Päevakajaliselt peaksin kirjutama sellest, kuidas mõisaproua oma perzet näitas (laen anonüümselt Delfi kommentaatorilt). Aga ei taha. Piinlik on. Konkreetsete kaadrite, autori ja peategelase poolt valitud kunstilise kujundi mõttest saan küll aru. Kuid siiski. Olen oma elus näinud nii palju filme, lugenud raamatuid, et arvan ära tundvat kui autoris tungib loomeprotsessis esile onu Heino. Balzaci vanuses hormonaalsete muutustega daam on sellistele autoritele "kerge saak". See selleks.
Hoopis muu blogides kajastatud teema on jäänud mind painama. Sõltuvus ja sõltumatus. Ebapärlikarp kirjutas. Liivi konkretiseeris kui peres ainult üks käib tööl. Rents laiendas siin ja arutles lisaks veel siin. Selge, et universaalset mudelit koos- või abielu rahalistes suhetes ja kummagi panustamistes pole olemas. On kokkulepped või asjad kujunevad. Ja ega ma päris täpselt aru ei saanudki, kuidas tänapäeval need suhted käivad - pere püsikulud, nn. investeeringud, erakorralised kulud. Ning siis avastasin, et ei tea ma sedagi, kuidas pereliikmete rahalised suhted olid siis kui "rohi oli rohelisem". Vaevalt, et kõik pered elasid ühe, just nimelt selle mudeli järgi. Ometi.
Tõlge: Kogu töötasu naisele!
Just see plakati mudel tuleb erksalt silme ette. Ei olnud siis pangakaarte vaid sularaha - avansipäev ja palgapäev. Ma ei ole kindel, millal selline mudel tekkis, kas enne sõda oli see sama moodi? Tean aga kindlalt, et põlvkonnale, kes täna oleks 90-100+ oli peamine põhjus see:
Juba augustis 1941 andis Stalin välja korralduse, et rindemeestele tuleb tagada 100 grammi viina päevas. Sõja jooksul tehti aeg-ajalt käraka suhtes täpsustusi. Näiteks lenduritele mitte viina, vaid 200 grammi konjakit päevas. Kuid kui hammas verel, ega siis sellega piirdutud. Sakslaste poolel oli seesama asi. Oli küll norm, kuid joodi kõike, mis purju tegi. Siis polnud poistel nii hirmus, et äkki järgmist päeva ei tule. Ja siis olid veel need, metsavennad. Ka minu isa oli selline. Seda igapäevast hirmu jätkus noortel meestel veel paar aastat peale sõda kui nad metsas olid. Selle ajaveebi rubriigis Tundmatud mälestused kirjeldab autor oma memuaarides, et metsaservas oli toredaid perenaisi, kes meestele viina ajasid. Kõigist neist rindemeestest, metsavendadest said pereinimesed.
Kuidagi kandus see edasi järgmisele põlvkonnale, kes praegu 70+. Mäletan väga selgesti, et mu enda brigaadist tuli kamraadi naine minu juurde küsimusega kuidas teha nii, et palgapäeval makstav raha jõuaks tema kätte, muidu joob mees paari päevaga kogu raha maha. Aga sellel mudelil, kogu töötasu naisele, oli teisigi objektiivseid põhjuseid, mille koondnimetuseks defitsiit ja peresisene, tänapäeva mõistes, ebaõiglane tööjaotus. Polnud ju sedasi, et helistad abikaasale, et too vorsti ja sinki. Elementaarseid asju tuli poes "jahtida". Ning oli loomulik, et kui naine lastega on kodune (lasteaia kohad olid samuti defitsiit), siis just naine käis toidujahil ning selleks oli vaja sularaha. Veel kord tuleb toonitada, et pangakaarte ei olnud, arveldamine käis sularahas.
Nendest aegadest on pärit väljend, raha, mida naine ei tea. Naine reeglina majandas. Mees sai hommikul enda teenitud rahast 50 kopikat (pakk sigarette "Priima" 14 kopikat + pudel "Žiguli" õlut 33 kopikat) ja nii oligi. Muidugi ma utreerin. Päris niimoodi polnud ka minu peres. Aga siiski huvitav oleks teada, kuidas need asjad käisid selle ajaveebi lugejate mälestustes. Nendes, kus vanemad ja vanavanemad on 70+ või enam.
