teisipäev, 30. detsember 2014

See aasta ja loetavad blogid

Peaks ka aastale joone alla tõmbama enne kui teised blogijad lipsu lõdvemaks lasevad. Esmakordselt jõudsin tõdemuseni ja oleks kohane ka ülestunnistus, et mulle ON muutunud oluliseks, et mõni inimene seda ajaveebi ka loeks. See ei tähenda, et oleks muutunud see kunagine kirjutamise algpõhjus. Mulle pole tähtis ka klikkide arv, ning see pole öeldud võltsilt. Ei vali ma teemasid ega lugusid selle järgi, et kellelegi meeldiks. Kirjutan ikka sellest, mis parasjagu meelel või iseenda jaoks huvitav. Aga lugejad on muutunud siiski oluliseks. Kõige paremini iseloomustab seda mõni päev tagasi tekkinud kummastav tunne. See situatsioon periooditi siin pagenduses kordub. Majas on täielik vaikus. Istusin kirjutuslaua taga ja vaatasin teele. Juba mitmeid päevi ei ühtegi autot ega inimest. Nagu maailma lõpp, aga mind vist unustati ära . Blogi kaudu välismaailmaga sidepidamine kinnitab selles muidu idüllilises vaikuses, et kusagil on veel siiski elu ...

Lõppeva aasta postitustest on klikitud kõige rohkem kirjutistele Õuemängud. Järgnevad Kooseluseadus ja Lenini sünnipäev. See muidugi ei tähenda, et neid ka loetud on. Isegi ju otsin internetist kõiksugu asju, aga ega ma neid avanevaid lehekülgi alati läbi ei loe. Igatahes leheküljele paigaldatud statistikavidin kinnitab, et mööduv aasta tõi siia blogisse rekordarv lugejaid ja avatud lehekülgi. Kõige rohkem satubki siia lugejaid läbi otsingumootorite ja blogipuu. Loomulikult on kõige rohkem lugejaid Eestist. Ülejäänud riikidest on märkimisväärselt klikitud USAst, Leedust ja Soomest.

Kommentaare kirjutatakse. Suured tänud! Mõnikord areneb isegi midagi vestluse taolist. Mul on selle tagasisidega ilmselt vedanud, keegi pole midagi halvasti ütelnud. Mõnes teises kohas loen lugejate arvamusi ja mõnikord hakkab piinlik. Endal on ka häbi ühe asja pärast. Alles täna avastasin kommentaari, millele olen jätnud reageerimata. Dr. Levin tundis kirjutises Juudi pank ära oma vanaisa. Minu häbi on sedavõrd suurem, sest just sellised kommentaarid õigustavad selle blogi olemasolu, need minevikus tuhlamise lood. Olgu need muud tekstid siin pealegi sellised small talk asjad "mahu täiteks".

Aastakokkuvõte poleks täiuslik kui ma ei avaldaks tänu kõigile teistele kirjutajatele, kes esile toodud kõrval olevas blogirullis. Tänan, et lubate mul olla osaline teie tegemistes ja mõtetes. Kuid nende kõrval on ka teisi kirjutajaid, keda vahelduva eduga sellel aastal olen jälginud. Tahan neid linke jagada, et äkki keegi leiab ka midagi enda jaoks:

ShoppingQ Autori enda poolt päisesse kirja pandud lühitututvustus ei vaja täiendavaid selgitusi.
Hieroglüüfid liblikatiival. Raine kirjutab elu võimalikkusest (õpetajana) provintsis.
Minu peas. Tihti napisõnaline, kuid ilmekas.
Surnudhing kirjutab. Ängistav. Kui oskaks siis aitaks.
Taibu inertsus. Lihtsalt elust.
Ma olen jälle konvekal ... Hea näide elublogist, mis kvalifitseerub minu silmis kvaliteetblogindusse.
Meie kodu lugu. Kodu loomise/ehitamise/remontimise/renoveerimise blogid on üks mu lemmikteemasid.
Sving pastellides. Sirly blogi lugedes tunnen alaväärsuskompleksi selles, et ma ei austa oma emakeelt sedavõrd, et vigadeta kirjutada. Stiilist rääkimata.
La donna e mobile. Elu, mis sisendab oma pisiasjades optimismi.
Koduperenaine. Ilma meeleheiteta. Pidevalt arenev lugu, parem kui mistahes seriaal telekas.
herz. Bloginud päris kaua. Ja ikka huvitav. Eriti nüüd, kus juttu ka ülalmainitud lemmikteemast. Kuid ka ilma selle teemata loen alati hea meelega.
Subjekt: inimloom. Postitusi veel vähe, kuid paljutõotav. Meeldib stiil: saunafüürer :)

Pikaks läheks see nimekiri. Aga sellised loetelud on vajalikud. Olen ka ise sellistest loeteludest leidnud blogisid, mis kuuluvad minu veregruppi.

Eks ma ise toksin siis uuel aastal edasi. Jõudumööda.

 

laupäev, 27. detsember 2014

Tantsimine

See aasta pole kohanud reklaame aastalõpu ballidele. Kindlasti neid korraldatakse ja jätkub ka publikut. Sellega seoses jäin mõtlema, et kuidas nende eelmise sajandi esimese poole seltskonnatantsudega tänapäeval on? Ikka need valsid, fokstrotid, rumbad ja muud. Minu põlvkonna mehed, ise kaasaarvatud, tatsume need kuidagi ära, aga nooremad - 60-, 50-, jne.? Tean, et mõnes koolis isegi täna proovitakse kursuseid korraldada, mulle on aga teadmata nendes osalemise rohkus. Isegi kui neid kursusi toimub, siis vaevalt on muutusi selles osas, et poisse tuleb sinna jätkuvalt meelitada ja keelitada. Minu ajal oli üheks usalduslikult öeldud argumendiks see, et kuidas sa siis oma pulmas tantsid!? Nüüd on pulmad, teadagi, pigem erand kui reegel.
Mõistagi ei tähenda see seda, et nooremate tantsimised jäävad tantsimata. Muusikarütmis vabalt liigutamine ei sea enam rangeid piire oskamisele. Küll aga on ka sedaviisi tantsides, sarnaselt seltskonnatantsijatele, ilmselt andekaid ja hirmsalt kohmakaid. Vaieldamatu tõde on see, et tantsimine aitab poistel tüdrukuid lobedamalt sebida. Eriti kui ka lihtsamaid seltskonnatantse osata, tangost rääkimata.

Kõik see uitmõte tekkis sellest, et briti teadlased on uurinud :). Kas see on tõde või pila, jäägu igaühe otsustada lähtuvalt kogemustele. Olgu see materjal siiski ka siia jäädvustatud. Noormeestele iseseisvaks tudeerimiseks ja lapsevanematele didaktiliseks abivahendiks, selgitamaks, kuidas nende tüdrukutega on. 

neljapäev, 25. detsember 2014

Jõulusoov

Käisin eile Jõuluvanaks. Ning täna, jõulu esimesel pühal tahan iseendale ja kõigile täiskasvanutele jätkuvat võimet, oskust ning soovi märgata elus pisiasju. Aastaringselt.
Carl Friedrich Moritz Muller (1807-1865), «Jõuluõhtu» 1848

pühapäev, 14. detsember 2014

Noor sõber on haiglas

Mehed peaksid siiski rohkem oma tervise eest hoolitsema ja arste tülitama, ütlen mina, kes hoiab arstidest eemale nagu katkust. Ning kui mehed on sedavõrd jobud, siis peaksid naised neile rohkem pinda käima, ütlen mina, kellel naist pole. Minu järgneval väitel pole muidugi mingit teaduslikku tõestust. Olen siin blogis korduvalt endamisi arutlenud seda ürgset meheks ja naiseks olemise asja. Mulle tundub, et meeste suurem meditsiinipelglikkus on tingitud selle seletamatu ja sõnastamatu meheks olemisega. Mõne haiguse teadvustamine ja omamine tekitab meesisendis tunde, et polegi nagu enam täisväärtuslik, "konkurentsivõime" kaotuse tunnistamine, kartus näida teistest meestest viletsam ja muud sinnakanti mõtted. Eks naiseks olemisel on jälle omad kiiksud.

Igatahes nukker oli vaadata oma suveabilist intensiivpalatis, ühendatuna kõigi nende torude ja viledega. Tüdruksõber ütles, et hilisel õhtul olevat mehel kõhuvalud sedavõrd suureks läinud, et tuli kiirabi kutsuda. Samal öösel opereeriti. Loodetavasti saadi ilusasti kõigele jaole ja asjast ei teki ägedat kõhukelmepõletikku. Ise olen ma ikkagi leilis kuni töönädala alguseni, et mida see standardse protseduurina võetud koetüki proov näitab. Haigusel endal põhjuseks arvatavasti organismis elav bakter. Varasemalt, nüüd vähem, peeti üheks põhjuseks stressi ja selle käepäraseid leevendusaineid, sigaretid, kohv ja alkohol. Ka mingid valuvaigistid söövad sisikonda ja poiss on neid palju tarbinud. Stressi aga on suveabilisel viimasel aastal kohe kindlasti. Leevendusaineid samuti, kohvi ja sigarette, sekka ka alkoholi - noore mehe asi, millal siis veel? Pole lihtne see omal käel alustamine linnas ilma igasuguse tagalata. Kogu see eluga järje peale saamine, teadmise kujunemine, kes sa oled ja miks sa oled. Pealegi kui ta iseendale "märkamatult" ja temale pisut ootamatult ning üllatuslikult sai mõned kuud tagasi teada, et temast saab perekonnapea, kes peab mitte ainult iseendaga toime tulema, vaid vastutama kogu ülejäänud elu või vähemalt paarkümmend järgnevat aastat kohusetundlikult ka teiste eest. Just seda ma talle õpetasin kõik need aastad, mida me teineteist tunneme.

