Laupäev, 29. detsember 2018

Kirjad leerivennale 6.

Tere jälle, kulla leerivend!
19. märts 1982
Eks ma muidugi siga ole, et pole Sulle jälle nii kaua kirjutanud. Kõiksugu asju on siin vahepeal juhtunud, mis kord võtavad kõik aja, nii et lihtsalt ei jõua kirjavahetusele mõelda, samas aga pööravad asjakäigud sellise külje ette, et lihtsalt ei taha millegi peale mõeldagi, rääkimata veel kirjutamisest. Ega õigust öelda praegugi mu psühhofüüsiline seisund kõige soodsam ole. Viimaste nädalatega on jälle toimunud asju, mis lausa eluisu ära võtavad. On seda ennegi ette tulnud, inertsiga üle saadud, aga üsna sügav lootusetuse tunne on praegu üsna valitsev. Vähe pakub see elu rõõmu. Ma ei pea üldse silmas materiaalset külge. See on paratamatult vahel kehvem, vahel parem. Meie peres on need asjad suhteliselt hästi. Eriti puudust ei tunne millestki. Teadagi, oleks rohkem raha käes, oskaks seda ka rohkem kulutada, kuid midagi tõesti tarvilikku meil lausa puudu pole.

Olen nüüd pika aja peale ka nii palju mammonat kokku kraapinud, et kavatsen endale klaveri, õigemini pianino osta. Võib-olla selles oleks ka teatavat leevendust nendele hingevaevadele, mis mind viimasel ajal piinavad. Klaverimängust olen ma ennegi kergendust saanud. Ehk avitab nüüdki. Õigust öelda ma ei oska öeldagi, mis minuga ülepea lahti on. Inimsuhted on kuidagi lõdvaks läinud, kõik libiseb käest, millestki ei hooli, kõik tundub hall ja tüütu. Lusti vähe. Lootused (kärbitud). --(Kärbitud) -- Millegipärast kipun arvama, et mul üldse puudub oskus ja anne naistega läbi saada. Probleem on isekuses. Ma näen seda nii palju teistes, et enda oma alla suruda ei tundu mulle põhjendatud. Ainuke rõõm on poiss. Kuid seegi on isekas armastus. Ma armastan tema siirast armastust. Teatav egoismi vorm.

Seda kirjutamisvõimetust olen püüdnud korvata regulaarsete lehepakkidega. Raskused on sellegagi. Nimelt ei tule meie peresse tänavu ainsatki ajalehte. See on nii defitsiitseks läinud, et pidasime mõistlikumaks käega lüüa. Kuid kus häda, seal aitajaid. Nimelt olevat meil töö juures kamba peale tellitud "Edasi". Nüüd ma kauplesin need läbiloetud numbrid endale. Nii et seda hakkad vast suhteliselt kindlalt saama. Ega ta enam nii sisukas pole kui kümmekond aastat tagasi, kuid suhteliselt palju ja huvitavat on seal praegugi. Ise jälgin huviga põllumajandustemaatikat. Vahel mõtlen isegi, et kui õige paneks linnast minema. Ainuke häda, et maatöid ei oska. Ega seal palju õppida pole, aga meie eas nii kardinaalselt elu muuta on vist liiga raske.


Teine asi, millega võin sulle meelelahutust pakkuda, on see, et K palus mõnel oma kolleegil tuua läbiloetud ajakirju. Järgmise pakiga tulebki paar "Noorust" ja "Horisonti". Selle kirjaga koos panen teele tavalise lehepaki, kus juba enamus neid "Edasi"-d.

(järgneb)

Reede, 21. detsember 2018

Killud ja mõrad

Kui ma kunagi siia pagendusse tulin, olin ma ikka väga katki. Usk endasse oli kildudeks ja ega neid kilde ennam kunagi kokku kleepida ei õnnestunudki ega õnnestu. Iseenda kätega kujundatud saatus. Kusagil siin blogis olen öelnud, et ma ei tea, kas minu vanemad olid õnnelikud. Täiskasvanud mehena ma ei õppinudki neid tundma, sest nad surid varakult. Ise võin aga lahkudes kindlasti öelda, et minu elus olid olemas õnnehetked, kuid tagasivaates pole ma elanud õnnelikult.

