pühapäev, 18. detsember 2011

Valisin aasta inimese - anarhistlik õpetaja

Nagu teada, valis Time Magazin seekord aasta inimeseks sümboolse protestija. Pole kunagi viitsinud uurida, kas ajakirjal on olemas ka mingeid püsikriteeriume selle austava nimetuse pälvimiseks ja seda juba 85 aastat järjest. Küll aga igal aastal argumenteerib toimetus põhjalikult oma otsust. Miks sai seekord aasta inimeseks just nimelt Protestija, seda saab igaüks lugeda ajakirjast enesest.

Ka meil tunnustatakse aasta lõppedes erinevatel tasanditel paljusid inimesi. Meenub koheselt südamlik TV3 "Eestimaa uhkus", mille kangelased võiksid vabalt kanda aasta inimese tiitlit. Oma aasta inimesed valitakse paljudes omavalitsustes. Riigi tasandil tunnustatakse tublisid inimesi Aasta Kodaniku tiitliga. Ning muidugi ei tohi unustada ajalehte Postimees. Ka meie oma eestikeelne päevaleht, kes muuseas on oluliselt eakam kui Time Magazin, valib sellel aastal viieteistkümnendat korda Aasta inimese. Ning plagieerides Time Magazin'i võiks selleks vabalt olla anarhistlik õpetaja.

Sama mõttekäiku jätkates võiks ironiseerivalt nimetada aasta inimeseks hoopis Vaikiva Eestlase. Ma olen püüdnud enda jaoks lahti mõtestada, miks eestlane vaikib ja kannatab, kuid edutult. Noruspäi, huuled kokkusurutud lasime püksid maha kui mõisnik meile ihunuhtlust määras. Me ei kõrvaldanud kahte rumalat võimuhullu, kes kehtestasid vaikiva ajastu ja lasid oma ambitsioonikuses põhja meie esimese vabariigi. Seejärel viiskümmend aastat tundsime hirmu ja püüdsime pugejalikult kohaneda süsteemiga, mis olemuslikult oli meile täiesti võõras. Ja ka oma teise iseseisvuse kahe aastakümnega oleme näidanud, et ega me nüüd mingid erilised nurisejad küll pole. Tavainimese jaoks on võim kõrgel ja kaugel. Meie asi oleks nagu ainult kannatada, vaikida ja teha rehepappi. Ja nii see võim eemaldubki rahvast ja tekib parteiline mölaklikkus, ülbus ja saamahimu, sest keegi ju tõsiseltvõetavalt ei protesteeri.

Tüüpiline eesti poliitiline "üldrahvalik" meeleavaldus selle aasta augustis.
Meeleavaldajate poolt registreeritud ja võimude poolt sanktsioneeritud.
Foto: Liis Treiman, Postimees

Seda enam paistis silma selle aasta oktoobri õpetajate majanduslike nõudmiste aktsioon Toompea akende all ja lossi sees. Muidugi saadeti nad võimude poolt pikalt. Meeleavaldajad "lasid püksid maha" ja läksid tagasi oma koolidesse lapsi õpetama. Ning vaevalt vaikiv eestlane, õpetaja, julgeb ühineda praegu kavandatava streigiga. Ja kui see streik isegi peakski toimuma, siis vaevalt toimub see kogu ühiskonda halvavalt. Pigem saab see olema umbes selliselt, et "lapsed, homme jääb esimene tund ära, õpetajad streigivad." Ometi oli see oktoobri meeleavaldus tähelepanuvääriv.

Õpetajate meeleavaldus selle aasta oktoobris.
Meeleavaldajate poolt registreerimata ja võimude poolt sanktsioneerimata.
Foto Toomas Huik, Postimees

Juba osalejate arv oli õpetajate meeleavaldusel meie oludes enneolematult suur - 1500 inimest. Vaatamata sellele, et avalike koosolekute pidamiseks on nähtud ette kindel kord, toimus see miiting igati vanadele demokraatlikele riikidele omasel viisil, kehtestatud korda igati eirates. See oli tõeline protestiaktsioon, sest protest sisaldab alati endas pisut anarhiat, allumatust võimu korraldustele. Seda, et õpetajate protestiaktsioon oli igati seadusevastane, julgen väita seepärast, et sellest ei leidu mingit jälge politsei poolt registreeritud avalike koosolekute nimistus.

Me teame, et tegelikult võim kardab meid. Vaikselt ja märkamatult on meilgi tekkinud seadused, mis lubavad kasutada lisaks politseile ka sõjaväge rahvakogunemiste laialipeksmiseks. Iseendast mõistetavalt tekkis ühtäkki seadus, mis lubab pealt kuulata meie telefone. Kindlasti on veel igasuguseid regulatsioone, mis lubavad me järele kõikehõlmavalt nuhkida - mida sööme, mida mõtleme jne.. Ning kui selliseid seadusi veel pole, küll nad tekivad. See lihtsalt on võimu olemus (Das Experiment). Ning omakorda kardame meie võimu, mõisaajast peale.

See, et õpetaja julges osaleda selle aasta sügisel oma huvide kaitseks sanktsioneerimata miitingul on minu jaoks midagi olulist. Lootustandvat rahvuse ja riigi püsimiseks. Tänan Sind, mu anarhistlik õpetaja, Sa oled aasta inimene.

laupäev, 10. detsember 2011

Dr. Laipman





Ühel internetioksjonil leidsin Vabadussõjaaegse kaardi. Eestist pärit müüja, kes on rahvusvahelises vanakraamiäris juba mitmeid aastaid pani antud postkaardi müüki suhteliselt kõrge alghinnaga - sada dollarit. Selles äris aga pole nii, et kui midagi müüki paned, siis hakkab ostjate vahel kohe hirmus rebimine. Sedalaadi kaup on spetsiifiline ja turg piiratud, nagu öeldakse. Mõnda eset, kirja, marki, märki võidakse pakkuda müügieduta aastaid. Antud juhtumil usun aga, et mingil hetkel leiab see kaart ikkagi uue omaniku. Kollektsionääridele võib see sõjaaegne kaart pakkuda huvi seetõttu, et maksevahendina on kasutatud arstitpitsatit, mida autoriteetsed filateelia käsiraamatud pole kirjeldanud.

Mul isiklikult puudub internetioksjonidel kolades esemeline kogumiskirg. Ma otsin sealt pigem lugusid. Õigemini pidepunkte, millest saaks neid  tõeseid või faktidele tuginevaid väljamõeldud lugusid iseendale konstrueerida. Leides enda jaoks midagi huvitavat, luban endale need vähesed korrad kahetseda, et kolisin linnast maale, eemale suurtest raamatukogudest ja arhiividest. Seekordne kaardilugu on just seesama kahetsushetk, sest sellest kirjakesest tõukudes saaks tõepoolest ühe loo.

Tartus, 11 märts 19.
Armsad kodused!
Olen nüüd seega ümber vaadata saanud. Tööd on kaunis rohkeste. Muidu elan, nagu Tartus ikka elatakse, aga elu on ikka kinnine. Ei tea praegu, millal saan T. tulla, see nädal aga mitte. Martinile lähevad saapad ei taha ega või alla 150 m., tehke mis tahes. Adr. nagu templil ehk Tiigi uul No,15, k.2, II kord.
Kõiki terv. Aleksand

Mulle hirmsasti meeldivad perekonnasaagad. Sellised kus tegevus hõlmab mitmeid põlvkondi, taustaks aeg ja kõik see mis selle aja sees oli. Selles olemata loos võiks see kaart asetseda kuhugi saaga keskkohta. Ainuüksi pöördumine selles kirjas tingib seda - armsad kodused! Ma ei tea, keda Aleksander selle kaardi kirjutamise ajal oma pereks peab. Minu teada ei olnud ta abielus. Rahvusarhiivis on aga säilinud üks foto Laipmanite perest siis kui ta laps oli. Väike kandlega poiss ongi seitsmeastane Aleksander ehk Aleks. Tema selja taga istuvad ema  ja isa. Udukogu ema süles on Aleksi õde. Väike tüdruk muru peal on ... Aleksi tädi. Tollane peremudel sisaldas lisaks romantikale ka asist praktilisut - talu tahtis pidamist. Seepärast abiellus Aleksi vanaisa pärast teistkordset lesestumist ka kolmandat korda, endast 35 aastat noorema naisega. Ja juhtuski nii, et tema viimane laps on noorem kui pojapoeg Aleks. Selles peres oli palju lapseõnne, kuid lastel endil õnne ellujäämiseks vähe. Vanaisa kolmest abielust sündis seitseteist last, kuid ainult neli neist said täiskasvanuks. Üks nendest oli Aleksi isa.

