laupäev, 28. juuni 2008

Salapärane karskusselts Viljandis

Ametivõimude poolt on alustatud jälgimist seadusevastaselt asutatud salapärase "karskusseltsi" tegelaste ja senise tegevuse suhtes. kummaline karskusselts asub Viljandis ja ta on omale nimeks võtnud "Tegev". Ametlikult sellist seltsi Viljandis registreeritud pole. Et ta aga olemas on, selles veendus Viljandi linnavalitsus, kellele saabus kiri, milles palutakse luba karskusselts "Tegevale" korjanduse toimepanemiseks nelja korjanduslehega. Palves mainitakse, korjandusest saadav tulu tahetakse kasutada alkoholi, narkoosi ja prostitutsiooni võimusesse sattunud kodanike abistamiseks ning karskusselts "Tegeva" asutamiskulude katteks. Alla on palvele vaevaliselt kritseldatud: "seltsi asutajate nimel Alder Kärdt".

Selgitades selle ametlikult mitte oleva seltsi minevikku ja tegelasi, kes selle taga seisavad, avastus, et tegemist pole mitte antialkohoolikutega ega ka muidu eeskujulikkude eluviisidega isikutega. Seltsi asutamise koosolek on peetud Linna tn. 7 teisel korral ühe tegelase korteris 22. jaanuaril ilma politseis registreerimata. Samas moodustatud asutamise toimkond, kuhu kuuluvad Eugen Heinlaid-Muna, Erik Mitt ja Leo Fuks. Nimetatud on tuntud Viljandis napsuvendadena.

Muide pole hakkajad "karskusidee" propageerijad jäänud ootama, kuni linnavalitsus korjamiseks loa annab. Linnas liiguvad korjanduslehed, mis kannavad 16. jaanuaril väljaantud kuupäeva ja millele alla kirjutanud E. Hellam, Johannes Kood, Endel Vanamõis, A. Käärdt ja Rudolf Sepp. Korjandusleht kannab pealkirja "Annetuste vastuvõtu leht" ning nagu lehelt näha, võetakse vastu "materjalseid ja idealseid aineid".

Vaba Maa, 16. veebruaril 1935

reede, 27. juuni 2008

Selle talve surnud 22.

(... järg)


jälle on lehed segi. Kui veel midagi meelde tuleb - paberit on veel. Ja kui aega antakse.




Sellest on mõnda aega tagasi, kui tutvusin Nõmmel ühe Trammi Aada klassiõega ja kuulsin temalt mõndagi. See, et Aada perekonnanimi oli Tõnisson, ma teadsin, aga et ta selle paljasjalgse Tõnissoni tütar on, on uudis.

Kui ma veel koolieelik olin, siis laadapäeva õhtuti naersid vintis mehed, mis tola tükke jälle paljasjalgne Tõnisson laadal oli teinud. Hiljem kadus ta ära ja kõik jäi vaikseks. Alles 70-ndate aastate keskpaiku ilmus üks broshüür, milles räägiti sellest paljasjalgsest Tõnissonist. Tuli välja, et see Tõnisson on budha munk, vend Vahindra, ja läks siit palja jalu sinna Indo-Hiinasse või kuskile, kus nende budhausuliste klooster on.

Aada oli rääkinud, et kui kevad tuli, siis ta isa oli läinud maad mööda rändama ja talvel tulnud koju. Tal olevat kusagil Paide taga väike maja olnud ja teinud mingit käsitööd, kas kingseppa, või midagi muud, mul ei jäänud meelde. Seega on ka seletatav, kust Olga ta leidis. Kui ta Paide kandi poiss oli, siis pole midagi imestada. Aga egas eluks ajaks ei taha ometi laada tola naiseks jääda. Kunagi tuleb mõistus pähe ka.


Pleesi Ainost ja inimestest, kes temaga kokku puutusid.


Ma lugesin "Õhtulehest" Pleesi Aino surmakuulutust. Oleks võinud arvata, et ehk mõne teise samanimelise oma, kuid leinajad olid Pleesi tüdrukud, Eevi ja Helga.

Pleesi Aino oli üks mu lapsepõlve tuttavaid. Meie elasime maantee ääres ja kõik kes tee peal käisid, pidid meilt mööda minema. Aino oli Pleesi Alma tütar ja minust 7-8 aastat vanem. Pleesi Alma oli oli aga Pleesi Kaie vanem tütar. Varem oli ta õmbleja, kuid sel ajal, mida mina mäletan, oli ta tiisikuses haige ja suri umbes sel ajal kui ma olin viie-kuue aastane või pisut noorem. Aino isa oli Uusleri Otto, kes oli pärit Mikult ja oli postimees.

Pleesi perekond oli kusagilt Triigi kandist siia tulnud. Nende nimi oli Egland, aga hiljem eestistasid Ellanditeks. Pleesi rahva vanavanaisa oli Eglandi Viilep ja oli suguluses Heilbaumidega. Poe vanaema ja köster ??? naine olid Heilbaumid. Poe vanaema abiellus Tõugu Jüriga ja Viilep tuli Pleesile. Kui mina laps olin, siis sellest Viilepist veel räägiti, aga minu elupäevadel ta enam ei elanud. Tema naine Kai elas veel kaua, käis veel Ruudi tütardega ikka poes. Umbes 30-ndate aastate keskpaiku ta alles suri. See Kai olevat olnud mõisa pesutüdruk. Ilma igasuguse seisuseta ja Eglandid olid väga lugupeetud perekond. mis amet neil just oli. Aga Heilbaumid olid karjamõisa rentnikud, egas need Eglandid palju kehvemad olnud.

Kui Viilepi ja Kaie laulatus olnud, jooksnud Poe vanaema, kes siis alles noor tüdruk oli, Kaie ja Viilepi vahelt läbi enne altari ette jõudmist, et abielu nurja ajada. Neil oli kaks poega, Ruudi ja Otto. Ruudi oli vanem vend. Pleesi oli kahe venna vahel jagatud. Ruudi sai vana hoonetega poole ja Ottole ehitati uued hooned. Vana-Pleesil oli suur saun, kus elas Pleesi teenjatüdruk Miina, kes kasvatas oma õetütart Ernat. Erna ema oli abiellunud rikka Tuiga peremehega ja tal oli oma elu ja poeg, hilisem kuulus Tuiga Valter. See oli viimase võimaluseni ära hellitatud ja nahka läinud. Jõi ja lällas mis hirmus. Kui venelane sisse tuli, oli tal mingi konflikt valitsusega ja pandi kinni, saadeti Siberi. Kui aeg täis sai, pidi ta koju tulema aga keegi pole teda enam näinud. Isa suri tal päris hariliku inimese moodi, aga kui Leena üksi jäi, siis hakkas ta metsavendadega semmima. Lõpuks laskis Mätliku Sass, keda söötis ja varjas, ta maha.

Miina kasvatas Ernat. Kui Erna kaela kandma hakkas jäi ta Pojatu taludesse teenima. Sel ajal olid Pojatus, kus Erna teenis, noored, poissmehest peremehed. Siis räägiti Ernast igasugu jutte, aga mehelesaamisega tal vedas. Sai sepa, Karuaugu Arno. Arno oli väga tubli sepp. Tema tegi haruldaselt häid kiine ja pressis kõigile sisse nime "Raund". Nad eestistasid oma nime Raunaks, sest Karuauk ei kõlanud eriti hästi. Selle nime saamisest räägiti veel nii, et vanasti kutsutud unka auku karuperseauguks. Kui nimepanemise päev olnud, jäänud vana Karuaukude isa mõisa hiljaks. Kui küsitud, kus ta nii hiljaks jäi, vastanud vanamees, et parandanud karuperseauku. Pandud ka nimeks. Hiljem jäänud perse vahelt ära. Osa nende sugulastest lasknud endid Karoosiks kutsuda.

(järgneb...)

neljapäev, 26. juuni 2008

Ülesanne nr. 2

sjgelle andis ülesande:

Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.


Lahendus:

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Reeglina ärkasin õnneliku inimesena. Kui mehel on pere ja töö, siis on ju kõik korras.

Mõne inimese elu on katkematu joon. Mina aga olen elanud etappide kaupa. Kümme aastat tagsi oli neist käsil kolmas. Nagu kõik kaasmaalased, uskusin, et olmeliselt keerulisemad ajad on juba jäädavalt minevik ja nagu kõik teisedki imestasin, kuidas me sellest kõigest välja rabelesime. Minu töö viis mind kokku ääretult põnevate inimeste, situatsioonide ja kohtadega. Avastasin enda jaoks mitmeid huvitavaid inimloomuse paradokse. Avastasin seda, et loomingus väljendatud üllad ja üldinimlikud väärtused ei pruugi alati peegeldada looja tegelikke inimlikke omadusi. Ma tegin tööd, mis mulle meeldis ja tol hetkel arvasin, et see on vajalik ka teistele. Vaatamata eelnevatest etappidest saadud kogemustele olin jätkuvalt idealist. Mõningad märgid, kui neid oleks osanud õieti märgata ja mõtestada, näitasid aga, et kõik ei ole hoopiski nii nagu mulle tundub. Nii selles valdkonnas kus töötasin kui ka isiklikus elus.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?

Ei! Nimekirjade koostamise aeg on jäädavalt läbi. Muidugi, kogu aeg on vaja midagi teha. Et ei juhtuks nii nagu selle blogi Tundmatutes mälestustes, kus üks tegelane ütleb: "Üksikud mehed hakkavad jooma ja jäävad kasimatuks ja mustaks." Need on lihtsalt igapäevased toimetamised. Sealhulgas ka juhuslikud palgatöö otsad. Nimekiri "Vaja teha" on ikka eluplaan. Neid plaane tehakse aga nooruses. Mõtetes olen ma proovinud tagajärjetult fikseerida, mis hetkel või mis vanuses elamine tulevikule muutub elamiseks olevikus. Ja millal saabus(b) hetk elamiseks minevikust.

3. Lemmiksnäkid?

See, mida rahakott mitte kunagi ei võimalda. Tallinnas elades käisin mõnikord Stockmani juustuleti rikkaliku valikut... imetlemas. Tavasissetuleku hinnatasemele vastavate snäkkide eelistused minul puuduvad. Üha sagedamini tunnen aga lapsepõlvest pärit tunnet - tahan midagi, aga mida? Näiteks korraga tekib vastapandamatu magusa isu. Alakaalulisena on mul hea tänitada - inimesed peaksid rohkem "kuulama" oma organismi. Lapsena me kuulasime ja proovisime aimata, mida organism tahab. Mõni ehk mäletab näiteks oma klassikaaslast kriiti söömas? Me ise roogime selle kaasasündinud omaduse lastest välja: "Taldrik olgu tühjaks söödud!"

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Praeguste hindade juures võiks mul olla iga kuu +3000 krooni. Siis tunneks ennast hästi. Seega jätkuks miljonist järgmiseks 28 aastaks. Kui raha määraks inimese eluea, siis pole see ju paha!?

Mõelda vaid, kui mitmeid miljoneid meie lapsed peavad teenima ja kulutama, et elada nendele antud aja inimväärselt. Käibefraasina, elu aga pole ainult lill. Seega mingu see miljon mingisse usaldusfondi, lastele ja lastelastele. Kuigi jah, ka Buratinole-Pinocciole soovitati, et pane aga kuldmündid auku...

5. Kohad, kus oled elanud?

Tallinn (Pelgulinn-Lasnamäe-Pelgulinn), Valgevene (sõjavägi) ja praegune kodu, piisavalt kaugel Tallinnast. Pool aastat Raasikut jätaks välja - poisipõlve hormoonid otsisid siis kodu.

Ülesande delegeerimine:

Ma pole oma blogilehele ülesse pannud neid, keda ma loen. Seepärast, et see on kahe otsaga asi. Endal muidugi mugavam, vähem klikkida. Teisalt jälle inetu selle blogipidaja suhtes, kui ta minu nimekirjast järsku kaob. Blogid on nagu snäkid. Kuulen oma tunnete sisemist häält ja vastavalt sellele valin mingi blogi.

Hetkel huvitavad mind järgmiste virtuaaltegelaste mõtted ilma pingereata:

Eks ta ole, lummava teksti, Külajutud autor.

Lagrits, keda loen sissejuhatuseks oma laste arvatava tuleviku mõistmiseks (üks ongi juba oma elu sisse seadnud välismaal).

Kuupmammi, hindamatu optimismi allikas.

Myrt, kelle mõtted ja tekstid panevad mind häbenema, kui loll ma tema vanuses olin.

Triinuo, mõnes küsimuses minu mõtete oponent, kuid kes aitab mul mõista, miks mõned asjad läksid nii nagu läksid.

teisipäev, 24. juuni 2008

Vahva sünnipäev

Jaanilaupäeva hommiku esimene asi on õnnitleda tütart sünnipäeva puhul. Ta oli igatpidi levist väljas. Märkasin vaadata kella ja sain aru, et pingutan vist üle. Normaalsed inimesed sellel ajal magavad, eriti noored. Saatsin siis sõnumi. Raport kättetoimetamisest tuli alles pool kaks päeval. No on alles uni, mõtlesin. Hiljem, lapse emaga telefonitsi õnnitlusi vahetades selgus, et oma 22. sünnipäeva otsustas "laps" tähistada Barcelonas. Sõbraga. Tegelikult vahva.

Nii vahva see ei olnud, kui tüdruk väike oli. Sündinud küll aasta ühel ilusamal päeval (vihmast me ei räägi, eks ole ju!), oli lapse sünnipäeva tähistamine üks igavene jama. Koolist teatavasti lapsed priid ja sõbrannad-sõbrad kes kus vaheaega veetmas. Need, kes kättesaadavad, on aga iseendast mõistetavalt sellel päeval vanematega kusagil Jaanipäeva tähistamas. Proovi väiksele lapsele selgeks teha, et sul on küll sünnipäev aga sünnipäevalisi ei ole. Mine või tänavale nagu kommionu juhuslikke lapsi sünnipäevale meelitama.

Hiljem sai muidugi hakatud seda tähistamist nihutama. Mõnikord oli jaanipäeval sündinud tüdruku sünnipäev mai viimastel päevadel, mõnikord augustis, enne kooli algust. Mäletan, et selgitasin ja lohutasin teda alati sellega, et kui sa suureks kasvad, siis võid kindel olla, et sinu sünnipäeval on alati palju rahvast - on ju Jaanipäev, kus rahvas reeglina meelsasti koguneb. Pagenduses olles ma päris täpselt ei tea, kas nii on läinud, nagu ennustasin. Ma ei ole julgenud ega tahtnud küsida. Niisugused küsimised on mõnedele lastest eemal viibivatele isadele natuke hell teema. Seekord on tema sünnipäev aga seega Hispaanias. Tõepoolest vahva.

Kutsutud sünnipäevakülalistega meenub üks lugu. Peale eilse sünnipäevlapse on mul veel mõned lapsed. Pesamuna käis algkoolis ja kutsuti klassivenna sünnipäevale. Niisugune kutse, kus siis aadress ja sünnipäeva algus ja lõpu kellaajad. Ilusasti, püüdlikult kirjutatud kutsutava nimi: Armas ...! Palun tule minu sünnipäevale.... jne."; pildid kõik kutsele joonistatud. Poiss oli palju vaeva näinud. Täiskasvanuna oleme me omandanud ilusad suhtlusreeglid - ütleme, very nice to meet you ja mõtleme, f...k you! Seni aga kuni lapsed selle selgeks saavad, on nad tunduvalt otsekohesemad.

Ühesõnaga see poiss polnud klassis just eriti populaarne, ka minu tütre silmis. Sünnipäevani jäänud päevade jooksul käis siis see tavaline algklassi jura, et see on kutsutud ja teda jälle pole ning seepärast ma lähen ja seepärast ei lähe. Minemise-mitteminemise otsustamine jäeti viimasele hetkele ja lõpuks kaldus noore neiu otsustus mitteminemise kasuks. Nüüd olid lapsevanemad portsu otsas. Ühelt poolt hea võimalus õpetada last valetama, miks ta sünnipäevale tulla ei saa - hädavale polevat päris vale (?). Teiselt poolt aga see, et kui oled lubanud, siis täida, isegi kui asi iseenesest vastumeelne. Selles situatsioonis otsustasin, et valetamine kuulub asjade hulka, mida õpitakse ka ilma vanemate aktiivse abita.

Kutsel märgitud päeval ja kellaajal sõidutasin tütre märgitud aadressile Lasnamäel. Mitme lapse isana sadu kordi korduv rutiin: lapsele musi (hea küll, poegasid pole alates kooliskäimisest musitanud), tulen autoga sellel kellaajal ja ootan sind all. Edasi on tütre kirjeldus.

Tavaline kolmetoaline korter. Sünnipäevalaps tuleb pestud, kammitud ja puna palgel uksele vastu. Suures toas on kaetud pikk laud, palju kohti - kutsutud on ju ligi pool klassi. Vanaema ja ema jooksevad köögi ja laua vahet. Isa on millegipärast sellest kirjeldusest puudu - kas ka pagenduses? Lapsed saadetakse rõduga tuppa mängima, kuni teised külalised ka saabuvad. Tuleb välja, et minu tütar on esimene. Aeg kulub. Teised külalised jäävad pisut hiljaks. Aeg kulub. Teised külalised pole veel saabunud. Aeg kulub. "Te lapsed istuge lauda ja sööge natukene. Väljas vihma tugevalt sajab. Teised lapsed tulevad natuke hiljem." Selline vana aja laste sünnipäev - pikk laud ja kartulisalat ja morss ja limonaad ja täidetud munad ja pirukad ja koogid ja... Vanaema ja ema istuvad ka lauda. Vestlused erinevatel teemadel, naljatamised, "palun ulata, palun võta veel". Nagu vanainimese sünnipäev. Piisavalt istutud, läheb päevakangelane tualetti. Veidi hiljem läheb selle sünnipäeva ainuke külaline vannituppa käsi pesema. Läbi õhukese seina kuuleb, et sünnipäevalaps, klassis mitte just eriti populaarne, nutab. Seal korteri pisimas ruumis. Hästikasvatatud lapsena naaseb ta mingil hetkel külaliste, ei külalise juurde ja jätkatakse sealt, kus pooleli jäädi. Muusika mängib. Näidatakse oma mänguasju, midagi mängitakse, räägitakse. Nagu ikka laste sünnipäeval. Kokkulepitud kellaajal sõidab isa tütrele järele. "Vahva sünnipäev oli. Tänan, et tulid," ütleb poiss klassiõele hüvastijätuks.

Sellest sünnipäevast on möödas aastaid. Gümnaasiumipreilist tütrega saan kokku harvem kui tahaks. Kuid mõnikord meenutame seda päeva. Sellel päeval õppisime me mõlemad midagi inimsuhetest. Üks esmaavastajana ja teine meeldetuletusena. Kindlasti õppis sellest päevast ka kunagine sünnipäevalaps.

Vaatamata vihmale oli vist vahva Jaanipäev.

pühapäev, 22. juuni 2008

Kunstnikud lapse isa selgitamas

Meil, Eestis, ei ole olnud varasemalt sellist protsessi, kus lapse isa püütakse teha kindlaks kunstnike poolt ekspertiisiga. Peale selle vere analüüsiga. Kuid niisugused abinõud on võetud tarvitusele ühe noore Viimsi tüdruku alimentide protsessis poisi vastu, keda tüdruk peab oma lapse isaks.

Reede hommikul ilmus Raasiku jaoskonna rahukohtunik härra Kirk, noor ema Regina H. oma lapsega ning tema volinik naisadvokaat Poska-Niineberg ning isakspeetav Voldemar N. ühes oma advokaadi Imant Siimeriga keskhaiglasse, et lasta teha vere analüüs. Kolm arsti võtsid neid vastu. Kaunis Viimsi tüdruk on paar aastat vanem poisist. Poiss on praegu "kroonus". Noor ema mängib lapsega, kes on juba poolteist aastat vana ning jookseb haigla tuba mööda ringi. Tema on nähtavasti suureks piinaks sõdurile, kes hoidub vaatamast lapsele. Ka lapse emale. Noor ema naeratab vahel endaette, kuid sõdur on mornilt tõsine. Mõlemad õhetavad veidi ärevusest.

Doktor Raukas palub asjaosalised teise ruumi. Noore ema kõrvalestast võetakse veidi verd, kolm tilgakest klaasile. Siis tuleb järg ka väikese kätte. Väikene poiss kisendab ja sipleb. Siis võetakse vereproov ka suurelt poisilt, sõdurilt. Arstid jäävad analüüsima oma kabinetti, kohus asjaosalistega ootab teises ruumis. Kohtunik katsub noori lepitada, et varem meeldisite üksteisele, kas enam ei meeldi. Võtke ta ära, "troonipärija" on juba valmis.

Sõdur raputab surmtõsiselt pead ja kostab: "Troonipärijaga pole midagi peale hakata."

"Nii et kõik sillad on põletatud," lausub kohtunik.

Vere analüüsiga ei saa kunagi kindlaks teha lapse isa. Kui lapse ja isakspeetava veri kuulub ühte gruppi, siis ei tähenda see veel, et mees on lapse isa. Samasse veregruppi võib kuuluda veel 10.000 meest. Küll võib aga analüüs teinekord selgeks teha, et kahtlusalune ei saa olla lapse isa, kui ta veri kuulub hoopis teise gruppi. Keskhaiglas on seni kahel juhul saadud vere analüüsiga kindlaks teha, et kahtlusalune ei või olla lapse isa. Ühel juhul oli kahtlusaluseks keegi ohvitser, teisel juhul keegi juut. Analüüs päästis viimase kahtluse alt, kuna õigeks isaks aga osutus kahtlusaluse vend.

Noore sõduri protsessis arstid teatasid, et sõduri ja lapse veri kuulub A - ühte gruppi. Nii ei saa arstid eitada, et sõdur ei oleks lapse isa. Jaatada nad ei saa seda samuti. Tähendab kohtul tuleb arvestada teiste asjaoludega, kusjuures tal on teada, et vere koosseisu järele kahtlusalune siiski võib olla lapse isa.

Seda kuuldes noor sõdur läheb veelgi mornimaks ja ütleb oma advokaadile, et sõidan Aegna saarele (kus ta teenib), ning lasen enese maha. See pole minu laps.

Lapse ema volinik, tragi naisadvokaat, on peale selle palunud kohut, et kunstnikud teeksid ekspertiisi, kas laps on kahtlusaluse nägu. See on esmakordne selline ekspertiis Eestis. Asjatundjatena on kutsutud välja Jaan Koort ja Osvald Jungberg.

Kohus ühes asjaosalistega sõidab haiglast kohtumajja, kuhu peavad ilmuma kunstnikud. Selgub aga, et Jaan Koort ei tule kohtusse. Härra Jungberg jalutab ammu kohtu koridoril, kuid Koort ei ilmu. Arvatakse, et Koort on unustanud, tal ei ole ehk meeles. Minnakse ja helistatakse kohvikusse, kuid Koorti pole seal. Ühest eksperdist on aga vähe. Helistatakse uuesti kohvikusse, kust saadakse kätte kunstnik August Jansen, keda palutakse kohtusse.

Võhikul on küll raske öelda, kumba nägu laps on, isa või ema? Mõlemad nad on pruunisilmalised. Teame elus väga hästi, kuidas üks leiab, et laps on nagu isa suust kukkunud, teine aga väidab, et pisike on täpne koopia emast. Need on subjektiivsed otsused. Kas võib suurt tähtsust anda kunstnikegi ekspertiisile, ega selleski saa olla midagi sügavalt teaduslikku, eks nendegi otsus olene otseselt muljetest.

Kunstnikud asuvad uurima last ja sõdurit, vaadeldes neid eest ja profiilist. Seletavad, peavad omavahel aru ning lõpuks teatavad, et sõdur kuulub teatud tüüpi, semiidi tüüpi. Samad tüübi tunnused olevat ka lapsel. Ema aga on teist tüüpi. Nii tuli seegi ekspertiis sõduri kahjuks.

Kohus selles asjas veel oma otsust ei teinud, kuid nähtavasti tunnistatakse sõdur isaks.

Vaba Maa, 24. detsembril 1933

laupäev, 21. juuni 2008

Mees, kes ihkab vanglasse

Tallinna-Haapsalu rahukogu õigeksmõistva otsuse põhjal vabanes mõne päeva eest vanglast 25 aastane Aleksander Timm, pärit Võnnu vallast Läänemaalt.

Möödunud aasta veebruarikuul ilmus Tartu kriminaalpolitseisse A. Timm ja palus end vahistada. Nimelt olevat tema 1928. aastal süüdanud Võnnu vallas asuva kõrtsihoone, mis seni selgitamata põhjustel maha põles. Selle Timmi tõenäoliku seletuse põhjal võeti kriminaalpolitsei poolt avaldus vastu. Timm paigutati Haapsalu vangimajja.

Nüüd oli see süütamiselugu arutusel rahukogu väljasõiduistungil Haapsalus. Kohtus selgus, et tööta ja kindla elukohata Timm oli kogu süütamiseloo välja mõelnud selleks, et pääseda vanglasse. Timm mõisteti kohtulikult õigeks ja vabastati vanglast.

Päev peale vabanemist ilmus Timm Haapsalu kriminaalpolitseisse, paludes end uuesti paigutada vanglasse, kuna tema siiski olevat "Tekla" kõrtsihoone süütaja. Pealegi olevat ilmad algava talve tõttu muutumas külmaks. Ametnikkude seletuse järele, et teda enam selles asjas vahi alla võtta ei saa, lahkus vanglasse igatseja politseist.

Reedel ilmus Timm jällegi kriminaalpolitseisse. Mees seletas, et tema olevat varastanud Taebla jaama pöörangulaternad, mille põhjal vahistamiseks olevat nüüd ometi küllaldaselt põhjust. Politsei tuligi Timmile vastu ja võttis ta vahi alla.

Vaba Maa, 10. detsember 1933

reede, 20. juuni 2008

Mitukümmend inimest enesetapjat otsimas

Reede keskpäeval tungiti Võru külje all Võrusool sadulsepp Jakob Meieri eluruumidesse kahe akna purustamise teel ja varastati akna ligiduses asuvalt laualt revolver. Sadulsepa Meieri abikaasa kuulis akende purunemist ja ruttas välja. Ta nägi majast eemaldumas õpipoissi Magnus Kallust. Kisades jooksis naine poisile järele. Kuna noormees mitu päeva rääkis enesetapmise kavatsusest, siis taipas naine kohe, et poiss on näpanud laualt revolvri ja tahab nüüd teostada oma kavatsust. Revolvrit näpates oli mees purustanud klaasiservadega mõlemad käed ning haavadest nirises rohkel määral verd teele. Naine jooksis põgenejale järele, viimane aga seisatus ja lausus: "Ära jookse, muidu lasen ka sinu maha." Varsti kadus poiss läheduses asuvasse metsa.

Omaksed ja tuttavad asusid enesetapja otsimisele, kuid laipa ei leitud kuskilt. Kallus on seniajani jälejetult kadunud.

Vaba Maa, 24. detsembril 1933

neljapäev, 19. juuni 2008

Pisargaasiga pahempoolsete kallale

Pärnu rahvamajas korraldatud ametiühingute 1. mai kontsert-miiting kujunes lööminguks vabadussõjalaste ja pahempoolsete vahel.

