Kolmapäev, 20. juuli 2011

Tupsukesed

Vanaemad kirjutavad oma blogides lastelastest. Selline tupsukeste teema on liikvel ja pole selles halba midagi. Rõõm lastelastest, mis kohati ületab tunded oma laste vastu, on midagi ainult inimestele omast - loomariigis arvatavasti selliseid emotsioone ei tunta. Ning lastelaste side oma vanavanematega on samuti midagi erilist. Vähemalt minu jaoks on olnud, kuigi minu elus oli vaid üks vanaema - vanaisad ja see teine vanaema olid minu sündimise ajaks juba surnud. Vanavanemate ja lastelaste suhtlemine on sedavõrd loomulik ja endastmõistetav, et ma ei suuda ennast asetada olukorda, kus selleks tehakse takistusi. Ma ei mõista seda, kustkohast võetakse see julgus ja õigus, et keelatakse lapsel vanavanematega suhtlemine, jäetakse laps ilma olulistest mälestustest ja emotsioonidest.

Tean üht vanapaari. Neil on üks ja ainuke laps, poeg, kes nüüd ise juba keskealine. Pojal omakorda ainus laps. Vanapaari poeg on elanud tavalist elu. Kasvas, õppis, töötas, abiellus ja lahutas. Lahkuminek oli selline temperamentsemat tüüpi, kus lusikaid ja kahvleid jagatakse kuni surmani. Kes see neid teise pere asju täpsemalt teab, seepärast jätan selle osa kommenteerimata. Igal juhul oli asi nii, et ühel hetkel keelas naine, kelle juures laps elas, suhtlemise isaga. Eks seegi tüüpiline situatsioon - "laps on alati ärritatud peale isaga kohtumist" ja need asjad. Aga sellele lisaks lõpetas ema igasugused kontaktid ka oma eksmehe vanematega. Ja mitte ainult. Tasa ja märkamatult jäid vanaema ja vanaisa kohtumised oma lapselapsega üha harvemaks kuni katkesid sootuks. Sellel aastal lõpetas vanapaari pojapoeg gümnaasiumi. Ta on saanud täiskasvanud inimeseks ja saab ise otsustada, kellega ja kuidas suhtleb. Ma küll väga tahaksin uskuda muinasjuttu, kuid tegelikkuses vaevalt seda juhtub, et see noor inimene taastaks kunagised, uduselt lapsepõlvemälus olevad suhted oma isa vanematega. Vanaema ja vanaisa on tema jaoks võhivõõrad inimesed.

Pärast sõda jagasid lääneriigid ja Venemaa võidetud Saksamaad, jagati ka Berliini. Sellel fotol kurikuulsat müüri veel pole. Kuid juba on okastraadiga eraldatud tsoonid ja liikumiskeeld Ida- ja Lääne-Berliini vahel. Vanaema ja vanaisa seal aknal on Ida-Berliinis. Lapselapsed läänes. Sedasi nad suhtlesid. Pärast tuli müür.

Laupäev, 16. juuli 2011

Onu

Täna keskpäeval peaksin olema oma kodunt 126 kilomeetri kaugusel onu urni muldasängitamisel. Eks iga matus on omamoodi nukker sündmus. Aga minu isa noorem vend, poolvend, oli juba hästi vana mees. Tema lahkumine on igati loomulik ja seepärast ei saa ma öelda, et ma oleksin kuidagi väga nukker. Lihtsalt asjade loomulik käik. Võib olla eriliseks ja minu jaoks oluliseks on see matus seetõttu, et onu oli viimane elav side minu vanemate ja minu enda põlvkonna vahel. Järgmised lahkujad oleme juba kindlalt meie ise. Ja ärasaatjad, kui neid oleks, arutlevad samamoodi pragmaatiliselt põlvkondade vahetumisest Toonela teel. Surm on tegelikult üks asine asi.

Muidugi oleksin ma tahtnud sinna matustele minna. Sellesama, segaselt seletatud põlvkonna kadumise pärast. Teisalt oleksin näinud ära oma õed-vennad peredega. Ka need kohtumised on jäänud üha harvemaks, vast kord paari aasta jooksul. Ning mingist hetkest alates muutuvadki just matused selliste kokkusaamiste ajendiks ja põhjuseks. Paraku olen oma liikumistes praegu sõltuv ühest teisest inimesest ja tema autost. Ning minekust jutu tehes sain aru, et ega ta kergelt öeldes sellest eriti vaimustuses pole. Ta tuli puhkusele ja muud asjad. Ega ma siis hakanud eriti peale ka käima, et teisele tüli teha. Bussidega on aga nii, et sinna kaugele kalmistule ma enda juurest ei saa kohe kuidagi. Kuhugi sinna "lähedale", kümne kilomeetri "jalutuskäigu" kaugusele surnuaiast jõuaksin kahe ümberistumisega alles õhtuks. Nii see siis on, pisut ehk mõru ja kibe. Ning eks ma olen ise süüdi, et minu perekond pole kunagi olnud mu lähedastele perekond.

  Ma pole päris kindel konkreetse foto suhtes, kuid kusagil seal soomepoiste rivis peaks olema ka minu onu

Pühapäev, 10. juuli 2011

Motivatsioon või selle puudumine

Teinekord tabad ennast mõttelt, et milleks endale tööd välja mõtelda. Ma saaksin aru kui oleksin selline teismeline. Siis on elu mõtte otsimine päevakorral. Minu aastates on pisut jabur küsida iseendalt, miks ja milleks. Asjad on lihtsalt sellised nagu on ja muudkui toimetad. Muidugi võiksin piirduda vaid niidetud käigurajaga maja ümber. Jääks ära see ohkimine ja stress, et seda ja toda oleks vaja tingimata teha, aga ei jõua ning aega ei jätku. Lisaks see põhiküsimus, kelle jaoks seda kõike vaja?

