Laupäev, 16. jaanuar 2010

Enneolematu lavashow (Eurovision)

hakkavad eesti artistid meile varsti ja järjekordselt lubama. 2010. aasta Eesti kümme laulu on väljavalitud. Konkursi korraldajad püüavad kramplikult teha nägu, et Eurovisioniga pole asjal midagi pistmist. Väljaarvatud ehk see, et võitja sõidab osalema Eurovisionile. "Eesti laulu" korraldajad võivad ju rääkida mida tahes. Konkursil osalejad ja televaataja võtab seda asja ikkagi nii, et tegemist on Eurovisoni laulusaate rahvusliku eelvooruga.

Mina isiklikult Eurovisioni peale nina ei kirtsuta. Suur meelelahutussaade ning kui eestlased osalevad, siis põnevust ka natuke. Seega, kui meie esindaja on valitud/määratud, siis kuulemegi seda traditsioonilist lubadust meie eelvooru võitjatelt eestlaste enneolematust lavashowst Eurovisioni otsesaates. Ootan alati põnevusega ja tulemuseks hea vana eesti lavaliikumise tipp - kaks sammu sissepoole(põlvenõks), kaks sammu väljapoole(põlvenõks). Taustatantsijatel on koreograafia pisut keerulisem, pärast põlvenõksu tuleb teha täispööre. Ja kogu moos.

Ma pole veel ühegi meie artisti intervjuudest lugenud ega kuulnud, kus öeldaks, mitu korda nädalas käib artist lavatantsu-liikumise trennis. Eesti artistil tuleb lavashow loomulikust andest - samm ja põlvenõks. Kadunud Jackson aga samuti ka aastakümneid lavatööd tegevad Madonna või Jager või Alla Borissovna või ... Mis nendest rääkida. Need andetud peavad trennis higistama, et laval särada. Meie omad säravad niigi. Kaasasündinud andega ja üliandekate Eesti stilistide kaasabil.




Neljapäev, 14. jaanuar 2010

Kas sa tuled mulle...

Mõtlesin pisut koristada oma arvutit. Tarkade inimeste blogidest loen, et igasuguse träni säilitamiseks peaks aeg ajalt arvuti sisu kuhugi väliskettale (???) salvestama. Minu jaoks on see tume maa - mis ja kuidas. Igatahes kustutan praegu hoolikalt videoklippe, mida erinevatel aegadel olen salvestanud. Igal klipil on salvestamise hetkel olnud minu jaoks mingi tähendus ja mõte.

Kindlasti on seda klippi näinud kõik mitmeid kordi. Seega kuidagi tobe on seda taaskord eksponeerida. Siiski teen seda. Nähes seda esmakordselt, ei häbene ütelda, pisar tuli silma. Niiiii... ilus! Meelde tulid enda kohmakad ettepanekud ja kõik muu. Muidugi ma kahtlen, et kogu see asi on täielik lavastus. Kui nii, las olla. Vähemalt tüdruk, kellele ettepanek tehakse väärib sellisel juhul Oscarit. Tegelikult tahan ma uskuda, et tüdruk tõesti ei teadnud. Et ta pole lihtsalt üks osatäitja. Tahan uskuda, et tõepoolest nii see oli ja üks poiss oskas lavastada oma armastatud tüdrukule muinasjutu.

Mõnikord teevad ilusad võõrad hetked mind heldinuks. Sest ka mina proovisin, küll harva, luua oma elus neid ilusaid momente. Soovisin, et need hetked jääksid mu lähedaste mällu. Ning kui kavandatu mingitel põhjustel esimestel kordadel ebaõnnestus, siis üha harvemaks jäid uued katsed. Ebaõnnestumise valu oli liiga kibe. Mehena polnud mul ka lapsepõlvest eeskujusid võtta. Mu isa oli nendes asjades saamatu. Enne sõda ei võtnud ta viina suu sissegi. Sõda õpetas tema põlvkonnale viinajoomise selgeks. Mitte küll joodikuks, kuid siiski. Eks ta siis ilusate momentide loomiseks teinekord võttis nagu julgustuseks ja see mida ta kavandas ei olnudki enam ilus. Aja jooksul loobus temagi üritamast ja perekondlikud sündmused ja traditsioonid jäid siis ema korraldada. Ning eks mu maguskibe nukrus seda videot vaadates ongi selles, et kõik me tahaksime alustada ilusasti ja ka lõpetada. See "nii heas kui halvas" ja need asjad.

Millegipärast usun, et eesti mees pole siiski tundetu ront. Ega eesti naine üks tuim olend. Mõlema puhul on see sageli kasutatud "abielu on lihtsalt paber" jutt üks suur mull. Venelastel on ütlus: et oleks nagu inimestel. Seepärast, vaadates seda videot usun oma sisemuses, et pigem kardetakse ebaõnnestuda. Hirm selle ees on liialt suur. Paber seob liiga tugevalt, et taganemiseks pole nagu ruumi. Ning kui oma armastatult juba küsida, kas sa tuled mulle naiseks ning vastuseks on jah, siis võib hiljem alati vabandada ennast sellega, et mind ju suruti nurka. Nagu oleks sunnitud või sedasi. Ja aastakümneid hiljem, lahutatuna või koos elades, mees siis kohmab, et ma ju armasta(si)n sind. Ja naine vaatab ehmunud silmadega ning ütleb: aga miks sa kunagi ei ütelnud seda!? Mees vaikib, kuid mõtleb - ega sinagi ütelnud.

Sellised mõtted siis ühe talletatud videoga, mille kustutan.

Teisipäev, 12. jaanuar 2010

Ants Juske


Praegu on mälestusteraamatute kirjastamise, ostmise ja lugemise üldine vaimustus. Siia blogirubriiki, Loetud mälestused, olen teinud ainult paar sissekannet. See ei tähenda, et ma selliseid raamatuid vähe loeks. Olen lugenud küll, kuid enamus neist paneb vaid pärast lõpetamist õlgu kehitama - no ja siis!? Loed näiteks Reet Linna raamatut: palju tuttavaid inimesi, kohti ja sündmusi, mida hea meenutada. Kuid tervikmuljena tahaks Reet Linnale öelda tuntud briti telesarja vastupanuliikumise "kangelase", kohviku-Rene sõnadega: You, stupid woman!

Ants Juske raamat "Kirglikud aastad" on hoopis teine lugemine. Tsivilisatsioonis olles ma eriti kunstiringkondadega ei lävinud. Küll aga olen tema tegemisi jälginud oma paarkümmend aastat. Neist mitme aasta vältel on olnud ka põgusaid tööalaseid kohtumisi. Selle mehe karjäär on ainuüksi selle aja jooksul, mida mina teda tean, väga hüplik. Nüüd kui olen ta mälestused läbi lugenud saan aru, miks see on nii. Juske avab raamatus asjade tagamaid ja praktiliselt kõigi tööalaste käänakute põhjuseks tõdeb ta raamatus korduvalt - "olin oma karjäärile kriipsu peale tõmmanud".

Raamat ise on kompositsioonilt pisut hüplev. Autor liigub küll punktist A punkti B, kuid teekonnal teeb ebaproportsionaalseid valikuid millel pikemalt peatuda, millest aga hoopis vaikida. Väga oskuslikult ja delikaatselt on Juske käsitlenud ka iskliku elu pöördpunkte, kolme naist ja oma lapsi. Mis tegelikult on ju olnud samamoodi olulised põhjused selleks, mida Ants Juske on tänasel momendil elus saavutanud või saavutamata jätnud.

Mitmetel lehekülgedel võib märgata kibestumist, kuid mitte kellegi süüdistamist mingites oma ebaõnnestumistes. Küll aga ei hoia ta tagasi hinnangutest mitmetele konkreetsetele iskutele. Neid inimesi nimetab ta põlastusväärseteks. Enamikel juhtumitel olen Ants Juskega täielikult päri. Nagu ka "põlastusväärsete" üldistustega:
"Ma ei saa aru, miks need kaabakad elavad siiani sadu kordi paremini kui tol ajal ausaks jäänud inimesed."
"Vaevalt tundsid aga kõik need värvivahetajad mingeid süümepiinu oma mineviku pärast - konjukturistid-karjeristid olid nad siis ja on siiani. Kummaline on vaid see, et nad vihastavad, kui neid õigete nimedega nimetada."