Postitused
22 kommentaari:
Eks peresid oli erinevaid . Oli ka selliseid , kus raha tuli lapse kätte anda , kui palgapäev oli . Või kus vanemaid kahekesi rõõmsalt palga sirgu lõid, tundmata eriti muret , mida nende võsukesed söövad, ja kas üldse söövad.Aja möödudes muutusid ka võsukesed samasugusteks.
Toonase elu " viljastavates tingimustes " võis igasuguseid asju näha . Kus suure pere peale osteti 200 g vorsti , ning selle vorsti viis koju peale pikavõitu koolipäeva koolis käiv laps .
Kirjeldan hetkel Tallinna linna agulielu .
Eramajades käis elu muidugi arvatavasti teisiti .
Enamukul juhtudel ei saanud need lapsed põhikoolist kaugemale, ja mis neist hetkel saanud on , ma ei teagi . Miskipärast agulilapsed kippusid astuma sama korgi otsa ,mis vanemad .
mu vanaisa armastas juua, aga ma ei mäleta, et raha oleks otsitud. tavaliselt vanaema peitis ta eest viina- ja veinipudeleid ja siis neid me vanaisaga otsisime. mulle läbi udu tundub, et raha oli köögikapis, ilma lukuta kapis, ühine raha. ja enamasti käis poes vanaema aga vanaisa käis, kui oli rohkem asju vaja, nagu näiteks palju leiba loomadele osta. mulle andis raha tavaliselt vanaema, mitte vanaisa. aga ma enam väga hästi ei mäleta, vanaema suri 20 aastat tagasi, vanaisa hiljem.
Kuna koolipäev lõppes varem kui tööpäev, käisin kaubapäeval sabas mina ja ostsin siis, mis kätte sai. Maal oli 2x nädalas kaubapäev aga millal auto Assaku laost tuli, ei teadnud kunagi. Ema jättis sularaha ja nimekirja, mis reeglina oli selline, et 250g vorsti kui tuleb jne. Isa käis linnas tööl ja mingil ajal olid need aü pakid aga koju need sageli ei jõudnud. Isa tõesti võis oma palga paari paevaga maha juua, st ta ei tulnud enne linnast koju kui raha otsas. Ma neid asju ei mäleta enam aga peale lahutust tuli regulaarselt rahakaart ning see raha läks hoiukassasse. Lisaks oli mul isa tehtud elukindlustus, selline mille sain kätte 18a. See oli aeg, mil rubla väärtus kukkus kolinal. Sain aastaid kogunenud raha eest omale villase jaki. Täpselt tuli välja ja üle ei jäänud midagi.
Ema oli osav majandaja ja töötas kahes vahetuses. Meil oli ka aiamaa vanaemaga kahasse - kartul, porgand, kapsas tulid sealt. Marjad ka aiast. Igal sügisel tegime suure tünni kapsaid sisse. Vanaema hankis kuskilt sealiha, soolas. Põhitoidud olidki ahjuliha, kapsas, kartul. Hakklihakaste, hapukurk. Supid. Hapukapsasuppi sõime ikka nädala, külma kartuliga. Pannkoogid, karaskid maiutuseks. Kohv tuli linnasugulaselt, kes töötas kaubanduses inventeerijana. Olid sellised riiklikud kontrollid, kes käisid poodides reise tegemas ja jamade korral külvati defitsiidiga üle. Tal olid alati suured kohvitagavarad (india lahistuv kohv ja oad :)).
Maksud olid madalad, maksime vaid elektri eest mumeelest. Maamaksu polnud, vesi kaevust ja prügi põletasime, kompostisime.
Tööd oli meeletult, kogu aeg aias tuli rabada. Ma ei mäleta, et rahateema oleks üldse kuidagi tüliteema olnud. Emal oli pesukapis sularaha ja ma lapsena teadsin seda. Mul oli natuke oma raha, sünnipäevaks anti vahel ja kui linnatädi käis, siis andis. Alevi Suures poes oli keelatud niisama kolamas käia. Need kaubapäevad olid kohaliku vabriku puhvetis ja seal ma sabas siis seisin.
Reide ikka, mitte reise :)
Mõistan, et mingeid (lapse)mälestusi on raske jagada. Eelmisel kuul rääkisin õega telefonis. Ta on 75+. Noore neiuna sõitis bussiga koju. Näeb aknast, et mingi mees tuigerdab aiast kinni hoides, kukkudes ja tõustes. See oli isa. Õde andis endale aru, et peaks järgmises peatuses maha minema ja isa koju talutama. Kuid ei läinud - nii häbi oli. Kuuskümmend aastat on möödunud, kuid õde painab see siiani. Elu.