Sel ajal, kui kõnetoolis viibis sotsialist Maksim Unt, hakkasid paljud saalis viibijaist pühkima silmi. Selgus, et koosoleku saali oli toimetatud pisargaasi. Koosolijate keskel tõusis paanika. Rahvas tormas akende juurde, et neid avada ja lasta saali värsket õhku. Kes viibisid ustele lähemal, need jooksid välja. Samal ajal tekkis ühes saalinurgas rabelemine. Seal olid pahempoolsete võimlemisrühma mehed saanud kätte vabadussõjalase Juhan Koiksoni, keda arvati pisargaasi levitajaks. Võimlemisrühma liigete poolt pekseti Koikson üleni veriseks. Peksjatena torkasid eriti silma sotsialistid Hendrik Lusik, töölisspordi poksitreener Kuura ja Teiman. Koiksoni peksmise ajal kuuldusid saalist hüüded: "Visake ta aknast alla!" Koiksoni hakatigi vedama akna suunas, kuid sellest kavatsusest tõmbas kriipsu läbi politsei. Politseinikud toimetasid sotsialist Teimani ja Koiksoni arestimajja. Koosolek jätkus, kuid suur osa rahvast oli juba laiali läinud.

Nagu selgus juurdlusel, oli Pärnu nn. vabadussõjalaste vabatahtlikel pahempoolsete koosoleku nurjaajamise kava juba varem koostatud. Selleks otstarbeks oli viidud koosoleku saali pudeleid pisargaasiga, ja loodeti, et rahvas teadmatuses need pudelid puruks tallab. Seda siiski ei juhtunud ja nüüd saadeti vabadussõjalane Koikson saali. Sellel õnnestus pudeleid purustada ja saalis levis pisargaas.

Pärast koosolekut tungisid nimetatud organisatsiooni vabadussõjalased tänaval kallale sotsialist Lusikale, kes eriti oli silma puutunud vabadussõjalase Koiksoni peksmisel. Lusik põgenes vabadussõjalaste eest, vabadussõjalased tema järel. Seda jahti märkasid sotsialistide võimlemisrühma mehed, kes omakorda algasid klaperjahti vabadussõjalastele. Vabadussõjalaste kallaletungi organiseerija pääses võimlemisrühma meeste eest peitu restoran "Astoria" esikusse. Enne kui võimlemisrühma mehed tema suhtes suutsid midagi ette võtta, ilmus politsei, kes likvideeris vahejuhtumise. Siit toimetati arestimajja Jakobson ja Lusik.

Nagu selgus öö jooksul korraldatud juurdlusel, sai vabadussõjalaste ja pahempoolsete vaheline hõõrumine alguse juba 1. mai varahommikul tööliskodu juures, puuturu lähedal. Juba siin tekkis vähemaid omavahelisi lööminguid. Õhtul pärast lööminguid rahvamajas ja tänavail, umbes kella 11 ajal, toimetas politsei arestimajja töölisspordi poksitreeneri Kuura ja Valentin Soosaare, kes olid osa võtnud vabadussõjalase Koiksoni peksmisest. Öösel käis sotsialistide Pärnumaa liider Maksim Unt politseis ja tahtis areteerituid sotsialiste vahi alt vabastada. See ei läinud korda. Täna hommikul kl. 3 ajal toimetas politsei kodust jaoskonda mitu vabadussõjalaste aktsiooni korraldajat, eesotsas mereväekapten Kasega. Ülekuulamisel ükski viimati ülekuulamisele tooduist end süüdi ei tunnistanud ja nad ütlesid, et nad pisargaasi loost midagi ei tea. Pärast ülekuulamist vabastati mehed. Täna lõunapaiku tuleb eilsest skandaalist osavõtjate süüteoasi rahukohtuniku juures arutusele. kaebealuste vastu on tõstatatud süüdistus rahurikkumises. praegu ootab kohtusaali juures suur rahvahulk protsessi algust. Mõnedel ootajaist on kaasas leivakotid, selleks, et neid anda kaasa mõnele kohtualusele, kui see mõistetakse kinni pikemaks ajaks.

Vaba Maa, 3. mai, 1933


kolmapäev, 18. juuni 2008

Läti diplomaatide naised peavad olema lätlannad

Läti asunikkude häälekandjas "Latvja" on avaldatud artikkel läti diplomaatide abikaasadest. Kirjutuses tähendatakse, et 12-st läti välissaadikust ainult kolmel on läti naised. Need on saadikud Roomas, Helsingis ja Pariisis. Neljal saadikul on abikaasadeks prantslannad (Londonis, Prahas, Genfis ja Brüsselis). Ühe saadiku abikaasa on itaallanna (Berliin), teisel belglanna (Varssavi). Moskva saadiku abikaasa on poolatar. Saadik Tallinnas on lesk ja saadik Stokholmis vallaline.

"Diplomaat, kirjutab "Latvja", on oma riigi silmadeks, kõrvadeks ja südameks välismaal. Tema töö on sagedasti ühenduses väga tähtsate riikliste ülesannete täitmisega, kus tihti otsustavat osa mängib ülesande täielises saladuses hoidmine. Sellepärast suur osa riikidest peab silmas, et nende diplomaatide naised kuuluksid maa valitseva rahvuse hulka. Praegused läti saadikud esindavad suurelt osalt diplomaatide vanemat sugupõlve. nemad on abiellunud enne Läti iseseisvust. Kuid seda ei saa öelda mõnede nooremate läti diplomaatide kohta, kelle abikaasade "ülesastumistest" tihti ei kõnelda just väga kiitvalt." Läti leht nõuab, et diplomaadid enne abiellumist peaksid selleks saama nõusoleku välisministeeriumi juhilt.

Vaba Maa, 23. detsembril 1933

teisipäev, 17. juuni 2008

Selle talve surnud 21.

(... järg)

Riks öelnud, olgu, nagu sa tahad ja läinud lahku. Aga see endine armsam hüpanud alt ära pärast lahutust. Siis tahtnud Selma edasi elada, aga Riks siis enam ei tahtnud ja Selma oli oma ülejäänud elu üksi elanud. Kui Tõnu halvatud oli ja mina tema juures haiglas põetasin, siis Selma oli siseosakonnas toidujagaja.

Miku Helmi oli Riksile öelnud peale lahutust: Vaata, et sa omale mõne vanema naise kuskilt leiad, sest üksikud mehed hakkavad jooma ja jäävad kasimatuks ja mustaks. Riks leidiski pisut noorema kena naise. Nad käisid tihti meil, sest Riks oli Tõnuga sõjaaegne sõber. Nemad olid koos Tartu all kotis. Riks oli oma meestest lahku sattunud ja üksi jäänud. Tõnu oli ta leidnud ja oma meeste hulka võtnud ja koos välja murdnud ja hiljem tulid rabasi kaudu koju. Riks hindas seda väga ja aeg-ajalt käis meil Tõnuga juttu ajamas. Ta töötas kusagil puutöökojas ja elasid kenasti lõpuni.

Kustiga läks aga nii, et veneaja algul olevat ta ühe kusagil vedeleva raudjupi koju toonud. See olevat jälle üks väga tähtis venelaste jupp olnud ja talle mõisteiti aasta vanglakaristust. Vahepeal algas sõda ja Kusti kadus nagu vits vette. Mitte keegi ei kuulnud tast sõnagi. Juuli kasvatas tütred üles. Leida võttis ühe silmaga Muhu Aksel, kellega nad lapsi ei saanud. Leida oli kogu oma tööaja väga tubli brigadir. Kui 50 aastat vanaks sai, lõpetas töö ära ja hakkas talu pidama. Riks oli talle oma talu pärandanud.

Nandja Adeele tütrel Ailil oli 10 last. Tal oli väga vilets mees ja ta ise oli peast natuke segi läinud. Käis kogu aja Jämejala vahet. Tal oli seal hea käia, sest üks Adeele poeg oli Jämejalas arstiks. Adeelel oli ka palju lapsi. Need Aili lapsed olid ilma mööda laiali, peale vanema tütre, kes oli abielus. Leida korjas need lapsed kokku ja nüüd on nad üks suur perekond. Leidal on 6 lehma. Müüb siinümbruse inimestele 2 krooni piimaliiter. Kaks vanemat poissi elavad meie kõrval Madisel, vanamees ja Aili ka. Kui poisid väiksemad olid, käisid kogu aja meie küüni kontrollimas, siitpoiste mootorrattaid ja nende osi äravedamas. Poisid käisid neid paar korda hirmutamas, aga mis sa neile ikka teed. Nüüd on nad vanemad ja ega seal küünis ka enam suurt midagi võtta ole.

Leida on väga tubli naine, saab kõigega hakkama. Aksel on mitu aastat surnud, aga Leida saab hästi hakkama selle lapsekarjaga. Koolis on nooremad lapsed õige tragid.

Nooremal õel Eevil on jälle teistsugune saatus. Tema tahtis kangesti ühte viinavõtjat traktoristi, Kässpre Eedust, kes oli ilus, mustade silmade ja lokkidega mees. Muidu oleks kõik hästi olnud, aga Eedus läks purjus peaga kole tigedaks ja hirmus armukade oli ta ka. Kui nad nooremad olid, siis olid nad tihti seltsimehelikus kohtus peksmise pärast. Ega Eevi ei tohtinud ühegi mehega rääkida ega hea pilguga vaadata.

Rebase rahvas kolis peale Korjuse pere küüditamist Korjusele, sest Rebase oli kole lagunenud ega pidanud talvel sooja. Korjuse tante Krõõt jäeti maha Rebase rahva hooldada ja nii nad jäidki Korjusele elama. Korjuse oli kahe poolega maja. Ühel pool oli kaks tuba Juuli ja Eevi jaoks ja teisel pool oli hulga tube sefide ja Eeduse jaoks. Eevi ja Juuli toal käis jäme palk seestpoolt ukse ees, et Eedus sisse märatsema ei pääseks. Sest see Eedus ei sallinud Juulit ka. Eedus ise oli meestele rääkinud, et Eevi ei ole talle naise eest. Mis naise eest saab ta olla, kui ta kogu aja on vorbiliseks pekstud ja väriseb ta ees. Sedasi juttu ajades on Eedus üsna mõistlik, aga vintis peaga kipub kohe igat naist käperdama.