Vanaisa ennast pildil pole, see ülesvõte on tehtud arvatavasti vahetult peale tema surma. Pildil on aga vanaema Triinu (tanuga), see vanaisa viimane naine, kes on siis Aleksi väikese "tädi Anni" ema. Habeme ja kaabuga mees on isa vend, onu Hans.

Perepildi tegemisest möödub veidi enam kui kümme aastat ja seda perkonda tabab suur tragöödia. Vahepeale mahuks veel igasugu jutte - kuidas onu Hans oma venna nime all sõjaväkke läheb ja seal peaaegu sandiks jääb; võis seda kuidas onu Hans ja vanaisa tülli pööravad. Kindlasti aga kõik see, mida teeb ja mõtleb Aleksi isa. Läheb veel mitmeid aastakümneid ja Aleksi isast hakatakse rääkima legende. Tema nimi on kõigis ajalooõpikuis, temast kirjutatakse raamatuid, püstitakse mälestusmärk. Kõigile lõpuks vändatakse Aleksi isast isegi mängufilm, "Jõulud Vigalas". Jah, Aleksi isa ongi see kuulus 1905. aasta mässumees Bernhard Laipman, kelle karistussalklased pärast mässu mahasurumist maha lasevad. Veelgi kuulsamaks saab aga Aleksi onu Hans, keda hiljem tuntakse kunstnik Ants Laikmaana.

Ja siiski, kes on need armsad kodused, kelle poole Aleksander Laipman pöördub? Sellel kui kaart kirjutati on Aleksandril lähedastest alles  vaid ema ja kaks neiueas õde. Üks õdedest, pisut pontsakas tüdruk perepildi paremas ääres ei jõuagi täiskasvanud ikka. Ning kes on see Martin, kelle saabaste pärast Aleks muretseb? Mingeid meelevaldseid seoseid saaks teha postiaadressist. Sajandialguses algas Tallinnas suur elamuehitusbuum, kujunes välja linna tänavate võrgustik. Majade nummeratsioon ei pruugi olla 1919. aastal sama, mis praegu. Kuid see polegi oluline. Tatari tänava piirkonnas elas varaliselt kindlustatud keskklass. Kui koduste all pidada silmas ema ja õdesid, siis võib prestiižse aadressi järgi teha järeldusi pere majanduslike võimaluste kohta. Äkki tehti talukoht rahaks ja koliti linna? Seda järeldust võimendab veelgi see asjaolu, et üksinda lapsi kasvatav ema suutis pärast mehe traagilist hukkamist anda poeg Aleksandrile väga hea koolihariduse. Aga äkki oli üks nendest kodustest ka onu Hans (Ants Laikmaa), kelle kuulus ateljeestuudio ja elukoht asus samal tänaval. Pealegi on teada, et Ants Laikmaa ise polnud pereinimene ja tollased tõekspidamised olid pisut teised kui tänapäeval. Miks ei või olla, et peale vend Bernhardi surma pidas Ants oma kohustuseks mingil moel hoida silma peal ka vennalaste käekäigul. Ning miks ei võinud olla nii, et Aleksi ema aitas omakorda onu Hansu, veendunud poissmeest, et see ikka korrektne ja esinduslik välja näeks.


Selles majas Tatari tänaval asus Ants Laikmaa ateljeestuudio, kust said haridust paljud meie kunsti kullafondi kuuluvad autorid

On ilmne, et ilma täiendavate andmeteta pole ma siin, ääremaal, suuteline seda pere lugu enda jaoks korralikult jutustama. Pisut kergem oleks samast postkaardist lähtuvalt teha üks teine dramaturgiline visand. Sama monumentaalne kui "Nimed marmortahvlil", kuigi praeguse ideoloogilise ajalookäsitluse valguses ehk mitte väga patriootiline. Või hoopiski vastupidi, eriti isamaaline, sõltuvalt vaatenurgast. Sest mis saab olla isamaalisem kui tõde. Viimasega on aga keerulised lood. Jutt käib meie Vabadussõja liitlaste, valgekaartliku Loodearmee kurvast lõpust. Selles sündmuses on ajaloole tüüpilist vastandumist. Eestlased kirjutavad sellest sordiini all ja diplomaatiliselt. Venelased, eriti kommunismivastased patrioodid kajastavad eestlaste reeturlikkust(?) pisut rohkem ja emotsionaalselt. Ägedamad nõuavad isegi, et eestlased peaks venelaste ees vabandama selle ohvriterohke kuriteo pärast.

Väga konspektiivselt olid asjaolud järgmised. Loodearmee pidas punastega lahinguid Petrogradi lähistel. Sõjaõnn pöördus ja valgekaartlased olid sunnitud taganema Eesti piiride ligidale. Sõjalistes tegevustes olid eestlased loobunud oma liitlase kohustustest. Veelgi enam, mitte kellegi poolt tunnustatud Eesti Vabariik pidas Loodearmee selja taga salajasi läbirääkimisi bolševikega, et saavutada rahukokkulepe. Kokkuleppe üheks tingimuseks olevat olnud Loodearmee relvituks tegemine juhul kui nad saabuvad Eesti territooriumile. Eestlased hakkasid bolševikele antud lubadust täitma. Narva piiri taha kogunes mitmekümmend tuhat inimest. Neid hakati meie territooriumile lubama väikeste partiidena. Sõduritelt korjati ära relvad, kuid mitte ainult. Väidetavalt rööviti põgenikelt ära kogu proviant ja isiklikud asjad. Tegemist polnud ainult Loodearmee võitlejatega. Meie piiride taga ootasid riiki pääsemist veelgi rohkem sõjapõgenikke. Hinnanguliselt pidi Eesti lühikese aja jooksul vastu võtma 80 000 inimest. Objektiivsus on see, et Eesti riik polnud valmis sellist põgenike tulva vastu võtma. Ei sealpool piiri ega ka juba Eestisse sisselastud põgenikel polnud ei peavarju, pesemisvõimalusi, ei midagi. Väljas oli aga talv. Ilmnesid esimesed haigusjuhtumid, mis mida päev edasi hakkas võtma epideemia kuju.
Loodearmee võitlejate ja Venemaa sõjapõgenike surnukehad
Doktor Aleksander Laipman sattus Vabadussõtta kaks kuud peale sundmobilisatsiooni väljakuulutamist. Kogunemiskohas Võrus määrati ta polgu nooremarstiks. Juba kuu aega hiljem viidi ta üle Tartusse sama diviisi tagavarapataljoni vanemarstiks. Ning nii see postkaart sealt, pärast kohanemis ong kodustele saadetud. Tegelikult tundus ju kõik hästi olevat, rindest kaugemal. Nagu kirjast näha, oli aega koju sõita ja sõja kõrval sai lahendatud mõnigi pakiline olmeküsimus. Tiigi tänava maja oli samuti nagu väike erahaigla. Majas oligi vaid kaks suurt korterit, all viie toaga ja ülal neljaga. Ning sõjaväeline arstikarjäär läks muudkui ülesmäge. Pool aastat hiljem, oktoobri alguses tuli juba määramine Tallinnasse, Kopli sõjaväehaigla noorem ordinaatoriks. Sellel ajal pidas Loodearmee veel edukaid lahinguid Petrogradi lähistel.

Siis kui eestlased avastasid, et üle piiri lastud Loodearmee sõdurite ja põgenike hulgas möllab tüüfus, oli juba hilja. Nakatanute hulgas oli juba meie omad inimesed. Paanilise kiirusega hakati Narvas ja Ida-Virumaal looma interneeritute laagreid, mille tingimusi võrdlevad osa vene ajaloohuvilisi tänapäeval hilisemate koonduslaagritega. Piirkonnas kuulutati välja garantiin, kuid suremus muudkui kasvas. Tipphetkedel suri Narvas ja lähiümbruses 50 inimest päevas. Kokkuvõttes surid mõne kuuga tüüfuse tagajärjel hinnanguliselt 17000 Loodearmee sõjaväelast ja Venemaa sõjapõgenikku.

