Esmaspäev, 29. aprill 2019

Kirjad leerivennale 16.

8. märts 1984
(järg)
Kuidas siis sinul ikka need probleemid lahendatud on? Ega sa suuremat oma tegelikust elust seal kunagi kirjutanud pole. Mõned vihjed, rohkem juttu haiguste jms. ümber. Noh, eks kui kunagi kokku saame, siis võib pikemalt pajatada. Aga pean ma siis sellest uusaastakaardist nii aru saama, et sa ikka jaanipäeva aegu tagasi oled?

Markidest. Kõike värskelt materjali, sealhulgas ka neid esimese päeva ümbrikke, on siin saada vabalt, välja arvatud numbriblokid ja mõned teised blokid. Markidest ainult ületrükid, kui saad selliseid asju nominaali hinnaga, võid võtta, muidu pole mõtet. Vanemast materjalist väärib tähelepanu ainult see, mis saad mitte enam kui 50% "Hinnakirja" hinnaga. Meil isegi komisjon müüb 70% "Hinnakirjaga", nii et täishinda maksta pole mõtet ja ka 50% on mõnes asjas ülepakutud, näiteks propaganda- ja portreemargid. Et sa aga vanu marke ümbrikule kleepisid, tegi küll hinge täis. Noh, oma asi. Ega mulle see filateelia mingi elutähtis probleem olegi, nii ajaviiteks vahel tegelen, aga seda aega mul ausalt öeldes, eriti viita polegi, nagu pikkadest kirjapausidestki arvata võid.

Filatelistid ostavad-müüvad postmarke hinnaga vastavalt nõudmisele ja pakkumisele. "Hinnakirjad" on kajastatud markide kataloogides. Kataloogihinnad annavad mingeid orientiire, kuid võivad ka oluliselt erineda tegelikest kauplemishindadest.

Kirjutasin vist sulle ka sellest, et hakkasin jälle üliõpilaseks. Astusin TRÜ kaugõppesse ajakirjandust tuupima. Senini ei kahetse. Esimene sess sai rahulolevate tulemustega, tarkust on aga kõvasti juurde tulnud. Palju asju oleks kuulmata jäänud. Rühmakaaslased sattusid ka küllaltki mõistlikud. Selle kooli, igapäevase töö ja haltuura-saadete tegemise ja vahel ka lugude kirjutamise kõrvalt jääb aega üpris vähe üle. Juba kolmas aasta pole suuski alla saanud. Tervist hoian üleval pideva küüslaugu söömisega. Poiss oli vahepeal rängas gripis, 4 ööd ligi 40 kraadi palavikku. Valvasime kahasse ja et mitte nakkust saada, ma neid vägevaid lõhnu sõingi. Aitas. Ega tegelikult lõhnu ka külge jää, kui vastava tehnoloogiaga tarvitada. Ainuke, mis pidevalt vaevab on uni. Ei sa öid täis magatud. Öösel ju see kõige magusam kirjutamise aeg. Kõik vagusi jne.

Pole sulle veel tänavu lehti saatnud. Mõtlesin enne küsida - mida sul üldse vaja on. Olen esiteks aru saanud, et said sinna hulga asju tellida, peale selle sul ilmselt veel keegi saadab. Mul käib ainult "NH" ja "Õhtuleht" ja "S&V". Neid viimaseid olen sulle kogunud, kui vaja, võin ära saata. Eks kirjuta. Muidu neid pakke saata pole ju mõtet kui topelt on. Vanapaber muutub meilgi varsti aktuaalseks - pea see poiss siis kooli ei lähe.

Ma ei teagi, kas kaheksakümnendatel koolilapsed üldse pidid vanapaberit korjama? Palju varasematel aastakümnetel oli selline "vabatahtlik" aktsioon küll kohustuslik.

Võiksid muidugi pisut pikemalt kirjutada kui leheke ümbriku sees, aga küllap oled jälle tervenenud ja seda ajapuudust tean ma omast käest.
Pea siis vastu! 
M.

Esmaspäev, 22. aprill 2019

Dan O'Conner ja liitpuue

Kurb tõdeda, kuid pole enam seda endist sotsiaalset vunki kedagi abistada, midagi korraldada. Ükskõikne ei ole, kuid vaimselt, võrreldes varasemaga, väsin kiiremini ära ja see võimendab omakorda iseenda kaasa- ja üleelamist kui mõnel noorel inimesel on asi kehvasti. Vanusega on normaalolekus niigi depressiivsust lisandunud ja kui need asjad ka veel koormana tulevad, siis on enesetunne kohati päris sant.

