Teisipäev, 30. september 2014

Iluminutid

Proovin minagi olla kaasaegne ja trendikas blogija, öelda sõna sekka olulistel teemadel.
 

Esmaspäev, 29. september 2014

Koeraaed

Sellel pildil on olukord esitatud vastupidiselt, käisime koeraga uudistamas hoopis tee pealt oma territooriumi. Plaanitud oli see aed teha juba ammu. Nüüd lõpuks jõudsin niikaugele. Koeral rahulikum - keegi ei astu tee pealt niisama tema maa peale. Ja endalgi säiluvad mitmed närvirakud. Ei saa salata, koer kippus tee peale ja mõnikord omatahtsi ka sõpradele külla. Üleval maja juures on väravatega veel pisut nokitsemist.
 
Kiviaiast edasi oli kevadel/suvel veel tihe hekk - nüüd sai see põhjaliku noorenduskuuri.

 Kiviaia teise otsa panin ühe tagavara autovärava. Maja juures on aga põhiväravad, hoopis teisest materjalist ja klassikalises talustiilis.
 
Sealt oja äärest taamal see aed hakkabki.

Oja ääres on lukustatav jalgvärav, et kallasrada oleks ikkagi vajadusel kõigile kättesaadav.
 


Neljapäev, 25. september 2014

Malluka petitsioon

Üks blogija üllatas meeldivalt. Beebi- ja ilujuttude ning muidu tasustatud kaubanduslike teadete kõrval kirjutas tundeliselt sotsiaalsel teemal. Kuigi tänaseks on tubli blogija naasnud jällegi oma meelisainevaldkonda, siis hetkel on Malluka poliitiline petitsioon kogunud juba üle 1800 hääle. Kui Malluka teksti võtta valmisplatvormina või -lubadusena, siis häältearvu järgi oleks see juba praegu igati arvestatav tulemus Riigikogu valimistel. Hea näide sellest, kuidas õigelt valitud erakonna nimekirjas, hea ajastatusega ja poliittehnoloogiliste võtete lisandustega oleks Mallukal, igaühel meist, teoreetilised võimalused pääseda järgmistel valimistel meie seadusandjaks. Nii lihtsalt see käibki sotsiaalmeedia ajastul. Peaasi, et valija usub valikute olemasolu.
Malluka koostatud petitsioonil ma pikemalt ei peatu. Detailides läheks pikaks kirjutamiseks ja maailmavaateliseks heietamiseks. Üldistavalt on Malluka mõtteviis mulle sümpaatne, üksikasjades mõnede agadega. On sissemurdmist lahtisest uksest (praegu parlamendis aktiivselt arutatava Lastekaitseseaduse muutmise eelnõu üheks põhiküsimuseks ongi laste eemaldamine perekonnast) ja üldlevinud populismi (riigikogu liikmed pevad tingimata olema "vaesed"). Peamine selles petitsioonis on muidugi kriminaalkuritegude karistuspoliitika, selle mõistetavus ja vastavus õiglustundele. Selles küsimuses olen kindlasti Mallukaga ühes paadis.
 
Petitsioon on teatavasti palvekiri. Vaevalt, et riigikogu ja valitsuse liikmetel on üldse aega, viitsimist ja tahet selliseid palvekirju lugeda. Jään põnevusega ootama Malluka poolt lubatud edasisi samme ja muljeid tema kohtumistest EV valitsuse liikmetega.
 
Muuseas. Meil on ametlikult registreeritud üle viie tuhande vanemliku hoolitsuseta ja abivajavat last. Peaaegu sama palju kui Rapla linnas elanikke. Kuigi juba kuuendat aastat järjest sünnib meil eelmise aastaga võrreldes vähem lapsi, siis nimetatud "riskilapsi" lisandub igal aastal juurde 5-15%. Mallukal on õigus - süsteemi tuleb muuta. Kuid lisaks tagajärgedele tuleb muuta kindlasti põhjusi. Kuidas? Ei tea. Vastasel korral kandideeriksin Riigikogusse.

Neljapäev, 18. september 2014

Erikäsitletud

Kadestan Pekka Ereltit, kelle kirjutisi ootan ja loen. Sorib arhiivides ja kirjutab "Eesti Ekspressi" lugusid minevikust. Ning talle makstakse selle eest :). Ega ma palga ja honoraride pärast pole kade. Olen hoopis nukker, et minu jaoks on kõik arhiivid siit kaugel ja ega minust pole enam minejat. Hea kui mõni hädapärane poeskäik saab tehtud.
´
Kaks aastat tagasi, oktoobris 2012 avaldas Pekka Erelt nädalalehes kirjutise ühest dokumendist, mis pandi müüki USA-s, Arus Auction oksjonimajas.


