Kirjad leerivennale 8.

19. märts 1982

(järg)

Seda varianti üldiselt ma sinu asemel kaaluksin. Mitmed probleemid, mis sul linnatulekut raskendavad, langevad ära. Teised tulevad küll asemele, aga eks see elu olegi üks murede murdmine. Ja kuna üldse on viimasel ajal kujunenud nii, et peaülesanne on elus püsida, siis see tundub maal võimalikum olevat. raskem on mõneti kindlasti, aga rohkem sõltub sinust endast, mitte kõiksugu asjaoludest, mis elu keerulisemaks teevad, aga sinust endast üldse ei sõltu. Maal on ikka rohkem sedasi, et kui teed, siis oled ja saad. Kõik muu on möga. Mõtle ja vaata. Nende probleemide üle mõtisklen minagi viimasel ajal üsna usinasti.

Töö on mulle endiselt huvitav. Olen nüüd selles ametis olnud 8 aastat ja alles nüüd tundub, et hakkan nagu jagama, milles üldse helirežissuuris asi on. See on ikka selline töö, et vaated muutuvad kogu aeg. Tulemused ei erine küll nii palju kui meetodid, kuid midagi muutub pidevalt. Praktikas hakkad tasapisi mõistma, mis on oluline, millele ei tasu tähelepanu pöörata, kuidas panna poisid mängima-laulma nagu tarvis on jne. Viimasel ajal püüan suuremat tähelepanu pöörata minu arust kõige raskemale režissuuriliigile - avalike kontserdite tegemisele. Siin pole uuestivõtmise võimalust. Kõik sõltub ainult lindistajast. Kontsert läheb oma rada, sinu ainuke ülesanne on see üles kirjutada sama kvaliteetselt kui stuudios. Olen teinud nüüd džässiabonomendi sarja kontserte. Viimasel mängisid David Golõstsõkin Leningradist (trompet, viiul, klaver, vokaal), väga hea noor saksofonist ja kontrabassimängija olid ansamblis. Vitali Kleinot Moskvast - 4 tenorsaksofoni, nende hulgas üks - Zubov - väga tuntud, teine Valeri Katsnelson - väga hea, kolmas - nime ei mäleta - väga erinev, Kleinot ise vaata et kõige kahvatum. Siis mängis veel Lembit Saarsalu oma kvartetiga väga ilusat ja intellektuaalset muusikat ja muusikakeskkooli diksiländansambel, aga need olid natuke veel toored, kuigi vaieldamatult selle kontsertsarja kõige suurem leid.

   Lembit Saarsalu ehk Sarsa, foto Valdur Vahi

Džässi ajalugu Eestis ja Nõukogude Liidus on põnev, põimununa ideoloogilistest lubatavusest, keeldusest ja käskudest. Selle kirja kirjutamise hetkeks oli Eesti ja Baltikum tervikuna minetanud oma olulisuse NL džässmuusika arengus. Tooni andsid Siberi "füüsikud-muusikud", aga samuti Kesk-Aasia ja Kaukaasia muusikakollektiivid. Vaatamata sellele, et Otsa koolis avati 1977. aastal levimuusika osakond, siis džässmuusika oma suundade paljususes oli vist  kooli õppekavas ainult fakultatiivse ainena. Täna õpetab Lembit Saarsalu džässiga tihedalt seotud distsipliine Elleri muusikakoolis ja samas jätkab intensiivset kontserttegevust.

Kui Lembit Saarsalu debüteeris 16-aastaselt Tallinna 1965. aasta džässifestivalil, siis David Gološtšokin oli 15 aastane debütant Tallinna 1961. aasta festivalil. Ta on multiinstrumentalist, kes elab ja töötab jätkuvalt Peterburis ning kogu ta loominguline elu on tihedalt seotud ka Eestiga. Ta on Vene Föderatsiooni rahvakunstnik ning üle kahekümne aasta on tal Peterburi raadiojaamades oma džässisaated.