Lisaks saavad oma osa nn. kuuekümnendate kogu põlvkond ja varasemad nõukaaegsed, millega mina isiklikult päriselt ei nõustuks. Näiteks hindab nälestuste autor:
"Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi "40 kirja lugu" meenutab pigem pioneerilaagri luuremängu."
Või teisal:
"Hiljem, kui käisin sadamas külalistel vastas, vaatasin haletsevalt mitte niivõrd Soome laevalt tulevaid noori ärikaid, kuivõrd vanapaar Jaan Krossi ja Ellen Niitu, kes lükkasid vaevaliselt kärusid televiisorite, kodutehnika ja muu träniga."

Tegelikult on Ants Juskel selles raamatus eelnevate põlvkondadega arveteklaarimises väga hea tähelepanek. Pärast sõda, viiekümnendatel, kui praktiliselt enamus "tegijatest" olid kas Siberis või välismaale putkanud, oli korraga vabanenud palju juhtivaid ametikohti. Kolmekümneaastased said rektoriteks, direktoriteks, esimeesteks. Täiendan Juske mõttekäiku vaid sellega, et hilisematel kümnenditel täienes ja uuenes see nomenklatuur tollaste noorte poliitbroileritega. Taasiseseisvunud Eestis proovisid ja proovivad nad kõik tugevalt reest kinni hoida, kes poliitikas, kes äris.

Ainuke asi on see, et Ants Juske ei vii oma mõtet lõpuni. Liiva Hannese loomulik rotatsioon ja muud asjaolud teevad praegugi aegajalt ree peale ruumi ja vabanenud kohtadel võtavad istet uued poliitbroilerid. Teiste hulgas ka Antsu vanim poeg Jaak Juske. Tõsi küll, tema poliitiline karjäär sai äsja tagasilöögi, sest kuulsa mehe vähekuulus poeg ebaõnnestus munitsipaalpoliitikuna - jäi oma blogis musta valgeks värvimisega ikka päris lolliks. Äkki siis poegki peab kunagi ütlema, et "olin oma karjäärile kriipsu peale tõmmanud." Aga võib olla Ants Juske ei tahtnudki oma mõtet raamatus lõpuni kirjutada. Oma mälestuste kirjutamisel ja jutustamisel oleme ikka subjektiivsed, ka oma laste suhtes. Ja see on taoliste raamatute võlu.

Esmaspäev, 11. jaanuar 2010

The Way We Play

Mul tekkisid mõned kõhklused minu tolerantses suhtumises kaasaegsetesse peremudelitesse. Küsimus niisiis jälle samasooliste pereelust ja laste adopteerimise võimalustest. Ei taha sellel teemal kisada ja kakelda. Lihtsalt kirjeldan, miks need kõhklused tekkisid.

Nagu enamus blogipidajaid teab, on mõnikord põnev mängida kirjutise ja sellele lisatava illustreeriva materjaliga. Valitud pilt võib olla lihtsalt üheselt kirjutise sisu ja mõtet kinnitav. Samas võib pilt olla kirjutise mõtet laiendav ja täiendav. Hea pildivalikuga, mis esmapilgul nagu ei haakukski kirjutisega võib tekkida kirjutisele hoopis uus lisaväärtus. Mõte, mis sõnades on meelega jäetud lahtikirjutamata. Neil puhkudel leiab lugeja ise seoseid kirjutise ja pildi vahel ja arendab iseseisvalt uusi mõttekäike.

Artiklite pildivalik on seega üpriski keeruline loominguline protsess. Erinevatele veebilehtedele paigutatav reklaam on kindlasti ka loominguline tegevus. Ma pole kunagi süvenenud ega ka huvita kuidas tekivad veebilehtedesse GoogleAds poolt levitatavad kommertsreklaamid. Mõnikord on lehekülje tekstiline sõnum ja reklaamitav kaup üpris naljakates seostes või tekitavad lõbusaid mõtteid. Teinekord need juhuslikud seosed aga väga naljakad pole.

Lehitsen eile õhtul järjekordselt veebilehti eesti laste adopteerimise kohta välismaale. Lingitades jõuan teab mitmendat korda asjaliku tekstinstruktsioonini, kus sammude kaupa on seletatud mida ja kuidas adoptiivsed vanemad peavad toimima Eestist võetavate laste puhul. Ning siis märkan teksti kõrval reklaami:




Siin tekiski see tõrge, pisike mõra minu sallivusse, püüdlusesse olla kaasaegne ja mõistev uutes perepoliitika suundades. Mul ei ole tõepoolest midagi selle vastu, et toredad mehed leiavad eksootilisel Kariibia kruiisil endale kaaslase, tore kui seda ka kogu eluks. Seostades aga luksusliku armulustilaeva erootikale pretendeerivad vilkuvad reklaampildid ja lööklause, The way we play, kõrvaloleva tõsise adopteerimise nõustamistekstiga, tekib... Olemegi selle juures tagasi, kus teksti ja pildi kombinatsioon hakab mõnikord elama hoopis uues võtmes.

Tekkis jah rikutud fantaasia, tunnistan oma tagurlust. Pole vaja hakata jälle otsast seletama, et homoseksuaal pole pedofiil. Seda on juba lõpmatuseni seletatud. Püüdsin lihtsalt selgitada, kuidas GoogleAds lapsuse tõttu sellised mõtted tekivad. Miks ei võiks Eestist välismaale "pakutavad" vanemateta tüdrukud või hoopis poisid nagu Raiko(9), Danil(2), Allar(9) või vennad Jüri(12), Kenneth(10) ja Elvis(9) ning paljud teised, keda ei jõua loetleda, leida lõpuks oma õnne tänu meestevahelistele romantilistele öödele Kariibia mere armulaeval. Või kuidas - The way we play?

Pühapäev, 10. jaanuar 2010

Pisut plugemist - teine ehk viimane


Ei tea, kas keegi on kunagi kokku arvutanud palju inimene elu jooksul üldse loeb. Kas selle kohta on üldse mingit mõõtühikut? Olen kusagil kohanud arve, et elu jooksul niimitu tundi telekavaatamist, söömist, magamist. Aga loetud tähemärke, poognaid, mistahes teksti? Ning mida meie õnnetu aju kogu selle informatsiooniga elu jooksul ja lõpuks oskab peale hakata? Leidsin interneti raamatukauplusest kõrvalpildil oleva omapärase kalendri. Olen kindel, et enamus selles kalendris olevad asjad jäävad mul nägemata. Kuid kindlasti loen kuni silmad seletavad ja mõistus veel töötab. Kõige muu hulgas loen hetkel veel neid blogisid, mida julgen eelmise postituse jätkuks plugida.


Mul on arvutis veel mitu nimekirja blogidest, mida proovin jälgida. Sealhulgas on mitmeid võõrkeelseid. Seda Eestist adopteerimise blogi või teise eesti tüdruku, Amanda lapsendamise lugu loen kaasaelamise ja inimliku huviga. Tahan mõista nende inimeste südame suurust ning headust. Ja seda, miks minu riik ja rahvas, mis varsti Euroopa viie rikkama hulgas, loobub oma lastest.

Jõudumööda olen proovinud lugeda mõne koolipoisi, hästi noore mehe tegemistest. Võib olla sellepärast ei tunne ma isiklikult eriti suurt põlvkondade mõttemaailmade erinevust - no polnud see rohi rohelisem! Enne suurt blogipausi lugesin Myrti, kelle teadmised ja haritus mind tihti kadeduseni hämmastasid. Pärast blogide juurde naasmist olen kaotanud ta silmist ja hetkel loen ühe teise toreda noormehe, Oliveri ajaveebi. Ja jällegi olen heatahtlikult kade - noormehe ülim positiivsus ja energia. Väidetavalt paneb ta edaspidi osa postitusi parooli alla. Igati mõistetav samm tema eas. Kuid kuna ma põhimõtteliselt ei loe kasvõi osaliseltki lukus blogisid, siis pean ehk uue "ohvri" leidma.

Bianka blogi hakkasin lugema juba siis kui Bianka polnud veel Bianka. Ei mäletagi, kes ta siis oli. See tegelane ei aja mingit oma kindlat joru, mida mina kipun siin blogis enamikel juhtumidel tegema. Bianka räägib kõigest, mõnikord harva ka oma loomingulistest kõhklustest. See tuletab mulle meelde natuke seda sama, mida lapsepõlves nägin ja kuulsin kodus ning hiljem ka tööelus.

Ega ma täpselt tea, kuid kümme aastat juba kindlasti räägitakse mingist emamonumendi püstitamisest (oih, ei õnnestu need monumendid meil kuidagi...). Selle blogi tekstid on minu jaoks sõnaline monument eesti emale ja eesti naisele. Kes loeb see mõistab.

