10. oktoober 1981
(järg)
Aga ega ma nurise midagi. Võimalusi asjade veel sitemaks minemiseks on hulgaliselt ja ilmselt neid võimalusi ka kasutatakse. Meie oleme siiani ikka üsna talutavalt läbi tulnud. Poest niisama mööda ei käi, ikka astud sisse, et äkki on midagi müügil, noh ja vahel ongi. Tegime kevadel targa ostu - sügavkülmutuskapi. Nüüd saab see, mis korraga süüa ei jõua ära külmutatud, hiljem hea võtta. Panime maasikaid ja mustikaid, herneid, türgi ube ja muidugi liha. Küllalt pikalt tuleks läbi ainult leiva ja piima varal. Nii palju siis peremuredest. Muidugi oleks meil kõik paremal järjel, kui keegi meist töötaks kaubanduses või teeninduses. sealsetes sfäärides liigub kaupa hoopis hõlpsamini. Aga hea küll.
70.-80. aastatel toodetud nõukogude külmkapi "Birusja" reklaam
Töö suhtes muutusi pole. Üldiselt võib selle töökohaga ikka rahul olla. Aasta vältel koguneb nii palju ületunde, et saab suve läbi rahulikult puhkust pidada ja kodutöid teha. Tänavu läks nii, et olen praegu peale puhkust teist nädalat tööl. Väga mõnus, sest see esimene töökuu - september - on muidu väga hull. keegi esinejatest pole veel vormis, eriti kollektiivid - segakoor ja orkestrid, tööd aga nõutakse kohe algusest peale. Eriti hea on estraadiorkestriga. Neil kukil see A.Oidi nim. lauluvõistlus, mille järjekordne voor peaks kusagil oktoobri lõpul eetris olema. Takkaperra kustutas üks noor ja andekas režissöör 5-6 fonogrammi maha, need tulnud uuesti teha, Sauli Petka vihast vahus, aga mis see kõik aitab. Mina muidugi pean peenikest - pole mul häda midagi, kõik see soga ujus mööda enne kui ma tööle jõudsin. Nüüd hakkab see kõik juba laabuma.
Peeter Saul, 1981 (Foto Valdur Vahi)
Mul on käsil praegu lindistused kevadel toimunud vabariikliku ansamblite ülevaatuse laureaatidega. Neist tahetakse välja anda kassett, aga see unustati muidugi ära, et lava pealt kõlab ju bänd hoopis teisiti kui stuudios ja nii mingi punt on mikrofonide ees üsna armetu. Sellegipoolest on täitsa huvitav tutvuda maakohtade bändidega. Võrust tuli üks ränk heavy-grupp, ainult selle lindistus läks aia taha - sattus režissöörile, kes tegi esimest ansamblit elus. Aga see on midagi muud kui hommikuvõimlemine või mnemoturniir. Pärnu teatri "Kuldne trio" esitas omatehtud lindistuse. Kõlab nagu jaamapeldikus. Paidest tuli üks isevärki ajaviitebänd. Instrumentaalne osa täitsa vahva, laul ise kah kena, aga laulja liiga mannetu. See on mul kokku mängimata. Saab kõvasti vaeva näha.
Võru heavy-bänd Hetero, 1983 (foto Arno Saar) ning Paide "isevärki" "Paradoks"
(järgneb)
Postitused
3 kommentaari:
Hissand, kui tore! Algul pikk piinarikka majanduskriisi ja suvilatpidava tööinimese elu kirjeldus, ja siis (suht leebe ja salliv) tööjutt, sh noortebändidest. Minu mäletamist mööda oli 1980-te teine pool ysna närune, ema orjas, nagu suutis, majapidamist, ja laste ainus lubatav parameeter oli sõnakuulelikkus. Õudne, kole ja nõme aeg. Aga ansamblit Hetero olen kuulanud arvutist ja korra Emajõe Bluusipäevadel laval näinud, andekad inimesed ja ylimalt musikaalsed. (Paradoks tundus isegi progeroki ja hair metali segu kohta, nende aega arvestades, kohati naljakas) Mul on roppkahju, et nad pidid alustama sellise kõntstehnikaga, nagu tol ajal oli, pole siis mingi ime, et bändide heliribad kõlasid kõik nagu jaamapeldikus.
Imetore tujutõstev postitus, tänud!
Haha, mu esimene kitarr oli 19-rublane 7-keelne /ropp väljend/, mida yritasin algul venekeelse õpiku järgi mängima õppida. Siis muusikaõpetaja kutsus kohaliku rahvamaja noore bändijuhi, kes mulle hispaania timmi ja mõnda duuri näitas. Siis tehti kooli kitarriring, kuhu kutsuti ainult poisid. Mulle öeldi: see pole plikade värk, kao minema. Nendest poistest ei hakanud hiljem ykski muusikaga tegelema, aga mul on toatäis rockbändikola ja raamatutäis laulutekste. Mul ei ole sellest midagi, et rockmuusikamaailm on ainult poistele, plikade koht on lava ees ja pändimeeste voodis. Muusika elab minu sees, ma mõtlen vahest sõnade asemel muusikas, mõnikord voolab lausa iseenesest välja. See on minu salajane maailm, millest keegi teine midagi ei jaga. Kui see teistele ei sobi või ei meeldi, sõu vatt 😁
Sellepärast see tänane postitus mulle nii väga meeldiski. Tundsin, et ei suuda kapis olla, pean oma armastuse välja valama. 😁😁
Oskad ikka mõtteid jahutada oma mõningate postitustega.
Ka minul oli 7 keeleline, kuid aasta siis 1971. Minust mängijat ei saanud, aga lindikogu ning hiljem vinüülide oma ikka oli. Oma maitse niisamuti.
Postita kommentaar