Teisipäev, 25. jaanuar 2011

Emasid vist pole olemas

Kui see kusagilt loetud nupuke tõele vastab, siis täpselt nädala pärast on üle lombi uus kord. Riigidepartmangu poolt produtseeritud bürokraatias on alates veebruarist kaotatud ankeetidest lahtrid "Ema" ja "Isa". Need on asendatud sõnadega "Lapsevanem nr.1" ja "Lapsevanem nr.2". Tunnistan, et esimene mõte oli, et no nii - tänu sellele pedevärgile oleme nüüd nii kaugele jõudnud. Olen isiklikult proovinud olla kõigis "nendes" küsimustes arusaaja ja igati tolerant. Ometi on asju, mis peaksid olema pühad, mõtlesin.

Maha jahtudes liikus aga mõte edasi, et asjad on pisut keerulisemad. Kas sünnitaja on ikka alati ema ja sigitaja isa? Kes on hüljatud ning seejärel lapsendatud lapse ema või isa? Kas ema elukaaslane, kes on sisuliselt võõra lapse üles kasvatanud on isa või keegi muu? Neid küsimusi võiks konstrueerida hulgim. Kaasaegse maailma peresuhted ja mudelid on sedavõrd keerulised, et mina oma lubjastunud mõistusega ei jõua enam järjel püsida. Ja ega ma ei peagi kõigest aru saama. Piisab kui lapsed neid asju mõistavad, loomulikeks peavad ja on lihtsalt rõõmsad. Küll mina olen rõõmus koos nendega.

Neljapäev, 20. jaanuar 2011

Kuidas minust fotograafi ei saanud

Kunagi kui ma poisiohtu noor olin, teenisin raha fotograafina - pulmad, lapsed, juubelid ja matused. Tööd oli piisavalt, kohati liigagi. Mõnel päeval oli näiteks 3-4 matust. Pendeldasin linna ühelt kalmistult teise. Ma võin praegugi une pealt joriseda peast, ilma laululeheta mistahes ilmalikku või kiriklikku matuselaulu. Nende mitmete sadade matuste puhul muutus see kõik rutiiniks. Tegevuslikult kordus kõik ju ikka ja alati kindlas järjestuses. Ja kuigi kirstus oli igakord erinev inimene, mees või naine, vanur või laps ning ka leinajad olid iga kord uued, siis muldasängitamise protseduur ja tellitud fotokaamera klõpsud olid ikka ühed ja samad.

Ega pulmadegagi asi parem polnud. Perekonnaseisuametis ikka need kindlad kaadrid. Kui telliti veel prallele ka, siis kõik need fotod vastavalt õhtu stsenaariumi ametliku lõpuni. Sellist asja nagu tänapäeval tihti tehakse, spetsiaalne fotosessioon noorpaarile oli tollal veel tundmatu asi. Ka juubelid olid igav töö. Ja ainuke, mis natukenegi loomingulisem tundus oli väikelaste pildistamine. Pahatihti lämmatasid aga fotograafi loomingulise sädeme tupsukeste vanemad ja vanavanemad, kes püüdlikult proovisid last asetada kaamera ette nii nagu nemad õigesks pidasid. Seejuures küll prääniku või piitsaga lapsele naerusuud esile manades.

Oma fototööd ei teinud ma kusagil salongis ega ateljees. Minu pildistamised olid kõik nn. objektil. Ma küll hirmsasti tahaksin ülalöeldule tuginedes väita, et minust ei saanud fotograafi just töö, pildistavate sündmuste ja objektide üksluisuse tõttu. Kuid olles iseenda vastu aus, pean tunnistama, et ehk mul puudus ka piisav andekus, et selle töö monotoonsust pisutki loomingulisemaks muuta. Mingi professionaalse taseme ma ju saavutasin. Tellimusi oli tihti rohkem kui täita jõudsin - leib oli laual ja vorstiviil ka üsnagi paks. Ometi leidsin, et piltniku töö pole see, mida tahaksin teha pensionini.