Neil on kaks tütart. Vanem tütar Helle on 43 aastane, meie Kaarlega ühel nädalal sündinud ja üksik. Noorem tütar Valle on jälle meie Antsuga ühel nädalal sündinud. Temaga on see häda, et Valle on blond, aga Eevi ja Eedus on tumedad: vat Valle pole tema tütar. Sellega oli igavene jama, käisid seltsimehelikus kohtus, seal ka ei leitud lahendust. Nüüd vanast peast on pisut mõistlikumaks läinud. Eriti meeldib talle väimees. Valle abiellus pisut peale 20. eluaastat. See väimees on tal tõesti tubli. Aitas meil uue maja ehitada peale Vene Peetri tehtud tulekahju. Kaks tütart on neil, arvata keskkooli iga, sest nad on nii meie laste ealised.

Nii nad elavad seal. Jaanipäeval tuli Eevi koos Hellega kirikust Sõmeru kaudu, ajasime pisut juttu. Eevil on ikka selline kurnatud ja vaevatud väljanägemine. Helle on nii neljakümne alguses üksik neiu.

Ja ongi kõik sellest Rebase perest, mille üks liige oli Riks.

Sõmerus, 3.9.96

(järgneb...)

pühapäev, 15. juuni 2008

Personaalküsimus

Nipitiri avaldas arvamust. Ütles seda, mida mõtles, sedasi nagu oskas. Mõtted koosnevad lausetest, laused sõnadest ja sõnad tähtedest. Tähti, sõnu, lauseid kombineerides saame mõtted kirjakeelde pandud. Ja siis meid kas mõistetakse või mitte. Mõnikord on nii, et mõte ise on õige, kuid valitud vorm on vale ja sind ei mõisteta. Lihtsalt ei saada aru mõttest.

Arvan minagi, et maailmas on kõik tasakaalus. Hea ja kurjus. Mida annad, seda saad. Ja kõik need muud üldtuntud ütlused tasakaalust. Nõustun mõttega, kuid ainult osaliselt, et kõik see, mis meiega juhtub, on kinni meis endis. Muidugi ma ei nõustu nipitiriliku absolutiseerimisega. Nii nagu kirjutatud lausetest võis välja lugeda - see vägistamise asi ja muu. Proovis ju temagi seda mõttekäiku selgitada saatusega ja ühe keerulise võõrsõnaga, mille tähendust ma ei tea, aga see osa jäi pisut segaseks. Küll aga ma ei nõustu kuidagi Nipitiri mõtetega kaastundest. Ma ei räägi siinkohal kombekusest matustel, "sügav kaastunne", mis tihtipeale on variserlik ja tähenduseta ütlus. Ma räägin sellest kaastundest, mis meis kõigis on olemas. Mille olemasollu ma usun siiralt ja vankumatult. Sellest, mille väljendamiseks puudub mul sõnade ja lausete kombineerimise oskus. Jah, ma aiman, tõlgin iseendale Nipitiri mõtet, et kaasa tundmine on vajalik ja tähtis ka kaasa tundjale. Kuid ma ei saa nõustuda, et see tunne on ainult nn. arvestuslik, mitte inimlik siiras omadus. Kui Nipitiril on õigus, siis lööks see segamini kogu minu maailmapildi. Ma olen selleks liiga vana, et võtta omaks, et kõik, mida me teeme on omakasupüüdlik.

Nipitiri, kellel on igas taskus palju mõtteid, kombineerib oma sõnu ja lauseid kiirustades, mistõttu kannatab nende mõtete väljaütlemise vorm. Tegelik mõte läheb tihti kaduma. Tekib valestimõistmine. Edasi järgneb oma MINA rõhutav olmestseen: "Sa ütlesid..." - "Ei ütelnud... Ma ütlesin hoopis..." - "Kuidas ei ütelnud, ütlesid küll!" - "Sa oled..." - "Ise oled..." Kogu selle arvamustevahetuste lõplik tulemus on täielik vastastikkune mittemõistmine.

Arvamustevahetus tekib kommentaariumis. Internetis on olemas omad sootsiumid. Nendes omad subkultuurid. Ka mina poetan kommentaare ühte või teise postitusse, mille autor ilmselgelt kuulub mingisse blogijate rühmitusse, sõpruskonda. Olen tänulik, kui kusagil on mind lahkelt vastu võetud. Olen aru saanud, et kusagil olen kontvõõras. Ja on ka neid sõpruskondi, kuhu ei julge oma maavillase kommentaariga astudagi - igaüks peab teadma oma kohta laua taga (tervitused Söömaklubile). Vägisi ennast armsaks külaliseks ei tee ja oma reegleid võõras kodus ei kehtestata. Need triviaalsed tõed. Nipitiri avatud inimesena (selline mulje on jäänud) eksib kohati nende reeglite vastu ja mõni peab siis oma kohuseks haarata sapöörilabidas, kaitsmaks oma kodu, kogukonda.

Selles "blogilahingus" meeldib mulle Ray irooniline provokatiivsus. Usun, et Nipitiri võtab selle iroonia väärikalt vastu ja annab võimaluse avanedes samaga tagasi - võõraid tülisid ikka põnev vaadata. Nagu poliitiline mudamaadlus, telenovella või SLÕhtuleht, mis kellelegi parasjagu meeldib. Jõudumööda löövad teisedki sekka. Ainult üks märkus ühele armsale blogijale, Nirtile. See pepuseksi ja poja kommentaar. See oli küll tabav ja asjakohane, aga... Pepuseksi kohta, häbi tunnistada, kahjuks midagi ei tea, mõned räägivad, et pidi olema hää. Küll aga tean midagi poegadest ja tütardest. Seepärast mõttevahetuse või vaidluse korral anna tuld oponendile, kuid mitte tema lähedastele (siia peaks panema nüüd selle naeratava märgi aga nagu sjgellegi, ei tea ma päris täpselt kuidas neid tehakse).

* Blogi on teatavasti minu isklike mõtete avaldamise ruum - mida tahan, seda kirjutan. Kui keegi tunneb ennast sellest kirjutisest solvatuna, siis on see tingitud sellest, et ma pole osanud sõnu ja lauseid õigesti ritta sättida.

neljapäev, 12. juuni 2008

Soovitakse laste ametisse palkamist 10-aastaselt

Esmaspäeval peeti Kuressaare Põllumeeste konvendi koosolek, kus esmajoones kuulati ja ühineti konvendi juhatuse seisukohtadega põllutööliste seaduseelnõu suhtes. Neis vastuvõetud seisukohtades peeti tarvilikuks, et kehaliselt hästi arenenud lapsi võiks palgata ametisse juba 10-aastaselt, kuigi seadus näeb seda ette 12-aastaselt. Tarbekorral võiks laste normaalse arenemise kohta esitada tööinspektorile arstitunnistuse.

Samuti võeti seisukoht põllutööliste töölepingu enne tähtajalise murdmise kohta. Seaduse järele on põllutöölisel õigus töölepingut ennetähtaega murda siis, kui peremees käitub töölisega halvasti. Leiti, et ka peremehel peaks olema õigus töölepingut enne tähtaega tühistada siis, kui tööline käitub halvasti peremehega. Seda seisukohta õigustab eriti asjaolu, et Saaremaal on pererahvas ja töölised alati tihedas kokkupuutumises ja seetõttu võib sulase-töölise ebasobiv käitumine mõjuda halvavalt peremehe alaealistele lastele.

Ühel häälel võeti vastu konvendi aruanded ja eelarve. Viimane on tasakaalus 1380 krooniga. Konvendi varanduslik seis on 509 kr. ja 65 senti.

Senine konvendi esimehe asetäitja M. Nõu lahkus oma kohalt, jäädes edasi ainult juhatusliikmeks. Uuteks juhatusliikmeteks valiti August Pihel Pihtlast ja Mihkel Allik Siklast. Esimehe asetäitjaks valiti Aug. Pihel Pihtlast. Veeühisuste komiteesse valiti Aug. Pihel Pihtlast, Aleksander Raudsepp Kiratsist ja A. Kukk Kaarmalt.

Hobusekasvatuse edendamiseks tunnistati vajalikuks täkksälgude ühiskopli asutamine kas Kuressaare konventi või Kesk-Saaremaale. Maksva korralduse järgi ei tohi üle ühe aasta vanuseid täkksälge ühes märadega karjamaale lasta ja seetõttu on Saaremaal viimasel ajal kasvatatud vähe sugutäkke.

Veel arutati koosolekul põllumeeste pensioni küsimust, kuid see jäeti lahtiseks ja anti konvendi juhatusele üksikasjalisemaks kaalumiseks. samuti oli mõttevahetusi parema sigade müügilesaatmise korralduse üle.

Koosoleku poolt saadeti Presidendile tervituskiri.

Meie Maa, 18. mail 1938



teisipäev, 10. juuni 2008

Selle talve surnud 20.

