Ilves-Kräpp Presidendiks?

Kolm aastat tagasi sai Eesti endale uue Presidendi. Enamikul meist on lühikene mälu kui asi puudutab poliitikat. Millegipärast on nii, et järgmisteks valimisteks unustatame eelmistel valimistel antud lubadused. Või siis seletame lubaduste mittetäitmist muutunud oludega, objektiivsete põhjuste, ülemaailmsete kriiside ja veel saja põhjendusega.

Samas on inimese mälul imepärane võime talletada emotsioone. Presidendi valimiste eel oli meie rahvas jagatud rüütlimeelseteks, ilvesepooldajateks ja ükskõikseteks. Igaüks, kes kolm aastat tagasi määratles ennast nende kolme grupi vahel, suudab ehk meenutada oma emotsioone ja sedakaudu ka tollaseid argumentatsioone valikute tegemisel. Ka internet on suurepärane abimees toonaste mõtete, lootuste ja ootuste meenutamiseks. Kindlasti tuleb neil 27 000 kaasmaalasel meelde need emotsioonid, mis sundisid neid andma oma allkirja kampaaniale Ilves presidendiks! Samamoodi omavad emotsionaalset mälu need 80 väärikat inimest, kes teatasid, et nad asuvad Toomas-Hendrik Ilvese usaldusmeesteks.

Sellised mõtted tekivad mul siis kui loen üha sagedamini proua Evelin Ilvese töödest, tegemistest, ütlemistest ja arvamistest ning üha vähem Vabariigi Presidendi tööst. Ma tõesti tunnen ennast pisut puudutatuna, et mitte öelda solvatuna. Mulle meenuvad ju oma emotsioonid ja argumendid presidendivalimiste eel. Kus on see keeled suus-rahvusvahelise taustaga mees, kes viib meie väikese riigi visionäärina "pildile"? Mul ei ole midagi selle vastu, et koos Vabariigi Presidendiga saime endale kauba peale särava ja ilusa Presidendi abikaasa. Ma tahan siiralt uskuda, et Evelin Ilves tunneb ka ise muret ja piinlikust, et tema esinemised ja muidu tegemised saavad kordi suurema vastukaja meedias kui seda saab riigipea. Kuid olukorda muuta saab ta ainult ise, sest ajakirjandus nopib seda, mida talle antakse.

Ja et kirjapandud mõte ei oleks üldsõnaline, siis kontrollisin ennast googeldades. Viimase aasta kohta annab Google-otsing järgmised tulemused:

1. Evelin Ilves - 464 000 tulemust

2. Toomas Hendrik Ilves 305 000 tulemust

3. Lennart Meri 207 000 tulemust

4. Arnold Rüütel 114 000 tulemust

5. Helle Meri 94 800 tulemust

6. Ingrid Rüütel 54 000 tulemust

Võib olla tõesti Ilves ka järgmiseks tähtajaks Presidendiks, ainult et milline neist? Üks neist ajab tagasihoidlikult oma ümmargust diplomaatilist mulli, mis kuhugi ei vii. Teine annab aga sirgjoonelisi hinnanguid elu pisiasjadele. Pisiasjadest aga suur elu koosnebki, vähemalt googeldades on see nii.

Soovin tutvuda...

poola naistega, kes õpetaks mulle kõiksugu trikke. Vanus ega ilu pole oluline. Peaasi, et asi tehtud saaks.

Olen oma silmaga ekraanilt näinud, et nad on selles asjas väga osavad. Minu enda käed on suured, kohmakad ja tundetud selle jaoks, eriti kui tegemist on raskesti ligipääsetavate kumerustega. Üksiku meesterahvana olen proovinud kõikvõimalikke tehnikaid ja abivahendeid, kuid täielikku rahuldust ei saa. Aga võib olla teen ma midagi valesti?

Oi, noku!

Ühes blogis, millele ma meelega ei viita, avaldatakse ühe teise blogipidaja, kellele ma meelega ei viita, "sündsusetu" pilt. Iseendast mõistetavalt proovivad võõra pildi avaldajad suurendada oma kaheldava väärtusega populaarsust, sest oma renomee on nad mõistlike inimeste silmis ise ammuilma kaotanud.

Arvatavasti on selle foto tekkelugu seotud kuidagi pildil kujutatud noormehe seksuaalse sättumusega, sellele vastava seksuaalkäitumisega. Pole ta ju ka ise varasemalt teinud saladust oma seksuaaleelistustest. Ning vaevalt oli taoline fotosessioon mõeldud osana noormehe valimiskampaaniast. Jah, kindlasti on valijatel õigus teada kohalike omavalitsuse valimiste kandidaatide kohta kõike. Kuid kas selle foto ärapanijalik avaldamine andis valijale juurde mingit uut olulist infot? Nokusõpradele võib olla küll, kuid minusugustele kindlasti mitte. Ma usun, et 18. oktoobril valime me siiski inimesi, mitte nokusid.