Tallinnat prooviti pikka aega hoida haigusvabana. Siis veel ei teatud, et juba epideemia esimestel nädalatel oli ka Kopli sõjaväehaiglasse saadetud üsna palju tüüfusehaigeid, kellele oli pandud ekslik esmane diagnoos. Hiljem saadeti sinna ravile juba ka õige diagnoosiga haiged. Haigla põhikorpus suutis vastu võtta kaheksasada haiget. Kuid sellest jäi väheseks. Seepärast läks improviseeritud haiglana käiku ka kolmteist sadamatööliste elamut, mis mahutas teine kaheksasada patsienti.


Kopli liinid. Ajutised haiglakorpused.
Foto Peeter Langovits
Aleks ehk dr. Aleksander Laipman sureb üheksa päeva pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist. Tema surmatunnistusele märgitakse surma põhjuseks soetõbi. Mõned aastad hiljem annetatakse talle surmajärgselt Vabaduserist I/3. Veel paar aastat hiljem on tema nimi koos ülejäänud üheksa Vabadussõjas hukkunud arstiga mälestustahvlil Tallinna sõjaväehaiglas.
Aleksi vanaisa oli surres 68 aastane. Tema isa tapeti neljakümne aastasena. Dr. Aleksander Laipman suri oma ametipostil, sõjaväearstina 34 aastasena. Aleksi lapsed jäid sündimata.

reede, 2. detsember 2011

Värviline minevik

Uidates mööda internetti, sattusin Hollandi rahvusraamatukogu ühele projektilehele. Sealt leidsin fotograaf Bernard F. Eilersi tööd -  värvilised sõjaeelsed fotod. Ma tean mitut inimest, kes tunnevad sarnaselt minuga, et kahe maailmasõja vaheline aeg oleks just see, kus tahaks ajateljel viibida. Miks mitte ka elada, vaatamata sellele, et me teame, mis peale 1939. aastat edasi sai. Selline ajas rändamise fantaasia. Ning need vähesed meieni jõudnud värvilised fotod tollest ajast võimendavad minus seda tunnet veelgi.

Ma ei oska päris täpselt sõnastada, kuid fotograafia tehnoloogiline areng on minu jaoks midagi rohkemat kui optika, keemia, elektroonika. Värvilised pildid muutusid valdavaks alles mõnikümmend aastat tagasi. Enne seda oli foto must-valge. Ning luues seose meie arusaamisse minevikku, lähiajaloosse, siis märkan, et valdav osa meist käsitlebki minevikusündmusi ja elanud inimesi must-valgelt, alateadvuses hallid fotod minevikust. Ometi, isegi sõja ajal oli rohi roheline, lumi valge ja veri punane. Maailm oli värviline.






neljapäev, 1. detsember 2011

Kodanikuühiskond

Mina, kes ma olen kaotanud igasuguse sideme kunagise eluga, rahuldan oma uudishimu kunagiste tuttavate aga ka muidu tuntud inimeste ühiskondliku aktiivsuse kohta näiteks sellega, et loen riigi ametlikke teadaandeid. Kord aastas, kusagil sügisel ilmub väljaandes Ametlikud teadaanded kohtute registriosakondade nimekirjad mittetulundusühingute sundlõpetamiste kohta. Põhjuseks on ühingu majandusaasta aruande esitamata jätmine. Tegelikult on see küll eelteade. Tuhka pähe raputades saavad sundlõpetamisele kuuluvad ühingud veel kuue kuu jooksul selle aruande hilinemisega esitada. Sisuliselt on aga siiski selge, et kui see dokument on jäetud ikka mõistliku aja jooksul tegemata, siis on ka ühing oma tegevuse faktiliselt lõpetanud. Alles paar päeva tagasi lasin silmad üle Harju Maakohtu registriosakonna nimekirjast. Selle kohtu piirkonnas kuulub seekord lõpetamisele 2345 mittetulundusühingut. Nagu ikka, leidsin likvideeritavate ühingute loetelust palju tuttavaid inimesi, sest seal on ära toodud ka juhatuse liikmete nimed.

Aga ega ainult kunagiste tuttavate ja muidu tuntud inimeste nimed pole huvitavad. Nagu varasematelgi aastatel sarnaseid nimekirju sirvides, tekivad korduma kippuvad küsimused. Siis mõtlen ikka, et loen mõne seaduse läbi ja teen asja enda jaoks selgeks. Tegelikkuses muidugi aga ei viitsi aega raisata, kuna asi mind ennast ei puuduta. Ka seekordses nimekirjas on näiteks palju sundlõpetatavaid korteriühistuid. Samasse kategooriasse võiks liigitada ka selles nimekirjas olevad  kunagised aianduskooperatiivid, nüüdsed ühistud. Mis siis ikkagi saab kui ühistu tegevus lõpetatakse? Korrusmajal on ju mingid ühised asjad ajada, sama ka nendes omaaegsetes suvilakooperatiivides.
Likvideeritav korteriühistu Tallinnas Pallasti 16

Eraldi võiks sundlõpetatavate mittetulundusühingute loetelus välja tuua sotsiaalse suunitlusega organisatsioonid: Paljulapseliste Perede Toetusühing, Eesti Noorte Perede ja Vanurite Abistamise Ühendus, Ühendus Aita Last, MTÜ Üksikvanema Pere, Eesti Orbude Toetusselts, Eesti Puuetega Inimeste Kunstiühing, MTÜ Terve Eesti Laps, Hoolekande Arendamise Põhja-Eesti Selts jne. Siinkohal mõtlen, et miks need heal eesmärgil seltsingud ikkagi oma tegevuse lõpetasid, osa neist alustamatagi?

Kui Pae tänava pommiplahvatustes jäid inimesed peavarjuta, ulatas neile abikäe Tallinna Linnamisjon. Pea viisteist aastat  elu hammasrataste vahele jäänud täiskasvanute ja laste abistamisega tegelenud igati toimekas mittetulundusühing läheb nüüd, peale viis aastat kestnud vindumist sundlikvideerimisele. Pilt "Õhtuleht".

Likvideertavate mittetulundusühingute nimekirjas on palju harrastuslikke spordiklubisid. Spordiga on seostatav ka Erki Nool Fan Club. Tundub, et poliitikasse siirdunud kunagine tippspotlane pole poliitikas sedavõrd populaarne, et kunagised fännid peaksid vajalikuks talle oma poolehoidu jätkuvalt avaldada. Nostalgiliselt kahju on aga Jalgpalliklubi Lõvid tegevuse lõpetamine. Roman Ubakivi teened eesti (loe: eestlaste) jalgpalli taassünniks olid hindamatud.
Ubakivi lõvipoisid

Mõned asjad paneb paika aeg. Olgu selleks näiteks kasvõi tegevust lõpetav Eesti Lennuväepoiste Klubi või Eesti Natsistlike Koonduslaagrite Vangide Ühing. Kuid ega ainult inimeste sünniaasta tingi kodanikeühenduste hääbumist. Tuhmuvad ka mälestused - meie muusikakultuuri suurkujude poolt loodud Lepo Sumera Ühing lõpetab oma tegevuse. Ka Lepo enda osalusel asutatud Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia läheb likvideerimisele.

Kui väliseestlane Aino Järvesoo Eestisse elama tuli ei teadnud me tegelikult midagi heategevusest. Selle naise kümned miljonid kroonid päästsid paljude eesti laste elud. Paljud mäletavad siiani Aino terviklikku visiooni eestlusest, peredest ja lastest. Kaheksa aastat tagasi Järvesoo suri. Harju Maakohus teatab täna, et Aino Järvesoo Mälestusfond  kuulub sundlõpetatamisele.
 Foto Aldo Luud

Ma näeksin välja pisut kohtlasena kui väidaksin, et ma seda pikka sundlõpetamisele kuuluvate mittetulundusühingute nimekirja olen lugenud rida realt - muidugi mitte. Imestan vaid, et ajakirjanikud, kes oma töös peaksidki mõnikord jaburaid materjale lugema, pole sellest nimekirjast oma lugudele inspiratsiooni saanud. Mind näiteks hämmastas, et oma tegevuse lõpetab parvlaeva "Estonia" hukkunute lähedaste loodud Memento Mare - ju siis ei leita enam liitvat ühisosa. Minu jaoks on üllatuseks ka Šoti Klubi, Segakoor Noorus, miks mitte ka elevust tekitanud Prussakovi nim. Rattaühingu tegevuse  sundlõpetamine. Ma arvan, et iga inimene leiab sellest nimekirjast midagi huvitavat või üllatavat, aga miks mitte ka anekdootlikku - Eesti Antidopingu Keskus paneb uksed kinni.