Kui täna lund kühveldasin järjekordse küttepuude koorma tarvis, siis lohutasin ennast, et kevad tuleb ikkagi. Selle blogi lugemine on alati kosutav ja tõendab, et meil on ikka normaalseid inimesi ka. Muheda huumori ja haruldase eneseiroonia kõrval on Kaamos mõnikord terav ütleja. Ning ka see on tore eluterve nähtus.

Mina loen Ninataga paljudest blogidest neid mõttetaskuid. Väidetavalt on pealtnäha konfliktse, provokatiivse, jäärapäise, vastanduva autori tegelik mina, inimlik Ninataga, kusagil mujal, teistes blogides. Minul nendesse teistesse asja pole, vaid jälgin huviga, kuidas Ninataga ajab asja ülejäänud maailmaga just selles blogis. Ehk ei oska tema arvukad lugejad nendes käratekitavates lugudes õiget Ninataga tihti ära tunda. Ma ei väida, et ise oleksin hea inimeste tundja. Ma lihtsalt mäletan ühte ammust kirjutist Nipitirilt, minu kommentaari sellele ja kogu kirjutise kustutamist blogist. Sellest piisas, et mõista - tegelikult on Ninataga sisemuses üks hea inimene, hüpaku ja tõestagu aga pealegi oma blogis vastupidist.

Sjgelle oli, on ja jääb. Kui ise olen siin blogis hakkama saanud mõne "suure", maailmavalulise kirjutisega, siis piisab lugeda Sjgellet, et mõista - elu koosneb eelkõige pisiasjadest. Mistahes ängistav, globaalne, ülisotsiaalne ja muu superprobleem polegi enam niiväga probleem kui õppida Sjgellelt oskust näha suure taga väikest ja tavalist. Vähestele meist on antud ajada suuri asju. Tegelikult me ajamegi kõik ju pisiasju ja sellest kui hästi me neid ajame, kõikide inimeste pisiasjadest sünnivad need suured.

Mitte küll soolise võrdõiguslikuse printsiibil vaid lihtsalt tasakaalustuseks jälgin mõne noormehe tegemiste kõrval ka mõne sümpaatse neiu blogi. Ka siin on asjakohane see ajaga kaasas käimise jutt. Ma palun väga, et need, kes praegu loevad klikiksid selle neiu blogis olevale lingile. Ühe tema tuttava magistritöö tarvis oleks vaja täita üks lühike emakeele test. Muuseas õpin ma hea ja kaasaegse eesti keele kasutamist just Adeliina blogist. Seni edutult.

Iltaka pole oma blogis teinud saladust, et tal on juba õigus olla eemal aktiivsest tööturust. Seda põnevam on lugeda, et inimene teeb oma pensionieast huvitava ja täisväärtusliku elu. Ma olen tihti mõtelnud, et ma läheksin linnakorteris lolliks mittemidagi tegemisest. Just hiljuti vestlesin ühe naisterahvaga sellest, et kui ta saaks praegu, 55 aastaselt pensionile - kas siis järgnevad 35 aastat on tema elu mõtteks siis telekas ja 24/7 seebikaid?

Nahkanuia lugu on tegelikult veel päris alguses. Juhtusin sellele ajaveebile samuti päris alguses. Nahkanuia peremees on võrreldes minuga noor mees. Seepärast jääb see lugu minu poolt kindlasti lõpuni lugemata. Kuid ma loodan ja usun, et sellel lool saab olema ilus lõpp. Ning ilusa lõpuga loole järgneb uus lugu, noore Nahkanuia peremehe lugu. Soovitan lugeda seda blogi kõigil noortel meestel, et nad õpiksid, mida tähendab olla isa. Meil, vanameestel, läks nii nagu läks.

--------------


Mõnikord saab inimene ennast ja teisi petta. Nii on ka selle Tiiauspaikka poolt antud ülesandega. Enda arust täitsin ülesande kuhjaga, mitmed blogid jäidki kajastamata. Seekord siis selline valik ja valimatus - ei midagi isklikku. Ja mis peamine, ülesanne täidetud tähtaegselt. Vana uue aasta saabumiseni veel kolm päeva.