(... järg)

Rebase Riks

Rebase inimestega oleme me alati kokku puutunud, veel enne Riksi sündi. Minu ema täditütar Adeele oli abielus Nandja Mardiga, ilma lasteta. Nandja Mart oli mingi kooli lõpetanud, et ta siis aktsiisiametniku kohale sai. Et neil lapsi ei olnud, siis õppis Mart õhtu koolis edasi. Sedasi õppis Mart õhtuti 25 aastat, kuni tal olid kõik koolid koos ülikooliga lõpetatud. Siis ütles Adeele maine kannatus otsa, selle suure nürimeelsuse peale ja läks Kuremäe kloostrisse. Mardi õed, Juuli ja Adeele pidasid meid ikka sugulasteks ja käisid ikka kirikust tulles meil sees.

Nandja perenaine oli Rebase Anna, haruldaselt suur latatara. Sealt õieti minu tutvus algab, kui Rebase Helmi mehele läks. Anna oli nii suur ?????? ja tal ei olnud aega Helmile "oustert" teha, sest Helmil polnud kaasavara. Emal, priikapteni proual oli vaba aega ja ta läks Rebasele käsitööd tegema. Mind võeti kaasa. Mina nägin, kui ema tegi Helmile üht rischeljöö mantea taljet. Anna oli kunagi uuesti mehele läinud Kaeramäe Jaanile. See ise elas teisel pool Paidet Kaeramäel. Neil oli kahepeale tütar Meida, kes tema kõrval Rebasel elas. Umbes minuvanune ja suurune väike plika. See Meida ei tahtnud kuidagi minuga rääkima tulla. Viimaks Anna, kaotades kannatuse, õngitses Meida aseme alt välja. Meida röökis mis hirmus, tõmbas käe lahti ja jooksis minema.

Peale pulmi läks Helmi Mikule, kuhu ta terveks eluks jäi ilma lasteta. Kiili Osvald läks neile sulaseks ja jäi ka terveks eluks. Juhan suri kõige enne. Helmi ja Osvald elasid edasi nagu perekond. Kolhoosi korra algul oli kangesti viinaajamine moodis. Ega siis ei aetud viina metsas, vaid oma köögis. Valitsuse mehed käisid otsimas ja jõid ka. Viina eest sai Tallinnast kõike kaupa osta. Ju see asi kuidagi nii oli, et Osvald oma kaubareisil vahele jäi. Helmi läks võttis süü kõik oma peale, et tema on see viina müüja. Osvald oli nõus ka. Ja hea oli. Helmi, 50 aastane vanaeit tuli aasta pärast tagasi. Mine tea kuidas Osvaldiga oleks olnud.

Helmi tuli tagasi just nii nagu läks - koduvillane must palit ja ruuduline suur rätt ümber, ja elu läks just nii nagu enne edasi. Osvald töötas metsamajandis puude langetajana. Jäi vanaks ja suri. Helmi elas veel umbes 15 aastat edasi. Aga see viinaajamine hakkas ikka külge ka. Siin, vanast peast, kui ta üksi oli, olevat kodus köögis olnud lääbakil maas. Mina nägin teda tihtipeale lahvkas. Seal ta küll polnud purjus. Ühel neljapäeval nägin teda jälle lahvkas ja järgmiseks oli juba maetud.

Varsti peale Helmi pulmi olid ka Kusti pulmad Nandja Juuliga. Juuli oli tubli kondiga taluinimene ja tema jäi terveks eluks selleks Rebase tööloomaks. Peale pulmi muutus kõik. Juulist sai talu perenaine ja Riks jäi niisama, poissmehest vennaks. Anna koos Meidaga kolis Kaeramäele oma Jaani juurde ja maantee jäi hulga vaesemaks. Polnud kedagi, kes seal oleks alati jutustanud ja uudiseid rääkinud.

Meidaga ma kohtusin jälle leeriajal. 1939. aasta kevadel olin leeris. Ema oli kangesti haige. Ma ei saanud Paide korteri jääda, sest pidin igal hommikul ja õhtul toimetama. Väikesed põrsad olid ka, neid söötis lõuna ajal Alma. Käisin rattaga leeris. Päevaks panin ratta Korjuse Salme juurde hoovi ja Meida pani oma ratta ka. Korjuse Salme elas kohe turu ääres, Viikwaldi majas. Salme pidas seda Meidat natuke otsekoheseks. Seda ta küll ei olnud, aga vanainimese laps. Peale leeri ma teda enne ei näinud kui Miku Osvaldi matusel, kus ta oli väikse pojaga. Ta töötas kojanaisena. Nüüd olevat pojast agronoom või zootehnik saanud, igatahes EPA on tal läbi.

Riks oli harilik Rebase Riks. Mina olin siis juba paras plikahakatis, aga silma ta eriti ei paistnud. 39. aastal hakkas ta äkki oma poole peale hooneid ehitama. Kevadeks oli talu valmis ja noor naine sealt Kaeramäe kandist toodud. Nüüd järsku muutus Riks nooreks ja päris moodsaks meheks, sest Selma oli noor ja ilus. Üldse olid nad moodne ja ajakohane paar. Neil oli tütar Aime, kes praegu on Paides õpetaja. Nende elu tundus olevat kõigiti ilus kuni järsku Selma oli oma nooruse armastusega kohtunud, jälle ülepeakaela armunud, et öelnud Riksile, et tahab lahutust.

(järgneb...)

esmaspäev, 9. juuni 2008

Pessimistlik annetaja

Mõned päevad tagasi küsis Epp oma lugejate käest Kas toetada ja keda toetada (oma lasteraamatutega)? Eppul on ilus idee, et tema kirjastuse lasteraamatu ostmisel saaksime kõik osaleda annetuskampaanias, kus kogutud annetussumma läheks siis mõnele lapsi/noori aitavale organisatsioonile. Selle kirjutise üllatuslikult leige vastukaja kommentaariumis pani mind mõtlema, milline annetaja olen mina.

Ma ei tohi seada kahtluse alla ühegi äriettevõtte eetilisuse, kes oma äri edu seob heategevusega. Sest kokkuvõttes tehakse ju head. Blogimaastikul on palju PR spetsialiste, kes seletavad minust paremini ja viisakamalt, miks seda tehakse ja peamine - kuidas seda tehakse. Minu tõrge on lihtsalt taoliste ettevõtmiste puhul kampaanialik trummipõrin: vaata, vaata mind! Miks mitte lihtsalt vaikselt ja vagaselt loobuda mõnest kasumimarginaali promillist ja anda raha sinna kuhu vaja? Tagantjärele üks rida sellest firma aastaaruandesse. Aga mitte turundusosakonna ja avalike suhete osakonna sajad töötunnid meediakajastuste vaevaliseks hankimiseks, aruannete koostamiseks: me olime tublid! Seejuures kümnetuhande kroonise annetussumma kogumiseks on tihti konkreetse heategevuskampaania eelarveks kümme korda suurem summa. Ma ei räägi siinkohal Eppu pisikese kirjastuse tublist algatusest. Pisiettevõtjatel tulevad sellised ideed puhtast hingest ja seal on eetilisusega kõik korras. Seni kuni pisiettevõtjast ei saa suurettevõtja. Seega ma räägin suurettevõtetest, kes oma toote turustuskampaania teadlikul ja kaalutletul planeerimisel proovivad mängida minu emotsioonidega - osta minu pesupulbrit ja siis saab selle lastekodu jõmpsikas jalgrattaga sõita. Televusseris näitame ka!

Ma ei sea kahtluse alla ühegi tubli inimese tegevuse neis sadades organisatsioonides, kes tegelevad nõrgemate abistamisega. Sest kokkuvõttes püüavad need inimesed ja organisatsioonid teha midagi head. Mul lihtsalt pole taoliste MTÜ-de tegevuse tulemuslikkusesse usku. Sedavõrd pisikesed, jõuetud ja killustatud on nad oma võimaluste ja tegemistega. Tuhanded töötunnid projektide kirjutamiseks, tulemuseks paarkümmend tuhat krooni ja tihti väljundiks tegevus, mida mina nimetan "linnuke kirjas" projektiks.

Et mitte olla üldsõnaline, konkreetne näide. Üks kolmeteistaastane tütarlaps kurtis muret. Lahutatud vanemad elavad koos. Isa joomahood on üha pikemad ja vägivaldsemad. Füüsiliselt ei suuda ei ema ega lapsed isa korterist välja tõsta. Ja ega korteritki ole. Üürivõlad sunnivad peret kolima pidevalt, kuhu siis maabub ka järjekordselt joomingult isa. Vägivald ema vastu on hakanud üle kanduma "õrnas eas" tütrele. Ei midagi perversselt seksuaalset. Lihtsalt verbaalne ja joomane teismelise kasvatus - mida tüdruk äkki arvab tahtvat või tahab poistega teha. Mõnikord ka mõni füüsiline vops või laks, et öeldu kinnistuks. Tavaline rahvusliku eripäraga situatsioon - kui lööb, siis armastab. Vähemalt selle pere tubli ema arvab oma südames nii. Tütar nii ei arva. Ametlikku, seaduslikku abi tüdruk ei taha. Ta armastab oma ema (ja tegelikult natuke ka isa). Vähemalt hetkel ei ole see tüdruk valmis läbima ametlikku kadalippu.

Kuulasin jutu ära ja hakkasin kolama mööda internetti. Kusagilt peab ju tüdruk abi saama. Kõik need MTÜ-d, kampaaniad ja projektid. Enamikel juhtumitel leidsin vaid tubliduse raporteid: milliseid seminare on korraldatud, milliseid voldikuid on trükitud, mis vahvaid koolitusi ja muid üritusi tehtud. Lõpuks vist siiski leidsin ühe koha. Ta lubas kindlasti minna. Kartis ainult, kas ta tohib seal vene keeles rääkida. Ah jaa, sõnumi saatis mulle. Tunnistusel siiski vaid kaks nelja, ülejäänud viied.