Suveabilisest on saamas mees. Vastapandamatu soov oleks hoida tal praegu käest kinni, kallistada ja teha pai. Näidata kuidagi, et temast hoolitakse. Kahjuks või õnneks pole see meestel kombeks, võidakse valesti aru saada. Mehed nii ei tee, ka poegadega mitte. Eks ma proovin kuidagi sõnadega talle kaasa elada, kuigi ka seda enamus mehi ei tee. Ju ma ikka mingi pehmo olen.  

neljapäev, 11. detsember 2014

Linnamuljed

Käisin kaks päeva kodunt ära. Linnas, mis oli mu koduks sünnist kuni pagenduseni. Mingid emotsioonid tekkisid. Üks on kindel, et elada ma seal enam ei tahaks. Kui, siis ehk vaid tingimusel, et iga päev oleks kalendermärkmik sündmustest ja kohustusest kirju. Ma päris täpselt ei kujuta ette, mida teevad selles linnas pensionärid, et alalisest tegevusetusest aju sõitma ei hakkaks. Minu vanusegrupil reeglina nii palju raha enam ei ole, et elada linnas aktiivselt ka kodunt väljas. Mis siis jääb - kümme sammu korteris edasi-tagasi ja telekapult? 
Kümme aastat tagasi kartsin, et selle linna lämmatab "arendajate" odavad kolemajad. Nüüd näen, et arhitektuur on taas ausse tõusnud. Linnas elades elanikud ise seda ei märka, kuid linn on palju ilusamaks muutunud. Proovisin järgi ka linnaliikluse, sõites autoga punktist A punkti B - hullumeelsus. Lahtiseletatuna, oleme tõepoolest jõudnud heaolu ühiskonda. Ajalooliselt väljakujunenud tänavavõrgustik, ka eelmisel sajandil rajatud uued asumid, ei suuda füüsiliselt läbi lasta tänaseid transpordivoogusid. Mingil hetkel lõppevad kõik head ideed, kus teed laiendada, pole enam kusagilt teha läbimurdeid ja väilasid, lõppevad vabad ruutmeetrid parkimisplatsideks ja -majadeks. Eraautode igapäevane kasutamine selles linnas saab kindlasti olema taskukohane vaid jõukamatele inimestele. Ülejäänutele jääb ühistransport.
Nägin ära ühe oma lapse renoveeritud korteri Stroomi ranna lähedal. Sellel perel on selles linnas veel kaks pisikest korterit, millest ühte kavatsevad juurdeostetud pindade arvel kõvasti laiendada. Nägin ära ka teise lapse pere üürikorteri sisuliselt kesklinnas. Ei tea, kas tänapäeval üldse ongi enam peresid, kes elavad ämma riidekapi taga? 
Vaatasin üle kolm objekti. Lennusadama, Noblessneri sadama ja Ristikheina kohviku. Ebameeldiv üllatus oli see, et kultuurikilomeetri asemel tuleb hoopis autotee. Ju see on paratamatus, mida ülalpool mainisin. Hetkeseisuga on Lennusadam üks ilus pärl sõnnikus. Noblessner, sellest tuleb midagi erilist kui toimib külaefekt, et keegi hakkab oma maja ja koduümbrust korrastama ja naabrid järgivad eeskuju. Ristikheina kohvik - kui midagi sellist oleks olnud Pelgulinnas aastaid tagasi, minu jäädaval lahkumisel, oleksin ehk veel ümber mõelnud.
Minu emotsioone linnaga seoses iseloomustavad paremini need fotod siin. Üks neist aadressplaanina nagu filmitegijad ütlevad ja teised minu lapsepõlvelinna uusehitustega, lõppu ajastumärk. Imelik mõtelda, et tänane, minule juba pisut võõras, kindlasti aga kohati ultramoodne linn, kutsub mu lastelastes aastakümnete pärast esile samuti mälestusi oma lapsepõlvest. Fotod on siis teised.  
Ning peamine emotsioon. Vanaisa ning väike laps (lapse onu ka). Emme ise läks mõneks tunniks linna peale asjatama. Lapsehoidmine on nagu jalgrattasõit, ega see ikka ei unune. Pisut oli küll mõtlemisainet mähkmepükstega. Seda, et kumb esimene ja milline tagumine pool. Välja mõtlesin! Igatahes helgeid hetki lähedastega küllaga, mida pimedatel talveõhtutel ajus kedrata. Eks teisi lapsi ja lapselapsi näen siis kui nad oma reisidelt tagasi või võõrsil elades taas kodumaal käimas või sedasi.

laupäev, 29. november 2014

Gudrun

Gudruni sündides, on tema ligi kolmekümnene aastane isa juba aastaid täiskohaga parteitööl. Mees on tegelikult diplomeeritud agronoom ja Gudruni ema, mõni aasta alla neljakümne, paberitega meditsiiniõde. Kahte inimest ühendab juba tutvumisel huvi alternatiivmeditsiini, ravimtaimede ja igasuguste esoteeriliste teadmiste vastu. Abielus kavandatakse ühist idüllilist maaelu. Selleks müüakse linnas naise pisike meditsiinipraksis-kabinet ja ostetakse imetilluke farm - linnukesed, taimekesed,  muu loodus ja lillekesed. Suurepärane keskkond lapse kasvamiseks.
Mida suuremaks kasvab laps, seda mahukamaks ja vastutusrikkamaks muutub isa parteitöö. Tema erakond peab võimu saamiseks palju võitlema. Ning mitte ainult ülekantud tähenduses, vaid tihti ka otseselt, rusikate ja kaigastega. Isa korraldada on partei turvameeskondade üldjuhtimine. Lisaks on tema vastutada juba varasemast ajast partei propagandaosakond. Maalilise maaelu talutööd jäävad nende asjaolude tõttu peamiselt naise kanda. Ning Margarete püüab igati, kuigi on raske. Aga põhiline, mõlemad armastavad oma tütart Gudrunit, Nukukest nagu isa teda hüüab, jäägitult.
Isa töökoht on talust poolsada kilomeetrit eemal, linnas, partei peakontoris. Muidugi peab ta tööasjade pärast jääma tihti linna ööbima, ka nädalalõppudel, mil toimuvad suured parteiüritused, mida vaja ettevalmistada ja turvata. Lisaks veel igasugused sõidud üle riigi. Margarete ehk hellitavalt Marga proovib üksinda seda linnufarmi edendada, kuid ega sellest suurt tulu sünni. Mehe sagedased äraolekud, kogu majapidamine vaid ühe õlul kanda - taevas pole selles peres alati pilvitu.

Veelgi keerukamaks läheb siis kui nende erakond, ka ema on liitunud parteiga, saab lõpuks valimistel oma jala võimu ukse vahele. Saabub kiire ja toimekas aasta, kus mitmesuguste kombinatsioonide ja toimingutega, lubatud ja lubamatutega, milles isa juhitaval sõjaväestatud struktuuril oluline roll, haaratakse riigis absoluutne võim. Isa on üks partei mõjukamatest võtmeisikutest, mistõttu ta peabki nüüd suurema osa ajast viibima pealinnas. Teine osa tema tööst jääb ikka partei peakontorisse kodulinnas. Kindlasti arutavad ema ja isa elukorralduses toimunud muutusi. Kõigepealt müüakse maha farm ja üüritakse linnas korter. Edasi teeb isa Heinrich kõik endast oleneva, et pere saaks endale korraliku elamise. Sama kaugel linnast kui eelmine koht, ostetakse looduslikult veel kaunimas kohas uus kodu, kordades suurem eelmisest. Gudruni ema on kodune, suures majapidamises ei tohiks igav hakata.
Nüüd on tütrel kohta ja ruumi, kus mängida vaatamata õues olevale ilmale. Kohe väga palju ruumi. Gudrunile meeldib, et tal on nüüd ka vend, kellega midagi põnevat koos ette võtta. Venna saamisega oli sedasi, et ühel päeval kui nad veel linnas elasid, teatasid ema ja isa, et ta saab endale venna. Ja mitte mingi pisikese beebi, vaid hoopis aasta vanema venna. Eks see lapsendamise lugu on tüdruku vanemate jaoks olnud mingis mõttes pereteraapia. Vanemate omavahelistes suhetes on lapseprobleem olnud üks pingete allikaks. Gudruni sündimine oli Marga jaoks väga raske, peale tüdruku sünnitamist oli Margarete imikuga veel kuu aega haiglas. Ja rohkem enam lapsi ei tulnud. Nüüd oli üks väike poiss jäänud orvuks. Poisi isa, võitleja partei löögirühmast sai relvastatud tänavarahutustes surma. Kindlasti mõtles Heinrich kõige paremat: anda naise elule uut sisu ja särtsu, toimekust ning väärikust. Ja, mis salata, pisut on asjas ka "mainekujundust" - meedia korjab selle eeskuju vääriva uudise ju väga kiiresti üles. Aga kõige olulisem selle otsuse juures on kahtlemata Heinrichi pikaajaline suur soov omada peres armastatud tütre kõrval ka poega.
Asi tundus ju plaanina - uus kodu, uus laps, olevat väga hea, kuid mingil hetkel hakkab kõik minema ikkagi sama rada nagu see oli varem. Heinrich viibib üha rohkem pealinnas, 700 kilomeetri kaugusel kodunt ja naine hakkab veelgi tihedamalt ette heitma, et meest pole kunagi kodus. Ka Gudrun igatseb meeletult isa järele. Isa koduskäigud on tüdrukule ja vend Gerhardile tõelised pidupäevad. Laste rõõm on kirjeldamatu kui isa tuleb, Hugo Bossi elegantses mundris, peegelläikivate säärikutega. Isa toob lastele alati kingitusi, maiustusi ja kõik on suurepärane. Kui isa tööle tagasi sõidab, saabub jälle tavaline hall argipäev emaga
Vaatamata uuele pereliikmele, isa ja ema suhted jahenevad edasi. Suhtlusesse siginevad üha suuremad emapoolsed etteheited, kapriissed käsud ja kamandamised. Seda panevad tähele ka teised, sest see ei toimu ainult kodus. Mehe ameti tõttu peab Marga mõnikord osalema esindusüritustel, täitma protokollilist etiketti. Või siis käima eliidi privaatsetel olemistel, kasvõi mehe ülemuse ja tütre "ristiisa", onkel Adi kuulsatel jõulupuudel. Inimesed, teadagi, aga näevad kõike ja kommenteerivad. Varsti sosistab "kogu riik", et riikliku juhi tiitlit ja sõjalist auastet kandev mees on kodus jefreitor, keda kamandab "kindral".
Mõistagi on see liialdus. Vajaduse korral paneb isa siiski oma sõna olulistes asjades maksma. Naine on kirjutanud talle üha tihedamini, et tema üksinda kasupojaga hakkama ei saa ja seepärast tuleb poiss panna internaatkooli. Heinrich on sellele kategooriliselt vastu. Lõpuks jääb asi nii, et Gerhard jääb siiski koju. Kuid erinevalt õest, kellel on koduõpetajad, peab Gerhard käima iga päev tavakoolis. See on pisukegi puhkus emale väsitavast lapsekasvatamisest.