Ilma selle hormonaalsete muutustega daami nõusolekuta poleks ka peput näidatud. Üdini aus olle, mulle meeldis. Las ta olla selline nagu ta on, mina olen selline nagu ma olen, ka teie olete sellised nagu te olete. Las olla. Head uut aastat!
18:31-le
Selline tunne, et sa räägid Kehrast, minu sünnikohast...
Samast ajast oli mul mingil ajal koduperenaise päevik, millest kirjutasin 2011 märtsis, http://elviina.blogspot.com/2011/03/uhe-koduperenaise-aruanded-ja-motted.html, igatahes mina kaotasin võitluse viina kuradiga ja kolisin lõpuks koguni võõrale maale.
Vanematel oli ühine rahakott, st majandamisraha oli ema palk ja isa palk pandi Hoiukassasse tallele, mille eest osteti siis suuremaid asju (mida oli võimalik saada, kui järjekorras või töökohast loosiga saadi) nagu magamistoa komplekt Anne ja värviteleviisor, mis kaalus 75 kilo (7 aastase lapse mälestuse põhjal). Kui koolist tulin oli poe nimekiri laual koos rahaga ja kui üle jäi poerahast, sain endale kommi osta.
Vanavanemad tegelesid põllumajandusega ja elasid kui "kuninga kassid", st raha oli, kuid selle eest, miskit osta polnud ja ega neil vajadust ka olnud, sest 30ndatest pärit mööbel kestab siiani.
70-ndate lõpus ja 80ndate algul sain vanaisa käest 25 rubla ja vanaema andis 10 rubla nö taskurahaks. See näitab kui palju raha oli tol ajal inimestel, kes tegelesid loomade ja põllusaaduste kasvatamisega. Vanavanemad panid oma raha samuti hoiukassasse. Kui nad 80ndate keskpaigas siit ilmast lahkusid, siis summa, mis hoiukassas tallel - oli väga muljet avaldav.
80ndate alguses sai isa autoostu loa - perre tuli esimene auto - raha selle ostmiseks oli olemas. Ma ei mäleta, et oleksime puudust kannatanud vms, rahast suurt ei räägitud. Ahjaa üksasi, mida ema tegi oli kullast ehete ostmine. Ta lasi need ehtekunstnikul ümbersulatada ja endale meelepäraseks valmistada. Tagantjärele sain aru, et mõte oli selles, et kui raha väärtus kaob, siis kulla väärtus ei kahane (küllap oli talle mällu jäänud eelnev, so 50ndate rahareformi tagajärjed).
Alkoholi meie peres ei tarbitud. Nägin küll kahte-kolme sugulast, kes sellega kippusid liialdama ja tänaseni tekitavad purjus inimesed minus võõristust ja käin suure kaarega mööda (küllap lapsepõlve trauma).
Nüüd mõeldes tagasi vanavanematel, vanematel ja enda perele, siis me oleme juba kolmas põlvkond, kes samamoodi majandab :) Minu lapsed tõenäoliselt enam mitte...eks näis, millised majandusmudelid nende peredes kunagi kasutusele tulevad.
Ei ole Kehra.
Eks see oli suht sarnane igal pool.
Oh see autoteema on siin mainitud, see oli ikka täiesti omaette ooper. Meil oli suur pere aga vaid kaks autot, nendel kes linnas suures tehases eesrindlikud olid.
Üks asi meenus veel, et raamatud olid odavad. Kui ma linna kooli läksin, siis panin aluse oma isiklikule raamatukogule. Suvel teenisin omale raha ja siis sai kulutada. Raekoja platsi lähistel olnud antikvariaat oli põhiline koht, kus aega sai veedetud.
Ma ise olen vist rohkem vanaemasse, kes armastas oma pisikese sissetuleku kiiresti ära kulutada ja eriti sääste ei kogunud. Ja tal oli sama komme, et lastele ei olnud millestki kahju. Ma hellitan ka sõprade lapsi nii, et ise vahel söön tatraputru :)
Aga alati peab lapsel olema üks hea tädi, kes soove silmist loeb.