Kirja autor hindab õigesti, et Vitali Kleinoti parimad muusiku aastad hakkasid juba selja taha jääma, sest mees oli ennast ümber lülitanud organisaatorlike võimete realiseerimisele. Tingimustes, kus kvaliteetne helitehnika, aga ka instrumendid olid muusikutele kättesaamatud, oli Vitali sellel alal Moskvas legendaarne kuju. Tal oli oma võrgustik kuldsete kätega meestest, kes oskasid seda tehnikat ehitada ning oma skeemid, kuidas aparatuuri välismaalt hankida. Paar aastat pärast selles kirjas mainitud Tallinna kontserti lööb miilits Vitali näpud sahtli vahele. Ta on organiseerinud Moskvas enneolematu varietee, kus esmaklassiline lavatehnika, kus programmi kostüümikunstnikuks on tänaseks legendaarne vene moedisainer Zaitsev, kus soleerib varsti primadonnaks saav Pugatšova jne. Tollal ei olnud eraettevõtlus lubatud ja kõik see ettevõtmine toimub mingi riikliku-munitsipaal kontsertorganisatsiooni katuse all. Prokurör leiab, et Kleinot on pannud toime kuriteo sotsialistliku finantsdistsipliini rikkumise näol. Kohus mõistab Vitali Kleinotile paar aastat paranduslikke töid kusagile ehitusele abitööliseks. Vitali Kleinot suri viis aastat tagasi Iisraelis.

Aleksei Zubovil õnnestus mõned aastad pärast Tallinna kontserti, 1984. aastal emigreeruda USA-sse ja ta on jätkuvalt aktiivne muusik. Valeri Kantselson veedab perega pensionipõlve Baden-Württenburgi Liidumaa ühes väikelinnas.

Kohvik "Gnoom", 1980 (foto E.Raiküla)

Džässi alalt veel selline uudis, et aasta alguses avati vastselt remonditud kohvikus "Gnoom" džässikohvik, mis pidi tegutsema hakkama 2 korda kuus. Kuulda on aga, et see kipub jälle välja surema - ei õigusta majanduslikult.

(järgneb)  

Minu raha, sinu raha, meie raha

Päevakajaliselt peaksin kirjutama sellest, kuidas mõisaproua oma perzet näitas (laen anonüümselt Delfi kommentaatorilt). Aga ei taha. Piinlik on. Konkreetsete kaadrite, autori ja peategelase poolt valitud kunstilise kujundi mõttest saan küll aru. Kuid siiski. Olen oma elus näinud nii palju filme, lugenud raamatuid, et arvan ära tundvat kui autoris tungib loomeprotsessis esile onu Heino. Balzaci vanuses hormonaalsete muutustega daam on sellistele autoritele "kerge saak". See selleks.

Hoopis muu blogides kajastatud teema on jäänud mind painama. Sõltuvus ja sõltumatus. Ebapärlikarp kirjutas. Liivi konkretiseeris kui peres ainult üks käib tööl. Rents laiendas siin ja arutles lisaks veel siin. Selge, et universaalset mudelit koos- või abielu rahalistes suhetes ja kummagi panustamistes pole olemas. On kokkulepped või asjad kujunevad. Ja ega ma päris täpselt aru ei saanudki, kuidas tänapäeval need suhted käivad - pere püsikulud, nn. investeeringud, erakorralised kulud. Ning siis avastasin, et ei tea ma sedagi, kuidas pereliikmete rahalised suhted olid siis kui "rohi oli rohelisem". Vaevalt, et kõik pered elasid ühe, just nimelt selle mudeli järgi. Ometi.

Tõlge: Kogu töötasu naisele!