 

Sisuliselt on see teatis-kviitung tollase SS-garnisoni komendatuurist Julgeolekupolitsei osakonnale, et viimase poolt etteantud isikud on "erikäsitletud". Ajalehe võrguväljaanne sai tollal paarkümmend kommentaari. Mõned küll mitte asjast, kuid ülejäänud asjakohased. Uudisportaalides ja lehtede võrguväljaannetes ma kunagi ei kommenteeri. Seekord oli aga tahtmist küll. Olin kindel, et see dokument on olnud juba kusagil varasemalt müügis. Ma olin selle isegi endale salvestanud. Minu arvutis on paraku aegajalt loominguline segadus ja siis ma seda ühestki oma folderist ei leidnud. Alles nüüd leidsin. Vahemärkusena täheldan, et sellel oksjonil see ajalooline dokument ostjat siiski ei leidnud.

Ning mu mälu pettis siis, seda artiklit lugedes. Poolteist aastat varem, 2011.a. märtsis oli müügil küll sarnane, kuid teise sisuga dokument. Kuigi ka seda müüdi USA-s, siis ometi teises oksjonimajas, Oregonis asuvas Pioneer Auction Gallery's.

Müügihind oli muuseas tagasihoidlik 35 USD.

Nüüd algallikat kontrollides leidsin, et 2011. aastal, juunis oli veel üks analoogne USA-s müüki pandud. Seda Mohawk Arms Inc. oksjonimajas.

Kindlasti oleks Pekka Erelt, seda teades, kirjutanud pisut teisiti. Ja kommentaarid oleksid samuti olnud teistsugused. Kolme dokumendi võrdluses on huvitav jälgida kuupäevi, numeratsioone, mis tekitab mõtteid ja muidugi tähenduslikku märgistust. Osadel erikäsitletutel on nimede ees linnukesed, mõnel numbrid. Igaüks võib ise järeldada, mida tähendab linnuke ja mida kinnipeetavale omistatud number...

Muidugi jääb küsimuseks, kes neid dokumente säilitas ja miks? Kuidas ja kellelt need ringlusesse on sattunud?

Ning lõpuks otsingumootorite tarvis nimed. Inimesed suhtuvad minevikupärandisse mitmeti. Paljudele lõppeb perekond ja suguvõsa teadmisega tädide-onude olemasolust ja elusolevate vanavanematega. Pere loo vastu eriti huvi ei tunta. Kuid on ka neid, kes kannatlikult koguvad killukesi eelkäijate kohta, et mõista iseennast ja ümbritsevat. Selle blogi minevikulugudele satutakse tihti just otsingumootoritega.

Jurij Dubrovsky, sünd. 04.08.1900., "erikäsitletud" 13.11.1942.a.
Anatolij Gronow, sünd. 06.12.1897., "erikäsitletud" 13.11.1942.a.
Valentin Atanov, sünd. 02.05.1917., "erikäsitletud" 18.12.1942.a.
Andrei Matjuschenko, sünd. 18.08.1917., "erikäsitletud" 18.12.1942.a.
Andrei Semenov, sünd. 20.01.1915., "erikäsitletud" 18.12.1942.a.
Johan Mager, sünd. 05.05.1905., "erikäsitletud" 19.12.1942.a.
Isidor Techerep, sünd. 1917., erikäsitletud" 19.12.1942.a.

Vanim erikäsitletutest 45 aastane ja noorimad 25 aastased. Ja nii konveierina, arvestades väljaminevate kirjade numeratsiooni.

Teisipäev, 16. september 2014

Vanavanemate päev

Läinud pühapäev oli nagu päev ikka. Ei midagi erilist. Mõned uued nähtused on visad juurduma. Mõnedest ei saagi asja, sest rahvas ei võta omaks. Ometi oli pühapäeval ju riiklik tähtpäev, vanavanemate päev. Eks ta midagi sarnast ole isadepäevaga või siis näiteks oktoobris riikliku tähtpäevana märgitud hõimupäevaga. Viimase koha pealt enamus kehitab õlgu. Novembri isadepäevaga on rahva teadvuses pisut parem, kuid siis on emotsioonid väga vastandlikud, sest isadega on paljudes peredes teadagi kuidas.
 
Vanavanemate päeva üritusi korraldati üle Eesti. Kas ka osalejaid jagus on mulle teadmata. Blogides sellest päevast massiliselt ei kirjutatud. Erandina lasteaedade-koolide-klasside ajaveebid, kus päev ikkagi ära märgiti. Aga mõned nopped blogidest siiski. Kaja pere tähistas seda päeva pärast poisi maratonijooksu vanaema juures. Henry kirjutab isana pikemalt, mida talle endale tähendavad ta omad vanavanemad ja millised on ta enda vanemad vanaema-vanaisa rollis. Maris käis laste ja vanaemaga suisa vanavanemate päeva üritusel. Muhedikul aga oli sellest riiklikust tähtpäevast päris praktilist abi :). Karoliine võttis asja põhjalikult ette - käis papaga seenel ja küpsetas vanavanematele midagi maitsvat. Katrina veetis kogu nädalavahetuse vanavanemate juures ja Kessu käis ka vanaemade juurest läbi. Coger kirjeldab spordijutule lisaks oma laste rõõmu kui ta ämm ja äi tulid lasteaeda vanavanemate peole. Anneli võttis vanaemana sellel päeval väikese pitsikese ja tuletas meelde omaenda vanaema ja võõrsil elavat lapselast. Ja ongi vist blogidest kõik.
 
Ometi ja kindlasti olid pühapäeval mitmed vanaemad ja vanaisad rõõmsad kui neid meeles peeti. Õhtul tuli hea ja rahulik uni. Päev oli korda läinud.
 

Neljapäev, 11. september 2014

Õnn saabub sinu õuele

Mäletan, et olen siia blogisse kirjutanud eneseabi raamatutest. Mitte positiivselt - irooniaga ja pärast seda kaotasin osa selle blogi pidevatest jälgijatest. Nüüd lugesin internetist, et lisaks raamatuküllusele on meil, siinsamas Eestis mitmesugused huvitavad kursused saadaval. Tean, et järgneva lausega kaotan pooled järele jäänud kümnest lugejast. Ja nimelt: ma olen nõus, et igasugused "nabaurgitsemise" metoodikad on teretulnud ning abiks ikkagi kui ametlik meditsiin, psühhiaatria on võimetu.
 
Aga nüüd turunduse juurde:

1.  Jonette Crowley seminar Eestis: oraakliõhtu; Oma elu teadlik loomine (Marki kanaldus); Soul Body Fusion® "Keha ja hing kui tervik" tervendav kursus. Hinnad vastavalt 20, 80 ja 160 eurot.
2. Veet Mano laager „EluEnergia”. Hind 70-150 eurot.
3. Protsess "Pühad toad". Tasuta.
4. Access Energetic Facelift®. Hind 95 eurot.
5. Hingeosade tagasitoomise kursus. Hind 130 eurot.
6. Energeetiline psühholoogia kui eneseabi. Hind 120-130 eurot.
7. Eesti Reiki Kool: Usui Reiki I astme kursus. Hind 100 eurot.
8. Access Barsi koolitus. Hind 125 eurot.
9. Kehaline Kogemine (Somatic Experiencing). Hind 243-266 eurot.
...
jne.

Mõistagi on nende suurepäraste asjade puhul vale kasutada sõna hind. Need mõned tunnid või paar päeva, mille jooksul tarkust jagatakse on hindamatud. Pealegi enamikel juhtudel on tegemist ka ellitkoolidest tuntud vabatahtliku osalustasu või annetusega, et väärt õpetused maksudeta leviksid ja inimestele palju kasu tooksid. :)
 
Üks asi ei anna mulle siiski rahu. Kuidas me omal ajal ilma kõige selleta küll hakkama saime?
 

Teisipäev, 9. september 2014

Riigikaitseõpetus

Üks erakond on töödokumendina võtnud vastu seisukoha riigikaitse küsimuses. Loodetavasti hoiab meedia üleval hädavajalikku diskussiooni. Avaldatud seisukoha oluliseks punktiks on kohustuslik riigikaitseõpetus riigigümnaasiumides, mille läbimine vähendaks ajateenistuse pikkust. Vanuseliselt puudub mul moraalne õigus oma arvamuse avaldamiseks. Mind vajatakse riiki kaitsma viimases järjekorras kui kõik nooremad mehed on juba mättasse löödud või jalga lasknud. Pealegi on mistahes reformide mõju suunatud tulevikku. Need asjad puudutavad praegusi lasteaia- ja põhikooli lapsi, veel sündimata poegi. Seega on selle reformiga mõtlemisainet küllaga eelkõige noortel emadel ja isadel. Kus, kuidas ja kellena tahetakse näha oma täiskasvanuks saavaid lapsi võimalikus relvakonfliktis, (vabana) langenutena või elavate...
 