Ning kindlasti jääb meie kodanikuühiskond palju vaesemaks seepärast, et oma tegevuse lõpetavad Eesti Seksi Liit ja Kapitalismiohvrite Eest Seismise Ühing.

reede, 18. november 2011

Selle talve surnud 27. Epiloog

Üks vana asi on jäänud minu blogis korrektselt lõpetamata ja selgitamata. Ma spetsiaalselt ei loe üle, mida ma kirjutasin rubriigi Tundmatud mälestused sissejuhatuseks üle kolme aasta tagasi. Ei sirvi ka neid lugejate vanu kommentaare, mis mälu järgi olid valdavalt positiivsed ega loe enda kirjutatud vastukommentaare. Ma üldse loen harva üle, mida ma olen öelnud või arvanud siin blogis. Tavaliselt kirjutan iga postituse ühe jutiga, korra lasen silmad üle, et mõni täht ära parandada ja vajutan avaldamise nuppu. Ja nii ta siis jääbki. Korra proovisin ühte suvalist vana teksti lugeda ning piinlik hakkas - stiilitu kirjutis, nõme mõte ja abitu eneseväljendusoskus, pealegi karjuvate grammatikavigadega. Aga mis sest. Põhiliselt kirjutan ju ikkagi iseendale ja alles siis umbes kümnele alalisele lugejale. Tundmatud mälestused oli aga rubriik, mida vist loeti rohkem. Kuidas muidu seletada, et veel kolm aastat hiljem olen saanud nende mälestuste kohta kommentaare ja küsimusi.

Ning sellega seoses vajab üks asi selgitamist. Olles ise ära elu eksirännakutel ei aimanudki ma, et üks mu lähedastest on hoidnud alles mõned kastid kunagi mulle kuulunud asjadega. Isegi osa mu kunagisest raamatukogust, valdavalt sõjaeelsed raamatud ja perioodika, olid alles. Ühes neist pappkastidest leidsingi übmriku käsitsi kirjutatud materjalidega. Selle olemasolu mind absoluutselt ei üllatanud. Mingil eluetapil käis mu käest läbi palju sellist kraami. Hakkasin neid minule tundmatu isiku poolt kirjutatud mälestusi lugema ja need lummasid mind. Ja siis ma otsustasingi need õige pisut toimetatuna kirjutada ümber oma blogisse.

Need mälestused oli kirjutanud ilmselt eakas inimene. Seepärast, mäletan, et ütlesin oma blogis ka seda, et kui peaks välja ilmuma autori järeltulijad ja ei soovi, et need mälestused siin blogis oleksid, siis kustutan selle rubriigi. Mõistagi annaksin üle ka kogu käsikirja, mis minu valduses. Ning ühel päeval saingi oma kodanikunimega meiliaadressile kirja. Minu jaoks oli piinlikus muidugi suur, sest selle kirja kirjutaja ja avaldatud mälestuste autori järeltulija osutus üheks armsaks inimeseks, keda tänu lähedasele ja mitte ainult seepärast, pean kalliks siiani. Vist oli juhtunud inimlik eksitus ja mingil hetkel olid need paberid sattunud "minu" kastidesse. Ühesõnaga, autori järeltulijad pidasid nõu ja palusid mul nende mälestuste avaldmine lõpetada. Samas lubasid nad mul juba avaldatud materjali jätta siiski oma blogisse. Mina omalt poolt vabandasin nagu oskasin ja teen seda siinkohal veel - siiralt ja kogu südamest.


Millised motiivid autori järeltulijatel oma otsuste tegemiseks olid, jätan enda teada. Ka selle, mis on nende edasised plaanid. Küll aga märgin seda, et minu kätte sattunud materjal pole tervik. Selle küla (ja mitte ainult selle) kohta on autor kirjutanud tunduvalt rohkem. Tahan vaid lisada ühe minu jaoks olulise mõtte. Teispoolsusesse rännanud inimesed on lahkunud lõplikult. Lahkunud on nii avaldatud mälestuste autor ja väga paljud nendest, kellest ta kirjutab. Ainuke, mis võib lahkunutest üldse jääda on lood. Need jutud, mille pani kirja "Selle tave surnud" autor on head lood. Ning mitte keegi ei peaks põdema seda kui mõni mälestustes kirjeldatud isik ei paista kõige paremas valguses. Mind isiklkult ei häiri kuidagi kui osutuks, et mõni minu vanaisadest oleks olnud paadunud pulli- ja napsivend või ... Mis siin pikalt seletada, mõistate isegi. 

kolmapäev, 16. november 2011

Armastus on haigus

Mõnikord saab lugeda jaburaid uudiseid või väiteid. Kõik me teame näiteks, et Euroopa Liidus on "seadus", mis määrab banaani suuruse ja kõveruse. Aga vaevalt, et keegi meist on oma silmaga näinud sellise regulatsiooni teksti. Ja ega keegi ei viitsigi hakata otsima EL dokumendipahnast, kas tõepoolest eksisteerib mõni direktiiv banaani kohta. Lihtsalt meile meeldib uskuda, et selline tobedus on olemas.

Mingil moel sarnaneb ülaltoodud banaaniloole eelmise kuu alguses kusagilt vene portaalist loetud uudis meditsiinivallast, mis järele mõeldes aga nii tobe ei tundugi. Muuseas ja millegipärast tundub mulle, et ma olen seda uudist ka aastaid varem lugenud, kuid see selleks. Uudis ise siis aga selline, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon on tunnistanud armastuse haiguseks. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis paikneb see haigus väidetavalt psüühika- ja käitumishäirte peatükis koodiga F63.9 kui täpsustamata impulsihäire. Armastus on selles haiguste klassifikatsioonis siis samas kompotis pataloogilise hasartmängimise, püromaania, kleptomaania ja muu seesugusega. Jah, armastus on üks imeline sõltuvustunne, mis annab tiivad ning mida tahad tunda ikka veel ja veel..


Olen minagi seda tõbe paar korda elus põdenud ja paranenud, kuigi raskelt. Kuna tegemist haigusega, siis peaksin tervenemise üle olema ju igati rõõmus. Siiski vaatan mõnikord heldiva kadedusega omavanuseid, kes aastakümneid juba haiged, nii heas kui halvas ja lõpuks surevadki selle haigusega.

esmaspäev, 14. november 2011

reede, 21. oktoober 2011

Pimedus ja tüdrukud internetist

Pimedus on jälle käes - minu jaoks aasta kõige raskem aeg. Imestan kuidas ma sain üle poole oma elust olla nn. ööinimene. Mingis mõttes olen seda nüüdki, ärgates juba poolest ööst ootamaks hommikut ja päevavalgust. Mõnel päeval seda valgust aga ei tulegi, enne saabub taas pimedus. Kirjutada ei viitsi, seevastu loen palju, sealhulgas ka blogisid. Viimasel ajal on tõusnud esiplaanile just võõrkeelsete blogide lugemine ja seepärast pole mul kahjuks juba mitu nädalat mingit aimu, mis meie omal blogimaastikul toimub.

Ka televiisor seisab mul suurema aja pildita ja vagusi nurgas. Kuidagi kriitiliseks olen muutunud meie oma saadete suhtes ja sarnanen üha rohkem teismelise ja noorega, kes oma vajaduse liikuvate piltide järele saab kätte eelkõige interneti võimalusi kasutades. Nii nagu lugemisel, sedasi ka klippide ja filmide puhul on huviorbiidis palju tõsiseid teemasid minevikust. Samast internetist saan ka praegusel aastaajal just minule vajaliku meelelahutuse.