Mul on hea meel, et blogimaailm targalt vaikib juhtunust, kuigi foto avaldajad lootsid laialdast resonantsi. Ja tegelikult tahtsin ka ise vaikida. Kuid ometi teen sellest juttu. Seda seepärast, et fotol kujutatud noormees teaks - mingi frivoolse pildi avalikustamine pole maailmalõpp. Oma eesmärkide poole tuleb jätkuvalt püüelda.

Tupsukesed kakablogides

Mõned teemad tulevad aeg-ajalt kordustena esile. Ieska pahandab ühe kirjutise peale mingis naistekas. "Mingis" ütlen sellepärast, et ilma suunamata poleks ise kunagi sellele leheküljele sattunud. Nüüd siis tean, et on olemas ka selline nähtus nagu kakablogid.

Isiklikult pole ma spetsiifiliste kakablogide suur austaja. Samas ei loe ma üldse aga blogisid tehnoloogiast, kinnisvarast, filmidest ja paljust muust. Selle pika loetelu kõrval, mida ma ei loe, on kakablogidel siiski minu silmis eelised. Tupsukestest kirjutavad tihti inimesed, kes on head kirjutajad. Paljudel juhtudel huvitavad isiksused. Nii on ka minu listis paar kakablogi, mida jälgin. Jah, tihti jätan nendes blogides need kohad vahele, kus liiga palju on juttu Tupsukesest endast. Püüan pigem lugeda seda, mis tahtmatult on ridade vahele sattunud ja rõõmustan koos blogi autoriga kui asjad lähevad hästi ja kurvastan kui inimesel on mure.

Ja nüüd ma ei teagi, kas pidada ennast hälbega vanameheks, sest mõnikord meeldib mulle lisaks ka Tupsukesi vaadata:

Avavalss

Täna oli toas toimetamist. Et vaikus väga kõrva ei riivaks, kuulan toas olles arvutist raadiot või panen mängima mõne oma muusika-rosolje-playlisti. Kuidagi juhtus seekord sinna palju tantsumuusikat. Selles vanamoodsas tähenduses - rumba ja samba ning valss ja tango ning sedasi. Kui bassikõlar õigesti reguleeritud, siis hing ihkab küll tantsida, kuid... kui ainult oskaks!

Ma tean küll, et elus on palju tähtsat ja olulist, mida lapsed oma esimesel kaheteistkümnel kooliaastal peavad tingimata omandama. Ning ega tantsimise oskus selles elus nüüd peamine pole. Ometi on ikka piinlik küll kui noor mees oma elu tähtsamal päeval, päeval mil ta võtab enesele vastutuse pere eest, tammub kohmetult pulmakülaliste arvustavate pilkude all. Endal halb ja teistel samuti. Mine tea, kui palju pulmi on jäänud pidamata või päevakangelastel jäänud südamesse pisut tühi tunne ainuüksi seepärast, et noorel mehel on jäänud tantsusammud õppimata.

Eks pulma avavalsil ole ikkagi ka tähenduslik mõte. Nagu peigmees juhib tantsupõrandal pruuti, peaks mees juhtima oma naist ja peret läbi eesootavate aastakümnete, rääkigu feministid, mis tahavad. Peigmehe-pruudi ladus koostöö tantsupõrandal, tantsurõõm vaatamata mõnele komistusele, on ju sisuliselt edaspidise kooselu alus - heas ja halvas ning need sõnad.

Mis kuradi kasu on koolis omandatud integraalidest, verbidest ja sellest muust kui me ei õpeta lastele, eriti poistele, tantsimist. Valsioskus oleks see oluliselt vajalik, mida peame oskama elu tähtsamal päeval ja sealt järgnevas. Mina muudaks tantsukursused koolis kohustuslikuks. Seniks tuleks aga toetada selles osas laste mistahes omaalgatust:

P.S. Mõne lihtsa tantsusammuga saaksin minagi ehk hakkama aga täiendõpe kuluks ikka ära - mulle, sulle, kõigile.

Kui loll oled sina?

Sattusin klõpsates ühe kooli neljanda klassi ajaveebile. Lastele antud ülesandeks lahendada viktoriin. Reeglites on kirjas, et võib kasutada ka internetti ja teatmeteoseid. Ma mõtlesin, et oma hariduse ja lugemusega, nn. loomulikust intelligentsist, panen 10-aastastele lastele nüüd küll pika puuga. Avan siis küsimustiku ja... TÄPE mis TÄPE.

17-st küsimusest:

- tean kindlasti õiget vastust 5-le küsimusele;

- kahtlen vastuse õigsuses 3 küsimuse puhul;

- ülejäänud 9-le küsimusele peaksin hakkama otsima vastust internetist või teatmeteostest.

On loomulik, et iga järgmine generatsioon on eelmisest targem. Aga et ma oma elatud x-kümne aasta juures sedavõrd loll olen, on mulle siiski üllatus. Kui ma mäletaksin kuhu ma oma diplomi olen pannud, siis võtaks selle kõrget haridust tõendava dokumendi ja peidaks selle kuhugi, kust enam teda üles ei leiaks.