Minu vanemad olid haritlased ja parteitud ja suhteliselt vaesed, ema humanitaar ja isa ühe eksklusiivse, alles lapsekingades ja loodava, mittemilitaristliku eriala reaal. Ei mäleta raha rekvireerimise vajadust, pärast isa invaliidistumist kuulsin emalt, et isa oli pere eest nii korralikult hoolitsenud, et tema oli selle hetkeni nagu vati sees hoitud. See, muide, polnud ka päris tõsi. Aga ju see siis tähendas, et kõik vajalikud arved maksis alati isa ära ja toidupoes.. no mida sealt saada oligi? Eks me kõik käisime seal.
Ega meil raha niikuinii kunagi palju polnud ja suurem osa toidust tuli suvila põllult ja seal lähedal elavatelt naabritelt ja isa jahimehe- ja mesinduseharrastusest. Tänapäeval ei tasuks selline potipõllundus ennast ära, sotsialistliku naturaalmajanduse viljastavates tingimustes sai meie lapikeselt ka sugulastele kasvatatud, lapsed kupatati suvel rohima ja kevadel tõmbasid isa ja ema käsiatra. Nii et mis raha, äh? Isa oli suur isetegija, aga omakasvatatud kartulist ise viina ajama ta siiski ei hakanud. Kuigi jaa, õunaveini ajas mõnikord natuke.
Ainult üks asi - see jutt, nagu olnud lasteaiakohad defitsiit - no ma ei tea. Tänapäeval on need nagu veits rohkem defitsiit. Toona, ma mäletan, oli paljudes lasteaedades ka ööpäevarühmad, ma tundsin läbi klaasukse nende ruumide voodeid vaadates alati sulaõudu mõtte ees, et äkki unustatakse meid ka kunagi sinna. Ei unustatud muidugi. EI teagi, kust see hirm tuli.
A selle vati sees hoidmise kohta veel seda, et kuna kõik oli defitsiit, siis lisaks palgatööle (kus ilmselt koormus oli väike) ja haltuuradele (mida juhtus aegajalt) õmbles mu ema meile riideid, teiste vanadest riietest ümber, isegi kasukaid kohandas. Hiljem kuulsin, et ta tegelikult jälestas õmblustöid, aga lihtsalt mitte midagi muud ei jäänud üle. Meid oli kolm plikat. Oh jummel, lapsepõlvemälestused.
Samas ei läinud viinaprobleem meie perest ka väga kaugelt mööda, mõnel sugulasel oli see viga ikka küljes ja sellest räägiti. Oli suur rõõm, kui üks joodik onu "naisele läks" sest loodeti, et naine hoiab ta elu korras.
Teisalt, kui talongiaeg tuli, ostsime kõik talongiviinad suure naljaga välja ja vahetasime endale kasulike kaupade ja teenuste vastu.
See ütlus "ma olen kodune, sest soovin olla pere tagalaks" võib ükskord lõppeda väga kehvasti.
Iga aastaga kasvab ka vanus, tööturg muutub tohutu kiirusega ning kui midagi juhtub, pole tagalas istumisest midagi kasu, sest tööturul praagitakse nad väga kiiresti välja. Ja ollaksegi olukorras, kus kraabitaks tööandjat uksi ning lepitakse kõige piskuga, mis seal pakkuda on.
See on tore, et need mälestuskillud varieeruvad, igaüks räägib "oma" aastakümnest. Kokku saab mosaiigi kogu vene ajast Eestis.
Mul on vähemalt enda kogemuste põhjal küll väga tugev mulje, et lastega kodus olev naine oli minu vanemate(praegu 70 ja 70++) põlvkonnas üliharuldane nähtus. Kasutati usinasti vanavanemate abi ja naised käisid siis, kui lapsed väikesed olid, tihti sellistel töökohtadel, kust oli võimalik päeva keskel ära tulla või ka osa tööd kodus teha ja võtsid sama usinasti haiguslehti - sest muidu oleks paarikuise imiku pidanud sõime panema, mida ükski täie mõistusega naine heaks ei kiitnud. Aga joodikutest meeste perede kohta teadsin ma juba lapsena, et seal peab tihti naine ise kogu pere toitma, seega polnud ka seal põhirõhk palgapäeval mehelt raha rekvireerimise peal.