Tollases üksindusse tõmbumises oli veel üks oluline põhjus. Minu usk inimestesse oli mõranenud. See oli kuidagi eriti valus.  Eraklikul eluviisil on aga see eelis, et on aega olla oma mõtetega üksi, arutleda iseendaga, miks ja kuidas. Muidugi on oht, et võid oma mõtetega täielikult rappa minna, kuid minul läks õnneks teisiti. Ja ma mäletan täpselt seda hetke kui sain aru, et mõrad on imepisikesed ja tähtsusetud. istusin televiisori ees ja vaatasin justnimelt seda:


Mäletan, et mu silmad olid märjad, sest see oli sedavõrd ilus ja helge. Ma vaatasin neid nägusid ja emotsioone ning jõudsin äratundmisele, et inimesed on ilusad ja head. Minu inimesed ja minu rahvas.

Kümme aastat hiljem vaatan uudistest videoklippe ja portaalidest fotogaleriisid. Minu inimesed on kurjad ja inetud, hallid ja koledad. See hakkas juba selle kooselu seaduse jamaga peale. Et asi selge oleks, siis ütlen ära, et kooselu seadusesse suhtun nii ja naa, rändeleppesse aga eitavalt. Erinevalt miitingulistest on minul pisut või hoopis teistsugused argumentatsioonid. Ning mul pole midagi selle vastu, et inimesed tänaval avaldavad oma arvamust. Kuid ma tahaksin, et seda teeksid ilusad ja head inimesed, mitte kurjad ja koledad.

See, et minu enda hinge parandamiseks on aeg pöördumatult kadunud, see on selge. Kuid usk inimestesse ... mul tõepoolest pole enam kuhugi kaugemale pageda.
  

Teisipäev, 18. detsember 2018

Kirjad leerivennale 5.

10. oktoober 1981
(järg)

Ah et ajalehed. Tead, meil on importpaber kallimaks läinud ja seepärast tõusevad lehehinnad 50%. Aga tellida ei saa neid sellegipoolest. Lisaks igasugu piiramised ümberadresseerimisega, nii et kulla leerivend - tuleval aastal pead leppima nende ajalehtedega, mida mina ja mu pere putkast osta saame. Isegi "Õhtulehe" tellimine ei läinud korda. Tellimise ajal oli saba  postkontorist mööda Müürivahet - V-Karjat - Pärnu mnt. otsaga postkontorini tagasi ja nii teatud 2-3 päeva, öösiti peetud vahti ja kontrollitud, et keegi kaugemale kui kusele ära ei käi. Vat nii.

Ja lõpuks Eesti muusikaelust. Kel vähegi hakkamist, käivad Venemaal. Muide - Eesti kaubandus meie väikseid plaate enam ei osta, need on raadio kaudu nii tuttavad, et keegi ei võta, nüüd tehakse kõik väiksed plaadid suunitlusega müüa neid Venemaal. Kuu aega tagasi tegin Tõnis Mägi plaadi, varsti peaksin hakkama tegema Novella Hansoni plaati. Ta on tõesti hakkaja eit ja tema võib end läbigi süüa, ainult ta on juba vana. Tartu rockfestivalil, mida lindistasin, tuli see selgelt ilmsiks. Tegi 7-8 laulu. Esimesed värsked ja jõudsad, mida edasi, seda väsinum. Näis, kuidas see plaat kujuneb. Ta on selline, mida tahaks korralikult teha.

Noor Novella Hanson, kes "võib end läbigi süüa, ainult ta on juba vana"



Aeg on siiski muutnud nooruslikult "vana" Novella Hansonit. Vokaalselt veelgi huvitavamaks, küpsemaks, sensuaalsemaks

Mis aga puutub mänedžeridesse, siis on sul õigus. Ainult see pole ainult muusikaelu probleem. Milleks peaksid näiteks fila toimetajad oma tööd paremini tegema? Või TV? Või raadio toimetajad? Milleks? Palk tuleb, preemiad samuti, honorar saadete pealt. Ometigi on võimalik tõesti "teha" punt tippbändiks. Klassikaline näide meil on "Vitamiin". Totaalne möga, aga praegu üks tasutavamaid gruppe. Ja kõik ainult organiseerimise tulemus. Õige sihtreklaam ja jultunud trügimine. Kõik taganevad sellise surve ees. Ja uued tähed? Kellele neid vaja on? Meil on häid lauljaid küll ja ebatervet konkurentsi pole meile vaja.