Kuigi partei proovib oma juhtkonnast jätta avalikkusele, rahvale, muljet kui üliinimestest on tegemist siiski tavaliste meestega. Paljudele meestele pole võõras see, et painavaks muutuvate peresuhete eest põgenetakse üha rohkem kodunt eemale. See omakorda tekitab meestes süütunnet, mis pingestab olukorda veelgi. Tahaks olla lastega, kuid ei taha olla naisega. Heinrich on koos tütrega nii palju kui võimalik. Nad kirjutavad teineteisele igal nädalal, mitu korda nädalas helistavad. Gudruni vend jääb sellest suhtlusest üha rohkem kõrvale. Emadel on see asi vist teistmoodi, mehed aga kasvavad iga lapse suhtes isaks iga kord uuesti. Selleks peab olema lapse kõrval. Kasupoeg Gerhard pole kahjuks osa Heinrichi elust, töö ja vahemaad ei ole jätnud selleks mahti ... Mida rohkem nad naisega teineteisest eemalduvad, seda enam klammerdub isa tütre külge. Kuid mitte ainult seepärast. Isa sisemine süütunde koorem on muutunud veelgi raskemaks. Isal on tekkinud töökoharomaan. Üha vähem on tahtmist koju minna. Õnneks leiab riigiasju ajades selleks rohkesti vabandusi. Isa tegeleb intensiivselt Riigi sisejulgeoleku mehhanismisi ülesehitamisega. Riik plaanib laieneda ja Riigil on palju sisevaenlasi, ka uutel aladel. Isa ja tütre kvaliteetaeg toimub üha sagedamini sedaviisi, et tütar sõidab isale pealinna külla, mitte vastupidi. Mõnikord õnnestub isal saata tütrele isegi ametilennuk järgi. Tihti võetakse tütar kaasa tööreisidele.
Ühe sellise reisi muljed paneb tüdruk ka kirja. Hiljem tsiteeritakse kirjapandut ja kirjeldatakse seda sündmust aastakümneid ja lõputult. Gudruni isa vastutusalasse kuuluvad ka kõik Riigi kinnipidamiskohad. Jah, kümneaastasele tüdrukule jätab ereda mulje Dachau laagri juurviljaaed, kinnipeetavate poolt joonistatud pildid, mida kontoris talle näidatakse, lihtsalt ilus päev koos isaga. Ning seda siirast lapse emotsiooni heidetakse Gudrunile ette kogu tema ülejäänud elu. Aga mida siis veel pidi tüdruk nägema või isa talle näitama?
Gudrun armastab oma isa jäägitult. Kui teised temavanused tüdrukud korjavad näitlejate pilte, siis tema lõikab igast kättejuhtunud ajalehest-ajakirjast välja pildid, kus on isa ja kleebib need kaustikutesse. Ema ja isa suhted on jõudnud sinnamaani, et nad sisuliselt koos enam ei ela. Margarete aimab, et mehel on keegi teine, kuid seda teemat abielupaar väldib, tütre eest varjab ja ametlikult ei lahutata. Gudrun on siis üheteistkümne aastane. Heinrichi jaoks on see sisemine vabanemine. Temas on kõrvaldunud eetiline tõke ja episoodilisest töökoharomaanist areneb kooselu teise naisega. Gudruni ema oli isast seitse aastat vanem. Isa uus elukaaslane, ei midagi üllatavat - mehed on alati mehed, on Heinist kaksteist aastat noorem. Gudrun saab muuseas alles aastaid hiljem teada, et sellest kooselust sai ta endale üsna pea poolvenna ja -õe.* Ning kuigi tüdruku ema ja isa on omavahel otsustanud, et sisuliselt lahus, jätkub Gudruni jaoks kõik vanaviisi. Need harvad korrad kui isa koju tuleb, võetakse kindlasti üheskoos midagi ette. Kõik koos, emaga, mõnikord vend Gerhardiga, kui poiss parasjagu koolis ei pea olema Nagu seegi kord, mõni päev enne seda, kui Riigi sõdurid saadetakse Euroopat vabastama kommunismist, on Gudrun koos isa ja emaga aasal lilli korjamas.

Suur ülemaailmne sõda on alanud. Mõistagi muudab see mõndagi, kuid Gudruni jaoks märkamatult. Seni kuni Riigil läheb hästi, ei mõjuta toimuv Gudruni elu otseselt suurt midagi. Ta ei tea, et isa isiklik elu on kahestunud. Kohtumised isaga on küll harvemad, aga teismeline tüdruk saab sellest aru - sõda ikkagi. Muidu on kõik endistviisi. Sõidud isa juurde, mõned külaskäigud Juhi juurde. Puberteedieas lapsed kasvavad kiiresti. Tüdruk on nüüd juba nii suur mõistmaks, et see lastetu vanapoiss, onu Adi on tegelikult Juht. Gudrun on lapsest saati olnud mitmetel ametlikel üritustel lilleneiuks, kes Juhile lilli kingib.

Ühel hetkel lõppeb lapsepõlv. Gudrun on isaga viimast korda koos novembris ja kevadeks on Riik kaotanud sõja. Juba sõja viimastel nädalatel jahitakse kõikjal veel elus olevaid Riigi juhte. Isa proovib midagi kaugjuhtimisel organiseerida, et pere pakku pääseks, kuid viieteistaastane Gudrun ja ta ema siiski vahistatakse. Vend Gerhardist ei tea õde midagi. Mõned kuud varem on vend kuueteistkümnesena läinud vabatahtlikult rindele.** Juba esimeste ülekuulamiste ajal kuuleb Gudrun muu jutu seas, et ta isa on teinud enesetapu. Isa Heinrich on surres 45 aastane.
Me aimame, mida Gudrun tunneb kui talle seda öeldakse. Seda teab igaüks, kelle isa on surnud. Eriti kui isaga on oldud väga lähedased. Gudrun pole kunagi uskunud, et ta isa tegi enesetapu. Kohe esimesel hetkel kui talle seda öeldi, on ta veendunud, et isa hoopis tapeti peale kinnivõtmist. Ja aastatega see arvamus teatud faktide ja detailide põhjal süveneb. Kuid see on hiljem. Praegu on vaja vastu pidada ja mõista, mis teda ennast koos emaga ees ootab. Esimeses vangilaagris, kuhu nad emaga pärast vahistamist toimetatakse on nad ainukesed naised meesvangide seas. Lapseohtu Gudrun kuulutab välja näljastreigi. Ega see eriti kellelegi korda ei lähe. Erinevates vanglates peab tüdruk ikka ja jälle vastama korduvale küsimusele: milliseid koonduslaagreid sa oma isaga külastasid? Lootes saavutada oodatud vastust viiakse neiu koos emaga kord isegi rahvusvahelise sõjatribunali vangla tunnistajate blokki. Enne kambrisse paigutamist korjavad valvurid naistelt igaks juhuks ära ka aluspükste kummid.
Alates vahistamisest on Gudrun neli järgnevat aastatat koos emaga kolmeteistkümnes erinevas vanglas ja laagris. Lõpuks interneeritute omas. Võrreldes vanglatega on siin olud vabamad ja võimalus mõtelda ka pisut tulevikule. Ema on aga järsku kuidagi vanaks jäänud.