Teisipäev, 5. jaanuar 2010

Pisut plugemist - esimene


Vana aasta sees oli sedamoodi, et Tiiauspaikka tõstis Hundi ulu blogi au järje peale, millest viimane teadagi väga meelitatud sai. Muidugi, ega see õnn kaua kesta saanud, vast mõni tund, sest Ninataga pani kohe asja paika, et küllap selline asi ikka üks pugemise värk ole. Va kadeuss eestlane see Ninataga. Ei temale lähe teise eestlase õnn mitte hinge lähedalegi. Tema ikka kogu aeg piilumas selle teise eestlase kobedamaid tükke, et kust oleks parem hambad sisse lüüa.

Muidugi oli asjal veel üks konks, sest auga kaasnes ka kohustus koostada oma blogikalender. Päevad muudkui lähevad, paarkümmend nädalavahetust ja juba Jaanipäev, aga minul see kalendriasi kohe kuidagi ei liigu. Aust on järel riismed ja hoopis stress on organismust laastamas täitmata kohustuse pärast. Ma ei ole leidnud seda võtit, kuidas mingi blogi teatud kalendrikuuga kokku käib. Vist on põhjus selles, et olin juba elanud mitmeid aastakümneid kui lõpuks meelde jäi oma tähtkuju nimi. Ülejäänud sodiaagimärkide nimedest tean vast pooli, kuid kalendrisse neid asetada ei mõista.

Kui tervet ei jaksa, tee pool, ütles õpetaja. Seepärast muudan algülesannet ning kalendri asemel kirjutaksin paar sõna nendest blogidest, mis minule viimasel ajal on pakkunud lugemist. Kuna aga sellist esiletõstmist võidakse võtta kui pugemist, siis olgu selles valikus kokkuvõttes need blogid, mis väärivad plugemist.


Ma ei tea, kas MASU on mõjutanud Väikese nõiateemaja suletud uksi. Detsembris lasti kunded korra sooja, kuid tegelikult on uksed olnud suletud alates oktoobrist. Ning ka enne seda olid lahtioleku ajad nagu jumal juhatas. See on olnud üks mõnus koht, kus pisikesed asjad on kirjutatud ja räägitud suureks. Mul oleks kahju kui Teemaja jääkski suletuks, sest siiani pole ma teist säärast hubast kohta leidnud.

Meie lood on üks igavesti vahva ettevõtmine. Ühe pere mitu põlvkonda kirjutavad kamba peale oma mälestusi. Ühte ja sama sündmust võidakse mäletada erineval moel. Vahel juhtub sedasi, et kellegi poolt meenutatud laast on teistele täielikuks uudiseks jne. Meestele selles blogis sõna ei anta. Ei tea kas põhimõtte pärast või on mehed pikal teel kaotsi läinud või noorematel on see teekonna alguses veel leidmata. Varem jälgisin ühte üpris sarnast blogi, kuid see on kahjuks hääbunud. Igatahes olen praeguse leiuga väga rahul.

See Smaragd on valitud seetõttu, et vahepeal oli aktuaalne, et pesamuna-lähedane teeb samuti Eestimaale lehva-lehva. Selliste blogide lugemise mõte on minu jaoks selles, et oleksin kursis, kuidas, mismoodi ja mida oleks oodata (õigemini karta). Smaragdi poolt kirjutatu on kui üldistus kõigist minejatest - toredad, positiivsed, enda eest seisvad noored. Aeg-ajalt võtan ette mõne uue taolise blogi. Varasemalt lugesin pidevalt näiteks Lagritsat, hetkel aga Smaragdi - mõlemad head kirjutajad. Lähemal ajal vahetan isklikel põhjustel välisblogidest mitte ainult riiki, vaid ka kontinenti. Kas keegi teab soovitada mõnda Austraali blogijat?

Metsapiiga kirjutab kõigest ja ei millestki. Nii ongi. Ei pea lugema nii, et ajud ragisevad. Mitte alati, kuid tihti kõlksub tema muusikaline maitse kokku minu omaga. Meeleolu, mida ta mingi muusikapala valikuga teeb, pakub mõnikord head äratundmise rõõmu, teinekord aga tõstatab küsimusi. Metsapiiga blogi on turvaline lugemine. Tema kirjutamise sagedus on just paras. Nagu vastaks küsimusele - tere, kuidas Sul läheb?