Ansambel "Vitamiin" vinüülplaat, 1981

Olen Sulle vahepeal mitu lehepakki saatnud. Varsti panen veel ühe teele. Kirjuta siis sealt august kah!

M. 

Esmaspäev, 17. detsember 2018

Kirjad leerivennale 4.

10. oktoober 1981
(järg)
Sisepoliitiliselt. Keegi kurat ei taha enam tööd teha, üks lõpmatu laaberdamine ja lausjoomine. Täielik ükskõiksus inimese tarvete suhtes ja inimeste ükskõiksus riiklike vajaduste suhtes. Vaen ühiskonnakihtide ja rahvusgruppide vahel. Poliitilised pinged. Kõik kardavad midagi. See, mida sina kirjutad vaipade, autode ja karusnahkade kohta - see on lapsemäng ja SORVVO'l (märkus: sotsialistliku omandi riisumise vastu võitlemise osakond = praegune politsei majanduskuritegude talitus) pole siin muud kui oma kämmal mängus. Näiteks Pärnu miilitsas olevat 3 osakonda võrdse suurusega, ca 7-8 meest igas, palgavahed 20-30 rubla ulatuses, aga osakondade varustatus on autodega selline - kriminaaljälituses  1 "Zap", autoinspektsioonis 1 "Moskvitš" + 2 "Žiguli", SORVVO's 2 "Žiguli" + 1 "Luxor" + 2 "Moskvitš" + 1 "Volga". Vat nii. Tarvitses sm. (seltsimees) Kreutzwaldil saada EKP KK sekretäriks, kui tema majale (mis muide on Valdeku street, aga elab seal ainult keegi papi ja vahel põikab sinna ka tema poeg, rallisõitja) tehti kapitaalremont selliste materjalidega, mis ei liigu kusagil ja hoovi siginesid 2 tõukoera kelle kutsikadki on üle 100.-. Ise elab sm. KW muidugi kesklinna korteris.

Tsaarivenemaa punase riigipöörde aastapäeva rongkäik Tallinnas 07.11.1980. (Foto Viktor Rudko)
Keskel "sm. Kreutzwald", kommunismi peaideoloog Eestis, Rein Ristlaan

Poola kukutatud ja Šveitsi ärakaranud sideministril oli 3 suvilat, 8 luksusautot ja miljon (1.000.000) naelsterlingit Inglise pangas. Mul üks kolleeg elas mõne aja võõrastemajas Gagras, kus paar maja edasi oli Leo (riigi- ja parteijuht Leonid Brežnev) venna suvila. Jne. jne. Ja sina niuksud sealt kaugelt, et koerakaelus on 150.-, osta, kes sind keelab!

"Leo" vennatütar on kirjutanud raamatu. Peasekretäri noorem vend Jakov (1912-1993) oligi "elukutseline vend".
Töötas kusagil tehases, korduvalt alkoholiravil, aga vaatamata sellele kuni surmani täisalkohoolik.

Ja nüüd siis teine kiri, mis jõudnud pärale 14. juunil. Ah et rikkusid passirežiimi ära ja nüüd siis saadeti sind suurest linnast ära. No on ikka lugu! Mina Sinu asemel eelistaksin küll väljasaatmist kasvõi mõnda Eestimaa külla. Kui sul vähegi pealehakkamist oleks, võiksid küll tulla mingisse Eestimaa kolhoosiasulasse. Seal on tööjõust paras puudus. Ainult joomist tuleb piirata, siis lööd kindlasti läbi. Raha tuleb raskelt, aga rohkem kui mistahes tööga linnas. Maal on söök lähemal - no mida sul veel vaja. Olen isegi vahel mõelnud selle peale, aga mulle pole seal ametit, õigemini mu praegune amet meeldib mulle sedavõrd, et ei tahaks loobuda. Aga millest on sinul seal loobuda? Need, kes on tahtnud, on tasapisi end kolhoosist kõik linna manööverdanud. Tead mis, mõtle sellele, et me oleme juba "под сорок" ja tuleb hakata vaatama kohta, kus meie kondid hakkavad mädanema. Aga teata nüüd lähemalt, mis kuradi kolgas see nüüd on kus sa vedeled. Ja kaua sul seal on ette nähtud olla?
(järgneb)

Pühapäev, 16. detsember 2018

Jõulupuu

Seekord on sedasi, et väikesed lapselapsed tulevad jõuludeks siia kodumaalt ja võõramaalt. See kuuse asi on igal aastal minu jaoks päevakorral. Igaks juhuks olen alati toonud jõulupuu, äkki keegi tuleb. Pole tulnud. Nüüd aga tulevadki. Ja minu jaoks suur mure. Jalalabad on nii tursunud, et kuidas kuuse järgi minna. Helistas külalaps, kelle lastele olen samuti vanaisa. Tuli üle lahe ja ajas asja korda. Nüüd on mul jõulupuu. Poleks neid lapselapsi, võiks minu poolest see kuusk seal metsas edasi kasvada.




Esmaspäev, 10. detsember 2018

Õigus ja õiglus

Ma ei tea õigusest suurt midagi. Küll aga on mul isiklik, subjektiivne õiglustunne. Olen lugenud viimasel ajal ka sellest, et kohtunikud olevat prokuratuuri käepikendus. Selline kummitempel, kes kinnitab kriminaalkohtumenetluses otsuse, mille prokurör on juba ammu enne istungeid langetanud. Ehk on selles väites ka mingi tõde, kuid mina tahan uskuda siiski kohtu sõltumatusse. Ja nüüd on olemas mul hea näide. See mees on Erkki Hirsnik. Kõva mees, kelle president nimetas poolteist aastat tagasi kohtuniku ametisse:



Hiljuti tuli prokuratuurist Hirsniku kohtunikulauale toimik ühe 45 aastase lödipüksi "vägitegudega". Elukogemus ütleb mulle, et toimikusse on arvatavasti jõudnud vaid need episoodid, mis leidsid uurimisel tõendamist. Suurem osa ühe pere ilmsest kestvast õudusunenäost, emotsioonidest, on mõistagi jäänud väljaspoole toimikut. Mis siis toimus?

Mees tõmbab oma näo täis ja virutab naisele jalaga kõhtu. Samal päeval hakkab õues naist taga ajama, proovides käes olnud mootorsaagi käima tõmmata, ise röögib, et saeb naisel jalad otsast. Järgmisel päeval, vahepeal kaineks saamata, murrab harjavarre pooleks ja kukub naist nüpeldama mööda käsi ja sõrmi. Ülejärgmisel päeval virutab naisele käega näkku. Lisaks sellele  laseb löömamees kusagil küla peal veel rusikad käiku ja muidugi seejuures ikka ka jalaga näkku.

Uurija ja prokuröri tunnustuseks peab ütlema, et need selle asja uurimisega ei venita. Muidugi jõuab prokurör arusaamisele, et see pole mitte ainult inetu tegu, vaid lausa kuritegu. Ja nii teebki ta kohtunikule ettepaneku, et nende peksmiste eest tuleks anda 16 kuud ja mootorsaega vehkimise eest 5 kuud, liitkaristusena kokku poolteist aastat vangistust. Kuid ... et kui naisepeksja järgneva kahe aasta ja kolme kuu jooksul on hea poiss, siis ei maksa teda kinnimajja siiski panna. Samas on prokurörile hästi teada, et neli aastat varem on sama mees saanud sama naise peksmise ja juua täis peaga sõitmise eest juba tingimisi vanglakaristuse enam-vähem samadel tingimustel. Aga ei olnud see pätt katseajal hea poiss ja mees pandi lõpuks siiski vangimajja. Nüüd prokurör millegipärast usub, et äkki seekord läheb teist moodi.