Mingil hetkel saab Gudrun laagris vabakäigu staatuse ja ta võiks alustada kutseõpinguid rakenduskõrgkoolis. Selleks tuleb täita ankeet. Isa lahtrisse kirjutab ta isa ameti - riiklik juht. Kooli teda vastu ei võeta. Õnneks leidub tuttava tuttav ja kuidagi talle see koht tehakse. Kuna laagris on kõik varatud, makstakse õpilastele pisikest stipendiumi. Gudrunile seda muidugi ei maksta. Vaatamata sellele jätkab Gudrun visalt rätsepaameti õppimist. Ning siis lastakse nad emaga vabaks. Võib minna kõigi tuulte poole. Minna pole kuhugi. Lõpuks annab neile peavarju üks protestantide turvakodu - vaimuhaiged, prostituudid, alkohoolikud ja mõned kodutud, Gudrun koos emaga nende seas. Õed küsivad, kelleks neiu saada tahab. "Tahan olla samasugune nagu isa," vastab Gudrun.

Isa surmast on möödunud kuus aastat. Gudrun on 21 aastane noor naine. Tal on taskus rätsepa diplom ja veel üks keerulise nimega dokument - denatsifikatsioonitõend. Lahtiseletatuna, paber natsismist puhastumise kohta, mis sisuliselt tõendab, et ta ei vastuta oma isa tegude eest. Gudrun saab ja tahab alustada oma iseseisvat täiskasvanu elu, kuid ... Mistahes erialase töö otsingud lõppevad edutult. Iga kord küsitakse hirmunud või irvitava häälega: ega te ometi SELLE tütar pole? Jah olen, vastab Gudrun igakord kindlalt ja pisut trotslikult uhkelt. Heasoovlikud inimesed soovitavad tal perekonnanime vahetada. Gudrun keeldub kategooriliselt. Lõpuks saab ta töö ühes tillukeses töökojas. Mingitel vabadel päevadel teeb ta väikese turismireisi Inglismaale. Sealne kollane ajakirjandus saab sellest haisu ninna. Kas see on noore naise naiivsus, pigem vast protestiv uhkus, laseb Gudrun seal olles pildistada ennast isa portree taustal. Fotod lekivad Suurbritannia ajakirjandusse. Koju tagasi jõudes on Gudrun vallandatud.

Gudrun on sunnitud aastate jooksul korduvalt vahetama töö- ja elukohtasid. Olmega võitlemise kõrval proovib ta olla ühiskondlikult aktiivne. Mõeldes laste ja noorte peale, lööb ta kaasa üleriikliku organisatsiooni Wiking-Jugend loomisel. Sellest ei saa küll massiorganisatsiooni, kuid aastakümneid hiljem pannakse see võimude poolt siiski kinni - liiga palju sarnaneb see ühe teise, kunagise Jugend-organisatsiooniga.

Umbes samal ajal noorteorganisatsiooniga rakendab Gudrun oma energiat ka heategevusorganisatsioonis "Vaikne Abi". Selles ühingus õpib ta lõpuks tõepoolest hädavajalikku vaikimist. Ei, ta jätkuvalt ei häbene olla oma isa tütar, ta isegi toonitab seda, kuigi abielludes kannab ta nüüd teist perekonnanime. Gudrun on saanud kahe lapse emaks ja heategevusorganisatsioonis on ta lõpuks leidnud oma elumissiooni. Naine aitab koos mõttekaaslastega neid, kes jagasid tema isa ideoloogiat, keda jälitatakse ning kes on jäänud miskitmoodi hätta. Väidetakse, et just see ühing aitas mitmetel omaaegsel Riigi tegelasel põgeneda Lõuna-Ameerikasse. Ühing pakub juriidilist ja olmeabi neile isa Organisatsiooni veteranidele, kes satuvad kohtu-tribunali masinasse või keda ootab väljaandmine kusagilt kuhugi õigusemõistmiseks. Ning aastakümnete jooksul on see heategevusorganisatsioon andnud lihtsalt inimlikku soojust ja materiaalset abi neile veteranidele, kes saanud vanaks või jäänud haigeks. Gudrun on seda tööd teinud aktiivselt üle poole sajandi. Oma tööst ta ei räägi kunagi, ajakirjanikega ei suhtle, telefoniraamatutes teda ei leia. Aastakümned on õpetanud teda vaikima. Ainult ühte ta ütleb uhkusega, et ta on Heinrichi tütar.

Tema isa lõi organisatsiooni, mida XX sajandil kartsid kümned miljonid inimesed. Selle organisatsiooni motoks oli  "Minu au on truudus! / Meine Ehre heisst Treue!" Gudrun on kogu oma pika elu elanud sama põhimõttega, olla surmani truu oma isale.

--------------------------------

* Gudruni vend Helge (s.1942) ja õde Nanette (s.1944). Heinrichi teise pere elu oleks hoopis uus lugu. Tema elukaaslane, laste ema abiellus varsti peale sõja lõppu. Lapsed said endale kasuisa nime ja nad on "pääsenud" ajakirjanike ja igat sorti uurijate küüsist. Pisut uskumatu, kuid nende ema tegi kunagi laste tulevikule apelleerides vastava palve meediale ja seda on aktsepteeritud. Kas nüüd just selle pärast, pigem muudel motiividel on vaikinud ka nende laste sõjaaegne hoidja, eestlanna Johanna, kes hiljuti tähistas võõrsil oma sajandat sünnipäeva.

**Gudruni vend Gerhard (s.1928) sattus koheselt, sõja viimastel kuudel kuueteistkümne aastase poisikesena vabatahtlikult rindele minnes, venelaste kätte vangi. Kodumaale tagasi pääses ta alles üksteist aastat hiljem. Ta otsis üles kasuema ja kasuõde Gudruni, kellega suhtles oma surmani. Ta töötas elukutselise autojuhina, tal oli pere. Vaatamata pisut vastuolulisele lapsepõlvele, oli ta südamest tänulik oma kasuvanematele.

esmaspäev, 24. november 2014

Unenäod

Unenäod on kindlasti ka sellest, mida sa loed. Viimane väide on mul korduvalt tõestunud praktikas. Teinekord on see nagu "soovikontsert" uneajaks. Mitte alati ei õnnestu unenägu tellida, pealegi toodab aju siis sellist kino, et süžeed pole võimalik eelnevalt paika panna. Küll aga teemasid ja motiive.

Pole tükk aega isa unes näinud. Laupäeva öösel ta tuli ja tõmbas Eesti kaardile rohelise pliiatsiga hoogsa joone. Minu pärimise peale selgitas, et see on Rail Baltic'u parim trassivariant. Ühtegi kohanime ma kaardil ei näinud, kuid kusagilt Koidula piiripunktist, Tartu suunas otse Tallinna peale. Läti suunas jäi jutt tõmbamata. Jah, mitmeid perspektiivikaid geo-majanduspoliitilisi argumente ja samapalju julgeolekulisi vastuargumente leidsin selle peale ärgates. Kell oli pool kaks öösel. Ei tasu vist mainida, et unejutuks lugesin selle raudtee ehituse materjale.

Eile õhtul lugesin kaua ühte blogi. Mõttega. Keerulised ajad inimesel, kes on võtnud vastu enda jaoks olulisi otsuseid. Ma arvan õigeid. Ühe rusuva, inetuks läinud suhte lõpetamine. Need otsused ei puuduta ainult teda ennast, vaid ka ühte väikest last. Küll ma kibelesin enne voodisse minekut ütlema sealses komentaariumis ka sõna sekka, mingit "tarkust". Aga sõnu ei leidnud. Tahad inimest igati toetada, julgustada. Samas heatahtlikult ja ilusalt, vanaisalikult manitseda, et kahe täiskasvanud inimese suhe ei tohi puutuda lapse õigust omada ema ja isa, kõiki neid vanaisasid-vanaemasid ja kogu seda kupatust. Isegi sellel perioodil kui supp veel tulel podiseb. Nägin seal blogis, et mõni kirjapandud sõna solvab, kuigi kirjutajal on solvumiseks suurem põhjus juba kaua aega.  Hea mõtelda, kuid kuidas öelda, et mõte oleks selge? Öösel tuli aga unenäosse üks võõras mees, kes peksis mu vaeseomaks. "Noh, kas aitab?" karjus ta vihast punase näoga kui mulle järgmise rusikahoobi näkku lajatas. Lamasin seal maas vereklompides oodates uusi hoope ja ärkasin  õnneks lämbumistunde peale. Kell oli 01.37. Mõtlesin, et und enam paar tundi ei tule ja lähen kirjutuslaua taha sirvima oma Himmleri märkmeid. Siis tabasin, et pikk öö veel ees... Korra ju ikka proovin veel uinuda... Läksin hoopis kööki teed jooma.

neljapäev, 13. november 2014

Kultuur, kotletisai ja CV

Järgmisel kevadel on üks tähelepanu vääriv tähtpäev. Siis, kakskümmend aastat tagasi avati Viru tänaval esimene McDonald's Eestis. Pisut koomiliselt meie kultuuriruumis selle söögikoha kohta kasutatava sõnaga "restoran". Mitte mõnede, vaid paljude jaoks oli see kultuurisündmus, sest nüüd oli lõpuks ometi nagu Läänes. Mina seda sorti kultuurist väga lugu ei pea, ei siis ega praegu, et oleks olnud tollal just õhinal vaimustunud. Kuid selle kaubamärgi saabumine muutis tagantjärgi mõteldes tõepoolest kultuuripilti. Meie teeninduskultuuri. Meenub, et tekkinud töökohtadele oli enneolematu konkurss. Enne avamist viidi läbi koolitusi, õpetades meie teenindajaid kasutama ülekantud tähenduses nuga ja kahvlit, ütlema kliendile tere ja naeratama. Ning minu mäletamist mööda just sellest söögikohast sai alguse oluliselt märgatav nihe kogu meie klienditeeninduses.
McDonald'si avamispäev Narvas, 15. märtsil 1997. aastal
Foto I. Kivimäe
Kakskümmend aastat hiljem on meie klienditeenindajatele tere jäänud, kuid naeratus on tihti kuhugi ära kadunud. Ma ei tea, ehk McDonald'sis naeratatakse veel siiamaani, pole sinna juba aastaid sattunud. Sealsetest teenindajatest seega ei tea, kuid kindlasti naeratavad vennad Milo, Beppe ja Marin Hili, kes Malta saarelt seda McDonald'si äri Eestis peavad. Õpiku ärifilosoofia ütleb, et kui omanikul läheb hästi on õnnelikud ka töötajad, või oli see vastupidi? Ühesõnaga, miks nad siis ei peaks naeratama. See kolm-nelituhat eurot, mida Milo päevas Eestist kasumina teenib on vendade muude äride kõrval mõistagi peenraha, kuid midagi siiski, nutma vähemalt ei pane.

