Ma ei tea õigusest suurt midagi. Küll aga on mul isiklik, subjektiivne õiglustunne. Olen lugenud viimasel ajal ka sellest, et kohtunikud olevat prokuratuuri käepikendus. Selline kummitempel, kes kinnitab kriminaalkohtumenetluses otsuse, mille prokurör on juba ammu enne istungeid langetanud. Ehk on selles väites ka mingi tõde, kuid mina tahan uskuda siiski kohtu sõltumatusse. Ja nüüd on olemas mul hea näide. See mees on Erkki Hirsnik. Kõva mees, kelle president nimetas poolteist aastat tagasi kohtuniku ametisse:
Hiljuti tuli prokuratuurist Hirsniku kohtunikulauale toimik ühe 45 aastase lödipüksi "vägitegudega". Elukogemus ütleb mulle, et toimikusse on arvatavasti jõudnud vaid need episoodid, mis leidsid uurimisel tõendamist. Suurem osa ühe pere ilmsest kestvast õudusunenäost, emotsioonidest, on mõistagi jäänud väljaspoole toimikut. Mis siis toimus?
Mees tõmbab oma näo täis ja virutab naisele jalaga kõhtu. Samal päeval hakkab õues naist taga ajama, proovides käes olnud mootorsaagi käima tõmmata, ise röögib, et saeb naisel jalad otsast. Järgmisel päeval, vahepeal kaineks saamata, murrab harjavarre pooleks ja kukub naist nüpeldama mööda käsi ja sõrmi. Ülejärgmisel päeval virutab naisele käega näkku. Lisaks sellele laseb löömamees kusagil küla peal veel rusikad käiku ja muidugi seejuures ikka ka jalaga näkku.
Uurija ja prokuröri tunnustuseks peab ütlema, et need selle asja uurimisega ei venita. Muidugi jõuab prokurör arusaamisele, et see pole mitte ainult inetu tegu, vaid lausa kuritegu. Ja nii teebki ta kohtunikule ettepaneku, et nende peksmiste eest tuleks anda 16 kuud ja mootorsaega vehkimise eest 5 kuud, liitkaristusena kokku poolteist aastat vangistust. Kuid ... et kui naisepeksja järgneva kahe aasta ja kolme kuu jooksul on hea poiss, siis ei maksa teda kinnimajja siiski panna. Samas on prokurörile hästi teada, et neli aastat varem on sama mees saanud sama naise peksmise ja juua täis peaga sõitmise eest juba tingimisi vanglakaristuse enam-vähem samadel tingimustel. Aga ei olnud see pätt katseajal hea poiss ja mees pandi lõpuks siiski vangimajja. Nüüd prokurör millegipärast usub, et äkki seekord läheb teist moodi.
Kohtunik Erkki Hirsnik arvab, et nii need asjad nüüd küll ei käi ja saadab oma määrusega kohtutoimiku prokuratuuri tagasi. Ma ei ole tükk aega midagi nii arukat, haritut ja argumenteeritut lugenud seotuna perevägivallaga. Minu meelevaldne kokkuvõte kohtuniku targast jutust on see, et naisepeksja peab istuma vangis. Punkt.
Erkki Hirsnik on noor mees, kes suudab kükki teha õlgadel 325 kilogrammine kang. Mina olen vana mees, kellel nüüd juba isegi 10 kg raskuse kandmine tekitab surmahirmuliku lämbumistunde. Kohtunik Hirsnikul on õigus ja minul on õiglustunne. Need on saanud kokku.
Postitused
31 kommentaari:
Ma olen hakanud aru saama, et igal kohtunikul on oma käekiri seaduses ette antud raamides.