Kohtunik Erkki Hirsnik arvab, et nii need asjad nüüd küll ei käi ja saadab oma määrusega kohtutoimiku prokuratuuri tagasi. Ma ei ole tükk aega midagi nii arukat, haritut ja argumenteeritut lugenud seotuna perevägivallaga. Minu meelevaldne kokkuvõte kohtuniku targast jutust on see, et naisepeksja peab istuma vangis. Punkt.

Erkki Hirsnik on noor mees, kes suudab kükki teha õlgadel 325 kilogrammine kang. Mina olen vana mees, kellel nüüd juba isegi 10 kg raskuse kandmine tekitab surmahirmuliku lämbumistunde. Kohtunik Hirsnikul on õigus ja minul on õiglustunne. Need on saanud kokku.

Pühapäev, 9. detsember 2018

Emmanuel

Ma ei usu ... Ei, hoopis tahan uskuda, et väikene Emmanuel ei teadnud selle foto tegemise ajal, et õpetaja Brigittest, kes ta selja taga, et sellest tädist saab tema abikaasa.


Emmanuel kasvas suureks ja ta valiti rahva juubelduste saatel riigipeaks. Sellest ilusast hetkest 574 päeva hiljem on tema riigis kollaste vestidega rahvas tänavatel. Emmanueli kaitsevad veekahurid ja pisargaas.

Reede, 7. detsember 2018

Kirjad leerivennale 3.

10. oktoober 1981
(järg)

Praegu tundub nendest jõukudest kõige etemana ansambel "Elektra" Märt Hundi juhatusel. See on muidugi juba teab mitmes koosseis, ta oma tütar laulab kah hulgas. Teevad viimase aja hitte. Instrumentaalne osa on küllalt tugev, laulu kuulen kolmapäeval. Taheti veel teha Narvast pärit ansamblit "Elektron", aga see vist jääb ära. Mõnes mõttes kahju, kuigi see oli ainuke tugevamalt esinenud venelaste kamp. Kahju selles mõttes, et mul jääbki ilmselt kuulmata kogu selle ülevaatuse leid - keegi kuuldavasti fantastilise võimekusega venelanna. Aga noh, kui ta tõesti hakkaja on, eks ta siis kusagilt ikka kostma hakkab.

Ansambel "Elektra", 1980 (Foto Valdur Vahi)


Fantastilise võimekusega venelanna.
 Loe Natalie Viks intervjuu aastakümneid hiljem

No nii. Nüüd ma hakkasin lugema neid Sinu kirju, mis saabunud peale minu viimast läkitust. Esimeses on pikalt-laialt põhjatud sm. Sam Uncle't. Ja õige kah. Ta, raisk, tahab ju Poolas sotsialismi puht perse panna. Ja üldse. Hea vähemalt, et meil võib vastavatest skaalapunktidest ülemoduleeritud Majak'i kuulata. Nii võib kindel olla, et kohalik sotsialism ikka kange ja kõva seisab. Minul pole õnneks olnud võimalust ega midagi lugeda iagasugu jätiste nagu Solntsenitšini ja Sakharovi soperdisi ja nad oleks tulnud ammu ära koksata, näe nüüd pasandavad kõik välja. Hoia kurat mokk maas või mulk kinni. Ja üldse on teisitimõtlemine lubatud ainult seal, kus teisiti mõeldakse. Ja üldse - mis sa veel mõtled, hea kui hing on sees. Tead mis, armas leerivend, ma kardan, et läheb sõjaks. ja veel enne kui arvame. Tundub mulle, et L.A. olümpiamänge me ei näe. Kõik muutused on nii järsud ja libisemised nii kontrollimatud, et muud võimalust mingisususegi juhitavuse kehtestamiseks kui sõda ma ei näe.