Teenindaja naeratus ja tere seostub minu subjektiivses mälus niisiis kotletisaiaga. Kuid mitte ühtegi sarnast lugu ei meenu CV-ga seoses. Ometi tänasel tööjõuturul pole mingitki lootust kobedama leiva saamiseks, saiast rääkimata, ilma elulookirjelduseta. Ka CV on osa kultuurist, läänelikust ärikultuurist. Loendamatutel kursustel ja koolitustel, kogu internet on täis õpetust, kuidas oma CV-d kirjutada ja lihvida. Ning tõsised tööotsijad kirjutavadki ja saadavad, erinevatesse kohtadesse, mõnikord korduvalt ja ... tulemuseks on vaikus. Järelikult pole selliseid kursuseid ja koolitusi tööandjale, mis õpetaks ärikultuuri lauakombeid, tööotsijatele vastamist. Tööotsija oma CV-ga teretab, kuid vastuseks ei tere ega naeratust.
Sellest tööandja matslikusest on kirjutatud pidevalt. Kogu see aeg, millal curriculum vitae on meil muutunud mistahes tööle kandideerimise eelduseks. Kirjutavad ärritunud, masendunud tööotsijad, need töösoovijad, kes kirjutada oskavad. Mõned meist valdavad kirjasõna aga pisut vähem. Viimastel aastatel olen aidanud mõnel noorel inimesel seda "maagilist" CV-d kirjutada. Ausalt öeldes ega mul sinna eriti midagi kirjutada pole - sündisin, käisin koolis ja (ametlikult) pole töötanud kusagil. Seepärast olen pannud rõhku motivatsioonikirjadele. Igale võimalikule tööandjale lähenen eraldi, teen eelnevat taustauuringut jne. Väike loominguline vaheldus minu igavatele kirjatükkidele siin blogis. Eneseupitusena ütlen, et need noored on olnud suhteliselt edukad. Iga kümne saadetud motivatsioonikirja-CV kohta tuleb kolm-neli kutset vestlusele. Ülejäänud kirjad jäävad muidugi ilma igasuguse tagasisideta. Oleks vastuseks kasvõi mingigi copy-paste standardkantseliit. Aga ei, nagu musta auku. Muuseas, iga viies tänaval vastu tulev alla 25 aastane Eesti noor, kes soovib ja on valmis tööle asuma, tööd ei leia. Karastunud ja terve närvikavaga noor inimene ei masendu. Võtab päeva alguses aga uue valge lehe ja alustab järjekordse CV kirjutamisega, mis eelmisest parem ja säravam. Kahjuks nõrgemad ühel hetkel loobuvad. Neil süveneb arvamus, et neid pole kellelegi vaja, nad tunnevad end üleliigsetena. 

pühapäev, 9. november 2014

Isadepäev

Õhtu lõpuks mõistan, et ühe asjaga võin siin elus rahul olla. Kõik mu lapsed on siia ilma ja minu ellu olnud oodatult. Ja üldsegi mitte piinliku täpsusega planeeritult. Minu jaoks oli see kõik imeline aeg. Ning täna olen õnnelik, et vaatamata minu enda elu keerdkäikudele, läheb lastel hästi. Aga rõõmustav seegi, et nn. külalapsed käisid täna mind isadepäeva puhul õnnitlemas. Vaatamata sellele, et mõnedel pole läinud hästi. Mitmed, kes kaugemal, helistasid.  Ma ei teadnudki, et mul neid lapsi nii palju on. Ma olen kohmetunult liigutatud. Nagu ikka mehed kui saavad tähelepanu osaliseks. Eriti vanad mehed.

neljapäev, 6. november 2014

Rikkad ja vaesed

Roosat värvi ajalehes oli tabel. Sain rahustava signaali, et ühel mu lähedasel läheb ühes asjas jätkuvalt hästi. Ma millegipärast olen veendunud, vähemalt loodan, et ka muudes asjades on tal kõik korras. Samast tabelist leidsin lisaks kunagise tuttava nime. Temal läheb kaks korda veel paremini selles samas, ühes asjas. Tean, aga et isiklikus plaanis pole sellel tuttaval kõik nii roosiline. Aastatepikkune paadiabielu ei pidanud vastu - mitmete kalevipoegade saatus kui töö ühel ja pere teisel kaldal.

Meil pole kombeks rääkida sissetulekutest. Naabritel on teised kombed. Isiku maksustatav tulu on seal avalik. Meie kohalik roosat värvi ajaleht kasutas selle ära ja avaldas meie kunagistest kaasmaalastest tabeli rahakoti paksuse järgi. Uudishimulike eestlastena kadestame või vastupidi, oleme rõõmsad, et mõnedel meie "mugavuspagulastel" läheb päris hästi, paremini kui harjukeskmisel Kalevipojal. Mina ei kadesta, olen rõõmustajate hulgas. Kuuekohaline aastapalga number paneb paljusid ahhetama. Mind mitte. Tean, et selle taga on olnud töö ja veelkord töö, õiged otsused ja ehk ka pisut vedamist. Ning kui paljude poolt kiidetud astmeline tulumaks nendest summadest oma rehaga üle käib, jääb järgi vaid 40% teenitust ...

Teiste rahakotis "sobramine" polevat ilus. Mina arvan, et ka selles teemas on ilu vaataja silmades. Arvan seepärast, et mul endal pole põhjust häbeneda oma olematuid sissetulekuid. Või ehk minu puhul enam ei ole, kuid paljudel on oma sissetulekute pärast siiski piinlik ja häbi? Ausa tööga ja tarkade investeerimisotsustega teenitud raha ei haise, kuid võib kõigutada mõne isiku loomupärast tagasihoidlikkust kui asjad keskmisest paremini lähevad. Või äkki pingestab selline tulude avalikustamine näiteks niigi hapraid peresuhteid ja lisab lähisuhetes vaimset vägivalda: "Vaata, naine, kuidas naabri Mari teenib! Sina aga oled üks tüüpiline eesti naine, ei suuda peret kindlustada ja voodis pole ka sust mingit asja!". Maksustatava tulu avalikustamise vastu lisab tõrksust kindlasti see, et paljudel meist on sees pisikene rehepapp - Eesti sisemajanduse koguproduktist moodustab varimajandus tervelt viiendiku. Paljude jaoks on põnev lugeda edetabeleid rikastest. Minu arvates oleks avalikustatud maksutulude tabeli "sensatsioonilised" pärlid aga hoopis tabeli lõpus. Seda sotsiaalsete üldistustena kui ka isikustatuna.

Muuseas, meie paelus mistahes isikandmete varjamise suhtes tundub mulle mõnikord maniakaalne. Seda enam, et näilise andmekaitse klantspildi varjus saab iga inimese kohta kätte mistahes informatsiooni, saealhulgas ka detailse ülevaate sissetulekutest. Seda siis kui hädasti vaja või kui selleks piisavalt tahtmist ja viitsimist. Juba praegu on meil teatud inimestele pandud seadusega kohustus esitada oma igaaastane majanduslike huvide deklaratsioon, millega kõik võivad tutvuda. Ning maailm polegi hukka läinud, Eesti riigist ja ühiskonnast rääkimata. Äkki mõned asjad on hoopis paremaks ja läbipaistvamaks muutunud?

Siiski tundub, et ega me selliseks üleüldiseks maksutulude avalikustamiseks valmis pole. Mitte ainult väidetava eestlasele omase kadeduse pärast. Raha nagu ametki annab ühiskonnas positsiooni. Selle õigesti kasutamine on eetika ja moraali küsimus, mis kujuneb põlvkondade jooksul. Kuuldavasti unistab üks seismekümnendat aastakümmet käiv tipppoliitik koos mõne mõttekaaslasega meie oma "Lordide koja" loomisest. Mitmes kuningriigis mõtleb ka sünnipärane aadel positsiooni all hoopis midagi muud. See foto on 40 aastat vana. Norra kuningas Olaf V sõidab rongiga suusatama. Vagunisse siseneb piletikontrolör ... 

teisipäev, 4. november 2014

Prantsuse ingel

TV3 näitas oktoobri nädalavahetustel Shreki, ei tea juba mitmendat korda. Vaese kanali asi, et kinokassade hitid on korra juba sisseostetuna pidevas telekorduses. Rohkemaks ilmselt raha pole, kuigi mistahes saate reklaamipausid ületavad vaataja tunnetuse järgi juba ammu seadusega sätestatud piirid. Samas on selge, et uued vaatajad kasvavad pidevalt peale ja seepärast las näitavad. Animatsioonifilm Shrek on ilus, heasüdamlik ja didaktiline lugu juba iseenesest. Täiskasvanud saaksid filmile siiski ühe loo juurde jutustada. Mitte kusagil pole vettpidavat kinnitust, et see jutt oleks tõde, kuid lapse või nooruki maailmapilti kujundav kindlasti.

