Reede, 21. oktoober 2011

Pimedus ja tüdrukud internetist

Pimedus on jälle käes - minu jaoks aasta kõige raskem aeg. Imestan kuidas ma sain üle poole oma elust olla nn. ööinimene. Mingis mõttes olen seda nüüdki, ärgates juba poolest ööst ootamaks hommikut ja päevavalgust. Mõnel päeval seda valgust aga ei tulegi, enne saabub taas pimedus. Kirjutada ei viitsi, seevastu loen palju, sealhulgas ka blogisid. Viimasel ajal on tõusnud esiplaanile just võõrkeelsete blogide lugemine ja seepärast pole mul kahjuks juba mitu nädalat mingit aimu, mis meie omal blogimaastikul toimub.

Ka televiisor seisab mul suurema aja pildita ja vagusi nurgas. Kuidagi kriitiliseks olen muutunud meie oma saadete suhtes ja sarnanen üha rohkem teismelise ja noorega, kes oma vajaduse liikuvate piltide järele saab kätte eelkõige interneti võimalusi kasutades. Nii nagu lugemisel, sedasi ka klippide ja filmide puhul on huviorbiidis palju tõsiseid teemasid minevikust. Samast internetist saan ka praegusel aastaajal just minule vajaliku meelelahutuse.

Meelelahutusest rääkides. Täna lugesin Eesti Päevalehest Priit Simsoni arvamuslugu sellest, et meie lauljatel pole lavalist liikumist. Nõustun selle seisukohaga. Väga tihti tundub mulle, et kohalikud lavastaarid pole sagedased külalised hääleproovis, puudunud mõnestki bändiproovist, üleolevalt suhtunud lavaproovi ja tantsuproov on neile hoopis tume maa. Seepärast tarbingi isiklikult meelelahutust valdavalt internetist. Viimasel ajal fännan näiteks sellist tüdrukute bändi: