Killud ja mõrad

Kui ma kunagi siia pagendusse tulin, olin ma ikka väga katki. Usk endasse oli kildudeks ja ega neid kilde ennam kunagi kokku kleepida ei õnnestunudki ega õnnestu. Iseenda kätega kujundatud saatus. Kusagil siin blogis olen öelnud, et ma ei tea, kas minu vanemad olid õnnelikud. Täiskasvanud mehena ma ei õppinudki neid tundma, sest nad surid varakult. Ise võin aga lahkudes kindlasti öelda, et minu elus olid olemas õnnehetked, kuid tagasivaates pole ma elanud õnnelikult.

Tollases üksindusse tõmbumises oli veel üks oluline põhjus. Minu usk inimestesse oli mõranenud. See oli kuidagi eriti valus.  Eraklikul eluviisil on aga see eelis, et on aega olla oma mõtetega üksi, arutleda iseendaga, miks ja kuidas. Muidugi on oht, et võid oma mõtetega täielikult rappa minna, kuid minul läks õnneks teisiti. Ja ma mäletan täpselt seda hetke kui sain aru, et mõrad on imepisikesed ja tähtsusetud. istusin televiisori ees ja vaatasin justnimelt seda:

Mäletan, et mu silmad olid märjad, sest see oli sedavõrd ilus ja helge. Ma vaatasin neid nägusid ja emotsioone ning jõudsin äratundmisele, et inimesed on ilusad ja head. Minu inimesed ja minu rahvas.

Kümme aastat hiljem vaatan uudistest videoklippe ja portaalidest fotogaleriisid. Minu inimesed on kurjad ja inetud, hallid ja koledad. See hakkas juba selle kooselu seaduse jamaga peale. Et asi selge oleks, siis ütlen ära, et kooselu seadusesse suhtun nii ja naa, rändeleppesse aga eitavalt. Erinevalt miitingulistest on minul pisut või hoopis teistsugused argumentatsioonid. Ning mul pole midagi selle vastu, et inimesed tänaval avaldavad oma arvamust. Kuid ma tahaksin, et seda teeksid ilusad ja head inimesed, mitte kurjad ja koledad.

See, et minu enda hinge parandamiseks on aeg pöördumatult kadunud, see on selge. Kuid usk inimestesse ... mul tõepoolest pole enam kuhugi kaugemale pageda.