See mees on Maurice Tille, hüüdnimega Prantsuse ingel. Maurice sündis prantslastest vanemate perre Venemaal, Uuralites. Üsna pea isa suri ja poiss jäi õpetajast emaga üksi. Väike Maurice oli piltilusa näoga poiss, mispärast kõik kutsusid teda Ingliks.  Kui Venemaal algas revolutsioon sõitis pere ära Prantsusmaale. Maurice'l oli tavaline lapsepõlv - kool, sõbrad ja unistused. Ta tahtis õppida advokaadiks, aga juristi temast ei saanud. Mingil hetkel märkas Maurice, et tema keha hakkab muutuma kuidagi ebaproportsionaalseks. Arstid olid diagnoosinud seitsmeteistkümne aastasel noormehel haruldase haiguse, akromegaalia. See on ilming, kus ajuripats jätkab kasvuhormoonide tootmist, kuigi luustik peaks olema juba väljaarenenud. Käe-ja jalalabad jätkavad kasvamist, samuti kolju jne. "Tavapärasest" erinev välimus oleks vaevalt loonud eeldusi edukaks advokaadikarjääriks. Maurice leppis paratamatusega ja otsustas kasutada oma erakordset välimust hoopis teistlaadseks eneseteostuseks. Maurice Tillest sai professionaalne maadleja, staar, lavanimega Prantsuse ingel, eneseiroonilise meenutusena kunagisest piltilusast poisist.


Shreki animafilmi ettevalmistused käisid mitu aastat. Seda tüüpi projektide õnnestumiseks disainitakse läbimõeldult tegelaskujude välimus ja kirjeldatakse põhjalikult karakterite psühholoogiline portree. DreamWorks Animation pole kunagi kinnitanud, et nende loodud tegelasel, Shrekil, oleks mingitki välist või sisemist sarnasust ja seost Prantsuse ingliga. Filmi loomise hetkel oli Maurice juba ammu surnud. On olemas mingi vihje, seegi anonüümne, et ettevalmistusperioodil rippus kunstnike toa seinal mõned Maurice'i fotod. Asjaosalised ise seda ei kommenteeri. Muuseas on USA õigusemõistmine ehitatud üles juhtumipõhiselt. Õigesti esitatud hagiga võib saada terve varanduse. Shreki filmide tootmiskulud olid üüratud 600 miljonit dollarit. Samas ja vastukaaluks, ainuüksi kinotulud 3,5 miljardit. Edasi võiks tegeleda algkoolimatemaatika protsendiülesandega.

Loomingus on alati väliseid, tuvastamata impulsse reaalsest elust, aga ka palju juhuslikkust. Küllalt sagedasti on filmitiitrites või raamatukaantel seda toonitatud eraldi märkusena, et tegelased ja sündmused ei oma mingit seost reaalsete inimeste või sündmustega, võimalik sarnasus on juhuslik.

Shreki sisemine ilu, mis muudab armsaks ka välise on filmis hästi välja toodud, kogu film räägibki ju sellest. Et lapsed õpiksid ja täiskasvanud taaskord tuletaksid meelde, kuidas eristada ning ühildada välist ja sisemist. Et karuse ja tõrksa väliskesta sees on sageli õrn ja haavatav. Puhtjuhuslikult oli ka Maurice Tille heasüdamlik, kohati õrna hingega, samas vapralt üle kogu tema elu saatvatest ehmunud, kõõritavatest ja itsitavatest pilkudest. Ta kirjutas jutustusi ja luuletusi, väidetavalt valdas neljateist võõrkeelt, suhtluses ümbritsevatega oli ta erakordselt intelligentne ja särav.

teisipäev, 28. oktoober 2014

Paalalinna

Ja ongi mul õnnestunud sedasi, et väldin praeguse hetkeni kõiki uudise järelkirjutisi ja eriti kommentaare, mis Paalalinna traagilise sündmuse kohta on kirjutatud. Just viimased, kõiksugu "asjatundjate" arutlused on mind alati endast välja viinud kui on juhtunud midagi, mis vapustab ühiskonda. Seda liini pidades ei tohiks ma ise samuti siia ridagi kirja panna, võrdväärne "ekspert" minagi. Kuid see blogi on ellu kutsutud siiski isiklike mõtete nurgana. Ega siin pagenduses kellegagi, eriti praegusel aastaajal rääkida pole. Seepärast võtan endale selle õiguse fikseerida oma kaks mõtet, mis vahetult, samal päeval tekkisid.

Esimene mõte oli kummastav iseendalegi. Kahju muidugi õpetajast ja kaastunne omastele. Kuid samaväärselt on mul kahju tulistaja vanematest. Milline mõtete virvarr nende peas küll võib toimuda. Kuidas hing valutada. Sisuliselt on vanemad kaotanud selle poja, keda nad arvasid tundvat, kes on elanud tänaseks vaid 15 aastat. On ju selge, et võõrandumine ei toimunud konkreetsel päeval ja kellaajal, see leidis aset millalgi varem - kuidas ja miks? Ja mis edasi saab, pojaga ja muidu? Tuleb ju veel astuda ka inimeste ette ja neile silma vaadata. Vastata süüdistustele ja lohutustele. Uudistest kuulen, et kõiksugu kriisinõustajad on kogunenud Viljandisse ja annavad muudkui abi. Kas tulistaja perele on samamoodi abi kindlustatud? Iga nende poolt öeldud sõna saab meedias kümnekordse võimenduse ja sajakordse kriitilise arvustuse, eriti kui midagi öelda kasvõi kaudselt poja kaitseks. Mida peab tegema vanem, kelle laps on kurjategija?


Teine mõte, mis mul koheselt pähe tuli on ainult meelevaldselt seostatav antud juhtumiga. Konkreetne tegu saab juhtuda reeglina laiemas kontekstis. Seda tausta ei saa arvestada uurija ega kohtunik. kuid ühiskond tervikuna ehk peab seda tegema.

Juhuse tahtel lugesin paar päeva enne seda sündmust Viljandi noormehest nimega Mark. Kaks aastat tagasi sai põhiharidust tõendava dokumendi sealtsamast Paalalinna koolist. Tema, tuleb välja on juba mõnda aega olnud narkodiiler. Tuvastatud klientidena, kordan tõendatud klientidena mainitakse alaealisi H.P., M.J.M., A.K., T.K., R.A., S.M., R.R., ... Palju tal neid alaealisi kundesid kodulinnas tegelikult on, kes seda teab. Viljandi kohtumajas kohtunik "noomis" Marki ja käskis tal kolm aastat hea poiss olla, muidu läheb kolmeks aastaks kinnimajja. Nii me noomimegi ja ennetame. Loome kodanikuühinguid, kirjutame projekte ja trükime voldikuid. Ning muidugi koolitusi ja õppusi viime läbi. Samas on iga kümnes Viljandimaal toimunud kuritegu toime pandud alaealiste poolt.

Öelduga ei taha ma kutsuda üles kasutama laste vastu karmi kätt ja muud seesugust. See pisut segane mõttekäik väljendab lihtsalt mu nõutust kogu asjas ja samas veendumust, et iga traagiline juhtum annab meile võimaluse vaadata pilti laiemalt, palju laiemalt. Targad inimesed leiavad kindlasti sealt mingeid seaduspärasusi ja äkki ka lahendusi, kuidas kaasaegses maailmas tuleb käituda ja olla, toetada ja aidata iseennast ning oma lapsi. Mul on jäänud kohati tunne, et paljudel juhtudel oleme jätnud just lapsed omapead kõigi murede ja ängidega, suurte ja väikestega. Seda vaatamata arvukatele laste-noorte nõustamiskeskustele, (mitte)tulundusühingutele, lastekaitsespetsialistidele, koolipsühholoogidele ja muidu kaastundlikele tädidele ja mõnele onule. 

teisipäev, 21. oktoober 2014

Elektrivaras

Kõik me teame, et naabritega tuleb hästi läbi saada. Kortermajas võib olla nii, et oma korruse trepimademelt ei puutu inimestega kokku, trepikojast rääkimata. Maal elades on aga naabrid, üheküla inimesed rohkem olulised ja pisut ka teineteisest sõltuvad. Külas oled sa paratamatult määratletud kogukonnas, kus on väljakujunenud suhtlus ja suhtumine. Hea läbisaamine naabritega on eriti tähtis siis kui oled mujalt tulija. Sind kas võetakse kogukonnas omaks või mitte. Mõnda aega tasuks tulijal hoida kindlasti madalat profiili. Ma ei usu, et mind siin päris omaks on võetud, kuid pole ka ära põlatud.