Meelelahutusest rääkides. Täna lugesin Eesti Päevalehest Priit Simsoni arvamuslugu sellest, et meie lauljatel pole lavalist liikumist. Nõustun selle seisukohaga. Väga tihti tundub mulle, et kohalikud lavastaarid pole sagedased külalised hääleproovis, puudunud mõnestki bändiproovist, üleolevalt suhtunud lavaproovi ja tantsuproov on neile hoopis tume maa. Seepärast tarbingi isiklikult meelelahutust valdavalt internetist. Viimasel ajal fännan näiteks sellist tüdrukute bändi:

reede, 30. september 2011

Andekas ja originaalne käsitöö

Ma ei ole mõistetavalt suur asjatundja isevalmistatud nukkude osas. Ning ega ma selle asja vastu ei oma ka mingit huvi. Kõikvõimalikud käsitööblogid jäävad minust lugemata, aga kui juhuslikult nendele satun, siis sirvin mõnikord pilte. Kuna ma ei ole asjatundja, siis ei oska ma ka hinnata, kas need juhuslikult vaadatud tööd on head või keskpärased, originaalsed või kusagilt maha viksitud. Ei oska midagi ka kaasa rääkida käsitööesemete kvaliteedi, valmistamise keerukuse ja muu sarnase kohta. Nii nagu paljude muude asjadega, millest ma midagi ei tea, oskan nende puhul anda vaid lakoonilisi hinnanguid: meeldib, ei meeldi; huvitav, igav.

Eile sattusin juhuslikult vaatama blogi Softimaker. Ma pole tükk aega kohanud säärast vahvat ja vist ainulaadset ideed. Ja ega mul ka teostuse kohta pole midagi muud öelda, vaid et mulle meeldib. Lühidalt kokkuvõttes on tegemist sellega, et nukumeister võtab ette lapse poolt joonistatud pildi ning muudab selle kolmemõõtmeliseks nukuks. Meie oskajad näputöömeistrid võiksid ideest šnitti võtta. Aga kui käsitööoskused on jäänud pisut puudulikuks, siis võib oma tupsukesele taolise, lapse enda kujundatud nuku ka tellida. Ma usun, et taoline nukk jääb last saatma kogu tema eluteel.

Pildid on muidugi pärit sellestsamast blogist, Softiemaker:



esmaspäev, 26. september 2011

Isaduse tuvastamine

Aga kes on tegelik isa? Ei, minul endal ei ole kunagi sellist küsimust tekkinud. Ometi on see küsimus teoreetiliselt võimalik kui asi puudutab bioloogiat. Eelmisel nädalal lugesin võrguväljaandest Walesonline.co.uk seda, et sealsesse tasulisse laborisse isaduse DNA testi tegemiseks pöördunud meestest saavad 54% negatiivse vastuse. Mida selle faktiga peale hakata? Laias laastus ei midagi. Igal konkreetsel juhul aga on selline vastus mõnikord ehk rõõmustav, teinekord aga kindlasti kurb, et mitte öelda traagiline - sõltuvalt vaatenurgast. Iseenesest ei ole selles uudisloos ainest mingiteks üldistusteks. Ühe labori statistika ei ole põhjus globaalseteks järeldusteks. Pealegi ei selgu artiklist ammenduvalt, kes ja mis asjaoludel on laborisse isaduse tuvastamiseks pöördunud.

Siiski ja tahtmatult tekitab see artikkel igasuguseid mõtteid. Ja just nimelt üldistavaid ja järeldusi tegevaid. Selle esmase, mis minul pähe tekkis - maailm (loe: naised) on hukas, sellele vaidleb samas artiklis vastu labori juhataja proua Nichola McChrystal. Tema arvab, et ega inimeste käitumine pole muutunud halvemaks, lihtsalt teadlikus DNA testide tegemise võimalikkusest on laialdasem. Tunnistan, et meessoo esindajana pole see konstanteering mulle eriti lohutav, pigem vastupidi.

Kas me Eestis saaksime samasuguse statistilise tulemuse? Kui iga eesti "käopoega" kasvatanud isa oleks saanud või saaks tehtud töö tunnustuseks pisikese sarvedega noku skulptor Simson Seakülast "tilliloomingu perioodist", kas siis Eesti oleks maailma suurim pronksi importija? Aga tegelikult ma ei teagi, mis on hirmsam - kas see, et üks isa saab teada, et ta polegi bioloogiline isa. Või hoopis see, et naine peab elu aeg varjama, et lapse isa polegi isa.

Foto: Grete Stern

teisipäev, 20. september 2011

Toimetamisi

See suvi on olnud mulle taas "uusi väljakutseid" pakkuv. Oleks liialdus öelda, et siia pagendusse tulles oleks ma olnud selline mees, kes eales pole haamrit käes hoidnud. Aga ega ka ma niiväga kindel olnud selles, et mingite suuremate asjadega ikkagi ise oskaksin toime tulla. Iga uue töö puhul on olnud kartus, kas ma oskan, kas saan hakkama. Mäletan, et üks esimesi asju oli pliit. Ühel hetkel oli selge, et vana tuleb koos soemüüriga maha lõhkuda kui ei taha just maja maha põletada. Ja muidugi oli selge ka see, et uus pliit tuleb ülesse laduda. Otsisin ühte pottseppa ja teist ning ahmisin õhku. No see oli ikka päris mitu raha, mida meistrimehed tahtsid töö eest saada. Lõpptulemus oli see, et pottsepaõpik ühes käes, teises kellu, sai see minu elu esimene pliit tehtud. Seisab püsti ja annab sooja siiani. Ise ei häbene ja pilpaid see pliit tulehakatuseks ei vaja.

Ja nii on olnud neid "meestetöid" igapäevaste "naistetööde" kõrval järjest. Enamus nendest tegemistest on minu jaoks esmakordsed. Muidugi proovin siis internetist lugeda võimalikult palju, kuidas midagi tehakse, kuid ega sealt alati abi ei saa. Eriti praktiliste küsimuste puhul. Kui oma maakivist aida  müüre hakkasin parandama, tekkis lihtne küsimus - kui palju segu on vaja? Kantmeetrid ju teada ja puha. Kusagilt ehitusfoorumist leidsingi kelleltki hobiehitajalt täpselt sama küsimuse ning meistrimehe vastuse. Tsiteerin tema vastust täpselt: "Sitaks palju." Jah, algusaastatel proovisin elukutseliste ametimeestega suhelda, kuid loobusin sellest väga ruttu. Asjaks nendega ei läinud ja nüüd teen kõik ise. Üks tore naisterahvas on üliandekalt kirjeldanud remondiga seonduvat ühes lühikeseks jäänud blogis - kahju, et ta loobus oma ehitusmemuaaride edasisest avaldamisest (ettevaatust lingi avamisel - võimalikud naerukrambid!).

Aga tagasi minu selle suve suurema tegemise juurde. Inimeste maitsemeel on teadagi erinev. Kuuekümnendatel hakati ohtralt ehitama silikaattellistest. Minu silmale on see lihtsalt ehitusmaterjal, mis enamikel juhtudel on jäetud viimistlemata. Selle koha ostes sain ka silikaadist ehitatud sauna omanikuks. Ega see õige saun polnud - kivisein, seest krohvitud ja selle peal paksult, mitmes kihis läti õlivärvi. Pool saunast oli üks suur leili- ja pesuruum ja teine pool nn. peremehe apartament. Eesruumis oli ka üks pliit, mis minu saabudes oli juba lagunenud. Vana Masinatehase keris kannatas küll kütmist, kuid eks ta üks aurusauna moodi asi oli. Kui leili viskasid, siis vesi voolas mööda läikivat läti õlivärvi vulinal külmale tsementpõrandale. Talvel oligi nii, et viskasid leili ja nurgas jääkamakad pisut sulasid.  Ühesõnaga, kõigepealt hakkasin lammutama:




Möödaminnes tuli vana kaev töökorda teha, et saunal oleks oma veevärk. Vanad rakked mädad, seega kitsamad rõngad sisse. Puhastamine, süvendamine, hüdrofoor, survetoru, soojustus ja loogiliselt siis ka kanalisatsioon ja muud asjad:


Ja siis muidugi ehitamine. Põranda soojustamine ja valamine, vundamendi ja seinte soojustamine, voodrilauad, uue ukse nokitsemine, elekter maaaluse kaabliga jne.:


Muidugi tuli mõelda, kuidas saunas leili saab. Seepärast sai pottsepariistad jälle välja otsitud:


Tutvus puusepa töö saladustega (näe, pildil ikka veel üks liist puudu!) polegi enam niiväga saladus, sest kusagil üleval pildil on näha pisut maja külge ehitatud terrassi ja miskis kohas on ka üks blogipostitus uue puukuuri kohta. Ventilatsioonitööd tulid aga küll esimest korda elus ette.  Eesti-soome pühakoht ise tuli aga selline:


Ka Toru-Jüri amet pole enam võõras. Kui majas sai eksituse-katsetuse meetodil mõned aastad tagsi lõpuks kõik omatehtud veevärgi ühendused vettpidavaks, siis sellise pisikese saunakökatsi veevärk keriseahju veesärgi, boileri ja dušiga on juba käkitegu (mhm... ja eelmise postituse kommentaaris mainitud kardin ei lohisegi mööda maad...):


Üldiselt on aga nii, et seda nikerdamist sauna kallal jätkub vast hilissügiseni. Piltideltki näha, et otsade kokkutõmbamist on palju. Pealegi oli kogu see ettevõtmine plaanitudki kahes etapis. Järgmisel aastal tuleb katus ja katusealune koos kõigi soojustustega. Sinna ülesse tahan teha külaliste magamisasemed (põranda sinna tegin juba ära), huumor vaid selles, et külalisi mul ju tegelikult ei käi. Aga esimesed leilid olen juba võtnud ja asi sätitud sedasi, et talvel saab saunas käia. Eks ma siis seal laval mõtisklen, kuidas vana katus maha käib, mis neid sarikaid püsti hoiab, mida ja palju soojustuseks jne.

P.S. Kui ma oleksin omal ajal teadnud, et oma kätega tegemine on üks ütlemata mõnus tegevus, enesehinnangut tõstev asi, siis... Kindlasti oleksin jätnud kõik need palgatööna vorbitud paberid kirjutamata, dokumendid oleksin jätnud lauaservalt lauaservale veeretamata, raha pärast liigutatud lõuad oleks jäänud lõksutamata, aju oleks olnud ragisemata, vallandatud töötajad vallandamata jne. Ja ehk ka pagendus oleks jäänud olemata...?

laupäev, 17. september 2011

Tilliga või tillita

Ei viitsi pikalt seletada ja kribada selle postituse mõtet. ÖöHulkur pani enda juurde ülesse uhke plakati ning seletab ja viitab samas kohas Rentsile (Rentsule ???), miks ja milleks. Ka mul on kogutud üks foldritäis tollele ajale iseloomulikke fotosid ja plakateid. Mingil määral see ju mu enda lapsepõlv ja noorusiga. Ning täpselt nii see oligi nagu fotol kujutatud, kõik see plakatlik võrdõiguslikkus, aga ka meheks ja naiseks olemine.


P.S. Pärast Kaamose kommentaari antud postitusele pidasin vajalikuks lisada oma kirjutamata mõtte selgituseks veel ühe foto:

pühapäev, 4. september 2011

Postkast

Jah, ega see, et mina ei kirjuta tähenda seda, et ise kirju ei ootaks. Eriti kõigilt oma lastelt, kes laias ilmas pidevalt laiali, elamas või töötamas või reisimas. Seetarvis sai uus poskastki üles pandud. Vana, poest ostetud ja plastmassist läks katki. Lootuses, et äkki keegi saadabki kaardi kusagilt kaugelt, tuli leida kiire lahendus. Selline see postkast nüüd on ja mulle endale meeldib:


kolmapäev, 20. juuli 2011

Tupsukesed

Vanaemad kirjutavad oma blogides lastelastest. Selline tupsukeste teema on liikvel ja pole selles halba midagi. Rõõm lastelastest, mis kohati ületab tunded oma laste vastu, on midagi ainult inimestele omast - loomariigis arvatavasti selliseid emotsioone ei tunta. Ning lastelaste side oma vanavanematega on samuti midagi erilist. Vähemalt minu jaoks on olnud, kuigi minu elus oli vaid üks vanaema - vanaisad ja see teine vanaema olid minu sündimise ajaks juba surnud. Vanavanemate ja lastelaste suhtlemine on sedavõrd loomulik ja endastmõistetav, et ma ei suuda ennast asetada olukorda, kus selleks tehakse takistusi. Ma ei mõista seda, kustkohast võetakse see julgus ja õigus, et keelatakse lapsel vanavanematega suhtlemine, jäetakse laps ilma olulistest mälestustest ja emotsioonidest.

Tean üht vanapaari. Neil on üks ja ainuke laps, poeg, kes nüüd ise juba keskealine. Pojal omakorda ainus laps. Vanapaari poeg on elanud tavalist elu. Kasvas, õppis, töötas, abiellus ja lahutas. Lahkuminek oli selline temperamentsemat tüüpi, kus lusikaid ja kahvleid jagatakse kuni surmani. Kes see neid teise pere asju täpsemalt teab, seepärast jätan selle osa kommenteerimata. Igal juhul oli asi nii, et ühel hetkel keelas naine, kelle juures laps elas, suhtlemise isaga. Eks seegi tüüpiline situatsioon - "laps on alati ärritatud peale isaga kohtumist" ja need asjad. Aga sellele lisaks lõpetas ema igasugused kontaktid ka oma eksmehe vanematega. Ja mitte ainult. Tasa ja märkamatult jäid vanaema ja vanaisa kohtumised oma lapselapsega üha harvemaks kuni katkesid sootuks. Sellel aastal lõpetas vanapaari pojapoeg gümnaasiumi. Ta on saanud täiskasvanud inimeseks ja saab ise otsustada, kellega ja kuidas suhtleb. Ma küll väga tahaksin uskuda muinasjuttu, kuid tegelikkuses vaevalt seda juhtub, et see noor inimene taastaks kunagised, uduselt lapsepõlvemälus olevad suhted oma isa vanematega. Vanaema ja vanaisa on tema jaoks võhivõõrad inimesed.

Pärast sõda jagasid lääneriigid ja Venemaa võidetud Saksamaad, jagati ka Berliini. Sellel fotol kurikuulsat müüri veel pole. Kuid juba on okastraadiga eraldatud tsoonid ja liikumiskeeld Ida- ja Lääne-Berliini vahel. Vanaema ja vanaisa seal aknal on Ida-Berliinis. Lapselapsed läänes. Sedasi nad suhtlesid. Pärast tuli müür.

laupäev, 16. juuli 2011

Onu

Täna keskpäeval peaksin olema oma kodunt 126 kilomeetri kaugusel onu urni muldasängitamisel. Eks iga matus on omamoodi nukker sündmus. Aga minu isa noorem vend, poolvend, oli juba hästi vana mees. Tema lahkumine on igati loomulik ja seepärast ei saa ma öelda, et ma oleksin kuidagi väga nukker. Lihtsalt asjade loomulik käik. Võib olla eriliseks ja minu jaoks oluliseks on see matus seetõttu, et onu oli viimane elav side minu vanemate ja minu enda põlvkonna vahel. Järgmised lahkujad oleme juba kindlalt meie ise. Ja ärasaatjad, kui neid oleks, arutlevad samamoodi pragmaatiliselt põlvkondade vahetumisest Toonela teel. Surm on tegelikult üks asine asi.

Muidugi oleksin ma tahtnud sinna matustele minna. Sellesama, segaselt seletatud põlvkonna kadumise pärast. Teisalt oleksin näinud ära oma õed-vennad peredega. Ka need kohtumised on jäänud üha harvemaks, vast kord paari aasta jooksul. Ning mingist hetkest alates muutuvadki just matused selliste kokkusaamiste ajendiks ja põhjuseks. Paraku olen oma liikumistes praegu sõltuv ühest teisest inimesest ja tema autost. Ning minekust jutu tehes sain aru, et ega ta kergelt öeldes sellest eriti vaimustuses pole. Ta tuli puhkusele ja muud asjad. Ega ma siis hakanud eriti peale ka käima, et teisele tüli teha. Bussidega on aga nii, et sinna kaugele kalmistule ma enda juurest ei saa kohe kuidagi. Kuhugi sinna "lähedale", kümne kilomeetri "jalutuskäigu" kaugusele surnuaiast jõuaksin kahe ümberistumisega alles õhtuks. Nii see siis on, pisut ehk mõru ja kibe. Ning eks ma olen ise süüdi, et minu perekond pole kunagi olnud mu lähedastele perekond.