Veel üks naisepeksja ja tema karistus hoopis Eestimaa teises nurgas:
Jorss, pensionieelik, on oma naisega kusagil kristlikus laagris ja millegi peale vihastab. Viskab naise voodist välja, hoiab teda juuksetpidi paigal ja kukub jalaga uhama. Tulemus - naise jalaluu murrud. Mõni kuu hiljem Jorssile jällegi ei meeldi midagi, tõukab naise põrandale ja hakkab jalgadega taguma. Lõpuks mees väsib ja naine pääseb magamistuppa varjule. Aga kui mees hakkab magama minema, siis jääb naine jälle ette - kisub teise voodist põrandale ja peksab naist veel natuke aega jalgadega. Järgmine kuu: Jorss millegi peale pahandab ja peksab naist rusikate-jalgadega. Verd jookseb, ohver proovib põgeneda, mees saab ta kätte, juustest kinni ja peaga vastu seina - seinas auk, verd pritsib. Naine kukub ja Jorss jätkab mõnuga jalaga peksmist näkku ja kõhtu. Naine teeb sellel päeval politseile avalduse. Järgmisel päeval saab mehe käest selle eest peksa. Kord jälle sedasi, et politsei on välja kutsutud. Mees murrab naise põrandale ja käsib vait olla. Politsei ei pääsegi sisse ja läheb minema. Mees virutab kaebajale jalaga, arvatavasti punkti pannes - kes om majas peremees!
Prokurör ja kaitsja arutavad kõike seda omavahel kui mees samaaegselt on pandud asja uurimiseks plate peale. Läbirääkimise käigus jõuavad mõlemad naised ühisele tulemusele, et Jorss on pahasti käitunud. Selle eest võiks tolle terveks aastaks kinni panna. Aga mees on ju siiski niigi kannatanud - terve kuu juba arestimajas viibinud. Seepärast need ülejäänud 11 kuud olgu pealegi tingimisi. Seega kui Jorss aasta jooksul naist ei peksa, siis ongi karistus kantud ja kõik peaksid õnnelikud olema. Sellise kokkuleppega minnakse naiskohtuniku juurde kummitempli järele. See pitsat kokkuleppele ka saadakse - mehed ikka mõnikord pahandavad ...
Ma ei tea, kas need kaks kohtuasja on tüüpnäited stereotüüpsest mõtlemisest. Kuigi ma pole kindel kelle tüüpmõtlemisest - minu? Meeskohtunik, kelle otsusest paistab välja "vana kooli" kasvatus - naise peksmine peab olema meeste maailmas totaalne tabu. Naiskohtunik, kes on elanud-pärit "vana kooli" maailmast, et meestega aeg-ajalt ikka juhtub.
Sellised tingimisi karistused paistavad mõistagi naeruväärsed.
Minu meelest siiski rehabiliteeriks selliseid otsuseid veidi see, kui tegeletaks põhjalikult ka ohvri abistamisega: lähenemiskeeld (selle viimase näite agressiivsusprobleemiga mehe puhul on tõenäosus, et peksab uuesti, ju väga suur!), põhjalik psühholoogiline nõustamine, ohvri toetamine mujale kolimisel/iseseisvalt hakkama saamisel. Sest sellistel naistel paraku on eneseusk nii maha tambitud, et nad ise ei julge oma elu enam muuta. Raha ega töövõimalusi mujale kolimiseks ei tundu olevat / ajuehitus on juba selliseks muutunud, et nähakse, miks ei saa, selle asemel et võimalusi näha jne. Aga millegipärast mul on tunne, et seda ei tehta vajalikul määral...
Siin loeb mu arust väga palju muuhulgas see, millisest maanurgast on otsustajad pärit ja millist elu ise näinud. Oma osa võib olla ka slaavi taustal - kui lööb, siis armastab.
Jah, Hemulen - mulgi tekkis kohe küsimus, kui palju aidatakse ohvreid (kes on otsustusvõimetuks pekstud) sellest mürgisest keskkonnast välja pääseda? Kahjuks (või pigem õnneks) ei ole ise lähemalt selliste teemadega kokku puutunud.