Sellise sissejuhatusega ja arusaamistega olen maadlemas ühe eetilise küsimusega. Pärast seda kui mul osa kopsust eemaldati, sunnin ennast iga päev lisaks tavatoimetustele pikalt jalutama, vaatamata ilmale. Nendes käimistes saadab mind mu koer, kes teadagi parem jookseks, aga see selleks. Erinevaid marsruute valides satume mõnikord põldude vahel olevale külateele, mis peale viimaseid maju hääbub kitsaks metsarajaks. Ühes selles majas elab elektrivaras. Esimest korda märkasin õhuliinile, enne majasisest arvestit kinnitatud traadiaasasid juba mõned aastad tagasi. Paljugi mis. Eelmisel aastal märkasin asjas seaduspärasust, külmad ilmad, õhtuti. Sellel aastal on juhtumis juba varjamatut nahaalsust, pikendusjuhet enam traatide küljest ei võetagi. Ääriveeri sellest inimesest juttu tehes rääkisid mitmed külainimesed ise mulle sellest elektrivargusest. Mees pole juba kaks aastat saagi käima tõmmanud ja kuuri all pole tal ammu puuhalgugi. Kogu majapidamine käibki elektri peal. Elektriradiaatorid annavad sooja ja elekter aitab süüa teha, külmkapp, raadio, televiisor, valgustus peale selle. Imeline asi see elekter, eriti kui tasuta saab.
Eelnevatel aastatel oli mul situatsiooni suhtes mingi eneserahustuslik selgitus, empaatiavõime. Mees, kuuekümnene, elab oma 85 aastase emaga. Väike viinaviga on tal küll manu, kuid seda on ka paljudel teistel, kes selles kauaoodatud isesesvas riigis elades omadega ühel hetkel ummikusse jõudsid. Pole tööd, pole tal endal ka pensionit. Kuidagi saavad nad seal kahekesi elades ema pensioniga hakkama. Äkki on mehel midagi veel tervisega lahti, et talule kuuluvas metsas on jäänud küttepuud kaks viimast aastat tegemata. Eakas ema pidi veel puusaoperatsiooni läbi tegema. Mida veel. Keeruline on ju elada kui raha läheb, aga ei tule. Võtab natuke posti otsast särtsu, ega me ülejäänud seepärast ära ei sure.

Sellel sügisel märkan, et minus sees on ärganud mingi kuradikene. Kuidagi väga ära viskab see asi. Räägiks mehega, siis olen lihtsalt mölakas, kes topib oma nina kuhu pole vaja. Kaebaks kuhugi, siis olen kõigi silmis koputaja. Kogu küla ju teab, kuid elavad ise ja lasevad teistelgi elada. Kas mul on siis kõige rohkem vaja, ise veel sissesõitnu? Aga ikkagi ajab mind  vihale. Pean vist oma jalutamisradasid muutma. Mida ei näe, seda ei tea.

pühapäev, 19. oktoober 2014

Noorte õpetajate kokkutulek

Meil on vist mingi kampaania Noored kooli. Nõukogude ajal pöörati noortele õpetajatele erilist tähelepanu. Nagu nüüd, siis ka toona rohkem sõnaliselt kui rahaliselt, kuigi suunamisjärgselt maapiirkondadesse sattunud noorõpetajad said reeglina elamiseks korteri. See oli elamispinna üldise vähesuse tõttu päris kõva sõna. Keegi Moskva elanik müüb internetioksjonil plekist märki. Tahab saada selle eest 190 rubla. Kunagi olid "Normas" valmistatud märgid lahutamatu osa mistahes sündmuse äramärkimiseks. Märgikultuur on tänaseks hääbunud ning pole ka lugenud, et keegi oleks uurinud näiteks eraldi teemana tollast graafilist disaini nendel märkidel. Täna märkan meediapildis vaid mõnedel erakondlastel kuuerevääril ühesuguseid märke. Ju see on mingi järjepidev põlvkondlik parteilaste kultuur. Märkide kõrgajastul, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, keegi sellist plekilatakat peale ürituse lõppu vaevalt kandis, kuid meenena sahtlipõhja vast ikka jäi kuni sahtli järjekordse koristamiseni.

Kuidagi haakub see minu eelmise sissekandega siin blogis - aja kulgemine. Võib arvata, et sellele kokkutulekule kutsuti nn. ärksamad noored õpetajad. Erialaselt head ja kindlasti ka tollaste kaanonite järgi ühiskondlikult aktiivsed. Siin nad on, sellest kokkutulekust osavõtjad. Paljudel seesama märk rinnas. Noored ja ilusad, midagi juba kindlasti saavutanud, kuid parimad aastad veel ees. Kuid ega seda viimast kindlalt väita saa. Mõnele võis see olla hoopis kõrghetk, kust hakkas kibestumise allakäigu trepp.
1. rida vasakult: Merle Raidma, Siri Jehe/Põllu, X, X, Sulev Valdmaa, X, X
2. rida vasakult: Kaidor Damberg, X, X, X, X, X, X, X, X, X, X
3. rida vasakult:
4. rida vasakult:

Möödunud on kolmkümmend aastat. Need, kes kooli jäid on täna vanad õpetajad. Viisakalt öeldes staažikad. Ehk mõned juba ka pensionil? Palju neist üldse õpetajaks jäi? Mina tunnen siit pildilt ära vaid kahte, kellega olen elus mingil hetkel kokku puutunud. Üks peaks olema tänaseni õpetaja (1.rida, vasakult 1.). Teine on alles viimastel aastatel loobunud, olles ennem seda olnud ka koolidirektor (1.rida, vasakult 5.). Äkki tunnevad siia lehele sattunud samuti ära mõne "noore õpetaja" ja lisavad ta nime kommentaaridesse?

reede, 17. oktoober 2014

Kui vana on vana?

Jane blogist lugesin äsja muu jutu seas ühte repliiki vanade inimeste kohta. Autor jõuab õnneks tulemuseni, et minu generatsioon pole siiski üdini lootusetu: "Noh, nüüd ma siin kirjutangi, et tegelikult mul ei ole mingit allergiat vanemate inimeste vastu. On lihtsalt halvad vanad ja on head vanad. Nende esimestega ma lihtsalt satun kokku oodatust palju rohkem ja sellepärast ongi vanemate inimestega pigem halvad muljed.".
 
Spetsiaalselt otsides sattusin hoopis sirgjoonelisemate viimase nädala ütlemisteni. Näiteks teismelisena: "Tra vanad inimesed teil pole õigust haiseda igalpool! Aurake pessu -.-". Või siis, "Ainuke hea asi selle juures et ma Tallinnas ei ela on see, et ma ei pea bussides võitlema nende ennast täis vanamuttidega". Pisut küpsem Jekaterina jõuab ealistest iseärasustest arutledes konkreetsete ettepanekuteni, aga ka üldistuseni: "Ma pean ütlema, et vanurid ajavad mind kohati täiesti hulluks. Paljudel neist pole enam mingisugust reaalsus taju, nad unustavad ära kõige elementaarsema viisakuse ja ajavad taga enda hüpoteetilisi õigusi."
 
Ealine vastandumine on toimunud alati. Ka vastupidiselt, kus vanemad inimesed heidavad noorematele ette ei tea mida. Arvatavasti teen seda minagi, endale märkamata. Kogu asja juures paneb mind mõtisklema hoopis küsimus - kui vana peab olema, et olla vana? Mõistagi on universaalne vastus, et inimene on siis vana kui ta mõtleb, et ta on vana. Oleks see vaid nii lihtne. Ümbritsevad on need, kes sind lahterdavad. Teevad seda iseenda vanusest lähtuvalt. Minu silmis hästi nooruke ema Jane võib olla selle tüdruku arvates, kes saadaks kõik vanad inimesed pessu, ikka küllaltki vana - laps ju Janel ja sedaviisi. Mõnda aega tagasi sattus kätte mu esimese klassi pilt. Hästi nooruke ja ilus klassijuhataja oli. Teisel õppeaastal läks dekreeti esimest last sünnitama. Aga siis, lapsena tundus ta meile ju vanana! Üheksandas klassis tuli klassijuhatajaks äsja ülikooli lõpetanud mees. Küll on noor, õhkasid teismelised tüdrukud!
 
Kõik on suhteline. Riiklik statistika peab nooreks kuni 26 aastast inimest. Vanaks aga tuleb vist pidada siis kõiki pensioniealisi? Kas need vahepealsed, 26-63 on keskealised? Millal tuleb pessu minna?

teisipäev, 14. oktoober 2014

Kasutu olemine

Ma tõepoolest ei saa aru, mis minuga toimub. November polegi veel käes, kuid masenduse sümptomid on juba silmapiiril. Peamiselt väljendub see üleloomulikus väsimuses. Kindlasti viimase kümne aasta krooniline magamatus, tõsised unehäired on organismi ja vaimu piisavalt ära kurnanud. Üha raskem on leida motivatsiooni tegutsemiseks. Ma ei mõtle  midagi suurt ja olulist, tulevikku suunavat. Ka argiasjades puudub tahe ja suutlikus. Näiteks söömine on muutunud tüütuks ja väsitavaks tegevuseks, toiduvalmistamisest rääkimata. Voodist kobin välja juba kella viie ajal hommikul - mis ma seal ilmaasjata vedelen. Paaril varasel hommikutunnil on veel mingit jaksu ja väikest energialaengut, kuid keskpäevaks olen kustunud. Kuidagi uimerdan õhtuni. Ning kui õhtul sätin ennast magama, tean juba ette, et ees ootavad igas tunnis korduvad ärkamised, pidevad une pealt lämbumised ja mitte eriti ilusad unenäod. Alates öösel kella kolmest piidlen ootusega aknast paistmatut pimedust, et taevas hakkaks juba uue päeva märke looma. Ning kõik kordub. Masendavalt ja väsitavalt. Mul poleks midagi selle vastu, et Jeesus näeks ka minus, mulle määratud järelejäänud ajas, mingit teistsugust potensiaali ja veidi asjalikumat rakendust.

kolmapäev, 8. oktoober 2014

Ralf Linno

Juba mõnda aega olen märganud, et keegi müüja Himki linnast Venemaal kaupleb ühe netioksjoni filateeliasektsioonis poolesajandi vanuste ümbrikutega, mis kõik adresseeritud ühele inimesele Austrias. Kirju on Kiievist, Leningradist ja Tartust. Viimasest linnast on üheks kirjasaatjaks keegi K. Maasik Tammelinnast ja teine... Just see teine mu tähelepanu pälviski. Neid Tartust aastatel 1954-60 saadetud  ümbrike on kümneid ja alghinnaks küsib müüja iga ümbriku eest 600 kuni 2500 rubla. 
 