Lähen õue häbenema.

Septembris novembrist

Seitse nädalavahetust veel ja siis ta saabub. Minu jaoks juba aastaid üks morn kuu - ei sügis ega talv. Pimedus tekitab rusuva masenduse. Kardan seda juba ette. Oleks, et ihu, aga ei, hoopis aju läheb jampsi täis. Selline tobe enesehaletsuse ja millegi igatsuse kuu. Aga üldiselt tuleb võtta asja rahulikult ning nautida hoopis praegust hetke ja oma pisikesi toimetamisi. Puud on kuuris ja midagi juba ette ka ületulevaks talveks:

Ning ka keldrisse korliasena midagi varutud (kuigi õunasaak veel lahendamata):

Nii et las ta siis, see november, tuleb pealegi. Ega sest pääsu pole.

Roosa paelaga kirjad - epiloog

Sirvisin oma blogi ja avastasin kaks hiljuti saadetud vastukaja härra Augusti ja preili Erna kirjavahetusele. Hinge tekkis kirjeldamatu rahu ja õnnetunne. Kuna preili Erna saatusest tean pisut rohkem, siis jäigi hinge kripeldama noormehe saatus. Oma sisemuses tahame ju alati, et kõigil lugudel oleks õnnelik lõpp. Kuigi Augusti siirad ja ilusad tunded said Erna poolt tõrjutud, tean nüüd ometi, mis noorest romantikust sai.

Kusagil siin blogis olen kirjutanud, kuidas ma küll oleks täiskasvanud inimesena soovinud õppida tundma oma vanemaid. Sest ajal mil nemad lahkusid, olin ise selleks liiga noor ja rumal. Mine tea, ehk Augusti tütar Margit ning ka poeg Juhan, kui ta satuks neid kirju lugema, avastavad nendest kirjaridadest hoopis uue tahu oma isas. Sellise isa, keda nemad ei tundnud ega saanudki tunda - noore armunud poisi. Kummaline mõtte- ja ajanihe, kas pole?!

Omakäeliselt kirjutatud kirjad on paratamatu möödanik. Roosa paelaga kirjade järellugu on seeläbi õpetlik. Enam kui sada aastat tagasi preili Ernale saadetud kirjad, mida too hoolikalt talletas, on täna jõudnud uuesti pärale, Augusti lähedasteni. Seepärast - ärge visake kirju ära!

Empaatiast ja peeretamisest

Eile avasin üle tüki aja blogiakna. Ühel hetkel lihtsalt ei tahtnud enam ise midagi kirjutada ega lugeda ka teiste kirjutatut. Umbes samal ajal loobusin ka raamatute lugemisest, filmide vaatamisest, uudiste jälgimisest - ei tahtnud enam mingeid lugusid.

Bianka on hästi seletanud, miks me usinalt blogisid kribime, loeme või filme vaatame: "Sest oma elus jääb aasta-aastalt vähemaks ... mida? Tundevirvendusi." Ümbermõtestatult siis millegi puudumise kompenseerimine või sedasi. See teooria on jumala õige, pidades silmas teleseepide auditooriumit ja realityshowde võidukäiku.

Ma ei saa öelda, et totaalse blogivaikuse kuudel muutus mu elu ootamatult sündmuste- ja tunneterohkeks. Et just seetõttu kadus ära vajadus oma lugude jutustamiseks ja teiste lugude lugemiseks. Viimasega oli nii, et järsku avastasin oma empaatiavõime minetamise. Ma ei suutnud ega ka tahtnud enam samastuda või vastanduda kirjutaja mõtetega, kirjeldatavate sündmuste või tegelastega. Mulle lihtsalt ei läinud enam korda võõrad elud, mõtted, emotsioonid. Avastasin, et suurema osa oma elustki olen püüdnud elada "teiste elu". Olgu selleks võõraste või lähedaste oma, ning seetõttu - parodoksaalselt, olengi pagenduses. Ilma, et enda elu oleks elanudki.

Mis aga oma lugude jutustamisse puutub, siis tundusid need olevat äkki nii tühised ja tähtsusetud. Märkasin, et kirjutamist häirivad mingid kammitsad. Esmalt, virtuaalse tegelaskuju piirjooned muutusid üha selgemaks. Ta hakkas üha rohkem nõudma, et kirjutaksin tema mõtteid, jagaksin tema emotsioone, jutustaksin tema lugusid. Et ma elaksin kirjutades tema elu.

Teisalt pärssis kirjutamist soov peeretada. Me kõik peeretame. Aga me ei räägi sellest. Sellest kirjutaminegi ei kuulu hea tooni juurde kui tegemist pole just meditsiinilise tekstiga. Kombekate inimestena peeretame alles siis kui oleme veendunud, et oleme üksinda. Tõsi, mõnikord küll sellega piinlikult eksides. Ka kirjutades on nii, et kui tekib soov peeretamiseks, siis tuleb teha paus. Varjatut ja tahtmatut puuksutamist on virtuaalelus paratamatult niigi. Nagu päriseluski.