Selle blogi aadressist võib välja lugeda, et kirjutaja on Metsaloom. Blogi pealkiri on aga puha peenes võõramaa keeles ja sisu järgi võib öelda, et see metsloom on küll koolis käinud. Siiani on olnud selle blogija kirjutised teemadel, mis kunagi mulle huvi pakkusid. Tunnistan, et ma ei ole mitmeid kordi olnud nõus tema seisukohtadega, kuid vaidlema ei kipu. Olen olnud pagenduses liialt kaua, et kvalifitseeritult ja tasemel Metslooma teemadel kaasa rääkida. Igal juhul huvitav on olnud, siiamaani.

Mõnda asja võiks mõnikord ka teadmisega teha. Kuigi lootusetult hilja - tulevasi kevadeid on kindlasti vähem alles kui möödunuid, otsustasin siiski hakata lugema aiablogisid. Alustuseks siis Thela oma. Mine tea, äkki jääb midagi külge. Lilli on mul tegelikult palju, ka kümmekond roosi eraldi roosipeenras. Minu probleem selles, et ega ma ühegi nime tea. Roos on roos ja ülejäänuid lilli nimetan tinglikult jorjeniteks, olgu see pärisjorjen mis iganes, mistahes lehe, õie või viljaga.

Iibisega on selline lugu, et teda lugedes tunnen ennast kui kaugel elav vanaisa. Iga postitus on kui päriskiri - see, mida postiljon toob. Loed ja rõõmustad, et pudinatel läheb hästi. Mõnikord muretsed kui leiad ridadevahelt mõne muremõtte. Blogimaailmas vahetevahel urisetakse nende kakablogide pärast. Iibisepesa lapsed on kakablogi east ammuilma väljakasvanud. Nii, et seda probleemi pole. Ma olen veendunud, et Iibis on tegemas ühte suurt ja ilusat kingitust oma lastele, tulevikuks. Vahel ma muretsen, kas ta oma blogile ikka backup'i teeb?

Selle blogi kirjutaja, Tegelinski on sama lähedane nagu õde ja vend. Mõnikord tundub, et oleme kasvanud samas kodus, samade vanemate lastena. Tema kummut on nagu minu kummut, sest tema kummutis peidus olevad asjad on need samad, mis minu kummutis. Meil on palju ühiseid mälestusi ja mulle tundub, et kunagi olen kõndinud samu tänavaid, mis temagi. Ning äkki olemegi juhuslikult trehvanud kusagil Oskari või Alberti tänavate kandis.

---------------------

Jälle häda. Nii paju on lugemist ja pugemist, et jätkan mõnel muul päeval. Head plugemist!

Illustreeriva pildi kokkulangemine kirjutaja fantaasiatega on meelevaldne ja juhuslik ning ei oma mingit seost kirjeldatud blogidega.

Pühapäev, 3. jaanuar 2010

"Haige" haige

Veel kümmekond aastat tagasi meeldis mulle haige olla - nohu, väike köha, palavik. Keegi siis "muretses" ja hoolitses. Oled ise pikali, sest haige eks ole ja keegi siis küsib, kas on väga paha ning ega ma midagi ei soovi ja nõndaviisi. Ma ei tea, kas teistel meestel meeldib samamoodi haige olla, minule meeldis küll. Võib olla sellepärast, et see haige ümber sebimine tuletas natuke meelde lapsepõlve kui ema hool ja need asjad. Juhul kui mees just sünnipärane loru pole, siis nohuhaigus on mehele lubatud nõrkusehetk, kus "karmist" mehemaailmast saab hetkeks põgeneda turvalisse poisipõlve. Aega, millal keegi veel ei oodanud, et mees peab tegema mehetegusid, olema tugev ja vastutav.

Naljakas on see, et kui naiselik ehmatus, mure, hoolitsus ja kädistus on just asjakohane, näiteks kirves on halu asemel tabanud pöialt või näpud mõne raskuse all pisut lömastunud, siis rahmame tavaliselt käega. Ah, pole midagi, tõmbame mõne kaltsu-sideme ümber ja toimetame edasi. Kui aga nohu, siis see on raske haigus, mis vajab lohutust ja hoolitsust.