Ema värvikas jutt: 1955.a. novembriöö alevi haigla sünnituspalatis. Kaks naist (minu ema kaasa arvatud) on raske koormaga maha saanud ja lebavad voodites. Äkki avaneb palati uks ja sisse astub mustas nahkmantlis kohalik miilits Onu Aare (vt. Hendrik Toompere), tema taga surmani ehmunud ämmaemand. Onu Aare, tukk vööl pöördub voodis lebava abikaasa poole: ja nüüd kähku raha siia, mul vaja titevarbaid kasta. Kaasa oli sünnitama tulles igaks juhuks pere rahavaru kaasa haaranud. Skandaali kartes (no mida sa hulluga teed) kohmitseski naine rahanutsaku välja. Mees pistis tuki vööle tagasi ja lahkus rahunenult. Olid ajad...
Tegelikult ei ole ju midagi muutunud . Ei saa ütelda, et nõuka ajal, või vene ajal . Kalendris võib ju muutuda aastasada, või -kümme , aga sisuliselt ei muutu muud kui mood ja arhitektuur . Inimloom oma pahedega ja nendest pahedest tingitud hädadega on väga vähe muutunud .Kui üldse.
Keskkooli osas anti lastele kohustusliku kirjandusena " Tõde ja Õigust " lugeda.
Seal on detailsed kirjeldused selle kohta kuidas Pearu kõrtsist koju saabub ja mis siis sellele kõigele järgneb . Ega vagamehest üleaedne Andreski parem pole . Peksa saab Mari, peksa saavad lapsed . Ainult seda ei loe ma välja , kas heleda häälega Krõõt ka omal ajal koslepit sai . Küllap vist , miks ta muidu aidas ema kirstu naal nutmas käib .
Tööd tehti ju loomamoodi, aga etemaks midagi ei läinud. Miks ? Sest selle raha, mis lehmade ja loomade eest laadal saadi, prassisid peremehed ju kõrtsis maha . Nii et peres siiski ei saa olla, sinu minu ja meiet, kui tahate mingit edu . Rehnut peab olema .
Jah,
tegelikult ei ole mitte midagi muutunud
naise VÕIB mees välja viia, koera aga PEAB.
Ema-isa sündinud 30ndate teises pooles, meie vennaga 70ndate II pooles. Linnapere. Emal-isal vabaabielu ja eraldi rahakotid (mõlemad olid raamatupidajad :)) Eks nad suuri asju ilmselt ostsid koos, ei tea enam. Isa oli selline pigem leebe ja švipsis kujul nägin teda lapsepõlves ehk paar korda. Käis poes, tegid koos emaga süüa ja osales muul moel majapidamises. Oli kokkuhoidlikum kui ema, kuigi emagi ei teinud mõttetuid oste. Mööblit olid kunagi aidanud emal osta tema vanemad ja suur osa sellest püsis kasutusel kogu me lapsepõlve (st ei vahetatud välja).
Kuigi raha kõrist alla ei läinud, olime vist üsna vaesed. Mäletan kooli minnes üllatust, et klassiõde käis kodus kena kleidiga. Mina käisin sukakate peal ja mingi pluus oli kah. Viisakas kleit oli mul küll, aga sellega mindi ju vaid sünnipäevadele ja teatrisse.
Kõige nö rikkam oli hoopis vanaema, sest tema elas Kirovi kalurikolhoosis ja seal käis omaette majandamine. Kolhoosile tehtava heina vastu sai soetada talvel suitsuvorsti ja sinki. Tulimegi alati sealt, kotid liha täis ja munad ka veel vanaema käest. Taskuraha andis tihti samuti tema.
Vanaemal oli väike aiamaa ja me väiksel suvilakrundil kasvasid kartul, marjapõõsad, maasikad, õunapuud. Kasvuhoone oli mõlemal pool.
Maal vanaema juures oli naaber joodik ja tema juures põõsa vilus kogunes joomaseltskond. Sama moodi oli oma koht "sisse joodud" poe juures ja veel mõnes kohas külapeal. Kui vanaemal oli mõneks tööks meesterahva abi tarvis, siis pudeli eest ikka sai. Kuigi pigem mitte neilt põõsa vilus külitajatelt, väheke asjalikum, aga siiski pudelihuviline seltskond oli ka. Ja kui mõni vintis külamees tuli maja poole, tuli uks lähku lukku keerata ja toas vagusi istuda, sest "muidu jääb siia ei tea, kui kauaks passima ja pärast ei saa lahti ka enam".
Jaa, jaaaa. Viinakatk on meie maal tõsine asi. See nähtus kahjuks varjutab enamuse meie kõigi elust. Eespool kommijad seletasid piisavalt eredate näidete abil, ma ei hakka yle rääkima.
Postita kommentaar