Ralf Linno nimi on vist tuttav igale tõsisele margikogujale. Mitte ainult meil, vaid üle maailma. Kõigile neile filatelistidele, keda huvitab Estica, 1939-45, occupation vms. Minustki oleks võinud saada ehk margikoguja kui poleks Linno taolisi tegelasi. Kollektsioneerimine on pisut "ajuhälbeline", sõltuvuslik hobi. Pealegi väga kulukas. Raha puhul muidugi võiks rääkida ka hoopis investeeringust. Mistahes investeering eeldab teatavasti arukust ja teadmisi. Filateelias tuleb muude teadmiste osas olla valvas võltsingute suhtes. Ralf Linno oli pärastsõjaaegses Eesti NSV-s suurim margivõltsija.
 
Kõik oksjonil müügil olevad ümbrikud on saadetud Raimund Prangl'ile. See mees pidas Austria suuruselt teises linnas Grazis filateeliapoodi juba enne sõda. Äri haare oli piisavalt suur, sest firma oli oma jooksevkontod avanud postipankades Viinis, Münchenis, Prahas, Varssavis, Pariisis ja Brüsselis. Ka Austria annekteerimine ja maailmasõda ei muutnud Raimundi äris suurt midagi. Ta avaldab hoopis ajalehtedes reklaame, et nüüd on saadaval ka Saksa idaalade territooriumi  ületrükkidega postmarke. 
 
Kuulutuses näidatud filateeliapood asus samal aadressil ka aastaid pärast sõda. Sellest annavad tunnistust needsamad oksjonil olevad ümbrikud. Väga heas asukohas, maailma kultuuripärandi nimistusse kuuluvas vanalinnas, mitte kaugel linnast läbivoolavast Muri jõest. Praeguseks on küll samades ruumides hoopis teised kaubad.
 
Ralf Linnost kui inimesest ei tea ma praktiliselt midagi. Segaste aegade ehk vene võimu saabudes oli ta Tartu koolipoiss. Veel teismelisena, juba sõja ajal, alustas ka oma tegevust margivõltsijana. Kindlasti oli tal hilisemalt ka mingi amet ja töökoht, kuid selle kõrval pea veerand sajandit tegutses oma suure hobiga, levitades võltsitud "toodangut" märkimisväärsetes kogustes.
Selliseid marke liigub võltsingutena palju

Linno spetsialiteediks kujuneb nn. sõjaaegsed ületrükid, täpsemalt templid. Ralf oli templivõltsija. Mainitud ehtsad ületrükid tekkisid sedasi, et sõja ajal kui venelased lahkusid ja Saksa riigi postmargid veel ei kehtinud, tembeldasid mõned kohalikud postkontorid (Elva, Mõisaküla, Pärnu jt.) oma senised postimaksevahendite varud, NSVL postmargid, üle erinevate templitegaga "Eesti Post", "Vaba Eesti" jne.  Linno tabas küllalt kärmelt, et pole vaja mingeid trükipresse, -värve ega muud. Piisab teha vastavad templijäljendid ja hankida suurtes kogustes vastavaid vene postmarke. Kuna tegelikult tehti selliseid ületrükke ehk tembeldamisi venelaste taganedes vaid paar nädalat, siis Ralf jõudis loogilise järelduseni - sellised margid muutuvad kollektsionääride hulgas haruldasteks. Tänastes hindades on selliste postmarkide tehinguhinnad suurusjärgus 200-500 eurot tükk.
 
Vaevalt oskab keegi kõrvaline, kolmas isik ütelda, palju Ralf Linno neid võltsinguid selles Tartu tagasihoidlikus Puiestee tänava hoovimajas tegi. Igatahes filateeliakirjanduses mainitakse võltsingutest rääkides sageli fenomenina just Eestit, kust on ringlusesse läinud hämmastav kogus võltsmarke üle maailma asuvatesse erinevatesse kogudesse. Linno tegutsemise ajal ei sõitnud inimesed vabalt mööda maailma. Vene riigist korraks välismaale pääsemine oli mõnedele õnnelikudele meie seast ainusündmusena midagi erakordset. Postiteenistusse oli riik loonud eraldi osakonnad, kes valikuliselt või süstemaatiliselt kontrollisid kirjavahetust välismaaga. Ometi leidis  Ralf ka sellele lahendusi, laiendades müüki just välismaale, kus ostujõulisem turg. Tekkisid kanalid kuhu ja kuidas oma võltsinguid müüa, ning kuidas müügist saadud raha võimude teadmata siia suletud riiki toimetada. Üks teoreetilistest võimalustest olid kirjasõbrad-filatelistid välismaal. Peapostkontorite eriosakondadel olid ju teada kõik inimesed kes filateeliaeemärkidel pidasid laialdast kirjavahetust välismaaga. Oletuslikult arvan, et neid margi- ja templikirevaid kirju kontrolliti vähem - need ju süütud "ajuhälvikutest" kollektsionäärid.
 
 
Arvestades haruldasemate postmarkide rahalist väärtust, proovivad tõsised kogujad, filateeliaärid, oksjonimajad kindlustada tehingu õnnestumist tunnustatud ekspertide hinnangutega haruldase margi ehtsusest. Rootsis tegutsenud väliseestlastest filatelistid olid just need, kes seitsmekümnendate aastate alguses hakkasid rahvusvahelist kollektsionääride peret hoiatama Ralf Linno võltsingute eest. Väidetavalt lõpetas Linno seepeale oma tegevuse. Üks hoiatajatest oli Valdo Nemwalz, kes kuni surmani oli rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert Eesti markide osas. Kuid ka asjatundjal juhtub. Ega siis Linno tegutsenud algusest lõpuni vaid ühe templijäljendiga. Need kulusid ja mõni võltsitud tempel tuli tal välja ikka väga originaalilähedane. Hilisemad ja kaasaegsemad ekspertiisivahendid, spektograafia jms. on leidnud, et mitmed Nemwalzi poolt ehtsaks tunnistatud ületrükid-tembeldused on siiski võltsing - templitindi koostis on teine. Seega pean isiklikult Ralf Linnot tänama. Tänu tema tegevusele tean võltsingutest ning filatelist minust ei saanud. Oleks ikka ütlemata masendav kui ühel päeval oleks selgunud, et terve elu  kõhu ja pere kõrvalt koonerdatud raha, mis paigutatud margialbumitesse ei olegi väärt kümneid tuhandeid eurosid, vaid ainult pool kuupensionist.


esmaspäev, 6. oktoober 2014

SAPTK meeleavaldus Toompeal

Mina tundsin ennast isiklikult puudutatuna, piinlikustunnet, nähes pühapäevase meeleavalduse fotodelt sedavõrd palju minuealisi. Mingi elukogemus peaks andma seenioridele pisut avarama eluvaate ja mõistmise, et elunähtused pole must-valged. Paraku...

Õõvastavalt variserlik üritus. Mitte ainult see konkreetne ja seekord sedapidi "paraadile, paraadile!" sündmus. Vaid kogu see "perekonna kaitsmise" silt ja sellega kaasnev. Eestvedav püha perekond peaks peeglisse vaatama, veendumaks, et pintsaku all särgi peal on endilgi mitmed eelkäijate plekid kui räägime perekonnast ja väärtustamisest selles võtmes nagu nad ise sellest räägivad. Ei pea olema diplomeeritud psühholoog, et täheldada ja mõista nende aktsioonide mõne eestvedaja lapse- või noorukiea teatud kogemusi, mis sunnib neid täiskasvanud inimesena vihkama kõike, mis seotud sellega, mida tahetakse pingsalt unustada. Või näiteks seesama tribüünil pereväärtusest kõnelev usklik proua, kellel aastaid tagasi polnud mingit asjagi "perekonna kaitsmisest" kui teise naise seadusliku mehega ilmalikke rõõme nautis koos kõigi hilisemate tagajärgedega. See pole kivi viskamine, vaid faktide konstateerimine.
 
Minusugusele on õnnetus, et ma mäletan liiga palju ja mõnikord ka "perväärtuslikult" pikantseid seiku konkreetsetest inimestest (või nende vanematest). Seepärast ütlengi, et kogu see "perekonna kaitsmine" on minu jaoks variserlik. See, et inimesed oma arvamust avaldavad mistahes küsimuses, kaitsevad oma veendumusi, selle vastu pole mul midagi. Inimesed ongi erinevad. Isiklikult austan tarditsioonilist peret, kuid paraadile ei lähe. On mulgi rinnaesisel plekke.
 
Kõik me oleme pärit lapsepõlvest. Millegipärast tahan selle jutu juurde lisada selle foto. Adolfi sünnipäevapilt lennuki pardalt aastal 1932. Kuue ja poole aasta pärast toimub Kristallöö. Teatud väärtuste kaitseks.