  Ma pole päris kindel konkreetse foto suhtes, kuid kusagil seal soomepoiste rivis peaks olema ka minu onu

pühapäev, 10. juuli 2011

Motivatsioon või selle puudumine

Teinekord tabad ennast mõttelt, et milleks endale tööd välja mõtelda. Ma saaksin aru kui oleksin selline teismeline. Siis on elu mõtte otsimine päevakorral. Minu aastates on pisut jabur küsida iseendalt, miks ja milleks. Asjad on lihtsalt sellised nagu on ja muudkui toimetad. Muidugi võiksin piirduda vaid niidetud käigurajaga maja ümber. Jääks ära see ohkimine ja stress, et seda ja toda oleks vaja tingimata teha, aga ei jõua ning aega ei jätku. Lisaks see põhiküsimus, kelle jaoks seda kõike vaja?

Nii on ka selle potipõllunduse ja iluaiandusega. Kitkusin äsja varakevadel kasvuhoonesse külvatud redised ülesse - koledasti ülekasvanud. Ise sõin vast paar tükki toorelt ja mõned panin salati sisse. Palju üksik inimene jõuab seda redist ikka süüa? Väljas peenramaal nüüd sama lugu. Eks lähevad kompostihunnikusse needki. Küüslauk kasvab nagu mets. Samas veel eelmisest aastast ripub köögis nööri otsas umbes kilo jagu. Lehtsalatit ja rukolat võiks vikatiga niita - mis ma sellega küll peale hakkan, ega ma lehm pole, et hommikust õhtuni rohtu krõmpsutaksin. Ja nii võiks jätkata.

Üldiselt aga jäin ma oma külvamiste ja istutamistega sellel kevadel järjekordselt hiljaks. Eelnevatel aastatel olid selleks töised põhjused, sellel aastal aga üks vastik haigushoog. Viimane õpetas mulle aga seda, et kuni liigun, seni ma elan. Seega jätkan edasi oma mõtetute tegevustega, sest jalg veel tatsub.


Nendel udupiltidel on fikseeritud kunagise garaaži asukoht. Oli selline igalt poolt eterniidiga kaetud, pisut viltuvajunud monstrum, nähtavad puitosad potisiniseks värvitud. Nüüd üritan selle koha peale luua midagi aia sarnast. Päris- ja veelgi professionaalsemad hobiaednikud muidugi muigavad minu tegemiste peale. Aga ma ei mõtle selle peale. Mõtlemine pole juba ammu minu jaoks esmatähtis ega elamise tunnus.

esmaspäev, 4. juuli 2011

Lõpuaktus

Sellel aastal sain minagi osa pisut sellest tundest, mida oma blogis kirjeldab Soodomakomorra. Olen siin blogis aeg ajalt kirjutanud ühest noormehest, kes eelmisel suvel, aga ka muidu mul siin ikka abiks käib. Õigem oleks küll vist öelda: kes mul siin suuremaid asju toimetab ja keda mina jõudumööda abistan. Eelmisel sügisel läks ta minu pealekäimisel ametikooli ja ettenähtud aasta jõudis nüüd lõpule.

Eks ma selle lõpuaktuse osas pidin teda natuke pinnima. Ta oli üpris veendunud, et mingil hetkel sõidab ta lihtsalt linna, kooli kantseleisse ja võtab sealt oma lõputunnistuse. Samamoodi nagu ta tegi seda oma põhikooli lõpetamisel. Minu väiteid, et lõpuaktus on üks oluline asi, ei peetud eriti miskiks. "Ah, mis ma seal aktusel üksinda ikka teen..." Need kolm punkti olid mulle üpris üheselt mõistetavad. Ja ega ta päris lõpuni uskunud, et ma sinna aktusele ikka tulen. Nagu mina ei uskunud seda, et ma olengi ta ainuke õnnitleja seal lõpetamisel. Kindlasti ei tõstnud ta enesetunnet ka see, et  hariduseta ent loomult intelligentse noore inimesena teab ta reeglit - iga sündmuse ja elujuhtumi jaoks on sobiv riietus. Ise olen talle seda õpetanud. Tema garderoobis pole aga ei triiksärki ega viigipükse, ülikonnast rääkimata. Nii jääbki see riietuse asi minu hinge kraapima. Ma otsin endale kunstlikult õigustust - taastusin alles pikemast haigushoost ja ajaliselt ei jõudnud sellega tegeleda. Tegelik põhjus on aga vastikult banaalne - mul on hetkel näpud päris põhjas.

Lilled. Nendega on mul üks kiiks.
"Kas ma pean klassijuhatajale lilled kinkima?" küsib ta minult.
"Kas klassijuhataja on mees või naine?" küsin vastu.
Ei tea kust mul külge on hakanud, aga see, et mees mehele lilli kingib on minu jaoks siiani pisut võõrastav. Ma tean, et see pole mingi pe...de värk, aga mingi tõrge on. Õnneks klassijuhataja on naisterahvas ja sellega saame ühele poole. Aga iseennast ja seda kiiksu pidin ma küll ületama kui poisile aktusejärgsel õnnitlemisel lilled ulatasin. Aga jumal tänatud! Nagu mainitud, olin ta ainuke õnnitleja ja see lillekimbuke tema ainukesed ja elu esimesed lilled.

Ei oska ma tema eest kosta, kuid mina sain vaatamata kõigele sellest aktusest oma positiivse laengu pikaks ajaks. Sügisel tahtis sinna põhihariduseta õppegruppi pääseda ligi nelikümmend poissi. Vastu võeti viisteist. Lõpuni jõudsid seitse. Ja üksainuke selles rühmast lõpetas kiituskirjaga - minu noor töömees. Vanad mehed muutuvad sentimentaalseks. Proovisin jõuga tagasi hoida silma tekkivat heldimus- ja kurbuspisarat. Seal lõpuaktusel, 1.juulil, siis kui ta teatrilaval oma kiituskirja ja lõputunnistust vastu võttis, seljas T-särk ja jalas käristatud teksased - parimad ja moekamad(?) riided, mis tal selga panna on.

Ka need noored lõpetasid tööstuskooli juunis, kuid 70 aastat tagasi. Palju neist nelja aasta pärast alles on...?

esmaspäev, 27. juuni 2011

Minu filmiuudised

Nüüd on siis nii, et suvevõõras, kellest kunagi olen ka siin blogis kirjutanud, on taas väisamas. Päevad omandasid uue mõtte, sest juba mõne päevaga olen viidud kurssi kõigi seebikatega, mis meie kodustel telekanalitel jooksevad. Olen saanud värske sõõmu maailma filmikultuuri teostest ning võiksin arglikult koputada juba ehk ka meie arvukate filmiblogijate huvitavasse maailma.



Kuigi kauneid kunste ja kultuuri pole kunagi liiast, panin igaks juhuks telgi välja püsti. Sisutihedad teosed vajavad kohati iseendaga olemist. Et mõtestada nähtut ja nautida saadud elamuse lummust.

laupäev, 25. juuni 2011

Täna kannan ma...


Kui kuu tagasi tekkis uuesti aeg ja tahtmine blogimiseks, teiste kirjutatu lugemiseks, avastasin, et blogipuu kasutajate eelistustes on toimunud olulised nihked. Esilehel annavad tooni mitmesugused kommertsteated, filmide ümberjutustused ja temaatika, "mida hommikul selga panin". Olgu esimestega nagu on, kuid see riietuse värk on minu jaoks veidi kummaline. Ega ma ei eita, et ilus riietus ongi kena ning oluline kandjale ja pisut ka ümbritsevatele. Minu ajal polnud lihtsalt kombeks sellistest asjadest sedamoodi rääkida. Ja neid, kellel see pidevalt teemaks, peeti veidi opakateks ja natuke harimatuteks. Annan endale aru, et taolised tõekspidamised olid tingitud ehk hallist nõukogude mentaliteedist, mille üle lääne inimesed oskasid ironiseerida ja irvitada. Juuresolev foto on sellele tunnistuseks. Ükskord tõid lääne moefotograafid Moskva tänavatelele Diori kollektsiooni kandvad modellid. Kes viitsib internetiavarustes otsida, leiab kindlasti selle lõbusa ja samas nukra fotoseeria.

