Istusin suure toa tugitoolis ja lõpetasin raamatust peatüki lugemise. Siis tuli mõte, et käiks õige valimas ära. Tähtis riigiasi ajada, et äkki oleks pidanud ennast natuke viisakamalt riide panema? Aga olgu peale, kirjutuslauani vaid kaheksa sammu ja hakka siis mõne minuti pärast uuesti koduriiete vastu vahetama. No on ikka mugav küll see e-hääletamine.
Ma seekord taas tahtsin erakondade valimisprogrammid enne läbi tudeerida. Aga tegelikult lihtsalt sirvisin. Seda propagandistlikku vahtu on ikka palju ja lubadustes präänikuid. Muidugi oleks võinudki teha valiku oma supikausi järgi. Nooremad ju tavaliselt üleolevalt kritiseerivad, et pensionär on loll, kelle hääle on võimalik saada vinge pensionilubadusega. Ausalt öeldes ei olegi ma meelde jätnud, kes kui palju on lubanud. Poliitikas see ju ei kehti, et mees lubab ja mees teeb. Ja pealegi on minul kui valijal haugi mälu prääniku-lubaduste koha pealt. Keskerakond-Isamaaliit-Sotsiaaldemokraadid lubasid, et nende poolt hääletades saame ägeda elu.
Nelja aasta taguse lubaduste järgi peaks meil täna olema alampalk 1000 eurot (Keskerakond) või 800 eurot kuus (Sotsiaaldemokraadid), lapsehooldustasu kuni kolmanda eluaastani vähemalt 350 eurot kuus (Keskerakond), lastetoetus alates kolmandast lapsest 300 eurot kuus (Keskerakond), keskmine pension 560 eurot kuus (Sotsiaaldemokraadid) või erakorraline pensionitõus (Keskerakond), õpetajate töötasu alammäär 1500 eurot (Keskerakond). Elu peaks täna olema nagu lill. Uute lubaduste järgi on aga nelja aasta pärast lausa paradiis.
Mind igatahes selliste lubadustega ei osta. Ootasin, et nendel valimistel tõuseb mingi tulevikku suunatud teema. Mulle on tunduvalt olulisem teada, mis suunas liiguvad poliitikute mõtted selles, milline on Eesti riik umbes kahekümne aasta pärast. Millises riigis hakkavad elama minu lapselapsed. Isamaa ärgitas diskussioonile pensioni II sambaga, tehes ettepaneku midagi lammutada, et uppuja päästmine oleks uppuja asi. Poliitilised oponendid selle teemaga ei haakunud. Olgem ausad, keda see tulevik niiväga huvitab. Kõik me oleme inimesed, ka poliitikud. Valimised on muidugi olulised. Erakondade ladviku ja seotud toiduahelas olevate inimeste olmeküsimuste lahendamiseks. Ning Eesti elu edendamisel pole oluline, kas valima minnes panen ennast pisut viisakamalt riide või mitte.
Minu jaoks ikka need vanad küsimused - valid Mari, saad Jüri. Isikuvalimine meie hääletussüsteemis on tinglik. Valida tuleb ikkagi nimekirja ja ei oma tähtsust millise nime taha selles nimekirjas olevate kandidaatide seast linnukese teed. Nimekirjade vahel valides jälle teine häda - mingi idee mõnest programmist tundub sümpaatne, samas ülejäänud puhas vaht - tõstame, parandame, täiustame, taotleme jne. Või siis kahtled selles, et need näod kes tõenäoliselt sellest nimekirjast sisse pääsevad, no need kujud pole nüüd küll need, kes selle sümpaatse idee oleks suutelised ellu viima.
Seega kasutasin jälle oma vana taktikat. Minu hääle sai järjekordselt ringkonna noorim kandidaat, seekord osutus see noor inimene olema Eestimaa Roheliste nimekirjas. Olgu tal siis ema-isa ja vanavanemate kõrval veel üks hääl. Noori tuleb toetada. Valdav osa kõigist kandidaatidest on küll minust nooremad, kuid kui oleksin täna 25-35 aastane, siis iseloomustaksin vist kõiki nimekirju ühe sõnaga - kalmistu.
Postitused
10 kommentaari:
Huvitav taktika - valida kõige noorem. Ja sümpaatne.
Mitte keegi ei julge öelda, milline on maailm 20 aasta pärast. Loota seda meie poliitikutelt? Nad ei saa... mitte ei julge, vaid ei saa. Kas poliitilised jõujooned (lõuna-põhi, ida-lääs) on praegustega sarnased? Kas tehnoloogia on viinud kõik tõusule või hukutanud? Kas kliima on pannud rahvamassid liikuma? Kas inglise ja hiina keel on kõik muu enda eest pühkinud? Kas tõusvad ida ja subtroopika autokraatiad on demokraatia tooli täiesti alt löönud ja kogu ilm elab düstoopilises totalitarismis? Me ei tea. Ammugi ei tea me siis, milline on eesti...
Ilus on mõelda, et meie saatus sõltub meie enda valikutest. Lühikeses plaanis sõltubki. Aga 20 aasta plaanis mitte eriti.
Selge see, et poliitika ei saa olla futuroloogia. Minu arvates on aga mingid asjad, mida me oma väikesel maalapil peaksime täna hakkama korraldama pidades silmas prognoose, mida juba hetkel peame vältimatuteks arenguteks.
Needsamad pensionid. Ühiskonna suutmatus kindlustada täna tööturule sisenejad (normaalse) pensioniga vanaduses. Midagi tuleb otsustada. Täna.
