergutuste saatel kuni Antsu nina hakkab verd jooksma. Asi on lõpetatud. Teiste poiste tunnustavate õlalepatsutustega lahkun. Ants jääb sinna kase alla istuma. Ta nutab. Pisaraid pühkides on ta kogu näo verega ära määrinud ning ta dressipüksid on kahtlaselt märjad.

Kogu see sündmus on mul meeles detailideni. Siiamaani. Mäletan, et mul oli Antsust ja iseendast siiralt kahju. Nädal hiljem proovisin talle klassis kuidagi läheneda, näidata üles sõbralikkust, poolehoidu. Muidugi ütles ta mulle, et pole midagi ja muud sellist. Ning seejärel proovis must võimalikult kaugele hoida kuni ta koolivahetus meid lõplikult lahku viis. Alles aastaid hiljem hakkasin aimama, et kuni selle tühise tööriista katkiminekuni pidas ta mind vist oma sõbraks.

Mind muutis see sündmus aga oluliselt. Täiskasvanuks saamiseni oli veel mitmeid aastaid. Kuid alates sellest päevast ning kogu hilisema elu pole ma alustanud ühtegi kaklust. Küll olen aga osalenud omal ajal kaklustes nõrgemate kaitseks ning saanud siis ka tavaliselt peksa. Nõrgema kaitseks väljaastumise eest olen saanud üks kord, pärast nädalapikkust varjamist ja ärajooksmist, teiste poiste käest ka ühe tõeliselt valusa kambaka. Nende käest, keda pidasin oma sõpradeks.


Internet on täis taolisi videosid. Illustratsiooniks võtsin ühe suvalise. Jõudumööda proovitakse neid sealt ära koristada ja maha salata. Mina isiklikult koostaksin neist mingeid 25 minutilisi kogumikke ja jagaksin koolidele tasuta. Kohustuslikuks näitamiseks lastele. Isegi ilma kommentaarideta. Mulle tundub, et tõhusam kui Ilmar Raagi "Klass".

kolmapäev, 1. juuni 2011

Vahekokkuvõte

Mõnikord igatsen taga vanu aegu, kus sai tempo maha võetud ja tarkade inimestega arutatud elu mõtte üle. Aga ega praeguselgi ajal viga pole. Eluaastate järgi peaksin olema juba ise piisavalt tark ning pealegi olen iseenda peremees otsustamaks, mida teen ja mida tegemata jätan. Vahepealse blogimise jätsin tegemata. Millegipärast kadus selleks tuju ära. Segavaks asjaoluks oli üks lõputa minevikuvari omaenda segastest aegadest. Hoopis olulisem aga see, et andsin endale lubaduse. Ei midagi suurt ja olulist, pigem selline olmeline värk, mis võttis kogu aja.

Nimelt tahtsin esimest korda siin elatud aastate jooksul olla kõigi kevadtöödega graafikus. Varasemalt on seda takistanud kõiksugu remondid, ehitused, haigus ja ka blogimine. Seekord võin siis rahuldustundega iseendale raporteerida, et vana õunapuuaia kardinaalne noorenduslõikus on lõpuks ometi tehtud. Kasvuhoones on kõik nii nagu peab - mõnel tomatitaimel isegi esimesed viljahakatised. Talve küttepuud varutud. Ojaäärne viimane võsajupp likvideeritud. Pooleliolevad kiviaiad üleslaotud. Lillepeenrad kasitud, istutatud ja külvatud. Need muud peenramaad - sibulad, redised, küüslauk, porgandid, kapsad, salatid, maitseained jne., sisuliselt isekasvatamiseks täiesti mõtetud aga hingele siiski midagi pakkuvad, samuti tehtud. Ning tagatipuks käisin paar nädalat ühte paarikümnemeetrist maakivimüüri ladumas. Ei, endast enam tõstjat pole, kohati oli müüri kõrgus pea kolm meetrit, kuid mis kivi kuhu ja kuidas, seda tean ma küll. Ning ega ma päris sedamoodi ei saanud ega osanud, et seal ainult suuga oleks ehitanud. Nüüd pean tempo maha võtma, sest see järelejäänud kops sai vist ikkagi pisut liiga. Seega tekitan pisut aega blogimiseks. Sest vaevalt need vanad head elumõtte aruteluajad tagasi tulevad ja ka enamus toonastest tarkadest inimestest on ammu juba oma viimase kannu tühjaks joonud.