Nii on ka selle potipõllunduse ja iluaiandusega. Kitkusin äsja varakevadel kasvuhoonesse külvatud redised ülesse - koledasti ülekasvanud. Ise sõin vast paar tükki toorelt ja mõned panin salati sisse. Palju üksik inimene jõuab seda redist ikka süüa? Väljas peenramaal nüüd sama lugu. Eks lähevad kompostihunnikusse needki. Küüslauk kasvab nagu mets. Samas veel eelmisest aastast ripub köögis nööri otsas umbes kilo jagu. Lehtsalatit ja rukolat võiks vikatiga niita - mis ma sellega küll peale hakkan, ega ma lehm pole, et hommikust õhtuni rohtu krõmpsutaksin. Ja nii võiks jätkata.

Üldiselt aga jäin ma oma külvamiste ja istutamistega sellel kevadel järjekordselt hiljaks. Eelnevatel aastatel olid selleks töised põhjused, sellel aastal aga üks vastik haigushoog. Viimane õpetas mulle aga seda, et kuni liigun, seni ma elan. Seega jätkan edasi oma mõtetute tegevustega, sest jalg veel tatsub.


Nendel udupiltidel on fikseeritud kunagise garaaži asukoht. Oli selline igalt poolt eterniidiga kaetud, pisut viltuvajunud monstrum, nähtavad puitosad potisiniseks värvitud. Nüüd üritan selle koha peale luua midagi aia sarnast. Päris- ja veelgi professionaalsemad hobiaednikud muidugi muigavad minu tegemiste peale. Aga ma ei mõtle selle peale. Mõtlemine pole juba ammu minu jaoks esmatähtis ega elamise tunnus.

Esmaspäev, 4. juuli 2011

Lõpuaktus

Sellel aastal sain minagi osa pisut sellest tundest, mida oma blogis kirjeldab Soodomakomorra. Olen siin blogis aeg ajalt kirjutanud ühest noormehest, kes eelmisel suvel, aga ka muidu mul siin ikka abiks käib. Õigem oleks küll vist öelda: kes mul siin suuremaid asju toimetab ja keda mina jõudumööda abistan. Eelmisel sügisel läks ta minu pealekäimisel ametikooli ja ettenähtud aasta jõudis nüüd lõpule.

Eks ma selle lõpuaktuse osas pidin teda natuke pinnima. Ta oli üpris veendunud, et mingil hetkel sõidab ta lihtsalt linna, kooli kantseleisse ja võtab sealt oma lõputunnistuse. Samamoodi nagu ta tegi seda oma põhikooli lõpetamisel. Minu väiteid, et lõpuaktus on üks oluline asi, ei peetud eriti miskiks. "Ah, mis ma seal aktusel üksinda ikka teen..." Need kolm punkti olid mulle üpris üheselt mõistetavad. Ja ega ta päris lõpuni uskunud, et ma sinna aktusele ikka tulen. Nagu mina ei uskunud seda, et ma olengi ta ainuke õnnitleja seal lõpetamisel. Kindlasti ei tõstnud ta enesetunnet ka see, et  hariduseta ent loomult intelligentse noore inimesena teab ta reeglit - iga sündmuse ja elujuhtumi jaoks on sobiv riietus. Ise olen talle seda õpetanud. Tema garderoobis pole aga ei triiksärki ega viigipükse, ülikonnast rääkimata. Nii jääbki see riietuse asi minu hinge kraapima. Ma otsin endale kunstlikult õigustust - taastusin alles pikemast haigushoost ja ajaliselt ei jõudnud sellega tegeleda. Tegelik põhjus on aga vastikult banaalne - mul on hetkel näpud päris põhjas.

Lilled. Nendega on mul üks kiiks.
"Kas ma pean klassijuhatajale lilled kinkima?" küsib ta minult.
"Kas klassijuhataja on mees või naine?" küsin vastu.
Ei tea kust mul külge on hakanud, aga see, et mees mehele lilli kingib on minu jaoks siiani pisut võõrastav. Ma tean, et see pole mingi pe...de värk, aga mingi tõrge on. Õnneks klassijuhataja on naisterahvas ja sellega saame ühele poole. Aga iseennast ja seda kiiksu pidin ma küll ületama kui poisile aktusejärgsel õnnitlemisel lilled ulatasin. Aga jumal tänatud! Nagu mainitud, olin ta ainuke õnnitleja ja see lillekimbuke tema ainukesed ja elu esimesed lilled.

Ei oska ma tema eest kosta, kuid mina sain vaatamata kõigele sellest aktusest oma positiivse laengu pikaks ajaks. Sügisel tahtis sinna põhihariduseta õppegruppi pääseda ligi nelikümmend poissi. Vastu võeti viisteist. Lõpuni jõudsid seitse. Ja üksainuke selles rühmast lõpetas kiituskirjaga - minu noor töömees. Vanad mehed muutuvad sentimentaalseks. Proovisin jõuga tagasi hoida silma tekkivat heldimus- ja kurbuspisarat. Seal lõpuaktusel, 1.juulil, siis kui ta teatrilaval oma kiituskirja ja lõputunnistust vastu võttis, seljas T-särk ja jalas käristatud teksased - parimad ja moekamad(?) riided, mis tal selga panna on.

Ka need noored lõpetasid tööstuskooli juunis, kuid 70 aastat tagasi. Palju neist nelja aasta pärast alles on...?