Mina mõtlen samuti ohvrite peale. Iga kirjeldatud episoodi näen nagu filmi silme ees. Mulle meeldib Lendava sügava sisuga termin "otsustusvõimetuks pekstud".
Ma olen rumal inimene ja seepärast ei tea, miks pole seaduseandja (ehk meie) kehtestanud sellise nõude, et juhtumi teadasaamisel, asja algatamisel, rakendatakse koheselt, just nimelt, koheselt, lähenemiskeeldu, mis jätkuks vajadusel ka pärast karistuse määramist. Olgu selleks reaalne või tingimisi vangistus.
Ma ei saa aru, miks meil on vaja naiste turvakodusid, kuhu ise või koos lastega põgeneda ja redutada. Vaja on hoopis vägivaldsete meeste ???kodusid, kuhu mehel võimaldatakse-kästakse minna pärast lähenemiskeelu saamist, sest me ei saa jätta haige psüühikaga või käitumusliku kõrvalkaldega meest lihtsalt tänavale. Aga koju tal asja ei tohi olla.
Ning kui oht on sellisel viisil kõrvaldatud, las siis mõlemaga, pekstava ja peksjaga tegelevad spetsialistid.
Ma mõtlesin ka kohtunike kohta, ega järsku pole tegemist põlvkonnavahega. Too mehe vangi mõistnud kohtunik on suhteliselt noor mees. Kasvõi netis kirjutatu põhjal tundub, et noorem põlvkond taunib koduvägivalda rohkem.
Tegelikult taunivad seda ka vanemad mehed. Vähemalt need, keda mina elu jooksul tean. Igasugune mehepoeg oleks olnud teiste meeste seas "out" kui oleks tulnud jutustama, kuidas naisele vastu tatti pani. See ei tähenda, et seda poleks minu lapsepõlves või hiljem olnud.
Küll aga ma tõin kahe loo paralleeli teadlikult. Kui põhiloo puhul on aimatav, mis võis pikema aja jooksul toimuda, siis teise puhul on ilmne, mida aastate jooksul see sadist on teinud. Meeskohtunik ütleb, et, stopp, käige ... oma tingimisi (1 aasta ja 6 kuud !) karistusega naisepeksjale. Naiskohtunik, naisadvokaat, naisprokurör leiavad aga, et üks kuu tegelikku ja 11 kuud mängukaristust, kokku 1 aasta (!!!) on sadistile rohkem kui küll.
Naised, mis teil viga on!? :)
Järgneb sarikommentaar, Notsu :)
Tegelikult ei ole esimese loo "kangelane" veel vangi mõistetud. Mängureeglid näevad ette, et prokurör ehk riiklik süüdistaja ehk minu-sinu nimel süütegu tauniv ametiisik peab kohtule tegema ettepaneku, millist seaduses ettenähtud karistust tema ehk riik ehk mina-sina süüdlasele sooviksime. Kohtunik polnud mina-sina ettepanekuga nõus. Argumenteeris ja põhjendas, miks. Ning saatis prokuratuuri tagasi uue ettepaneku tegemiseks.
Sarikommentaar järgneb ...
Sama meeskohtunik saatis jällegi prokuratuuri tagasi veel ühe asja. Keskealine mees käppis paar korda alla 14 aastast tüdrukut. Inetu ja haiglane värk. Prokurör läks kummitempli järgi. Me siin leppisime kokku, et kolm ja pool aastat, tingimisi. Et kui selle aja jooksul rohkem ei käpi, siis on OK. Meeskohtunik ütleb, et pole midagi OK. Üks asi on istuda reaalselt vangimajas, teine aga elada ilusasti (käed kõrval) vabaduses. Kui mina-sina tahame katseaega, siis olgu see vähemalt neli aastat. Tingimused karistuse täitmisele pööramiseks peavad olema pikema aja jooksul kui tinglik vangistus ise. Jällegi oli selle kohtuniku argumentatsiooni lugemine puhas kuld. Äkki just see on põlvkondade küsimus? Nooremad on arukamad?