Just see plakati mudel tuleb erksalt silme ette. Ei olnud siis pangakaarte vaid sularaha - avansipäev ja palgapäev. Ma ei ole kindel, millal selline mudel tekkis, kas enne sõda oli see sama moodi? Tean aga kindlalt, et põlvkonnale, kes täna oleks 90-100+ oli peamine põhjus see:

Juba augustis 1941 andis Stalin välja korralduse, et rindemeestele tuleb tagada 100 grammi viina päevas. Sõja jooksul tehti aeg-ajalt käraka suhtes täpsustusi. Näiteks lenduritele mitte viina, vaid 200 grammi konjakit päevas. Kuid kui hammas verel, ega siis sellega piirdutud. Sakslaste poolel oli seesama asi. Oli küll norm, kuid joodi kõike, mis purju tegi. Siis polnud poistel nii hirmus, et äkki järgmist päeva ei tule. Ja siis olid veel need, metsavennad. Ka minu isa oli selline. Seda igapäevast hirmu jätkus noortel meestel veel paar aastat peale sõda kui nad metsas olid.  Selle ajaveebi rubriigis Tundmatud mälestused kirjeldab autor oma memuaarides, et metsaservas oli toredaid perenaisi, kes meestele viina ajasid. Kõigist neist rindemeestest, metsavendadest said pereinimesed.

Kuidagi kandus see edasi järgmisele põlvkonnale, kes praegu 70+. Mäletan väga selgesti, et mu enda brigaadist tuli kamraadi naine minu juurde küsimusega kuidas teha nii, et palgapäeval makstav raha jõuaks tema kätte, muidu joob mees paari päevaga kogu raha maha. Aga sellel mudelil, kogu töötasu naisele, oli teisigi objektiivseid põhjuseid, mille koondnimetuseks defitsiit ja peresisene, tänapäeva mõistes, ebaõiglane tööjaotus. Polnud ju sedasi, et helistad abikaasale, et too vorsti ja sinki. Elementaarseid asju tuli poes "jahtida". Ning oli loomulik, et kui naine lastega on kodune (lasteaia kohad olid samuti defitsiit), siis just naine käis toidujahil ning selleks oli vaja sularaha. Veel kord tuleb toonitada, et pangakaarte ei olnud, arveldamine käis sularahas.

Nendest aegadest on pärit väljend, raha, mida naine ei tea. Naine reeglina majandas. Mees sai hommikul enda teenitud rahast 50 kopikat (pakk sigarette "Priima" 14 kopikat + pudel "Žiguli" õlut 33 kopikat) ja nii oligi. Muidugi ma utreerin. Päris niimoodi polnud ka minu peres. Aga siiski huvitav oleks teada, kuidas need asjad käisid selle ajaveebi lugejate mälestustes. Nendes, kus vanemad ja vanavanemad on 70+ või enam.

Kirjad leerivennale 7.

19. märts 1982

(järg)

Sinu kaks viimast kirja on huvitavamate hulgast, mis ma üldse elus olen saanud. Esmalt muidugi selle kirjaviisi pärast. Ilmselt sa vähemalt nüüd aru oma uuest kirjaviisist, sest aadressid kirjutad sa endiselt ristiinimese kombel. TV-s oli umbes pool aastat tagasi saade ajurabandusest. Seal oli juttu ühest pangategelasest, kõrgtaseme juhist, See olnud üks päev väga hämmelduses, et kõik teda imestusega vaatavad. Alles keskpäeval öeldi talle, et ta kirjutab peegelkirjas. Kõik muu oli muutumatu, sealhulgas ka käekiri. Käekiri on sinulgi sama. Sa võiksid sellest natuke kirjutada, et kuidas sul see kõik toimus ja selgus. Pool aastat tagasi kirjutasid ratastoolist. Kas see on mööda läinud? Mis siis õieti juhtus? Ja ikkagi - kuidas sul õnnestub niimoodi kirjutada? Kas tõesti nagu tavaliselt? Aga aadress, mis normaalkirjas vaja teha? Lapselik ja loll uudishimu, aga mis teha - tõesti on huvitav.

Siia jäi mu kiri eile õhtul pooleli. Täna hommikul teatas K., et ta nägi unes "mu Siberi sõpra, keda ta pole ihusilmaga näinud"., nagu ta sind tituleerib. Sa olla öelnud, et kui sa nüüd terveks saad, siis tuled tagasi ja siis sa nagu olevatki tagasi olnud, tulnud meile külla. Sa olevat olnud pikemat sorti šatään, üle pea kammitud juustega, nagu 50.-ndatel aastatel kanti. Sellise väljanägemisega nagu on kunagi suured ja tugevad mehed, kelle tiisikus või mingi muu tõbi on kõhnaks kurnanud. Oli see prohvetlik unenägu, nagu K-l neid muidu vahel on?

Mis muidu sinu tagasitulekusse puutub, siis vaevalt sa tahad oma konte sinna matta lasta. Eks sa kunagi ikka end tagasi vead. Tundub ainult mõistlikum tulla pisut varem - siis kui sa veel veidigi teovõimeline oled. Need hinnad, millest sa kirjutad käivad supermajade kohta. Jaan Talts olevat oma Merivälja suvila (mingi USA arhitekti eriprojekt jne.) müünud 100.000 eest. Seda ma usun. Kvaliteedi eest võib maksta.

Kunagine, olümpiavõitja Jaan Taltsile kuulunud Merivälja "suvila". Mitte küll USA arhitekti eriprojekt, vaid meie oma arhitekti, Raine Karbi prjekteeritud ja tollases nõukogude tegelikkuses eredalt, ameerikaliku unistusena eristuv elamu (1972-73).

(Foto Raine Karbi eraarhiiv)

Sinule arvan ma rohkem sobivat minu odavam variant. Mitte et sa ei tahaks sellist suvilat - kes ei tahaks. See elu käib meiesugustele üle jõu. mis aga sina arvad maaelust? Seal on rahvast puudu. Kortereid saab suhteliselt kergemini. Lisateenimisvõimalused on olemas. Enese ülalpidamine ei sõltu nii palju kaubandusest. Eestimaal on praegu väga moes küülikute, nutriate ja lammaste pidamine. Suhteliselt vähe vaeva, tulud suhteliselt head. Ametlikult nõutakse sellise majapidamise soosimist, kuidas tegelikult, pole veel uurinud. Muidugi - sellise majapidamisega oled väga kinni - ei saa suurt liikuma ega midagi, pidevalt on midagi tegemist jne., ei jää viinavõtmiseks aega. Sellest viimasest peab maaelu tingimustes kindlalt loobuma, kui tahad millegiga hakkama saada. Neid joodikuid pidi maal praegu nii palju olema, et juurde enam küll ei võeta, aga karsketel (noh mitte just lausa marulistel, aga nii arukatel) pidavat minekut ja pidamist olema, ka naiste hulgas. Need naised on ju maalgi nii iseseisvaks läinud, et saavad kõigega peale lapsetegemise ise hakkama. Ja sinna hukka see maailm lähebki - keegi ei tunnista, et ta vajab abi, toetust ja julgustust, tagantaitamist. Kõik on karmid, jäigad, iseseisvad. Inimeste vahel ei kujunegi inimlikke suhteid.

(järgneb)

Aastavahetus, televiisor ja raadio

Seekord oli siis sedaviisi, et jõulupühal olid külalised. Kaks last peredega. Ümmargune tammest söögilaud tuli lahti tõmmata, et kümme inimest ära mahuks. Tihti pole vajadust seda lauda lahti tõmmata. Nüüd selgus, et tappide sooned käivad hirmus raskesti. Õnn oli, et hakkasin eelmisel õhtul sättima - jamasin oma paar tundi, et asjaga hakkama saada. Lauanõud jäid siis hommikuks paika panna. Muidugi tegin seapraadi ja kapsaid. Aga, et ikkagi heaoluühiskond ja inimesed toidu suhtes valivad, siis läks ahju ka üks lambaliha ja hani. Ah jaa, kapsad podisesid ka kahes potis, sest osa tulijatest ei söö searasvaga tehtud kapsaid. Hani aitas ka sellest probleemist üle saada. Selleks ajaks kui lähedased saabusid oli mul kõik parasjagu valmis. Täpselt piisav aeg, et kartulid veel pehmeks keeks.

Tore on lähedastega olla, lapselapsed ära näha. Ja ei tule mõttessegi, et televiisor käima panna. Vanaaasta õhtuga on pisut teised lood. Mõistus ütleb küll, et tavaline õhtu ja öö nagu iga teinegi. Aga ma olen siiski tüüpiline üksi elav pensionär. Just aastavahetus on selline moment kui võitled sellega, et süda härdaks ei läheks, et ligi ei hiiliks enesehaletsus. Ning televiisor on siin suur abiline. Pealegi ja eriti kui eelnevalt on reklaamitud, kuidas telekanalid selleks õhtuks valmistuvad. Kui ma õhtul kella kuue ajal teleka sisse lülitasin, siis ...

Ei midagi uut. Vähemalt viimased nelikümmend aastat räägitakse uue aasta esimestel päevadel, et just selle aasta teleprogramm oli eelnevatega võrreldes ... teate küll, mis. Mina nii kategooriline ei oleks. Korrektne oleks väljenduda, et ma sellel aastal ei haakunud ühegi telekanali (ERR, Kanal2, TV3) poolt pakutavaga. Rahvusringhääling oli vast mitmekesisem, kuid elamust elamussaadete toimetuse poolt seekord ei sündinud. Asi läks ka tehniliselt metsa kui helibrigaad ei osanud Vabaduse väljaku kontserdi live-heli transformeerida eetriheliks. Kommertskanalitest ei tahagi midagi rääkida - vaese mehe televisioon ja tase.

Aga õhtu kõige masendavam emotsioon oli kommertskanalite valimiste poliitreklaam. See oli kohatu. Arvestades ühiskonnas valitsevaid meeleolusid, oleks poliitsõnumit võinud ka sellel õhtul edastada. Parteide ühist sotsiaalsõnumit mingis südamlikus reklaamiklipis, et üheskoos teatada ja kinnitada meile - vaatamata meie maailmavaadete erinevustele oleme me poliitikutena kasvõi vanaaasta õhtul siiski sõbrad ja kõik koos kogu rahvaga.

Juba päeval aimas mu süda selles aastavahetuse teleasjas halba. Seepärast lülitasin hommikul arvutis sisse ühe vidina.

Sellel aadressil avaneb mul arvutis üks Pekingis asuv muusika raadiojaam. Zuumides maakerale ligemale avastame hulgaliselt rohelisi täpikesi. Liigutades maakaarti, saame valitud rohetäpi ekraani keskel oleva risti kohale ning avaneb võimalus kuulata järjekordset raadiojaama.

Nii ma sealt idast alates hakkasin uut aastat vastu võtma. Õhtul küll telekas mängis taustaks ja klõbistasin pulti, kuid ennast korrates, ei haakunud Eesti telekanalite poolt pakutavaga. Hoopis lapsepõlv tuli meelde, siis ju televisiooni ei olnud. Oli raadio ja lühilaine kanalite saladuslik ragisev maailm. Lapseunistus oli minna kunagi sinna maailma. Nüüd kui olen vabatahtlikult sellest maailmast ära tulnud ja mõnikord see painab, kasvõi aastavahetusel, siis tean, et nupu kaugusel olen ühenduses miljardite inimestega. Ma pole üksi. Panin oma raadiovidina kinni pärast seda kui uus aasta oli jõudnud ka Azorerse saarestiku raadiojaamadesse ja läksin magama.

Kirjad leerivennale 6.

Tere jälle, kulla leerivend!

19. märts 1982

Eks ma muidugi siga ole, et pole Sulle jälle nii kaua kirjutanud. Kõiksugu asju on siin vahepeal juhtunud, mis kord võtavad kõik aja, nii et lihtsalt ei jõua kirjavahetusele mõelda, samas aga pööravad asjakäigud sellise külje ette, et lihtsalt ei taha millegi peale mõeldagi, rääkimata veel kirjutamisest. Ega õigust öelda praegugi mu psühhofüüsiline seisund kõige soodsam ole. Viimaste nädalatega on jälle toimunud asju, mis lausa eluisu ära võtavad. On seda ennegi ette tulnud, inertsiga üle saadud, aga üsna sügav lootusetuse tunne on praegu üsna valitsev. Vähe pakub see elu rõõmu. Ma ei pea üldse silmas materiaalset külge. See on paratamatult vahel kehvem, vahel parem. Meie peres on need asjad suhteliselt hästi. Eriti puudust ei tunne millestki. Teadagi, oleks rohkem raha käes, oskaks seda ka rohkem kulutada, kuid midagi tõesti tarvilikku meil lausa puudu pole.

Olen nüüd pika aja peale ka nii palju mammonat kokku kraapinud, et kavatsen endale klaveri, õigemini pianino osta. Võib-olla selles oleks ka teatavat leevendust nendele hingevaevadele, mis mind viimasel ajal piinavad. Klaverimängust olen ma ennegi kergendust saanud. Ehk avitab nüüdki. Õigust öelda ma ei oska öeldagi, mis minuga ülepea lahti on. Inimsuhted on kuidagi lõdvaks läinud, kõik libiseb käest, millestki ei hooli, kõik tundub hall ja tüütu. Lusti vähe. Lootused (kärbitud). --(Kärbitud) -- Millegipärast kipun arvama, et mul üldse puudub oskus ja anne naistega läbi saada. Probleem on isekuses. Ma näen seda nii palju teistes, et enda oma alla suruda ei tundu mulle põhjendatud. Ainuke rõõm on poiss. Kuid seegi on isekas armastus. Ma armastan tema siirast armastust. Teatav egoismi vorm.

Seda kirjutamisvõimetust olen püüdnud korvata regulaarsete lehepakkidega. Raskused on sellegagi. Nimelt ei tule meie peresse tänavu ainsatki ajalehte. See on nii defitsiitseks läinud, et pidasime mõistlikumaks käega lüüa. Kuid kus häda, seal aitajaid. Nimelt olevat meil töö juures kamba peale tellitud "Edasi". Nüüd ma kauplesin need läbiloetud numbrid endale. Nii et seda hakkad vast suhteliselt kindlalt saama. Ega ta enam nii sisukas pole kui kümmekond aastat tagasi, kuid suhteliselt palju ja huvitavat on seal praegugi. Ise jälgin huviga põllumajandustemaatikat. Vahel mõtlen isegi, et kui õige paneks linnast minema. Ainuke häda, et maatöid ei oska. Ega seal palju õppida pole, aga meie eas nii kardinaalselt elu muuta on vist liiga raske.

Teine asi, millega võin sulle meelelahutust pakkuda, on see, et K palus mõnel oma kolleegil tuua läbiloetud ajakirju. Järgmise pakiga tulebki paar "Noorust" ja "Horisonti". Selle kirjaga koos panen teele tavalise lehepaki, kus juba enamus neid "Edasi"-d.

(järgneb)

Killud ja mõrad

Kui ma kunagi siia pagendusse tulin, olin ma ikka väga katki. Usk endasse oli kildudeks ja ega neid kilde ennam kunagi kokku kleepida ei õnnestunudki ega õnnestu. Iseenda kätega kujundatud saatus. Kusagil siin blogis olen öelnud, et ma ei tea, kas minu vanemad olid õnnelikud. Täiskasvanud mehena ma ei õppinudki neid tundma, sest nad surid varakult. Ise võin aga lahkudes kindlasti öelda, et minu elus olid olemas õnnehetked, kuid tagasivaates pole ma elanud õnnelikult.

Tollases üksindusse tõmbumises oli veel üks oluline põhjus. Minu usk inimestesse oli mõranenud. See oli kuidagi eriti valus.  Eraklikul eluviisil on aga see eelis, et on aega olla oma mõtetega üksi, arutleda iseendaga, miks ja kuidas. Muidugi on oht, et võid oma mõtetega täielikult rappa minna, kuid minul läks õnneks teisiti. Ja ma mäletan täpselt seda hetke kui sain aru, et mõrad on imepisikesed ja tähtsusetud. istusin televiisori ees ja vaatasin justnimelt seda:

Mäletan, et mu silmad olid märjad, sest see oli sedavõrd ilus ja helge. Ma vaatasin neid nägusid ja emotsioone ning jõudsin äratundmisele, et inimesed on ilusad ja head. Minu inimesed ja minu rahvas.