Selle pisikese kirjalõigu irooniat mõistavad vaid need, kellel vanust täna vähemalt 40-45+. Augustis 1980 algas Poolas Gdanski streik, vabad ametiühingud Solidaarsus jne. Meil, kaasaegsetel, oli eredalt meeles Ungari 1956, Tšehhoslovakkia 1968. Seoses Poola sündmustega, eesmärgiga varjata tõde, käivitati 21. augustil 1980.a. Nõukogude Liidus täisvõimsusel taas kõik 1400 raadiomasti, mis segasid kuulamast Läänest tulevaid raadiojaamasid (s.h. Tallinnas Luha tänaval paiknenud "Kolm õde" raadiomastid). Nõndanimetatud ülemoduleeritud skaala viitabki sellele. Pildil on legendaarne, kaasaskantav Lätis valmistatud raadioaparaat VEF-12. Üks väheseid, kus olid juba tehase poolt võimaldatud sagedused, mille vastu "Lääne propaganda" segajad polnud häälestatud. Sealt sai siis segamatult kuulata "Ameerika Häält", "Vaba Euroopat" jne. Tegelikult vajaks selle kirjalõigu iga lause kommentaare ja selgitusi ...
(järgneb)
   

Kolmapäev, 5. detsember 2018

Kirjad leerivennale 2.

10. oktoober 1981
(järg)

Aga ega ma nurise midagi. Võimalusi asjade veel sitemaks minemiseks on hulgaliselt ja ilmselt neid võimalusi ka kasutatakse. Meie oleme siiani ikka üsna talutavalt läbi tulnud. Poest niisama mööda ei käi, ikka astud sisse, et äkki on midagi müügil, noh ja vahel ongi. Tegime kevadel targa ostu - sügavkülmutuskapi. Nüüd saab see, mis korraga süüa ei jõua ära külmutatud, hiljem hea võtta. Panime maasikaid ja mustikaid, herneid, türgi ube ja muidugi liha. Küllalt pikalt tuleks läbi ainult leiva ja piima varal. Nii palju siis peremuredest. Muidugi oleks meil kõik paremal järjel, kui keegi meist töötaks kaubanduses või teeninduses. sealsetes sfäärides liigub kaupa hoopis hõlpsamini. Aga hea küll.

70.-80. aastatel toodetud nõukogude külmkapi "Birusja" reklaam

Töö suhtes muutusi pole. Üldiselt võib selle töökohaga ikka rahul olla. Aasta vältel koguneb nii palju ületunde, et saab suve läbi rahulikult puhkust pidada ja kodutöid teha. Tänavu läks nii, et olen praegu peale puhkust teist nädalat tööl. Väga mõnus, sest see esimene töökuu - september - on muidu väga hull. keegi esinejatest pole veel vormis, eriti kollektiivid - segakoor ja orkestrid, tööd aga nõutakse kohe algusest peale. Eriti hea on estraadiorkestriga. Neil kukil see A.Oidi nim. lauluvõistlus, mille järjekordne voor peaks kusagil oktoobri lõpul eetris olema. Takkaperra kustutas üks noor ja andekas režissöör 5-6 fonogrammi maha, need tulnud uuesti teha, Sauli Petka vihast vahus, aga mis see kõik aitab. Mina muidugi pean peenikest - pole mul häda midagi, kõik see soga ujus mööda enne kui ma tööle jõudsin. Nüüd hakkab see kõik juba laabuma.
Peeter Saul, 1981 (Foto Valdur Vahi)

Mul on käsil praegu lindistused kevadel toimunud vabariikliku ansamblite ülevaatuse laureaatidega. Neist tahetakse välja anda kassett, aga see unustati muidugi ära, et lava pealt kõlab ju bänd hoopis teisiti kui stuudios ja nii mingi punt on mikrofonide ees üsna armetu. Sellegipoolest on täitsa huvitav tutvuda maakohtade bändidega. Võrust tuli üks ränk heavy-grupp, ainult selle lindistus läks aia taha - sattus režissöörile, kes tegi esimest ansamblit elus. Aga see on midagi muud kui hommikuvõimlemine või mnemoturniir. Pärnu teatri "Kuldne trio" esitas omatehtud lindistuse. Kõlab nagu jaamapeldikus. Paidest tuli üks isevärki ajaviitebänd. Instrumentaalne osa täitsa vahva, laul ise kah kena, aga laulja liiga mannetu. See on mul kokku mängimata. Saab kõvasti vaeva näha.


 
Võru heavy-bänd Hetero, 1983 (foto Arno Saar) ning Paide "isevärki" "Paradoks"

(järgneb)

Teisipäev, 4. detsember 2018

Kirjad leerivennale 1.

Tere, kulla leerivend!
10.oktoober 1981

Olen kangesti plaanitsenud Sulle kirjutada, aga neid koduseid toimetusi on ikka nii palju kukil, et lihtsalt kirjutamiseks aega leida on üsna raske. Täna sattus aga vihmane ilm, plaanitsetud võrkaia ülespanemist teha ei saa, mõtlesin siis, et katsun oma kirjavõlgasid siis pisut reguleerida.

Elu käib teadagi vanasoodu. Ikka rohkem tuleb loota naturaalmajandusele. Haltuura eest enam keegi suurt raha ei võta ega pakugi. Kõik käib printsiibil - midasinul mulle pakkuda on. kevadest peale tegelesin samadel põhjustel aiatööga. Vähemalt ube ja herneid ei tule turult osta. Ega see Nõmme liiv suurt kasvata, enne tuleb kurja moodi sitta ja muud väetist vedada, kui kuskile midagigi siginema hakkab. Vaarikad läksid tänavu täitsa untsu - ainult üheainsa marja saime. Nüüd lõid küll kohutavalt jõudsad uued võrsed üles - ehk on järgmine aasta etem. Maasikatega läks pisut paremini. nende istandust ikka laiendamegi pidevalt. Vähemalt kindlalt kasvav taim, nagu umbrohi. Turuhind alla 3.50 ei lange, aga kes selleraha eest osta jõuab. pealegi oma peenralt on ikka värsked marjad. Tikripõõsad on vist liiga varjul, on peale väetamise alustamist küll rohkem kandma hakanud, aga ega teab mis saaki sealtki saa. Rabarber läks tänavu samuti kehvalt. muidu oleme sellest ikka poisile talvemahla saanud, nüüd oli kevadel paar võrset ja kogu lugu. Kurat, ma võtsin ja kaevasin selle peenra üles ja ei ime, et nad ei kasva - juurikad puha männijuurtega läbi kasvanud. Istutasin ümber, näis kuidas vedu võtavad. Peaks väikese kasvumaja kah rajama, saaks tomateid ja ehk mõne kurgigi kasvatada. Riigipoes pole ju enam persetki ja turul on hinnad fantastilised. Õunaaasta on tänavu hea, aga söögiõuna hind alla -.80 ei lange. Kirsid olid 4.-, samuti head ploomid ja pirnid. Kaua sa nii lahke oled. Noh, ma mõtlesin, et kui paneks endale mõne ploomi-, kreegi või kirsipuu, aga kust kurat sa neid istikuid kougid. Kuulutati lehes, et Õismäel avatakse ilmatu kaarhall, kus neid istikuid müüma hakatakse. Eelmisel õhtul enne avamist olnud seal niisugune lööming, et pekstud miilitsaga laiali. Ikka sõjaveteranid oma plekkrindadega vahel. Ega muuga pole nii suurt muret. Kui asi väga kuradiks läheb, panen oma õue peale kartulad kasvama, hinge peab ikka sees, aga siga on kuuri all ikka raskevõitu pidada, lehmast rääkimata. Aga laps tahab piima saada. Nii et mitte enne, kui soojätkamiseks samme astud.

Talv tuleb tänavu raske. Piima on juba praegu raske saada. Võid ja hapukoort on ainult hommikuti. Lihakraamist võib ainult und näha, kui tutvust pole. Vahel muidugi juhuslikult õnnistab, aga reeglina on letid täitsa puhtad. Briketilimiiti kärbiti poole võrra, puude hankimine on omaette ooper. Nii et mõtle enne hoolega kui tagasi hakkad tulema. Aga vaevalt seal muidugi see elu lustlikum on. kaua sa siis seda punast kala ja kalamarja ikka kugistad. Muide - kui sul oleks võimalik saata, võiksid saata küll, kui ilmad külmemaks lähevad, siis see kraam vaevalt rikki läheb. Aga eks selle pakkumisega ole sul vist samuti kui kõigi eelmistega.
(järgneb)

Foto Tiit Veermäe (ETA / Õhtulehe arhiiv)