Naistel on stokholmi syndroom. Ka ametiisikutel, sest nemad saavad meeskolleegidest rohkem soopõhist terrorit. Nad tahavad lihtsalt rahulikult oma elu ära tiksuda. Kliendivägivalda pole palju käsitletud, aga mingi ametkondadesisene statistika selle kohta on loodetavasti tehtud.
Ohvrisyydistamine ("sa olid selle ise ära teeninud") on ylemaailmne häda ja ei vaja selgitamist.
Mis põlvkonnast proks oli (mõlemal juhul)?
Kallis Muskaaren. Ma ei saa Sinuga nõustuda (järjekordselt) suures üldistuses. Selles soopõhise terrori küsimuses. See on globaalne seisukoht muuseas meToo asjas, milles on mul oma nägemus, mis hetkeseisul ei ole ühtiv peavoolumeediaga. Küll me jõuame selles osas hiljem üksteisele oma seisukohti selgitada :)
Aga see sündroom. Täiesti nõus. Empaatilise inimesena jälgisin kunagi saadet Kodutunne. Tollal oli episoodide sisuks seesama sündroom. Nende õnnetute naiste lood - üks mees peksis, teine jõi, kolmas oli hoopis imelik - peksis samuti, aga jne. Nüüd kui palju lapsi vorbitud, "vald aidaku", ajas lõpuks mind nii närvi, et loobusin selle sotsiaalporno vaatamisest. Kuuldavasti pidid nüüd olema episoodide tegelasteks normaalsed inimesed. Ilma selle sündroomita.
Proksi ma ei tea, kuid naiskohtunik töötas õigusemõistjana juba üheksakümnendatel.
Lõunas on nii nais- kui meeskohtunikud parajad hullud. Prokurörid jällegi ei vii kohtuniku ette ühtegi asja, mis 101% pommikindel pole. Viimane tähendab, et väga paljud ohvrid jäävad kuulamata, kuna “toas, kus vägistati, ei olnud tunnistajaid ja/või kaameraid”.
Kohtunikega on mure nii tsiviilis kui kriminaalis. Aga eelneva kommentaari põhjustatult muidugi ei jõuagi midagi kaheldavat kohtunikuni.
Ohvrite otsuste taga on palju faktoreid mitte ainult üks. Lihtne on soovitada lahkumist ja lähenemiskeelu taotlemist näiteks. Sest “tõendatud peab olema oht elule”. Mida tihti enne, kui naisel juba fataalseid (või vähem) vigastusi pole, polegi võimalik tõendada. Üksi isa sai 3a.lahenemiskeelu laste suunal. Ema suunal ei antud, sest “isa ähvardused ema tappa võisid olla manipulatsioon laste suunal mitte reaalne ähvardus”. Ja kui siis ikkagi õnnestub see keeld saada, peab see, keda keeld kaitsma peaks, tõendama, et ta pole ise kontakti otsinud vms. Tõendamine jällegi..,väga keeruline. Ehk siis keeldu rikutakse külmavereliselt ilma tagajärgedeta. Kõige küünilisem oli Pärnus mõne aasta eest toimunu, kus naine aasta jooksul esitas 165 teadet LK rikkumise kohta. Ikka tõendamatult.
Muud faktorid, peamiselt surmahirm, on ainult üks komponent kogumist, mis vägivallast väljuja ees on.
Ma küll ei tea, kas inimeste pikaks ajaks vangi panemine on lahendus.
Mida see annab?
Kasvatab kellegi paremaks?
Kas kellelgi (ühiskonnal, ahistatud naisel, üldse kellelgi) on parem, kui inimene on aasta otsa vangis?
Karistus peaks olema vältimatu ja kohene. Ses mõttes oleks parem kasutada vana head kartsasüsteemi. Peksid kedagi (naist, last, teist meest)? Paneme kinnimajja. Mitte pikaks ajaks - ütleme nädalaks. Aga paneme KOHE. Mitte nii, et marineerime aastaid kohtusüsteemis. See kauge (ja tihti tingimisi) karistuse ähvardus seob teo ja tagajärje nii lahti, et ei tööta vist üldse.
Pille.
Kui me annaks sots-ametnikele (koos kohaliku kordnikuga vms) kiire lühikese vabadusekaotuse määramise õiguse.
Siis kas see mõjuks?
Millele?
Kuidas?
Tänan, Pille, asjatundliku ja Kaur, arutleva kommentaari eest.
Ma olen harva sattunud meediast samuti lugema kirjeldusi, et lähenemiskeeld sellisel kujul kahjuks ei tööta. Samas olen ma veendunud, et tahtmise korral saaks süsteemi timmida arukalt toimivaks. Jääb küsimus, kes seda tegema peaks? Poliitilised ja hingest tulevad loosungid, et lähisuhtevägivalla problemaatika on meie prioriteet asja ei muuda. Meil ühiskonnas on olemas kindlasti juriidilist, sotsiaalset ja kodanikuühiskonna võimekust astuda konkreetseid samme leidmaks lahendusi. Kuid ma ei näe käivitusnupule vajutajat.
See vältimatu ja kohene printsiip peaks minu arvates kahtlemata olema üks osa preventiivsete toimingute ja karistuste süsteemi uutel alustel ülesehitamisel. Siia saaks lisada veel mitmeid asju ka järeltoimingutena. Näiteks kohustused osaleda vihajuhtimise programmides jne. jne.
Pille ju vajutab.. niipalju kui jaksab.
https://naistetugi.ee/meist/, kõige vasakpoolne.
Mul puudub igasugune krim-õiguse ja juura ja sots-valdkonna taust. Ega ole ma nii palju elu näinud nagu blogi autor.
Aga:
Kohtusüsteem ei ole sotsiaalvaldkonna hädade lahendus. Ta on liiga aeglane. Liiga ebakindel. Kallis ja kulukas nii ühiskonna kui protsessis osalejate jaoks. Inertne.
Kohtu põhjalikkusel ja inertsusel on oma väärtus, aga siinkohal see segab.
Lahendus oleks usaldada kohalikku võimu. Valda, sotsiaaltöötajat. Vähemalt korduvate juhtumite kohal, kus kohus on inimese suhtes korra seisukoha juba võtnud.
See usaldus ei tohi olla piiritu, eks. Aga kui me anname kogu otsustusõiguse kaugele ja kõrgele, siis.. siis jäävad kõik väikesed juhtumid lahendamata, sest kauge-kõrge võim ei ole tülitamist väärt. Ja keerukad juhtumid jäävad ka lahendamata, sest pole pommikindlad.
Mis omakord jõuab personali kvaliteedi juurde välja. Ametnikke saab otsustada, kui nad on pädevad (ja palju muud). See tähendab omakorda.. palju asju.
Nüüd küll punastasin oma asjatundmatu ja abitu kirjutise peale kui Kaur viitas, kes Pille on. Aga olgu pealegi :)
Kliendivägivallast, igat laadi muust vägivallast ja stokholmi syndroomist pluss sellega kaasnevatest isiksusehäiretest tean ma nii mõndagi, lubage mul jääda eriarvamusele ses suhtes, et ohvrid on alati ise syydi ja miks nad siis ära ei lähe.
Vaimupuudega tydrukute juba 12-13 aastaselt kyla prostituudiks ja seejärel paljulapseliseks emaks saamine on iseasi. Tabuteema, aga muster.
Näed, selgitusega nõustun. Üldistusega mitte. Meid ei ümbritse tiirased isased, kes ...
Me oleme täitsa normaalsed, kes on õppinud oma testosterooni kontrolli all hoidma. Mõned ei oska. Ma ei nõustu, et seklle vähemuse pärast mind pidevalt lüüakse jalaga ... kuhugi.
ma ei ole päris põhjalikult mõelnud, kas ma Mustkaarna väitega nõustun - võib-olla -, aga tõlkija professionaalsest kretinismist tahaks ära klaarida selle, mida ta väidab ja mida ta ei väida. Oma "soopõhise terrori" väljendiga peab ta silmas, et seda saavad naised oma soo tõttu rohkem kui mehed. Mitte seda, et seda teeksid kõik mehed.
(mu nõustumise ebakindlus tuleb sellest, et kuigi ma olen nõus, et kuigi füüsilist hirmutamist ja füüsilist vägivalda _lihtsalt ja põhjusel, et ollakse naine_ saavad naised rohkem, on meestel samas süsteemis omad mured - nt see, et ei lubata oma pehmemaid tundeid väljendada, naeruvääristatakse nutmise eest jne. see ei ole nii otseses mõttes terror, aga nuhtlus ikka. Ega paranda olukorda ka naiste jaoks.
Aga see ei puuduta seda, mis ma ütlesin: et Kaaren ei üldista mitte mehi vägivaldseteks troppideks, vaid naisi vägivalla sihtmärgiks.)
Neist teemadest ei saagi kahjuks normaalset yhiskondlikku dialoogi teha, sest PALJUDE suht levinud kohatu ja MÕNEDE isikute kriminaalse käitumise kirjeldused ja senikehtivate hinnangute muutmise yle arutlemine paneb KÕIK sarnase nt sootunnusega inimesed pahandama ja probleemi olemasolu eitama. Isegi, kui nad kõnealuste probleemidega isiklikult seotud pole ja neid heaks ei kiida.
Nii ongi - ma ytlesin seda, mida ma ytlesin, Notsu luges sõnumi välja, aga hr Hundi Ulg ärritus, justkui oleks keegi teda isiklikult konkreetses vägivallategude liigis syydistanud.
Probleemi yldisem kirjeldamine EI OLE sama, mis konkreetsete isikute syydistamine, seda enam, kui veel ymberpööratud versioonis.
Teiseks - sotsiaalne dynaamika teeb selle probleemi keerukaks. Yks kurjategija suudab traumasid tekitada kuni kymnetele inimestele, aga toime tulema, eitama, tagajärgedega maadlema jne peavad kõik. Ja paraku lihtsam on tõrjuda, eirata, ohvrid alamasse kasti pista, et "see" jumala eest MULLE kylge ei jääks. Ja kes meist tahaks olla see nõrk, loll, ise syydi, kurjategija jne.
Ma kordan: puutun väga palju kokku laste, õpetajate, vaimse tervise probleenidega, väga pikka aega väärkoheldud inimestega jne ja seetõttu on mul teravam pilk ja aktiivsem õiglustunne. Sest kõiksugu koledused ei ole kuskil kaugel ja ei juhtu kellegi teisega, vaid nad on puudutanud nii mind kui igayhte meist, ma tegelen iga päev elu lõpuni mitme inimese paljude traumade tagajärgedega, nende asjade eitamine tähendaks nii materiaalset kui vaimset viletsust, ma lihtsalt PEAN tulevastele põlvedele maha jätma parema ja turvalisema maailma.
Tänud, Notsu ja Mustkaaren. Asi sai minu jaoks selgemaks. Tõepoolest on nii, et ma reageerin üle. Eriti kui loen arvamusest välja üldistust, et mehed on ... Soopõhised eripärasused on minu arvates kindlasti olemas, kuid eelkõige tuleks lähtuda sellest, et liigina oleme me inimesed.
Üks artikkel:
https://heakodanik.ee/uudised/mikael-raihhelgauz-unistus-eestist/
Väga hea, Kaur.
Siit tuleb minu kaks senti, kohaliku võimu (loe: kogukonna) rollist ja kohesest, käegakatsutavast karistusest, mida Kaur mainis. Ideena olen vägagi selle poolt. Niimoodi toimisid asjad ju ka päris vanul ajul. Aga. Siit pole väga pikk tee ringkaitseni ja/või omakohtuni. Ma elan küll teisel maal, aga inimloomus on vast igal pool sama, ja meil siin on keskvõimust (kohtuvõimust) kaugel olevates, muust maailmast ära lõigatud valdades kohaliku võimu kuritarvitamine probleemiks. Eesti on muidugi hulga väiksem, võib-olla nö. kohalik ja kohene karistamine toimiks?
Noh. See artikkel on hea, aga lahendust seal kirjas ei ole. Teema on sinu omaga seotud. Vägivald ja sotsiaalprobleemid käivad käsikäes majanduse, hariduse, tööhõive jne teemadega. Kui realiseerub sealne tulevik, kus lõhe Kalamaja ja Metsaküla vahel on veel laiem kui nüüd - ja kui ühiskonna otsuseid teeb Kalamaja - siis kas neid huvitavad Metsaküla mured? Ei huvita nüüd, ei huvita tulevikus. Ja kui tuleb valida Helsingi tunneli ja Rõuge algkooli rahastamise vahel, siis ikka Helsingi, sest see on lähedal, Rõuge on kaugel ja mitte keegi (keda otsustajad tunneks) seal ju ei ela.
Kui praegu seovad Kalamaja ja Metsaküla veel ajaloolised sidemed, siis 20 aasta pärast on need täiesti kadunud. Ühe-lehma-vanaema on ammu surnud ja talu lagunenud; puhkusel ja jõuluajal käikse Metsaküla asemel Fidžil; Brüsselist tulevate direktiivide jada ignoreerib Metsaküla olemasolu jõuliselt. Valitsus vaidleb Rail Baltica muldkeha lammutamise teemadel (sest raudtee enda ehitamiseni ei jõutudki mitte iialgi) ja et keegi kusagil metsade vahel ahitab.. ee... ää... mis???
Epp, mitte sulle vastulauseks, vaid kommentaariks:
Ma töötasin riigiametis natuke aega. Seal oli palju head. Aga oli ka halba. Üks halb asi oli üksteise totaalne umbusaldamine. Ministeerium ei usalda iseenda all-ameteid ka 10 sendi piires mitte. Ametid ei usalda enda allaasutusi. Ammugi ei usalda keegi teise valdkonna asutus või ametnikku. Ega, issand hoidku, kohalikku omavalitust. Kõik peavad kõiki lolliks, petiseks, korruptandiks.
Rõhk sõnal _peavad_.
Päriselt ma riigis lolle, petiseid ega korruptante ei kohanud.
Aga kõik teevad roppu ja tobedat tööd, täitmaks reegleid ja aruandeid, mis on mõeldud nende võimalike petiste püüdmiseks / vältimiseks.
Ehk, meil Eestis on pendel kohaliku omavalitsuse või asutuse võimu "usaldamise - kuritarvitamise" skaalal pannuda sajaga sinna, kus me ei usalda totaalselt mitte kedagi. See paralüüsib kogu riigi.
Ehk nihkuks kasvõi sammhaaval normaalsusesse tagasi?
Aga ma ei näe ühtegi protsessi, mis meid sinnapoole viiks. Aruandeid ja ristkontrolle tuleb aina juurde. Ja Metsaküla naiste murede jaoks jääb aina vähem aega ja tähelepanu. Sest ministeeriumit ei huvita mitte koduvägivalla sisuline vähenemine, vaid see, et vastavat strateegiat realiseeriva arengukava üle-eelmise kvartali aruanne oleks õigeks ajaks esitatud. (Ükskõik mis seal siis sees on.)
Jaa, Kaur, sul on ilmselt õigus - Eestis on pendel täiega teises servas, omavalitsuste poolt vaadatuna. See su viimane lõik (kvartaliaruanne) on iseäranis kõnekas.
Postita kommentaar