Aga ülalöelduga jõuan ma hoopis Kerttu Rakke laineid löönud loo juurde. Sellele kirjutisele juhtis tähelepanu mu alaline nädalalõpu külaline: no niimoodi ei tohiks inimene ikka kirjutada! Lugesin ja esmareaktsioon oli sama, mis nende "täna kannan ma" blogide puhul. Tõepoolest, ka sellised pihtimused polnud omal ajal kombeks. Kui mingi jama oli, raputati endale tuhka pähe, häbeneti pisut ja asi oli unustatud:


Muidugi lugesin ma läbi kõik Kerttu-teemaga seotud eelnevad artiklid. Kokkuvõttes muutsin kardinaalselt oma esialgset arvamust. Kui algul tundus, et Rakke paneb murutari, siis tagantjärgi arvan, et ta tegi hoopis saagimit. Ja lõppude lõpuks see ongi sõnavabadus kui igaüks kirjutab seda, mida tahab. Minu ajal polnud ju kombeks rääkida-kirjutada ka enamikest neist asjadest, millest ma ise siin blogis kogu aeg jahun. Ajaga muutuvad nii kombed kui tõekspidamised.

Ah jaa, täna kannan ma cottonworld alukaid.

neljapäev, 23. juuni 2011

Olgu elus piisavalt särtsu!

Täna on ühe lähedase sünnipäev. Aastate järgi peaks olema nii, et nüüd on ta lõpetanud ettevalmistused eluks. Järgneb elu ise - meeletult huvitav, põnev ja toimeks. Aga äkki hoopis see üksluine, hall ja igav? Et seda viimast ei juhtuks, soovisingi talle, et aastakümnete pärast võiks ta endale öelda: minu elus on olnud ka piisavalt särtsu! Ja muidugi ei suutnud ma jätta isalikult lisamata, et ikka mõistlikuse piires.


teisipäev, 14. juuni 2011

Emotsionaalne ajalugu

Ajalugu on üks huvitav teadus, kus faktid on alati samad, kuid nendevahelised seosed ja viimastest tehtavad järeldused on tõlgendamise küsimus. Ühest ja samast sündmusest erinev arusaamine on pigem maailmavaateline vastuolu, mitte aga tõsiteaduslik diskussioon. See kehtib ka tänase päeva kohta kui mälestame juuniküüditamise ohvreid. Ma pole ajaloolane, kuid mind on alati huvitanud inimene ja tema käitumine ajaloosündmuste keerises. Seetõttu olen ma lugenud ehk keskmisest pisut rohkem ka juuniküüditamise kohta. Tean neid vaidlusi, mis käivad küüditatute täpse arvu kohta. Olen lugenud  arutelusid selle kohta, kus, kuidas, miks ja millal hakati küüditamist ette valmistama. Püüan jälgida ka diskussioone selles, kas ja mil määral saatsid eestlased ise oma kaasmaalasi Siberisse. Tõsi, viimasel ajal püütakse seda küsimust Eestis mitte eriti torkida, sest mistahes aja ja võimu arusaamist mööda eksisteerib küll ajalugu, kuid olulisem sellest on ametlik ajalugu.


Viimane sõjaeelne Riigikogu, mõni päev hiljem Ülemnõukogu

Sageli mõtlen nii juuniküüditamise, aga ka kõigi muude selle perioodi sündmustega seoses nende Eesti Vabariigi poliitikute peale, kes veel ammu enne küüditamist  "müüsid" keda ja mida tahes, et saaks ikka jätkuvalt ennast soojendada võimu joovastavas lummuses. Mis sest, et tegelikult oli see võim juba mõnda aega illusoorne. Meenutan ka neid kaheksatkümmet rahvasaadikut, kes olid meie sõjaeelne viimane Riigikogu - kõik need veimerid, hindid, rummod, semperid, lauristinid jt. Kuigi me teame sellest samast ajaloost, kes ja kuidas neid valis. Fakt on aga ka see, et väljavalituks osutunud Riigikogu liikmeid ei sunnitud Toompea saali mitte relvastatud konvoi saatel. Need inimesed sisenesid sinna ikkagi õnnest särades, rind uhkusest pakatamas. Tollal väideti, et paberite järgi käis neid valimas üle 80% valijatest, mis on ilmne liialdus. Aga mingi osa valijatest ju ikkagi täitis seda tänases kontekstis paljurõhutatud kodanikukohust. Ja kusagil olid need maalid ja juhanid, kes praavitasid valimistulemusi selliselt nagu stsenaarium ette nägi. Ja lõppude lõpuks pidi ju sellel suurel käsikirjal, mis algselt andis ajaloo faabulale vaid üldjooned, olema kaasatud arvukalt siinseid usinaid, püüdlikke kaasautorid ja "kohalikke kirjasaatjaid üle maa", kes viimistlesid selle käsikirja detailides täiuslikkuseni. Seda ka siis 1941.a. juuniküüditamise episoodi silmas pidades. Midagi üldrahvaliku filmitalgute sarnast. Jah, ajalugu on huvitav, sest ta võib olla ka emotsionaalne, seda muidugi diletandi tasemel.


 Meie vastvalitud parlamendidelegatsioon Brüsse Moskvas - teadagi miks

pühapäev, 12. juuni 2011

Vabadus seksuaalseks väljenduseks

Ma ei ole kindel seaduspärasuses, kuid tundub sedaviisi, et kui ajalehte pole millegiga täita, pöördub toimetus selliste arvamusliidrite(?) poole, kelle kirjutis garanteerib klikkide arvu ja kommentaariumi ummistumise. Ja leidub siis selliseid naiivseid, kes mittemidagitegemisest sellisele artiklile klikivad ja satuvad soliidse ajalehe naistelehele. Täpselt sedasi juhtus just minuga. Tuleb välja, et olen vist ikkagi kopsupõletiku kätte saanud. Väljas on toimetamist meeletult, aga ma väsin juba viie sammu pealt ära. Palavikust, köhast ja nohust ja sellest "rinnus pistab" ei maksa rääkidagi. Ja nii ma, loll, siis istun ja loen naistelehte, ha-ha-ha...

Selle pika sissejuhatuse peale olgu siis öeldud, et jutt käib Mare Tralla artiklist, mis nagu räägiks naiste vabadusest ja õigusest riietuse kaudu ennast seksuaalselt väljendada. Tegelikult küll mitte ainult sellest, sest artiklis on muidki feministlike seisukohti, aga ka päris mõistlikke järeldusi. Kommentaare ma muidugi ei viitsinud lugeda - eks seal on see tavaline kemplemine. Endal tekkis pähe küll üks frivoolne mõte, et kui üks meesterahvas riietuks millegisse väga liibuvasse. Nii, et tema vinnastatud meheau või -mure oleks selgelt visuaalselt piiritletud, mis siis? Eks seegi ju mehe vabadus seksuaalseks väljenduseks ja siinkohal need asjakohased õigused ja vabadused. Vanasti oleks peetud sellist isendit haigeks liputajaks nüüd on aga ju need "erinevused rikastavad" ja muud asjad. Uhh, kõrge palavik vist tekitab ka imelikke mõtteid.

Tegelikult haakub teemaga hoopis üks foto:



Foto pole võetud teatud seksuaalsete eelistustega-erinevustega tädide ja onude XXX lehelt - seda tüüpi pildiseeriate avafoto. Tegemist pole ka sellise ema-isa-on-kodunt-ära fotoga - pildi kvaliteet on selleks liiga hea. Tegelikult on see väike tüdruk igati populaarne, paljudele teistele tüdrukutele suureks eeskujuks olev, rikkaliku fänniklubiga, minule tundmatu staarnäitleja Noah Cyrus (foto siit). Ning see pilt on olnud internetis aineks väga paljudele kommentaaridele. Võib olla seepärast, et sedasi, just selles riietuses, (vabadusega väljendada oma seksuaalsust?), olevat Noah osalenud ühel Hollywoodi punase vaiba üritusel. Aga äkki sellel pildil oleva tüdruku riietuses polegi mingit seksuaalsust!? Minu kopsupõletikust haigel ajul on tekkinud mingi kiiks? Lähen parem ja võtan ühe tableti.

kolmapäev, 8. juuni 2011

Ja kasvavadki, viinamarjad

Tegin oma viinapuuaias lõpliku inventuuri. Eelmisel aastal istutasin 36 istikut viiest erinevast sordist. Talve tulekul ei hakanud täitsa teadlikult eriti pingutama nende katmisega. Ega see eksperiment nüüd päris puhas polnud. Talv oli lihtsalt soodne. Ainuke, mida tegin, kühveldasin ühel hetkel lund peale ja mingil hetkel talve lõpu poole sudisin rehavarrega paksu lume sisse õhutusauke. Ja tulemus on pildil näha.Ega's midagi, kui nüüd oskaks vaid õigesti lõigata ja hoolitseda.