Nüüd, pagenduses, pole need nohud ja köhad enam ühti meeldivad haigused. Üleüldse pole haigused meeldivad. Keskmise eesti mehe vastumeelsus arstide vahet käimisel on üldteada. Ma olen mõtelnud, et äkki on põhjuseks see, et enamus arste on naised. Perearstid kohe kindlasti. Kuidas ma lähen ja hakkan võõra naise ees hädaldama, et siit on valus ja see või teine annab tunda. Me oleme ju kasvatatud sedamoodi, et poisid ei nuta ja mehed ei hädalda. Ja nüüd siis lähen ja halisen, et midagi on mul viga. Ja siit edasi mõteldes, ega siis meesarsti variant pole parem. Juba lapsepõlvest peale võtavad poisid üksteisest mõõtu, kes tugevam, kiirem, osavam. kes pikem või kellel pikem. Kõigis meestes säilub poiss kogu eluks. Seepärast on ka meesarstile pihtimine paras katsumus.

Muidugi pole minu mõttekäik universaalne ja lõplik tõde. Ometi on teada ka see fakt, et läheks mees õigel ajal arsti poole, oleks mitmed pöördumatud haigused olemata. Lisatud oleks mitmed täisväärtuslikud eluaastad saatuse poolt määratule. Ning kui tõsine haigus ongi juba teada, arstidel käimine paratamatu, siis mees jätkab ikkagi veiderdamist. Vana aasta eelviimasel päeval pidin tegema ühte testi. Oled pikali, pannakse juhtmed külge ja väntad ratast ning tohter mingi jubina kaudu uurib sinu sisemust ekraanil. Olen juba mõnda aega vändanud ja arst küsib, kas jõuate veel? Hahh-ohh, hahh-ohh, jõu-an-ohh, küll-ohh! Nii mitu korda. Test läbi, paber käes lähen oma eriarsti juurde ning milline piinlikus! Paberile kirjutatud, et kõiki andmeid ei saadud, test katkestatud, sest patsiendil ülitugev hingeldus ja sedasi.

Haigused on erinevad. Minu haiguse puhul on kõige tugevam emotsioon viha. Viha seepärast, et enam ei jaksa ega jõua. See on hea, et ma elan üksinda. Vaevalt, et lähedased kannataksid välja seda viha. Mind on hoiatatud, et ma ei tohi teha seda või teist, muidu tekib eluohtlik olukord. Ma olen aeg ajalt just meelega teinud seda ja teist, kuni pildi kaotamiseni. Sest viha on nii suur. Viha sellepärast, et ma pole enam täisväärtuslik mees. Räägitakse, et kõige hirmsam pidi olema kui SELLE tõttu mees ei tunne ennast mehena. Ma oleksin nõus lõplikult loobuma SELLEST kui saaksin vaid tagasi oma jaksu ja jõu.

Kaks aastat tagasi arvas arst, et tuleks opereerida. Kuidagi sai sellest ära nihverdatud. Aastalõpul ütles arst et peab opereerima. Lõpliku sõna ütleb kirurg, kas saab või enam tasub. Minu osaks on ootamine. Lisaks ootamisele ka mõtlemine. Mõtlen sellele, et poisslapsi sünnib rohkem kui tüdrukuid, kuid mehelemineku eas igale tüdrukule poissi enam ei jätku. Mõtlen sellele enesehävituslikule elustiilile, tuntud teatud terviseriskidele, mida mehed alustavad tihti lapseeas, kuid ikkagi riskialtilt jätkavad, nagu poisikestena võttes ette eluohtlike seiklusi veendumusega, et minuga midagi ei juhtu. Mõtlen kõikidele valehäbidele meheeas. Mõtlen nohule-köhale-palavikule. Ja lõpuks sellele, et haigus kutsub esile "haigeid" mõtteid.




Reede, 1. jaanuar 2010

Ootamatu üllatus



See on ju kokkuleppeline asi, et täna on kõigi jaoks uue aasta esimene päev. Tegelikult on ikka nii, et igaühe jaoks hakkab uus aasta tema sünni kuupäevaga. Seepärast võivad kõik muudkui soovida ju vastastikku head uut aastat aga peaaegu kõigil alles aasta poole peal. Erinevalt teistest võin mina iseendale soovida küll head uut aastat, ilma igasuguste agadeta, sest selle blogi esimene sissekanne sai kirjutatud just täna kaks aastat tagasi.

Kirjutasin hommikul kaardi paljude ilusate soovidega ja viisin tee peale postkasti. Lõuna ajal tegin nii muuseas asja postkasti juurde ja oh üllatust! Kaart!! Heade soovidega!!! See uus blogiaasta algas küll hästi.