Kümme aastat hiljem vaatan uudistest videoklippe ja portaalidest fotogaleriisid. Minu inimesed on kurjad ja inetud, hallid ja koledad. See hakkas juba selle kooselu seaduse jamaga peale. Et asi selge oleks, siis ütlen ära, et kooselu seadusesse suhtun nii ja naa, rändeleppesse aga eitavalt. Erinevalt miitingulistest on minul pisut või hoopis teistsugused argumentatsioonid. Ning mul pole midagi selle vastu, et inimesed tänaval avaldavad oma arvamust. Kuid ma tahaksin, et seda teeksid ilusad ja head inimesed, mitte kurjad ja koledad.

See, et minu enda hinge parandamiseks on aeg pöördumatult kadunud, see on selge. Kuid usk inimestesse ... mul tõepoolest pole enam kuhugi kaugemale pageda.

  

Kirjad leerivennale 5.

10. oktoober 1981

(järg)

Ah et ajalehed. Tead, meil on importpaber kallimaks läinud ja seepärast tõusevad lehehinnad 50%. Aga tellida ei saa neid sellegipoolest. Lisaks igasugu piiramised ümberadresseerimisega, nii et kulla leerivend - tuleval aastal pead leppima nende ajalehtedega, mida mina ja mu pere putkast osta saame. Isegi "Õhtulehe" tellimine ei läinud korda. Tellimise ajal oli saba  postkontorist mööda Müürivahet - V-Karjat - Pärnu mnt. otsaga postkontorini tagasi ja nii teatud 2-3 päeva, öösiti peetud vahti ja kontrollitud, et keegi kaugemale kui kusele ära ei käi. Vat nii.

Ja lõpuks Eesti muusikaelust. Kel vähegi hakkamist, käivad Venemaal. Muide - Eesti kaubandus meie väikseid plaate enam ei osta, need on raadio kaudu nii tuttavad, et keegi ei võta, nüüd tehakse kõik väiksed plaadid suunitlusega müüa neid Venemaal. Kuu aega tagasi tegin Tõnis Mägi plaadi, varsti peaksin hakkama tegema Novella Hansoni plaati. Ta on tõesti hakkaja eit ja tema võib end läbigi süüa, ainult ta on juba vana. Tartu rockfestivalil, mida lindistasin, tuli see selgelt ilmsiks. Tegi 7-8 laulu. Esimesed värsked ja jõudsad, mida edasi, seda väsinum. Näis, kuidas see plaat kujuneb. Ta on selline, mida tahaks korralikult teha.

Noor Novella Hanson, kes "võib end läbigi süüa, ainult ta on juba vana"

Aeg on siiski muutnud nooruslikult "vana" Novella Hansonit. Vokaalselt veelgi huvitavamaks, küpsemaks, sensuaalsemaks

Mis aga puutub mänedžeridesse, siis on sul õigus. Ainult see pole ainult muusikaelu probleem. Milleks peaksid näiteks fila toimetajad oma tööd paremini tegema? Või TV? Või raadio toimetajad? Milleks? Palk tuleb, preemiad samuti, honorar saadete pealt. Ometigi on võimalik tõesti "teha" punt tippbändiks. Klassikaline näide meil on "Vitamiin". Totaalne möga, aga praegu üks tasutavamaid gruppe. Ja kõik ainult organiseerimise tulemus. Õige sihtreklaam ja jultunud trügimine. Kõik taganevad sellise surve ees. Ja uued tähed? Kellele neid vaja on? Meil on häid lauljaid küll ja ebatervet konkurentsi pole meile vaja.

Ansambel "Vitamiin" vinüülplaat, 1981

Olen Sulle vahepeal mitu lehepakki saatnud. Varsti panen veel ühe teele. Kirjuta siis sealt august kah!

M.