Ma ei ole annetaja tüüp. Mina usun rohkem sellesse, et mina, sina, tema saame aidata konkreetset inimest konkreetsel juhtumil. Seda olen ma ka teinud viimasel paaril aastal oma võimaluste piires, nõuga ja jõuga. See noormees ei tea oma isa. Ta teab kes ja kuidas tappis ta vanemaõigusteta joodikust noorukese ema. Ta ei tea, mis on lastekodu. Kuid ta teab milline võib olla ühe nn. hoolduspere klantspilt ja karm tegelikkus. Mida tähendab see kui sa oled võõras. Praegu ta rabeleb, et alustada oma elu. Esmajärjekorras otsime ja ajame asju elamispinna leidmiseks. Ta tahab enda juurde võtta alkohoolikust vanaema, kes sellel suvel jääb oma urkast lageda taeva alla. Sest vanaema on ainuke, kes sellele poisile on jäänud.

Ma loodan, et Epp saab oma idee ellu viia. See on ilus idee ja peab teoks saama vaatamata minu pessimismile. Ja kindlasti ma ostan mõne raamatu.

pühapäev, 8. juuni 2008

Debora Vaarandi

Seda nooruselugu, Aastad ja päevad, oli mul raske lugeda. Tema looming pole mind kunagi vaimustanud ega ka tegelikult huvitanud. Kunagises kokkuostetud suures koduraamatukogus oli mul ajakirja "Looming" kõik aastakäigud. Ma ei saa ütelda, et ma nad kõik kaanest kaaneni läbi lugesin, küll aga sirvisin hoolikalt. See poetess sai minu hinnangu punase "Loomingu" algusaastatest, nagu mitmed teisedki kirjanikuks hakanud või saanud tegelased.Tõe huvides peab lisama, et samas oli nende aastate kirjandusajakirjas avaldatud või arvustatud ka neid, keda hilisema loomingu põhjal hakkasin ka kirjanikena tunnustama. Olgu selleks kasvõi üks D.V paljudest abikaasadest.

Vaieldamatult oli Debora Vaarandi aga isiksus kirjandusringkondades ja seepärast ootasin sellest mälestusteraamatust palju. Raamatu jutustamismaneer on kuidagi närviline, hüplik. Kui lapsepõlv ja kooliiga on veel kuidagi jälgitav, siis hilisem, muutuste aeg ja edasine oli lugemisena juba piin. Mitte see, et laused kohati liigselt "kirjanduslikult luulelised". Või see, et "sobivasse" kohta lisatud oma luuletsitaadid. Need mõjuvad lihtsalt võltsilt ja eputavalt, millega võiks ju leppida. Paraku see väline võlts võimendub leheküljelt leheküljele sisemiseks võltsiks. Ma võtsin ju selle raamatu kätte eelkõige selleks, et saada vastus küsimusele, miks?

Kahjuks see mäletuste raamat sellele küsimusele vastust ei anna. Miks Debora Vaarandi ise ja paljud teised, kellest ta oma raamatus räägib. Ja võltsiks jääb ka see kirjaniku üherealine vabandus, et need päevad, "nii ärevad ja tähtsad, on mul nüüd kõik katkendlikud ning segamini. Liiga pikk aeg, 62 aastat". Nii mugav.

neljapäev, 5. juuni 2008

Mul on mure

Lugesin Kukupaikese koerast ja tahan küsida nõu. Juhtus nii, et paar aastat tagasi võtsin endale seltsiliseks oma elu esimese koera. Blogi nimetusestki on lihtne järeldada, et hundi, saksa lambakoera. Minu seisukohast vaadatuna oli see võimas eneseületus - olen lapsepõlvest alates kartnud kõiki koeri, suuri ja väikeseid. Eriti väikeseid. Need klähvivad pidevalt ja kipuvad minusuguseid koerakartlikke kannast haarama. Tegelikult tahtsin oma vabatahtliku pagenduse saatusekaaslaseks hoopis suuremat koera, bernhardiini. Seda vist loomupärase suurushullustuse mõjutustel. Selle idee laitis maha lähedane, kes verbaalse veenmisoskusega manas mu silme ette need võimalikud kahjustused minu koduõuele, mida selline elukas võib sooritada: "Selline mölakas s***b nagu lehm, kuidas sa mööda õue käid!?"

Hea küll. Olen saanud endale oma elu parema ja truuma kaaslase. Ma olen temaga õnnelik ja loodan, et seda on temagi. Muuseas, olen ma valmis põletama kõik õpikud, kus lollakas akadeemik Pavlov räägib mingitest refleksidest. Ma tean ja olen täielikult veendunud, et koer on mõtlev olevus, arukas olevus. Koer on isiksus. Ja refleksid pole koera elus see peamine ja oluline.

Paar päeva tagasi istun köögis. Koer tuleb oma toast. (See pole suurushullustus. Üksinda elades on lihtsalt nii palju ruumi, et nimetan tuba, kus koera ase, koera toaks.) Tuleb imelikult. Kõik neli käppa isesuunda laiali, kõht peaaegu maad puudutamas. Jõuab pliidini ja järsku vajub tasakaalu kaotades külili. Muidugi torman tema juurde. Proovin teda püsti aidata, ei tea miks küll!? Koer ajabki end püsti ja toetab oma raske kere värisedes minu vastu. Ja tema silmad... Ma näen, et tal on halb. Väga halb. Ja ma ei oska aidata... Kuidagi saime tagasi tema asemele. Selle öö olime koos. Ma ei pannud tähele oma kroonilist seljavalu. Hoidsin oma sõpra seal põrandal vaiba peal kaisus ja lootsin, et hommik saabuks kiiremini. Saaksin kutsuda abi.

Saabuski hommik. Ärkasin selle peale, et sõber limpsis keelega mu nägu, tegi oma tavalisi sirutusi ja painutusi ning andis igati ja tavapäraselt mõista, et käes on jalutamise aeg. Oma tervisehädaga pean ja sunnin end iga päev jalutama. Vähemalt 4-5 kilomeetrit korraga. Mõnikord tahan ka viilida, aga truu sõber näeb mind läbi ja oma olekuga sunnib mind siiski seda tegema. Teisisõnu on minu puhul tegemist selle juhtumiga, kus koer tõepoolest viib oma peremest jalutama.

Seega uus päev ja tavarutiin. Mitte mingit jälge sellest, et mu sõber oleks olnud haige, oleks tundnud end halvasti. Et ta oleks esmakordselt paotanud ust koerteparadiisi. Seda ukse paotamist ja avanemist ma tean. Ma tunnetan minemist, olgu see pealegi pealtnäha midagi esoteerilist. Ehki see võib olla ka kiiks. Lihtsalt sellest, et olen olnud saatjaks minemise teel juhuse tahtel mitmeid kordi. Ka oma lähedastele.

Nüüd on mul mure. Midagi ju mu sõbral oli. Kas ma pean midagi ette võtma? Ei saa ju olla nii, et koer lihtsalt heast peast kokku kukub? Kas koertel on ka vererõhu häired nagu inimestel? Kuigi vaktsineeritud aga siiski, kuidas hakkab marutaud? Kui ta oma iseseisvatel käikudel metsas midagi sisse sõi, oleks ju loogiliselt pidanud kõht lahti olema? Mida teha????


kolmapäev, 4. juuni 2008

Poiste spordimärgi määrused

1. Eesti Spordi keskliidu Noorte organisatsiooni (EKN) spordimärgi otstarb on äratada poistes huvi spordi vastu.

2. Poiste spordimärk on kolmejärguline: I, II ja III järk.

3. Märgi võib saada iga poiss kuni kahekümne aastani (kaasaarvatud), kes sooritab vastava märgi katsed üheaastase vaheajaga eelmiste katsete sooritamisest. Poiss võib sooritada järgmist järku enne üheaastast vaheaega ainult oma kooliõpetaja või kasvataja (noortejuhi) kirjalikul loal. (Sellest tuleb teha vastav märkus poisi nime kohta saavutuslehel märkuste all).


4. -------
--------------------------
Märkus: Spordimärgiks on 1,5 sm. diameetriga ketas, millel kujutatud teatejooksja ja mille alumisel äärel on järgu number ja tammepärg. I järk - hõbemärk kullatud pärjaga, II järk - hõbemärk hõbepärjaga ja III järk - pronks pronksitud pärjaga.
---------------------------
Poiste spordimärgi nõuded
Kolmas järk: 1. 60 m jooks 10,6 sek. 2. Kõrgushüpe 110 cm. 3. Rippes kehatõstmine kätega, vaba võte 4 korda. 4. Pesapalliheide (pallikaal vähemalt 110 g) 35 m.
Teine järk (alates 14 aastast): 1. 60 m jooks 9,8 sek. 2. 2 km murdmaajooks 10 min või 1000 m jooks 4 min. 3. Kaugushüpe 380 cm või kõrgushüpe 120 cm. 4. Kuulitõuge (vähemalt 4 kg kuul, ring 2,13 m) 775 cm või odavise (vähemalt 600 g oda) 25 m.
Esimene järk (alates 16 aastast): 1. 100 m jooks 14 sek. 2. 3 km murdmaajooks 15 min või 1000 m jooks 3,5 min. 3. Kaugushüpe 475 cm või kõrgushüpe 135 cm. 4. Odavise (vähemalt 600 g oda) 35 m või kettaheide (vähemalt 1,5 kg ketas, ring 2,5 m) 25 m. 5. Teivashüpe 230 cm või 60 m tõkkejooks (tõkked 91,4 cm) 12, 4 sek.
Meie Maa, 20. mail 1938

teisipäev, 3. juuni 2008

Selle talve surnud 19.

(... järg)

Number 6 oli Laine. Milde ei jõudnud ära kiita, kui andekas ja tark Laine on. Aga mul hakkas see Laine kõige rohkem nendest Muhu lastest vastu. Tal oli suu nagu solgiauk. Sealt tuli selliseid sõnu, et paha kuulata. Õige varsti peale kooli oli tal tütar. Seda jälle ei jõudnud Milde ära kiita kui tark ja andekas see laps on. minu meelest oli ta tavaline laps, kuid Mildel oli üldse selline kiidus joon. Laine on nüüd Eivere vanadekodus köögitööline ja umbes selliselt on ta kogu elu, mustatööline ja joomingud.

Nr. 7 oli Siiri, üks kena ja arukas laps, Muhude moodi. Vahel Milde võttis ta töö juurde kaasa - küll see laps mulle meeldis. Tema elust ma palju ei tea. Üks kord tööl olles Milde rääkis, et oli tulnud Siiri pulmast, aga suuremat juttu sellest ei olnud.

Nr. 8 oli Elmar. See oli tolgus, alati seisis suu töllakil. Oma labakäe pani ta mingi masina alla, käsi tuli tolks ära, aga tänapäeva arstid on ikka targad küll. Õmblesid käe tagasi. Algul oli käsi kange ja töövõimetu, aga räägitakse, et nüüd on aastate jooksul paremini liikuma hakanud.

Number 9 on Lii. Natuke töllakil suuga oli koolis. Ta laulis kooli pidudel päris ilusti. Peale kooli oli ta mõnda aega kolhoosi postimees. Siis ma imestasin missuguseks ilusaks plikaks ta oli sirgunud. Ta läks noorelt mehele, Miitjami Johannesele. Nad läksid meie kolhoosist ära 9.maisse. See oli suur ja jõukas kolhoos, teised Miitjamid läksid neile järele. Kõige enne Maila - lüpsjaid on alati kolhoosides vaja. Siis läks Johannese vanem vend Eerik traktoristiks. Ühesõnaga Johannese vanemad, vend, Aada ja kahte nime ma ei mäleta.

Milde võttis siis kui ta umbes viiekümnene oli omale noore, 25 aastase mehe. Rahvas hakkas seda Kaljut kutsuma Muhu Milde kümnendaks lapseks. Selle Kaljuga nad kaklevad küll aga lahku ei lähe ka nüüd kui Kalju on 50 ja Milde 70 ringis. Milde on hea õmbleja ja kuduja ning muidu töökas inimene.

Milde vanemat õde Ellat ma ei mäleta, kus temal varjupaik isaga oli, eks mõnes mahajäetud majas. Pidas ikka mõistlikult pidusi, nii et ise isaga ilma ei jäänud. Kui sõda lõppes ära, lasti endised sõdurid ja ohvitserid lahti ja kõik pidid omale töökoha otsima kuhu sai. Kõik tahtsid ikka paremat tööd saada. Paide valda tuli neid ka hea patsahkam. Peale sõja aegne aeg, toitu vähe, poissmehed. Otsisid siis tüdrukuid, kus süüa saaks. Üks mingisugune asjamees vallast hakkas laupäeva õhtuti Todal käima. Käis ja käis kuni Ella sai poja Kalju.

See poiss oli hoopis teistsugune kui Muhu poisid. Oli korralik, õppis hästi. Ellal oli tast palju rõõmu. Kui Purdi kooli lõpetas, käis Paide tööstuskoolis. Lõpetas kooli hästi ja läks maaparandusse tööle. Kui aeg naist võtta oli, tuli Kalju meie poisse pulma kutsuma, sest pillimehi oli vaja. Poisid elasid siis juba Tallinnas ja olid naisemehed. Ants oli ainuke, kes käis veel 7. või 8. klassis ja mina ei lubanud - mis see poisike kolab mööda pidusid. Kui ta mulle rääkis pulmadest, ma ei mäleta, mis ma talle ütlesin, vastas ta: "Eks naine võetakse ikka eluks ajaks." Peale pulmi ostsid nad Laagri talu ja neil oli kaks last. Nad olid umbes seitse-kaheksa aastat abielus olnud, esimene poiss oli juba suur, vist käis juba koolis, kui Kalju hakkas põdema. Sees olid koledad valud ja oksehood käisid. Arvati, et vist sapp. Mitu aastat kannatas, kui lõpuks poos oma üles. Kalju lesk Heili nuttis teda mõned aastad taga, aga elu nõuab oma. Heilil oli suur majapidamine, töö tahtis teha, lapsed kasvatada. Võttis üüriliseks ühe meie poiste klassivenna, kes on päris kena viinanina, kuid pole tüli kuulda olnud. Kalju pojad kasvavad kui osjad. Elu läheb ikka edasi. See Pärdikas on vist üsna hea võõrasisa. Midagi halba pole kuulda olnud.

Nii et aeg läks ja Alfredo ise muutus vanaks. Elama peab ja kes ise ei oska oma eest hoolitseda, peavad teised ta eest hoolitsema. Kolhoos andis talle kergemaid töid teha nagu haljasalade eest hoolitsemine ja muid lihtsaid ja kergeid töid. Kolhoosis oli palju vanu lesknaisi, kellel tuli puid teha, saagida ja lõhkuda. Tööd jätkus tarbeks, et eluga tuli välja, aga korteriga ei vedanud kuidagi - kõik need vanad majad lagunesid tal käes ära. Möödunud sügisel taheti teda vanadekodusse panna aga ta ei tahtnud minna. Lõpuks otsustati, et Milde Laine on Eivere invaliidide kodus köögitööliseks ja Alfredo läheb sinna puudelõhkujaks ja meessoost abitööliseks. Sellega oli ta nõus. Laine oli ju nii samasugune kui ta isegi, viinanina ja sekeldab meestega. Toda nüüd küll naistest huvitatud ei olnud.

Nüüd, viimastel aastatel kui ma veel bussiga Paides ja poes käisin, kohtasin teda vahetevahel bussijaamas. Siis ta oli kange tarka kuttu rääkima nagu oleks ei tea mis tähtis nina. Kui see Balti kett oli, kohtasin teda bussijaamas. Korralik ülikond seljas ja kaks ordenit rinnas. Oli üles leitud vanad paberid, kust näha, et ta oli sel raskel sõjajärgsel ajal olnud miilits - sai medali. Kui oli miilits, siis muidugi veteran ka. Veterabil oli ju palju soodustusi. Sai suhkrut, kui suhkrut polnud, sai sitsi ja briketti. Egas tema ise seda ei vajanud, müüs maha naistele ja ega keegi talle allahinna ei maksnud, ikka üle hinna. Ma tean, Tõugu vanad said briketti. Sel ajal seda kuidagi ei saanud.

Nüüd on ta rahutu elu lõppenud. Olgu see inimene nii vilets kui tahes, lõpp tuleb ikkagi ja siis on ükskõik, kuidas ta elas. Algul on mälestus, aegamisi kaob seegi. Koolisalmiku salm oli:

Pikkamisi kaob meelest kandlekõla.

Pikkamisi tasub vaene võla.

Pikkamisi hea sõber meelest läeb.

Pikkamisi rind ka väikeseks jääb.

(järgneb...)


esmaspäev, 2. juuni 2008

Kõige tervem inimene Eestis?

Rakveres elab, nagu teda ümbruskonna elanikud nimetavad, "vanapoolne preili", vaatamata sellele, et preilil aastaid üle kaheksakümne. Vanake paneb teisi kaaskodanikke imestama oma harukordse tervisega.

Nagu kaaskodanikud ütlevad, elab ta elu, mis tõesti sarnane laplase elule. Ruumis, milles talvel üle kümne kraadi külma, ei või eideke enam elada, sest "kuumus" kipub temale liiga tegema. Seepärast ei küta ta ka oma korterit rohkem, kui keedab hommikul kohvi.

Loomulikult ei saa tema elukorter pakaste ilmadega soojem olla kui õues. Vaatamata sellele, magavat ta peaaegu riieteta, hariliku vaiba all. Talvel peseb eidekene end harilikult veega, milles jäätükid sees, sest soojemat vanni tema keha ei lannatavat.

Juba kevadel esimeste veeloikude tekkides käivat eidekene Kaanjärvel "suvitamas" ja muidugi ka ujumas. Kuid ujumas käib eidekene ka ainult seni, kui vees leidub veel jäätükke ja lumelörtsi. Nii olevat eidekene elanud külma karastuse all kogu eluaja. Vaatamata sellele ja kõrgele eale, on tema tervis veel praegu parem kui mõne poole noorema inimese oma. Ka välimusest võib temale anda eelnimetatud kaheksakümne aasta asemel viiskümmend.

Seeeest olevat eidekene suvel püsti hädas. Siis istuvat ta palavatel päikesepaistelistel ilmadel üksinda toas ja ei julgevat oma tervist rikkuda päikesekiirtega.

Maamees, 16. jaanuaril 1931