Aga võib olla oleksin siiski jätkanud pildistamist. Juhul, kui tollal oleksid olnud need vahendid ja tööriistad, mis tänapäeval. See praegune võimalus, et sajast klõpsust valid välja 1-2 tõelist õnnestumist. Või, et oma ebaõnnestumisegi saad pilditöötlusvahenditega parandada. Need viimatimainitud võimalused tekitasid minus kaua aega tõrget. Ajal, millal mina fotograafiaga tegelesin, loeti, et foto on dokument, mis peegeldab reaalsust. Oma töö ajal parandasin ka mina seda reaalsust. Ikka oli vaja retušeerida mõni negatiivile sattunud tolmukübe või kliendi palvel looduse poolt näkku antud furunkel. Seda aga, et teha lihtsalt paks peenikeseks või vastupidi ei tulnud pähegi. Taoliste iluvigade peitmiseks tuli juba pildistamisel valida õiged kadreeringud ja rakursid. Ühel hetkel jõudis siiski ka minuni, et fototöötlus on lihtsalt üks uus fotograafia haru ja nii see ongi.

Kõige enam muutsid minu suhtumist pilditöötlusesse sellised meistrid nagu näiteks Sergei Larenkov. See mees ei trikita lihtsalt nalja pärast. Tema loomingus on väljapaistval kohal mõtestatud tööd, mis räägivad iseenda eest. Oleks minu ajal olnud sellised võimalused, oleksin kasvõi lastepildistamiselgi mõnikord kasutanud Larenkovi põhimõtteid, aja sidusust.

Paar näidet Larenkovi töödest seeriast "Lennigradi blokaad". Paremaks mõistmiseks olen lisanud ka ajaloolised originaalfotod:












Neljapäev, 13. jaanuar 2011

Meeleolu

Suured pühad ammu möödas. Jõuluvana puhkab raskest tööst ja ka päkapikud on kõik koju läinud. Minu elus on olnud igasuguseid jõule, sekka mõned valusad üksiolemised, kuid valdavalt on nad olnud helged. Ning vaatamata sellele, et ka seekord oli kõik ilus, jääb neid jõulusid meenutama üks nukker noot. Läksin pühapäeval oma noort koolivaheaja külalist bussile saatma - esmaspäeval hakkas tal taas linnas kool.

Ta oli minu juures ka pühade ajal. Pisut oli üllatav, et jõuludeks ei tahtnud ta koju minna aga see selleks. Kuna jõululaupäeval mu enda lähedane oli koos perega kaugelt tulemas, siis ma ei juurelnud pikalt miks ja milleks. See 17 aastane noormees pole ka eriti jutukas. Nüüd siis seal teeristil pärisin ega ta kahetse, et vaheaega kodus ei veetnud. "Ei kahetse," vastas ta. "Need olid mu elu esimesed jõulud."

Ma ei oska ega taha kirjeldada, mis emotsiooni see lause tekitas. Tean vaid seda, et olen ütlemata tänulik oma ammulahkunud vanematele kõigi jõulude, sünnipäevade, iga lapsepõlve päeva eest. Kui hiljem ei läinud siin elus mitte kõik ladusalt, siis selles olen süüdi vaid ise. Minu ema ja isa andsid mulle eluks väärtusliku kingi, kenad mälestused lapsepõlve kodust. Ajast, kuhu enam kunagi ei saa tagasi.

P.S. Ma kuulangi palju vene laule. Just laulusõnade pärast.

Reede, 7. jaanuar 2011

Tagantjärgi tarkus



Oleks ma sündides vaid teadnud, millest vanad inimesed mõtlevad siit ilmast lahkudes. Ehk siis oleksin osanud ka oma elu pisut teistmoodi sättida.