Meie majanduse struktuur. On ilmne, et jookseme ummikusse kui ei toimu teadlikku majanduse ümberstruktureerimist innovaatlilisusele. Millised võiksid olla need riiklikud hoovad, et toimuks teadusmahuka majanduse areng. Praegu on ju sedasi, et meie taibude poolt loodu varem või hiljem müüakse välismaalastele ja ka eesti algkapitalil loodud ettevõtted registreeritakse maksumaksjatena välisriigis.
Innovatsioon tähendab haridust. Äkki peaks just täna ehitama üles täiesti uue haridusmudeli - igale Eesti lapsele keskharidus erinevates jõukohastes tasemetes.
Lennukilt raha külvamine sotsiaalselt nõrgematele on küll üllas, kuid kas ei peaks kapitaalselt ümber tegema kogu meie sotsiaalsüsteemi, et hätta sattunu saaks täpselt nii palju ja sellist kompleksset abi, et edaspidi omadega hakkama saada.
Muidugi tuleks arutada ka kõikvõimalikke musti stsenaariumeid. Kui pole enam Euroopa Liitu, NATOt. Äkki tuleks midagi kardinaalselt muuta välispoliitilises doktriinis idanaabri suunal?
Ma ei tea - äkki ajan udu? Isiklikult ootaks poliitikutelt sellist ettenägevat riigimehelikkust, mitte aga seda, kas ma saan 10, 100 või 500 eurot pensionile juurde.
Valimised on ainult selline inimeste meelsuse mõjutamis statistiline kontroll seda kas on keegi Jüri või keegi kolmas pole üldse oluline kõik on kopeeritav (ideed mõtted) tähtsus on ainult meeldimises. Valimistel otsustab see kriitiline mass inimesi kelle meelsus on otseselt mõjutatav, suurem osa ei mängi valimistel loteriid vaid teeb seda tõsiselt veendumusega. :)
Ma kardan, et hr HU on kymnesse tabanud - parteide toodetud sõnavahu asemel tuleb lugeda nende arvel olevaid tegusid.
Uute parteide kohta oleks mul aga selline põletav kysimus. Miks, pagana päralt, luuakse nad praktiliselt viimasel hetkel st loetud kuud enne valimisi? Eesti on ju väidetavalt kodanikuyhiskond, ja lahenduse järele karjuvaid probleeme, mis lausa nõuavad vabatahtlike abi, meediasse tõstmist ja tulemuslikke poliitilisi otsuseid, meil ju jätkub. Lihtsalt skeem "teeme partei, lubame helget tulevikku ja Riigikogus hakkame vanadele olijatele kohvitassi kätte ulatama" ei ole kuidagi ega kellelegi kasulik ega vajalik. Peale parteilaste endi.
Selles ju ongi häda, et probleeme jätkub, aga raha hulk on piiratud. Teed oma otsuse ja lahendad ära ühe, tõmbad tähelepanu ja raha ära teiselt. Hulk nokki ja sabu, mida kinni - lahti panna.
Vabatahtlikud.. hmm. Milliseid olulisi muresid nendega lahendada annaks? Mõnes valdkonnas riik vist lahendab ka, pääste ja kaitseliit ja... Aga mis veel?
Karjuv puudus on nt sygava puudega laste, täiskasvanute ja vanurite hooldamises. Pered, kus puudega inimeste arv on suurem kui tervete oma, teavad hästi, millest ma räägin. Praegused nn päevahoiud asuvad ju ainult suuremates linnades ja on väikesepalgalistele kaugelt liiga kallid. Mujal jäävad inimesed puudega pereliikme hooldamiseks koju ja kaotavad oma erialase kvalifikatsiooni pluss tervise, sest aastaid 24/7/365 enamasti liitpuudega inimest hooldada ei ole kerge töö. Isegi kui puudega inimesel on mõnevõrra mõistust peas, ta ei saa kõigi majapidamistöödega hakkama jne jne, aga KOV-idel ei jätku tugiisikuid ega transporti, ja nt tugiõe visiit ja transportteenus tuleb endal kinni maksta. Ka hooldekodudes ka lastekodudes on karjuv personalipuudus, väikelinnades ei leita noortekeskustesse töötajaid ja vabatahtlikke jne. Kui ma veel koor ja terve olin, aitasin vabatahtlikuna Tartu NKK Akad. Ringkonna ridades yritusi läbi viia, nyyd olen elu veidruste tõttu ise invaliid, aga pean lohistama veel 4 puudega inimest ja koolilapsi, seetõttu on sotsiaalvaldkond mulle hästi tuttav.
Mul on e-hääletamisega samuti üksnes see nõutus ja vastuolu, et see tundub kõrvalt kõigest üks tühine klõps, selles puudub tõsiseltvõetavus ja pidulikkus. Ma ei teagi, kuidas seda muuta, ehk peaks taustaks mängima hümn või midagi:)
Ma olen küll kehv patrioot, kuid Sinu arvamuses, SG, on jumet. Muidu ongi nii, et üks argine nupuvajutus kõik, nänni tellimine Hiinast või volituse andmine riigi juhtimiseks.
Reformi pensionitõusu taga võiks näha Rosimannuste hooldekodude kokkuostu. Potentsiaalsetel klientidel ei tohi rahast ometi puudu tulla, et nende teenust osta.
Mina panen õigel päeval puhta särgi selga, kammin juuksed, lähen jaoskonnaks muudetud lasteaeda ja hääletan ... jah, ilmselt ma hääletan Tarandi vastu.
Ma natukene kardan mis imet uus valitsus kokku keerama hakkab, selline sant tunne on sees.
Haldjapiiga, Sa teed nalja. Kuidas aitab u 30 € pensionitõus u 350€ pensioni saaval inimesel u 800 € hooldekodu kinnimaksmise juures?
Postita kommentaar