Ei varja, et vene aja inimesena oman ma teatud patsifistlikku maailmavaadet. Tollal oli võõras riik ja võõras armee, mida ma südamest vihkasin. Lisaks pikad juuksed, lillelised hõlstid ja solidaarsus Vietnami sõja vastastega - Make Love, Not War. Oma riik ja terve mõistus peaks tingima seniste vaadete põhjaliku muutmise, aga see käib mul raskesti. Ajastu produktina on see keeruline, kuid ma püüan. Riigikaitseõpetus on läbipõiminud riigipatriotismiga, ta on patriotismi üks vormidest. Võib olla, et olen oma põlvkonnas erand, kuid kasvamine ja elamine võltspatriotismi tingimustes on jätnud mõtteviisi tugeva jälje. Riigikaitse assotseerub mulle kogu selle punase juraga. Eriti aga seetõttu, et kümned miljonid inimesed, minu saatuse- ja eakaaslased tolles, nüüdseks kadunud riigis, omandasid minule vastumeelse, ajupestava ideoloogia ja jätkavad selle edasiandmist pidulikult ja paatosega põlvest põlve.
 
Aga kogu temaatika kohta on mul üks ääremärkus küll. See puudutab ajateenistust. Ma olen täheldanud meie poliitikute, erakondade puhul imestamisväärset järjekindlust keskenduda detailile, nägemata või eirates tervikpilti. Ajateenistus pole pelgalt riigikaitse küsimus. Osaliselt ja kohati oluliselt on see sotsiaalsete probleemide lahendamise tööriist. Need ei ole mõned kümned ega ka sajad, me räägime tuhandetest noormeestest, kellel täna puudub võimalus minna ajateenistusse, kuigi nad tahaks ja millest nad isegi salaja unistavad. Paljudele nende hulgast oleks ajateenistus võimalus aja mahavõtmiseks. Pisuke ajavõit mõtetes selgusele jõudmiseks - kelleks saada ja kuidas edasi. Pääsemine lodevusolemisest, jamadest ja hetkeemotsioonina tuntavast perspektiivitusest olla mees ja tulevikus isa. Siin maal ja selles riigis. 

Esmaspäev, 1. september 2014

Mõned koolipildid minevikust

Kolm aastat peale sõja lõppu pildistas  37-aastane Poolas sündinud ameerika fotograaf David Seymour lapsi. See oli tema koostöö UNICEF-ga ja projekt kandis nime "Sõja lapsed". Maailm alles toibus suurest kaosest, kuid koolitöö käis juba kõikjal. Väike valik Seymouri fotodest.
Poola tüdruk Teresa probleemsete laste varjupaigast joonistab tahvlile kodu.
 
Esimene koolipäev Pilisi linnakeses, Ungaris.
 
Ka sellel austria emal tuli lahendada kõigi emade alatine mure enne kooli - jalanõud. Kaheksa lapse peale oli jalatseid üks paar.
 
Vigastatud lapsi oli sedavõrd rohkesti, et paljudes kohtades avati nende jaoks erikoolid, sealhulgas ka Viinis, Austria.
 
Koolitoit ühes Viini algkoolis. Igal koolipäeval kindlustas UNICEF 400 000 Austria õpilasele sooja supi, riik andis tasuta leiva.
 
Polekski nagu sõda olnud selles Viini algkoolis. Minulegi tuttavad puust pinalid, tindipotid ja sulega kirjutamine. Koolipingidki peaaegu samasugused nagu minu koolis.
 
Kõik austria lapsed olid kooliarsti järelvalve all. Õpilased jagati kolme kategooriasse: terved, mitte päris terved ja alakaalulised 6 ja rohkem kilogrammi. Pealinna lastest 30% olid viimases ja 40% teises kategoorias.
 
Erivajadustega laste kool Viinis. Lapsevanemad said jalanõusid osta vaid KOV ostukupongiga.
 
Paljud lapsed sattusid peale sõda seadustega pahuksisse. Kohtu poolt süüdi mõistetud poisid ühes Napoli, Itaalia, kasvatusasutuses. Töö kõrvalt käidi samas kinnipidamisasutuses ka koolis.
 
Sama kasvatusasutuse tüdrukud. Levinumad süüteod - hulkurlus, vargus, prostitutsioon. Need pahed, mis kaasnevad alati kodutute lastega. Pärast sõda oli neid lapsi palju igas riigis.
 
Tänane koolipäev on läbi. Varssav, Poola.
 
Iga koolis käinu teab, et tee koolist koju võtab rohkem aega kui kodunt kooli. Varssav, Poola. (See ranits tuleb tuttav ette...).
 
Selle sarja fotosid on veel palju, ka kooliteemalisi. Mõnikord tasub teadmiste päeval teada möödunut, kuid mitte ainult. Tänased rindeteated Euroopast räägivad, et Vene väed on jõudnud Luganski lähistele. Muuseas, ka Ukrainas hakkab täna kool.
 
Ilusat kooliaasta algust.