Sattusin lugema ühte võõrkeelset kirjutist. Ilma mingite faktideta öeldakse vaid seda, et keegi hoolduskodu põetaja, kelle tööks on teispoolsusesse minevate vanurite eest hoolitsemine, on teinud pingerea. Ta järjestas surijate sagedasemad pihtimused tegematajätmistest, mida lahkujad tagantjärgi kõige enam kahetsevad. Ma ise ei kavatse küll kohe praegu surema hakata. Kuid oma elamata elu põhjuseid otsides olen jõudnud lähedastele järeldustele. Nagu nad on kirjas selles surijate kahetsuste pingereas:

1. Ma kahetsen seda, et mul polnud julgust elada oma, just minu jaoks õiget elu, seevastu elasin sedasi nagu seda teised minult ootasid.

2. Mul on kahju, et ma nii palju töötasin.

3. Kahju, et mul polnud julgust väljendada oma tundeid.

4. Kahetsen, et ma ei osanud hoida suhteid oma sõpradega.

5. Kurb, et ma ei lubanud olla endal rohkem õnnelik.

Kolmapäev, 5. jaanuar 2011

Euro ja vuntsid

Midagi mind siiski häirib seoses selle euroga. Annan endale küll aru, et mõneti on mul esikohal emotsioonid. Teisalt olen viimastel päevadel lugenud liialt palju välismeedia peegeldust sellele sündmusele. Ning valdavalt on see arusaamatu imestus. Keegi meie endi kohalikest on väitnud, et euroga seotud Eesti kajastus maailma ajakirjanduses on olnud parim mainekampaania meie riigile. Loetu põhjal julgen väita, et eestlase maine ehk rahvuslik kuvand on kujunenud selliseks pisut kohtlasevõitu pugejalikuks tölliks, kes maailma asjdest, sealhulgas rahavärgist nüüd küll ei tea mütsi ega särki.

Kõige kokkuvõtlikumalt ja tabavamalt on minu kõhklust ja arusaamatust kirjeldanud National Review vanemtoimetaja David Pryce-Jones:

"I happened to catch an interview with Andrus Ansip, the prime minister of Estonia since 2007. He’s led the campaign to join the euro, and already is word-perfect in Brussels-speak. Membership in the EU, he solemnly droned, will create jobs, raise pensions, and enhance economic growth. Like the rest of the Eurocrats, Ansip no doubt believes what he is saying and will be horrified one day to discover how he has deceived his fellow citizens. All over the country, posters in Estonian and English warned the electorate to be realistic: “Welcome to the Titanic!

---------------------

Whatever drives Prime Minister Ansip to tamper with his nation’s independence and sovereignty at this moment? Ireland, Greece, and the other financial wrecks are going to raise pensions and create jobs, are they really? Presumably he and those who voted to join the EU think that membership will replace German occupation with German protection, and that will keep the Russians out. Well, Estonia was once said to be a bone in the Soviet throat, and now it can pass on its national characteristics and become a bone in the Brussels throat."

Selline ühe mehe soolo, karjäärimehe eneseteostus on poliitikas normaalne, paratamatu ja vajalik. Kindlasti peab selleks olema terve rida isikuomadusi, mis enamikel inimestest puudub. Ning mis saab halba olla selles kui inimese isiklikud ambitsioonid ühtivad oma rahva soovide ja püüdlustega. Väidetaval ka enamus Eestimaa Kommunisliku Partei liikmetest olid pühendanud oma elu teenimaks rahvast ja ideed, saati siis needsamad eilsed kommunistid tänaste Eesti erakondade juhtfiguuridena.

Kõik oleks kena kui me ei teaks seda, kuidas asjad Euroopas tegelikult käivad. Pisikeste ja tublidena võime uhkust tunda, et Saksamaa kantslerile on lõpuks meelde jäänud Eesti peaministri nimi. Kuid kas meie riigijuhti mõnikord ka lõunalauda kutsutakse on juba iseasi, meie Presidenti ei kutsuta teatavasti juba ammu. Kes aga seal päriseurooplaste lõunalauas tihti istub, pole raske arvata. Millegipärast meenub ajalugu ja kellegi vuntsid.´