See liitpuudega noor mees saab järgmisel kuul 23. Praktiliselt kurttumm, millele lisandub teatud tasemel intellekti puue. Kogu oma kooli aja elas praktiliselt internaadis, kodus vaid nädalalõppudel ja vaheaegadel. Puuetega laste koolid on vist head koolid. Vähemalt need mõned, milles seal käinud mulle ise on rääkinud. Head õpetajad ja head kasvatajad, abipersonal samuti. Ainuke häda, et internaadi lapsed elavad täiskasvanud ja lapse suhetes nagu vati sees. Siis kui täiskasvanuid ei ole, juhtub asju, inetuid asju. Aga see muu polsterdatud elu on turvaline. Kahjuks tihti ka sotsiaalset saamatust soosiv ja süvendav.

Kui tuli aeg lahkuda erivajadustega laste koolist, sebisin talle kutseka. Teadlikult kolmeks aastaks, et koguks sotsiaalset oskust ja harjumust iseseisvaks eluks. Sellel perioodil hoidsin tal natuke silma peal, et kooliasjad korras oleks. Kuidagi juhtus nii, et pärast ametikooli kadus ta vaateväljalt mõneks ajaks. Uuesti tuli teda aidata veidike aega hiljem. Oli uuesti maabunud ema juurde, kes kasutas teda väikeste õdede-vendade hoidjana. Tõrge kodus tuli sellest, et tema tõõvõimetuspensioni tähtaeg sai läbi ja noore mehe ema jäi ilma tema jaoks olulise sissetulekuta. Mees ise tööd ei otsinud (ta pole selleks iseseisvalt võimeline) ja keegi teda selles ka ei abistanud.

Kõigepealt leidsin talle sobiva töökoha. Korraldasin talle elukoha linnas. Nendes asjades abistas mind ka tema vanem vend. Siis ajasin korda töövõime- ja puudetoetuse. Keskmiselt on liitpuudega inimesel kasutada igakuiselt koos töötasuga umbes 1000-1100 eurot. Sellest tasub oma osamaksu korteriüürist, ostab toidud ja riided, mõttetuid vidinaid. Ühesõnaga elab tavalise noore inimese elu, kes eriti ei mõtle homsele päevale. Aga see selleks ...

Ja nüüd on siis pauk. tema vanem vend, keda omal ajal samuti järje peale aitasin, helistas, et poisil on kukil inkassofirmad. Ta ei oska ise asju ajada, kas aitaksin. Selgus, et meeste üks lähisugulane oli kuritarvitanud usaldust, võtnud mõni kord enda kätte liitpuudega noormehe ID- ja pangakaardid koos PIN-koodidega ja võtnud laene: 7000+1000+2100+2000. Igal normaalsel juhtumil oleks lahenduseks käivitada idenditeedi vargus koos järgnevaga. Muidugi sain ma kiirelt jälile, kes selle taga on, kuid vennad kategooriliselt keelduvad sellisest lahendusest. Tegemist on nende lähisugulasega ja seekord on veri vendade jaoks tõesti paksem kui kõik see raha kokku koos intresside ja viivistega. Mitte ükski vägi ei sunni tunnistama oma lähedase vastu.

Kahtlemata ma tegelen ka tegeliku laenuvõtjaga. Esmatähtis on aga tekkinud kahju suurenemine peatada. Koos kannatanu vennaga oleme kolmele laenule saanud maksegraafikud, kokku tuleb tasuda kolme laenu pealt 450 eurot kuus. Aga üks laenukontor käitub nagu tõeline liigkasuvõtja - raha ei tunne inimlikkust.

Dan O'Conner

Helistan Dan O'Conneri juhitava firma Eesti kontori klienditeenindajale. Edasi literatuurselt ja kultuurselt.

Tutvustan ennast ja seletan asja ära, annan vajalikud andmed.

"Ei, ta peab ise helistama!"
"Ma arvan, et sellest pole kasu, kurttummana ta saab ainult telefoni mõmiseda."
"Las ta kirjutab meile!"
"Kahjuks pole see võimalik, ta on sisuliselt kirjaoskamatu."
"Tulgu meie kontorisse isiklikult kohale!"
"Ta võib kindlasti tulla, kuid ta ei kuule ega räägi. Intellektipuudega seoses ei saa ta üleüldse aru, millest jutt käib."
"Andku kellelegi notariaalne volitus!"
"Võib proovida, kuid olen üsna kindel, et ükski notar meie riigis ei kinnita seda dokumenti, sest volitaja ei saa aru, millest jutt käib. Ta ei tunne isegi sellise sõna tähendust nagu volitus. Minu ainuke palve on, et saatke talle võlateade ja ettepanek maksegraafikuks."
"Ma ei tea ... Ma annan laenuhaldurile edasi ning kui tema peab vajalikuks, siis võtab teiega ühendust ... Aga ma ei garanteeri midagi!"

Vaikus.

Päevad mööduvad. Kirjutan kirja. Andmed ja asjaolud. Palve maksegraafikuks.

Kohene vastus: Täname teid kirja eest ja vastame niipea kui võimalik.

Vaikus.

Dan O'Conner

Polegi midagi öelda. Dani alluvad teevad kõik õigesti - viivised jooksevad. Omanikud on rahul. Lollid peavadki maksma.