Selle talve surnud 27. Epiloog

Üks vana asi on jäänud minu blogis korrektselt lõpetamata ja selgitamata. Ma spetsiaalselt ei loe üle, mida ma kirjutasin rubriigi Tundmatud mälestused sissejuhatuseks üle kolme aasta tagasi. Ei sirvi ka neid lugejate vanu kommentaare, mis mälu järgi olid valdavalt positiivsed ega loe enda kirjutatud vastukommentaare. Ma üldse loen harva üle, mida ma olen öelnud või arvanud siin blogis. Tavaliselt kirjutan iga postituse ühe jutiga, korra lasen silmad üle, et mõni täht ära parandada ja vajutan avaldamise nuppu. Ja nii ta siis jääbki. Korra proovisin ühte suvalist vana teksti lugeda ning piinlik hakkas - stiilitu kirjutis, nõme mõte ja abitu eneseväljendusoskus, pealegi karjuvate grammatikavigadega. Aga mis sest. Põhiliselt kirjutan ju ikkagi iseendale ja alles siis umbes kümnele alalisele lugejale. Tundmatud mälestused oli aga rubriik, mida vist loeti rohkem. Kuidas muidu seletada, et veel kolm aastat hiljem olen saanud nende mälestuste kohta kommentaare ja küsimusi.

Ning sellega seoses vajab üks asi selgitamist. Olles ise ära elu eksirännakutel ei aimanudki ma, et üks mu lähedastest on hoidnud alles mõned kastid kunagi mulle kuulunud asjadega. Isegi osa mu kunagisest raamatukogust, valdavalt sõjaeelsed raamatud ja perioodika, olid alles. Ühes neist pappkastidest leidsingi übmriku käsitsi kirjutatud materjalidega. Selle olemasolu mind absoluutselt ei üllatanud. Mingil eluetapil käis mu käest läbi palju sellist kraami. Hakkasin neid minule tundmatu isiku poolt kirjutatud mälestusi lugema ja need lummasid mind. Ja siis ma otsustasingi need õige pisut toimetatuna kirjutada ümber oma blogisse.

Need mälestused oli kirjutanud ilmselt eakas inimene. Seepärast, mäletan, et ütlesin oma blogis ka seda, et kui peaks välja ilmuma autori järeltulijad ja ei soovi, et need mälestused siin blogis oleksid, siis kustutan selle rubriigi. Mõistagi annaksin üle ka kogu käsikirja, mis minu valduses. Ning ühel päeval saingi oma kodanikunimega meiliaadressile kirja. Minu jaoks oli piinlikus muidugi suur, sest selle kirja kirjutaja ja avaldatud mälestuste autori järeltulija osutus üheks armsaks inimeseks, keda tänu lähedasele ja mitte ainult seepärast, pean kalliks siiani. Vist oli juhtunud inimlik eksitus ja mingil hetkel olid need paberid sattunud "minu" kastidesse. Ühesõnaga, autori järeltulijad pidasid nõu ja palusid mul nende mälestuste avaldmine lõpetada. Samas lubasid nad mul juba avaldatud materjali jätta siiski oma blogisse. Mina omalt poolt vabandasin nagu oskasin ja teen seda siinkohal veel - siiralt ja kogu südamest.

Millised motiivid autori järeltulijatel oma otsuste tegemiseks olid, jätan enda teada. Ka selle, mis on nende edasised plaanid. Küll aga märgin seda, et minu kätte sattunud materjal pole tervik. Selle küla (ja mitte ainult selle) kohta on autor kirjutanud tunduvalt rohkem. Tahan vaid lisada ühe minu jaoks olulise mõtte. Teispoolsusesse rännanud inimesed on lahkunud lõplikult. Lahkunud on nii avaldatud mälestuste autor ja väga paljud nendest, kellest ta kirjutab. Ainuke, mis võib lahkunutest üldse jääda on lood. Need jutud, mille pani kirja "Selle tave surnud" autor on head lood. Ning mitte keegi ei peaks põdema seda kui mõni mälestustes kirjeldatud isik ei paista kõige paremas valguses. Mind isiklkult ei häiri kuidagi kui osutuks, et mõni minu vanaisadest oleks olnud paadunud pulli- ja napsivend või ... Mis siin pikalt seletada, mõistate isegi. 

Armastus on haigus

Mõnikord saab lugeda jaburaid uudiseid või väiteid. Kõik me teame näiteks, et Euroopa Liidus on "seadus", mis määrab banaani suuruse ja kõveruse. Aga vaevalt, et keegi meist on oma silmaga näinud sellise regulatsiooni teksti. Ja ega keegi ei viitsigi hakata otsima EL dokumendipahnast, kas tõepoolest eksisteerib mõni direktiiv banaani kohta. Lihtsalt meile meeldib uskuda, et selline tobedus on olemas.

Mingil moel sarnaneb ülaltoodud banaaniloole eelmise kuu alguses kusagilt vene portaalist loetud uudis meditsiinivallast, mis järele mõeldes aga nii tobe ei tundugi. Muuseas ja millegipärast tundub mulle, et ma olen seda uudist ka aastaid varem lugenud, kuid see selleks. Uudis ise siis aga selline, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon on tunnistanud armastuse haiguseks. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis paikneb see haigus väidetavalt psüühika- ja käitumishäirte peatükis koodiga F63.9 kui täpsustamata impulsihäire. Armastus on selles haiguste klassifikatsioonis siis samas kompotis pataloogilise hasartmängimise, püromaania, kleptomaania ja muu seesugusega. Jah, armastus on üks imeline sõltuvustunne, mis annab tiivad ning mida tahad tunda ikka veel ja veel..

Olen minagi seda tõbe paar korda elus põdenud ja paranenud, kuigi raskelt. Kuna tegemist haigusega, siis peaksin tervenemise üle olema ju igati rõõmus. Siiski vaatan mõnikord heldiva kadedusega omavanuseid, kes aastakümneid juba haiged, nii heas kui halvas ja lõpuks surevadki selle haigusega.

Eile oli isadepäev