Seekord oli siis sedaviisi, et jõulupühal olid külalised. Kaks last peredega. Ümmargune tammest söögilaud tuli lahti tõmmata, et kümme inimest ära mahuks. Tihti pole vajadust seda lauda lahti tõmmata. Nüüd selgus, et tappide sooned käivad hirmus raskesti. Õnn oli, et hakkasin eelmisel õhtul sättima - jamasin oma paar tundi, et asjaga hakkama saada. Lauanõud jäid siis hommikuks paika panna. Muidugi tegin seapraadi ja kapsaid. Aga, et ikkagi heaoluühiskond ja inimesed toidu suhtes valivad, siis läks ahju ka üks lambaliha ja hani. Ah jaa, kapsad podisesid ka kahes potis, sest osa tulijatest ei söö searasvaga tehtud kapsaid. Hani aitas ka sellest probleemist üle saada. Selleks ajaks kui lähedased saabusid oli mul kõik parasjagu valmis. Täpselt piisav aeg, et kartulid veel pehmeks keeks.
Tore on lähedastega olla, lapselapsed ära näha. Ja ei tule mõttessegi, et televiisor käima panna. Vanaaasta õhtuga on pisut teised lood. Mõistus ütleb küll, et tavaline õhtu ja öö nagu iga teinegi. Aga ma olen siiski tüüpiline üksi elav pensionär. Just aastavahetus on selline moment kui võitled sellega, et süda härdaks ei läheks, et ligi ei hiiliks enesehaletsus. Ning televiisor on siin suur abiline. Pealegi ja eriti kui eelnevalt on reklaamitud, kuidas telekanalid selleks õhtuks valmistuvad. Kui ma õhtul kella kuue ajal teleka sisse lülitasin, siis ...
Ei midagi uut. Vähemalt viimased nelikümmend aastat räägitakse uue aasta esimestel päevadel, et just selle aasta teleprogramm oli eelnevatega võrreldes ... teate küll, mis. Mina nii kategooriline ei oleks. Korrektne oleks väljenduda, et ma sellel aastal ei haakunud ühegi telekanali (ERR, Kanal2, TV3) poolt pakutavaga. Rahvusringhääling oli vast mitmekesisem, kuid elamust elamussaadete toimetuse poolt seekord ei sündinud. Asi läks ka tehniliselt metsa kui helibrigaad ei osanud Vabaduse väljaku kontserdi live-heli transformeerida eetriheliks. Kommertskanalitest ei tahagi midagi rääkida - vaese mehe televisioon ja tase.
Aga õhtu kõige masendavam emotsioon oli kommertskanalite valimiste poliitreklaam. See oli kohatu. Arvestades ühiskonnas valitsevaid meeleolusid, oleks poliitsõnumit võinud ka sellel õhtul edastada. Parteide ühist sotsiaalsõnumit mingis südamlikus reklaamiklipis, et üheskoos teatada ja kinnitada meile - vaatamata meie maailmavaadete erinevustele oleme me poliitikutena kasvõi vanaaasta õhtul siiski sõbrad ja kõik koos kogu rahvaga.
Juba päeval aimas mu süda selles aastavahetuse teleasjas halba. Seepärast lülitasin hommikul arvutis sisse ühe vidina.
Sellel aadressil avaneb mul arvutis üks Pekingis asuv muusika raadiojaam. Zuumides maakerale ligemale avastame hulgaliselt rohelisi täpikesi. Liigutades maakaarti, saame valitud rohetäpi ekraani keskel oleva risti kohale ning avaneb võimalus kuulata järjekordset raadiojaama.
Nii ma sealt idast alates hakkasin uut aastat vastu võtma. Õhtul küll telekas mängis taustaks ja klõbistasin pulti, kuid ennast korrates, ei haakunud Eesti telekanalite poolt pakutavaga. Hoopis lapsepõlv tuli meelde, siis ju televisiooni ei olnud. Oli raadio ja lühilaine kanalite saladuslik ragisev maailm. Lapseunistus oli minna kunagi sinna maailma. Nüüd kui olen vabatahtlikult sellest maailmast ära tulnud ja mõnikord see painab, kasvõi aastavahetusel, siis tean, et nupu kaugusel olen ühenduses miljardite inimestega. Ma pole üksi. Panin oma raadiovidina kinni pärast seda kui uus aasta oli jõudnud ka Azorerse saarestiku raadiojaamadesse ja läksin magama.
Postitused
6 kommentaari:
See söögilaua lahti tõmbamine tõi mulle meelde enda hirmud lapsepõlvest - kuidas ema hakkas sellega pihta, ei saanud, läks tigedaks, vanaema tuli appi, ema läks veel tigedamaks, korra jäid vist isegi kellegi näpud kuhugi vahele. Iga kord, kui külalisi oli oodata, tuli see jant läbi teha. Ma tõesti ei tea, kus isa oli või miks ta ei aidanud. Ilmselt lihtsalt need korrad, kui isa aitas, ei jäänud nii eredalt meelde. Või oli see mingi spetsiaalne naiste töö ja -tuleproov meie majas. Igatahes külaliste tulekuid jäi aasta-aastalt aina vähemaks, ilmselt selle lauaga jagelemise tõttu ikka :) Head uut aastat!
Kuigi väiksel lapsel hirmud ja sedasi, mina hoopis naeran laginal, lugedes Su meenutust sellest lauast. Kuidagi elavalt silme ette kerkib Sinu kirjeldus :)
Restauraatorina soovitan kõiksugu puidust siinid – olgu nad laua või sahtli – tavalise küünlaga üle nühkida, parafiin teeb libedaks ja siis ei tohiks aasta(kümne)id nende avamise-sulgemisega probleeme olla ning laua laiendamine ka üksinda vabalt tehtav.
Iseküsimus on puidu paisumine ja kuivamine, aga kui päris kinni peaks paisuma, siis on reeglina juba toa niiskustasemes probleem ja soovitaks pigem sellega tegeleda.
Head uut ja libedalt kulgevat aastat :)
Õnneks tuli ka minul enne laua kokkupanemist küünal meelde. Igatahes kokku läks palju kergemalt.
Ahaa, või nii saab seda paganama lauda lahti?! Mina olen seda lauda tarinud kolimisest kolimisse just tema süsteemi pärast,aga nüüdseks olen loobunud proovimast juba sellepärast, et enam pole kedagi külla tulemas...Laud kui pärandatud nostalgia, ümmargune ja "paks",hoiab mind olnute/äralahkunuega koos.
(vist) Lutheri tehase laud on nyyd mul ka, tõesti selline tugev asi, ymmargune ja paks. Seda pole aastakymneid lahti tehtud ja vaheplaat on kadunud. Ostsin selle koos majaga, kus veel mõned väärikad mööbliesemed. Sellel laual ja lauatyybil on mõõtmatud ja hindamatud väärtused 😁
Postita kommentaar